(1) Määrusega kehtestatakse veterinaararsti ning loomapidaja poolt loomahaiguste ennetamiseks ja loomade raviks kasutatavate ravimite ja ravimsöötade kasutamise nõuded ja kord. (2) Ravimite ja ravimsöötade kasutamise all käsitatakse nende väljakirjutamist, väljastamist, säilitamist ja loomadele manustamist ning nende toimingute üle arvestuse pidamist. (3) Määruses sätestatud nõuded kaitsevad loomse toidu tarbijat loomade ravist tingitud tervisehäirete eest ning hoiavad ära inimesele või loomale muud ravist põhjustatavad häired.
(1) Loomadel kasutatav ravim ja ravimsööt peab olema ette nähtud loomaliigile asjakohasel näidustusel manustamiseks. (2) Kui teatud liiki loomale asjakohasel näidustusel manustamiseks ettenähtud ravim ei ole Eestis kättesaadav, võib kasutada: 1) teist liiki loomale manustamiseks ettenähtud ravimit või sama liiki loomale muul näidustusel manustamiseks ettenähtud ravimit, või 2) kui punktis 1 nimetatud ravim ei ole kättesaadav, siis inimtervishoius kasutatavat ravimit, mis ravimi omaduste kokkuvõtte põhjal on mõeldud kasutamiseks samal näidustusel, või veterinaarravimit, mida on lubatud manustada teises Euroopa Liidu liikmesriigis sama või teist liiki loomale samal või muul näidustusel, ning põllumajanduslooma puhul ravimit, mida teises liikmesriigis on lubatud manustada sama või teist liiki põllumajandusloomale samal või muul näidustusel, või 3) 4) kui punktides 1 ja 2 nimetatud ravimid ei ole kättesaadavad, siis veterinaararsti retsepti kohaselt ekstemporaalselt valmistatud ravimit. (3) Lõikes 2 nimetatud ravimeid on lubatud kasutada üksnes juhul, kui: 1) ravimi kasutamine on looma tervise ja loomakaitse seisukohalt põhjendatud; 2) 3) ravimi farmakoloogiliselt aktiivne aine on loetletud komisjoni määruses 37/2010, mis käsitleb farmakoloogilisi toimeaineid ja nende liigitust loomsetes toiduainetes sisalduvate jääkide piirnormide järgi (ELT L15, 20.01.2010, lk 1–72), ning on määratud ajavahemik põllumajandusloomale ravimi viimasest manustamisest tavalistes kasutamistingimustes kuni sellelt põllumajandusloomalt toidu tootmiseni (edaspidi keeluaeg), tagamaks, et toit ei sisalda ravimi jääke koguses, mis ületab nimetatud komisjoni määruses sätestatud piirnorme. Määramata keeluaja puhul kohaldatakse loomsetele saadustele järgmisi minimaalseid keeluaegu: munad – 7 päeva; piim – 7 päeva; lindudelt ja imetajatelt, välja arvatud hobuselt, pärinev liha, sealhulgas rasv ja tapasaadused – 28 päeva; hobuse liha ja tapasaadused – 60 päeva; kala – 500 kraadööpäeva. Kraadööpäev on keskmise veetemperatuuri ja ööpäevade korrutis. (4) 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiine ja kinoloone tohib looma raviks kasutada ainult siis, kui on tehtud haigusetekitaja ravimitundlikkuse uuring ja selle kohaselt on haigusetekitajal välja arenenud resistentsus teiste selle haigusetekitaja vastaseks raviks näidustatud antibiootikumide suhtes. (5) Erandina, veterinaarse näidustusega põhjendatud juhul, võib lemmiklooma raviks kasutada lõikes 4 nimetatud antibiootikume ilma ravimitundlikkust määramata.
(1) Ravimit ja ravimsööta loomahaiguse ennetamiseks ja raviks kasutamiseks on lubatud välja kirjutada üksnes veterinaarseaduse §-s 12 sätestatud veterinaararsti kutsetegevuse luba omaval veterinaararstil (edaspidi veterinaararst). (2) Veterinaararst kirjutab ravimi või ravimsööda retsepti välja selle loomapidaja nimele, kelle looma ta ravib, tuginedes looma läbivaatuse või loomalt võetud proovi laboratoorse uuringu tulemusele. (3) Ravimi ja ravimsööda retsepti võib välja kirjutada üksnes nummerdatud retseptiplangile, mille näidised on toodud lisades 1, 2 ja 3. (4) Enne retsepti väljakirjutamist veendub veterinaararst, et: 1) ravimi või ravimsööda kasutamine on selle looma haiguse puhul vajalik; 2) ravimi või ravimsööda kasutamine on kooskõlas loomale varem tehtud või samal ajal tehtava ravikuuriga; 3) loomale tavapäraselt antav sööt ei sisalda ravimsöödas kasutatava ravimi toimeainet; 4) mitme ravimi söödas kasutamisel ei ole kahjulikke koos- ega kõrvalmõjusid.
