(1) Tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks.
(2) Tööandjal on õigus nõuda oma töötajalt, kes oli süüteo tunnistajaks, kirjalikku seletust süüteo kohta ja tunnistaja on kohustatud andma niisuguse seletuse. Seletuse andmisest keeldumise, samuti seletuses teadvalt valeandmete esitamise eest võib tunnistajale määrata distsiplinaarkaristuse. Seletuse andmisest keeldumise eest ei saa distsiplinaarkaristust määrata töötajale, kes oli selle töötaja, kelle teo kohta talttemalt seletust nõuti, lähedane sugulane (vanem, vend, õde, laps) või hõimlane (abikaasa, registreeritud elukaaslane, abikaasa või registreeritud elukaaslase vanem, vend, õde, laps).
(3) Distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega.