(1) Käesolev seadus reguleerib Eestis varjupaigataotleja ja pagulase õiguslikku seisundit ja viibimise aluseid, lähtudes ÜRO pagulasseisundi konventsioonist ja 1967. aasta 31. jaanuari pagulasseisundi protokollist (edaspidi konventsioon). (2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse täiendavalt haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354; 2002, 53, 336; 61, 375) sätteid, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi.
(1) Käesolevast seadusest tulenevaid toiminguid sooritavad Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, Piirivalveamet ja tema kohalikud asutused – piirivalvepiirkonnad (edaspidi piirivalveasutus), politseiasutused, julgeolekuasutused, Sotsiaalministeerium ja tema valitsemisala asutused, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. (2) Käesoleva seaduse alusel sooritatavad toimingud ei takista pädevate asutuste poolt toimingute sooritamist kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses, samuti rahvusvaheliste õigusabitaotluste täitmise tagamiseks või õigusrikkumise ärahoidmiseks tehtavaid toiminguid. (3) Vähemalt 16-aastane isik sooritab seadusega sätestatud toiminguid iseseisvalt, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti.
(1) Varjupaigataotleja (edaspidi taotleja ) on välismaalane, kes Eestis viibides või Eesti piiril palub kirjalikult, suuliselt või muul arusaadaval viisil Eesti Vabariigilt kaitset konventsiooni artiklis 1 nimetatud tagakiusamise eest või Eesti territooriumilt välja- või tagasisaatmise eest konventsiooni artikli 33 alusel. (2) Varjupaigataotluseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse elamisloa taotlust käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaitse saamiseks. (3) Varjupaiga andmiseks käesoleva seaduse tähenduses loetakse elamisloa andmist välismaalasele, kes on konventsiooni kohaselt pagulane. (4) Välismaalase suhtes, kes taotleb elamisluba põhjendusel, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (RT II 2000, 11, 57) artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni (RT II 1994, 14/15, 44) artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise tema kodakondsusriigis või alalises asukohariigis, kohaldatakse käesoleva seaduse peatükke 1, 1 1 , 2, 4–6, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. (5) Välislepingust tuleneva varjupaigataotluse ülevõtmiskohustuse täitmisel võrdsustatakse välisriigis varjupaigataotluse esitanud välismaalane taotlejaga käesoleva seaduse mõistes.
Pagulane käesoleva seaduse tähenduses on välismaalane, kellele on antud elamisluba, kuna ta on konventsiooni kohaselt pagulane.
(1) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet annab tähtajalise elamisloa taotlejale, kes on konventsiooni kohaselt pagulane. (2) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet annab tähtajalise elamisloa käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud välismaalasele, kes ei ole konventsiooni kohaselt pagulane, kuid kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise tema kodakondsusriigis või alalises asukohariigis.
(1) Kooskõlas konventsiooniga keeldub Kodakondsus- ja Migratsiooniamet elamisloa andmisest taotlejale, kes ei vasta konventsiooni artiklis 1 antud pagulase määratlusele, sealhulgas: 1) juhul, kui teda ohustav tagakiusamine piirdub kindla geograafilise alaga, kusjuures taotlejale on kättesaadav piisav kaitse taotleja kodakondsusriigi või alalise asukohariigi mõnes teises piirkonnas; 2) juhul, kui ta on välismaalane, kelle suhtes konventsiooni ei kohaldata. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud elamisloa andmisest keeldumise aluse ilmnemisel ei keelduta taotlejale elamisloa andmisest, kui ta vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud elamisloa andmise tingimustele. (3) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet keeldub elamisloa andmisest välismaalasele, kes taotles elamisluba käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 sätestatud alusel: 1) kui välismaalane ei suuda veenvalt põhjendada, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine võib kaasa tuua inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje tema kodakondsusriigis või alalises asukohariigis; 2) kelle suhtes käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud tagajärje saabumise võimalus piirdub kindla geograafilise alaga, kusjuures välismaalasele on piisav kaitse kättesaadav tema kodakondsusriigi või alalise asukohariigi mõnes teises piirkonnas. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud elamisloa andmisest keeldumise aluse ilmnemisel ei keelduta välismaalasele elamisloa andmisest, kui ta vastab käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 nimetatud elamisloa andmise tingimustele. (5) Elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on Eestis toime pannud esimese astme kuriteo või ta ohustab muul viisil riigi julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust või avalikku korda.
