S L hagi AS G vastu vähemsaadud hüvitise ja lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga nõudes
Tsiviilasja hind
17 000 krooni
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: S L (isikukood xxx, elukoht xxx);
Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalesid
Hageja lepinguline esindaja: Marko J (isikukood xxx, Bene Est Law Office OÜ ); Kostja: AS G (registrikood xxx asukoht xxx); Kostja lepinguline esindaja: Julia G (isikukood xxx). 04.06.2010.a Hageja lepinguline esindaja Marko J Kostja lepinguline esindaja Julia G
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Mõista AS-lt G S L kasuks välja 17 000 (seitseteist tuhat) krooni, millest 8500 (kaheksa tuhat viissada) krooni on hüvitis töötaja 30 päeva keskmise palga ulatuses ning 8500 (kaheksa tuhat viissada) krooni hüvitis lõpparve kinnipidamise eest. Menetluskulude jaotamine Jätta menetluskulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik
1.Hageja pöördus Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni (edaspidi: töövaidluskomisjon) poole avaldusega mõista kostjalt välja hüvitis ühe keskmise kuupalga ulatuses summas 8500 krooni töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud päevade eest töölepingu seaduse (TLS) § 87 lg 1 p 3 ning lg 2 alusel ning ühe keskmise kuupalga ulatuses summas 8500 krooni lõpparve kinnitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel.
2.Töövaidluskomisjoni 16.12.2008.a otsusega rahuldati hageja avaldus täielikult ning mõisteti kostjalt välja 8500 krooni vähemsaadud hüvitisena ja 8500 krooni keskmise kuupalgana.
3.Kosja esitas 21.01.2009.a Harju Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras.
4.Harju Maakohtu 03.02.2009.a määrusega loeti hageja poolt 21.10.2008.a töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavalduseks ning see võeti menetlusse.
5.Harju Maakohtu 04.06.2010.a istungil palusid pooled kohtult täiendavat aega kompromissi sõlmimiseks kuni 18.06.2010.a. Kohus teatas pooltele, et kompromissi sõlmimata jätmisel teeb kohus lahendi pooltele teatavaks 01.07.2010.a. Pooled ei esitanud kohtule kinnitamiseks nende vahel sõlmitud kompromissi. Hageja nõuded ja nende põhjendused
6.Hageja nõuab kostjalt hüvitise väljamõistmist kokku summas 17 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 23.12.2004.a tööleping nr 35. Hagejale arvestati kostja kui tööandja juures tööstaaži alates 04.07.1987.a. 22.08.2008.a esitas kostja hagejale töölepingu lõpetamise teatise, milles teatas, et sõlmitud tööleping kuulub lõpetamisele 25.09.2008.a tööandja algatusel TLS § 86 p 3 alusel töötaja koondamise tõttu. Tööandja teatas, et tal ei ole hagejale pakkuda teist tööd ning seoses töölepingu lõpetamisega on hagejal õigus rahalisele hüvitusele nelja kuu keskmise palga ulatuses vastavalt TLS § 90 lg 1 p 1. Hagejale tehti töölepingu lõpetamine teatavaks 25.08.2008.a, mida tõendab hageja allkiri töölepingu lõpetamise teatisel. Hagejaga lõpetati tööleping kollektiivse lõpetamise raames. Hageja ja kostja vormistasid töölepingu nr 35 lisana nr 6 töölepingu lõpetamise kokkuleppe.
7.Hageja leidis, et TLS § 87 lg 1 p 3 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisest töötajale kirjalikult ette teatama koondamise puhul mitte vähem kui 4 kuud, kui töötajal on pidevat tööstaaži selle tööandja juures üle kümne aasta. Käesoleval juhul teatas kostja
Lk (8) 2
hagejale töölepingu lõpetamisest 25.08.2008.a ja lõpetas töölepingu 25.09.2008.a ehk teatas töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette vaid ühe kuu.
