Direktiiv 2004/54

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. I LISA Artiklis 3 mainitud ohutusmeetmed 1. Ohutusmeetmeotsuste tegemise alus 1.1. Ohutusparameetrid 1.1.1. Tunnelis rakendatavad ohutusmeetmed peavad põhinema infrastruktuurist, kasutamisviisist, kasutajatest ja sõidukitest koosneva süsteemi igakülgsel ja süstemaatilisel arvesse võtmisel. 1.1.2. Arvesse tuleb võtta järgmisi parameetreid: — tunneli pikkus, — tunneliõõnte arv, — sõiduradade arv, — ristlõike kuju, — püst- ja rõhtsuunaline joondatus, — ehitusviis, — ühe- või kahesuunaline liiklus, — liiklussagedus tunneliõõne kohta (sealhulgas selle ajaline jaotus), — ummikuoht (päeva või hooaja lõikes), — päästeteenistustel ligipääsuks kuluv aeg, — raskeveokite olemasolu ja osakaal, — ohtlike kaupade olemasolu, osakaal ja liik, — ligipääsuteede omadused, — sõiduraja laius, — lubatud sõidukiirus, — geograafiline ja meteoroloogiline keskkond. 1.1.3. Kui tunnelil on seoses eelpool nimetatud parameetritega eriomadus, tehakse riskianalüüs vastavalt artiklile 13, et määrata kindlaks, kas tunneli ohutuse kõrge taseme tagamiseks on vaja lisaohutusmeetmeid ja/või lisaseadmeid. See riskianalüüs arvestab võimalikke õnnetusi, mis selgelt halvendavad kasutajate ohutust tunnelites ja mis võivad juhtuda kasutuse ajal, ning nende võimalike tagajärgede olemust ja suurusjärku. 1.2. Vähimnõuded 1.2.1. Ohutusmeetmeid, mida nõutakse järgmistes lõigetes, rakendatakse vähimtasemel, et tagada käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävate tunnelite ohutuse vähimtase. Nõuete piiratud vähendamisi võib lubada tingimusel, et järgmine menetlus sooritatakse edukalt. Liikmesriigid või haldusasutus saadavad komisjonile teavet järgmiste asjaolude kohta: — ettenähtavad nõuete piiratud vähendamised, — ettenähtavat nõuete piiratud vähendamist põhjendavad hädavajalikud tegurid, — alternatiivsed ohuvähendamise meetmed, mida kasutatakse või kehtestatakse, et tagada vähemalt võrdväärne ohutuse tase, sealhulgas nimetatud meetmete põhjendus asjakohaste riskide analüüsi kujul. Komisjon edastab taotluse nõuete piiratud vähendamise kohta liikmesriikidele viivitamata, hiljemalt ühe kuu jooksul pärast selle kättesaamist. Kui kolme kuu jooksul alates taotluse kättesaamisest komisjonis ei esita ei komisjon ega liikmesriigid vastuväiteid, siis on nõuete vähendamine heaks kiidetud ja komisjon teatab sellest kõikidele liikmesriikidele. Kui esitatakse vastuväiteid, siis teeb komisjon ettepaneku artikli 17 lõikes 2 sätestatud korras. Kui otsus on eitav, siis ei lubata nõuete piiratud vähendamist. 1.2.2. Selleks, et tagada ühtne kasutajaliides kõikides tunnelites, mille suhtes käesolev direktiiv kehtib, ei lubata vähendada järgmiste lõikude nõudeid, mis puudutavad kasutajate kasutuses oleva ohutusvarustuse ehitust (avariijuhtpuldid, märgid, teelaiendid, varuväljapääsud, vajaduse korral raadiosideseadmed). 1.3. Liiklussagedus 1.3.1. Kui käesolevas lisas on nimetatud liiklussagedust, siis tähendab see aasta keskmist päevast liiklussagedust, mis läbib tunnelit ühel sõidurajal. Liiklussageduse kindlaksmääramiseks loetakse iga mootorsõidukit ühe üksusena. 1.3.2. Kui üle 3,5-tonniste raskeveokite arv ületab 15 % aasta keskmisest päevasest liiklussagedusest või ületab hooajaline päevane liiklussagedus olulisel määral aasta keskmist liiklussagedusest, siis hinnatakse lisariske, mida võetakse arvesse tunneli liiklussageduse suurendamisel järgmiste lõigete kohaldamiseks. 