Direktiiv 1998/70

Artikkel 1 Tervise ja keskkonnaga seotud põhjustel kehtestatakse käesoleva direktiiviga maanteesõidukite ja väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate (sealhulgas mujal kui merel olevate siseveelaevade), põllu- ja metsamajanduslike traktorite ning mujal kui merel olevate väikelaevade otto- ja diiselmootorites kasutatavate kütuste tehnilised spetsifikatsioonid, võttes arvesse nimetatud mootorite tehnilisi nõudeid.

Artikkel 2 Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1. bensiin – igasugune lenduv mineraalõli, mis on ette nähtud kasutamiseks sisepõlemisega ottomootorites sõidukite käivitamiseks ja mis kuulub CN-koodide 2710 11 41 , 2710 11 45 , 2710 11 49 , 2710 11 51 ja 2710 11 59 ( 1 ) alla; 2. diislikütus – CN-koodi 2710 19 41 (1) alla kuuluv gaasiõli, mida kasutatakse direktiivides 70/220/EMÜ ja 88/77/EMÜ nimetatud iseliikuvates sõidukites; ▼M4 3. „gaasiõli, mis on ette nähtud kasutamiseks väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates (sealhulgas siseveelaevades), põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades” – toornaftast saadud vedelkütus, mis kuulub CN-koodide 2710 19 41 ja 2710 19 45 ( 2 ) alla ning on mõeldud kasutamiseks direktiivides 94/25/EÜ, ( 3 ) 97/68/EÜ ( 4 ) ja 2000/25/EÜ ( 5 ) osutatud diiselmootorites; ▼M2 4. äärepoolseimad piirkonnad – Prantsusmaal Prantsuse ülemeredepartemangud, Portugalis Assoorid ja Madeira ning Hispaanias Kanaari saared; ▼M4 5. „liikmesriigid, kus on madalad suvised õhutemperatuurid” – Eesti, Iirimaa, Leedu, Läti, Rootsi, Soome, Taani ja Ühendkuningriik; 6. „elutsükli jooksul tekkivad kasvuhoonegaaside heitkogused” – kõik kütusega (sealhulgas kütusesegudega) ning tarnitud energiaga seotud CO2, CH4 ja N2O heidete netokogused. See hõlmab sõltumata heidete tekkimise kohast kõiki kaevandamise või maaviljeluse asjaomaseid etappe, sealhulgas maakasutuse muutusi, transporti ja jaotamist, töötlemist ja põlemist; 7. „kasvuhoonegaaside heitkogused energiaühiku kohta” – kütusega või tarnitud energiaga seotud kasvuhoonegaaside heitkogustega võrdväärse CO2 kogumass jagatuna kütuse või tarnitud energia kogu energiasisaldusega (kütuse puhul väljendatuna selle madala kütteväärtusena); ▼M9 8. „tarnija” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 ( 6 ) artikli 2 teise lõigu punktis 38 määratletud kütusetarnija; 9. „biokütused” – direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 teise lõigu punktis 33 määratletud biokütused; ▼M7 10. „muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelad ja gaasilised transpordikütused” – vedel- või gaaskütused, mis ei ole biokütused ja mille energiasisaldus tuleneb taastuvatest energiaallikatest, välja arvatud biomassist, ning mida kasutatakse transpordis; 11. „tärkliserikkad põllukultuurid” – põllukultuurid, peamiselt teravili (sõltumata sellest, kas kasutatakse ainult viljateri või kogu taime nagu haljasmaisi puhul), juuremugulad ja juurvili (näiteks kartul, maapirn, bataat, maniokk ja jamss), ning varremugulad (näiteks taro ja cocoyam); 12. „maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütused” – biokütused, mille lähteained on toodetud kavade kohaselt, mille abil vähendatakse tootmise kõrvaletõrjumist muul eesmärgil kui biokütuste valmistamine, ning mis on toodetud kooskõlas artiklis 7b sätestatud biokütuste säästlikkuse kriteeriumidega; 13. „töötlemisjääk” – aine, mis ei ole tootmisprotsessi vahetuks eesmärgiks olev lõpptoodang; sellise aine tootmine ei ole tootmisprotsessi esmane eesmärk ja protsessi ei ole selle tootmiseks teadlikult muudetud; 14. „põllumajanduse, vesiviljeluse, kalanduse ja metsanduse jäägid” – otseselt põllumajanduses, vesiviljeluses, kalanduses ja metsanduses toodetud jäägid; need ei hõlma seotud tööstusharude või töötlemise jääke. ▼M4 —————

