Redaktsioonide võrdlus

(1) Lastiveoleping on veoleping, millega üks isik (vedaja) kohustub teise isiku (saatja) ees meritsi vedama talle saatja poolt vedamiseks üleantud kauba sihtsadamasse ja andma seal üle kauba vastuvõtmiseks õigustatud isikule (saaja)saajale, kes ei ole lastiveolepingu osapool. Saatja kohustub vedamise eest maksma vedajale kokkulepitud tasu (edaspidi veotasu). (2) Kui lastiveolepingu sõlminud isik on ühtlasi kauba saajaks, on saajal ka saatja õigused ja kohustused. (3) Kui veost veetakse ühtse veolepingu alusel erinevat liiki sõidukitega merel, õhus või maal, kohaldatakse lepingule võlaõigusseaduse 42. peatüki 1. jao 1. jaotises sätestatut, kui sama jao 3. jaotises sätestatust ei tulene teisiti.

(1) Saatja peab kauba selle olemust ja kokkulepitud veoviisi arvestades pakkima nii, et see oleks kaitstud kaotsimineku ja kahjustumise eest ega tekitaks kahju vedajale, teistele isikutele, muudele kaupadele ega keskkonnale. 1 (1¹) Saatja peab kauba tähistama, kui tähistamine on vajalik selleks, et vedaja saaks toimida kaubaga vastavalt lastiveolepingule. (2) Saatja peab toimetama kauba vedaja nimetatud kohta vedaja määratud ajaks. Kaup peab olema kohale toimetatud sellisel viisil ja sellises seisundis, et selle saaks mugavalt ja ohutult lastida ning lasti merekindlalt paigutada ehk stauida. Kohaletoimetatud kaup peab olema veokõlblikus seisundis. (3) Vedaja peab kauba lastima ja stauima ehk lasti merekindlalt paigutama.

(1) Vedaja peab kauba vastuvõtmisel mõistlikul viisil kauba väliselt üle vaatama, sealhulgas kontrollima, kas kaup on pakitud käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 nimetatud viisil. Kui kaup on kohale toimetatud konteineris või muus sarnases suletud vahendis, ei ole vedaja kohustatud vahendit seestpoolt kontrollima, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et see ei ole täidetud nõuetekohaselt. (2) Vedaja peab saatjale teatama puudustest, mis ta on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kontrolli käigus avastanud. Vedaja võib keelduda kaupa vedamast, kui puudusi ei saa kõrvaldada saatja kulul abinõudega, mille rakendamist saab vedajalt kauba lastimisel mõistlikult oodata.

(1) Ohtliku kauba puhul peab saatja vedajale õigeaegselt kirjalikult taasesitatavas vormis teatama ohu laadist. Saatja peab ohtliku kauba vedamise korral teatama vedajale ka ohtliku kauba vedamisel rakendamisele kuuluvatest ohutusnõuetest, kui seda saab temalt mõistlikult oodata. Ohtlikud kaubad peavad olema vastavalt tähistatud. 1 (1¹) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teavitamiskohustus täidetakse ka isiku suhtes, kes viib veo täielikult või osaliselt läbi (edaspidi tegelik vedaja). (2) Kui vedajale ei ole ohu laadist teatatud ja kui ta ei ole sellest ka muul viisil teada saanud, võib vedaja ohtliku kauba vedaja valitud kohas lossida, ladustada, tagasi vedada ning vajaduse korral hävitada või kahjutuks teha. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud abinõude rakendamise korral võib vedaja saatjalt nõuda selleks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Vedaja ei pea lõikes 2 nimetatud abinõude rakendamisest tekkinud kahju saatjale hüvitama. (4) Ohtlikud kaubadOhtliku kauba, mismille vedamiseks on vastavalt tähistatudvedaja nõusoleku andnud, võib vedaja enda valitud kohas lossida, hävitada või kahjutuks teha üksnes juhul, kui kaubadkaup vahetult ohustavadohustab laeval viibivaid isikuid, laeva või lasti. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud abinõude rakendamisel vastutab vedaja vaid üldavarii piires.

(1) Veotasu tuleb vedajale maksta kauba üleandmisel saajale. Vedaja võib lisaks veotasule nõuda tema poolt kaubale tehtud kulutuste hüvitamist, mille tegemist ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. Vedaja ei või nõuda kulude hüvitamist, mis tekivad tavaliselt sellise lastiveolepingu täitmisel või mis oleksid vedajal tekkinud ka juhul, kui ta ei oleks lepingut sõlminud. (2) Kui vedu ei saa vedamistakistuse tõttu lõpule viia või kui kaupa ei saa üleandmistakistuse tõttu saajale üle anda (§ 20), võib vedaja nõuda läbitud reisiteekonna pikkusele vastava veotasu maksmist ja kulude hüvitamist. Kui takistus on tekkinud vedaja süül, võib ta veotasu maksmist ja kulude hüvitamist nõuda üksnes ulatuses, milles saatjal on sellise veo vastu huvi. 2 (2¹) Kui kaup on käesoleva seaduse § 8 lõikes 2 nimetatud juhul vedaja valitud kohas lossitud või ladustatud või tagasi veetud või vajaduse korral hävitatud või kahjutuks tehtud, võib vedaja lisaks kulude hüvitamisele nõuda veotasu maksmist. (3) Kui veotasu on kokku lepitud kauba hulga, kaalu, mõõdu või muul moel määratud koguse alusel, eeldatakse tasu arvestamisel, et konossemendi (§ 38) või mereveokirja (§ 47) andmed on õiged. See kehtib ka juhul, kui konossemendis on andmete kohta tehtud reservatsioon, põhjendusega, et vedajal ei olnud andmete õigsuse kontrollimiseks mõistlikku võimalust. (4) Veo ajal kahjustunud kauba eest veotasu ei maksta ja selle eest ettemakstud veotasu tagastatakse. (5) Veotasu tuleb vaatamata käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatule siiski maksta, kui kaup on veo ajal kahjustunud kauba olemuse, ebaõige pakkimise või tähistamise tõttu.

(1) Saatja võib lastiveolepingu igal ajal üles öelda, välja arvatud juhul, kui ülesütlemine põhjustaks viivituse reisi läbiviimisel, tekitaks ohu laevale või lastile või tooks kaasa muude vedaja õigustatud huvide olulise kahjustamise. (2) Kui on väljastatud konossement, võib saatja lepingu üles öelda ainult konossemendi alusel kauba üle käsutamiseks õigustatud isiku nõusolekul. (3) Kui saatja ütleb lepingu üles, võib vedaja nõuda kokkulepitud veotasu ja hüvitamisele kuuluvate kulude maksmist. (4) Saatja võib nõuda, et käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud summadest arvestatakse maha summa, mille vedaja on lepingu lõpetamise tõttu kokku hoidnud või muul viisil lepingu lõppemise tõttu omandanud või pahauskselt omandamata jätnud. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõude asemel võib vedaja nõuda kokkulepitud veotasust kolmandiku maksmist. (6) Vedajal ei ole õigust esitada käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 5 nimetatud nõudeid, kui ülesütlemine toimus vedaja kohustuse olulise rikkumise tõttu. (7) Kui kaup on enne lepingu ülesütlemist lastitud, peab vedaja selle saatja kulul lossima, kui see on võimalik vedaja majandustegevust ning teiste saatjate või saajate veoseid kahjustamata. Kui leping öeldi üles vedaja kohustuse olulise rikkumise tõttu, peab vedaja kauba lossima oma kulul.

