(1) Käesolevat seadust kohaldatakse igale ettevõtjale ning tema majandustegevusele kõigil tegevusaladel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. (2) Käesolevat seadust ei kohaldata: 1) notari ametitegevusele; 2) kohtutäituri ametitegevusele. (3) Käesolevat seadust, välja arvatud §-d 9 ja 10, § 11 lõiked 5 ja 6, §-d 12 ja 13, § 22 lõiked 5 ja 6, § 31 ning 6. peatüki 2. jagu, ei kohaldata majandustegevusele, mille sisuks on: 1) advokaadi kutsetegevus; 2) pankrotihalduri kutsetegevus; 3) patendivoliniku kutsetegevus; 4) vandetõlgi kutsetegevus; 5) audiitori kutsetegevus. (4) Käesolevat seadust ei kohaldata järgmistele tegevusaladele: 1) krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1 tähenduses finantsteenuste osutamine; 1¹) krediidiandjate ja -vahendajate seaduse tähenduses krediidi andmine ja krediidi vahendamine; 2) kindlustustegevuse seaduse tähenduses kindlustustegevus ja kindlustuse turustamine; 3) makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses makseasutusena ja e-raha asutusena tegutsemine; 4) investeerimisfondide seaduse tähenduses fondivalitsejana tegutsemine; 5) väärtpaberituru seaduse tähenduses investeerimisühinguna, aruandlusteenuse osutajana, investeerimisagendina ja reguleeritud turu korraldajana tegutsemine; 6) väärtpaberite registri pidamise seaduse tähenduses kontohaldurina tegutsemine; 6¹) krüptovaraturu seaduse tähenduses krüptovarateenuse osutajana ja varapõhise tokeni emitendina tegutsemine; 6²) krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses krediidiinkassona tegutsemine; 7) strateegilise kauba seaduse tähenduses strateegilise kauba kontrolli süsteemile. (5) Käesolevat seadust ei kohaldata järgmistele tegevustele: 1) käibemaksuseaduse tähenduses maksulao pidaja tegevus; 2) maksukorralduse seaduse tähenduses mitteresidendi maksuesindaja tegevus; 3) alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse tähenduses aktsiisilao pidaja, registreeritud kaubasaaja ja registreeritud kaubasaatja tegevus; 4) tollialaste õigusaktide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT L 269, 10.10.2013, lk 1–101) (edaspidi tolliseadustik), tähenduses ajutise ladustamise koha ja tollilao pidaja, vabatsooni valdaja ning tolliagentuuri tegevus. (6) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust käesolevas seaduses sätestatud erisustega. (7) Käesolevas seaduses ettenähtud riikliku järelevalve teostamisele kohaldatakse korrakaitseseadust käesolevas seaduses sätestatud erisustega.
(1) Majandushaldusasutus vabastab Eestis loakohustusega majandustegevust alustada sooviva teise lepinguriigi teenuseosutaja ning seaduses sätestatud juhul teise lepinguriigi ettevõtja, sealhulgas tema tütarettevõtja, Eestis loakohustusest, kui nimetatud teenuseosutajale või ettevõtjale on teises lepinguriigis antud asjaomasel tegevusalal tegutsemiseks tegevusluba (edaspidi lepinguriigi tegevusluba), mis kontrollieseme poolest valdavas osas vastab Eesti tegevusloale ja mille kehtivust ei ole piiratud väljaspool Eestit asuva territooriumi või tegevuskohaga.
(2) Loakohustusest vabastamiseks tuleb teise lepinguriigi ettevõtjal esitada majandushaldusasutusele taotlus (edaspidi loakohustusest vabastamise taotlus), mis sisaldab järgmisi andmeid: 1) füüsilisest isikust ettevõtja puhul nimi, isikukood, selle puudumise korral sünniaeg, ja olemasolu korral ärinimi, juriidilisest isikust ettevõtja puhul ärinimi ja registrikood; 2) ettevõtja asukoha aadress; 3) ettevõtja kontaktandmed (telefoninumber, postiaadress ja elektronposti aadress); 4) tegevusloa andnud asutuse nimi ja loa andmise kuupäev.
(3) Loakohustusest vabastamise taotluse lahendamisel kontrollib majandushaldusasutus üksnes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud aluse olemasolu. Majandushaldusasutus lahendab loakohustusest vabastamise taotluse ning vastab teise lepinguriigi ettevõtjale käesolevas seaduses tegevusloa taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Majandushaldusasutus võib loakohustusest vabastamisest keelduda, kui vabastamise aluse olemasolu kontroll ei ole ettenähtud tähtaja jooksul mõistliku pingutusega võimalik.
(4) Kui loakohustusest vabastamise taotluse esitab teise lepinguriigi teenuse osutaja, tuvastab majandushaldusasutus loakohustuse puudumise või olemasolu vajaduse korral teenuste direktiivi artikli 28 lõike 2 kohase lepinguriigi koostööpunkti abil. Muude teise lepinguriigi ettevõtjate puhul võib majandushaldusasutus nõuda ettevõtjalt loakohustusest vabastamise tõendamiseks vajalikke andmeid § 19 lõike 6 kohaselt.
(5) Loakohustust ei ole teenuseosutajal, kes soovib alustada Eesti Vabariigis Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 57 mõistes ajutiselt teenuste osutamist, välja arvatud teenuste direktiivi artiklis 17 nimetatud teenuseid osutaval teenuseosutajal.
(6) Majandushaldusasutus võib tunnistada käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel antud loakohustusest vabastamise otsuse kehtetuks või nõuda lõikes 5 nimetatud isikult tegevusloa taotlemist juhul, kui teise lepinguriigi ettevõtja teostab majandustegevust või teenuse osutaja osutab teenust täielikult või valdavas osas Eestis, kasutades seejuures Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 49 ja 56 sätestatud õigust eesmärgiga jätta täitmata Eestis kehtestatud loakohustus, eelkõige juhul, kui on ilmne, et ettevõtja ei ole teises lepinguriigis alustanud majandustegevust tegevusalal, mille suhtes loakohustusest vabastamist taotletakse. Käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel vabastatud teenuseosutajalt võib tegevusloa taotlemist nõuda üksnes juhul, kui see on õigustatud avaliku korra kaitsega, avaliku julgeolekuga, rahvaterviserahvastiku tervise või keskkonna kaitsega ning see on kooskõlas teenuste direktiivi artikli 16 lõikega 1.
(7) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse kolmanda riigi ettevõtja suhtes, kui see on ette nähtud rahvusvahelise lepinguga.
(8) Ettevõtja tasub loakohustusest vabastamise taotluse lahendamise eest riigilõivu määras, mis moodustab pool tegevusloa taotluse lahendamise riigilõivu määrast. Tasumisele kuuluv riigilõivusumma ümardatakse sendi täpsusega.