Artikkel 3 1. Liikmesriigid keelustavad oma territooriumil pliibensiini turustamise hiljemalt 1. jaanuaril 2000. ▼M4 2. Liikmesriigid tagavad, et bensiini tohib nende territooriumil turule viia ainult siis, kui see vastab I lisas sätestatud keskkonnakaitselistele spetsifikatsioonidele. Liikmesriigid võivad siiski äärepoolseimate piirkondade jaoks ette näha erisätted sellise bensiini kasutuselevõtmiseks, mille maksimaalne väävlisisaldus on 10 mg/kg. Käesolevat sätet kohaldavad liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni. 3. Liikmesriigid nõuavad tarnijatelt maksimaalselt 2,7 % hapnikusisaldusega ja maksimaalselt 5 % etanoolisisaldusega bensiini turuleviimist kuni aastani 2013 ja võivad nõuda sellise bensiini turuleviimist pikemaks ajavahemikuks, kui nad peavad seda vajalikuks. Nad tagavad asjakohase teabe andmise tarbijatele bensiini biokütusesisalduse ning eriti eri bensiinisegude sobiva kasutamise kohta. 4. Madala suvise õhutemperatuuriga liikmesriigid võivad lubada lõike 5 kohaselt suveperioodil viia turule bensiini, mille maksimaalne aururõhk on 70 kPa. Liikmesriigid, kus ei kohaldata esimeses lõigus sätestatud erandit, võivad lõike 5 kohaselt lubada suveperioodil viia turule etanoolisisaldusega bensiini, mille maksimaalne aururõhk on 60 kPa, millele lisandub III lisas nimetatud lubatud aururõhu erand, tingimusel et kasutatud etanool on biokütus. 5. Kui liikmesriigid soovivad kohaldada ühte lõikes 4 sätestatud eranditest, teavitavad nad sellest komisjoni ja esitavad kogu asjakohase teabe. Komisjon hindab erandi soovitavust ja kestust, võttes arvesse nii: a) tänu suuremale aururõhule välditavaid sotsiaalmajanduslikke probleeme, sealhulgas ajaliselt piiratud tehnilise kohandamise vajadust, kui ka b) suurema aururõhu tagajärgi keskkonnale ja tervisele ning eelkõige mõju kooskõlale õhukvaliteeti käsitlevate ühenduse õigusaktidega nii asjaomases liikmesriigis kui ka teistes liikmesriikides. Kui komisjoni hinnangust nähtub, et erandi tõttu kaoks kooskõla õhukvaliteeti või õhureostust, sealhulgas asjakohaseid piirväärtusi ja õhusaasteainete ülemmäärasid käsitlevate ühenduse õigusaktidega, lükatakse taotlus tagasi. Komisjon peaks arvestama ka asjakohaseid sihtväärtusi. Kui komisjon ei ole kogu asjakohase teabe saamisest alates kuue kuu jooksul vastuväiteid esitanud, võib asjaomane liikmesriik taotletud erandit kohaldada. 6. Olenemata lõikest 1 võivad liikmesriigid jätkuvalt lubada turustada väikest kogust pliibensiini, mille pliisisaldus on kuni 0,15 g/l, maksimaalselt 0,03 % müügi kogumahust, et kasutada seda spetsiifiliste omadustega vanades sõidukites ja levitada erihuvirühmade kaudu. ▼M4 —————

