(1) Käesolev seadus reguleerib Eesti Vabariigile välislaenude võtmise, välislaenulepingutele riigigarantiide andmise ja saadud laenude edasilaenamise korda. Eesti Vabariigi ministeeriumide ja ametkondade tegevus välislaenude ja riigigarantiide võtmise algatamisel ja laenude ning garantiidega saadud vahendite kasutamisel määratakse kindlaks Vabariigi Valitsuse vastava määrusega. (2) Eesti Vabariigile välislaenude võtmise ja välislaenulepingutele riigigarantiide andmise otsustab vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele Riigikogu Vabariigi Valitsuse ettepanekul.
(1) Käesolevas seaduses kasutatakse mõisteid järgmises tähenduses: 1) välislaen – välisriigi, rahvusvahelise organisatsiooni, välispanga või mõne muu välisriigi juriidilise isiku poolt Eesti Vabariigile laenulepingu alusel kasutamiseks eraldatud raha või materiaalsed vahendid või Eesti Vabariigi poolt emiteeritud välisriigis pakutavate võlakirjade pakkumise tulemusel saadud vahendid, mida Eesti Vabariik kohustub tagasi maksma, tagastama või tagasi ostma laenulepingus või võlakirjade tingimustes ettenähtud tähtajal ja korras; 2) laenusaaja - Eesti Vabariik, keda laenulepingu sõlmimisel esindab selleks igakordselt Riigikogu poolt volitatud isik ja laenu teenindamisel Vabariigi Valitsus; 3) laenukasutaja - Eesti Vabariigis registreeritud juriidiline isik, kes võetud välislaenu vahetult kasutab kas selle tagasimaksmise kohustusega või ilma selleta; 4) riigigarantii – Eesti Vabariigi kohustus vastutada võlausaldaja ees kolmanda isiku laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise eest; 5) garant - Eesti Vabariik, keda garantiilepingu sõlmimisel või garantiikirja väljaandmisel esindab selleks igakordselt Riigikogu poolt volitatud isik ja garanteeritud laenu teenindamisel Vabariigi Valitsus; 6) põhivõlgnik – isik, kelle poolt võetud laenule on antud riigigarantii. (2) Riigigarantiile kohaldatakse võlaõigusseaduses käenduse kohta sätestatut, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
(1) Eesti Vabariigi poolt võetavate välislaenude kogusumma jooksval eelarveaastal ei tohi ületada 15% Riigikogu poolt kinnitatud riigieelarve tuludest. (2) Kõigi Eesti Vabariigi poolt võetud välislaenude kogusumma ei tohi ületada 75% Riigikogu poolt jooksvaks eelarveaastaks kinnitatud riigieelarve tuludest. (3) Eesti Vabariigi poolt antavate laenugarantiide kogusumma jooksval eelarveaastal ei tohi ületada 15% Riigikogu poolt kinnitatud riigieelarve tuludest. 3 (3¹) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud piiranguid ei kohaldata sõjaseisukorra ajal. (4) Riigikogu eelnevat nõusolekut taotlemata on Vabariigi Valitsusel õigus sõlmida lepinguid väikelaenude võtmiseks ja anda riigigarantiisid võetavatele väikelaenudele 5% ulatuses käesoleva paragrahvi 1. ja 3. lõikes määratletud piirsummadest. Nimetatud laenulepingud ja antud laenugarantiid kuuluvad ratifitseerimisele hiljemalt koos vastava aasta riigieelarve täitmise aruande kinnitamisega. (5) Sõjaseisukorra ajal võib Vabariigi Valitsus esitada Riigikogule välislaenu võtmiseks või riigigarantii andmiseks eelnõu ning otsustada vajadusel rakendada Riigikogule esitatud eelnõu kuni Riigikogu poolt küsimuse otsustamiseni, kusjuures enne Riigikogu poolt küsimuse otsustamist võetavate välislaenude ja antavate riigigarantiide kogumaht ei tohi ületada 10% jooksva aasta riigieelarve kulude mahust.
(1) Välislaenu võetakse pikaajalisteks investeeringuteks, mille finantseerimiseks puuduvad riigil ajutiselt rahalised vahendid. (2) Enne välislaenu võtmise otsustamist selgitab Vabariigi Valitsus välja kõik sellega kaasnevad varalised ja mittevaralised kohustused ja kaalub nende täitmise reaalsust, lähtudes Eesti Vabariigi juba olemasolevate välislaenude tagasimaksmise kohustustest, laenuperioodiks kavandatavast riigitulude kasvust ja laenu kavandatava kasutamise tasuvusest. (3) Ettepaneku välislaenu võtmiseks teeb Vabariigi Valitsus, kes esitab Riigikogule: 1) Riigikogu otsuse eelnõu koos laenulepingu projektiga, kui välislaen võetakse laenulepingu alusel; 2) seaduse eelnõu, kui välislaen võetakse Eesti Vabariigi poolt välisriigis pakutavate võlakirjade emiteerimise teel. 3 (3¹) Seadus võlakirjade emiteerimise kohta või Riigikogu otsus laenu võtmise kohta peab sisaldama Eesti Vabariigile võetava välislaenu olulisi tingimusi, sealhulgas laenatava summa või emissiooni mahu ülemmäära, maksimaalset tähtaega, intressi maksimaalset määra või intressi arvutamise aluste kirjeldust, välislaenulepingu sõlmimise ja võlakirjade emiteerimisega seotud kulude, nende hulgas välislaenulepingu sõlmimise ja täitmisega või võlakirjade emiteerimisega kaasnevate tasude ja kulude ülemmäära ning välislaenulepingule kohaldatavat õigust. (4) Riigikogu nõusolek välislaenu võtmiseks tehakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3 otsuse või seaduse vastuvõtmise teel Riigikogu koosseisu häälteenamusega.
