Redaktsioonide võrdlus

(1) Käesoleva määrusega kehtestatakse kaitselennunduse korraldamise nõuded, sealhulgas nõuded õhusõidukitele, õhusõidukite käitamisele, lennundusjulgestusele, kaitselennundusega seotud rajatistele, kaitselennundusega tegelevatele isikutele, kaitselennunduse organisatsioonidele, ning kaitselennunduse õhusõidukite osalusel toimunud lennuõnnetuste ja -intsidentide uurimise kord. (2) 3 (3) Käesolevat määrust kohaldatakse ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (edaspidi NATO) liikmesriigi ja teiste välisriikide relvajõudude suhtes, kui välislepinguga või muu rahvusvahelise kokkuleppega ei ole sätestatud teisiti. (4) Käesolevat määrust ei kohaldata mehitatud õhusõiduki stardiks ja maandumiseks kasutatava ajutise ala suhtes, kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti. (5) Kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus võib käesolevas määruses sätestatu kõrval kehtestada täpsustavaid nõudeid ja standardtegevusjuhendeid selles osas, mida ei reguleeri käesolev määrus, või kui määrusega ei ole seda õigust antud Kaitseväe juhatajale või tema volitatud isikule.

(1) Kaitselennunduse õhusõidukid jagunevad järgmiselt: 1) mehitatud õhusõidukid; 2) mehitamata õhusõidukid. (2) Mehitamata õhusõidukid jagunevad järgmiseltõhusõiduki käitamine jaguneb järgmistesse kategooriatesse: 1) IMIL avatud kategooria mehitamata õhusõidukid; 2) II kategooria mehitamata õhusõidukidMIL erikategooria E1; 3) IIIMIL erikategooria E2; 4) MIL sertifitseeritud kategooria mehitamata õhusõidukid. (32) Mehitamata õhusõiduk kuulub Iõhusõiduki käitamine liigitatakse MIL avatud kategooriasse, kui täidetud on kõik järgmised tingimused: 1) sellemehitamata õhusõiduki

(1) Õhusõiduk tuleb selle käitamiseks kanda2 (2) 3 (3) Mehitamata õhusõidukid, mida käitatakse MIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1, kantakse kaitselennunduse õhusõidukite registrisse käitajapõhiselt. 2 (24) Mehitamata õhusõidukid, mida käitatakse MIL erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud kategoorias, kantakse kaitselennunduse õhusõidukite registrisse õhusõidukipõhiselt. (5) Õppuste ajal ajutiselt kasutatavat kolmandale isikule kuuluvat mehitamata õhusõidukit ei kanta kaitselennunduse õhusõidukite registrisse ning nende üle peab arvet õppuse eest vastutav isik.

(1) Kõikidel kaitselennunduse õhusõidukite registris olevatel õhusõidukitel peab olema riikkondsuse tunnus.2 (2) Õhuvägi kasutab riikkondsuse tunnusena Kaitseväe korralduse seaduse § 5 lõike 1 alusel kehtestatud määrusega sätestatud riikkondsuse tunnuse sümbolit. (3) Kaitseväe struktuuriüksused, välja arvatud õhuvägi, Kaitseliit, Välisluureamet, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ja Kaitseministeerium kasutavad riikkondsuse tunnusena käesoleva määruse lisas 1 sätestatud sümbolit.

(1) Mehitatud2 (2) MIL erikategoorias E2 ja MIL sertifitseeritud kategoorias käitatavale mehitamata õhusõidukile kantakse peale § 5 lõikes 2 või 3 nimetatud sümboli ka kaitselennunduse õhusõidukite registrist antud registreerimisnumber, telefoninumber ja vajaduse korral muud kontaktandmed või andmed, mille järgi on võimalik tuvastada mehitamata õhusõiduki kuuluvust ja võtta ühendust mehitamata õhusõiduki omanikuga. 2 (2¹) MehitamataMIL avatud kategooria ja MIL erikategooria E1 käitatavale mehitamata õhusõidukile kantakse pealelisaks § 5 lõikes 2 või 3 nimetatud sümboli kasümbolile kaitselennunduse õhusõidukite registrist antud registreerimisnumberkäitajanumber, telefoninumber janing

(1) Kasutusele võetav mehitatud õhusõiduk peab vastama Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokumendigadokumendis „Sõjalise otstarbega õhusõiduki, sellega seotud toodete, osade ja seadmete ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimine” (EMAR 21) sätestatud nõuetele või dokumendi „Õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade ja seadmete lennukõlblikkuse ja keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimine” (EASA osa 21) või mitte-EASA või sellega samaväärse kaitselennunduse õhusõidukiteõhusõiduki jaoks koostatud standardi või muu sarnase dokumendi nõuetele. (2) AjutiseltTähtajaliselt kasutusele võetav eraõiguslikule isikule kuuluv või riiklik õhusõiduk peab vastama Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 748/2012, millega nähakse ette õhusõidukite ja nendega seotud toodete, osade ja seadmete lennukõlblikkuse ja keskkonnaohutuse sertifitseerimise ning projekteerimis- ja tootjaorganisatsioonide sertifitseerimise rakenduseeskirjad (ELT L 224, 21.08.2012, lk 1–85), I lisa jaos A sätestatud nõuetele, kui tegemist on EASA õhusõidukiga, või sellega samaväärse õhusõidukite jaoks koostatud standardi või muu sarnase dokumendi nõuetele, kui tegemist on mitte-EASA õhusõidukiga. Õhusõidukile välja antud lennukõlblikkuse sertifikaat peab olema kehtiv kogu õhusõiduki kasutamise aja.