8.Hageja leidis, et TLS § 87 lg 2 järgi on tööandja ette teatamise tähtaegade mittejärgimisel kohustatud maksma töötajale hüvitust keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Mainitud hüvituse maksmine ei vabasta tööandjat kohustusest maksa töötajale hüvitust ka TLS § 90 lg 1 järgi. Vastavalt TLS § 90 lõike 1 punktile 1 on tööandja kohustatud maksma töötajale töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu hüvitust nelja kuu keskmise palga ulatuses, kui töötaja tööstaaži on selle tööandja juures üle 10 aasta.
9.Kostja maksis hagejale hüvitust nelja kuu keskmise palga ulatuses ja Eesti Töötukassa maksis avaldajale 25.09.2008.a kollektiivse koondamise hüvitise summas 15 259,35 krooni. Eesti Töötukassa makstud hüvitis moodustab hageja kahe kuu keskmise palga. Seega on hagejale kostja ja Eesti Töötukassa poolt kokku makstud hüvitist kuue kalendrikuu ulatuses.
10.Kuna kostja teatas hagejale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette ühe kalendrikuu nelja kalendrikuu asemel, siis oleks kostja pidanud maksma hagejale hüvitist 30 keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati.
11.TLS § 74 lõikes 2 on sätestatud, et tööandja on kohustatud maksma lõpparve töötajale töölepingu lõpetamise päeval. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja palgaseaduse (PalS) § 32 järgi kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamisele järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 alusel. TLS § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Eeltoodu alusel leidis hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmist palka.
12.Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitise 30 päeva keskmise päevapalga ulatuses summas 8500 krooni ning hüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses summas 8500 krooni lõpparve kinnipidamise eest.
13.Harju Maakohtu 04.06.2010.a istungil jäi hageja oma nõude juurde. Hageja märkis, et hageja ja kostja vahel puudub vaidlus töölepingu lõpetamise asjaolude üle, vaid vaidlus on seaduse tõlgendamises. Hageja leidis, et ka töölepingute kollektiivsel lõpetamisel tuleb järgida TLS §-s 87 sätestatud tähtaega, kuna kollektiivse koondamise puhul on ikkagi tegemist iga isiku individuaalse koondamisega. Kollektiivse koondamise korda reguleerivad sätted ei muuda TLS §-s 87 sätestatud ette teatamise tähtaega. TLS §-s 119 ja TLS § 87 lõikes 2 toodud sanktsioonid on erinevad ning neid saab mõlemaid rakendada, kuna üks sanktsioon ei asenda teist. Samuti viitas hageja PalS §-le 32, mille järgi tuleb töötajale maksta kõik saadaolevad summad. Hageja leidis, et kollektiivse koondamise erinormid kehtestati selleks, et täpsustada kollektiivse koondamise reegleid. Kollektiivsel koondamisel esineb kõrgendatud avalik huvi, millest tuleneb, et tööandja ei ole vabastatud hüvitiste maksmisest. Tööandjal on kasulik kollektiivselt koondada, kuna riik hüvitab osaliselt hüvitised ise.
Lk (8) 3
Kostja vastuväited ja nende põhjendused
14.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja viitas, et TLS § 87 lg 1 p 3 järgi on tööandja kohustatud töötaja koondamisel teatama töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette mitte vähem kui neli kuud, kui töötaja tööstaaž on üle 10 aasta.
15.18.12.2002.a vastu võetud ja 01.01.2003.a jõustunud töötuskindlustuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse ja töötajate usaldusisiku seaduse muutmise seadusega täiendati töölepingu seadust §-dega 891, 892 ning 893, mis reguleerivad töölepingute kollektiivset lõpetamist. Kostja viitas töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 264 SE I seletuskirjale ning leidis, et koondamise sätted näevad ette erinorme ülesütlemiste puhul, mis puudutavad suhteliselt suurt hulka töötajaid ning mille puhul esineb kõrgendatud avalik (tööturupoliitiline) huvi. Regulatsioon põhineb kostja hinnangul EL Nõukogu direktiivil 75/129 EMÜ, mille sisuks on erinevate tööandjal lasuvate informeerimis- ja konsulteerimiskohustuste reguleerimine.