2. Infrastruktuurimeetmed 2.1. Tunneliõõnte ja sõiduradade arv 2.1.1. Peamised kriteeriumid ühe või kahe õõnega tunneli ehitamisel on kavandatav liiklussagedus ja ohutus, võttes arvesse raskeveokite osakaalu, teekallakuid ja tunneli pikkust. 2.1.2. Kui 15-aastane prognoos näitab, et projekteeritavas tunnelis ületab liiklussagedus 10 000 sõidukit raja kohta päevas, siis ehitatakse kahe ühesuunalise õõnega tunnel hiljemalt nimetatud sõidukite arvu ületamise ajaks. 2.1.3. Peale hädaabiraja on tunneli sees sama palju sõiduradu kui väljas. Sõiduradade arvu muutmine peab toimuma piisaval kaugusel tunneli sissesõiduavast; see kaugus peab olema vähemalt selline, mille läbimine võtab lubatud kiirusega sõitval sõidukil aega vähemalt 10 sekundit. Kui seda takistavad geograafilised asjaolud, tuleb ohutuse tagamiseks võtta lisa- ja/või tugevdatud meetmeid. 2.2. Tunneli kuju 2.2.1. Eriti tuleb silmas pidada ohutust, kui projekteeritakse ristlõikekuju ning tunneli ja ligipääsuteede püst- ja rõhtsuunalist joondatust, sest need parameetrid mõjutavad olulisel määral õnnetuste tõenäosust ja raskusastet. 2.2.2. Pikisuunalised üle 5 % teekallakuid ei ole uutes tunnelites lubatud, välja arvatud juhul, kui muud lahendused ei ole geograafiliste tingimuste tõttu võimalikud. 2.2.3. Üle 3 % teekallakutega tunnelites tuleb võtta ohutuse tagamiseks lisa- ja/või tugevdatud meetmeid. 2.2.4. Kui aeglase raja laius on alla 3,5 meetri ja raskeveokid on lubatud, siis tuleb võtta ohutuse tagamiseks lisa- ja/või tugevdatud meetmeid. 2.3. Pääseteed ja varuväljapääsud 2.3.1. Uutesse ilma hädaabirajata tunnelitesse tuleb ehitada kasutajate jaoks sõiduteega samas tasandis või tõstetud päästeed kasutamiseks avarii või õnnetuse korral. Käesolevat sätet ei kohaldata, kui tunneli ehitus ei võimalda sellist lahendust või võimaldavad seda vaid liiga suure hinnaga ja kui tunnel on ühesuunaline ning varustatud alalise järelevalve ja sõiduraja sulgemissüsteemiga. 2.3.2. Olemasolevates tunnelites, kus ei ole ei hädaabirada ega pääseteed, tuleb võtta ohutuse tagamiseks lisa- ja/või tugevdatud meetmeid. 2.3.3. Varuväljapääsud võimaldavad kasutajatel lahkuda tunnelist jala ja jõuda turvalisse kohta õnnetuse või tulekahju korral ning samuti võimaldavad need päästeteenistustel pääseda jalgsi õnnetuskohale. Sellised varuväljapääsud on näiteks järgmised: — otsesed väljapääsud tunnelist, — põikühendused tunneliõõnte vahel, — väljapääsud pääsegaleriile, — varjendid, millel on tunneliõõnest eraldi pääsetee. 2.3.4. Varjendeid, millel ei ole pääseteele juhtivat väljapääsu, ei ehitata. 2.3.5. Varuväljapääsud rajatakse siis, kui riskianalüüs, mis hõlmab suitsu liikumise kiirust kohalikes tingimustes, näitab, et ventilatsioon ja muud ohutusseadmed ei taga kasutajate piisavat ohutust. 2.3.6. Uutes tunnelites rajatakse varuväljapääsud alati, kui liiklussagedus ületab 2 000 sõidukit sõiduraja kohta. 2.3.7. Olemasolevates üle 1 000 meetri pikkustes tunnelites, mille liiklussagedus on üle 2 000 sõiduki sõiduraja kohta, tuleb hinnata uute varuväljapääsude rajamise võimalikkust ja tõhusust. 2.3.8. Varuväljapääsude vaheline vahekaugus ei tohi ületada 500 meetrit. 2.3.9. Sobivaid vahendeid nagu uksi kasutatakse selleks, et takistada suitsu ja kuumuse liikumist pääseteedesse varuväljapääsu taga nii, et tunneli kasutajad saavad ohutult välja jõuda ja päästeteenistustel on olemas ligipääs tunnelisse. 2.4. Päästeteenistuste ligipääs tunnelisse 2.4.1. Kaheõõnelistes tunnelites, kus õõned on samal või peaaegu samal kõrgusel, rajatakse päästeteenistustele sobivad põikühendused iga 1 500 meetri järel. 