Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 3366,41 eurot, intressi 384,57 eurot, viivise 332,87 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Kostja sõlmis portaalihaldur OÜ X vahendusel 10.10.2020 laenulepingu nr XXXXXXXXX, mille alusel sai kostja laenu summas 3460 eurot. Lepingu kehtivuse ajal on kostja tasunud laenuandjale põhivõla katteks kokku 93,60 eurot. Kostja viimane makse toimus 10.02.2021. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed, mistõttu ütles laenuandja 18.06.2021 laenulepingu üles ning loovutas nõude hagejale. Pärast lepingu lõppemist kostja poolt ei toimunud ühtegi makset. Seega on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagiavalduse esitamise hetkeks 3366,41 eurot. Tasumata intress on summas 384,57 eurot tulenevalt maksegraafikust: 10.03.2021 intress 97,25 eurot, 10.04.2021 intress 96,53 eurot, 10.05.2021 intress 95,78 eurot, 10.06.2021 intress 95,02 eurot. Hageja nõuab kostjalt viivitusintressi kokku lepitud intressimäära alusel tulenevalt Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe punktist 3 summas 332,87 eurot alates laenulepingu ülesütlemisest järgneval päeval 19.06.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 29.09.2021. Kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud 30.06.2021 kostjale nõudekirja nii kostja kodusele aadressile, kui ka e-posti aadressile. 09.07.2021 saatis hageja kostjale meeldetuletuse, et tal on tasumata võlakohutus hageja ees. 09.08.2021 saatis hageja kotjale hagihoiatuse teavitades kostjat kohtumenetlusega kaasnevate tagajärgedest. Samuti helistas hageja kostja mobiiltelefonile, kuid see ei andnud soovitud tulemust. Kõik kontaktandmed olid märgitud kostja poolt laenulepingu sõlmimisel. Kostja ei teavitanud oma kontaktandmete muutmisest. Seega palub hageja kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot. Kostja vastus hagile Hagi materjalidest ei nähtu, et kostja oleks laenulepingu sõlmimiseks esitanud tahteavalduse. Hageja ei ole selgitanud, kunas ja mis asjaoludel on kostja sellise tahteavalduse esitanud. Ka ei ole hageja esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kostja on isikusamasuse tuvastamisega avaldanud tahet laenulepingu sõlmimiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja on isikusamasuse tuvastamise ankeedi allkirjastanud. Samuti ei kanna kostja allkirja (samuti nagu ka hageja allkirja) hagiga koos esitatud laenuleping nr XXXXXXXXX. Kokkuvõtvalt ei ole hageja tõendanud kostja tutvumise fakti e-teenuste keskkonna laenutingimustega ja laenusaaja tingimustega ja laenulepingu sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on saanud kätte ehk oma käsutusse laenusumma 3460 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on tasunud võlausaldajale 93,60 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud meeldetuletuskirja koos hoiatustega kätte. Ainuüksi kirjade edastamine ei tõenda, et teavitus oleksid jõudnud saajani. Hageja ei ole tõendanud kostjale meeldetuletuskirjade ja lepingu ülesütlemise hoiatuse kätte toimetamist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud nõude loovutamise kirja kätte. Ainuüksi kirjade edastamine ei tõenda, et teavitus oleksid jõudnud saajani. Hageja ei ole tõendanud kostjale nõude loovutamise teate kätte toimetamist.

