(1) Seadus sätestab kohustusliku vedelkütuse miinimumvaru moodustamise, hoidmise ja haldamise alused. (2) Vedelkütuse miinimumvaru (edaspidi varu) on riigi käsutuses või kontrolli all olev käesoleva seadusega kindlaksmääratud naftatoodete miinimumkogus, mis moodustatakse riigi julgeoleku ja elanikkonna toimetuleku tagamiseks, energia ja kütuse varustamisega seotud rahvusvaheliste lepingute alusel võetud kohustuste täitmiseks ning tootmise säilitamiseks naftatoodete impordi häirete või toornafta maailmaturuhinna olulise tõusu (edaspidi varustamisraskused) korral.
Varu moodustatakse järgmistest vedelkütuse liikidest: 1) autobensiin ja lennukibensiin; 2) diislikütus, kerge kütteõli, petrool ja reaktiivkütus (lennukipetrool); 3) kütteõli.
Varu tuleb igas käesoleva seaduse §-s 2 sätestatud vedelkütuse liigis pidevalt säilitada tasemel, mis vastab vähemalt 90 päeva keskmisele sisetarbimisele (edaspidi sisetarbimine) eelmisel kalendriaastal.
(1) Vedelkütuse sisetarbimise arvutamist ning varu moodustamist, hoidmist, uuendamist ja kontrollimist haldab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. (2) Varu moodustavad ning hoiavad vedelkütuse importijad, vedelkütuse suurtarbijad ja riik.
(1) Vedelkütuse importija (edaspidi importija) on kohustatud tema poolt imporditud vedelkütuse liike, mis on sätestatud käesoleva seaduse §-s 2, hoidma kui varu vähemalt 60 päeva koguses, mis arvutatakse viimase kalendriaasta jooksul tema poolt sama liiki vedelkütuse keskmisest imporditud kogusest lähtudes. (2) Importija käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes impordib vedelkütuseid käesoleva seaduse § 5 lõike 3 tähenduses. (3) Import käesoleva seaduse tähenduses on vedelkütuse tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (RT I 2003, 2, 17; 48, 345) tähenduses.
(1) Vedelkütuse suurtarbija (edaspidi suurtarbija) on kohustatud tema poolt tarbitavaid vedelkütuse liike, mis on sätestatud käesoleva seaduse §-s 2, hoidma kui varu vähemalt 60 päeva koguses, mis arvutatakse viimase kalendriaasta jooksul tema poolt sama liiki vedelkütuse sisetarbimisest lähtudes. (2) Suurtarbija käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes tarbib üht liiki vedelkütust vähemalt 10 000 tonni aastas. (3) Kui suurtarbija on ka importija, siis on ta kohustatud hoidma teatavat liiki vedelkütust ainult sellise hoidjana, kelle poolt hoitava varu kogus on suurem. (4) Käesoleva seaduse tähenduses loetakse suurtarbijaks ühte kontserni kuuluvaid äriühinguid.
(1) Riik võib temale kuuluvat varu hoida ise või anda hoida äriühingule vastavalt äriühinguga sõlmitud hoiulepingule. (2) Riik on kohustatud hoidma teatavat liiki vedelkütust koguses, mille moodustab käesoleva seaduse §-s 3 sätestatud varu miinimumkoguse ning importijate ja suurtarbijate poolt hoitava varu koguse vahe. (3) Riigi poolt moodustatava varu ostu ja hoidmist rahastatakse varu uuendamisel vana varu realiseerimisest saadavatest vahenditest ja riigieelarve sihtotstarbelistest eraldistest.
(1) Varu hoidja võib varu hoida ka tolliterminalis, tollilaos, vabatsoonis, vabalaos ja aktsiisilaos. (2) Varu hoidja uuendab varu rotatsiooni korras ning tagab igal ajal varu koguse olemasolu ja kvaliteedi vastavalt kehtestatud nõuetele. (3) Iga kalendriaasta alguses, hiljemalt 31. märtsiks, arvutavad varu hoidjad varu koguse ümber ning tagavad uue koguse olemasolu hiljemalt sama aasta 31. juuliks. Arvutused esitatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile kontrollimiseks hiljemalt 15. aprilliks. (4) Majandusministri poolt volitatud ametiisikul on õigus igal ajal kontrollida varu olemasolu, selle hoidmist, uuendamist ning vastavust kehtestatud kvaliteedinõuetele.
(1) Käesoleva seaduse täitmiseks võib riik kui varu hoidja hoida varu Euroopa Liitu kuuluva riigi territooriumil asuva äriühingu, asutuse või organisatsiooni juures. (2) Välisriigis varu hoidmise aluseks on riikidevaheline välisleping ning selle alusel sõlmitav hoiuleping või ostu-müügileping edasilükkava tingimusega. (3) Varu hoidmisel välisriigis peab sõlmitavas lepingus olema sätestatud: 1) ohutuse ja varu kättesaadavuse tagamiseks varu hoidmise ja uuendamise kord ning hoidja vastutus; 2) varu kontrollimise, identifitseerimise ja uuendamise nõue; 3) nõue, et varustamisraskuste ajal ei saa lepingut ühepoolselt lõpetada; 4) varu omaniku kohustus tagada varu hoidja õigus omandada varu kogu lepinguperioodi jooksul, kusjuures varu hind nähakse ette lepingus; 5) lepinguperioodi pikkuseks vähemalt 90 päeva; 6) varu hoidmise koht, varu hoidva äriühingu, asutuse või organisatsiooni nimetus ning varu kogus ja liik; 7) varu hoidva äriühingu, asutuse või organisatsiooni kohustus alluda selle riigi jurisdiktsioonile, mille territooriumil varu hoitakse.
(1) Varu kasutatakse varustamisraskuste korral. (2) Varu kasutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. (3) Vabariigi Valitsusel on õigus: 1) lubada varu hoidjatel varu kasutada ja seda tarbijatele müüa; 2) piirata tarbimist; 3) eelistada tarbijaid, kes tagavad riigile elutähtsate valdkondade toimimise hädaolukorraks valmisoleku seaduse (RT I 2000, 95, 613) tähenduses.
(1) Käesoleva seaduse §-des 111 ja 112 sätestatud väärtegudele kohaldatakse karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364) üldosa ja väärteomenetluse seadustiku (RT I 2002, 50, 313) sätteid. (2) Käesoleva seaduse §-des 111 ja 112 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Energiaturu Inspektsioon.
-14 § 12-14.
(1) Importija ja suurtarbija peavad käesoleva seaduse § 5 lõikes 1 ja § 6 lõikes 1 sätestatud varu moodustama vähemalt: 1) 5 päeva koguses 2003. aasta 1. jaanuariks; 2) 10 päeva koguses 2005. aasta 1. jaanuariks; 3) 15 päeva koguses 2006. aasta 1. jaanuariks; 4) 20 päeva koguses 2007. aasta 1. jaanuariks; 5) 25 päeva koguses 2008. aasta 1. jaanuariks; 6) 35 päeva koguses 2009. aasta 1. jaanuariks; 7) 60 päeva koguses 2010. aasta 1. jaanuariks. (2) Riik peab käesoleva seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud varu moodustama vähemalt: 1) 5 päeva koguses 2004. aasta 1. oktoobriks; 2) 10 päeva koguses 2005. aasta 1. jaanuariks; 3) 20 päeva koguses 2006. aasta 1. jaanuariks; 4) 25 päeva koguses 2007. aasta 1. jaanuariks; 5) 30 päeva koguses 2009. aasta 1. jaanuariks.
Käesolev seadus jõustub 2001. aasta 1. juulil.