(1) Uue mehitatud õhusõiduki esmase lennukõlblikkuse tuvastamiseks kontrollitakse vähemalt järgmisi õhusõiduki dokumente ja teavet: 1) nõuetele vastavuse deklaratsioon või ettevõtja või asutuse, kellelt õhusõiduk soetatakse, allkirjastatud kinnitus, et õhusõiduk vastab projektile, mille on pädev asutus kinnitanud; 2) kaalumis- ja tsentreerimistunnistus; 3) lastimisplaan; 4) lennukäsiraamat. (2) Lõike 1 punktis 1 nimetatud nõuetele vastavuse deklaratsioon peab olema väljastatud, kas: 1) EMAR 21 punkti 21.A.163 alapunkti b kohaselt; 2) EMAR 21 punkti 21.A.130 kohaselt koos sama punkti alapunktis d sätestatud kinnitusega; 3) EASA osa 21 punkti 21.A.163 alapunkti b kohaselt; 4) EASA osa 21 punkti 21.A.130 kohaselt koos sama punkti alapunktis d sätestatud kinnitusega; 5) mitte-EASA õhusõiduki jaoks koostatud standardi või sellega samaväärse dokumendi kohaselt. (3) Kasutatud õhusõiduki esmase lennukõlblikkuse tuvastamiseks kontrollitakse lennukõlblikkussertifikaati, mis on väljastatud Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokumendi „Jätkuva lennukõlblikkuse nõuded” (EMAR M) või „Jätkuva lennukõlblikkuse nõuded” (EASA osa M) või nendega samaväärse õhusõiduki jaoks koostatud standardi kohaselt, kui õhusõiduk soetatakse või võetakse kasutusele Euroopa Liidu liikmesriigist. (4) Kui õhusõiduk soetatakse või võetakse kasutusele väljastpoolt Euroopa Liitu, kontrollitakse esmase lennukõlblikkuse tuvastamiseks vähemalt järgmisi õhusõiduki dokumente ja teavet: 1) riigi, kust õhusõiduk soetatakse, pädeva asutuse kinnitus õhusõiduki lennukõlblikkuse kohta; 2) kaalumis- ja tsentreerimistunnistus; 3) lastimisplaan; 4) lennukäsiraamat; 5) muud dokumendid ja teave, mis on seotud õhusõiduki tootmise, varasema hoolduse või ümberehitamisega. (5) Peale lõikes 4 loetletud dokumentide ja teabe kontrollimise tehakse õhusõiduki esmase lennukõlblikkuse tuvastamiseks veel õhusõiduki tehniline ülevaatus § 11 lõikes 4 sätestatu kohaselt. (6) Lennukõlblikkuse kontrolli tulemused esitatakse kaitselennunduse õhusõidukite registrile.

(1) Paragrahvis 7 nimetatud nõuetele vastavust §-s 8 sätestatu kohaselt kontrollib õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrollimise komisjon, mille moodustab kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksuse ülem. (2) Lõikes 1 nimetatud komisjonis on vähemalt viiskaks liiget, kelle hulgast vähemalt üks on Kaitseministeeriumi esindaja. (3) Komisjoni töökorra kehtestab Kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksuse ülem kehtestab komisjoni töökorra.

Õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaat või piiratud lennukõlblikkuse sertifikaat väljastatakse § 9 lõikes 1 nimetatud komisjoni otsuse alusel kehtivusega kuni üks aasta. Sertifikaati saab korduvalt pikendada jätkuva lennukõlblikkuse kontrolli järel kuni üheks aastaks.

(1) Mehitatud õhusõiduk peab pidevalt vastama EMARis M, EASA osa M või mitte-EASA või muus samaväärses standardis või dokumendis sätestatud nõuetele. (2) Õhusõiduki jätkuvat lennukõlblikkust kontrollib vähemalt kord aastas kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus või vastavat pädevust omav jätkuvat lennukõlblikkust tagav organisatsioon. Kontrolli tulemused esitatakse kaitselennunduse õhusõidukite registrile. (3) Õhusõiduki jätkuva lennukõlblikkuse tuvastamiseks kontrollitakse vähemalt järgmist: 1) plaaneri, mootori ja propelleri lennuajad ning nendega seotud lennutsüklid on nõuetekohaselt dokumenteeritud; 2) lennukäsiraamat vastab õhusõiduki konfiguratsioonile ja on ajakohane; 3) kõik hooldusprogrammi järgi õhusõidukil ette nähtud hooldustööd on tehtud; 4) kõik teadaolevad vead on kõrvaldatud või vajaduse korral on nende kõrvaldamine kontrollitaval viisil edasi lükatud; 5) kõik kehtivad lennukõlblikkuseeskirjad on täidetud; 6) kõik õhusõidukil tehtud muudatus- ja remonditööd on vastavuses EMAREMARis M või EASA osa M punktis M.A.304 sätestatud nõuetega või mitte-EASA või muude samaväärsete nõuetega; 7) õhusõidukile paigaldatud osad ja komponendid, mille ressurssi väljendatakse kalendriajas, maandumistes või tsüklites, on nõuetekohaselt tähistatud ning need ei ole ületanud hooldusprogrammiga määratud ressurssi; 8) kõikide hooldustööde kohta on väljastatud Euroopa Kaitseagentuuri kehtestatud dokumendi „Hooldusorganisatsioonide nõuded” (EMAR 145) või EASA osa 145 nõuete kohane hooldustõend või mitte-EASA või samaväärsetele nõuetele vastav hooldustõend

(1) Iga mehitatud õhusõiduki pardal peavad olema vähemalt järgmised dokumendid: 1) õhusõiduki registreerimise tunnistus; 2) õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaat; 3) õhusõiduki lennupäevik; 4) õhusõiduki ülekantud vigade loetelu leht; 5) kontrollkaardid, häda- ja eriolukordade kaardid; 6) minimaalselt vajalike seadmete loetelu leht; 7) kehtiv raadioluba; 8) ajakohased lennukaardid; 9) õhusõiduki lennukõlblikkuse kontrolli sertifikaat. (2) Iga lennu korral, mis väljub lähialast või lennuinfotsoonist, peavad mehitatud õhusõiduki pardal olema peale lõikes 1 loetletud dokumentide veel järgmised dokumendid ja teave: 1) õhusõiduki pardal olevate reisijate ja kauba nimekiri; 2) õhusõiduki lennukäsiraamat; 3) muud vajalikud dokumendid ja teave, kui väljutakse Eesti õhuruumist. (3) Lõike 2 punktis 1 nimetatud nimekiri ei pea mehitatud õhusõiduki pardal olema, kui lennatakse sõjaväelise väljaõppe või sõjalise operatsiooni piirkonnas või kui nimekirja ei saa avalikustada seadusest tulenevatel põhjustel. Sellisel juhul tuleb säilitada see nimekiri Kaitseväes asjakohase korra kohaselt.

(1) Kasutusele võetav mehitamata õhusõiduk peab vastama järgmistele üldistele nõuetele: 1) see peab vastama toote nõuetele vastavuse seaduses, elektroonilise side seaduses, Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2019/945, mehitamata õhusõidukite süsteemide ja mehitamata õhusõidukite süsteemide kolmandate riikide käitajate kohta, (ELT L 152, 11.06.2019, lk 1–40, edaspidi komisjoni määrus 2019/945) artiklite 12, 15 ja 16 ning Euroopa Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 2019/947, mehitamata õhusõidukite käitamise normide ja menetluste kohta (ELT L 152, 11.06.2019, lk 45–71) artiklis 10 sätestatud põhimõtetele, et mehitamata õhusõidukiselle kasutamisel olekson tagatud selle ohutus kaugpiloodile, lennundustehnilisele töötajale ning vastavalt kasutuseesmärgile kolmandatele isikutele ja nende varale; 2) see peab suutma saata kaugpiloodile hoiatuse energiavarude lõppemise kohta, et kaugpiloot saaks mehitamata õhusõiduki vajaduse korral ohutult maandada, kui õhusõiduk ei suuda enam tagasi lennata, muu hulgas ka siis, kui õhusõiduk on seadistatud lendama autonoomselt; 3) see peab olema varustatud süsteemiga, mis suudab edastada kaugpiloodile teavet õhusõiduki asukoha ja kõrguse kohta, muu hulgas ka siis, kui õhusõiduk on seadistatud lendama autonoomselt; 4) selle juhend või lennukäsiraamat peab olema piisavalt põhjalik, et selle alusel oleks võimalik mehitamata õhusõidukit nõuetekohaselt käitada. 5) (2) Käitaja koostab § 31 lõike 4 punktis 5 nimetatud standardtegevusjuhendi ja kooskõlastab selle kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksusega. (3) Eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud ja pardavaatega mehitamata õhusõiduki käitamisele kehtivad järgmised nõuded: 1) paragrahvi 31 lõigetes 3 ja 4 sätestatud MIL erikategooria E1 või E2 nõuded, välja arvatud § 31 lõike 4 punkt 4; 2) seda käitatakse Kaitseväe või Kaitseliidu harjutusväljal; 3) sellel on õhusõiduki kasutusjuhend; 4) maksimaalse õhkutõusmise massiga alates 5 kilogrammist kuni 25 kilogrammini eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud või pardavaatega mehitamata õhusõidukitel on tehtud riskianalüüs; 5) maksimaalse õhkutõusmise massiga üle 25 kilogrammi eraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud või pardavaatega mehitamata õhusõidukid peavad vastama NATO standardi „Kerge mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse nõuded – AEP-83” (STANAG 4703) (edaspidi STANAG 4703) nõuetele või miinimumnõuetele, kui mehitamata õhusõiduk on vertikaalselt õhku tõusev.

(1) Kasutusele võetava Ivõetav MIL avatud kategoorias käitatav mehitamata õhusõiduk peab vastama vähemalt ühes järgmises dokumendis kehtestatud või nendega samaväärsetele nõuetele või standarditele: 1) Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2019/945, mehitamata õhusõidukite süsteemide ja mehitamata õhusõidukite süsteemide kolmandate riikide käitajate kohta, (ELT L 152, 11.06.2019, lk 1–40, edaspidi komisjoni määrus 2019/945); 2) STANAG 4703 selle parameetrite ulatuses. (2) Kui MIL avatud kategoorias käitatav mehitamata õhusõiduk on vertikaalselt õhku tõusev, peab see vastama miinimumnõuetele. (3) Miinimumnõuded avatud kategooria mehitamata õhusõiduki puhul peavad olema täidetud §õhusõidukile, mis on vertikaalselt õhku tõusev ja millega lennatakse muu hulgas väljaspool eraldatud õhuruumi ning milles on arvesse võetud vähemalt STANAG-s 13is 4703 sätestatud nõuded ning selle tuled ei tohi olla sarnased takistuste märgistamise tuledega, kehtestab kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus.

(1) II kategooriaKasutusele võetav MIL erikategoorias E1 käitatav mehitamata õhusõiduk, mis on lennuk-tüüpi ja millega lennatakse muu hulgas ka väljaspool eraldatud õhuruumi, peab lisaks §-s 13 sätestatule vastama NATO standardis „Kerge mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse nõuded – AEP-83” (vähemalt ühes järgmises dokumendis kehtestatud või nendega samaväärsetele nõuetele või standarditele: 1) komisjoni määrus 2019/945; 2) STANAG 4703. (2) Kasutusele võetav MIL erikategoorias E2 käitatav mehitamata õhusõiduk peab vastama vähemalt STANAG-is 4703 kehtestatud lennukõlblikkuse nõuetele või standarditele või sellega samaväärsetele nõuetele. (23) Kui MIL erikategoorias E1 või E2 käitatav mehitamata õhusõiduk on vertikaalselt õhku tõusev, peab see vastama miinimumnõuetele. (4) Miinimumnõuded II kategooria

Kaitseväes kasutuseleKasutusele võetav III kategooriaMIL sertifitseeritud kategoorias käitatav mehitamata õhusõiduk, millega lennatakse muu hulgas väljaspool eraldatud õhuruumi, peab vastama §-s 7 sätestatudvähemalt ühes järgmises dokumendis kehtestatud või nendega samaväärsetele nõuetele. Peale eelmises lauses nimetatud nõude peab lennuk-tüüpi mehitamata õhusõiduk vastama ka või standarditele: 1) NATO standardisstandard „Mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse nõuded – AEP-4671” (STANAG 4671) ja vertikaalselt õhku tõusev mehitamata õhusõiduk; 2) NATO standardisstandard „Pöördmootoriga mehitamata õhusõiduki süsteemi lennukõlblikkuse nõuded – AEP-80” (STANAG 4702) sätestatud lennukõlblikkuse nõuetele