(1) Riigikogu otsuse alusel sõlmitud välislaenuleping ja garantiileping välislaenule riigigarantii andmise korral kuulub ratifitseerimisele. Seaduse alusel emiteeritavate võlakirjade emissioonidokumendid, sealhulgas võlakirjade märkimisleping, ei kuulu Riigikogu poolt täiendavale ratifitseerimisele. 1 (1¹) Pärast võlakirjade emissiooni lõppu esitab Rahandusministeerium emissioonidokumentide koopiad Riigikontrollile. 2 (2)
Välislaenulepinguid hoitakse ja avaldatakse vastavalt välissuhtlemisseaduse (RT 1993, 72, 1020) paragrahvis 30 sätestatud korrale, kui seadusega ei nähta ette teisiti.
(1) Välislaenu arvel tehtavad kulud kajastatakse riigieelarves. Laenukasutaja on kohustatud välislaenust saadud rahalisi ja materiaalseid vahendeid kasutama ainult laenu võtmisel ja riigieelarves määratud otstarbel. (2) Laenukasutaja, kellel lasub kohustus välislaen tagasi maksta, on kohustatud viivitamatult kõigi asjaolude ilmnemisel, mis võivad kahjustada tema võimalusi laenu ja intresside tasumiseks, informeerima neist asjaoludest kirjalikult laenusaajat. (3) Laenukasutaja ei tohi pantida oma varasid ega õigusi, kui ta samaaegselt ei taga piisava pandi või varaeraldisega välislaenu kasutamisest tulenevate kohustuste täitmist. (4) Laenukasutaja pankroti korral loetakse välislaenu kasutamisest tulenevad nõuded eesõigusnõueteks vastavalt pankrotiseadusele (RT 1992, 31, 403).
Välislaenudest tagasilaekuvad summad, mille tagasimaksmise tähtpäev pole laenulepingust tulenevalt saabunud, kuuluvad ühtsesse välislaenude teenindamise reservi. Välislaenude teenindamise reservi haldamisest saadud tulu laekub nimetatud reservi. Välislaenude teenindamise reservi vahendeid kasutatakse kõikide Eesti Vabariigi välislaenude graafikujärgseteks makseteks või nende kaasfinantseerimiseks hädavajalikeks investeeringuteks.
(1) Riigigarantiid võib taotleda valla, linna, avalik-õigusliku juriidilise isiku, äriühingu, mille kõik aktsiad või ainus osa kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusüksusele, ning riigi asutatud sihtasutuse laenule, kui põhivõlgnik on piisavalt krediidivõimeline, et saada ise laenu välispangalt, mõnelt muult mitteresidendist juriidiliselt isikult või rahvusvaheliselt organisatsioonilt, kuid laenu keeldutakse andmast Eesti Vabariigi garantiita või kui riigigarantii nõue tuleneb seadusest. (2) Riigigarantii antakse laenule ainult siis, kui põhivõlgnik tõendab selle võtmise vajalikkust ja näitab ära konkreetsed abinõud tema poolt laenu ja selle intresside tasumise tagamiseks.
Riigigarantii taotluse ettevalmistamine toimub käesoleva seaduse paragrahvis 4 sätestatud korras.
Riigigarantii andmine toimub pärast Riigikogu vastavat otsust poolte kokkuleppel kas garantiilepingu sõlmimise või garantiikirja väljaandmise teel Vabariigi Valitsuse poolt.
Põhivõlgnik on kohustatud riiklikult garanteeritud laenust saadud rahalisi ja materiaalseid vahendeid kasutama ainult laenu võtmisel või laenulepinguga kindlaksmääratud eesmärkidel ja korras.
(1) Garandil on õigus nõuda põhivõlgnikult informatsiooni viimase majandusliku olukorra ja tema poolt välislaenu kasutamise kohta. (2) Kui garantiilepingu või garantiikirjaga ei ole sätestatud teisiti, on Vabariigi Valitsusel, kui ta põhjendatult leiab, et riigigarantii saanud põhivõlgnik ei suuda täita endale laenulepinguga võetud kohustusi, õigus esitada Riigikogule taotlus lugeda garantiikohustus lõpetatuks veel väljamaksmata summade osas. Riigikogu otsusest tuleb koheselt informeerida riiklikult garanteeritud laenu andjat, kusjuures garantii loetakse lõppenuks alates informatsiooni laenuandjale kättejõudmise hetkest.
-16 § 15-16.
[Käesolevast tekstist välja jäetud]