2.4.2. Kui geograafiliselt on võimalik, rajatakse eraldusriba ületuskoht kahe- või mitmeõõnelise tunneli kummaski otsas. See võimaldab päästeteenistustel viivitamata pääseda ükskõik kumba õõnde. 2.5. Teelaiendid 2.5.1. Uutesse kahesuunalistesse üle 1 500 meetri pikkustesse tunnelitesse, kus liiklussagedus ületab 2 000 sõidukit raja kohta, rajatakse teelaiendid hädaabiradade puudumise korral kuni 1 000 meetri järel. 2.5.2. Olemasolevate kahesuunaliste üle 1 500 meetri pikkuste tunnelite puhul, mille liiklussagedus ületab 2 000 sõidukit raja kohta ja kus puuduvad hädaabirajad, tuleb hinnata teelaiendite ehitamise võimalikkust ja tõhusust. 2.5.3. Kui tunneli ehitus ei võimalda sellist ümberehitust või võimaldab seda ülemäärase kuluga, siis ei pea teelaiendeid rajama, kui sõidukite kasutuses olev tunneli kogulaius, välja arvatud tõstetud osad ja tavalised sõidurajad, on vähemalt võrdne tavalise sõiduraja laiusega. 2.5.4. Teelaienditel peab olema avariijuhtimispult. 2.6. Äravool 2.6.1. Kui ohtlike kaupade transport on lubatud, siis peab tuleohtlike ja mürgiste vedelike äravool toimuma hästi läbimõeldud voolukanalite kaudu või muude meetmetega tunneli ristlõike ulatuses. Lisaks peab äravoolusüsteemi projekteerima ja seda hooldama nii, et see takistaks tule ja tuleohtlike ning mürgiste vedelike levimist torude sees ja nende vahel. 2.6.2. Kui olemasolevates tunnelites ei ole võimalik nimetatud nõuet täita või saab seda täita vaid ülemäärase kuluga, siis võetakse seda arvesse, kui otsustatakse ohtlike kaupade transpordi lubamist riskianalüüsi põhjal. 2.7. Tarindite tulepüsivus Kõigi tunnelite põhitarindid, mille kohalikul varingul oleksid katastroofilised tagajärjed, näiteks veealused tunnelite korral või selliste tunnelite korral, mille varing võib põhjustada oluliste lähedalasuvate rajatiste kokkuvarisemise, peavad olema piisavalt tulepüsivad. 2.8. Valgustus 2.8.1. Tunnelites on tavavalgustus, mis tagab juhtidele vajaliku nähtavuse nii päeval kui öösel sissesõidu juures ja tunneli sees. 2.8.2. Ohutusvalgustus paigaldatakse, et võimaldada vähimnähtavust olukorras, kui tunneli kasutajad lahkuvad elektrikatkestuse korral tunnelist sõidukitega. 2.8.3. Pääseteede valgustus, näiteks pääseteed tähistavad tuled kuni 1,5 m kõrgusel paigaldatakse selleks, et juhtida kasutajad hädaolukorras tunnelist välja mööda pääseteed jalgsi. 2.9. Ventilatsioon 2.9.1. Ventilatsioonisüsteemi projekteerimisel, ehitamisel ja kasutamisel peab arvestama järgmiste asjaoludega: — sõidukitest eralduvate saasteainete ärajuhtimine tavalise ja tipptunniliikluse ajal, — sõidukitest eralduvate saasteainete ärajuhtimine, kui liiklus on peatunud vahejuhtumi või õnnetuse tõttu, — kuumuse ja suitsu ärajuhtimine tulekahju korral. 2.9.2. Mehhaaniline ventilatsioonisüsteem tuleb paigaldada kõikidesse üle 1 000 meetri pikkustesse tunnelitesse, mille liiklussagedus on üle 2 000 sõiduki raja kohta. 2.9.3. Kahesuunalistes tunnelites ja/või tiheda liiklusega ühesuunalistes tunnelites on pikiventilatsioon lubatud vaid siis, kui riskianalüüs vastavalt artiklile 13 näitab, et see on vastuvõetav ja/või võetakse erimeetmeid nagu asjakohane liiklusjuhtimine, lühemad varuväljapääsude vahekaugused, suitsu väljatõmme teatud aja tagant. 2.9.4. Põiksuunalist või osaliselt põiksuunalist ventilatsioonisüsteemi kasutatakse tunnelites, kus on mehhaanilist ventilatsioonisüsteemi vaja ja kus pikiventilatsioon ei ole lubatud punkti 2.9.3. alusel. Nimetatud süsteemid peavad olema võimelised tulekahju korral tunnelist suitsu eemaldama. 