(1) Mehitamata õhusõiduki esmast lennukõlblikkust kontrollib §-s 9 nimetatud komisjon, kui käesoleva määrusega ei sätestata teisiti. Nimetatud komisjonis võib olla vähem kui viis liiget. (2) I kategooriaMIL avatud kategoorias käitatava mehitamata õhusõiduki esmast lennukõlblikkust ei kontrollita. 2 (2¹) MIL erikategoorias E1 käitatavatel mehitamata õhusõidukitel tuvastatakse tüübipõhine esmane lennukõlblikkus. (3) II kategooriaMIL erikategoorias E2 käitatava mehitamata õhusõiduki puhul, mis on lennuk-tüüpi, tuleb tuvastada esmane lennukõlblikkus, mis peab vastama STANAGis 4703§ 151 lõikes 2 sätestatud nõuetelenõudele või standardile. (4) II kategooriaMIL erikategoorias E2 käitatava mehitamata õhusõiduki puhul, mis on vertikaalselt õhku tõusev, tuleb tuvastada esmane lennukõlblikkus standardtegevusjuhendis sätestatud nõuete kohaselt. Standardtegevusjuhendi koostamisel tuleb lähtuda § 151

Õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaat või piiratud lennukõlblikkuse sertifikaat väljastatakse II ja III kategooria mehitamata õhusõidukile §-s 9 nimetatud komisjoni otsuse alusel kehtivusega kuni üks aasta. Sertifikaati saab korduvalt pikendada jätkuva lennukõlblikkuse kontrolli järel kuni üheks aastaks.

(1) Õhusõiduki jätkuvat lennukõlblikkust kontrollib vähemalt kord aastas kaitselennunduse üle järelevalvet tegev üksus, kui käesoleva määrusega ei sätestata teisiti. Kontrolli tulemused esitatakse kaitselennunduse õhusõidukite registrile. (2) I kategooriaMIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatava mehitamata õhusõiduki jätkuvat lennukõlblikkust ei kontrollita. (3) II kategooriaMIL erikategoorias E2 käitatava mehitamata õhusõiduki jätkuva lennukõlblikkuse kontrollimisel kontrollitakse selle vastavust lennukõlblikkuse nõuetele § 17 lõikes 3 või 4 sätestatu kohaselt. (4) III kategooriaMIL sertifitseeritud kategoorias käitatava mehitamata õhusõiduk peab pidevalt vastama §-s 11 sätestatud nõuetele ning selle jätkuvat lennukõlblikkust kontrollitakse § 11 lõigetes 3 ja 4 sätestatu kohaselt. (5) Paragrahvis 9 nimetatud komisjonil on õigus pisteliselt kontrollida nende mehitamata õhusõidukite jätkuvat lennukõlblikkust, mille esmast lennukõlblikkust komisjon kontrollinud ei ole, olenemata mehitamata õhusõiduki kategooriast või sellest, millise struktuuriüksuse või asutuse valdusesse see kuulub.

(1) Mehitamata õhusõiduki kohta peavad olema vähemalt järgmised dokumendid: 1) õhusõiduki registreerimise tunnistus; 2) kontrollkaardid, häda- ja eriolukordade kaardid; 3) mehitamata õhusõiduki lennukäsiraamat; 4) 5) õhusõiduki lennupäevik, kui mehitamata õhusõidukit käitatakse MIL erikategoorias E1 ja selle küljes või pardal oleva kauba nimekirimaksimaalne õhkutõusmise mass on üle 5 kilogrammi. 1 (21¹) PealeLisaks lõikes 1 nimetatud dokumentidele peab MIL erikategoorias E2 käitataval mehitamata õhusõidukil olema mehitamata õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaat ja õhusõiduki registreerimise tunnistus. (2) Lisaks lõigetes 1 ja 11 loetletud dokumentidedokumentidele peavad II ja III kategooriaMIL sertifitseeritud kategoorias käitatava mehitamata õhusõiduki kohta olema järgmised dokumendid ja teave: 1)

(1) Õhusõiduki hooldamisega tegelev üksus ja selle tegevus peab vastama EMARis M või EMARis 145 sätestatud nõuetele. 1 (1¹) Õhusõidukite jätkuvat lennukõlblikkust tagav organisatsioon peab vastama EMAR CAMO ja EMARi M nõuetele. (2) Kui Kaitsevägi kasutabKaitseministeeriumi valitsemisalas kasutatakse õhusõiduki hooldamiseks väljaspool KaitsevägeKaitseministeeriumi valitsemisala olevat tootja- või hooldusorganisatsiooni, peab see organisatsioon ja selle tegevus vastama EMARis M võija EMARis 145 sätestatud nõuetele või EASA osa M ja EASA osa 145 või mitte-EASA sätestatud nõuetele või samaväärsetele nõuetele. (3) Kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas kasutatakse õhusõiduki jätkuva lennukõlblikkuse tagamiseks väljaspool Euroopa Liitu asuva tootjaKaitseministeeriumi valitsemisala olevat jätkuvat lennukõlblikkust tagavat organisatsiooni, peab see organisatsioon ja selle tegevus vastama EMAR CAMO ja EMARi M sätestatud nõuetele või EASA osa CAMO ja EASA osa M või mitte-EASA sätestatud nõuetele

(1) Mehitamata õhusõidukit hooldatakse tootjaorganisatsiooni koostatud lennukäsiraamatudokumentatsiooni kohaselt. 1 (21¹) Igal I ja II kategooriaEraviisiliselt ehitatud, modifitseeritud või pardavaatega mehitamata õhusõidukit hooldatakse õhusõiduki kasutusjuhendi kohaselt. 1 (1²) Mehitamata õhusõidukil onpeab olema hoolduspäevik, kuhu märgitakse kõik hooldustegevused ningja õhusõiduki lennutunnid, kui tootjaorganisatsioon seda sätestab või kui tootjaorganisatsioon on õhusõidukile määranud hooldusintervallid või kui selline nõue on sätestatud esmasel tüübipõhisel sertifikaadil. (2) 3 (3) I

