Määrusega sätestatakse energeetika- ja tööstusallikatest välisõhku eralduva süsinikdioksiidi (edaspidi CO2 ) heitkoguse määramismeetod.
Süsinikdioksiidi heitkogus, mis eraldub välisõhku erikütuste põlemisel energia tootmiseks, määratakse järgmiselt: 1) arvutatakse kütusekulu; 2) kütusekulu arvutatakse ümber ühtsesse mõõtsüsteemi energiaühikule; 3) arvutatakse või leitakse vastava kütuse jaoks määruse lisas 2 etteantud süsiniku eriheide kütuse süsinikusisalduse järgi; 4) määratakse oksüdeerunud süsiniku osa ja arvutatakse kütuste süsiniku heitkogus; 5) arvutatakse kütuse süsiniku heitkoguse alusel välisõhku eralduva CO2 heitkogus.
(1) Primaarenergiaga varustatus aruandeaastalon varu aasta alguses, tootmise ja impordi summa, millest on lahutatud eksport ja varu aasta lõpus, kus primaarenergia all mõistetakse kütuses sisalduvat energiat, mida tarbitakse teisteks energialiikideks muundamata. Primaarenergia ressursid on aasta alguse varu, toodangu ja impordi summa. Muundatud energia on energia, mis on saadud primaarenergia muundamisel, näiteks elekter, soojus ja sekundaarkütus (turbabrikett, põlevkiviõli, põlevkivikoks ja generaatorgaas). (2) Lõpptarbimine on primaarenergiaga varustatuse ja muundatud energia tootmise summa, millest on lahutatud tarbimine teistes energialiikideks muundamisel, elektrijaamade omatarve, tarbimine mitteenergeetilisteks vajadusteks ja kadu, kus energia lõpptarbimine on energia, mis on saadud ja tarbitud pärast kõiki vahepealseid muundamisi teisteks energialiikideks (elekter, soojus, sekundaarkütus). Lõpptarbimisse ei kuulu energia kasutamine mitteenergeetilisteks vajadusteks (elektrijaamade omatarve ja kadu). Kütusekulu mitteenergeetilisteks vajadusteks on keemiatööstuse toorainena tarbitud kütus: põlevkivi ja maagaas, teekatte- ja määrdeõlina tarbitud vedelkütus ning alusturbaks ja väetiseks kasutatud kütteturvas. (3) Netotootmine elektribilansis on brutotootmine, millest on lahutatud elektrijaamade omatarve. (4) Tegelik kütusekulu on tootmise ja impordi summa, millest on lahutatud eksport, rahvusvahelised punkrid ja laoseisu muutus. Rahvusvaheliste punkrite all mõistetakse kütuste koguseid, mis tangitakse rahvusvahelises liikluses osalevatesse laevadesse, lennukitesse, veduritesse – see tähendab kütusekulu väljaspool riiki. Rahvusvaheliste punkrite kütuste kasutamisel tekkivate kasvuhoonegaaside kogused arvestatakse eraldi.
Kütusekulu arvutatakse ümber teradžaulidesse (TJ) kasutades määruse lisas 1 esitatud energiaühikute ümberarvutuse vahekordi ja järgmist valemit: B1 = B × Qr i × n, kus B1 – ümberarvutatud kütusekulu (TJ); B – kütusekulu (kg); Qr i – kütuse kütteväärtus, MJ/kg; n – suhtarv.
Süsiniku eriheide (qc ) arvutatakse vedelate ja tahkete kütuste (välja arvatud põlevkivi) süsiniku sisalduse järgi järgmist valemit kasutades: qc = 10 × Cri/Qr i , tC/TJ, kus Qr i – kütuse kütteväärtus, MJ/kg; Cri – kütuse süsinikusisaldus, %.
