Direktiiv 1998/59

1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) kollektiivsed koondamised — tööandja algatusel töölt vabastamine ühel või mitmel põhjusel, mis ei ole seotud asjaomaste üksiktöötajate isikuga ning mille puhul vastavalt liikmesriigi valikule koondatakse: i) 30 päeva jooksul kas: — vähemalt 10 töötajat ettevõttes, kus on tavaliselt üle 20 ja alla 100 töötaja, — vähemalt 10 % töötajatest ettevõttes, kus on tavaliselt vähemalt 100, kuid alla 300 töötaja, — vähemalt 30 töötajat ettevõttes, kus on tavaliselt 300 ja rohkem töötajat, ii) või 90 päeva jooksul vähemalt 20 töötajat, sõltumata sellest, milline on tavaliselt töötajate arv selles ettevõttes; b) töötajate esindajad — töötajate esindajad vastavalt liikmesriikide seadustele või tavale. Punkti a esimeses alapunktis sätestatud koondamiste arvu määramisel arvatakse koondamiste hulka ka sellised tööandja algatusel toimunud töölepingu lõpetamised, mille üks põhjus või mitu põhjust ei ole seotud asjaomaste üksiktöötajatega, juhul kui koondamisi on vähemalt viis. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata: a) kollektiivsete koondamiste puhul, mis tulenevad piiratud ajaks või teatud töö tegemise ajaks sõlmitud töölepingutest, välja arvatud juhul, kui sellised koondamised leiavad aset enne selliste lepingute lõpptähtaega või enne nimetatud töö lõppu; b) töötajate puhul, kes töötavad riigi ametiasutustes või avalik-õiguslikes institutsioonides (või nendes liikmesriikides, kus sellist mõistet ei tunta, nendega võrdväärsetes asutustes). ▼M1 ————— ▼B II JAGU Teavitamine ja konsulteerimine

1. Tööandja, kes kaalub võimalust võtta vastu otsus kollektiivse koondamise kohta, alustab aegsasti konsultatsioone töötajate esindajatega, et saavutada kokkulepe. 2. Sellistel konsultatsioonidel tuleks käsitleda vähemalt kollektiivsete koondamiste ärahoidmise või koondatavate töötajate arvu vähendamise ning tagajärgede leevendamise võimalusi sotsiaalmeetmete abil, mille eesmärk on muu hulgas aidata kaasa koondatud töötajate ümberpaigutamisele või ümberõppele. Liikmesriigid võivad näha ette, et töötajate esindajad võivad kasutada ekspertide abi kooskõlas siseriikliku õiguse ja/või tavaga. 3. Et võimaldada töötajate esindajatel teha konstruktiivseid ettepanekuid, peavad tööandjad konsulteerimise käigus aegsasti: a) esitama neile kogu asjaomase teabe ja b) teatama neile alati kirjalikult: i) kavandatavate koondamiste põhjused; ii) koondatavate töötajate arv ja kategooriad; iii) töötajate tavaline arv ja kategooriad; iv) ajavahemik, mille jooksul kavandatav koondamine toimub; v) koondatavate töötajate valiku kriteeriumid niivõrd, kuivõrd see on tööandja pädevuses vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele; vi) meetod, mille abil arvutatakse muid kui siseriiklikest õigusaktidest ja/või tavadest tulenevaid koondamisel makstavaid hüvitisi. Tööandja edastab pädevale asutusele koopia vähemalt esimese lõigu punkti b alapunktides i–v sätestatud kirjaliku teatise punktidest. 4. Lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud kohustusi kohaldatakse sõltumata sellest, kas kollektiivse koondamise otsuse teeb tööandja või tööandjat kontrolliv ettevõte. Käesoleva direktiiviga ettenähtud teavitamise, konsulteerimise ja teatamise nõuete väidetava rikkumise puhul ei võeta arvesse tööandja väiteid, milles ta õigustab ennast sellega, et kollektiivse koondamiseni viinud otsuse teinud ettevõte ei ole talle vajalikku teavet andnud. III JAGU Kollektiivse koondamise kord

1. Tööandjad teatavad pädevale asutusele kirjalikult igast kavandatavast kollektiivsest koondamisest. Liikmesriigid võivad siiski ette näha, et sellise kavandatava kollektiivse koondamise puhul, mis on tingitud ettevõtte tegevuse lõpetamisest kohtulahendiga, on tööandja kohustatud sellest pädevale asutusele kirjalikult teatama ainult viimase nõudmisel. ▼M1 Kui kavandatav kollektiivne koondamine puudutab merelaeva meeskonna liikmeid, teatab tööandja sellest selle riigi pädevale asutusele, kelle lipu all merelaev sõidab. ▼B Teatis peab sisaldama kogu asjassepuutuva teabe kavandatava kollektiivse koondamise ja artiklis 2 nimetatud töötajate esindajatega peetavate konsultatsioonide kohta, eriti koondamise põhjused, koondatavate töötajate arvu, töötajate tavalise arvu ning ajavahemiku, mille jooksul koondamine toimub. 2. Tööandjad esitavad töötajate esindajatele koopia lõikes 1 nimetatud teatisest. Töötajate esindajad võivad esitada pädevatele asutustele kõik omapoolsed märkused.