2.9.5. Kahesuunalise liiklusega tunnelites, mille liiklussagedus on üle 2 000 sõiduki raja kohta, mis on üle 3 000 meetri pikad ja kus on juhtimiskeskus ning põiksuunaline või osaliselt põiksuunaline ventilatsioon, võetakse järgmisi ventilatsiooni vähimmeetmeid: — paigaldatakse õhu ja suitsuärastusklapid, mis võivad töötada eraldi või korraga, — õhu pikikiirust jälgitakse pidevalt ja vastavalt sellele kohandatakse ventilatsioonisüsteemi juhtimisprotsessi (ärastusklapid, ventilaatorid jne). 2.10. Avariijuhtpuldid 2.10.1. Avariijuhtpultide eesmärk on võimaldada ligipääs mitmesugustele ohutuseadmetele, eriti hädaabitelefonidele ja tulekustutitele, ent need ei pea kaitsma kasutajaid tulekahju mõjude eest. 2.10.2. Avariijuhtpuldid koosnevad külgseinal asuvast kastist või asuvad ideaaljuhul külgseinasüvendis. Nendes on vähemalt hädaabitelefon ja kaks tulekustutit. 2.10.3. Avariijuhtpuldid asuvad tunneli sissesõitude juures ja tunneli sees vahekaugustel, mis uutes tunnelites on kuni 150 meetrit ja olemasolevates tunnelites kuni 250 meetrit. 2.11. Veevarustus Kõik tunnelid peavad olema veega varustatud. Hüdrandid peavad asuma sissesõitude lähedal ja tunneli sees kuni 250 meetri järel. Kui veetorustikku ei saa kasutada, on kohustuslik tagada, et piisav veekogus oleks kättesaadav muul viisil. 2.12. Liiklusmärgid Tunnelikasutajate jaoks kasutatakse kõikide ohutusseadmete kohta erimärke. Tunnelites kasutatavad märgid ja tähised on esitatud III lisas. 2.13. Juhtimiskeskus 2.13.1. Kõigis üle 3 000 meetri pikkustes tunnelites, mille liiklussagedus ületab 2 000 sõidukit raja kohta, peab olema juhtimiskeskus. 2.13.2. Mitme tunneli järelevalve võib olla koondatud ühte juhtimiskeskusesse. 2.14. Seiresüsteemid 2.14.1. Videojärelevalvesüsteemid ja liiklusõnnetusi (nt sõidukite peatumist) ja/või tulekahjusid automaatselt avastav süsteem paigaldatakse kõikidesse juhtimiskeskusega tunnelitesse. 2.14.2. Automaatsed tulekahjuandurisüsteemid paigaldatakse kõikidesse juhtimiskeskuseta tunnelitesse, kui mehhaaniline suitsuärastussüsteem on automaatsest saasteaineid eemaldavast ventilatsioonisüsteemist eraldi. 2.15. Tunneli sulgemise seadmed 2.15.1. Kõigis üle 1 000 meetri pikkustes tunnelites tuleb paigaldada sissepääsude ette foorid, et tunnelit saaks sulgeda hädaolukorra korral. Juhiste järgimise tagamiseks võib kasutada lisavahendeid nagu ajutisi liiklusmärke ja teetõkkeid. 2.15.2. Kõigis üle 3 000 meetri pikkustes tunnelites, kus on juhtimiskeskus ja liiklussagedus on üle 2 000 sõiduki raja kohta, on soovitatav paigaldada seadmed, mis peataks sõidukeid hädaolukorras, kuni 1 000 meetri järel. Need seadmed hõlmavad foore ja vajaduse korral lisavahendeid nagu valjuhääldeid, ajutisi liiklusmärke ja teetõkkeid. 2.16. Sidesüsteemid 2.16.1. Kõigisse üle 1 000 meetri pikkustesse tunnelitesse, mille liiklussagedus on üle 2 000 sõiduki raja kohta, tuleb paigaldada päästeteenistuste raadioseadmed. 2.16.2. Juhtimiskeskuse ja kasutajatele mõeldud raadiosidekanalite olemasolu korral peab olema võimalik katkestada nende sidekanalite tavaline tegevus hädateadete edastamiseks. 2.16.3. Varjendid ja muud rajatised, kus evakueeruvad tunnelikasutajad peavad ootama enne väljapääsemist, peavad olema varustatud valjuhäälditega, mille kaudu saaks kasutajatele teavet edastada. 2.17. Elektritoide ja juhtmestikud 2.17.1. Kõigis tunneleis peab olema varutoide, mis suudab tagada hädavajalike ohutusseadmete töötamise ajaks, kuni kõik kasutajad on tunnelist evakueerunud. 