(1) Käesolev seadus sätestab riigikaitse rahu- ja sõjaaegse korralduse ning mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korralduse, Eesti Vabariigi osalemise rahvusvahelises sõjalises koostöös ja riigikaitseobjektide kaitse. (2) Käesolevas seaduses sätestatud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. (2¹) Käesolevas seaduses sätestatud riigivastutusele ei kohaldata riigivastutuse seadust ega võlaõigusseadust, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. (3) Riigikaitse rahu- ja sõjaaegse korralduse rakendamisel kohaldatakse teiste seaduste sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(1) Riigikaitse eesmärk on säilitada Eesti riigi iseseisvus ja sõltumatus, tema maa-ala, territoriaalvete ja õhuruumi lahutamatu ja jagamatu terviklikkus ning põhiseaduslik kord. (2) Riigikaitse eesmärgi saavutamiseks rakendatakse seaduses sätestatud alustel ja korras kogu ühiskonda ning riigi vahendeid ja varusid.
(1) Riigikaitse Nõukogu on Vabariigi Presidendi juures tegutsev riigikaitse valdkonnas nõuandev organ. (2) Riigikaitse Nõukogu arutab riigikaitse seisukohalt olulisi küsimusi ja avaldab nende kohta arvamust. (3) Vabariigi President moodustab Riigikaitse Nõukogu, mille koosseisu kuuluvad Riigikogu esimees, Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni esimees, peaminister, riigikaitsega seotud valdkondade eest vastutavad ministrid ning Kaitseväe juhataja. (4) Riigikaitse Nõukogu töökorra kinnitab ja selle koosolekuid juhatab Vabariigi President.
(1) Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjon (edaspidi julgeolekukomisjon): 1) koordineerib täidesaatva riigivõimu asutuste tegevust riigikaitse planeerimisel, arendamisel ja korraldamisel; 2) täidab talle julgeolekuasutuste seaduse ja teiste seadustega pandud ning Vabariigi Valitsuse antud ülesandeid. (2) Julgeolekukomisjoni põhimääruse, milles sätestatakse julgeolekukomisjoni täpsemad ülesanded ja töökord, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (3) Vabariigi Valitsus kinnitab julgeolekukomisjoni koosseisu, kuhu kuuluvad riigikaitsega seotud valdkondade eest vastutavad ministrid. (4) Julgeolekukomisjoni tegevust juhib peaminister.
(1) Riigikaitse ühtseks planeerimiseks koostatakse riigikaitse valdkonna strateegilised arengudokumendid ja riigi kaitsetegevuse kava. (2) Riigi kaitsetegevuse kava on dokument, milles ohustsenaariume arvestades määratakse omavahel seostatuna täidesaatva riigivõimu asutuste riigikaitselised võimed ja vajadused ning millest lähtudes saab anda asutustele ja isikutele riigikaitseülesandeid, sealhulgas ülesandeid korraldada ümber oma tegevus ja jaotada ümber vahendid. Riigi kaitsetegevuse kava eesmärk on tagada riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamine ja tõrjumine ning riigi toimimine selle ajal.
(1) Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide koostamisel, elluviimisel ja muutmisel lähtutakse riigieelarve seaduses ning selle alusel antud õigusaktides sätestatud strateegiliste arengudokumentide koostamise, elluviimise ja muutmise korrast, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi. (1¹) Riigisaladust sisaldavale riigikaitse valdkonna arengukavale ei kohaldata riigieelarve seaduse § 20 lõikes 2 sätestatud kohustust esitada see Riigikogule arutamiseks. Enne valdkonna arengukava või selle muutmise eelnõu esitamist Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks kuulab peaminister ära Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha. (2) Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist juhib julgeolekukomisjon, kellel on õigus nõuda ministeeriumidelt dokumentide koostamist ja selles osalemist. (3) Riigikaitse strateegiliste arengudokumentide ja riigi kaitsetegevuse kava koostamist koordineerib Riigikantselei, kellel on õigus kontrollida dokumentides määratud eesmärkide täitmist. (4) Vabariigi Valitsus kehtestab riigi kaitsetegevuse kava käesoleva paragrahvi lõike 5 alusel antud määruses sätestatud perioodiks. (5) Riigi kaitsetegevuse kava koostamise, elluviimise, aruandluse, hindamise ja muutmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(1) Selleks, et tagada riigi valmisolek ennetada ja tõrjuda riigi julgeolekut ähvardavat ohtu, kehtib riigis sõltuvalt ohu suurusest üldine kaitsevalmidus, kõrgendatud kaitsevalmidus, erakorraline seisukord või sõjaseisukord. (2) Erakorralisele seisukorrale kohaldatakse erakorralise seisukorra seadust.
(1) Kõrgendatud kaitsevalmiduse korraldamist ja sõjaseisukorra lahendamist juhib peaminister. (2) Vabariigi Valitsus, peaminister, Kaitseväe juhataja ja sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister võivad anda kõrgendatud kaitsevalmiduse korraldamiseks ja sõjaseisukorra lahendamiseks haldusakte, mis on vältimatult vajalikud riigi julgeolekut ähvardava ohu kiireks ennetamiseks või tõrjumiseks. (3) Peaminister võib anda valla- ja linnavalitsuse liikmele, riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juhile, ametnikule ja töötajale, samuti sõjaseisukorra ajal sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutavale ministrile ja riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutavale ministrile kõrgendatud kaitsevalmiduse korraldamist ja sõjaseisukorra lahendamist puudutavaid korraldusi juhul, kui pädev organ seda ise ei tee või ei tee õigel ajal ja need on vältimatult vajalikud riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks. Korralduse andmisel tuleb arvestada asutuse ja isiku pädevust, samuti võimalust korraldust täita. (4) Peaminister võib kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõjaseisukorra ajal tunnistada kehtetuks valla- ja linnavalitsuse, valla- ja linnavolikogu ning riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juhi haldusakti ning anda nende eest ise uue haldusakti juhul, kui pädev organ seda ise ei tee või ei tee õigel ajal ning haldusakt või selle andmata jätmine takistab vahetult sisejulgeoleku korraldamist või riigi sõjalist kaitsmist või ohustab muul viisil riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamist või tõrjumist. (5) Sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister ja Kaitseväe juhataja võivad sõjaseisukorra ajal anda valla- ja linnavalitsuse liikmele, riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juhile, ametnikule ja töötajale sõjaseisukorra lahendamist puudutavaid korraldusi juhul, kui need on vältimatult vajalikud vastavalt riigi sisejulgeoleku korraldamiseks või riigi sõjaliseks kaitseks. Korralduse andmisel tuleb arvestada asutuse ja isiku pädevust, samuti võimalust korraldust täita. (6) Sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister ja riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister võivad sõjaseisukorra ajal tunnistada kehtetuks valla- ja linnavalitsuse, valla- ja linnavolikogu, riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse juhi haldusakti juhul, kui pädev organ seda ise ei tee ja haldusakt takistab vahetult vastavalt sisejulgeoleku korraldamist või riigi sõjalist kaitsmist.
