(1) Riigikogu: 1) võtab vastu välissuhtlemisalaseid seadusi ja otsuseid; 2) ratifitseerib välislepinguid ühinemise, heakskiitmise, ratifitseerimise või muu seaduse vastuvõtmisega ja denonsseerib ratifitseeritud välislepinguid denonsseerimise, lepingust taganemise, lepingu lõpetamise või muu seaduse vastuvõtmisega; 3) esineb välispoliitikaalaste avalduste, deklaratsioonide ja pöördumistega või ühineb nendega; 4) suhtleb teiste riikide parlamentide ja parlamentidevaheliste organisatsioonidega ning moodustab välisdelegatsioone; 5) arutab aasta teise täiskogu töötsükli jooksul Vabariigi Valitsuse ettekande põhjal riigi välispoliitikat ja selle elluviimist.
(2) Riigikogu väliskomisjon: 1) arutab regulaarselt välispoliitikat; 2) koordineerib Riigikogu välissuhtlemist; 3) arutab Vabariigi Valitsuse ettekannet riigi välispoliitikast ja esitab oma ettekande Riigikogu täiskogu asjaomasel istungil; 4) arutab koos riigikaitsekomisjoniga Vabariigi Valitsuse esitatud julgeolekupoliitika aluseid; 5) kuulab ära Välisministeeriumi teabe Eesti Vabariigi erakorraliste ja täievoliliste suursaadikute ja saadikute kandidaatide kohta ning vajaduse korral tutvub kandidaadiga.
(1) Vabariigi Valitsus: 1) korraldab välissuhtlemist ning viib ellu Eesti Vabariigi välispoliitikat; 2) korraldab välissuhtlemisalaste seaduste ja Riigikogu otsuste täitmist; 3) esitab Riigikogule välissuhtlemisalaseid õigusaktide eelnõusid ning välislepinguid ja nende eelnõusid; 4) kiidab heaks ja esitab Riigikogule ettekande riigi välispoliitikast; 5) kiidab heaks ja esitab Riigikogule julgeolekupoliitika alused; 6) tunnustab teisi riike ja sõlmib teiste riikidega diplomaatilisi suhteid; 7) sõlmib Eesti Vabariigi nimel Riigikogus ratifitseerimisele mittekuuluvaid välislepinguid; 8) moodustab vajaduse korral valitsusdelegatsioone lähetamiseks teistesse riikidesse, rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja rahvusvahelistele nõupidamistele; 9) asutab Eesti Vabariigi diplomaatilisi esindusi välisriikidesse ja rahvusvaheliste organisatsioonide juurde ning lõpetab nende tegevuse; 9¹) asutab esindusi üksuste ja territoriaalvalitsuste juurde, määrates nende pädevuse, ning lõpetab nende tegevuse; 10) määrab Eesti Vabariigi kõrgemad esindajad rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, institutsioonidesse ja nõupidamistele või esitab Eesti Vabariigi kõrgema esindaja kandidaadid rahvusvahelisele organisatsioonile ja institutsioonile; 11) 12) esineb välissuhtlemisalaste avalduste, deklaratsioonide ja pöördumistega või ühineb nendega ning sõlmib vastastikuse mõistmise memorandumeid; 13) lahendab muid välissuhtlemisküsimusi, mis ei ole põhiseaduse ega käesoleva seadusega antud Riigikogu või Vabariigi Presidendi otsustada.
(2) Peaminister juhib Vabariigi Valitsuse välissuhtlemisalast tööd ja esindab Eesti Vabariiki välissuhtlemises käesoleva seaduse ja teiste õigusaktide ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete, rahvusvahelise tava ja praktika kohaselt.
(3) [Kehtetu]
(4) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister kehtestab määrusega Euroopa Liidu toetuse ja välisabi taotlemise ning kasutamise tingimused ja korra.
(4¹) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib halduslepinguga volitada Euroopa Liidu toetusest või välisabist rahastatava toetusprogrammi elluviimisega seotud haldusülesannet täitma riigi sihtasutuse või riigi osalusel asutatud sihtasutuse, kohaldamata halduskoostöö seaduse § 5 lõikeid 2 ja 3, § 6 lõikeid 1 ja 2 ning § 14 lõiget 1. Sellise halduslepingu sõlmimisele ei kohaldata halduskoostöö seaduse § 13 ega § 14 lõiget 3.
(5) Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega Euroopa Liidu toetuse ja välisabi tagasinõudmise tingimused, määrad ja korra.