(1) Veterinaararstil on õigus loomapidajale väljastada looma raviks või loomahaiguse ennetamiseks üksnes ravimite hulgimüügiettevõttest või apteegist pärit ravimit. (2) Põllumajandusettevõttes loomahaiguse ennetamiseks ja loomade raviks ettenähtud säilitatava retseptiravimi manustamise ja selle loomapidajale väljastamise üle võib otsustada üksnes looma ravimise eest vastutav veterinaararst. (3) Veterinaararst väljastab ravimi loomapidajale üksnes juhul, kui ta on looma läbi vaadanud ja teinud kindlaks looma tervisliku seisundi. Lemmiklooma eelneva läbivaatuseta võib loomapidajale väljastada vaid parasitooside metafülaktikaks kasutatavaid välispidiselt või suukaudselt manustatavaid käsimüügi antiparasiitikume. (4) Veterinaararst ei tohi loomapidajale väljastada östrogeenselt, androgeenselt või gestageenselt mõjuvat ainet sisaldavat ravimit ega prostaglandiine sisaldavat ravimit. Loomapidajale võib väljastada lemmikloomale, hobusele ja seale suu kaudu manustatavat gestageenset ainet sisaldavat ravimit. (5) Veterinaararst ei tohi loomapidajale väljastada immunoloogilist, narkootilist, psühhotroopset ega muud peamiselt kesknärvisüsteemile mõjuvat ainet, süstina manustatavat kortikosteroidravimit ega süstina manustatavat β-agoniste sisaldavat ravimit. Suukaudselt manustatavat psühhotroopset ainet on lubatud loomapidajale väljastada teatud haiguste, nagu epilepsia, raviks vajaliku raviskeemi rakendamise korral. (6) Veterinaararst ei tohi loomapidajale väljastada alkoholisisaldusega ravimit, mida on võimalik kasutada joobe tekitamiseks.
(1) Veterinaararst järgib ravimi ja ravimsööda säilitamisel ravimitootja etteantud kasutamisjuhendit ja ravimitealastes õigusaktides kehtestatud ravimite säilitamise nõudeid. (2) Veterinaararst välistab kõrvaliste isikute juurdepääsu ravimile ja ravimsöödale.
(1) Loomahaiguse ennetamiseks ja raviks ettenähtud ravimi ja ravimsööda manustamine ei tohi olla ohtlik inimese ega looma tervisele. (2) Üldjuhul võib ravimit loomale süstida üksnes veterinaararst. Ravikuuri jätkamise korral võib veterinaararsti vastutusel süstida ravimit ka loomapidaja või muu isik. (3) Immunoloogilist, narkootilist, psühhotroopset ja muud peamiselt kesknärvisüsteemile mõjuvat ainet, süsteemset hormonaalset ravimit ning süstina manustatavat kortikosteroide ja β-agoniste sisaldavat ravimit võib loomale manustada üksnes veterinaararst. Teatud haiguste, nagu epilepsia, raviks vajaliku raviskeemi rakendamise korral võib loomapidaja veterinaararsti üksikasjalikke juhiseid järgides ise loomale suukaudset psühhotroopset ainet manustada. (4) Östrogeenselt, androgeenselt või gestageenselt mõjuvat ainet ning prostaglandiine sisaldavat ravimit võib loomale manustada üksnes veterinaararst. Loomapidaja võib veterinaararsti üksikasjalikke juhiseid järgides lemmikloomale, hobusele ja seale manustada suukaudselt manustatavat gestageenselt mõjuvat ainet sisaldavat ravimit.
Veterinaararst järgib veterinaarravimi, narkootilise ravimi ja ravimsööda retsepti väljakirjutamisel retsepti väljakirjutamise nõudeid, mis on kehtestatud ravimialastes õigusaktides.
(1) Veterinaararst kirjutab ravimsööda retsepti välja neljas eksemplaris. Üks ravimsööda retsepti koopia jääb veterinaararstile, üks ravimsööda tootjale või vahendajale, üks ravimsööda eelsegu vahendajale ja üks loomapidajale. (2) Veterinaararst, ravimsööda tootja, vahendaja, eelsegu vahendaja ja loomapidaja säilitavad ravimsööda retsepti vähemalt kolm aastat. (3) Ühe retseptiga võib ravialusele loomale määrata üksnes ühe ravikuuri jooksul vajamineva ravimsööda koguse. (4) Ravimsööda retsept kehtib kaks kuud väljakirjutamise päevast arvates.
(1) Retseptiplanke väljastab veterinaararstile Põllumajandus- ja Toiduamet, pidades arvestust veterinaararstile väljastatud retseptiplankide numbrite üle. (2) Retseptiplankide jaotust kajastavat arvestust säilitatakse Põllumajandus- ja Toiduametis viis aastat. (3) Kasutamata retseptiplanki ei tohi säilitada allkirjastatult ega veterinaararsti isikliku pitsati jäljendiga. Retseptiplanki ei tohi edasi anda teisele isikule. Retseptiplangi säilitamise korral tuleb välistada selle sattumine teise isiku kätte.