Artikkel 4 1. Liikmesriigid tagavad, et diislikütust tohib nende territooriumil turustada ainult siis, kui see vastab II lisas sätestatud spetsifikatsioonidele. ▼M9 Liikmesriigid kohustavad tarnijaid tagama sellise diislikütuse turuleviimise, milles rasvhapete metüülestrite (FAME) sisaldus on kuni 7 %. ▼M4 Liikmesriigid tagavad asjakohase teabe andmise tarbijatele diislikütuse biokütusesisalduse, eelkõige FAME sisalduse kohta. ▼M9 2. Liikmesriigid tagavad, et väävli suurim lubatud sisaldus gaasiõlis, mis on ette nähtud kasutamiseks väljaspool teid kasutatavates liikurmasinates, sealhulgas siseveelaevades, põllu- ja metsamajanduslikes traktorites ning väikelaevades, on 10 mg/kg. Liikmesriigid tagavad, et muid vedelkütuseid kui kõnealust gaasiõli võib kasutada siseveelaevades ja väikelaevades üksnes juhul, kui asjaomase vedelkütuse väävlisisaldus ei ole suurem kui kõnealuse gaasiõli suurim lubatud väävlisisaldus. ▼M4 3. Liikmesriigid võivad äärepoolseimate piirkondade jaoks ette näha erisätted sellise diislikütuse ja gaasiõli kasutuselevõtmiseks, mille maksimaalne väävlisisaldus on 10 mg/kg. Seda sätet kohaldavad liikmesriigid teavitavad sellest komisjoni. 4. Karmide talvetingimustega liikmesriikides võib diislikütuse ja gaasiõlide maksimaalse destillatsioonipunkti 65 % 250 °C juures asendada maksimaalse destillatsioonipunktiga 10 % (vol/vol) 180 °C juures.

Artikkel 5 Ükski liikmesriik ei tohi keelata, piirata ega vältida käesoleva direktiivi nõuetele vastavate kütuste turuleviimist.

Artikkel 6 ▼M2 1. Kaitsmaks konkreetsetes aglomeratsioonides elanikkonna tervist või liikmesriigi konkreetses ökoloogiliselt või keskkondlikult tundlikes piirkondades keskkonda, kui õhu- või põhjavee saaste on või kui on põhjust arvata, et sellest võib saada tõsine ja korduv probleem inimeste tervisele ja keskkonnale, võib liikmesriik erandina artiklitest 3, 4 ja 5 ning vastavalt asutamislepingu artikli 95 lõikele 10 võtta meetmeid, nõudes, et tema territooriumi konkreetsetes piirkondades turustataks kogu sõidukipargile või selle osale ainult selliseid kütuseid, mis vastavad käesolevas direktiivis sätestatud spetsifikatsioonidest karmimatele keskkonnakaitselistele spetsifikatsioonidele. ▼B 2. Kui liikmesriik soovib kasutada lõikes 1 sätestatud erandit, esitab ta komisjonile aegsasti taotluse koos põhjendusega. Põhjendus peab sisaldama tõendeid selle kohta, et erandi kasutamisel arvestatakse proportsionaalsuse põhimõtet ja et see ei tekita isikute ja kaupade vaba liikumise häireid. ▼M2 3. Asjaomased liikmesriigid esitavad komisjonile asjakohased keskkonnaandmed kõnealuse aglomeratsiooni või piirkonna ning kavandatavate meetmete eeldatavate mõjude kohta keskkonnale. ▼B 4. Komisjon edastab selle teabe viivitamata teistele liikmesriikidele. 5. Liikmesriigid võivad esitada taotluse kohta oma märkused ja põhjendused kahe kuu jooksul alates sellest, kui komisjon on teabe edastanud. 6. Komisjon teeb liikmesriikide taotluse suhtes otsuse kolme kuu jooksul alates kuupäevast, mil liikmesriigid oma märkused esitasid. Komisjon arvestab liikmesriikide märkustega ja teatab neile oma otsusest ning informeerib samal ajal Euroopa Parlamenti ja nõukogu. ▼M2 ————— ▼B