16.Kostja vastuse kohaselt loetakse TLS § 891 järgi töölepingute kollektiivseks lõpetamiseks tööandja algatusel töölepingute lõpetamist, millega lõpetatakse töölepingud muuhulgas töötajate koondamise tõttu 30 päeva jooksul. Vastavalt TLS § 893 lõikele 1 peab tööandja kavandatavaks töölepingute kollektiivseks lõpetamiseks taotlema tööandja asu- või elukohajärgse tööinspektsiooni kooskõlastust. TLS § 892 lg 1 järgi peab tööandja enne töölepingute kollektiivset lõpetamist konsulteerima töötajate esindajatega. Kooskõlas TLS § 893 lõikega 5 võib tööandja alustada töölepingute kollektiivse lõpetamise raames lepingute lõpetamisi mitte varem kui 30 päeva möödumisel tööinspektsioonilt kooskõlastuse saamise päevast arvates. Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et töötajate esindaja võib lõikes 5 sätestatud tähtaega kuni 30 päeva võrra pikendada, kui töölepingute lõpetamise seonduvaid probleeme ei suudeta õigeaegselt lahendada.
17.Seega asus kostja seisukohale, et tööandja peab järelikult töölepingute lõpetamise kooskõlastama kahe instantsiga: tööinspektsiooniga ja töötajate esindajaga. Antud asjaolu eristab kollektiivset koondamist nö tavapärasest koondamisest ja muudab töötajate ette teavitamise prognoosimatuks, sest tööandja võib üksnes eeldada, kas ja millal töölepingute lõpetamine kooskõlastatakse. Tööandjal puudub piisav informatsioon otsustamaks, millal saata töötajatele töölepingute lõpetamise teated, et õigeaegselt järgida TLS § 87 lg 1 punktis 3 toodud tähtaegu.
18.Kostja leidist, et töötajate kollektiivsel koondamisel ei saa rakendada TLS § 87 lg 1 p 3 ka seetõttu, et see oleks vastuolus TLS § 72 lõikega 1, mille kohaselt on tööandja ja töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult ning soov töölepingu lõpetamiseks peab olema väljendatud tingimusteta. Kollektiivsel koondamisel võib tööandja ainult oletada, mis võiks olla töölepingu lõpetamise viimaseks päevaks. Seetõttu ei saa tööandja teavitada töötajat töölepingu lõpetamisest õigeaegselt ning tingimusteta.
19.Käesoleval juhul kooskõlastas tööinspektsioon töölepingute kollektiivse lõpetamise kostja poolt esitatud töötajate nimekirja alusel (kus oli märgitud ka hageja) alates 25.09.2008.a kolmekümne päeva jooksul alates kooskõlastuse saamise päevast. Seetõttu teavitati hagejat töölepingu lõpetamisest kirjalikult 25.08.2008.a ning leping lõpetati 25.09.2009.a. Kostja leidis, et hagejaga on tööleping lõpetatud TLS §-s 891 ette nähtud korras.
Lk (8) 4
20.Samuti leidis kostja, et ta on maksnud hagejale töölepingu lõppemise päeval kõik töölepinguga ette nähtud summad, so töötasu, puhkusetasu ja hüvitise töölepingu lõpetamise eest. Kostja ei ole hageja lõpparvet kinni pidanud.
21.Kostja oli seisukohal, et sanktsioon ette teatamise tähtaegade mittejärgimise eest on seadusandja poolt sätestatud TLS § 87 lõikes 2, mille kohaselt on tööandja kohustatud tähtaegade mittejärgmisel maksma töötajale hüvitust keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Kostja leidis, et TLS § 87 lõikes 2 toodud hüvitis on sanktsioon, mis ei ole käsitletav lõpparve osana. Seega ei saa kostja suhtes rakendada TLS § 119 lõiget 2.