Kohtutäitur peatab füüsilise isiku suhtes rahalise nõude, rahatrahvi ning rahalise ja varalise karistuse sundtäitmise, kui füüsiline isik jättis täitedokumendi vabatahtlikult täitmata, sealhulgas rahatrahvi, rahalise karistuse ja varalise karistuse tasumata, või kokkulepitud maksegraafiku nõuetekohaselt täitmata käesoleva seaduse § 101 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud põhjustel.
(1) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks ning sõjaseisukorra lahendamiseks antud haldusakt, sealhulgas piiravate meetmete kohaldamise haldusakt jõustub selle teatavaks tegemisel vahetule täitjale või selle avaldamisel üleriigilise levikuga massiteabevahendis, kui õigusaktis eneses ei sätestata teist tähtaega või korda. See õigusakt avaldatakse ka Riigi Teatajas. (2) Vabariigi Valitsuse kaitsevalmiduse kõrgendamise korraldus, Riigikogu sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamise ning kaitsevalmiduse kõrgendamise heakskiitmise ja heakskiidu lõpetamise otsus, Vabariigi Presidendi sõjaseisukorra ning mobilisatsiooni väljakuulutamise otsus, samuti kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni korraldamiseks ning sõjaseisukorra lahendamiseks antud haldusakt avaldatakse muutmata kujul järgmiselt, kui õigusaktis eneses ei sätestata teist tähtaega või korda: 1) hiljemalt selle avaldamiseks esitamisele järgneval päeval Riigi Teatajas; 2) viivitamata üleriigilise levikuga massiteabevahendis.
(1) Üldine kaitsevalmidus on riigi valmisoleku aste, mille korral riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab oma tavapäraseid põhitegevusega seotud ülesandeid ning valmistub tegutsemiseks teiste riigi kaitseseisundite ning mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal. (2) Kõrgendatud kaitsevalmidus on riigi valmisoleku aste, mille korral riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab Eesti Vabariigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral ja käesoleva seaduse § 30 punktis 1 nimetatud operatsioonil osalemiseks lisaks enda põhitegevusega seotud ülesannetele lisaülesandeid, et tõrjuda ohtu ja tagada riigi toimimine.
(1) Eesti Vabariigi julgeolekut ähvardava suurenenud ohu korral ja käesoleva seaduse § 30 punktis 1 nimetatud operatsioonil osalemiseks võib Vabariigi Valitsus otsustada korraldusega kõrgendada üldist kaitsevalmidust. Otsuse tegemisel lähtutakse ohuhinnangust. (2) Vabariigi Valitsus teavitab Riigikogu ja Vabariigi Presidenti kaitsevalmiduse kõrgendamise otsusest ning selle põhjustest viivitamata. Kaitsevalmiduse kõrgendamise kiidab heaks Riigikogu. (3) Kaitsevalmiduse kõrgendamise järel asub riigikaitseülesannetega asutus ja isik täitma kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud riigikaitseülesandeid ning võib kehtestada ja kohaldada piiravaid meetmeid. Riigikaitseülesannete ja nende täitma asumise aja valikul lähtutakse riigi kaitsetegevuse kavas määratud korrast. Ajal, kui Riigikogu arutab kaitsevalmiduse kõrgendamise heakskiitmist, ei peatata kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmist ja piiravate meetmete kohaldamist. (4) Kaitsevalmiduse kõrgendamise heaks kiitmata jätmise otsusest alates kehtib üldine kaitsevalmidus ja lõpetatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmine ja piiravate meetmete kohaldamine. (5) Kaitsevalmiduse kõrgendamise otsuse ja selle heaks kiitmata jätmise otsuse vahelisel perioodil kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmisega ja piiravate meetmete kohaldamisega tekitatud otsene varaline kahju hüvitatakse isikule käesoleva seaduse 61. peatükis sätestatud tingimustel ja korras. (6) Riigikogu vaatab heaks kiidetud kaitsevalmiduse kõrgendamise otsuse üle vähemalt iga kolme kuu järel. Ohu vähenemise korral otsustab Riigikogu heakskiidu lõpetada. Otsuse tegemisel lähtutakse ohuhinnangust. (7) Riigikogu heakskiidu lõpetamise otsusest alates kehtib üldine kaitsevalmidus ja lõpetatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmine ja piiravate meetmete kohaldamine.
(1) Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võib Vabariigi Valitsus lisaks oma ülesannetele ja õigustele üldise kaitsevalmiduse ajal: 1) anda haldusakte käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 sätestatud tingimustel; 2) kehtestada ja kohaldada piiravaid meetmeid käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tingimustel; 3) esitada Riigikogule riigieelarve muutmise seaduse või lisaeelarve eelnõu ning otsustada vajaduse korral selle rakendamise kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni riigieelarve seaduses sätestatud korras. (2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võib peaminister lisaks oma ülesannetele ja õigustele üldise kaitsevalmiduse ajal: 1) anda haldusakte käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 sätestatud tingimustel ja korraldusi käesoleva seaduse § 9 lõikes 3 sätestatud tingimustel; 2) kehtestada ja kohaldada piiravaid meetmeid käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tingimustel. (3) Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võib Kaitseväe juhataja, samuti Kaitseväe juhataja volitatud ülem lisaks oma ülesannetele ja õigustele üldise kaitsevalmiduse ajal: 1) anda haldusakte käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 sätestatud tingimustel; 2) kehtestada ja kohaldada piiravaid meetmeid käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud tingimustel; 3) jätta täitmata Vabariigi Valitsuse korralduse ja määruse, ministri käskkirja ja määruse, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse otsuse ja määruse nii kaua, kuni see takistab vahetult riigi sõjalist kaitsmist. (4) Peaministril on õigus nõuda Kaitseväe juhatajalt ja Kaitseväe juhataja volitatud ülemalt käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 3 nimetatud õigusakti täitmist, kui selle täitmata jätmisest on teda teavitanud õigusakti andnud asutus või isik ja on alust arvata, et õigusakti täitmine ei takista vahetult riigi sõjalist kaitsmist.
(1) Vabariigi Valitsus võib kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal kehtestada töökohustuse rakendamise tagamiseks Eestist lahkumise keelu töö- või teenistussuhtest tuleneva töökohustusega isikule. (2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võib isiku valduses oleva asja võtta sundkasutusse või selle sundvõõrandada käesoleva seaduse 5. peatüki 3. jaos sätestatud tingimustel ja korras. (3) Kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal võib rakendada füüsilise isiku suhtes töökohustust käesoleva seaduse 5. peatüki 11. jaos sätestatud korras. (4) Vabariigi Valitsus, peaminister ja Kaitseväe juhataja, samuti Kaitseväe juhataja volitatud ülem võib kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal kohustada massiteabevahendi valdajat, elektroonilise side ettevõtjat ning muud isikut avaldama või edastama tasuta, muutmata kujul ja viivitamata või ettenähtud ajal sõjalise tegevuse ettevalmistamiseks, mobilisatsiooni või lisaõppekogunemise korraldamiseks, isiku valduses oleva asja sundkasutusse võtmise või selle sundvõõrandamise ja töökohustuse rakendamiseks, riigivara valitsemise üleandmiseks või ajutiseks kasutuseks võtmiseks, riigikaitseülesannete täitmiseks ja piiravate meetmete kohaldamiseks vajalikke teateid ning käesolevas seaduses sätestatud juhul õigusakte.