2.17.2. Elektri-, mõõte- ja juhtimisjuhtmestikud projekteeritakse viisil, et kohalik katkestus näiteks tulekahju tõttu ei takistaks kahjustamata juhtmestike toimivust. 2.18. Seadmete tulepüsivus Tunneli kõigi seadmete tulepüsivuse tase peab arvestama tehnika võimalustega ja selle eesmärgiks peab olema vajalike ohutusfunktsioonide säilitamine tulekahju korral. 2.19. Vähimnõuete kokkuvõtte tabel Järgmine tabel võtab kokku eelmistes lõigetes sätestatud vähimnõuded. Vähimnõuded on sätestatud käesoleva lisa kehtivas tekstis. 3. Toimimist puudutavad meetmed 3.1. Toimimise vahendid Tunneli toimimist korraldatakse nimetatud meetmete kaudu, mis tagavad liikluse jätkuvuse ja ohutuse tunnelis. Tunneli tööga seotud personal ja päästeteenistused saavad alg- ja jätkuväljaõpet. 3.2. Päästetööde kavandamine Kõigi tunnelite kohta peab olema koostatud hädaolukordade lahendamise plaan. Tunnelites, mis algavad ühes ja lõpevad teises liikmesriigis, kehtib üks kaheriigiline hädaolukorra lahendamise plaan mõlema riigi jaoks. 3.3. Tööd tunnelis Radade täielik või osaline sulgemine seoses plaanikohaste ehitus- või hooldustöödega algab alati väljapool tunnelit. Selleks otstarbeks võib kasutada ajutisi liiklusmärke, valgusfoore ja mehhaanilisi tõkkeid. 3.4. Õnnetuste ja vahejuhtumite lahendamine Raske õnnetuse või vahejuhtumi korral peatatakse viivitamata liiklus kõigis asjaomastes tunneliõõntes. Selleks võetakse korraga kasutusele ülalmainitud seadmed sissesõitude ees, samuti ajutised liiklusmärgid, foorid ja mehhaanilised tõkked tunneli sees, et kogu liiklus peatataks võimalikult kiiresti tunneli sees ja sellest väljas. Alla 1 000 meetri pikkusi tunneleid võib sulgeda muude vahenditega. Liiklust juhitakse nii, et õnnetusest või vahejuhtumist haaramata sõidukid saavad kiiresti tunnelist lahkuda. Vahejuhtumi korral tunnelis peab päästeteenistuste ligipääsuaeg olema võimalikult lühike ning seda mõõdetakse regulaarsetel õppustel. Seda võib mõõta ka vahejuhtumite ajal. Suurtes kahesuunalistes suure liiklussagedusega tunnelites määrab riskianalüüs vastavalt artiklile 13 kindlaks, kas päästeteenistused paigutatakse tunneli otstesse. 3.5. Juhtimiskeskuse tegevus Üks juhtimiskeskus juhib mis tahes juhtimiskeskusega tunnelit mis tahes ajal, sealhulgas neid, mis algavad ühes ja lõpevad teises liikmesriigis. 3.6. Tunneli sulgemine Tunneli pika- võilühiajalise sulgemise korral teatatakse kasutajatele kergesti ligipääsetavate teabesüsteemide kaudu parimad ümbersõiduvõimalused. Need ümbersõiduvõimalused peavad sisalduma süstemaatilistes situatsioonplaanides. Nende eesmärk peab olema hoida liiklusvoolu võimalikult sujuvana ja vähendada ohuolukorra levimist ümbruskonda. Liikmesriigid peavad mõistlikul tasandil püüdma vältida olukorda, kus kahe liikmesriigi territooriumil paiknevat tunnelit ei saa kasutada halbade ilmastikutingimuste tagajärgede tõttu. 3.7. Ohtlike kaupade vedu Järgmisi meetmeid kohaldatakse ohtlikke kaupu vedavate sõidukite ligipääsu suhtes tunnelitesse, nagu see on määratletud asjakohastes Euroopa õigusaktides ohtlike kaupade maanteeveo kohta: — teostada riskianalüüs vastavalt artiklile 13 enne ohtlikke kaupade vedu puudutavate määruste ja nõuete määratlemist või muutmist, — paigaldada määruse täitmiseks vajalikke märke enne viimast väljasõitu enne tunnelit ja tunneli sissesõitudes ning enne sissesõite, et võimaldada juhtidel valida ümbersõiduteed, — lisaks ülalnimetatud riskianalüüsile võtta iga juhtumi puhul arvesse spetsiaalseid meetmeid, mis on mõeldud ohtude vähendamiseks seoses mõnede või kõikide sõidukitega, mis veavad ohtlikke aineid tunnelites, nagu deklaratsiooni esitamine enne tunnelisse sisenemist või tunneli läbimine koos saatesõidukitega. 