Artikkel 7 Kui erakorraliste sündmuste tagajärjel põhjustab toornafta või naftatoodete tarnimise äkiline muutus liikmesriigi rafineerimistehastele raskusi artiklite 3 ja 4 kütusespetsifikatsioonide nõuete täitmisel, teatab liikmesriik sellest komisjonile. Olles teatanud sellest teistele liikmesriikidele, võib komisjon lubada kasutada selles liikmesriigis kuni kuue kuu jooksul ühe või mitme kütusekomponendi suuremaid piirväärtusi. Komisjon teavitab liikmesriike ja teatab oma otsusest Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Liikmesriik võib komisjoni otsuse ühe kuu jooksul alates teate saamisest nõukogule suunata. Ühe kuu jooksul alates küsimuse suunamisest võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega teha teistsuguse otsuse.

Artikkel 8 ▼M7 1. Liikmesriigid teostavad bensiini ja diislikütuse puhul artiklites 3 ja 4 esitatud nõuetele vastavuse järelevalvet vastavalt I ja II lisas osutatud analüüsimeetodite alusel. ▼M2 2. Liikmesriigid kehtestavad kütusekvaliteedi järelevalvesüsteemi kooskõlas asjakohase Euroopa standardi nõuetega. Alternatiivset kütusekvaliteedi järelevalvesüsteemi võib lubada tingimusel, et see tagab samaväärselt usaldatavad tulemused. ▼M7 3. Iga aasta 31. augustiks esitavad liikmesriigid aruande riigi kütusekvaliteedi andmete kohta eelmisel kalendriaastal. Komisjon kehtestab riigi kütusekvaliteedi andmete kokkuvõtliku aruande esitamise ühtse vormi rakendusaktiga, mis võetakse vastu kooskõlas artikli 11 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Esimene aruanne esitatakse 30. juuniks 2002. Alates 1. jaanuarist 2004 peab kõnealuse aruande vorm vastama asjakohases Euroopa standardis kirjeldatule. Lisaks esitab liikmesriik aruande oma territooriumil turustatud bensiini ja diislikütuse üldkoguste ning maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg pliivaba bensiini ja diislikütuse turustatud koguste kohta. Lisaks esitab liikmesriik igal aastal aruande oma territooriumil turustatud maksimaalse väävlisisaldusega 10 mg/kg bensiini ja diislikütuse kättesaadavuse kohta asjakohaselt tasakaalustatud geograafilisel alusel. ▼M8 4. Komisjon tagab, et vastavalt lõikele 3 esitatud teave tehakse asjakohaste vahenditega viivitamata kättesaadavaks.

Artikkel 8a 1. Komisjon hindab metallilisandite kütustes kasutamise ohtu tervisele ja keskkonnale ja töötab selleks välja katsemeetodi. Ta esitab oma järeldused Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2012. 2. Kuni lõikes 1 osutatud katsemeetodi väljatöötamiseni piiratakse metallilisandi metüültsüklopentadienüülmangaan trikarbonüüli (MMT) kasutamist kütustes alates 1. jaanuarist 2011 kuni 6 mg mangaani liitri kohta. Alates 1. jaanuarist 2014 on nimetatud piirang 2 mg mangaani liitri kohta. ▼M7 3. Võttes arvesse lõikes 1 osutatud katsemeetodiga läbiviidud hindamise tulemusi, võivad Euroopa Parlament ja nõukogu lõikes 2 täpsustatud MMT-sisalduse piirangu kütuses komisjoni seadusandliku ettepaneku alusel läbi vaadata. ▼M4 4. Liikmesriigid tagavad, et märgistus kütuse metallilisandisisalduse kohta paigaldatakse kõikidesse punktidesse, kus metallilisandiga kütus tarbijatele kättesaadavaks tehakse. 5. Märgistusel peab olema järgmine tekst: „Sisaldab metallilisandeid”. 6. Märgistus kinnitatakse selgelt nähtaval viisil kohta, kus on esitatud teave kütuseliigi kohta. Märgistus peab olema selgelt nähtava ja kergesti loetava suuruse ja kirjaga.