(1) Lennuplaan esitatakse lennuliiklusteeninduse üksusele Euroopa Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 923/2012, millega kehtestatakse ühised lennureeglid ning aeronavigatsiooniteenuseid ja -protseduure käsitlevad käitamissätted ning muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 1035/2011 ning määruseid (EÜ) nr 1265/2007, (EÜ) nr 1794/2006, (EÜ) nr 730/2006, (EÜ) nr 1033/2006 ja (EL) nr 255/2010 (ELT L 281, 13.10.2012, lk 1–66, edaspidi komisjoni määrus 923/2012) lisa 4. jaotise kohaselt enne iga lendu, kui lennuülesanne ei näe ette teisiti. (2) Kui lennuülesanne ei näe ette lennuliiklusteeninduse üksusele lennuplaani esitamist, peab piloot lennu või selle osa eelnevalt koordineerima Kaitseväes asjakohase üksusega, kes edastab lennuliiklusteeninduse üksusele lennuohutuse tagamiseks vajalikud lennuandmed, kui ei ole kokku lepitud teisiti. (3) I kategooriaMIL avatud kategoorias ja MIL erikategoorias E1 käitatava mehitamata õhusõiduki puhul lennuplaani ei koostata.

(1) Visuaallennureeglite järgi toimuva lennu (edaspidi VFR-lend) puhul, kui stardiks ja maandumiseks kasutatakse sama lennuvälja ning lend toimub selle lennuvälja lennuinfotsoonisEnne igat MIL erikategoorias E1 või lähialas, sõjaväelisel väljaõppel ja riigi sõjalise kaitsmise ajal koostatakse operatsiooniline lennuplaan vaid vajaduse korral. (2) Struktuuriüksus, kes kasutab oma ülesannete täitmisel I ja II kategooriaMIL erikategoorias E2 mehitamata õhusõidukit, kehtestab oma struktuuriüksuse jaoks operatsioonilise lennuplaani koostamise nõuded, lähtudes §-s 26 sätestatud nõuetest ja võttes arvesse oma struktuuriüksuse ülesannete eripära. (3) I kategooria mehitamata õhusõiduki puhul, mille õhkutõusmise mass on alla viie kilogrammi, operatsioonilist lennuplaani üldjuhul ei koostata, kui lend kestab alla 20 minutikäitamist tuleb läbi viia lennutegevuse riskianalüüs vastavalt kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksuse kehtestatud nõuetele.

Järelpõletit on lubatud kasutada järgmistel juhtudel: (1) õhusõiduki käitamise ohutuse tagamine; Riigikaitseliste eesmärkide jaoks eraldatud õhuruumi kasutamiseks peab olema eeskiri, milles on kirjeldatud täpsemad õhuruumi alade kehtestamise, broneerimise ja aktiivsete alade kasutamise protseduurid. (2) vajaduse korral õhusõiduki startimise ajal; 3) sõjaväelise väljaõppe ajal; 4) demonstratsioonlennu ajal; 5) tuvastuslennu ajalLõikes 1 nimetatud eeskirja koostab Kaitseväe põhimääruses sätestatud struktuuriüksus, kelle ülesannete hulka kuulub lennundustegevuse korraldamine.

(1) Kaitselennunduse lennuliiklus toimub üldise või operatiivse lennuliikluse lennureeglite järgi. (2) Lõikes 1 nimetatud üldise lennuliikluse lennureeglite kohase õhusõiduki lendamise korral järgitakse komisjoni määruses 923/2012 ja lennundusseaduses sätestatud nõudeid. (3) Lõikes 1 nimetatud operatiivse lennuliikluse lennureeglite kohase õhusõiduki lendamise korral järgitakse komisjoni määruses 923/2012 sätestatud nõudeid koos käesoleva määrusega sätestatud operatiivse lennuliikluse lennureeglitega nii, et õhusõiduki käitamine kujutaks võimalikult väikest ohtu üldisele lennundusohutusele, isikutele, varale või teistele õhusõidukitele. (4) Operatiivse lennuliikluse reegleid kohaldatakse KaitseväeKaitseministeeriumi valitsemisala õhusõidukite, aeronavigatsiooniteenust osutavate ja lennuvälja käitavate üksuste, NATO liikmesriikide ja teiste riikide, kellega Eesti teeb sõjalist koostööd, sõjalise otstarbega õhusõidukite ning NATO või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all käitatavate õhusõidukite lendude suhtes.

(1) Lennuliikluse teenindamise kaitselennunduses tagab sertifitseeritud aeronavigatsiooniteenuse osutaja või Kaitseväe lennuliiklusteeninduse üksus.2 (2) Kaitseväe lennuliiklusteeninduse üksus võib osutada Eesti õhuruumis sertifitseerimata aeronavigatsiooniteenust peamiselt selleks, et teenindada kaitselennunduse operatiivset lennuliiklust. 3 (3) Sertifitseeritud aeronavigatsiooniteenuse osutaja võib osutada lennuliiklusteenindust kaitselennunduse operatiivsele lennuliiklusele, kui vastavad lennujuhtimise protseduurid on kooskõlastatud Kaitseväega.

(1) Minimaalsest visuaallennukõrgusest madalamal võib lennata üksnes juhul, kui seda nõuab lennuülesanne. Mehitatud õhusõidukiga lennates tuleb sellisel juhul järgida §-s 49 sätestatud madallennu lennureegleid. (2) III kategooriaMIL sertifitseeritud kategoorias käitatava mehitamata õhusõidukiga ei või lennata tootjaorganisatsiooni seatud minimaalsest lennukõrgusest madalamal.

(1) I kategooria mehitamata õhusõiduk võib lennata kuni lennukõrguseni 400 jalga 2 (120 meetrit) maa- või veekogu pinnast. (2) II kategooriaMIL erikategooriates E1 ja E2 käitatav mehitamata õhusõiduk võib lennata kuni lennukõrguseni FL195. (3) III kategooriaMIL sertifitseeritud kategoorias käitatava mehitamata õhusõiduki maksimaalseks lennukõrguseks on tootjaorganisatsiooni seatud lennukõrgus.