3.8. Möödasõit tunnelites Teostatakse riskianalüüs, et otsustada, kas ohtlikke kaupu vedavad sõidukid tohivad möödasõite teostada tunnelites, kus on kummaski suunas rohkem kui üks sõidurada. 3.9. Sõidukite pikivahe ning kiirus Sõidukite sobiv kiirus ja ohutu pikivahe on tunnelites eriti tähtsad ning neile tuleb pöörata palju tähelepanu. See hõlmab kasutajate teavitamist sobiva kiiruse ja pikivahe kohta. Vajaduse korral jälgitakse nende nõuete täitmist. Sõiduautokasutajad peavad tavatingimustes hoidma vähemalt sellist pikivahet, mida sõiduk läbiks kahe sekundiga. Raskeveokite pikivahe peab olema sellest kaks korda pikem. Kui tunnelis liiklus peatub, siis peavad kasutajad säilitama pikivahe 5 meetrit, välja arvatud juhul, kui see ei ole hädapeatumise tõttu võimalik. 4. Teabekampaaniad Tunnelite ohutust puudutavaid teabekampaaniaid korraldatakse regulaarselt ja koos huvitatud pooltega rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö alusel. Nimetatud teabekampaaniad käsitlevad kasutajate õiget käitumist tunnelile lähenemisel ja selle läbimisel, eriti seoses sõiduki rikkega, ummikutega, õnnetuste ja tulekahjuga. Teave olemasolevate ohutusseadmete ja õige käitumise kohta tunnelites paigutatakse kasutajate jaoks mugavatesse kohtadesse (näiteks puhkekohtadesse enne tunnelit, tunneli sissesõitude juurde või Internetti). II LISA Projekti, ohutusdokumentatsiooni, tunneli kasutuselevõtu, muudatuste ja korraliste õppuste heakskiitmine 1. Projekti heakskiitmine 1.1. Käesoleva direktiivi sätteid kohaldatakse alates eelprojekteerimisest. 1.2. Enne ehitustöid koostab tunnelijuht punktides 2.2 ja 2.3 kirjeldatud ohutusdokumentatsiooni tunneli kohta projekteerimisetapis ning peab nõu ohutusametnikuga. Tunnelijuht esitab ohutusdokumentatsiooni haldusasutusele ja lisab ohutusametniku ja/või järelevalveasutuse arvamuse. 1.3. Projekti kiidab heaks vastutav asutus, kes teatab oma otsuse tunnelijuhile ja haldusasutusele. 2. Ohutusdokumentatsioon 2.1. Tunnelijuht koostab ohutusdokumentatsiooni iga tunneli kohta ja ajakohastab seda pidevalt ning esitab ohutusdokumentatsiooni ühe eksemplari ohutusametnikule. 2.2. Ohutusdokumentatsioon kirjeldab ennetavaid ja kaitsemeetmeid, mis on vajalikud kasutajate ohutuse tagamiseks, võttes arvesse liikumispuudega isikuid ja vaegureid, tee iseloomu, rajatise ehitust, selle ümbrust, liikluse iseloomu ja direktiivi artiklis 2 määratletud päästeteenistuste tegevuse ulatust. 2.3. Tunneli ohutusdokumentatsioon projekteerimise etapil sisaldab eelkõige järgmist: — kavandatava rajatise ja sellele ligipääsu kirjeldust koos plaanidega, mida on vaja selle ehituse ja oodatavate kasutustingimuste mõistmiseks, — liiklusprognoosi, mis täpsustab ja põhjendab tingimusi, mida oodatakse ohtlike kaupade vedudelt koos I lisa punkti 3.7 alusel nõutava riskianalüüsiga, — ohuanalüüsi, mis kirjeldab tunnelite kasutajate ohutust halvendavaid võimalikke õnnetusi, mis võivad juhtuda tunneli kasutamise ajal, ning nende võimalike tagajärgede iseloomu ja ulatust; see analüüs peab täpsustama ja põhjendama õnnetuste ja nende tagajärgede tõenäosuse vähendamise meetmeid, — käesoleva valdkonna spetsialisti või sellel alal tegutseva organisatsiooni, milleks võib olla järelevalveasutus, arvamus ohutuse kohta. 