(1) Vedaja peab hoolitsema selle eestrakendama nõutavat hoolsust, et laev oleks enne reisi algust ja reisi alustamisel merekõlblik, nõuetekohaselt mehitatud, tehniliselt varustatud ning reisi läbiviimiseks küllaldaste tagavaradega. (2) Vedaja peab hoolitsemarakendama nõutavat hoolsust ka selle eest, et laeva mehhanismid ja ruumid, kuhu kaup lastitakse, oleksid lastimise alustamisel kauba vastuvõtmiseks, vedamiseks ja säilitamiseks vajalikus seisundis (lastiveokõlblikkus).

Vedaja peab kauba oma kulul sihtsadamas lossima. Lossimiskohast peab ta saajat õigeaegselt teavitama.

(1) Vedajal on lastiveolepingust tulenevate nõuete ning saatjaga varem sõlmitud veo-, ekspedeerimis- või laolepingutest tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus kaubale ja kauba saatedokumentidele. (2) Pandiõigus kestab seni, kuni kaup on vedaja valduses. Pandiõigus kestab edasi ka pärast kauba üleandmist saajale, kui vedaja esitab pandiõigusest tulenevalt kolme päeva jooksul kauba üleandmisest kohtusse hagi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuete täitmiseks ja taotleb kauba arestimist ning kaup on selle arestimise hetkel veel saaja valduses. (3) Asjaõigusseaduse §-s 293 ja § 294 lõikes 2 sätestatud teated tuleb esitada saajale. Kui saajat ei saa kindlaks teha või kui ta keeldub kaupa vastu võtmast, tuleb teated esitada saatjale. (4) Kui vedamisel osaleb mitu vedajat ja need on kokku leppinud, et viimane vedaja nõuab sisse eelnevate vedajate nõuded, on viimane vedaja kohustatud kasutama eelnevate vedajate õigusi, eelkõige pandiõigust. Iga eelneva vedaja pandiõigus kestab kuni viimase vedaja pandiõiguse lõppemiseni. Kui järgnev vedaja rahuldab eelneva vedaja nõude, lähevad selle vedaja pandiõigus ja nõue üle nõude rahuldanud vedajale.

(1) Vedaja ei vastuta kahju eest, kui ta tõendab, et see on tekkinud: 1) kapteni, meeskonnaliikmelaevapere liikme, muu vedaja teenistuses oleva isiku või lootsi teo või tegevusetuse tulemusenatõttu laeva juhtimisel või laeva juhtimise korraldamisel; 2) seetõttu, et laev ei olnud enne reisi alustamise hetkelalgust või reisi alustamisel merekõlblik või lastiveokõlblik janing vedaja ei saanud temalt oodatavanõutava hoolsuse rakendamisel seda asjaolu avastada; 3) seetõttu, et laev kaotas merekõlblikkuse või lastiveokõlblikkuse reisi kestel; 4) tulekahju tagajärjel, välja arvatud juhul, kui tulekahju põhjustas kapteni, meeskonnaliikme või laeva teenistuses oleva ja laeva majandamisse kaasatud muu isikuvedaja tegu või tegevusetus; 5) mereõnnetuse, sõja või muu relvastatud konflikti, avaliku võimu tegevuse, karantiini jakarantiinist tingitud piirangu või rahutuste tagajärjel; 6) laeva arestimise tagajärjel; 7) streigi või muu tööseisaku olukorra tagajärjel; 8) saatja või kauba omaniku või nende agentide või esindajate teo või tegevusetuse tulemusena; 9) erandliku, vältimatu ja vääramatu jõuga loodusnähtuse tagajärjel; 10) kauba ebapiisava pakkimise või ebapiisava või ebaõige tähistamise tõttu; 11) kauba enda puudustest või olemusest tingituna; 12) tingituna varjatud puudusest, mida vedaja ei saanud temalt nõutava hoolsuse rakendamisel avastada. (2) Kokkulepe, millega nähakse ette vedaja vabanemine vastutusest muul kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul, on tühine.

Vedaja ei vastuta lastiveolepingu rikkumise ega selle tõttu tekkiva kahju eest, kui see on põhjustatud isikute või vara päästmiseks vajalike meetmete rakendamisest merel.

Vedaja kaotab õiguse piirata oma vastutust vastavalt käesoleva seaduse §-le 30, kui ta rikkus lastiveolepingut tahtlikult või raske hooletuse tõttu, ning §-s 18 sätestatud juhul, kui kaup lastiti tekile saatja nõusolekuta.

(1) Kui veo viib täielikult või osaliselt läbi teine isik (tegelik vedaja), vastutab ta kauba kaotsiminekust või kahjustumisest või veotähtaja ületamisest tekkinud kahju eest samal viisil kui vedaja, kui kahju tekkis ajal, mil kaupa vedas tegelik vedaja. Vedaja kokkulepe saatja või saajaga käesoleva seaduse §-s 30 nimetatud vastutuse piirangute kohaldamata jätmise või vedaja vastutuse laiendamise kohta kehtib tegeliku vedaja suhtes üksnes juhul, kui ta on sellega kirjalikult taasesitatavas vormis nõustunud. (2) Tegelik vedaja võib tema vastu esitatud nõudele esitada samu vastuväiteid, mida võib esitada vedaja. (3) Vedaja ja tegelik vedaja vastutavad solidaarvõlgnikenakahju eest solidaarselt. (4) Kui nõue esitatakse tegeliku vedaja töötaja või muu isiku vastu, kelle eest tegelik vedaja vastutab, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 33 sätestatut ka neile.