(1) Veterinaararst väljastab veterinaarteenuse osutamise korral loomapidajale korraga üksnes ühe ravikuuri jaoks vajalikud ravimid. (2) Põllumajandusettevõttes ravitava või läbivaadatava looma ravimid väljastatakse loomapidajale kohapeal.
(1) Loomapidaja poolt loomale manustatava ravimi väljastamise korral lisab veterinaararst ravimile loomapidaja nõudmisel kirjaliku selgituse. (2) Lõikes 1 nimetatud selgituses märgitakse: 1) loomale pandud diagnoos; 2) ravimi nimetus ning ravimi annustamine ja manustamise viis; 3) ravimi kasutamise kestus; 4) põllumajanduslooma puhul keeluaeg; 5) ravimi määranud ja väljastanud veterinaararsti nimi ja telefoninumber. (3) Kui loomapidaja kirjalikku selgitust ei nõua, esitab veterinaararst loomapidajale lõikes 2 nimetatud teabe suuliselt. (4) Kui väljastatav ravim ei ole tootja originaalpakendis, märgitakse ravimi pakendile lisaks ravimi nimetusele ravimi toimeaine sisaldus, kogus, partiinumber ja viimane kõlblikkusaeg.
(1) Ravimit manustatakse viisil, mis tekitab loomal võimalikult vähe häireid. (2) Veisele lihasesiseselt manustatav ravim süstitakse kaela keskpiirkonda või õlavarre tagaosa lihastesse. Veisele nahaaluselt või lihasesiseselt manustatavat vitamiinitoodet võib süstida üksnes kaela keskpiirkonda. (3) Seale lihasesiseselt manustatav ravim süstitakse kõrvatagusesse piirkonda. Seale nahaaluselt manustatav ravim, välja arvatud vaktsiin, süstitakse kõrvatagusesse või kubemepiirkonda. (4) Lambale, kitsele ja alla kuue kuu vanusele vasikale manustatav ravim süstitakse kaela keskpiirkonda soovitatavalt nahaaluselt. (5) Ravimit võidakse süstida lõigetes 2–4 nimetatud loomadele ka muusse kohta juhul, kui see on ravimi kasutamisjuhendis ette nähtud, või muul asjakohasel põhjusel. Sellisel juhul teavitab loomale ravimit manustav veterinaararst sellest loomapidajat.
(1) Looma, kellele haiguse ennetamiseks või selle ravimiseks on manustatud ravimit, millega kaasneb keeluaeg, peab olema võimalik identifitseerida. (2) Kui lõikes 1 nimetatud looma ei ole võimalik identifitseerida, tuleb loom ravimi manustamisega seonduvalt märgistada.
Veterinaararst peab kasutatavate ravimite üle arvestust veterinaarseaduse § 19 lõike 2 alusel kehtestatud korras.
(1) Loomapidaja peab arvestust põllumajandusloomale manustatud ravimite ja ravimsöötade kohta. Arvestuses kajastatakse: 1) looma või loomarühma identifitseerimise andmed; 2) kasutatud ravimi või ravimsööda nimetus ja manustatud kogus; 3) andmed ravimi väljastanud veterinaararsti või apteegi kohta; 4) ravimi manustamise kuupäev ja andmed manustaja kohta; 5) veterinaararsti etteantud manustamisviis ja raviskeem; 6) määratud keeluaeg. (2) Loomapidaja võib lõikes 1 nimetatud andmed kanda selleks otstarbeks mõeldud vihikusse, raamatusse või tervisekaardile või salvestada elektrooniliselt. Veterinaararstilt saadud kirjalike selgituste ja retseptide kogumine kausta on arvestuseks piisav, kui loomapidaja lisab dokumentidele lõikes 1 nõutud andmed või peab nende kohta eraldi arvestust. (3) Keeluaja kehtivuse ajal põllumajanduslooma müügi või mõnel muul viisil võõrandamise korral edastab loomapidaja keeluajaga seonduvad andmed uuele loomapidajale. (4) Loomseid saadusi tootev loomapidaja esitab Põllumajandus- ja Toiduametile andmed ravimite ja ravimsöötade kasutamise kohta viimase nõudmisel.
(1) Veterinaararst võib kuni 1. märtsini 2006. a kirjutada ravimsööda retsepte välja kolmes eksemplaris, millest üks ravimsööda retsepti koopia jääb veterinaararstile, üks ravimsööda tootjale või vahendajale ja üks ravimsööda eelsegu vahendajale. Loomapidajale tehakse retseptist lisakoopia tema nõudmisel, mida tuleb säilitada vähemalt 3 aastat. (2) Määrust rakendatakse tagasiulatuvalt 1. märtsist 2005. a.