2.4. Kasutuselevõtu etapil oleva tunneli ohutusdokumentatsioon sisaldab lisaks projekteerimise etapi dokumentatsioonile järgmist: — organisatsiooni, inim- ja materiaalsete ressursside ning juhiste kirjeldus, mida on tunnelijuht täpsustanud, et tagada tunneli toimimine ja hooldus, — koos päästeteenistustega koostatud hädaolukorra lahendamise plaan, mis võtab arvesse ka liikumispuudega isikuid ja vaegureid, — kogemuste pideva tagasiside süsteemi kirjeldus, mille kaudu jäädvustatakse ja analüüsitakse olulisi vahejuhtumeid ja õnnetusi. 2.5. Kasutusel oleva tunneli ohutusdokumentatsioon sisaldab lisaks kasutusele võetava tunneli dokumentatsioonile järgmist: — oluliste vahejuhtumite ja õnnetuste aruannet ja analüüsi, mis on toimunud alates käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast, — korraldatud ohutusõppuste nimekiri ja nendest saadud kogemuste analüüs. 3. Kasutuselevõtmine 3.1. Tunneli esmane avamine liiklusele peab saama haldusasutuselt loa järgmises korras. 3.2. See kord kehtib tunneli avamise suhtes liiklusele ka pärast suuremat muudatust selle ehituses, toimimises või pärast olulisi muudatustöid tunnelis, mis võivad olulisel määral muuta ohutusdokumentatsiooni osa. 3.3. Tunnelijuht edastab punktis 2.4 nimetatud ohutusdokumentatsiooni ohutusametnikule, kes esitab oma arvamuse tunneli liikluseks avamise kohta. 3.4. Tunnelijuht edastab nimetatud ohutusdokumentatsiooni haldusasutusele ja lisab sellele ohutusametniku arvamuse. Haldusasutus otsustab, kas ta lubab tunnelit avada liiklusele või lubab seda teatud piirangutega ning teatab sellest tunnelijuhile. Päästeteenistustele saadetakse nimetatud otsuse koopia. 4. Muudatused 4.1. Tunnelijuht taotleb uut luba vastavalt punktis 3 kirjeldatud korrale iga olulise muudatuse jaoks tunneli ehituses, seadmestikus või toimimises, mis võib olulisel määral muuta ohutusdokumentatsiooni osi. 4.2. Tunnelijuht teatab ohutusametnikule muudatustest tunneli ehituses ja toimimises. Enne iga muudatustööd tunnelis edastab tunneli juhataja ohutusametnikule ettepanekuid sisaldava dokumentatsiooni. 4.3. Ohutusametnik uurib muudatuse tagajärgi ja igal juhul esitab oma arvamuse tunneli juhatajale, kes saadab selle koopia haldusasutusele ja päästeteenistustele. 5. Korralised õppused Tunnelijuht ja päästeteenistused korraldavad koostöös ohutusametnikuga ühiselt korrapäraseid tunneli töötajate ja päästeteenistuste õppusi. Õppused: — peavad olema võimalikult elulähedased ning vastama kindlaks määratud vahejuhtumite lahendamise stsenaariumidele, — peavad andma selgeid hindamistulemusi, — peavad vältima tunneli kahjustamist, — võivad osaliselt olla korraldatud mudel- või arvutisimulatsioonidena täiendatavate tulemuste saamiseks. a) täieulatuslikud õppused, mille tingimused on võimalikult elulähedased, viiakse läbi igas tunnelis vähemalt iga nelja aasta järel. Tunnelit tohib sulgeda ainult siis, kui liiklust on võimalik sobival viisil ümber suunata. Osalised ja/või simulatsiooniharjutused korraldatakse igal aastal. Piirkondades, kus on mitu tunnelit lähestikku, korraldatakse täieulatuslik õppus läbi vähemalt ühes kõnealuses tunnelis. b) Ohutusametnik ja päästeteenistused hindavad ühiselt neid õppusi, koostavad aruande ja teevad asjakohaseid ettepanekuid. III LISA Tunnelitähised 1. Üldnõuded Käesolevaga esitatakse liiklusmärgid ja tähised, mida tuleb tunnelites kasutada. Käesolevas jaos nimetatud liiklusmärke kirjeldab 1968. aasta Viini konventsioon maanteeliikluse kohta, kui neid ei ole määratletud muul viisil. Et hõlbustada märkide rahvusvahelist mõistmist, põhineb käesolevas lisas ettenähtud märkide ja tähiste süsteem kujundite ja värvide kasutamisel, mis iseloomustavad märgiliike, ja võimaluse korral graafilisi kujundite, mitte sõnade kasutamisel. Kui liikmesriigid peavad vajalikuks ettenähtud märke ja tähiseid muuta, ei tohi tehtavad muudatused muuta nende põhitunnuseid. Kui liikmesriigid ei kohalda Viini konventsiooni, siis võib ettenähtud märke ja sümboleid muuta tingimusel, et muudatused ei muuda nende põhisisu. 