(1) Mehitamata õhusõiduki osalemine §-s 43 nimetatud grupilennus on keelatud. (2) Mehitamata õhusõiduk võib osaleda grupilennus, kui selles osalevad ainult spetsiaalselt selleks konstrueeritud mehitamata õhusõidukid.3 (3) Mehitamata õhusõidukitest koosneva grupilennu stardil ja maandumisel tuleb järgida § 43 lõikes 5 sätestatud nõuet.

(1) VFR-lennuks vajalikke meteoroloogilisi miinimumnõudeid võib vähendada ainult juhul, kui seda nõuab lennuülesanne või kui see on lubatud käesoleva määrusega. (2) VFR-lendude käitamiseks peavad üksuses olema kehtestatud asjakohased lennuprotseduurid, mis tuleb enne kehtestamist kooskõlastada ka kaitselennunduse üle järelevalvet tegeva üksusega. (3) Lõikes 2 nimetatud lennuprotseduuride koostamisel tuleb arvesse võtta riskianalüüsi, et tagada lennuohutus kogu lennu vältel. 4 (4) VFR-lennul järgitakse §-s 49 sätestatud madallennu lennureegleid.

(1) Öösel võib VFR-lendu käitada järgmistel tingimustel: 1) esitada tuleb lennuplaan, kui lend suundub lennuväljast kaugemale ja ükski Kaitseväe asjakohane üksus, välja arvatud juhul, kui lennuülesanne ei jälgi seda lendusätesta teisiti; 2) jälgida tuleb raadiosidet asjaomase lennuliiklusteeninduse üksusega kogu lennu ajal, välja arvatud juhul, kui lennatakse Kaitseväe jaoks eraldatud õhuruumis; 3) täidetud peavad olema VFR-lennuks vajalikud meteoroloogilised miinimumnõuded, maapind peab olema piloodile pidevalt nähtav ning lennata tuleb kiirusel, mis võimaldab piisavalt hästi jälgida muud lennuliiklust ja võimalikke takistusi kokkupõrgete vältimiseks; 4) öövaatlusseadmetega lendamisel peavad olema täidetud VFR-lennuks vajalikud meteoroloogilised miinimumnõuded, mis on kehtestatud päeval lendamiseks. 2 (2) II kategooria mehitamata õhusõidukiga öösel lendamisel peavad olema täidetud lõike 1 punktis 4 sätestatud meteoroloogilised miinimumnõuded.

(1) Madallennu minimaalne lennukõrgus määratakse lennuülesandega, kuid see ei ole kõrgem kui 2000 jalga (600 meetrit) maa- või veepinnast. (2) Madallennu planeerimisel tuleb arvesse võtta järgmisi nõudeid: 1) võimaluse korral välditakse tiheasustusalasid; 2) minimaalne lennukõrgus tiheasustusalal kohal on 500 jalga (152 meetrit); 3) lend tiheasustusala kohal minimaalsest lennukõrgusest madalamal tuleb eelnevalt kooskõlastada Kaitseväega ja vajaduse korral LennuametigaTranspordiametiga; 4) lennu kõikidel etappidel peab olema võimalik hädamaanduda tiheasustusaladest eemal. (3) Madallennu marsruudi planeerimisel tuleb plaanitavast lennukõrgusest lähtudes kasutada ajakohast marsruudikaarti või peab kavandatav marsruut või piirkond olema eelnevalt kontrollitud, kuid mitte varem kui seitse päeva enne madallennu toimumist. Öise madallennu planeerimisel peavad olema täidetud mõlemad nimetatud tingimused. (4) Madallennu planeerimisel peab õhusõiduki piloot tähistama marsruudikaardil takistused, mis jäävad: 1) reaktiiv- ja propellerlennuki marsruudijoonest 4,32 meremiili (8000 meetri) raadiusesse; 2) kopteri marsruudijoonest 2,7 meremiili (5000 meetri) raadiusesse. (5) Lendu teostaval üksusel peab olema koostatud madallennuprotseduurid ja riskianalüüs, mis vajaduse korral esitatakse Kaitseväe struktuuriüksusele, kelle ülesanne on korraldada lennundustegevust.

III kategooriaMIL sertifitseeritud kategoorias käitatava mehitamata õhusõidukiga lennatakse komisjoni määruse 923/2012 lisa punktides SERA.5015, SERA.5020 ja SERA.5025 kehtestatud instrumentaallennureeglite järgi.

(1) Operatiivse lennuliikluse reeglite kohase lennu korral peab piloot: 1) looma kahepoolse raadioside lennujuhtimisüksusega vastavalt komisjoni määruse 923/2012 lisa punktis SERA.6001 sätestatud õhuruumi klassi nõuetele või Kaitseväe asjakohase üksusega, kes edastab lennujuhtimisüksusele lennuohutuse tagamiseks vajalikud lennuandmed, kui ei ole kokku lepitud teisiti; 2) võimaluse korral säilitama pideva õhk-maa-kõneside valve hädaolukorra VHF- või UHF-raadiosagedustel 121,5 MHz või 243 MHz. (2) Raadiosidehäire korral tegutseb õhusõiduki kapten Chicago konventsiooni lisades 2 ja 10 sätestatud reeglite kohaselt. (3) Grupilennu puhul edastab sekundaarradari transpondri koodi grupilennu juht või koodid grupilennus osalevad õhusõidukid vastavalt lennujuhtimisüksuse juhistele. (4) Kui mehitamata õhusõidukil puudub lõikes 1 nimetatud võime, tuleb tagada kaugpiloodiga ühenduse võtmise võimalus muul viisil, muu hulgas ka siis, kui õhusõiduk on seadistatud lendama autonoomselt. (5) Transpondriga varustatud õhusõidukil peab see olema aktiveeritud, välja arvatud juhul, kui lennuülesanne ei sätesta teisiti.