22.Harju Maakohtu 04.06.2010.a istungil jäi kostja oma vastuväidete juurde. Kostja rõhutas, et kollektiivne koondamine on koondamise erivorm, mille jaoks on sätestatud kindlad tähtajad, mis on seotud tööinspektsioonilt kooskõlastuse saamisega. Üldine norm ette teatamise kohta siin ei kehti. Erinormide mõte oli vabastada tööandja ette teatamise kohustusest. Samuti märkis kostja, et palgaseaduse kohaselt koosneb lõpparve palgast, puhkuse kompensatsioonist ja muudest maksetest ning hageja poolt soovitud hüvitis ei ole lõpparve osa.
Kohtuotsuse põhjendused
23.Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et hagiavaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
24.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja sõlmisid 23.12.2004.a töölepingu nr 35 ning hagejale arvestati kostja kui tööandja juures tööstaaži alates 04.07.1987.a; 2) 22.08.2008.a esitas kostja hagejale töölepingu lõpetamise teatise, milles teatati, et sõlmitud tööleping kuulub lõpetamisele 25.09.2008.a tööandja algatusel TLS § 86 p 3 alusel töötaja koondamise tõttu; 3) hagejale tehti töölepingu lõpetamine teatavaks 25.08.2008.a ning hageja ja kostja vormistasid töölepingu nr 35 lisana nr 6 töölepingu lõpetamise kokkuleppe; 4) eeltoodu alusel teatas kostja hagejale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette ühe kuu; 5) hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõpetati kollektiivse koondamise käigus; 6) kostja maksis hagejale hüvitust nelja kuu keskmise palga ulatuses ja Eesti Töötukassa maksis avaldajale 25.09.2008.a kollektiivse koondamise hüvitise summas 15 259,35 krooni; seega on hagejale kostja ja Eesti Töötukassa poolt kokku makstud hüvitist kuue kalendrikuu ulatuses; 7) hageja 30 päeva keskmise palga summa on 8500 krooni.
25.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja oli kohustatud hagejale maksma hüvitist vähem ette teatatud tööpäevade eest summas 8500 krooni ning kas nimetatud hüvitise oleks kostja
Lk (8) 5
pidanud tasuma hagejale lõpparve koosseisus. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale hüvitist summas 8500 krooni lõpparve kinnipidamise eest.
26.Kostja leiab, et 18.12.2002.a vastu võetud ja 01.01.2003.a jõustunud töötuskindlustuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse ja töötajate usaldusisiku seaduse muutmise seadusega täiendati töölepingu seadust §-dega 891, 892 ning 893, mis sätestavad erinormid töötajate kollektiivse koondamise puhuks. Töötajata kollektiivsel koondamisel peab tööandja kooskõlastama töölepingute lõpetamise kahe instantsiga: tööinspektsiooniga ja töötajate esindajaga. Antud asjaolu eristab kollektiivset koondamist nö tavapärasest koondamisest ja muudab töötajate ette teavitamise prognoosimatuks, sest tööandja võib üksnes eeldada, kas ja millal töölepingute lõpetamine kooskõlastatakse. Tööandjal puudub piisav informatsioon otsustamaks, millal saata töötajatele töölepingute lõpetamise teated ning töölepingu lõpetamise teade ei saa olla tingimuslik.
27.Käesoleval juhul kooskõlastas tööinspektsioon kostja sõnul töölepingute kollektiivse lõpetamise kostja poolt esitatud töötajate nimekirja alusel (kus oli märgitud ka hageja) alates 25.09.2008.a kolmekümne päeva jooksul alates kooskõlastuse saamise päevast. Seetõttu teavitati hagejat töölepingu lõpetamisest kirjalikult 25.08.2008.a ning leping lõpetati 25.09.2009.a. Kostja leidis, et hagejaga on tööleping lõpetatud TLS §-s 891 ette nähtud korras.
