(1) Määrusega kehtestatakse täpsemad nõuded: 1) biomasskütusest toodetud energia osakaalu arvutamise põhimõtete ning biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamise kohta; 2) teabe esitamisele biomasskütuse geograafilise päritolu ning lähteainete kohta.
(2) Määrust kohaldatakse elektri-, soojus- ja jahutusenergiat või kütust tootva ettevõtte käitisele, mille summaarne nimisoojusvõimsus on vähemalt 207,5 MW tahkete biomasskütuste ning vähemalt 2 MW gaasiliste biomasskütuste puhul, ning atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 135 nimetatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kuuluvale paikse heiteallika käitaja käitisele, selleks, et biomasskütuseid saaks võtta arvesse nullmääraga komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/2066, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohast kasvuhoonegaaside heite seiret ja aruandlust ning millega muudetakse komisjoni määrust (EL) nr 601/2012 (ELT L 334, 31.12.2018, lk 1–93), artikli 3 punkti 23c tähenduses.
(3) Määrust ei kohaldata biokütusest ja vedelast biokütusest toodetud taastuvenergia osakaalu arvutamisele ning nende kütuste säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamisele.
(4) Määrust, välja arvatud § 5 lõiget 6, 7 ja 8 ning § 6, ei kohaldata Euroopa Komisjoni poolt tunnustatud vabatahtliku kava kasutamisel biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks.
(1) Kui ettevõtja ei ole biomasskütuse säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamiseks kasutanud energiamajanduse korralduse seaduse § 323 lõikes 11 nimetatud kavasid, peab ta sisse seadma kohase kontrollisüsteemi, mis: 1) sisaldab meetodeid ja tegevusi, mis tagavad, et massibilansisüsteem töötab suure usaldusväärsusegamassibilansisüsteemi rakendatakse komisjoni rakendusmääruse (EL) 2022/996 kestlikkuskriteeriumide ja kasvuhoonegaaside heite vähendamise kriteeriumide ning maakasutuse kaudse muutuse vähese riski kriteeriumide kontrollimise eeskirjade kohta (ELT L 168, 27.6.2022, lk 1–62) artikli 19 kohaselt; 2) on kavandatud ettevõtja riskipõhisest hindamisest lähtudes; 3) võimaldab kontrollida biomassi säästlikkuse nõuete ja kriteeriumide täitmise tõendamiseks kasutatud dokumentatsiooni.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud riskipõhist hindamist tehakse sellise metsa ja põllu biomassi kasutamise riski vähendamiseks, mis ei vasta energiamajanduse korralduse seaduse §-s 323 sätestatud säästliku ülestöötamisekogumise nõuetele ja kriteeriumidele. Ettevõtja võib kasutada riigi kohta tehtud riskipõhiseid hindamisi, mille on koostanud vabatahtlike kavade või sertifitseerimisskeemide esindajad või riik.
(3) Biomassi säästlikkuse nõuete ja kriteeriumide täitmise tõendamiseks peab ettevõtja koguma hangitud biomassist toodetud biomasskütuste käesoleva määruse §-s 4 nimetatud eri kategooriate päritoluteavet, mis võimaldab tõendada päritolu. Päritoluteave peab olema lisatud biomasskütuste kaubasaadetisele või olema kättesaadav auditi käigus.
(4) Biomasskütuse materjali päritolu peab olema tuvastatav: 1) katastriüksuse ja võimaluse korral metsaeraldise tasemeni käesoleva määruse § 4 lõigetes 2 ja 8 nimetatud materjalide puhul; 2) katastriüksuse tasemeni käesoleva määruse § 4 lõigetes 4 ja 6 nimetatud materjalide puhul; 3) tootja asukohani käesoleva määruse § 4 lõikes 5 nimetatud materjalide puhul; 4) jäätmete ladustamis- või kogumiskohani käesoleva määruse § 4 lõikes 7 nimetatud materjali puhul.