(1) Riigi julgeolekut ähvardava ohu vähenemise korral otsustab Vabariigi Valitsus korraldusega kõrgendatud kaitsevalmiduse alandamise. Otsuse tegemisel lähtutakse ohuhinnangust. (2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse alandamise otsusest alates kehtib üldine kaitsevalmidus ja lõpetatakse kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmine ja piiravate meetmete kohaldamine.
(1) Sõjaseisukorra kuulutab välja Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu. (2) Eesti vastu suunatud agressiooni korral kuulutab sõjaseisukorra välja Vabariigi President, ootamata ära Riigikogu otsust. (3) Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel asub riigikaitseülesannetega asutus ja isik täitma sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesandeid ning võib kehtestada ja kohaldada sõjaseisukorra ajaks ette nähtud piiravaid meetmeid. Riigikaitseülesandeid täitma ning piiravaid meetmeid määrama ja kohaldama võib asuda juba sõjaseisukorra väljakuulutamise ettepaneku järel, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeolekut ähvardava ohu kiireks ennetamiseks või tõrjumiseks. Ajal, kui Riigikogu arutab sõjaseisukorra väljakuulutamist, ei peatata sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmist ja piiravate meetmete kohaldamist. (4) Juhul kui Riigikogu otsustab jätta sõjaseisukorra välja kuulutamata, lõpetatakse sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmine ning piiravate meetmete kohaldamine. (5) Vabariigi Presidendi ettepaneku ja sõjaseisukorra välja kuulutamata jätmise otsuse vahelisel perioodil sõjaseisukorra ajaks ette nähtud riigikaitseülesannete täitmisega ja piiravate meetmete kohaldamisega tekitatud otsene varaline kahju hüvitatakse isikule käesoleva seaduse 61. peatükis sätestatud tingimustel ja korras.
(1) Sõjaseisukorra ajal võib Vabariigi Valitsus lisaks oma ülesannetele ja õigustele üldise ja kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal: 1) kehtestada ja kohaldada piiravaid meetmeid käesoleva seaduse §-des 19 ja 20 sätestatud tingimustel; 2) anda Kaitseväele korraldusi vaherahu kehtestamiseks või sõlmimiseks; 3) kehtestada või sõlmida vaherahu või sõlmida rahulepingu ning esitada selle seaduses sätestatud juhul Riigikogule ratifitseerimiseks; 4) peatada ministri käskkirja ja määruse, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse otsuse ja määruse täitmise või tunnistada akti kehtetuks, kui see takistab vahetult sisejulgeoleku korraldamist või riigi sõjalist kaitsmist või ohustab muul viisil riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamist või tõrjumist. (2) Sõjaseisukorra ajal võib peaminister lisaks oma ülesannetele ja õigustele üldise ja kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal: 1) kehtestada ja kohaldada piiravaid meetmeid käesoleva seaduse §-des 19 ja 20 sätestatud tingimustel; 2) otsustada muid riigikaitsega seotud küsimusi, mis ei ole põhiseaduse või seaduse kohaselt teise asutuse või isiku pädevuses. (3) Sõjaseisukorra ajal võib sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister: 1) anda haldusakte käesoleva seaduse § 9 lõikes 2 sätestatud tingimustel ja korraldusi käesoleva seaduse § 9 lõikes 5 sätestatud tingimustel; 2) kehtestada ja kohaldada piiravaid meetmeid käesoleva seaduse §-des 19 ja 20 sätestatud tingimustel. (4) Sõjaseisukorra ajal võib Kaitseväe juhataja, samuti Kaitseväe juhataja volitatud ülem lisaks oma ülesannetele ja õigustele üldise ja kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal: 1) anda korraldusi käesoleva seaduse § 9 lõikes 5 sätestatud tingimustel; 2) kehtestada või sõlmida vaherahu ja katkestada kehtestatud või sõlmitud vaherahu, kui vastane oma tegevusega ei täida selle tingimusi.
(1) Juhul kui sõjaseisukorra ajal on riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamiseks või tõrjumiseks vaja vältimatult kehtestada ning kohaldada isiku põhiõigusi ja -vabadusi piiravat meedet, mida seaduses ei ole sätestatud, võib Vabariigi Valitsus kohaldada seaduses sätestamata meedet nii kaua, kui see on vältimatult vajalik. (2) Sõjaseisukorra ajal ei tohi piirata põhiõigusi ja -vabadusi, mis on sätestatud põhiseaduse §-des 8 ja 11–18, § 20 lõikes 3, §-des 22 ja 23, § 24 lõigetes 2 ja 4, §-des 25, 27 ja 28, § 36 lõikes 2, §-des 40, 41 ja 49 ning § 51 lõikes 1. (3) Vabariigi Valitsus võib põhiõiguste ja -vabaduste piiramisel kalduda kõrvale inimõigusi käsitleva välislepinguga võetud kohustustest, kui see on lubatud välislepingus ja piirang on kooskõlas muude rahvusvahelise õiguse järgsete kohustustega.
(1) Riigi julgeolekut ähvardava ohu ennetamiseks ja tõrjumiseks võib lisaks kõrgendatud kaitsevalmiduse ajaks ette nähtud piiravatele meetmetele ning teiste seaduste alusel kehtestatud piiravatele meetmetele kehtestada ja kohaldada piiravaid meetmeid käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel. (2) Vabariigi Valitsus võib kuni sõjaseisukorra lõppemiseni keelata avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks avalike ürituste ja koosolekute pidamise, sõltumata nende eesmärgist ning pidamise kohast. (3) Vabariigi Valitsus võib kuni sõjaseisukorra lõppemiseni peatada avalikku korda ähvardava ohu ennetamiseks streigid ja töösulud ning keelata nende korraldamise, sõltumata asutusest ja organisatsioonist. (4) Vabariigi Valitsus võib kuni sõjaseisukorra lõppemiseni piirata teatud liiki või teatud tunnustele vastavate vallasasjade müüki, keelata nende väljaveo riigist või teatud piirkonnast, samuti määrata neile sundhindu juhul, kui need vallasasjad on vajalikud elanikkonna esmavajaduste rahuldamiseks või riigi sõjalise kaitsmise toetamiseks. (5) Vabariigi Valitsus võib kuni sõjaseisukorra lõppemiseni piirata sidevahendite kasutamist juhul, kui on alust arvata, et nende vahendusel levitatav teave võib ohustada riigi sõjalist kaitsmist või muul viisil riigi julgeolekut. (6) Vabariigi Valitsus, peaminister ja sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister võivad kuni sõjaseisukorra lõppemiseni keelata massiteabevahendis teatud sisuga teabe edastamise, kui selle avalikustamine võib ohustada riigi sõjalist kaitsmist või muul viisil riigi julgeolekut. (7) Vabariigi Valitsus, peaminister ja sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister võivad kuni sõjaseisukorra lõppemiseni peatada meediateenuste osutamise ning ajakirjandusväljaande väljaandmise, kui on alust arvata, et nende vahendusel avalikustatav teave võib ohustada riigi sõjalist kaitsmist või muul viisil riigi julgeolekut.