28.Hageja leidis, et TLS § 87 lg 1 p 3 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisest töötajale kirjalikult ette teatama koondamise puhul mitte vähem kui 4 kuud, kui töötajal on pidevat tööstaaži selle tööandja juures üle kümne aasta. Käesoleval juhul teatas kostja hagejale töölepingu lõpetamisest 25.08.2008.a ja lõpetas töölepingu 25.09.2008.a ehk teatas töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette vaid ühe kuu. Hageja oli seisukohal, et ka töölepingute kollektiivsel lõpetamisel tuleb järgida TLS §-s 87 sätestatud tähtaega, kuna kollektiivse koondamise puhul on ikkagi tegemist iga isiku individuaalse koondamisega. Kollektiivse koondamise korda reguleerivad sätted ei muuda TLS §-s 87 sätestatud ette teatamise tähtaega.
29.Kohus nõustub hageja seisukohtadega ning leiab, et kuigi kuni 01.07.2009.a kehtinud TLS §-d 891, 892 ja 893 sätestasid kollektiivse koondamise osas erinormid, ei muutnud vastavad sätted TLS §-s87 sätestatud etteteatamise tähtaegu. Vastupidist ei nähtu kuni 01.07.2009.a kehtinud töölepingu seaduse ühestki sättest. Kohus märgib, et TLS § 87 lg 4 sätestab näiteks etteteatamise tähtaegade osas selge erandi seoses tööandja pankroti väljakuulutamise või pankrotimenetluse raugemisega. Nimelt näeb TLS § 87 lg 4 ette, et tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse raugemisel on lubatud lõpetada tööleping töötajale ette teatamata. Töölepingute kollektiivse lõpetamise puhuks töölepingu seadus analoogilist erandit ette ei näinud.
30.Kohus ei pea põhjendatuteks kostja väiteid, mille järgi ei saagi tööandja töötajate kollektiivsel koondamisel neile töölepingu lõpetamisest nõuetekohaselt ette teatada, kuna töölepingute lõpetamine tuleb kooskõlastada mitme institutsiooniga, mistõttu on tööandjale teadmata töölepingute lõpetamise konkreetne päev. Kohus leiab, et tööandjal oli kuni 01.07.2009.a kehtinud töölepingu seaduse järgi ka töötajate kollektiivsel koondamisel võimalik ette planeerida võimalikke teavitamisi. TLS § 893 lg 1 nägi ette, et töölepingute kollektiivseks lõpetamiseks tööinspektsioonilt kooskõlastuse taotlemisel pidi tööandja muuhulgas tooma välja ajavahemiku, mille jooksul kavatsetakse töölepingud lõpetada. Seega pidi tööandja teatama tööinspektsioonile töölepingute lõpetamise ajavahemikud, arvestades seejuures võimaliku etteteatamise ajaga. Samuti sätestab TLS § 893 lg 5, et töölepingute kollektiivse lõpetamise raames võis tööandja alustada töötajatega töölepingute lõpetamisi
Lk (8) 6
mitte varem kui 30 päeva möödumisel tööinspektsioonilt kooskõlastuse saamise päevast arvates. Kohtu hinnangul ei takistanud ka antud säte tööandjat töötajatele töölepingute lõpetamisest ette teatamist, kuna töölepinguid ei saanud lõpetada varem, kui 30 päeva möödumisel alates kooskõlastuse saamisest, kuid seda oli lubatud teha hiljem (ehk näiteks pärast nõuetekohast ette teatamist). Kui aga tööandja töötajale töölepingu lõpetamisest nõuetekohaselt ette ei teatanud, oli tööandjal kooskõlas TLS § 87 lg 2 alusel kohustus maksta hüvitist. Töölepingu kollektiivset lõpetamist reguleerivad sätted ega muud töölepingu seaduse sätted ei sätestanud, et tööandja oleks töölepingute kollektiivsel lõpetamisel olnud vastava hüvitise maksmise kohustusest vabastatud.