(1) Konossement on kaubaväärtpaber, milles vedaja tunnistab kauba vedamiseks vastuvõtmist, kohustub vedama vastuvõetud kauba konossemendis kirjeldatud kujul sihtsadamasse ning andma selle seal üle isikule, kes esitab konossemendi ja on vastavalt konossemendile õigustatud kaupa vastu võtma. (2) Vedaja ja saaja vahelised õigused ja kohustused määratakse konossemendiga. Konossement tõendab lastiveolepingu sõlmimist. Lastiveolepingu tingimused on saajale kohustuslikud, kui neile on konossemendis viidatud. (3) Saatja ja vedaja vahelisele õigussuhtele kehtib konossement lastiveolepingu kõrval vaid siis, kui saatja on ka kaupade saaja. (4) Kui on välja antud konossemendi mitu eksemplari ja kauba väljaandmist nõuavad mitu isikut eri eksemplaride alusel, on kauba väljanõudmise õigus isikul, kes on omandanud konossemendi õigustatud isiku käest. (5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud konossemendiga loetakse võrdseks elektroonilises vormis koostatud konossement tingimusel, et sellise dokumendi terviklus on igal ajal tagatud ning vedaja ja saatja on elektroonilise konossemendi kasutamises kokku leppinud.

(1) Saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isik võib nõuda, et konossemendis oleksid järgmised andmed: 1) laeva nimi, kui vedu tuleb sooritada kindla laevaga; 2) vedaja nimi; kui vedaja nimi on vale, ebatäpne või seda pole märgitud, siis loetakse vedajaks reeder; 3) vedaja poolt vastuvõetud kauba liik; 4) saatja nimi; kui saatja asemel toimetas kauba vedamiseks kohale kolmas isik, kes ei ole saatja esindaja, ka selle isiku nimi; 5) sihtsadam, välja arvatud juhul, kui see on jäetud saatja või kauba vedamiseks kohaletoimetanud isiku valida; 6) saaja nimi; 7) kaupade tähistus ja kirjeldus kaupade liigi, tunnuste ning kauba hulga, kaalu või mõõdu järgi; 8) märkused kauba välisel vaatlusel arusaadava seisundi kohta; 9) kokkulepped veotasu ja selle maksmise kohta; 10) väljastamise aeg ja koht; 11) paberil konossemendi eksemplaride arv. 1 (1¹) Kui konossement on välja antud enne kauba laevale lastimist, siis hiljem tehakse konossemendile märge kauba sellele laevale lastimise kohta. (2) Vedaja võib nõuda saatjalt või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isikult konossemendi väljastamiseks vajalikke andmeid ja dokumente. (3) Vedaja peab konossemendi allkirjastama. Konossemendi võib allkirjastada kapten või selleks vedaja poolt volitatud isik, samuti vedaja jaoks pidevalt tegutsev ja selliseid ülesandeid täitev muu isik. (4) Vedaja vastutab konossemendi õiguspärase valdaja ees konossemendi nõuetekohase väljastamise eest. Kui vedaja seda kohustust ei täida, peab ta hüvitama konossemendi õiguspärasele valdajale kahju, mis on tekkinud seeläbi, et konossemendi õiguspärane valdaja on usaldanud konossemendi andmete õigsust.

(1) Vedaja peab käesoleva seaduse § 40 lõike 1 punktis 7 nimetatud andmed konossementi sisse kandma sellisel kujul, nagu saatja või § 39 lõikes 2 nimetatud isik need talle kirjalikult edastas. (2) Vedajal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust, kui: 1) tähistused kaubal või selle pakendil ei ole selgelt nähtavad või on ilmne, et need ei säili normaalsetes tingimustes reisi lõpuni; 2) vedaja peab vastavalt asjaoludele eeldama, et saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isiku edastatud andmed on ebatäpsed ja 3) vedajal ei ole mõistlikku võimalust kontrollida saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isiku edastatud andmete õigsust; 4) vedaja teeb kindlaks, et saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isiku edastatud andmed on valed. (3) Kui vedaja kannab konossementi saatja või käesoleva seaduse § 39 lõikes 2 nimetatud isiku edastatud andmed, kuigi esinevad käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–3 nimetatud asjaolud, võibteeb ta teha konossementi sellekohase põhjendatud märkuse. Kaupade puhul, mis antakse vedajale vedamiseks konteineris, mahutis või muus sarnases suletud vahendis, võib konossementi teha märkuse «sisu tundmatu».

(1) Läbiv konossement on konossement, milles on märgitud, et kaupade vedu viiakse läbi rohkem kui ühe vedaja poolt. (2) Isik, kes annab välja läbiva konossemendi, peab tagama, et vedamisel osaleva vedaja poolt teatud veoteekonna lõigu kohta väljaantud konossemendis oleks märgitud, et kaupa veetakse läbiva konossemendi kohaselt. (3) Läbiva konossemendi korral võivad vedajad kokku leppida solidaarses vastutuses ning selle vastavalt konossemendis märkida.

(1) Laeva reisiprahileping on kasutusleping, millega üks isik (prahileandja) kohustub andma teisele isikule (reisiprahtija) kasutamiseks nõuetekohaselt mehitatud ja varustatud merekõlbliku laeva või selle osa üheks või mitmeks kokkulepitud reisiks, osutamata seejuures reisiprahtijale veoteenust. Reisiprahtija kohustub laeva kasutamise eest maksma prahileandjale kokkulepitud tasu (reisiprahiraha). (2) Prahileandja on kohustatud tagama laeva merekõlblikkuse reisiprahilepingu kehtivuse ajal.

Käesoleva seaduse §-des 53–57 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka lossimiskoha määramisel ning seisuaja(1) Reisiprahilepingu pooltel on õigus prahileping igal ajal üles öelda, üleseisuaja ja § 54kui pärast prahilepingu sõlmimist selgub, et reis sisaldab ohtu laevale, inimestele laeva pardal või kaubale sõja või muu relvastatud konflikti, rahutuste või piraatluse tõttu. Lepingupooled ei vastuta sellisel juhul tekkinud kahju eest. Lepingupooltel on kohustus teha kõik mõistlikult võimalik, et tekkivat kahju vähendada. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 41 nimetatud preemia määramisel laeva lossimiselülesütlemisavaldus tuleb teha viivitamata pärast seda, kui lepingupool sai teada ülesütlemise aluseks olevast asjaolust. Kui lepingupool ei järgi ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega, peab ta hüvitama kohustuse rikkumisega tekitatud kahju.