Sõjaseisukord lõpeb Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu poolt sõjaseisukorra lõppenuks kuulutamisega.
(1) Mobilisatsioon on tegevuste kogum, mille käigus tagatakse Kaitseväe sõjaaja üksuste valmisolek sõjaliseks tegevuseks. (2) Mobilisatsiooni käigus kohustatakse kaitseväekohustuslasi ja sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmeid asuma täitma sõjaaja ametikoha ülesandeid ning võetakse kaitseväeteenistusse vabatahtlikke. (3) Mobilisatsiooni toetamiseks võetakse isiku valduses olev asi sundkasutusse või sundvõõrandatakse ja rakendatakse töökohustust, otsustatakse riigivara valitsemise üleandmine või ajutisse kasutusse võtmine ning riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab oma riigikaitseülesandeid. Mobilisatsiooni korraldamiseks võib kasutusele võtta riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikud vahendid ja varu.
(1) Mobilisatsioon kuulutatakse välja Eesti Vabariigi vastase agressiooni või selle ohu korral ja käesoleva seaduse § 30 punktis 1 nimetatud operatsiooni korraldamiseks. (2) Mobilisatsiooni kuulutab välja Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu. (3) Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab mobilisatsiooni välja Vabariigi President, ootamata ära Riigikogu otsust. (4) Üldise kaitsevalmiduse ja kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal mobilisatsiooni väljakuulutamise järel määrab Vabariigi Valitsus korraldusega sõjalises tegevuses osaleva Kaitseväe isikkoosseisu suuruse või osalevad Kaitseväe üksused.
(1) Vabariigi Valitsus võib mobilisatsiooni ettevalmistamiseks ja korraldamiseks kehtestada Eestist lahkumise keelu vähemalt 18-aastasele kaitseväekohustuslasele ning sõjaaja ametikohale nimetatud kaitseväekohustuseta Kaitseliidu tegevliikmele. (2) Mobilisatsiooni ajal võib mobilisatsiooni eesmärgi saavutamiseks rakendada käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 sätestatud meetmeid ja töökohustust käesoleva seaduse 5. peatüki 11. jaos sätestatud korras. (3) Kohaldatavad piiravad meetmed peavad vastama mobilisatsiooni eesmärgile ja olema vajalikud mobilisatsiooni korraldamiseks. Piiravat meedet ei või kohaldada kauem kui eesmärgi saavutamiseks vajalik on.
(1) Demobilisatsioon on tegevuste kogum, mille tulemusena viiakse Kaitseväe sõjaaja üksused mobilisatsioonile eelnenud valmisolekusse. (2) Demobilisatsiooni käigus vabastatakse sõjaaja ametikoha ülesandeid täitma asunud tegevväelased tegevteenistusest või nad jätkavad sõjaväelise auastmega rahuaja ametikoha (edaspidi rahuaja ametikoht) ülesannete täitmist. (3) Demobilisatsiooni toetamiseks võetakse isiku valduses olev asi sundkasutusse või sundvõõrandatakse ja rakendatakse töökohustust, otsustatakse riigivara valitsemise üleandmine või ajutisse kasutusse võtmine ning riigikaitseülesannetega asutus ja isik täidab oma riigikaitseülesandeid. Demobilisatsiooni korraldamiseks võib kasutusele võtta riigikaitseülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid ja varu.
(1) Demobilisatsiooni kuulutab välja Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu. (2) Demobilisatsiooni väljakuulutamine lõpetab mobilisatsiooni. (3) Demobilisatsiooni väljakuulutamisel otsustab Riigikogu demobilisatsiooni kestuse.
(1) Sõjaseisukorra väljakuulutamine katkestab riigikaitselise töökohustusega isiku puhkuse ja isik on kohustatud viivitamata ilmuma oma töö- või ametikoha asukohta. (2) Sõjaseisukorra väljakuulutamine ei katkesta isiku emapuhkust, isapuhkust, lapsendajapuhkust ega vanemapuhkust.
(1) Rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemine on: 1) Kaitseväe kasutamine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil; 2) Kaitseväe osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel; 3) välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil ajutise viibimise võimaldamine seadusega sätestatud alustel ja korras; 4) rahvusvahelise sõjalise peakorteri staatuse tunnustamine, peakorteri tegevuses osalemine ja selle tegevuse toetamine; 5) Eesti Vabariigi, rahvusvahelise organisatsiooni ja välisriigi ühiste kaitseprojektide kavandamine ning elluviimine. (2) Käesolevas peatükis sätestatut ei kohaldata kaitseväelasele, kes töötab Eesti Vabariigi välisesinduses, ega välisriigi relvajõudude liikmele, kes töötab välisriigi diplomaatilises esinduses või konsulaarasutuses. (3) Jõu kasutamine Kaitseväe poolt rahvusvahelises sõjalises koostöös toimub Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud korras. (4) Käsuõiguse üleandmine ja vastuvõtmine toimub Kaitseväe korralduse seaduses sätestatud korras. (5) Välisriigis viibivale kaitseväelasele, Kaitseväega töösuhtes olevale muule isikule ning temaga kaasas olevale ülalpeetavale kohaldatakse Eesti õigusakte niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega. (6) Eesti Vabariigi territooriumil viibivale välisriigi relvajõudude liikmele, välisriigi relvajõude saatvale nende teenistuses olevale tsiviilisikule ja tema ülalpeetavale kohaldatakse Eesti õigusakte niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega. (7) Eesti Vabariigi territooriumil viibivate välisriigi relvajõudude asjaomane ametiasutus ja ametiisik võib Eesti Vabariigis teostada oma riigi relvajõudude liikme ning tema ülalpeetava suhtes distsiplinaar- ja kriminaaljurisdiktsiooni, kui selline õigus on neile antud selle riigi õigusaktidega ning kui see on kooskõlas asjakohase välislepinguga ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega. (8) Kaitsevägi sõlmib riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutava ministri nõusolekul rahvusvahelisi kokkuleppeid.
Rahvusvaheline sõjaline operatsioon on: 1) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artiklis 51 tunnustatud õigusel põhineva välislepinguga või muul viisil seaduslikult võetud kohustuse täitmiseks korraldatav kollektiivse enesekaitse operatsioon (edaspidi kollektiivse enesekaitse operatsioon); 2) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VI või VII peatükis sätestatu alusel rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatav sõjaline operatsioon ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normidega kooskõlas olev muu sõjaline operatsioon (edaspidi muu rahvusvaheline sõjaline operatsioon).
Kaitseväe osalemise rahvusvahelisel sõjalisel õppusel otsustab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister.
(1) Kaitseväe kasutamise kollektiivse enesekaitse operatsioonil otsustab Riigikogu järgmiselt: 1) ratifitseerib kollektiivse enesekaitse põhimõtet sätestava välislepingu; 2) teeb asjakohase otsuse, kui käesoleva lõike punktis 1 nimetatud välislepingut ei ole sõlmitud. (2) Korralduse alustada osalemist ning lõpetada üksuste osalemine kollektiivse enesekaitse operatsioonil annab Kaitseväele Vabariigi Valitsus. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele.
