Teede- ja sideministri 1. septembri 1999. a määruse nr 50 „Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise kord” tehakse järgmised muudatused: 1) punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „4. Eriveole eriloa väljaandmise või sellest keeldumise otsustab tee omanik. Eritasu peab eriloa saaja maksma tee omanikule või tema volitatud isikule.”; 2) punkt 22 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „22. Pikaajalise eriloa väljastamisel arvestatakse eritasu vedaja poolt deklareeritud veokordade arvu järgi. Kui vedaja ei suuda veokordade arvu ja veotee pikkust hinnata, arvestatakse eriveo sageduseks kaks vedu nädalas ja ühekordse veotee pikkuseks ühe teeomaniku või maakonna piires 100 km, mitme teeomaniku või mitme maakonna piires 200 km. Eriloa väljastaja märgib eriloale lubatud veosageduse.”; 3) määrust täiendatakse punktiga 22¹ järgmises sõnastuses: „22¹. Töötlemata ümarpuidu vedajale arvestatakse eriveo sageduseks üks vedu ööpäevas. Teeomanik võib avaldada oma veebilehel töötlemata ümarpuidu eriveoks lubatud veotee ning veotee kasutamise tingimused ja korra. Veotee kasutamise kohta teeomaniku veebilehel avaldatud veotee andmete alusel tehakse märkus eriloale. Maanteeamet võib töötlemata ümarpuidu veo eriloa välja anda veoteele, mis hõlmab ka kohalikke teid, kui selleks on vastava kohaliku omavalitsuse volitus. Eriloa veotasu ei tohi ületada määruse lisas 10 sätestatud tasumäärasid.”.
Teede- ja sideministri 21. mai 2001. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri” § 2 punkt 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „8) Veotee on loal teenimedega või teenumbrite ja -nimedega (kohanimedega) määratud teed või teelõigud, mida mööda peab eriveos liikuma. Töötlemata ümarpuidu veol võib veoteeks olla loale märgitud teeomaniku veebilehel avaldatud eriveose veoks lubatud teedevõrk või selle osa.”.