Elektrijaamades Eesti põlevkivi põletamisel ja põlevkivituha ladestamisel tuhaväljadele arvutatakse süsiniku eriheide, kasutades järgmist valemit: qc põlevkivi = 10[Cr+ k(CO2)r M 12/44]/Qr , tC/TJ, kus Qr – põlevkivi kütteväärtus, MJ/kg; Cr – põlevkivi süsinikusisaldus, %; (CO2)r M – põlevkivi mineraalse süsinikdioksiidi sisaldus, %; k – põlevkivi karbonaatide lagunemisastet põlevkivi põletamisel kateldes (kCO2) ja tuhaväljadel CO2 tagasisidumist (ksidumata) arvestavate tegurite korrutis (põlevkivi tolmpõletamisel k = 0,64, põlevkivi keevkihtpõletamisel k = 0,40).
Maagaasi iseloomustavate näitajatena kasutatakse selle koostist (mahu%), kütteväärtust (kcal/m3, kJ/m3, MJ/m3) ja tihedust (kg/m3). Maagaasi süsiniku eriheide arvutatakse järgmist valemit kasutades: qc gaas = 10(12/16 CH4 + 24/30 C2H6 + 36/39 C3H8 + 48/58 C4H10 + 60/72 C5H12 + 12/44 CO2 + 12/28 CO)/Qr , tC/TJ, kus Qr = Qr /ρ, MJ/kg, kus Qr – maagaasi kütteväärtus, MJ/m3; ρ – maagaasi tihedus normaaltingimustel (T=273 K, p=101,3 kPa), kg/m3.
Erinevate kütuste süsiniku eriheited on esitatud määruse lisas 2.
(1) Oksüdeerunud süsiniku osa (Kc) arvutatakse, arvestades süsiniku põlemiskadu, järgmist valemit kasutades: Kc = (100 – q4)/100, kus q4 – süsiniku mehhaaniline mittetäielik põlemiskadu, %. (2) Erinevate kütuste oksüdeerunud süsiniku osa iseloomustavad väärtused on esitatud määruse lisas 3.
(1) Korrutades ärapõletatud kütuse tegeliku süsiniku koguse oksüdeerunud süsiniku osa iseloomustava väärtusega, arvutatakse tegeliku süsiniku heitkogus (Mc) gigagrammides (GgC) järgmist valemit kasutades:
(1) Tsemendi ja klinkri tootmisel arvutatakse välisõhku eralduva CO2 heitkogus gigagrammides (GgCO2 ), kasutades järgmist valemit: Mco2 = 10–3 × T × qCO2 , kus T – klinkritoodang (t); qCO2 – CO2 eriheide (tCO2/t klinkri kohta). CO2 eriheite määramisel arvestatakse otseste mõõtmiste alusel saadud CaO ja MgO keskmist sisaldust klinkris ning kõrvaldatud ahjutolmu kogust ja selle kaltsineerimisastet. (2) Keraamiliste telliste tootmisel lubjakivipulbri kasutamisest põhjustatud CO2 heitkogus arvutatakse Euroopa Komisjoni otsuse (EÜ) nr 2004/156 järgi, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ kohaselt kasvuhoonegaaside heitmeseire ja aruandluse suunised (EÜT L 59, 26.02.2004, lk 1–74; peatükk 15, köide 8, lk 100), lisas X esitatud meetodi alusel. (3) Lubjatootmisel tekkiva CO2 heitkoguse leidmiseks kasutatakse lõikes 1 esitatud valemit. CO2 eriheide lubjatootmisel on: qCO2 = CO2/CaO = 44/56 = 0,7857, tCO2/t lubja kohta. (4) Tööstusharudes, kus CO2 eraldub välisõhku mitteenergeetiliste protsesside tagajärjel, arvutatakse CO2 heitkogus gigagrammides (GgCO2 ) üldjuhul järgmist valemit kasutades: Mco2 = 10–3 × T × CaOT × qCO2 , kus T – materjali lõpptoodang (t); CaOT – CaO sisaldus lõpptoodangus (%); qCO2 – CO2 eriheide (tCO2/t toodangu kohta).
Välisõhu saasteluba, keskkonnakompleksluba või jäätmepõletamist käsitleva jäätmeluba omav paikse saasteallika valdaja esitab andmed süsinikdioksiidi heitkoguste kohta välisõhu saastamisega seotud tegevuse aruandes “Välisõhu kaitse seaduse” § 90 kohaselt.
Määrus jõustub 30. septembril 2004. a.