(1) Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil otsustab Riigikogu igal üksikul juhul eraldi otsusega, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erandeid. (2) Riigikogu ei tee Kaitseväe kasutamise kohta muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil eraldi otsust, kui kohustus kasutada Kaitseväge sellisel operatsioonil tuleneb ratifitseeritud välislepingust. (3) Kaitseväe kasutamise muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi ja Euroopa Liidu kiirreageerimisjõudude koosseisus otsustab Riigikogu enne Kaitseväe üksuse asumist kiirreageerimisvalmidusse. Riigikogu määrab rahvusvahelise organisatsiooni või liikmesriigi, kelle kiirreageerimisjõudude koosseisus Kaitseväe üksus tegutseb, ning kaitseväelaste piirarvu, kes võivad konkreetsel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osaleda. (4) Riigikogu määrab otsusega igaks aastaks kaitseväelaste piirarvu, kes võivad osaleda Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel. Kaitseväe edasine kasutamine samal operatsioonil otsustatakse käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel üldkorras. (5) [Kehtetu] (6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud Riigikogu otsuse või välislepingu alusel annab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister kooskõlastatult välissuhtlemise valdkonna eest vastutava ministriga Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. (6¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud Riigikogu otsuse alusel annab Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Vabariigi Valitsus, võttes arvesse Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha. Korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. (7) Rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri juurde kaitseväeteenistuse seaduse § 115 lõike 1 punktide 1 ja 4 alusel lähetatud tegevväelane võib selle rahvusvahelise organisatsiooni või rahvusvahelise sõjalise peakorteri koosseisus osaleda muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.
Välisriigi relvajõud võivad käesolevas seaduses sätestatud alustel ajutiselt viibida Eesti Vabariigi territooriumil, kui selle eesmärk on: 1) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil; 2) osalemine rahvusvahelisel sõjalisel õppusel; 3) osalemine rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses; 4) transiit; 5) ühiste kaitseprojektide kavandamine ja elluviimine.
(1) Välisriigi relvajõudude Eesti Vabariiki saabumiseks on vajalik käesoleva seaduse alusel antud luba. Loa võib anda kas ühe- või mitmekordseks piiriületuseks. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa alusel kannab Politsei- ja Piirivalveamet välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel või hiljem esimesel võimalusel esitatud dokumenti märke Eestis viibimise aluse ja aja kohta. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud loa pikendamisel või uue loa andmisel kannab Politsei- ja Piirivalveamet dokumenti uue märke. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud märget ei tehta välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava esitatud dokumenti, kui välisriigi relvajõudude Eestis viibimise eesmärk on osaleda rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil või ei ole see praktilistel põhjustel võimalik. (4) Välisriigi relvajõudude liikme ja ülalpeetava poolt riigipiiri ületamisel esitatud dokumenti kantava Eestis viibimise aluse ja aja märke vormi kehtestab sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister määrusega. (5) Eesti Vabariiki saabuvate välisriigi relvajõudude, välisriigi relvajõudude liikme või tema ülalpeetava, sõidukite ja kauba hulgast ning planeeritava piiriületuse ning üle piiri toimetamise ajast ja kohast teavitamise korra kehtestab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(1) Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmise otsustab: 1) Vabariigi Valitsus korraldusega, kui Eesti Vabariik ja asjaomane välisriik on kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osalised; 2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud välislepingu puudumise korral Riigikogu otsusega. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 1 alusel antud korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 alusel tehtud otsus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile ja Vabariigi Valitsusele. (4) Käesolevas paragrahvis sätestatud korda kohaldatakse ka välisriigi relvajõudude Eesti Vabariigi territooriumil ajutisele viibimisele, mille eesmärk on osaleda muu riigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil.
(1) Eesti Vabariigi territooriumil korraldataval rahvusvahelisel sõjalisel õppusel osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise riigis viibimise loa andmise otsustab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. (2) Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelise sõjalise peakorteri tegevuses osalemiseks välisriigi relvajõududele ajutise viibimise loa andmise otsustab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. (3) Ühise kaitseprojekti elluviimiseks välisriigi relvajõududele Eesti Vabariigi territooriumil ajutise viibimise loa andmise otsustab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga.
(1) Välisriigi relvajõudude transiit käesoleva seaduse tähenduses on välisriigi relvajõudude viibimine Eesti Vabariigi territooriumil selle maismaaosa läbimiseks, välja arvatud käesoleva seaduse § 37 lõikes 4 sätestatud juhul. (2) Välisriigi relvajõududele transiidiloa andmise, kui Eesti Vabariik ja asjaomane välisriik on kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu osalised, otsustab riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister. (3) Eesti Vabariigi ja välisriigi vahel kollektiivse enesekaitse põhimõtet sisaldava lepingu puudumise korral otsustab relvajõududele transiidiloa andmise: 1) riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga, kui üksuse isikkoosseisus on kuni 2000 liiget; 2) Vabariigi Valitsus korraldusega, kui üksuse isikkoosseisus on 2001 kuni 5000 liiget; 3) Riigikogu otsusega, kui üksuse isikkoosseisus on rohkem kui 5000 liiget. (4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud käskkiri ja punktis 2 nimetatud korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. (5) Riigikogu võib käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud käskkirja ja punktis 2 nimetatud korralduse kehtivuse peatada ja teha uue otsuse.
(1) Käesoleva seaduse § 37 alusel Eesti Vabariigi territooriumil viibivad välisriigi relvajõud võivad kasutada jõudu Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelise sõjalise operatsiooni eesmärkide täitmiseks. (2) Käesoleva seaduse §-de 38 ja 39 alusel Eesti Vabariigi territooriumil viibivad välisriigi relvajõud võivad kasutada jõudu, kui see on vajalik Kaitseväe toetamiseks rahuajal väljastpoolt Eesti riigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründe tõrjumisel. Jõu kasutamine on lubatud vastavalt Kaitseväe korralduse seaduse § 46 lõikele 2. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud õiguse kasutamisel teeb Riigikogu või Vabariigi Valitsus käesoleva seaduse § 37 alusel viivitamata otsuse välisriigi relvajõudude edasise viibimise kohta Eesti Vabariigi territooriumil. (4) Välisriigi relvajõud lähtuvad jõu kasutamisel Eesti Vabariigi territooriumil välislepingutest, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest, ning rahvusvahelise organisatsiooni ja asjaomase välisriigi kehtestatud jõu kasutamise korrast ning Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse antud õigustest ning seatud piirangutest.
(1) Käesoleva seaduse § 36 lõikes 1 sätestatud luba on seaduslik alus ainult Eesti Vabariigi territooriumil viibimiseks. (2) Välisriigi relvajõudude liikme ülalpeetaval on õigus Eestis viibida koos välisriigi relvajõudude liikmega, kes viibib Eestis käesoleva seaduse § 36 lõikes 1 sätestatud loa alusel. Ülalpeetaval on lubatud Eestis viibida ja töötada nimetatud loa kehtivusajal. (3) Välislepingus sätestatud juhul võib riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister lubada ülalpeetaval viibida ja töötada Eestis loa kehtivusajast kauem. (4) Käesoleva seaduse tähenduses on isik ülalpeetav, kui see tuleneb välislepingust.