(1) Mere-reisijaveoleping on veoleping, millega üks pool (vedaja) kohustub teise poole ees vedama meritsi sihtkohta ühe või mitu isikut (reisija) koos pagasiga või ilma selleta. Teine pool kohustub maksma selle eest kokkulepitud tasu (reisitasu). Mere-reisijaveolepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses reisijaveolepingu kohta sätestatut käesolevas peatükis sätestatud erisustega. (2) Vedamine algab ajahetkest, mil reisija astub laevale, ja lõpeb, kui reisija laevalt lahkub. Vedamise hulka kuulub ka reisija mööda veeteed laevale toomise ja laevalt mööda veeteed maale viimise aeg, kui sellest tekkivad kulud sisalduvad reisitasus või kui selle teenuse osutamiseks kasutatava sõiduki annab vedaja. Vedamise hulka ei kuulu aeg, mil reisija viibib terminalis või kail. (3) Pagasi puhul algab vedamine pagasi üleandmisest vedajale ning lõpeb pagasi tagastamisega reisijale. Käsipagasi puhul algab vedamine samal ajal, kui reisija vedamine. (4) Vedaja poolt antud pilet on tõendiks mere-reisijaveolepingu sõlmimise ja reisitasu maksmise kohta. Pagasikviitung tõendab pagasi üleandmist vedajale. (5) MerematkelepingRistlusleping on mere-reisijaveoleping, mille kohaselt merematkeristluse organiseerija kohustub korraldama kindla programmiga kollektiivse huvireisi laeval (merematkeedaspidi ristlus) ja osutama reisijaile asjakohaseid teenuseid. (6) Regulaarse reisijateveo või regulaarse merematkeristluse korraldamisega võib tegeleda ainult reedervedaja, kes on kindlustanud oma vastutuse reisijale tekitatud kahju eest käesolevas seaduses sätestatud vastutuse piirmäärade ulatuses, arvestades reisijate arvu, mida reisijateveol kasutatav laev võib pardale võtta.

(1) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet tagab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 334, 17.12.2010, lk 1–16), rakendamise seoses Eestis asuvast sadamast lähtuva reisijateveoteenuse ja merematkegaristlusega ning seoses Euroopa Liidu välisest riigist sellisesse sadamasse saabuva reisijateveoteenusega. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud merematkenaristlusena käsitletakse merematketristlust, mis kestab kauem kui kaks ööbimist laeva pardal. (3) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on õigus teha ettekirjutusi, millega kohustatakse isikut tegema Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1177/2010 kohaselt nõutavat tegu või hoiduma nimetatud määruses keelatud teost. Ettekirjutust ei ole võimalik teha tarbija ja vedaja vahelise veolepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks. (4) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti tehtud ettekirjutus peab olema kirjalik ja selles peavad sisalduma järgmised andmed: 1) isiku nimi, kellele ettekirjutus on suunatud; 2) andmed ettekirjutuse objektiks oleva toimingu kohta; 3) ettekirjutuse täitmise tähtaeg; 4) ettekirjutuse tegemise põhjendus; 5) ettekirjutuse tegemise kuupäev, ettekirjutuse teinud isiku nimi, ametikoht, ametinimetus ja allkiri. (5) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet võib asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras määrata ettekirjutuse täitmata jätmise korral sunniraha kuni 3200 eurot.

(1) Vedaja vastutab ja võib oma mere-reisijaveolepingust tuleneva vastutuse piirata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 392/2009 reisijate meritsi vedajate vastutuse kohta õnnetusjuhtumite korral (ELT L 131, 28.05.2009, lk 24–46). 1 (1¹) Reisija surma, tervisekahjustuse või kehavigastuse põhjustamise korral rakendatav vastutuse piirmäär ühe reisija kohta peab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 392/2009 artikli 2 kohase rahvusvahelise reisijateveo puhul olema vähemalt 250 000 SDRi. Sõjalise riski esinemisel reisijateveo kestel ei või vastutuse piirmäär juhtumi kohta ületada 250 000 SDRi reisija kohta või 340 miljonit SDRi laeva kohta, sõltuvalt sellest, kumb on madalam. 1 (1²) Käesoleva paragrahvi lõikes 11 sätestatud piirmäärad kehtivad riigisisese reisijateveo puhul laeval, mida kasutatakse reisijateveoks sõidupiirkonnas, kus on kohustuslik sõita vähemalt B-klassi reisilaevaga. (2) Kui regulaarse reisijateveo puhul on reisi lähte- või sihtsadam riigis, mille seadusandlus näeb kohustuslikuna ette kõrgemad vastutuse piirmäärad kui need, mis kehtiksid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 392/2009, kohaldatakse kõrgemat vastutuse piirmäära. (3) Lepingupooled ei või käesolevas peatükis sätestatud vedaja vastutust kokkuleppeliselt leevendada.

(1) Laeva tähtajalise prahtimise leping on kasutusleping, millega üks isik (prahileandja) kohustub andma laeva koos laevaperega või ilma laevapereta lepingujärgseks tähtajaliseks kasutamiseks teisele isikule (prahtija), osutamata seejuures prahtijale veoteenust. Prahtija maksab laeva kasutamise eest kokkulepitud tasu ettemaksena. (2) Kui3 (3) 4 (4) Laeva tähtajalise prahtimise lepinguks on laeva ajaprahileping ja laeva laevapereta prahtimise leping. (5) Laeva ajaprahileping on kasutusleping, millega prahileandja kohustub laeva üle andma laeva koos laevaperega lepingujärgseks tähtajaliseks kasutamiseks prahtijale, peab ta tagama laeva kasutamise otstarbele vastava nõuetekohase mehitatuse ja varustatuseosutamata sealjuures prahtijale veoteenust. (36) Kui laev antakse üle koos laevaperegaLaeva laevapereta prahtimise leping on kasutusleping, võib prahtija anda kaptenile ja teistele laevapere liikmetele juhiseid, mis seonduvadmillega prahileandja kohustub andma laeva kasutamisega. Juhised ei tohi olla vastuolus lepingu tingimustega ega ohutu meresõidu praktikaga. Kapten ei pea alluma juhisteleilma laevapereta lepingujärgseks tähtajaliseks kasutamiseks prahtijale, mis puudutavad laeva navigeerimistosutamata seejuures prahtijale veoteenust.

(1) Laev ja selle varustus peavad laeva üleandmisel ja laeva tagastamisel vastama kokkulepitud tingimustele, kokkuleppe puudumisel aga tavaliselt esitatavatele nõuetele. (2) 3 (3) 4 (4) Laev tuleb üle anda ja tagastada kokkulepitud ajal ja kohas. Prahileandja võib keelduda laeva üleandmisest, kui talle ei ole antud kokkulepitud tagatist prahtija kohustuste täitmise tagamiseks. (2) Laeva prahtimise korral ilma laevapereta peavad laeva kere, masinad ja varustus laeva üleandmisel vastama merekõlblikkusele esitatavatele nõuetele. Muus osas peab laev üleandmisel olema seisukorras, mis võimaldab selle kasutamist kokkulepitud eesmärgil. Laeva seisukord peab olema üleandmisel nõuetekohaselt dokumenteeritud. (3) Laeva prahtimise korral ilma laevapereta loetakse prahtija poolt laeva vastuvõtmisega käesolevast paragrahvist tulenevad prahileandja kohustused täidetuks.