1. Kavandatav kollektiivne koondamine, millest on teatatud pädevale asutusele, jõustub kõige varem 30 päeva pärast artikli 3 lõikes 1 nimetatud teatist, ilma et see piiraks sätete kohaldamist, mis reguleerivad üksikisiku õigusi koondamisteate saamise korral. Liikmesriigid võivad volitada pädevaid asutusi lühendama eelmises lõigus osutatud tähtaega. 2. Lõikes 1 osutatud tähtaja jooksul püüavad pädevad asutused leida lahendusi kavandatava kollektiivse koondamisega tekkivatele probleemidele. 3. Kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud esialgne tähtaeg on lühem kui 60 päeva, võivad liikmesriigid volitada pädevaid asutusi pikendama esialgset tähtaega 60 päevani arvestades teatise kättesaamisest, kui on tõenäoline, et kavandatava kollektiivse koondamisega tekkivaid probleeme ei suudeta lahendada esialgse tähtaja jooksul. Liikmesriigid võivad anda pädevatele asutustele ka suuremad volitused. Tööandjale peab pikendamisest ja selle põhjustest teatama enne punktis 1 sätestatud esialgse tähtaja möödumist. 4. Liikmesriigid ei pea käesolevat artiklit kohaldama sellise kavandatava kollektiivse koondamise suhtes, mis on tingitud ettevõtte tegevuse lõpetamisest kohtulahendiga. IV JAGU Lõppsätted

Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või vastu võtta õigus- ja haldusnorme, mis on töötajate jaoks soodsamad, või soodustada või lubada töötajate jaoks soodsamaid kollektiivlepingutingimusi.

Liikmesriigid tagavad, et töötajate esindajatel ja/või töötajatel on võimalik kasutada haldusmenetlust või pöörduda kohtusse käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmiseks.

Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt juba vastuvõetud või vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

1. I lisa A osas loetletud direktiivid tunnistatakse kehtetuks, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses nende direktiivide ülevõtmise tähtaegadega, mis on ette nähtud I lisa B osas. 2. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele tõlgendatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt II lisa vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub 20. päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. I LISA A OSA Kehtetuks tunnistatud direktiivid (nimetatud artiklis 8) Nõukogu direktiiv 75/129/EMÜ ja selle muudatus: nõukogu direktiiv 92/56/EMÜ. B OSA Direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtajad (nimetatud artiklis 8) Direktiiv Ülevõtmise tähtaeg 75/129/EMÜ (EÜT L 48, 22.2.1975, lk 29) 19. veebruar 1977 92/56/EMÜ (EÜT L 245, 26.8.1992, lk 3) 24. juuni 1994 II LISA VASTAVUSTABEL Direktiiv 75/129/EMÜ Käesolev direktiiv Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkti a esimese taande punkt 1 Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunkti i esimene taane Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkti a esimese taande punkt 2 Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunkti i teine taane Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkti a esimese taande punkt 3 Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunkti i kolmas taane Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkti a teine taane Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkti a alapunkt ii Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkt b Artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punkt b Artikli 1 lõike 1 teine lõik Artikli 1 lõike 1 teine lõik Artikli 1 lõige 2 Artikli 1 lõige 2 Artikkel 2 Artikkel 2 Artikkel 3 Artikkel 3 Artikkel 4 Artikkel 4 Artikkel 5 Artikkel 5 Artikkel 5a Artikkel 6 Artikli 6 lõige 1 – Artikli 6 lõige 2 Artikkel 7 Artikkel 7 – – Artikkel 8 – Artikkel 9 – Artikkel 10 – I lisa – II lisa ( 1 ) EÜT C 210, 6.7.1998. ( 2 ) EÜT C 158, 26.5.1997, lk 11. ( 3 ) EÜT L 48, 22.2.1975, lk 29. Direktiivi on muudetud direktiiviga 92/56/EMÜ (EÜT L 245, 26.8.1992, lk 3). ( 4 ) EÜT C 13, 12.2.1974, lk 1.