1.1. Liiklusmärke kasutatakse järgmiste ohutusrajatiste tähistamiseks tunnelites: — Teelaiendid; — varuväljapääsud: sama märki kasutatakse kõikide varuväljapääsude jaoks; — Pääseteed: kaks lähimat varuväljapääsu tähistatakse märkidega külgseintel kuni 25 meetri järel, 1,0-1,5 m kõrgusel pääseteest. Märkidele on märgitud kaugus varuväljapääsuni; — Avariijuhtpuldid: märgid, mis näitavad hädaabitelefonide ja tulekustutite olemasolu. 1.2. Raadio: Tunnelites, kus kasutajad võivad saada teavet raadio kaudu, teavitavad sissepääsu ette paigaldatud vastavad märgid kasutajaid, kuidas sellist teavet saada. 1.3. Märgid ja tähised kujundatakse ja paigaldatakse nii, et nad on hästi nähtavad. 2. Märkide ja tahvlite kirjeldus Liikmesriigid kasutavad sobivaid märke, mis vajaduse korral paigutatakse tunneli hoiatusalasse, tunnelisse ja pärast tunneli lõppu. Märkide kujundamisel tunnelite jaoks arvestatakse kohaliku liiklusega ja ehitustingimustega ning samuti kohalike tingimustega. Kasutatakse maanteeliiklust käsitlevas 1968. aasta Viini konventsiooni kohaseid märke, välja arvatud liikmesriikides, mis ei kohalda Viini konventsiooni. 2.1. Tunneli märk Järgmine märk paigaldatakse tunneli iga sissesõidutee juurde: Viini konventsiooni märk E11 A “Maanteetunnel”; Pikkus märgitakse kas paneeli alaserva või lisatahvlile H2. Üle 3 000 meetri pikkades tunnelites märgitakse järelejäänud tunneli pikkus iga 1 000 meetri järel. Võib olla näidatud ka tunneli nimi. 2.2. Teemärgised Teemärgiseid tuleb kasutada tee serval. Kahesuunalistes tunnelites peaks kasutama hästi nähtavat ühe- või kahekordset eraldusjoont sõidusuundade vahel. 2.3. Märgid ja tahvlid rajatiste tähistamiseks Avariijuhtpuldid Avariijuhtpultidel on märgid, mis peavad olema Viini konventsiooni liiki F märgid ja osutama kasutajatele kättesaadavaid seadmeid, näiteks: Tunnelist uksega eraldatud avariijuhtpultides peab selgelt loetav tekst vajalikes keeltes teatama, et avariijuhtpult ei paku tulekahju korral kaitset. Näide: “SEE ALA EI KAITSE TULE EEST Liigu märkide järgi varuväljapääsuni” Teelaiendid Teelaiendeid tähistavad märgid peavad olema Viini konventsiooni liiki E märgid. Telefonidele ja tulekustutitele osutatakse lisatahvliga või vahetult märgil. Varuväljapääsud Varuväljapääse tähistavad märgid peavad olema Viini konventsiooni liiki G märgid. Näited: Samuti on vaja kinnitada külgseintele kaht lähimat väljapääsu osutav märk. Näited: Sõidurajafoori tuled Need võivad olla ringi- või ristkülikukujulised. Ajutised liiklusmärgid Ajutised märgid teavitavad tunnelikasutajaid ummikutest, riketest, õnnetustest, tulekahjudest või mis tahes muudest ohtudest. ( 1 ) ELT C 220, 16.9.2003, lk 26. ( 2 ) ELT C 256, 24.10.2003, lk 64. ( 3 ) Euroopa Parlamendi 9. oktoobri 2003. aasta arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata), nõukogu 26. veebruari 2004. aasta ühine seisukoht (ELT C 95, 20.4.2004, lk 31) ja Euroopa Parlamendi 20. aprilli 2004. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). ( 4 ) EÜT L 228, 9.9.1996, lk 1. Otsust on muudetud otsusega 1346/2001/EÜ (EÜT L 185, 6.7.2001, lk 1). ( 5 ) EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.