(1) Prahtija peab informeerima prahileandjat laeval esinevatest puudustest ning korraldama nende kõrvaldamise prahileandjale aktsepteeritaval viisil. (2) Kui prahtija ei vastuta tekkinud puuduse eest, peab prahileandja hüvitama puuduse kõrvaldamise kulud. Laeva prahtimise korral ilma laevapereta saab prahtija nõuda prahileandjalt pärast laeva vastuvõtmist ilmnenud puuduse kõrvaldamiseks tehtud kulude hüvitamist üksnes juhul, kui puudus ilmneb 18 kuu jooksul laeva üleandmisest ja seda ei olnud võimalik laeva üleandmisel toimunud ülevaatuse käigus avastada, samuti juhul, kui prahileandja laeva üleandmisel puudusest teadis või pidi sellest teadma. (3) Prahtija peab tagama prahileandja laevaga seotud huvide kaitse kolmandate isikute vastu. (4) Kui prahtija ei saa rohkem kui 24 tunni jooksul laeva lepingupäraselt kasutada puuduste tõttu, mille eest ta ei vastuta, ei pea ta selle aja eest tasu maksma.

(1) LaevahukuLisaks käesoleva seaduse § 63 lõikes 1 sätestatule peab laev laevapereta prahtimise korral lõpeb tasu maksmise kohustus laevahuku päevastlaeva üleandmisel ja tagastamisel vastama merekõlblikkusele esitatavatele nõuetele, välja arvatud mehitatusega seotud nõuded. Kui laevahuku päeva ei saa kindlaks tehaMuus osas peab laev üleandmisel olema seisukorras, lõpeb tasu maksmise kohustus laeva kohta viimase teate saamise päevastmis võimaldab seda kasutada kokkulepitud eesmärgil. Laeva seisukord peab olema üleandmisel ja tagastamisel nõuetekohaselt dokumenteeritud. (2) KuiLaeva laevapereta prahtimise korral loetakse laeva vastuvõtmisega prahtija vastutab laevahuku põhjustamise eestpoolt käesoleva seaduse §-st 63 ja käesolevast paragrahvist tulenevad prahileandja kohustused täidetuks. (3) Lisaks käesoleva seaduse § 64 lõikes 2 sätestatule saab laeva laevapereta prahtimise korral prahtija nõuda prahileandjalt pärast laeva vastuvõtmist ilmnenud puuduse kõrvaldamiseks tehtud kulude hüvitamist üksnes juhul, kui puudus ilmneb 18 kuu jooksul laeva üleandmisest arvates ja seda ei vabane ta tasu maksmise kohustusest koguolnud võimalik laeva tähtajalise prahtimise lepingu kestuse aja eestüleandmisel tehtud ülevaatuse käigus avastada, samuti juhul, kui prahileandja laeva üleandmisel puudusest teadis või pidi sellest teadma.

(1) Pukseerimisleping on töövõtuleping, millega üks isik (pukseerija) kohustub pukseerima laeva, eelkõige laeva vedamise või tõukamise teel. Teine isik (tellija) kohustub maksma selle eest kokkulepitud või tavalist tasu. (2) Pukseerimiseks loetakse käesoleva paragrahvi lõike 1 mõttes ka puksiiripukseri valmispanekut pukseeritava laeva läheduses, abistamaks laeva manöövri tegemisel. Pukseerimise kestuse hulka kuuluvad ka ajavahemikud, mis on puksiirilepukserile mõistlikult vajalikud tellija laevani jõudmiseks ning tagasipöördumiseks oma tavalisse asukohta.

(1) Pukseerija peab kindlaksmääratud ajal ja kokkulepitud kohas valmis panema puksiiripukseri, mis on ettenähtud manöövri tegemiseks sobiv ning nõuetekohaselt varustatud ja mehitatud. (2) Tellija peab laeva kokkulepitud kohas õigeaegselt valmis panema. Laev peab olema pukseerimiskõlblikus seisukorras. (3) Pukseerimise käigus kahju tekkimise korral pukseerimises osalejale või kolmandale isikule loetakse pukseerimislepingu poolte vahelises suhtes vastutavaks laev, mille kaptenil oli navigatsiooniline juhtimine, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti, loetakse töökorras jõuseadmetega liikurlaeva pukseerimisel, et navigatsiooniline juhtimine lasub pukseeritava laeva kaptenil. Laevapere, kes on allutatud teise pukseerimises osaleva laeva kapteni navigatsioonilisele juhtimisele, peab tegema enda poolt võimaliku, et pukseerimine oleks ohutu. (4) Pukseerimise ajal ohtu sattunud laeva ja sellel asuva lasti päästmisel ei ole pukseerijal õigust nõuda päästetasu, välja arvatud juhul, kui ta osutas sellist abi, mis väljus pukseerimistööde raames osutatavatest teenustest, ja oht, mis tingis abi osutamise, ei olnud tema põhjustatud.

Reeder on isik, kes valdab laeva ja kasutab seda oma nimel ning on kantud vastavasse laevaregistrisse. Reederina käsitatakse ka isikut, kes on võtnud laeva omanikult lepinguga kohustused ja vastutuse laeva meresõiduohutusalase korraldamise ja tehnilise teenindamise eest vastavalt rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel alusel kehtestatud laevade ohutu ekspluateerimise ja reostuse vältimise korraldamise rahvusvahelisele koodeksile.

(1) Reeder võib piirataVastutaval isikul ei ole õigust oma vastutust merinõuete korral vastutuse piiramise 1976. aasta konventsioonipiirata, midakui on muudetud 1996. aasta protokolliga (edaspidi vastutuse piiramise konventsioon)tõendatud, ja rahvusvahelise konventsiooni tsiviilvastutusest naftareostuskahjude eestet kahju tekkis tema enda teo või tegevusetuse tagajärjel, 1969, kohaseltmille ta pani toime tahtlikult või raskest hooletusest. (2) Vastutust ei saa piirata: 1) merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 3 punktis e nimetatud päästjate ja reederi töötajate reederi vastu suunatud nõuete suhtes, kui töö- või päästelepingule kohaldatakse Eesti õigust; 2) kohtu- võija vahekohtukulude hüvitamise nõuete suhtes.

Kuni 250-tonnisese kogumahutavusega laeva vastutuse piirmäär on vastavalt merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktile b pool kuni 500-tonnisese kogumahutavusega laeva vastutuse piirmäärast.

(1) Nõuetel, mis tulenevad sadamarajatiste, sadamabasseini, veeteede ja navigatsiooniseadeldiste kahjustamisest, on eesõigus teiste merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud nõuete ees. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõikest 2 tulenevat õigust juhul, kui see seondub surma põhjustamisest või kehavigastuse tekitamisest tulenevate nõuetega.

(1) Merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktides a ja b nimetatud vastutuse piirmäärad kehtivad ka lootside vastu esitatud nõuete suhtes. Kui lootsitava laeva kogumahutavus ületabon suurem kui 1000 tonni, võib loots oma vastutuse piirata summaga, mis kehtiks 1000-tonnisese kogumahutavusega laeva puhul. (2) Kui reisijate arv, mida lootsitav laev võib vedada, ületab 12 reisijat, võib loots isikukahjude korral piirata oma vastutuse summaga, mis kehtiks laeva puhul, mis võib vedada 12 reisijat.