(1) Varjupaigamenetlus ei ole avalik. (2) Käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud valitsusasutused, esmane vastuvõtukeskus, vastuvõtukeskus, tõlk ja keelevahendaja ning muud asjassepuutuvad isikud on kohustatud hoidma neile taotleja kohta teatavaks saanud teabe konfidentsiaalsena ja järgima taotleja isikuandmete töötlemisel isikuandmete kaitse nõudeid. (3) Taotleja andmeid sisaldav teave tunnistatakse asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Taotleja andmeid sisaldava teabe töötlemine on lubatud üksnes seadusega ettenähtud ülesannete täitmiseks. (4) Taotleja kohta kogutud andmete edastamine välisriigile on lubatud välisriigi poolt konventsiooni või muu välislepingu järgse kohustuse täitmise tagamiseks, tagades, et teavet ei anta üle taotleja kodakondsusriigile või alalisele asukohariigile, kus teda ähvardab tagakiusamine või käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 nimetatud tagajärg. (5) Kui varjupaigamenetluses kogutud andmeid edastatakse muule kui käesoleva seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud asutusele, kehtivad käesoleva paragrahvi lõigetest 2–4 tulenevad kohustused ka nimetatud asutuse ja selle ametnike kohta.
(1) Esmases vastuvõtukeskuses või vastuvõtukeskuses viibivale taotlejale loetakse otsus, kutse, teade või muu dokument kättetoimetatuks selle saatmisel esmasesse vastuvõtukeskusesse või vastuvõtukeskusesse. (2) Kui taotleja elab väljaspool vastuvõtukeskust, loetakse otsus, kutse, teade või muu dokument taotlejale kättetoimetatuks, kui see on taotlejale edastatud tema poolt näidatud elukoha aadressil või see on edastatud taotleja esindajale. (3) Esmane vastuvõtukeskus või vastuvõtukeskus annab viivitamata otsuse, kutse, teate või muu dokumendi taotlejale kätte allkirja vastu.
(1) Varjupaigamenetluse ajal on taotleja kohustatud elama vastuvõtukeskuses. (2) Väljaspool vastuvõtukeskust võib taotleja elada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjalikul loal, kui: 1) taotleja majutamise ja ülalpidamise tagab Eestis seaduslikult elav isik; 2) taotlejal on piisavalt rahalisi vahendeid enda majutamise ja ülalpidamise tagamiseks; 3) taotleja elamine väljaspool vastuvõtukeskust on vajalik tema turvalisuse tagamiseks. (3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1 ja 2 nimetatud asjaolusid on taotleja kohustatud tõendama. (4) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet võtab taotlejalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud loa ära, kui loa andmise aluseks olevad asjaolud on ära langenud, taotleja ei järgi tema suhtes kohaldatud järelevalvemeetmeid või taotleja ei täida käesolevas seaduses sätestatud muid kohustusi. (5) Taotleja, kes varjupaigamenetluse ajal elab vastuvõtukeskuses, on kohustatud öisel ajal viibima vastuvõtukeskuses. Öiseks ajaks loetakse ajavahemikku kella 22-st kuni 6-ni. (6) Vastuvõtukeskus võib taotlejal lubada vastuvõtukeskusest öisel ajal eemalviibimist järgmistel juhtudel: 1) arstiabi saamiseks; 2) vältimatut arstiabi vajava perekonnaliikme juures viibimiseks; 3) Eestis seaduslikult viibiva isiku põhjendatud taotluse alusel. (7) Taotleja, kes varjupaigamenetluse ajal elab väljaspool vastuvõtukeskust, on kohustatud teavitama Kodakondsus- ja Migratsiooniametit oma elukohast ja selle muutumisest.
(1) Taotleja soovil võib § 10 lõike 5 punktis 2 toodud vastuvõtukeskuse poolt pakutavad teenused, välja arvatud varustamine esmavajalike riietus- ja muude tarbeesemetega, asendada rahalise toetusega käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 toodud määras. (2) Väljaspool vastuvõtukeskust § 9 2 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel elavale taotlejale ei maksta rahalist toetust ega võimaldata § 10 lõike 5 punktide 1 ja 2 alusel vastuvõtukeskuse poolt pakutavaid teenuseid. (3) Taotlejale makstav rahaline toetus on võrdne kehtiva minimaalsetest tarbimiskulutustest lähtuva toimetulekupiiriga. (4) Perekonna teise ja iga järgneva liikme toetuse suurus on 80 protsenti perekonna esimese liikme toetuse suurusest. Toetust makstakse üksnes taotlejatest perekonnaliikmetele. (5) Vastuvõtukeskuses elavale taotlejale makstav toetus hädapärasteks pisikulutusteks moodustab 10 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 3 toodud määrast.
