(1) Isikliku sõiduauto ameti- ja töösõitudeks kasutamise kulude hüvitist (edaspidi hüvitis) on lubatud määrata valla ametiasutuse (edaspidi ametiasutus) ametnikule ja töötajale ning ametiasutuse hallatava asutuse töötajale (edaspidi teenistuja) isikliku sõiduauto kasutamisel teenistus- või tööülesannete täitmisel (edaspidi ametisõit). Ametisõitudega võrdsustatakse ka isikliku sõiduauto kasutamine teenistus- või töölähetusel. Isikliku sõiduautona käsitatakse teenistuja kasutuses olevat sõiduautot, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. (2) Hüvitist võib määrata üksnes ametisõitude kohta arvestuse pidamisel. Täidetud sõidupäevik esitatakse asutuse juhile või tema määratud teenistujale kalendrikuu viiendaks kuupäevaks eelmise kalendrikuu sõitude kohta. (3) Isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulu hüvitise maksmine toimub vallavanema poolt kinnitatud määruse lisas 2 oleva sõidupäeviku alusel. (4) Hüvitist võib määrata ainult ametiasutuse või hallatava asutuse eelarves selleks ettenähtud vahendite piires. (5) Hüvitist makstakse ametisõidul läbitud kilomeetri eest, hinnaga kuni 30 senti kilomeeter. Täpsemad piirmäärad kehtestab vallavanem või hallatava asutuse juht käskkirjaga. (6) Kui kalendrikuus makstav hüvitis isikliku sõiduauto kasutamise eest ületab Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirmäära, siis summa, mis ületab piirmäära loetakse erisoodustuseks ning maksustatakse tulumaksu ja sotsiaalmaksuga. (7) Hüvitist ei maksta ajavahemiku eest, kui ametnik või töötaja on puhkusel või töövõimetuslehel. (8) Isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise hüvitiste sihipärase ja otstarbeka maksmise eest vastutab asutuse juht.