31.Töölepingu seadusesse viidi töölepingute kollektiivset lõpetamist reguleerivad sätted sisse töötuskindlustuse seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse ja töötajate usaldusisiku seaduse muutmise seadusega, mis võeti vastu 18.12.2002.a ning jõustus 01.01.2003.a. Nimetatud seaduse eelnõu nr 1210SE I seletuskirja kohaselt (siinkohal märgib kohus, et kostja viitas oma seisukohtades ekslikult eelnõule numbriga 264 SE I) oli seaduse eesmärgiks muuhulgas reguleerida töölepinguseaduses töölepingute kollektiivset ülesütlemist. Eelnõu seletuskirja punkt 3.5.2. näeb ette, et töölepingute kollektiivne ülesütlemine ei ole täielikult siseriiklikus pädevuses, kollektiivse ülesütlemise mõiste ja korra reguleerimisel tuleb aluseks võtta EL direktiiv 98/59/EÜ "Kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta". Nimetatud direktiivi artikkel 4 1 sätestab, et kavandatav kollektiivne koondamine, millest on teatatud pädevale asutusele, jõustub kõige varem 30 päeva pärast artikli 3 lõikes 1 nimetatud teatist, ilma et see piiraks sätete kohaldamist, mis reguleerivad üksikisiku õigusi koondamisteate saamise korral.
32.Kohus leiab, et Eesti siseriiklikku töölepingu seadust tuleb kollektiivse koondamise puhul tõlgendada kooskõlas EL direktiivist 98/59/EÜ tulenevate nõuetega ning seetõttu ei saa töötajate kollektiivne koondamine piirata individuaalsete töötajate õigusi, mis tulenesid teistest töölepingu seaduse sätetest.
33.Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et kostja oli tööandjana kohustatud teatama hagejale töölepingu lõpetamisest koondamise tõttu nõuetekohaselt ette. Kuivõrd kostja seda ei teinud, oli ta kohustatud maksma hagejale hüvitist TLS § 87 lg 2 alusel. Arvestades kostja ja Eesti Töötukassa poolt hagejale makstud hüvitiste summat, tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista hüvitis 30 päeva keskmise palga ulatuses, mis vastab 8500 kroonile.
34.Kohus on seisukohal, et kuna kostja ei maksnud hagejale TLS § 87 lõikes 2 sätestatud hüvitist lõpparve koosseisus, on kostja hageja lõpparvet kinni pidanud. TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. TLS § 119 lg 2 näeb ette, et lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljastamisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.
35.Kostja leidis, et TLS § 87 lõikes 2 toodud hüvitis on sanktsioon, mis ei ole käsitletav lõpparve osana. Seega ei saa kostja suhtes rakendada TLS § 119 lõiget 2. Kohus kostja käsitlusega ei nõustu. Kuni 01.07.2009.a kehtinud PalS § 32 lg 1 nägi ette, et tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval maksma töötajale kõik tööandjalt saadaolevad summad. Seega oli kostja tööandjana kohustatud maksma hagejale kui töötajale ka TLS § 87 lõikes 2 toodud hüvitise. Viidatud hüvitis oli lõpparve osaks, kuna tegemist oli tööandjalt seaduslikult saadaoleva summaga. Kuna kostja maksis hagejale lõpparve seaduses sätestatuga
Lk (8) 7
võrreldes väiksemaks summas, on kostja lõpparvet kinni pidanud ning kohaldamisele kuulub TLS § 119 lg 2.
36.Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis lõpparve kinnipidamise eest, mis vastab töötaja ühe kuu keskmisele palgale ehk 8500 kroonile.
37.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hagiavaldus tuleb rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kogumis 17 000 (seitseteist tuhat) krooni.
38.Kooskõlas TsMS § 162 lõikega 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
Anu Uritam Kohtunik
Lk (8) 8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.