–12 § 11–12¹.
(1) Välismaalane, kellele on antud varjupaik, võib vastuvõtukeskuses viibida kuni kohalikku omavalitsusüksusesse elama asumiseni. (2) Sotsiaalministeerium korraldab kokkuleppel kohalike omavalitsustega pagulaste asumise kohalikesse omavalitsusüksustesse, arvestades pagulaste terviseseisundit, sugulaste ja hõimlaste elukohta ning pidades silmas töötamis- ja elamisvõimalusi ning pagulaste proportsionaalset jaotumist kohalike omavalitsusüksuste vahel. Pagulane võib osaleda talle sobiva kohaliku omavalitsusüksuse otsimisel. (3) Sotsiaalministeerium korraldab pagulase kohalikku omavalitsusüksusesse asumise nelja kuu jooksul, alates taotlejale varjupaiga andmise päevast. Tähtaja jooksul kohalike omavalitsusüksustega kokkuleppele mittejõudmisel korraldab käesoleva paragrahvi lõikes 4 toodud teenuste osutamist pagulasele Sotsiaalministeerium. (4) Pagulase vastuvõtmist korraldab kohalik omavalitsus ja osutab vajaduse korral pagulasele kaasabi: 1) elukoha leidmisel; 2) sotsiaal- ja tervishoiuteenuste saamisel; 3) tõlketeenuse ja eesti keele õppimise korraldamisel; 4) oma õiguste ja kohustuste kohta teabe saamisel; 5) muude küsimuste lahendamisel. (5) Pagulase kohalikku omavalitsusüksusesse elama asumisel tekkivad kulud kaetakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras. (6) Pagulane, kes ei soovi elama asuda kohalikku omavalitsusüksusesse, kus ollakse tema vastuvõtmiseks valmis, peab ise otsima elukoha ja kandma sellega seotud kulud. Pagulasele võimaldatakse majutus vastuvõtukeskuses kahe kuu vältel pärast keeldumist
(1) Pagulasel on Eestis viibimise ajal õigus saada riiklikku elatusraha, peretoetusi, tööturuteenuseid ja töötutoetust, sotsiaaltoetusi ja muud abi Eesti alalise elanikuga samadel alustel, mis on sätestatud seadustes ning Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras. (2) Kohalik omavalitsus võib maksta pagulasele, kelle varaline seis ei võimalda elamist korraldada omal kulul, ühekordset toimetulekutoetust. (3) Pagulasele, kes pöördub tagasi oma kodakondsusriiki, alalisse asukohariiki või asub ümber muusse riiki, võib Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tingimustel ja korras maksta riigieelarvest ühekordset toetust ulatuses, mis korvab täielikult või osaliselt tema reisikulud . (4) Füüsiline või juriidiline isik võib osaleda pagulase vastuvõtmisel ja tema toetamisel, andes majanduslikku või muud abi. Abiandmist koordineerib kohalik omavalitsus, käesoleva seaduse § 13 lõikes 3 sätestatud juhtudel Sotsiaalministeerium. (5) Pagulase perekonnaliikmel, kellele on antud käesoleva seaduse alusel elamisluba kui pagulasele, on käesolevas paragrahvis sätestatud õigused.
Käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 nimetatud elamisluba antakse kehtivusajaga kuni kaks aastat.