(1) Mehitamata õhusõidukiga võib üldjuhul vedada kaupa, mis ei kuulu Chicago konventsiooni kohaselt ohtliku kauba hulka. (2) Kaup, mida veetakse mehitamata õhusõidukiga, peab olema varustatud GPS-süsteemiga.3 (3) Relvi, laskemoona ja lahingumoona võib üldjuhul mehitamata õhusõidukiga vedada ainult sõjaväelise väljaõppe alal.

(1) Käesolevas peatükis sätestatud lennundusjulgestuse, sealhulgas lennueelse julgestuskontrolli nõudeid kohaldatakse ainult Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuse kasutuses oleva lennuvälja ja kopteriväljaku ning mehitamata õhusõiduki juhtimiskeskuse suhtes. (2) Sertifitseeritud lennuväljal või kopteriväljakul, mida kasutatakse peamiselt tsiviillennunduses, lähtutakse sellel lennuväljal või kopteriväljakul kehtestatud lennundusjulgestuse reeglitest, välja arvatud juhul, kui see lennuväli või selle osa või kopteriväljak on antud ainult Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuse kasutusse. Viimati nimetatud juhul kohaldatakse asjaomase lennuvälja või selle osa või kopteriväljaku suhtes käesoleva määrusega sätestatud lennundusjulgestuse nõudeid.

(1) Käesolevat peatükki kohaldatakse Kaitseministeeriumi valitsemisala asutuse valduses oleva lennuvälja, kopteriväljaku ja muu kaitselennunduse õhusõiduki käitamiseks valitud ala suhtes, kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisitilennundusseaduse §-s 4635 sätestatu kohaselt. (2) Käesoleva peatüki nõudeid ei kohaldata liikuvate seireseadmete suhtes.

(1) Kaitseväe lennuvälja ja kopteriväljakut ei või kasutada ärilise lennutranspordi käitamiseks, välja arvatud Kaitseväe ja Kaitseliidu valduses olevate tsiviilõhusõidukite käitamiseks, õhusõiduki hädamaandumiseks või muul juhul Kaitseväe juhataja või tema volitatud isiku loal. 1 (1¹) Kaitseliidu lennuvälja ja kopteriväljakut võib anda kasutada eraõiguslikule isikule, kui see ei takista Kaitseväe või Kaitseliidu sõjalise väljaõppe või muu ülesande täitmist. (2) Tagatud peab olema, et lennuvälja või selle osa või kopteriväljakut ei kasuta õhusõiduk, mille jaoks lennuväli või kopteriväljak ja selle käitamise reeglid ei ole tavaolukorras ette nähtud, välja arvatud õhusõiduki hädaolukorras maandumine või muu põhjus, mis peab olema iga kord välja selgitatud. (3) Struktuuriüksus, kelle territooriumil asub lennuväli, kopteriväljak või kopteriplats, peab määrama üksuse, kes hooldab lennuvälja, kopteriväljakut või kopteriplatsi, ja tagama selleks vahendid. (4) Struktuuriüksus, kelle territooriumil asub lennuväli, kopteriväljak või kopteriplats, peab oma territooriumil ehitiste ja haljastuse planeerimisel arvesse võtma seal asuva lennuvälja, kopteriväljaku või kopteriplatsi ohutu käitamise võimaldamist.

(1) Kopterite stardiks ja maandumiseks kasutatavad alad jagunevad järgmiselt: 1) kopteriväljakud; 2) kopteriplatsid. (2) Kopteriväljaku rajamisel lähtutakse lennundusseaduselennundusseaduses sätestatud ja sama seaduse § 364638 lõike 28 alusel kehtestatud määruse või asjakohaste NATO standardite nõuetest. (3) Kopteriplatsi, sealhulgas ajutise kopteriplatsi asukoha valimisel peab arvesse võtma, et kopteri maandumine ja õhkutõusmine oleks ohutu ja et oleks tagatud õhusõiduki vajalik kaugus kopteriplatsi ümbruses olevatest takistustest. (4) Kopteriplatsi, sealhulgas ajutise kopteriplatsi rajamisel, käitamisel ja hooldamisel lähtutakse vajaduse korral NATO asjakohaste standardite nõuetest. (5) Kopteriplatsil peab olema teabeleht, milles on kirjeldatud vähemalt kopteriplatsi asukoha koordinaadid ja lähimad takistused ning lisatud maa-ala kaart. Teabeleht peab asuma nii struktuuriüksuses, mille territooriumil kopteriplats asub, kui ka struktuuriüksuses, kelle ülesannete hulka kuulub lennundustegevuse korraldamine Kaitseväes.

(1) Lennuväljal õhusõidukite maandumiseks, stardiks, ruleerimiseks ja parkimiseks määratud alal (edaspidi koos liiklusala) peavad olema täidetud vähemalt järgmised tingimused: 1) liiklusala osade mõõtmed ja omadused, sealhulgas ala kandetugevus ja pinnaomadused, sobivad seda kasutavate õhusõidukite jaoks; 2) liiklusalalt on vesi ära juhitud nii, et ei teki seisvat vett, mis võib ohustada õhusõiduki käitamist; 3) liiklusala kalle ja kaldemuutused ei ohusta õhusõiduki käitamist; 4) liiklusalal ei ole takistusi, mis võivad ohustada õhusõiduki käitamist; 5) mitme maandumis- ja stardiala korral on need planeeritud nii, et nende kasutamisel ei teki õhusõiduki käitamisele ülemäärane oht. (2) Õhusõidukite ruleerimiseks või parkimiseks mõeldud aladel tuleb arvesse võtta lõike 1 punktides 1–4 sätestatud tingimusi, sealhulgas seda, kuhu on alal lubatud paigutada õhusõidukite jaoks vajalikke seadmeid ja vahendeid. (3) Lennuvälja liiklusalal tuleb kohaldada selliseid meetmeid, mis takistavad volitamata isikutel ja sõidukitel ning õhusõiduki käitamise ajal õhusõidukile ohtu kujutavate loomade sisenemist liiklusalale. (4) Peale lõigetes 1–3 sätestatu tuleb lennuvälja liiklusala planeerimisel ja rajamisel lähtuda Chicago konventsiooni lisas 14 või NATO asjakohastes standardites sätestatud tehnilistest nõuetest, eelistades rangemat nõuet.