Kostja võib esitatud hagiavalduse vastu enda kaitseks vastuväiteid kasutada omapoolseid tõendeid esitamata kuni hageja tõendeid ei ole esitanud. Ei kohtul ei kostjal ole kohustust teha hageja eest arvutusi, seostada hageja väiteid toimiku materjalides olevate tõenditega ja koguda omal algatusel tõendeid. Samuti ei pea kohus esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid hageja peab viitama, millistele asjaoludele ta tugineb. Kuna hageja ei ole tõendanud, mille eest ja millisel alusel ta kostjalt raha nõuab, tuleb hagi kostja hinnangul jätta rahuldamata ja menetluskulud jätte hageja enda kanda. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Kostja esitas krediiditaotluse 10.10.2020 kell 12:50 läbi laenuandja e-keskkonna. Taotletav laenusumma on 3 460 eurot. Kostja märkis, et tema igakuine keskmine sissetulek on 1 900 eurot ning igakuised majapidamiskulud on 400 eurot. Kostjal puuduvad igakuised finantskohustused. KYC (eesti keelde tõlgitud: tunne oma klienti) põhimõtet järgides saatis kostja isiku tuvastamiseks pildi oma passist ja teinud isiklikult pangakontolt 0,01 € tuvastamise ülekande. Lepingu üldtingimuste punkt 5.2 (kostja poolt digitaalselt allkirjastatud) näeb ette, et kasutaja on kohustatud esitama portaalihaldurile oma isiku kohta tõesed andmed ja dokumendid, mida portaalihaldur kasutajalt tema isikusamasuse tuvastamise võimaldamiseks nõuab. Lepingu sõlmimine toimub vastavalt üldtingimustele punktile 3.1, mis sätestab, et üldtingimustega nõustumisega sõlmib kasutaja portaalihalduriga ühtlasi krediidivahenduslepingu. Kostja allkirjastas laenulepingu üldtingimused digitaalselt. Hageja on seisukohal, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Antud olukorras kostjal oli kindel soov sõlmida laenuandjaga lepingu ja saada laenu, krediidiandja aga soovis kostjale laenu väljastada. Hagiavalduse lisas 2 on välja toodud eritingimus, mis sätestab, et laenusumma 3460 eurot, millest on kinni peetud lepingutasu 69,20 eurot ja tagatisfondi tasu 121,10 eurot kantakse laenusaaja esitatud arvelduskontole AS Swedbank XXXXXXXXXXXXX. Seega vastavalt pooltevahelise kokkulepitud tingimusele sai laenusaaja laenu summas 3269,20 eurot. Ühtlasi saadab hageja ka maksekorraldused, mis tõendavad kostja poolt tehtud laekumisi laenu katteks. Tasub rõhutada, et kostja tegi väljamakseid arvelduskontolt XXXXXXXXXXXXX, mis sisuliselt tähendab, et arvelduskonto, mis on krediiditaotluses kostja poolt märgitud klapib kontoga, millelt olid tehtud tagasimaksed. Järelikult kostja käsutuses oli raha ning kostja oli teadlik, et ta peab täitma laenulepingust tulenevaid kohustusi, mis omakorda tõendab, et poolte vahel leping oli sõlmitud. Kõik kirjad saadetakse läbi süsteemi kliendi poolt andmebaasis sisestatud e-postile (xxx) ja telefonile. Kliendile saadetud kirju näeb kliendi postkasti all ja on näha, kas klient on kirja läbi lugenud või mitte. Antud ekraanitõmmisest nähtub, et mõned kirjad olid kostja poolt loetud, mis tähendab, et kostja oli teadlik ka teistest kirjadest. Nõude loovutamise teatis oli saadetud kostjale 18.06.2021. See asjaolu, et kostja väidetavalt ei teadnud nõude loovutamisest ei tähenda, et kostja suhtes nõude loovutamist ei toimunud VÕS § 170 mõttes. Laenuleping näeb ette, et lepingu sõlmimisega luuakse laenusaajal virtuaalkonto, mida saab kasutada portaali kaudu laenulepingute alusel tehtud tehingute üle arvestuse pidamiseks (vt üldtingimuste punkt 2.11). Samuti lepingu üldtingimuste punkt 5.1 sätestab, et portaalis saavad tehinguid teha vaid kasutajad, kes on portaalihalduri poolt üldtingimuste kohaselt identifitseeritud. Järelikult, kui

tehingud tehakse portaali kaudu ning kogu teenuse spetsiifika toimub portaalis, siis oma töökorra tõhususeks saadab laenuandja selle süsteemi kaudu ka kirju. Kuna laenuandja teadis, et mõned kirjad kostja poolt olid süsteemis loetud, siis sama loogika järgi võib eeldada, et kostjal oli võimalus tutvuda ka teiste dokumentidega, mis on seotud lepingu kohase täitmisega. Rahvastikuregistri päringu tulemus andis sama kontakt e-posti aadressi. Kostja ei teavitanud oma kontaktandmete muutmisest, kuigi selline kohustus tuleneb laenulepingu tingimustest. Nõude loovutamisest teavitas kostjat nii laenuandja, kui ka hageja. Seega nõude loovutamine kostja suhtes on toimunud. Edasine menetluse käik 23.11.2021 kirjas andis kohus tähtaja 03.12.2021 (esitada soovi korral seisukohad, taotlused ja tõendid ning selle kuupäevaga lõpetab kohus eelmenetluse) ning 10.12.2021 (esitada soovi korral vastuväited 03.12.2021 dokumentide osas kui need esitatakse). 