(1) Käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 nimetatud välismaalase, kellele on antud elamisluba, alaealisele lapsele võib tema seadusliku esindaja taotlusel anda samal alusel ja sama kehtivusajaga elamisloa. (2) Käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 või 2 nimetatud välismaalasega, kellele on antud elamisluba, samast kodakondsusest olevale abikaasale võib anda samal alusel ja samasuguse kehtivusajaga elamisloa, kui abielu on sõlmitud enne elamisloa taotluse esitamist. (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud alaealise lapse või abikaasa (edaspidi perekonnaliige ) elamisloa andmisel ei kohaldata välismaalaste seadust. (4) Perekonnaliikmele keeldutakse elamisloa andmisest või selle pikendamisest või elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui ta ohustab riigi julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust või avalikku korda. (5) Perekonnaliikme elamisloa pikendamisest keeldutakse või see tunnistatakse kehtetuks asjaolu ilmnemisel, mis oleks välistanud elamisloa andmise. (6) Perekonnaliikmele antud elamisloa suhtes kohaldatakse järgmisi lisatingimusi: 1) tähtajalise elamisloa kehtivusaeg ei tohi ületada välismaalase tähtajalise elamisloa kehtivusaega; 2) tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldutakse, kui välismaalasele antud tähtajalist elamisluba ei pikendata; 3) tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks samaaegselt välismaalase elamisloa kehtetuks tunnistamisega; 4) tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui elamisloa andmise aluseks olnud asjaolu on ära langenud. (7) Alaealise lapse elamisluba ei või kehtetuks tunnistada ega keelduda selle pikendamisest, kui see ei ole kooskõlas lapse õiguste ja huvidega. (8) Käesoleva paragrahvi lõiget 6 ei kohaldata välismaalase suhtes, kellele anti elamisluba kui alaealisele lapsele, pärast tema täisealiseks saamist.
Kodakondsus- ja Migratsiooniamet võib elamisluba pikendada, kui asjaolud, mis tingisid elamisloa andmise, ei ole ära langenud ja ei esine elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevat asjaolu. Elamisluba pikendatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.
(1) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tunnistab välismaalasele antud tähtajalise elamisloa kehtetuks, kui: 1) välismaalane on vabatahtlikult võtnud uuesti vastu oma kodakondsusriigi kaitse; 2) välismaalane saab oma vabal tahtel tagasi varem kaotatud kodakondsuse; 3) välismaalane saab mõne muu riigi kui Eesti kodakondsuse; 4) välismaalane on naasnud kodakondsusriiki või alalisse asukohariiki; 5) välismaalane ei vaja enam Eesti riigi kaitset, kuna asjaolud, mis tingisid elamisloa andmise, on ära langenud; 6) välismaalane asub oma vabal tahtel alaliselt elama mõnda muusse riiki; 7) välismaalase suhtes ilmneb elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumise aluseks olev asjaolu; 8) välismaalase suhtes ilmneb varjupaigataotluse tagasilükkamise aluseks olev asjaolu; 9) välismaalane ohustab riigi julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust või avalikku korda. (2) Välismaalasele, kellele on antud elamisluba käesoleva seaduse § 5 lõike 1 alusel, võib elamisloa kehtetuks tunnistamise korral elamisloa andmise aluse äralangemise tõttu anda tema esitatud elamisloa taotluse alusel § 5 lõikes 2 nimetatud elamisloa, kui ei esine elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid.
Välismaalasele, kellele on antud tähtajaline elamisluba, antakse pikaajalise elaniku elamisluba välismaalaste seaduses sätestatud alustel ja korras.
Välismaalane, kellele on antud elamisluba, võib Eestis töötada välismaalaste seaduses sätestatud tingimustel.
Käesoleva seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 nimetatud taotluse vormi ja selles esitatavate andmete loetelu kehtestab siseminister määrusega .
Pagulasele antakse pagulase reisidokument isikut tõendavate dokumentide seaduses (RT I 1999, 25, 365; 2000, 25, 148; 26, 150; 40, 254; 86, 550; 2001, 16, 68; 31, 173; 56, 338; 2002, 61, 375; 63, 387; 90, 516) sätestatud tingimustel.
Varjupaigataotluse esitanud isikute ja pagulaste kohta peetakse riiklikku pagulaste registrit.
Kuni konventsiooni artiklis 28 sätestatud reisidokumendi väljaandmiseni Eestis võidakse käesoleva seaduse § 18 lõikes 1 nimetatud pagulasele anda välismaalase pass, millesse on tehtud eesti ja inglise keeles kanne "28. juuli 1951. a. konventsioon" ning mille kehtivus on kuni kaks aastat. Välismaalase passi väljaandmine toimub kooskõlas välismaalaste seadusega.
[Käesolevast tekstist välja jäetud.]
Käesolev seadus jõustub üheaegselt konventsiooniga.