Välislepinguga võetud kohustuste täitmiseks kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 35–39 ja 41 välisriigi relvajõudude liikme ja tema ülalpeetava kohta sätestatut ka välisriigi relvajõudusid saatvale nende teenistuses olevale tsiviilisikule, välisriigi relvajõudude lepingupartneri töötajale, rahvusvahelise sõjalise õppeasutuse personali liikmele ja õppurile, rahvusvahelise sõjalise peakorteri personali liikmele, peakorteri lepingupartneri töötajale ning nimetatud isikute ülalpeetavatele.
(1) Ühekordne riigikaitseülesanne on käesoleva seaduse alusel üksikjuhtumil antud konkreetne ülesanne. (2) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal võib Kaitsevägi, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ja Vabariigi Valitsuse volitatud täidesaatva riigivõimu asutus anda füüsilisest isikust ettevõtjale ja juriidilisele isikule, sealhulgas kohaliku omavalitsuse üksusele, tema ülesannetest, tegevusalast või eesmärgist lähtudes ühekordse riigikaitseülesande, kui: 1) ülesanne on vajalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamiseks või sõjaseisukorra lahendamiseks või nende toetamiseks; 2) ülesannet ei ole võimalik täita täidesaatva riigivõimu asutustel või vabatahtlikult kaasatavate isikute abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ja 3) ülesannet ei ole võimalik täita seaduses või selle alusel määratud või täitma volitatud muul isikul. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ühekordse riigikaitseülesande andja võib enne ülesande andmist üldise või kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal kohaldada käesoleva seaduse § 826 lõike 1 punktides 1–6 ja 9–11 nimetatud uurimistoiminguid, et selgitada välja ühekordse riigikaitseülesande täitmise võimelisus. (4) Ühekordse riigikaitseülesande võib anda kuni kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni lõppemiseni. Ühekordne riigikaitseülesanne ei või olla tingimuslik. (5) Ühekordse riigikaitseülesande täitmise takistusest ja selle põhjustest teavitab täitja viivitamata ülesande andjat. (6) Ühekordse riigikaitseülesande täitmine lõpeb: 1) ühekordse riigikaitseülesande täitmise tähtaja möödumisel; 2) käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud ühekordse riigikaitseülesande andja otsusel; 3) riigikaitseülesandega füüsilisest isikust ettevõtja surma korral.
(1) Töökohustus on Eesti kodaniku või muu Eestis alaliselt või püsivalt elava füüsilise isiku kohustus teha kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigikaitselist tööd, kui töö tegemine on vajalik riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks. (2) Töökohustus käesoleva seaduse tähenduses ei ole tegevväelase poolt sõjaaja ametikoha ülesannete täitmine, ajateenistus, reservteenistus ja asendusteenistus. (3) Töökohustus jaguneb riigikaitseliseks töökohustuseks ja ühekordseks töökohustuseks. (4) Riigikaitseline töökohustus on töö- või teenistussuhtest tulenev kohustus, mis on vahetult seotud kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal riigikaitseülesande täitmise või selle toetamisega või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamisega. (5) Ühekordne töökohustus on töö- või teenistussuhteväline riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks üksikjuhtumil vajalik töö. Ühekordset töökohustust ei või rakendada tööandja ja töötaja vahelisest või sellesarnasest suhtest tulenevale tööle. Ühekordse töökohustuse panemise eelduseks ei ole erialase väljaõppe või hariduse omamine.
(1) Riigikaitselise töökohustusega ametikoht on Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, Riigikogu liikme, Euroopa Parlamendi liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri, riigisekretäri, Riigikohtu esimehe ja riigikohtuniku, ringkonna-, maa- ning halduskohtu esimehe, Eesti Panga Nõukogu esimehe ja Eesti Panga presidendi, vallavanema ning linnapea ametikoht. (2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ametikohtadele võib Vabariigi Valitsus määrata täiendavaid riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohti ning nimeliselt nendel töötamise kohustusega isikuid ning näha ette riigikaitseülesannet täitvatele või seda toetavatele või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevust tagavatele asutustele ja isikutele riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade määramise tingimused. (3) Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade ning nimeliselt nendele määratud isikute loetelu, nende ameti- ja töökohtade ning isikute määramise tingimused ja nende üle arvestuse pidamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (4) [Kehtetu]
Riigikaitselisest töökohustusest on vabastatud: 1) alla 18-aastane isik; 2) puuduva töövõimega isik; 3) Eestis välismaalaste seaduse § 43 lõigetes 1 ja 2 sätestatud alustel viibiv isik.
(1) Riigikaitseline töökohustus tekib isikule riigikaitselise töökohustusega ametikohale asumisel või töölepingus ettenähtud tööle asumise ajal või tema ameti- või töökoha määramisel riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohaks. (2) Riigikaitselise töökohustuse tekkimisest teavitatakse isikut riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohale asumisel või tema ameti- või töökoha määramisel riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohaks. (3) Isiku töötamisel mitmel riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal loetakse riigikaitseline töökohustus tekkinuks vaid ameti- või töökohal, millel töötamise eest saadavalt tulult tehakse tulumaksu kinnipidamisel mahaarvamisi tulumaksu seaduse § 42 lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras.
(1) Kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal võib valitsusasutus ja kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutus ja tema volitatud isik panna füüsilisele isikule, kelle riigikaitselised kohustused ei tulene muust seadusest või halduslepingust, riigikaitseülesande täitmiseks või selle toetamiseks või põhiseadusliku institutsiooni toimepidevuse tagamiseks ühekordse töökohustuse, kui: 1) ühekordset töökohustust rakendada sooviv asutus ei saa ise või vabatahtlikuna kaasatud isiku abil õigel ajal või piisavalt tulemuslikult ülesannet täita ja 2) ühekordse töökohustuse täitmine ei tekita ebaproportsionaalselt suurt ohtu ühekordset tööd tegevale isikule või tema varale ega ole vastuolus isiku muude seadusest tulenevate kohustustega. (2) Ühekordse töökohustuse panemise otsustamisel tuleb arvesse võtta isiku terviseseisundit ja muid olulisi asjaolusid, mis võivad mõjutada töö tegemist. (3) Ühekordne töökohustus tehakse isikule teatavaks suulise või kirjaliku haldusaktiga. (4) Ühekordne töökohustus kestab kuni 48 tundi. Ühekordse töökohustuse kestus ei või ületada töö tegemiseks või ülesande täitmiseks vajalikku aega. Ühekordse töökohustuse panemine ei või olla tingimuslik. (5) Ühekordset töökohustust täitvale isikule peab olema tagatud mõistlik puhkeaeg. (6) Isikuid võib kohustada ilmuma ühekordset töökohustust täitma koos vajalike töövahendite ja sõidukitega, kui need olemas on.