06.12.2021 laekus kostja lõplik seisukoht, milles kostja tugineb sellele, et hageja ei ole tõendanud 18.06.2021 teate kättetoimetamist kostjale. Kostja hinnangul on tal sellest tulenevalt õigus keelduda lepingust tuleneva kohustuse täitmisest hagejale. 09.12.2021 esitas hageja seisukoha, milles palub kostja 06.12.2021 seisukoht jätta tähelepanuta, kuna see on esitatud hilinemisega. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 kohaselt võib asja lahendada kirjalikus menetluses. Pooled on seisukohad esitanud kirjalikult. Kohus jätab tähelepanuta 06.12.2021 laekunud kostja seisukoha, kuna seisukoht on esitatud tähtaega rikkudes, kostja ei taotlenud eelnevalt tähtaja pikendamist ning ei põhjendanud ka seisukohas, miks ta ei esitanud seda tähtaegselt. Kohus märgib siiski, et nimetatud seisukoht ei mõjuta sisuliselt ka asja lahendust. Kostja vastuses tugines kostja sellele, et hageja ei ole tõendanud meeldetuletuskirjade ja nõude loovutamise kirja kättetoimetamist ning 06.12.2021 seisukohas on kostja väitnud sama (et 18.06.2021 teadet ei ole kätte toimetatud). Kostja on oma vastuses hagile tuginenud sellele, mida hageja ei ole tõendanud ehk hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist; laenusumma kättesaamist; et kostja on tasunud võlausaldajale 93,60 eurot; et kostja oleks saanud meeldetuletuskirja ja nõude loovutamise kirja kätte. Kohus selgitas 23.11.2021 kirjas, et kui kostja faktiväiteid ei vaidlusta, siis jääb arusaamatuks, miks on heidetud ette tõendite mitteesitamist. Kohus selgitas ka seda, et kohus ei järelda „asi on tõendamata“ väitest seda, et kostja vaidleb reaalselt faktiväitele vastu. See, kui laenu ülekandmine on tõendamata ei ole võrdsustav väitega „kostja pole saanud laenu“. Hagimenetluses peab tõendama asjaolusid, mis on vaidluse all. See, mis on vaidluse all, selgub peamiselt kostja vastuväidete pinnalt. Ka 06.12.2021 seisukohas tugineb kostja sellele, et asjaolu on tõendamata, kuid ei esita samas reaalset vastuväidet, et kostja ei ole saanud kätte teadet. Hageja nõude aluseks on 10.10.2020 laenuleping nr XXXXXXXXX, mis on sõlmitud kostjaga portaalihaldur OÜ X vahendusel. Hageja on esitanud laenusaaja laenutingimused XXXXXXXXX (hagiavalduse lisa 2), X OÜ portaali kasutamise üldtingimused (hagiavalduse lisa 1; allkirjastatud kostja poolt 09.07.2020) ning laenulepingu XXXXXXXXX (hagiavalduse lisa 3). Kostja ei ole väitnud, et lepingut ei ole sõlmitud.

Hageja nõude aluseks oleva lepingu näol on tegu krediidivahenduslepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4011 sätestab: „Krediidivahendusleping on leping, millega üks isik (krediidivahendaja) kohustub oma majandus- ja kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti või osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele või kohustub krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid krediidiandja nimel ja arvel sõlmima.“ Kohus nimetab hagi aluseks olevat lepingut segaduse vältimiseks laenulepinguks nagu seda on teinud ka menetlusosalised. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi; muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 sätestab kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab: „Pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.“ Laenulepingu tingimuste kohaselt oli kokkulepitud laenusummaks 3 460 eurot, millest peeti kinni lepingutasu 69,20 eurot, tagatisfondi tasu 121,10 eurot ja ülekande tasu 0,50 eurot. X OÜ poolt on kostjale kantud 10.10.2020 üle 3 269,20 eurot (hageja 02.11.2021 seisukoha lisa 4) – nimetatud summa vastab kokkulepitud laenusummale, millest on eelnimetatud summad maha arvestatud. Kostja ei ole väitnud, et ta pole nimetatud summat saanud. Laenu tagastamine pidi toimuma maksegraafiku alusel. Kuivõrd kostja kohustusi ei täitnud, siis öeldi laenuleping üles ning nõue loovutati hagejale 18.06.2021 (hagiavalduse lisa 4). Laenuandja on sellekohase teate edastanud portaali vahendusel. Kostja tugineb sellele, et teate kättetoimetamine kostjale ei ole tõendatud. TsÜS § 70 kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. TsÜS § 69 lg 3 sätestab: „Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.“ Riigikohus on tsiviilasjas 2-15-17677 tehtud lahendis selgitanud, et TsÜS § 69 lg 3 regulatsioon kohaldub ülesütlemisavalduse osas (TsÜS § 70 meeldetuletuste osas) ning et TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja

pahatahtlikkuse eeldamise kaudu ei oleks kolleegiumi arvates õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb. Hageja on tuginenud sellele, et kostjal oli võimalik ülesütlemisavaldusega tutvuda portaali vahendusel ja et osasid teateid on ta portaalis lugenud (hageja 02.11.2021 seisukoha lisa 6). Kohus märgib, et loetud teated on kuupäevaga 10.07.2020, hilisemaid teateid alates 10.10.202018.06.2021 ei ole loetud. Võib nentida, et eelduslikult oli kostjal võimalik portaali siseneda ja teateid lugeda, samas on teate kättetoimetamise tõendamise kohustus vaidluse korral tahteavalduse saatjal. Portaali vahendusel võib pidada mõistlikuks võlgnevuse kohta meeldetuletuste edastamist, millel puudub sisuliselt tagajärg, kuid ülesütlemisavalduse edastamine portaali vahendusel ei ole piisav, kui võlgnik teadet portaalis ei loe. Samas ei mõjuta nimetatu kohtu hinnangul siiski asja lahendust. Tahteavalduse saab lugeda kättetoimetatuks ka kohtumenetluses (v.a kui pole kasutatud mõnda kättetoimetamisfiktsiooni; Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-53-16). Käesolevas asjas on kostja saanud ülesütlemisavalduse kätte hiljemalt 04.10.2021, kui kostja lepinguline esindaja sai kätte hagimaterjalid sh ülesütlemisavalduse. Sama kehtib ka loovutusest teatamise osas. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 170 sätestab: „Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.“ VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kohtupraktikas on avaldatud seisukohta, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist (Riigikohtu lahend 3-2-1-62-07 p 12, Tallinna Ringkonnakohtu lahend 2-13-23028 p 8). Kostja ei ole tuginenud ka sellele, et ta oleks võlgnevust tasunud algsele võlausaldajale ja millest võiks tekkida küsimus, kas kohustus on täidetud õigele isikule või mitte. Kohus käsitleb järgnevalt nõude suurust. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 3366,41 eurot, intressi 384,57 eurot, viivise 332,87 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Kostja ei ole nõuete suurusi vaidlustanud. Hagiavalduse lisast 3 nähtuvalt on kostja tasunud põhivõla katteks 93,61 eurot (10.11.2010.02.2021 maksed), seega on põhjendatud põhinõude suurus 3366,39 eurot. Lepingujärgseid intressimakseid on kostja tasunud kuni 10.11.20-10.02.2021, seega on põhjendatud arvestada intressi alates 10.03.2021 maksest kuni ülesütlemise kuupäevani 18.06.2021. Nimetatud perioodil olid lepingus kokkulepitud intressimaksed järgmised:

Viivist on hageja arvestanud alates ülesütlemisele järgnevast päevast 19.06.2021 kuni hagi esitamiseni 29.09.2021 põhinõudelt 3366,41 eurot viivisemääraga 35% aastas (0,096% päevas). Kohus arvestab viivise ümber põhinõude summaga 3366,39 eurot ning põhjendatud viivisenõue on 332,49 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja on talle saatnud nõudekirju pärast lepingu lõppemist ning üritanud kostjaga ühendust võtta kokkuleppe sõlmimiseks. Kohus peab võla sissenõudmiskulu 50 eurot põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 4 133,45 eurot (põhivõla 3366,39 eurot, intressi 384,57 eurot, viivise 332,49 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot). Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuna need ei mõjuta asja lahendust. Kuigi kohus rahuldab hagi osaliselt, siis ei ole otstarbekas jagada menetluskulusid proportsionaalselt, kuna hagi jääb rahuldamata ebaolulises ulatuses võrreldes nõude suurusega. Seetõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõivu. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on käesolevas asjas 4 133,85 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 350 eurot, mis on tasutud. Riigilõivukulu on põhjendatud. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 350 eurot (riigilõiv) ning mõistab menetluskulud kostjalt välja, samuti tuleb kostjal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.