(1) Lõhnakaebuste esinemisel või häiringutaseme võimaliku ületamise kohta hinnangu andmise otsustamise korral tuleb hinnata lõhnaaine esinemist referentsmeetodiga.
(2) Lõhnaaine esinemise häiringutase vastuvõtja juures loetakse ületatuks enam kui 15% aasta lõhnatunni korral, kui referentsmeetodina kasutatakse eraldi või omavahel kombineerituna järgmisi standardeidmeetodeid: 1) standardit EVS-EN 13725; 2) standardit EVS-EN 16841-1; 3) standardit EVS 886-1; 4) muid samaväärseid rahvusvahelisi referentsmeetodeid, rahvusvahelisi või Euroopa standardiorganisatsiooni standardeid.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud standardi kasutamise korral tuleb lõhnaaine esinemist hinnata 12 kuu jooksul või vähemalt kuue kuu jooksul, tagades külmemate ja soojemate kuude võrdse esindatuse.
(4) Lõhnaaine esinemise kohta esialgse hinnangu saamiseks võib lisaks referentsmeetoditele kasutada ka järgmisi meetodeid: 1) standard EVS-EN 16841-2 või mõni muu samaväärne rahvusvaheline või Euroopa standardiorganisatsiooni standard; 2) standard EVS 887-1 või muu samaväärne rahvusvaheline või Euroopa standardiorganisatsiooni standard; 3) standard EVS 887-2 või muu samaväärne rahvusvaheline või Euroopa standardiorganisatsiooni standard; 4) elektroonilised sensorid lõhnaainete hindamiseks.
(5) Käesoleva paragrahvi lõike 5 punktis 1 nimetatud standardi kasutamise korral on lõhnaaine esinemise kohta esindusliku esialgse hinnangu saamiseks vaja teha vähemalt viis mõõtetsüklit.
Keskkonnaministri 27[Käesolevast tekstist välja jäetud. detsembri 2016. aasta määrus nr 81 „Lõhnaaine esinemise hindamise kord, hindamisele esitatavad nõuded ja lõhnaaine esinemise häiringutasemed” tunnistatakse kehtetuks.]