(1) Ühekordsest töökohustusest on vabastatud: 1) välismaalane, kes rahvusvaheliste lepingute või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide alusel on vabastatud töökohustusest; 2) alla 18-aastane isik; 3) naissoost isik perioodil, mil tal on töölepingu seaduse kohaselt õigus emapuhkusele; 4) puuduva töövõimega isik; 5) Eestis välismaalaste seaduse § 43 lõigetes 1 ja 2 sätestatud alustel viibiv isik; 6) alla 12-aastase lapse üks vanem või hooldaja; 7) raske või sügava puudega isik; 8) puudega isiku hooldaja hoolduskohustuse täitmise ajal; 9) sõjaaja ametikoha ülesandeid täitev kaitseväelane; 10) riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökohal töötav isik, kui ühekordne töökohustus takistab riigikaitselise töökohustuse täitmist. (2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 kohaldatakse vaid last kasvatava vanema või hooldaja suhtes. (3) Ühekordsest töökohustusest vabastatud isik võib vabatahtlikult osaleda ühekordse kohustuse korras tehtava töö tegemisel.
(1) Ühekordset töökohustust täitva isikuga ei või tööandja lõpetada töölepingut või teenistussuhet põhjusel, et isik täidab ühekordset töökohustust. (2) Ühekordse töökohustuse täitmisel hukkumise või saadud vigastuse või haigestumise tagajärjel saabunud surma korral korraldab riik isiku matuse või katab isiku matuse korraldamise kulud.
(1) Ühekordne töökohustus lõpeb: 1) ühekordse töökohustuse tähtaja möödumisel; 2) ühekordse töökohustuse panija või tema volitatud isiku otsusel; 3) isiku surma korral. (2) [Kehtetu] (3) Ühekordse töökohustuse täitmise takistusest ja selle põhjustest teavitab täitja viivitamata töökohustuse panijat või tema volitatud isikut.
(1) Mobilisatsiooniregister on andmekogu, milles peetakse arvestust sõjaaja ametikohtade täitmise ja riigi sõjaliseks kaitseks kasutatavate materiaalsete vahendite üle. (2) Andmekogu sisaldab: 1) sõjaaja üksuse andmeid; 2) sõjaaja ametikoha ja sellele nimetatud isiku andmeid; 3) sõjaaja üksuse varustatuse andmeid. (3) Mobilisatsiooniregistris töödeldakse isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid. (4) Mobilisatsiooniregistri vastutav töötleja on Kaitseministeerium. (5) Mobilisatsiooniregistri põhimääruse kehtestab mobilisatsiooni ettevalmistamise ja korraldamise eest vastutav minister määrusega. (6) Mobilisatsiooniregistri põhimääruses sätestatakse muu hulgas andmete täpsem koosseis, andmeandjad, juurdepääs andmetele, andmete väljastamise kord ja säilitamise tähtajad ning muud korralduslikud küsimused.
(1) Riigikaitseobjekt võib olla maa-ala, ehitis või seade, mille ründamise, hõivamise, kahjustamise või hävitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule või kõrgendatud oht avalikule korrale ning ohu realiseerimine võib takistada riigi tavapärast toimimist, häirida riigi sõjalise kaitse korraldamist, sisejulgeoleku tagamist või elutähtsa teenuse toimepidevust või põhjustada rahvusliku kultuuripärandi hävimist. (2) Riigikaitseobjektid jagunevad objekti tüübist lähtuvalt järgmistesse kategooriatesse: 1) avaliku võimu organi kasutuses olev riigikaitseobjekt; 2) elutähtsa teenuse osutamisega seotud riigikaitseobjekt; 3) avaliku korra tagamiseks oluline riigikaitseobjekt, sealhulgas objekt, mille kahjustamise või hävitamisega kaasneb inimeste elu ja tervise, rahvusliku kultuuripärandi ja ühiskonna turvatunde kahjustamise oht; 4) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud riigikaitseobjekt, sealhulgas riigikaitseline ehitis ehitusseadustiku tähenduses; 5) julgeolekuasutuse kasutuses olev riigikaitseobjekt, sealhulgas julgeolekuasutuse ehitis ehitusseadustiku tähenduses; 6) sisejulgeoleku tagamisega seotud riigikaitseobjekt. (3) Maa-ala, ehitise või seadme riigikaitseobjektiks määramisel märgitakse ära ka selle kategooria.
(1) Riigikaitseobjektid jagunevad alalisteks ja ajutisteks riigikaitseobjektideks. (2) Maa-ala, ehitise või seadme määrab alaliseks riigikaitseobjektiks ning selle riigikaitseobjektiks olemise lõpetab Vabariigi Valitsus korraldusega. (3) Maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiseks riigikaitseobjektiks sisejulgeoleku tagamise valdkonna eest vastutav minister. (4) Sõjalise riigikaitse toimimisega seotud või Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutatava maa-ala, ehitise või seadme määrab ajutiseks riigikaitseobjektiks riigikaitse korraldamise valdkonna eest vastutav minister. (5) Maa-ala, ehitise või seadme võib määrata ajutiseks riigikaitseobjektiks järgmisteks tähtaegadeks: 1) üldise kaitsevalmiduse ajal kuni 60 päevaks; 2) kõrgendatud kaitsevalmiduse, erakorralise seisukorra ja sõjaseisukorra ajal kuni 180 päevaks. (6) Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud tähtaja möödumist lõpeb maa-ala, ehitise või seadme riigikaitseobjektiks olemine, kui see ei ole tähtaja jooksul määratud alaliseks riigikaitseobjektiks. (7) Maa-ala, ehitise või seadme võib määrata ajutiseks riigikaitseobjektiks järgmistel eesmärkidel: 1) et kindlaks teha, kas on vajalik see riigikaitseobjektiks määrata; 2) et seda erakorraliselt kaitsta, kui muud kaitseabinõud on ammendunud või muude kaitseabinõude kohaldamine oleks seatud eesmärgiga võrreldes ebamõistlikult koormav.
(1) Riigikaitseobjekti kaitse ettevalmistamiseks koostatakse: 1) riskianalüüs, milles kirjeldatakse võimalikke riigikaitseobjekti ähvardavaid ründeid ja muid ohte, nende realiseerumise tõenäosust ja tagajärgi; 2) turvaplaan, kus on kirjas riskianalüüsist lähtudes objektil rakendatavad meetmed võimaliku ründe ennetamiseks, tõkestamiseks ja selle tagajärgede leevendamiseks. (2) Turvaplaani toimimise kontrolliks korraldatakse turvaõppusi. (3) Riigikaitseobjekti esmase füüsilise kaitse tagamiseks rakendatakse füüsilise kaitse miinimummeetmeid, sealhulgas valvet. (4) Riigikaitseobjekti lisakaitse tagamiseks rakendatakse ohutasemest ja turvaplaanist lähtuvaid lisaturvameetmeid. (5) Riskianalüüsi, turvaplaani koostamise, turvaõppuste korraldamise ja füüsilise kaitse miinimummeetmete ning lisaturvameetmete rakendamise nõuded ja erisused, mis tulenevad riigikaitseobjekti kategooriast või tunnustest, nähakse ette riigikaitseobjekti kaitse korras.