(5¹) Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud määruse alusel antud toetuse suhtes lõike 5 alusel antud määruse kohaselt tehtud tagasinõude otsus on täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses. Kui tagasimaksmisele kuuluvat toetust ei maksta tagasi tähtaja jooksul ja seda ei ole võimalik selle aja jooksul tasaarvestada samale isikule väljamaksmisele kuuluva toetusega, võib tagasinõude otsuse teinud asutus anda otsuse sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
(5²) Toetus nõutakse täielikult või osaliselt tagasi, lähtudes rikkumise olemusest ja raskusest, Euroopa Liidu toetuse ja välisabi andmise õigusaktis või lepingus ettenähtud alustel. Nende aluste puudumise korral võib toetuse täielikult või osaliselt tagasi nõuda eelkõige juhul, kui pärast toetuse väljamakse tegemist selgub, et toetuse saaja: 1) on taotlemisel või toetuse kasutamisel esitanud teadlikult valeandmeid, on toetuse saamise või kasutamisega seotud tingimused täitnud näiliselt, toetuse kasutamisel on esinenud pettus, korruptsioon või huvide konflikt või ilmneb asjaolu, mille korral toetuse taotlust ei oleks rahuldatud; 2) ei ole täitnud toetuse väljamaksmise aluseks olevaid nõudeid; 3) ei ole osaliselt või täielikult täitnud toetuse saamisega seotud kohustust; 4) suhtes on algatatud likvideerimis- või pankrotimenetlus.
(5³) Toetuse tagasinõudmise otsust ei tehta, kui: 1) toetuse saaja või lõppsaaja on avastanud, et talle on hüvitatud kulu, mida toetusest ei hüvitata, ja teavitanud sellest toetuse andjat esimesel võimalusel ning tagastanud toetuse või selle osa toetuse andmise tingimustes sätestatud viisil; 2) tagasinõudmisele kuuluv toetuse summa on 1000 eurot või sellest väiksem, välja arvatud juhul, kui tegemist on käesoleva paragrahvi lõike 52 punktis 1 nimetatud asjaoludega.
(5⁴) Kui toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel ei ole võimalik kohustuse või nõude täitmata jätmise laadist tulenevalt selle rahalise mõju suurust hinnata, nõutakse toetus tagasi või vähendatakse väljamakstavat toetust 2–100 protsenti tegevusele eraldatud toetusest.
(5⁵) Tagasimaksmisele kuuluva toetuse võib tasaarveldada sama projekti raames maksmisele kuuluva toetusega.
(5⁶) Toetuse tagasinõudmise otsuse võib teha nelja aasta jooksul toetuse saajale viimase makse tegemisest, võttes arvesse nõukogu määruses (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1–4) sätestatud aegumistähtaja kulgemise tingimusi.
(5⁷) Toetus tuleb tagasi maksta 60 päeva jooksul sellekohase otsuse saamisest arvates. Erandlikel ja põhjendatud juhtudel võib toetuse andja toetuse saaja taotlusel toetuse tagasimaksmise tähtaega pikendada ja tagasimaksmise ajatada, nõudes vajaduse korral tagatist.
(5⁸) Kui toetuse tagasimaksmise tähtpäevaks toetust tagasi ei maksta või toetust ei ole tasaarvestatud, peab toetuse saaja maksma viivist 0,06 protsenti iga toetuse tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Viivise arvestamine lõpeb, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetuse suuruse. Viivist ei nõuta riigiasutuselt ja isikult, kes on volitatud täitma riigi haldusülesannet toetuse kasutamisel või vahendamisel, välja arvatud juhul, kui Euroopa Komisjon nõuab viivise tasumist riigilt. Sellisel juhul nõuab riik viivist Euroopa Komisjonile tasutud viivise summa ulatuses.
(5⁹) Toetuse tagasimaksmise ajatamise korral maksab toetuse saaja intressi alates käesoleva paragrahvi lõikes 57 sätestatud tähtpäevale järgnevast päevast. Intressimäär tagastatava toetuse summa jäägilt on kuue kuu euribor pluss kolm protsenti aastas. Kuue kuu euribor võetakse toetuse tagasimaksmise ajatamise otsuse tegemisele eelnenud pangapäeva seisuga. Intressiarvestuse baasiks on 360-päevane periood. Negatiivse euribori korral ei kohaldata summeeritud protsendimäärasid alla ühe.
(6) Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister võib määrusega asutada Euroopa Liidu toetuse või välisabi vahendamisega seotud ülesannete täitmiseks andmekogu ja kehtestada selle põhimääruse. Nimetatud põhimääruses sätestatakse muu hulgas toetuse taotlemise, andmise ja kasutamisega seotud isikuandmete liigid, andmetele juurdepääsu saamise ja andmete väljastamise kord, andmete säilitamise tähtajad ning muud korraldusküsimused kooskõlas Euroopa Liidu toetuse ja välisabi andmise õigusaktis või lepingus sätestatud isikuandmete töötlemise ulatusega.