(1) Laevade kokkupõrkest tulenevale nõudele kohaldatakse rahvusvaheliste laevasõidueeskirjade kõrval selle riigi õigust, kusmille territoriaal- ja sisemeres kokkupõrge toimus. (2) Kui kokkupõrge toimus väljaspool riikide jurisdiktsiooni, kohaldatakse laevade kokkupõrkest tulenevale nõudele kannatanu valikul kas kokkupõrke põhjustanud või kannatanu enda laeva lipuriigi õigust. (3) Kui kokkupõrke põhjustas mõlema kokkupõrkes osalenud laeva nõuetele mittevastav käitamine, kohaldatakse kummagi poole nõudele teise poole laeva lipuriigi õigust.

(1) Merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artiklis 11 võiettenähtud fondi moodustamiseks ja selle vahendite jagamiseks tuleb algatada menetlus kohtus, kuhu on esitatud nõue fondi moodustamiseks õigustatud isiku vastu. 1 (1¹) Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni tsiviilvastutusest naftareostuskahjude eest, 1969 artikli V lõikes 3 ettenähtud fondi rajamiseksmoodustamiseks ja selle vahendite jagamiseks tuleb algatada menetlus kohtus, kuhu on esitatud või võidakse esitada nõue fondi moodustamiseks õigustatud isiku vastu (jagamismenetlus). (2) JagamismenetlusVastutuse piiramise menetlus toimub kohtu- ja kohtuvälise menetlusena. JagamismenetluseleVastutuse piiramise menetlusele kohaldatakse vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Vastutuse piiramine vastutuse piiramise fondi moodustamata ja vaidlused võlausaldajate üldkoosoleku otsuste vaidlustamise üle toimuvad hagimenetluses. Fondihalduri nimetamine, käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 11 nimetatud vahendite jagamise menetluse (edaspidi jagamismenetlus) algatamine, nõuete tunnustamine ja muud jagamismenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. (3) Jagamismenetluses tehtud kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse käesolevas seaduses sätestatud juhul. Määruskaebuse esitamine ei peata määruse täitmist, kui käesolevas seaduses pole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on üks kuu määruse avaldamisest. Kui määrus ei kuulu avaldamisele, on määruskaebuse esitamise tähtaeg üks kuu määruse kättetoimetamisest.

(1) Jagamismenetlus algatatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isiku avalduse alusel. (2) Jagamismenetluse algatamist võib taotleda: 1) laeva omanik, reeder või vedaja, samuti isik, kelle tegevuse eest laeva omanik, reeder või vedaja vastutab; 2) laeva, millelt osutatakse päästmisteenuseid, omanik või sellel laeval töötav päästja, samuti isik, kelle tegevuse eest omanik või päästja vastutab; 3) päästja, kes ei tegutse laeval või kes tegutseb eranditult laeval, millele osutatakse päästmisteenuseid, samuti isik, kelle tegevuse eest päästja vastutab; 4) laeva omanik naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni tsiviilvastutusest naftareostuskahjude eest, 1969 artikli I lõike 3 mõttes. (3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isik võib taotleda menetluse algatamist, kui tal on õigus oma vastutust piirata käesoleva seaduse § 70 lõike 1 ning §-de 71, 72 ja 74 kohaselt ning tema vastu on algatatud kohtumenetlus või võidakse algatada kohtumenetlus § 81 lõikes 1 nimetatud nõude tõttu. (4) Jagamismenetluse algatamist võib taotleda ka kindlustusandja, kes kindlustab vastutust nõuete eest, mille suhtes käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isik võib oma vastutuse lõikes 3 nimetatud alustel piirata, samuti tagatise andja naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni tsiviilvastutusest naftareostuskahjude eest, 1969 artikli V lõike 11 mõttes.

(1) Jagamismenetlus viiakse läbi järgmiste nõuete rahuldamiseks: 1) surma põhjustamisest või kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest tulenevad nõuded merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti a mõttes (nõuded isikukahjudest) ja muud nõuded merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti b mõttes (nõuded asjakahjudest) – nõudeklass A; 2) reisijate nõuded merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 7 mõttes – nõudeklass B; 3) käesoleva seaduse §-s 72 nimetatud nõuded – nõudeklass C; 4) naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1992. aasta rahvusvahelisest konventsioonist tsiviilvastutusest naftareostuskahjude eest, 1969 tulenevad nõuded – nõudeklass D. (2) Jagamismenetlus nõudeklassi A kuuluvate nõuete rahuldamiseks viiakse läbi järgmiste erisustega: 1) kui isikukahjudest tulenevaid nõudeid, mille suhtes võib vastutust piirata, ei ole tekkinud või selliseid nõudeid ei saa enam esitada või kui isikukahjudest tulenevate nõuete kogusumma ei ületa eelduslikult merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktis a kehtestatud vastutuse piirmäära, toimub jagamismenetlus üksnes asjakahjudest tulenevate nõuete rahuldamiseks, kui asjakahjudest tulenevate nõuete summa ületab eelduslikult selle konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktis b kehtestatud vastutuse piirmäära; 2) kui isikukahjudest tulenevaid nõudeid, mille suhtes võib vastutust piirata, ei saa esitada avalduse esitaja, vaid muu käesoleva seaduse § 80 lõike 2 punktides 1–4 nimetatud isiku vastu, siis toimub jagamismenetlus üksnes asjakahjudest tulenevate nõuete rahuldamiseks, kui jagamismenetluse algatamise avalduse esitanud isik seda taotleb ja asjakahjudest tulenevate nõuete summa ületab eelduslikult merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktis b kehtestatud vastutuse piirmäära.

(1) Kohus määrab kindlaks summa, mis on vajalik fondi moodustamiseks, tehes selle kohta määruse. Summa määratakse vastavalt merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 11 lõikele 1 ja naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni tsiviilvastutusest naftareostuskahjude eest, 1969 artikli V lõikele 31. (2) Fondi moodustamiseks vajalik summa tasutakse kohtu määratud arvele.