Artikkel 9 1. Komisjon esitab 31. detsembriks 2012 ja seejärel iga kolme aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, lisades sellele vajaduse korral ettepaneku käesoleva direktiivi muutmiseks. Selles aruandes võetakse eelkõige arvesse järgmist: a) autotehnoloogia kasutamine ja areng, eelkõige bensiinis ja diislikütuses lubatud maksimaalse biokütusesisalduse suurendamise teostatavus ning vajadus üle vaadata artikli 3 lõikes 3 nimetatud kuupäev; b) ühenduse poliitika maanteesõidukite CO2 heidete kohta; c) võimalus kohaldada II lisa nõudeid, eelkõige polütsükliliste aromaatsete süsivesinike piirväärtusi väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate (sealhulgas siseveelaevade), põllu- ja metsamajanduslike traktorite ning väikelaevade suhtes; d) kütustes detergentide kasutamise suurendamine; e) muude metallilisandite kui MMT kasutamine kütustes; f) bensiinis ja diislikütuses kasutatavate komponentide üldkogus, võttes arvesse ühenduse keskkonnaalaseid õigusakte, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik) ( 7 ) ja selle tütardirektiivide eesmärke; ▼M9 ————— ▼M4 j) ajakohastatud kulude-tulude ja mõjuanalüüs maksimaalse lubatud aururõhu vähendamise kohta bensiinis suveperioodil alla 60 kPa. ▼M9 —————

Artikkel 9a Liikmesriigid määravad kindlaks sanktsioonid, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud siseriiklike sätete rikkumise korral. Kindlaksmääratud trahvid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

Artikkel 10 ▼M7 1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 10a vastu delegeeritud õigusakte, kui see on vajalik lubatud analüüsimeetodite kohandamiseks, et tagada nende vastavus seoses I või II lisas osutatud Euroopa standardite muutmisega. Samuti on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 10a vastu delegeeritud õigusakte, et artikli 3 lõike 4 esimeses lõigus sätestatud piirides kohandada III lisas sätestatud bensiini etanoolisisalduse aururõhu (kPA) puhul lubatud erandeid. Kõnealused delegeeritud õigusaktid ei piira artikli 3 lõike 4 alusel antud erandeid. ▼B 2. Sellise kohandamise tulemuseks ei tohi olla käesolevas direktiivis sätestatud piirväärtuste otsene või kaudne muutmine ega ka nende kohaldamise alguskuupäevade mis tahes muutmine.

Artikkel 10a 1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 7a lõikes 6, artikli 7d lõikes 7 ja artikli 10 lõikes 1 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 5. oktoobrist 2015. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 7a lõikes 6, artikli 7d lõikes 7 ja artikli 10 lõikes 1 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 7a lõike 6, artikli 7d lõike 7 ja artikli 10 lõike 1 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 11 1. Komisjoni abistab kütusekvaliteedi komitee, välja arvatud lõikes 2 osutatud juhtudel. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 ( 8 ) tähenduses. 2. Biokütuste säästlikkusega seotud küsimustes artiklite 7b, 7c ja 7d alusel abistab komisjoni direktiivi 2009/28/EÜ artikli 25 lõikes 2 osutatud biokütuste ja biopõlevvedelike säästlikkuse komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Artikkel 12 1. Direktiivid 85/210/EMÜ, 85/536/EMÜ ja 87/441/EMÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2000. 2. Direktiivi 93/12/EMÜ muudetakse, jättes artikli 1 lõike 1 punkt b ja artikli 2 lõige 1 välja alates 1. jaanuarist 2000.

Artikkel 13 1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 1. juulil 1999. Nad teatavad sellest viivitamata komisjonile. Liikmesriigid kohaldavad neid meetmeid alates 1. jaanuarist 2000. Kui liikmesriigid need meetmed võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetavate siseriiklike põhiliste õigusnormide tekstid.

Artikkel 15 Direktiiv jõustub Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 16 Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.