(1) Riigikaitseobjekti valvet korraldab riigikaitseobjekti valdaja. (2) Riigikaitseobjektil rakendatakse politsei valvet, kui riigikaitseobjekt on lisatud politsei ja piirivalve seaduse alusel antud Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud politsei valvatavate objektide loetellu. (3) Riigikaitseobjektil rakendatakse Kaitseväe valvet, kui riigikaitseobjekt on määratud Kaitseväe julgeolekualaks. (4) Riigikaitseobjektil võib rakendada Kaitseliidu valvet Kaitseliidu seaduses sätestatud korras. (5) Riigikaitseobjekti kaitsesse võib kaasata Kaitseväge ja Kaitseliitu korrakaitseseaduse §-des 161 ja 162 sätestatud alustel ja korras.
(1) Ühekordse töökohustuse, ühekordse riigikaitseülesande täitmise ning kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal isikule kuuluva asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest makstakse isikule õiglast hüvitist (edaspidi õiglane hüvitis). (2) Sõjaseisukorra ajal korrakaitse eesmärgil asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise eest makstakse isikule õiglast hüvitist käesoleva seaduse alusel. (3) Õiglast hüvitist makstakse rahas, kui käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktis ei ole sätestatud teisiti. Õiglase hüvitise asemel võib isikule määrata muu toetuse või abi, kui muu toetus või abi tagaks isikule parema toimetuleku, või kompenseerida muul sobivamal viisil isiku huvide kahjustamise. (4) Isikule hüvitatakse ühekordse töökohustuse täitmine õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist ulatuses, milles tööandja säilitab isikule töökohustuse täitmise ajaks tema senise töötasu. (5) Isikule hüvitatakse ühekordse riigikaitseülesande täitmisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei hüvitata tekkinud kulu ulatuses, milles ühekordse riigikaitseülesandega isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, või kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus. (6) Isikule hüvitatakse asja sundkasutusse võtmise või asja sundvõõrandamisega tekkinud otsesed kulud õiglases ulatuses. Isikule ei maksta õiglast hüvitist juhul, kui isikul on võimalik hüvitist saada mujalt, kui kahju tekkis lahingutegevuse käigus või asi võeti sundkasutusse või sundvõõrandati isiku poolt seadusest tulenevate nõuete täitmata jätmise tõttu. (7) Kui sundkasutusse võetud asi on kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni ajal muutunud kasutamiskõlbmatuks, siis võib õiglase hüvitise asemel asendada selle samaväärse asjaga. (8) Õiglast hüvitist maksab riik. Ühekordse töökohustuse täitmise eest maksab õiglast hüvitist avaliku võimu kandja, kes määras ühekordse töökohustuse. (9) Õiglase hüvitise maksmise täpsemad tingimused ja korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(1) [Kehtetu] (1¹) Käesoleva seaduse § 433 alusel antud ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle teeb haldusjärelevalvet ülesande andnud haldusorgan või tema volitatud haldusorgan. (2) Käesoleva seaduse §-des 85–87 sätestatud nõuete täitmise üle teeb riiklikku ja haldusjärelevalvet: 1) Kaitsepolitseiamet; 2) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses olevate riigikaitseobjektide korral Kaitsevägi.
Käesoleva seaduse § 88 lõikes 11 nimetatud haldusorgan võib ühekordse riigikaitseülesande täitmise üle järelevalve tegemisel: 1) kohaldada käesoleva seaduse § 826 lõikes 1 sätestatud uurimistoiminguid; 2) teha ettekirjutuse ühekordse riigikaitseülesande õiguspäraseks ja otstarbekaks täitmiseks; 3) rakendada ettekirjutuse täitmiseks käesoleva seaduse § 901 lõikes 2 nimetatud sunnivahendeid.
(1) Vahetu sunni kohaldamine käesoleva seaduse tähenduses on füüsilise isiku, looma või asja mõjutamine füüsilise jõu, erivahendi või relvaga. (2) Erivahend on loom või asi, mis on ette nähtud isiku, looma või asja füüsiliseks mõjutamiseks ja mis ei ole relv. (3) Vahetut sundi võib kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud alustel ja korras, kui sunniraha või asendustäitmise kohaldamise teel ei ole ettekirjutuse täitmine saavutatav või kui sunniraha ega asendustäitmise kohaldamine ei ole võimalik või otstarbekas. (4) Vahetut sundi võib kasutada Politsei- ja Piirivalveamet, Kaitsepolitseiamet ja Kaitsevägi. Muu haldusorgan võib vahetut sundi kohaldada käesolevas seaduses sätestatud juhul. (5) Enne vahetu sunni kohaldamist hoiatab selle kohaldaja isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. Hoiatama ei pea, kui hoiatamine ei ole võimalik kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni või demobilisatsiooni korraldamise või sõjaseisukorra lahendamise kiire vajaduse tõttu. (6) Kui vahetu sunni kohaldamisega tekitatakse isikule kehavigastus, tuleb tagada isikule esimesel võimalusel esmaabi andmine ja vajaduse korral kiirabi kutsumine.
(1) Riigikaitseülesande täitmata jätmise või selle väiksemas ulatuses või tingimustele mittevastava täitmise eest –karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
(1) Ühekordse töökohustuse mõjuva põhjuseta täitmata jätmise või selle täitmise võimatusest teatamata jätmise eest –karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui isikut on varem karistatud sama teo eest, –karistatakse arestiga kuni 30 päeva.
(1) Riigikaitselise töökohustuse täitmisele ilmumata jätmise eest –karistatakse rahatrahviga 300 trahviühikut. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud teo eest, kui isikut on varem karistatud sama teo eest, –karistatakse arestiga kuni 30 päeva.
(1) Asja sundkasutusse võtmise või sundvõõrandamise takistamise eest –karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
(1) Käesoleva seaduse §-s 91 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on Politsei- ja Piirivalveamet. (1¹) Käesoleva seaduse §-s 911 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on ministeerium, kelle valitsemisalasse kuuluv riigikaitseülesanne täitmata jäetakse. (2) [Kehtetu] (3) Käesoleva seaduse §-s 93 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on ühekordse töökohustuse pannud valitsusasutus või valla- või linnavalitsus. (4) Käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on: 1) ministeerium, kelle valitsemisalasse kuulub küsimus, mille lahendamiseks riigikaitseline ameti- või töökoht on moodustatud; 2) valla- ja linnavalitsus tema korraldatava elutähtsa teenuse osutaja juures moodustatud riigikaitselise ameti- või töökoha korral. (5) Käesoleva seaduse §-s 95 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on: 1) Kaitsepolitseiamet; 2) sõjalise riigikaitse toimimisega seotud ja Kaitseministeeriumi valitsemisalas oleva julgeolekuasutuse kasutuses oleva riigikaitseobjekti korral Kaitsevägi. (6) Käesoleva seaduse §-s 951 sätestatud väärteo kohtuväline menetleja on: 1) Politsei- ja Piirivalveamet, välja arvatud käesoleva lõike punktis 2 sätestatud juhul; 2) Kaitsevägi, kui asi võetakse sundkasutusse või sundvõõrandatakse Kaitseväe või Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse poolt.
–
[Käesolevast tekstist välja jäetud.]
Seadus jõustub 2016. aasta 1. jaanuaril.