(1) Lennuväljal ja kopteriväljakul peab olema käsiraamat. Käsiraamatu koostamisel tuleb lähtuda vähemalt lennundusseaduse § 351 lõike 2 alusel määrusega käsiraamatu sisule kehtestatud nõuetest. (2) Lennuvälja ja kopteriväljaku käsiraamatu eksemplar või selle osa peab asuma: 1) lennuväljal või kopteriväljakul; 2) Kaitseväes lennuväljade ja kopteriväljakute eest vastutavas üksuses; 2¹) Kaitseliidus lennuväljade ja kopteriväljakute eest vastutavas üksuses; 3) 4) Kaitseministeeriumis. (3) Lennuvälja4 (4) Käsiraamatu sisu ja kopteriväljaku käsiraamatut tuleb vajaduse korral ajakohastadaülesehitus peavad vastama Kaitseväe juhataja või tema volitatud pädeva struktuuriüksuse ülema kinnitatud militaarlennuvälja käsiraamatu nõuetele.

(1) Kaugpiloodi teadmised ja oskused peavad vastama NATO standardis „Juhised mehitamata õhusõidukite operaatorite väljaõppeks – ATP-3.3.8.1” (STANAG 4670) sätestatud nõuetele, sealhulgas on arvesse võetud mehitamata õhusõiduki tüüpi, millega kaugpiloot lendab. (2) I kategooriaMIL avatud kategoorias mehitamata õhusõiduki käitamiseks peab kaugpiloot olema läbinud vähemalt ühepäevase koolituse, milles on arvesse võetud STANAGisSTANAG-is 4670 sätestatud Ikehtestatud avatud kategooria kvalifikatsioonitasemele sätestatud nõudeid, mis on § 3 lõikes 3 sätestatud mehitamata õhusõiduki tehniliste piirangute puhul piisavad. (3) II kategooriaMIL erikategooriates E1 ja E2 mehitamata õhusõiduki käitamiseks peavad kaugpiloodi teadmised ja oskused vastama STANAGisSTANAG-is 4670 sätestatud I, II või IIIkehtestatud erikategooria kvalifikatsioonitasemele vastavalt sellele, millist tüüpi mehitamata õhusõidukiga kaugpiloot lendab

(1) Mehitamata õhusõiduki kaugpiloodi ja meeskonnaliikmete koolituse planeerimisel peab arvesse võtma STANAGis 4670 sätestatud nõudeid. I kategooriaMIL avatud kategoorias mehitamata õhusõiduki käitamiseks ettenähtud koolitusel võib nimetatud standardi I kvalifikatsioonitaseme nõuetest välja jätta õppekava koostamisel need nõuded, mida IMIL avatud kategooria mehitamata õhusõiduki puhul kaugpiloot oma ülesannete täitmiseks ei vaja, võttes arvesse § 3 lõikes 3 sätestatud tehnilisi piiranguid. 2 (2)

(1) Kaitseministeeriumi uurimiskomisjoni ülesanne on uurida täiendavalt lennuõnnetuse või -intsidendi osalistest sõltumatult põhjuseid, mis tekitasid ohuolukorra ja viisid õnnetusjuhtumini. (2) Kaitseministeeriumi uurimiskomisjon võib algatada täiendava uurimise järgmiste lennundusohutust mõjutavate juhtumite korral: 1) juhtum, mis on lõppenud inimese vigastuse või surmaga; 2) juhtum, milles on osalenud välisriikide relvajõudude liige või nende õhusõiduk; 3) juhtum, milles on mehitatud õhusõiduk või III kategooriaMIL sertifitseeritud kategoorias käitatava mehitamata õhusõiduk saanud pöördumatult kahjustada; 4) juhtum, mis on seotud relvade, laskemoona või lahingumoona käitlemisega; 5) juhtum, mille lahendamine vajab strateegilise tasandi otsuseid või ressursside ümberjagamist; 6) juhtum, mis on pälvinud avalikkuse kõrgendatud tähelepanu. (3) Kaitseministeeriumi uurimiskomisjon on alaline komisjon, milles on vähemalt viis liiget. Uurimiskomisjonis on komisjoni esimees, aseesimees, vähemalt kolm liiget, kaks asendusliiget ja referent. Komisjoni liikmetel, sealhulgas esimehel ja aseesimehel, peavad olema kas õigusalased, lennundusalased, kaitselennundusalased või tehnilised teadmised ja oskused või piisavad teadmised uurimise seisukohalt olulistes valdkondades. Kaitseministeeriumi uurimiskomisjoni liikmed nimetab kaitseminister. (4) Komisjoni liikmeks võib määrata ka lennundusalaste teadmistega Kaitseväes töötava isiku. (5) Komisjonil on õigus kaasata oma töösse muid eksperte väljastpoolt Kaitseministeeriumi.

(1) Paragrahvi 13 punktis 1 sätestatud komisjoni määruse 2019/945 nõudeid mehitamata õhusõidukile kohaldatakse alates 1. juulist 2020.2 (2) Paragrahvis 76 sätestatud nõuet lennundustehnilisele töötajale kohaldatakse alates 1. oktoobrist 2020. (3) Paragrahvi 77 punktis 2 sätestatud nõuet lennuliikluse insener-tehnilisele töötajale kohaldatakse alates 2. jaanuarist 2020. (4) Paragrahvi 78 lõikes 1 sätestatud nõuet piloodile kohaldatakse alates 1. oktoobrist 2020. (5) Paragrahvis 81 sätestatud nõudeid kaugpiloodile ja § 89 lõikes 2 sätestatud nõuet kohaldatakse alates 1. oktoobrist 2020. (6) Kui langevarjuhüppeid korraldaval üksusel ei ole enne käesoleva määruse § 411 jõustumist kehtestatud langevarjunduse käsiraamatut, tuleb see kehtestada kolme kuu jooksul selle paragrahvi jõustumisest arvates. (7) Enne 2026. aasta 1. juulit registreeritud mehitamata õhusõidukitele kohaldatakse 2026. aasta 30. juunini kehtinud käesoleva määruse §-s 6 kehtestatud õhusõiduki märgistamise nõudeid.