(1) Jagamismenetluse algatamisega loetakse fond moodustatuks. (2) Fondi moodustamisega on jagamismenetluse algatamise määruses nimetatud isikute gruppi kuuluvate isikute vastutus käesoleva seaduse §-s 81 nimetatud nõuete suhtes piiratud fondi moodustamiseks vajaliku summaga. (3) Jagamismenetlusest võtavad osa kõik võlausaldajad, kelle nõuete rahuldamiseks fond moodustati. (4) Nõudeid, mille rahuldamiseks fond on moodustatud, võib esitada ainult käesolevas peatükis sätestatud korras. Nõudeid, mille suhtes ei saa vastutust vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 piirata, võib esitada nii jagamismenetluses kui ka väljaspool seda. (5) Kohtumenetlus nõuete üle, mille suhtes saab vastutust vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 piirata, peatatakse jagamismenetluse algatamise määruse tegemisest kuni jagamismenetluse lõpetamise või peatamiseni. (6) Sundtäitmine või, vara arestimine ja nõude esitamine väljaspool jagamismenetlust on jagamismenetluse algatamisest kuni selle peatamise või lõpetamiseni keelatud, kui võlausaldaja on nõude esitanud fondi vastu. Kohus võib lõpetada täitemenetluse võlgniku vara suhtes, kui võlausaldaja on esitanud nõude fondi vastu. (7) Kui jagamismenetlus on algatatud, võibtühistab kohus lõpetada täitemenetluse võlgniku vara suhtes kohaldatud aresti ja vabastab vara arestist vastavalt merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artikli 13 lõikele 2 või naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni tsiviilvastutusest naftareostuskahjude eest, 1969 artikli VI lõike 1 punktile b arestist vabastada, kui sundtäitmine viiakse läbivara on arestitud nõude rahuldamisekstagamiseks, mille suhtes on võlgniku vastutus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikelelõike 2 kohaselt piiratud. Enne jagamismenetluse algatamist võib kohus täitemenetluse või vara arestimise määruse täitmise võlgniku vara suhtes kuni kolmeks kuuks peatada, kui võlgnik on esitanud avalduse fondi moodustamiseks; sellisel juhul võib sundtäitmise peatada kuni kolmeks kuuks. (8) Kui pärast jagamismenetluse algatamist algatatakse jagamismenetluses osaleva võlgniku suhtes pankrotimenetlus, ei puuduta see jagamismenetlust. Fondi moodustamiseks makstud summa või seda asendav tagatis ei kuulu jagamismenetluses osaleva võlgniku pankrotivara hulka. Nõudeid, mille suhtes on võlgniku vastutus vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 piiratud, ei saa jagamismenetluse kestel esitada pankrotimenetluses. (9) Pärast jagamismenetluse algatamist ei saa võlausaldaja, kes võtab menetlusest osa, oma nõuet võlgniku nõudega tasaarvestada. See ei kehti merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artiklis 5 nimetatud juhu kohta. (10) Pärast jagamismenetluse algatamist on võlausaldajal keelatud realiseerida nõude tagamiseks antud tagatisi.

(1) Kohus lõpetab määrusega jagamismenetluse, kui: 1) fondi moodustamiseks vajalikku summat on pärast jagamismenetluse algatamist suurendatud, kuid lisasummat ei maksta ära määratud tähtaja jooksul; 2) käesoleva seaduse § 84 lõikes 2 nimetatud juhul ei anta tähtaegselt uut või täiendavat tagatist; 3) menetluse algatamise avaldus võetakse pärast jagamismenetluse algatamist tagasi. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel tehtud menetluse lõpetamise määrus avaldatakse käesoleva seaduse §-s 92 sätestatud viisil. Kui lõpetamine otsustatakse pärast seda, kui võlausaldajate nõuded ja nende menetluses osalemise õigus on kaitstud, tuleb avaldatavas teates viidata, et nõuete võlausaldajatel on käesoleva seaduse § 102 lõigetest 3 ja 4 tulenevad õigused. (3) Ulatuses, kus fondi moodustamiseks sissemakstud summat ja fondi moodustamiseks antud tagatisi ei ole vaja kasutada käesoleva paragrahvi lõikes 4 ja käesoleva seaduse § 102 lõikes 3 nimetatud võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, makstakse ühe kuu möödumise korral menetluse lõpetamise määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaja möödumisestjõustumisest fondi moodustamiseks sissemakstud summa sissemaksjale tagasi ja fondi moodustamiseks antud tagatised tagastatakse. (4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud fondi moodustamiseks sissemakstud summa tagasimaksmise või tagatiste tagastamise nõue arestitakse ühe kuu jooksul pärast menetluse lõpetamise otsuse peale määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist mitme menetlusest osavõtnud võlausaldaja poolt, tuleb nende võlausaldajate nõuded arestitud nõude arvel rahuldada vastavalt võlausaldajate nõuete suuruste suhtele.

(1) Pärast nõuete kaitsmise koosolekut toimub fondi moodustamiseks sissemakstud summade väljamaksmine tunnustatud nõuete võlausaldajatele. Väljamaksed tehakse kohtumääruse alusel. Kohus määrab ka tagatiste realiseerimise ulatuses, kus see on jagamise läbiviimiseks vajalik. (2) Enne väljamaksete tegemist esitab kohus kõigile menetlusosalistele tutvumiseks rahuldamisele kuuluvate nõuete nimekirja, mis on nõudeklassi A kuuluvate nõuete puhul jaotatud isikukahjudest tulenevateks nõueteks ja asjakahjudest tulenevateks nõueteks. Kohus avaldab käesoleva seaduse §-s 92 sätestatud viisil väljamakstavate nõuete kogusumma ning teate selle kohta, kus ja millal saab väljamakstavate nõuete nimekirjaga tutvuda. Käesoleva seaduse § 92 lõikeid 3 ja 4 kohaldatakse vastavalt. (3) Võlausaldaja, kelle nõuet ei kaitstud ja kelle nõude suhtes kaitsmisel esitatud vastuväite tõttu kestab kohtumenetlus, peab nelja nädala jooksul, alates käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohtumääruse tegemisest tõendama, kas ja millises summas ta on esitanud käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 nimetatud hagi. Kui tõendeid õigeaegselt ei esitata, siis võlausaldaja nõuet jagamisel ei arvestata. (4) Jagamisel ei maksta välja summasid, mis langevad: 1) nõuetele, mille suhtes kaitsmisel esitatud vastuväite tõttu kestab kohtumenetlus; 2) nõuetele, mille puhul on kindlaks tehtud ainult nõude võlausaldaja menetluses osalemise õigus, kuid ei ole kindlaks tehtud nõude summat. (5) Kui võlgnik, kelle vastutus on nõude suhtes vastavalt käesoleva seaduse § 86 lõikele 2 piiratud, tõendab kohtule, et nõude tõttu on oodata sundtäitmist välisriigis, võib kohus jätta nõudele langeva summa välja maksmata, tehes selle kohta määruse. Asjaolude muutumisel võib kohus määruse muuta. (6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse 1015 päeva jooksul lõikes 2 nimetatud teate avaldamisest.

