(1) Käesolev seadus sätestab riikliku matusetoetuse saamise tingimused ning määramise ja maksmise korra. (2) Käesolevas seaduses ettenähtud sotsiaalkaitsele kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
(1) Riiklik matusetoetus (edaspidi matusetoetus) on Eesti territooriumil matuse korraldamiseks ettenähtud ühekordne toetus, mida makstakse Eesti alalise elaniku, tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elava välismaalase, välismaalaste seaduse §-s 130 nimetatud isiku või Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliikme, kes on esitanud tähtajalise elamisõiguse pikendamise taotluse, Eestis või väljaspool Eestit registreeritud surma korral. 1 (1¹) Käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud matusekorraldajal on õigus saada matusetoetust, kui tema perekonnale määrati matusetoetuse taotlemise kuul või sellele eelnenud 12 kuu jooksul vähemalt ühel korral toimetulekutoetus. (2) Matusetoetust ei maksta: 1) isiku surnuks tunnistamise korral; 2) kui matuse korraldamise kulud on hüvitatud mõne teise seaduse alusel. 3 (3)
Matuse korraldamise kulud on surnu transportimise, tuhastamise või matmise ning leinatalituse kulud.
(1) Matusekorraldaja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes kannab surnu matuse korraldamise kulud. Matusekorraldajaks võib olla: 1) Eesti alaline elanik; 2) tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elav isik; 3) välismaalaste seaduse §-s 130 nimetatud isik; 4) Euroopa Liidu kodaniku perekonnaliige, kes on esitanud tähtajalise elamisõiguse pikendamise taotluse; 5) valla- või linnavalitsus. (2) 3 (3) Valla- või linnavalitsus korraldab matuse siis, kui surnud isik on tundmatu või omasteta.
Riiklikku matusetoetust finantseeritakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu.
(1) Matusetoetuse suuruse kehtestab Riigikogu igaks eelarveaastaks riigieelarvega. (2) Järgmiseks eelarveaastaks kehtestatava matusetoetuse suurus ei või olla väiksem kehtivast matusetoetuse suurusest. 3 (3)
(1) Matusetoetuse taotlemiseks esitab matusekorraldaja Sotsiaalkindlustusametile avalduse, millele lisab: 1) isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lõikes 2 või §-s 4 sätestatud dokumendi; 2) Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud surma tõendi või isiku surma tõendava dokumendi, mille on välja andnud välisriigi asjaomane asutus, kui surm on registreeritud väljaspool Eestit, või arstliku surmateatise, kui isik sündis surnult; 3) politseiasutuse või muu pädeva asutuse dokumendi, mis tõendab isiku surmast teadasaamise aega, kui matusekorraldaja saab matmata või tuhastamata isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva. 1 (1¹) Kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus, esitab ta Sotsiaalkindlustusametile lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatule: 1) valla- või linnavalitsuse esindaja volikirja; 2) (2) Matusetoetuse avaldusele kantakse matusekorraldaja ees- ja perekonnanimi ning isikukood või valla- või linnavalitsuse nimi ja registrikood, arvelduskonto number, kontaktandmed ja kinnitus selle kohta, et ta on matusekorraldaja ja talle ei ole hüvitatud matuse korraldamise kulusid teiste seaduste alusel. (3) 4 (4)
(1) Matusetoetuse määramise otsuse teeb Sotsiaalkindlustusamet. 1 (1¹) Matusetoetus määratakse isiku surma päeval kehtinud suuruses. 1 (1²) Andmed matusetoetuse määramise aluste ja maksmise kohta kantakse sotsiaalkaitse infosüsteemi. 1 (1³) Sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistrist kantakse sotsiaalkaitse infosüsteemi andmed matusekorraldaja perekonna toimetulekutoetuse saamise kohta. (14) Kui matusekorraldajaks on valla- või linnavalitsus, kontrollib Sotsiaalkindlustusamet rahvastikuregistrist andmeid surnu omaste olemasolu või puudumise kohta. Omasteks käesoleva seaduse tähenduses on surnu abikaasa, vanemad, täisealine laps, õde, vend või muu surnu lähedane isik tulenevalt tema elukorraldusest. (2) Matusetoetus määratakse, kui matusetoetuse avaldus on esitatud kuue kuu jooksul surmapäevast arvates, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul. (3) Kui matusekorraldaja saab isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva, määratakse talle matusetoetus, kui ta on sellekohase avalduse esitanud kuue kuu jooksul isiku surmast teadasaamise päevast arvates.
(1) Sotsiaalkindlustusamet teeb otsuse matusetoetuse määramise või määramata jätmise kohta hiljemalt matusetoetuse taotlemiseks vajalike andmete saamise päevale järgneval tööpäeval. (2) Matusetoetuse määramise või määramata jätmise otsus tehakse matusetoetuse taotlejale teatavaks sotsiaalseadustiku üldosa seaduse §-s 27 sätestatud korras.
Matusetoetust ei määrata, kui: 1) käesoleva seadusega matusetoetuse saamiseks kehtestatud nõudeid ei ole täidetud; 2) toetuse taotleja esitab valeandmeid; 3) käsitletava surmajuhtumi korral on matusetoetus juba eelnevalt määratud; 4) toetuse taotleja ei kõrvalda puudusi ega esita täiendavaid dokumente ettenähtud tähtajaks.
(1) Matusetoetust makstakse ühekordse maksena sotsiaalseadustiku üldosa seaduse §-s 28 sätestatud korras. (2) Matusetoetus kantakse matusekorraldaja pangakontole kolme tööpäeva jooksul matusetoetuse määramise otsuse tegemisest arvates.
(1) Kui matusetoetuse taotleja ei nõustu Sotsiaalkindlustusameti otsusega, on tal õigus esitada vaie Sotsiaalkindlustusametile sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud korras. (2) 3 (3)
(1) Matusetoetus määratakse ja makstakse kuni 2009. aasta 1. juulini kehtinud riikliku matusetoetuse seaduse kohaselt, kui isik on surnud enne 2009. aasta 1. juulit ja matusetoetuse avaldus on esitatud kuue kuu jooksul surmapäevast arvates. Kui matusekorraldaja sai isiku surmast teada rohkem kui 15 päeva pärast surmapäeva, siis määratakse ja makstakse matusetoetus, kui matusekorraldaja on avalduse esitanud kuue kuu jooksul isiku surmast teadasaamise päevast arvates, kuid mitte hiljem kui 2009. aasta 31. detsembril. (2) Käesoleva paragrahvi lõiget 1 ei kohaldata valla- või linnavalitsusele. (3) Käesoleva seaduse § 4 lõike 1 punktides 1–4 nimetatud tingimustele vastaval matusekorraldajal ei ole õigust taotleda matusetoetust selle isiku surma korral, kes on surnud enne 2015. aasta 1. jaanuari.
Seadus jõustub 2001. aasta 1. märtsil.