(1) KuiMerinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni alusel fondi moodustamiseks vajaliku summa väljamaksmise otsustamiselõigustatud isik võib esitada vastutuse piiratuse vastuväite artiklis 11 ettenähtud fondi moodustamata, kui tal on ebaselgeõigus oma vastutust piirata käesoleva seaduse § 70 lõike 1 ning §-de 71, kas jagamismenetluse käigus tekib veel kulusid, mis tuleb hüvitada72 ja 74 kohaselt ning tema vastu on algatatud kohtumenetlus § 81 lõike 1 punktides 1–3 nimetatud nõude tõttu. Kui vastutuse piiramise õigust kasutatakse vastutuse piiramise fondi sissemakstud summade arvelmoodustamata, jätab kohus jagamisel selliste kulude katteks eeldatavalt vajaliku summa välja maksmatakohaldatakse merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artiklit 12. (2) Käesoleva seaduse § 109 lõikesKohus märgib kohtuotsuse resolutsioonis: 1 nimetatud kohtumääruse peale) mis osas on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel määruskaebuse esitamine keelatudvõlausaldaja kasuks nõue rahuldatud; 2) merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artiklis 12 ettenähtud vastutuse piirmäära, mille summa suuruses võib kohtuotsust täita. (3) KäesolevaKohus võib määrata, et tagatise pakkumisel merinõuete korral vastutuse piiramise konventsiooni artiklis 12 ettenähtud vastutuse piirmäära summa suuruses tühistab kohus võlgniku vara suhtes kohaldatud aresti ja vabastab vara arestist. (4) Kohtuotsus kehtib üksnes menetlusosaliste suhtes. Vastutuse piiramise vastuväite esitamine ei piira teiste võlausaldajate õigusi oma nõuete esitamisel võlgniku vastu, võlgniku vara arestimist või nõude rahuldamiseks algatatud sundtäitmist. (5) Võlgnik võib algatada jagamismenetluse nii kohtumenetluse ajal kui ka pärast sellise kohtuotsuse jõustumist, mis arvestab võlgniku vastutuse piiratust käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt. (6) Jagamismenetlus tuleb algatada, kui võlgniku vastu on algatatud mitu kohtumenetlust käesoleva seaduse § 81 lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel muudab kohus oma määrusenõude tõttu ning nende nõuete liitmine ühte menetlusse ei ole otstarbekas.

PäästminePäästeoperatsioon käesoleva seaduse tähenduses on merel või laevatatavates vetes ohus oleva laeva või muu vara päästmiseks läbiviidav toiming.

Laeva või muu vara päästmisest merel või laevatatavates vetes tulenevatele õigussuhetele kohaldatakse vara merepääste 1989. aasta rahvusvahelist konventsiooni (RT II 2001, 19, 102).

(1) Vara merepääste 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooni artiklis 12 nimetatud päästetasunõuet omaval isikul ja artiklis 14 nimetatud erihüvitisenõuet omaval isikul on nõuete tagamiseks merivõlg päästetud laeva suhtes. (2) Muude päästetud asjade suhtes on vara merepääste 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooni artiklis 12 nimetatud päästetasunõuet omaval isikul ja artiklis 14 nimetatud erihüvitisenõuet omaval isikul pandiõigus. Reeder ja vedaja on kohustatud andma päästetasunõuet või erihüvitisenõuet omavale isikule teavet päästetud asjade omaniku kohta. (3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigusi ei või maksma panna juhul, kui: 1) nõuet omavale isikule antakse nõude tagamiseks piisav tagatis vastavalt vara merepääste 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooni artikli 20 lõikele 2; 2) päästetud laev või muu päästetud asi kuulus riigile või kui päästetud laev oli riigi käsutuses ja laeva või asja kasutati mitteärilisel eesmärgil ning see omas päästmise ajal rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud printsiipide kohaselt riiklikku puutumatust. (4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud pandiõigus lõpeb ühe aasta möödumisel nõude tekkimisest, mida pandiõigus tagab. (5) Kui päästetasunõuet või erihüvitisenõuet omav isik annab päästetud laeva või asja vabaks, on omanik kohustatud selle vastu võtma. (6) Kui laeva kapten annab päästetud asja üle vastuvõtmiseks õigustatud isikule vastuolus vara merepääste 1989. aasta rahvusvahelise konventsiooni artikli 21 lõikes 3 sätestatuga, vastutab laeva kapten päästetasunõuet või erihüvitisenõuet omavale isikule tekkinud kahju eest. See kehtib ka juhul, kui laeva kapten tegutses reederi juhiste järgi.

(1) Üldavariiks loetakse kahju, mis tekkis tahtlikult ja põhjendatud piires tehtud erakorralistest kulutustest või loovutustestohverdustest, et päästa laev, prahiraha ja laeval veetav last neid ähvardavast ühisest ohust. (2) Üldavarii loovutusedohverdused ja kulutused jagatakse laeva, lasti ja prahiraha vahel vastavalt York-Antwerpeni reeglitele, välja arvatud juhul, kui lastiveolepingust ja vedaja vastutuskindlustuse lepingust ei tulene teisiti. (3) Tekitatud loovutusteohverduste ja kulutuste suuruse kindlakstegemine toimub vastavalt York-Antwerpeni reeglitele. (4) Üldavariist tulenevatele suhetele kohaldatakse selle maa õigust, kus on väljastatud dispašš (§ 124), kui ei ole kokku lepitud teisiti.

(1) Üldavariis osalenud laeva omanik, reeder, vedaja ning lastiks oleva kauba saatja ja saaja ei vastuta isiklikult üldavarii sissemakse (üldavarii kontributsioonimakse) tegemise eest. See ei kehti kaupade kohta, mille saaja nende vastuvõtmisel teadis, et kaupade eest tuleb teha üldavarii sissemakse. Saaja isiklik vastutus üldavarii sissemakse tegemise eest on piiratud kaupade väärtusega nende üleandmisel saajale. (2) Reeder ja vedaja peavad tagama, et kaupu, mille eest tuleb tasuda üldavarii sissemakse, ei antaks saajale üle ilma üldavarii sissemakset tegemata või sissemakse tegemiseks tagatist andmata. (3) Kui reeder või vedaja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustust, vastutab ta kaupade eest tasutava sissemakse tegemise eest isiklikult. (4) Laeva omanikul, reederilReederil või prahtijal ning veotasu nõuet omaval vedajal on pandiõigus kaupadele, mille eest tuleb teha üldavarii sissemakse. Pandiõigusest tulenevad õigused paneb maksma vedaja. Pandiõigus laieneb ka veotasunõudele, kui veotasu pole tasutud. (5) Kui kolmas isik on saanud otsese valduse käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud pandiõigusega koormatud kaupadele, siis ei saa pandiõigusest tulenevaid õigusi tema suhtes maksma panna, kui isik valduse omandamisel pandiõiguse olemasolust ei teadnud ega pidanudki sellest teadma.