Direktiiv 2005/36

Käesolev direktiiv kehtestab korra, mille alusel liikmesriik, kes teeb reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamise või sellel tegutsemise oma territooriumil sõltuvaks eriomase kutsekvalifikatsiooni omamisest (edaspidi “vastuvõttev liikmesriik”), peab vastaval kutsealal tegutsema hakkamiseks või sellel tegutsemiseks tunnustama teises liikmesriigis või teistes liikmesriikides (edaspidi “päritoluliikmesriik”) saadud kutsekvalifikatsioone, mis lubavad nimetatud kvalifikatsioone omaval isikul seal samal kutsealal töötada.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi liikmesriigi kodanike, sealhulgas vabakutseliste suhtes, kes soovivad füüsilisest isikust ettevõtjana või töötajana tegutseda reguleeritud kutsealal teises liikmesriigis kui see, kus nad omandasid oma kutsekvalifikatsiooni. 2. Iga liikmesriik võib vastavalt oma õigusaktidele lubada liikmesriigi kodanikel, kellel on mujal kui selles liikmesriigis saadud kutsekvalifikatsiooni tõend, tegutseda oma territooriumil reguleeritud kutsealal artikli 3 lõike 1 punkti a mõistes. III jaotise III peatükis reguleeritud kutsealade osas peab esmane tunnustamine arvestama nimetatud peatükis sätestatud koolituse miinimumnõudeid. 3. Käesoleva direktiivi vastavaid sätteid ei kohaldata juhul, kui kõnealuste reguleeritud kutsealade suhtes kehtestatakse ühenduse eraldi õigusaktiga kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega otseselt seotud teistsugune täpsustatud kord.

1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) reguleeritud kutseala — kutsetegevus või -tegevuste hulk, millel tegutsema hakkamist või tegutsemist või tegutsemise üht moodustest reguleerivad spetsiaalse kutsekvalifikatsiooni omamist kas otseselt või kaudselt käsitlevad õigus- või haldusnormid; tegutsemise moodus on eelkõige kutsealal tegutsemine kutsenimetuse all, kui sellise nimetuse kasutamine on õigus- või haldusnormidega lubatud üksnes vastavat kutsekvalifikatsiooni omavatel isikutel. Kui esimene lause ei kohaldu, käsitletakse reguleeritud kutsealana lõikes 2 nimetatud kutseala; b) kutsekvalifikatsioon — haridust tõendava dokumendiga, artikli 11 punkti a alapunktis i nimetatud pädevuskinnituse ja/või töökogemusega tõendatud kvalifikatsioon; c) kvalifikatsiooni tõendav dokument — diplomid, tunnistused ja muud, liikmesriigi õigus- või haldusnormide kohaselt liikmesriigi pädeva asutuse väljaantud dokumendid, mis tõendavad peamiselt ühenduses omandatud kutsealase koolituse edukat läbimist. Kui esimene lause ei kohaldu, käsitletakse kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidena lõikes 3 nimetatud kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti; d) pädev asutus — mistahes asutus või organ, mis on liikmesriigi poolt eraldi volitatud väljastama või vastu võtma koolitusdiplomeid ja muid dokumente või teavet ja vastu võtma taotlusi ja tegema käesolevas direktiivis nimetatud otsuseid; e) reguleeritud haridus ja koolitus — antud kutsealal tegutsemisele suunatud koolitus, mis koosneb kursustest või vajadusel lisaks kursustele ka kutsealasest koolitusest või katseajast või kutsepraktikast. Asjaomase liikmesriigi õigus- või haldusnormidega määratakse kutsealase koolituse, katseaja või kutsepraktika struktuur ja tase ning neid kontrollib või kiidab heaks selleks määratud asutus; f) töökogemus — asjaomasel kutsealal tegelik ja seaduslik tegutsemine liikmesriigis; g) kohanemisaeg — vastuvõtvas liikmesriigis reguleeritud kutsealal tegutsemine kutseala kvalifitseeritud esindaja vastutuse all, kusjuures sellise järelevalve all sooritud praktikaga võib kaasneda täienduskoolitus. Seda järelevalve all sooritatud praktikat tuleb hinnata. Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus kehtestab üksikasjaliku kohanemisaja ja selle hindamist, samuti sisserändaja seisundit käsitleva korra. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused kehtestavad kehtiva ühenduse õiguse alusel järelevalve all praktikat sooritava isiku seisundi selles liikmesriigis, reguleerides eelkõige elamisloa, samuti kohustuste, sotsiaalsete õiguste ja soodustuste, toetuste ning tasude küsimusi; h) sobivustest — vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse korraldatud test, mis piirdub taotleja kutsealaste teadmistega ja mille eesmärk on hinnata taotleja suutlikkust tegutseda reguleeritud kutsealal selles liikmesriigis. Sellise testi korraldamiseks koostab pädev asutus nimekirja teemadest, mis liikmesriigis nõutavat hariduse ja koolituse ning taotleja omandatud hariduse ja läbitud koolituse võrdluse alusel ei ole taotleja kvalifikatsiooni tõendava diplomiga või muu dokumendiga kaetud. Sobivustest peab arvestama asjaolu, et taotleja on kvalifitseeritud spetsialist kas oma päritoluliikmesriigis või selles liikmesriigis, kust ta tuleb. Test peab valikuliselt hõlmama nimekirjas ülesloetud teemasid, mille valdamine on vastuvõtvas liikmesriigis kutsealal tegutsemiseks oluline. Testis võib kontrollida ka vastuvõtvas liikmesriigis kõnealusele tegevusele kohaldatavate kutsealaste eeskirjade tundmist. Vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus määrab sobivustesti üksikasjaliku rakendamise korra ja selles liikmesriigis ennast sobivustestiks ette valmistada sooviva taotleja staatuse liikmesriigis; i) ettevõtte juht — isik, kes on kõnealuse tegevusala ettevõttes tegev kui: i) ettevõtte juht või ettevõtte filiaali juht või ii) ettevõtte omaniku või juhi asetäitja juhul, kui selle ametiga kaasneb esindatud omaniku või juhi vastutusega võrdväärne vastutus, või iii) juhtival ametikohal töötav isik, kelle kohustused on kaubandus- ja/või tehnilise iseloomuga ja kes vastutab ettevõtte ühe või enama osakonna eest. 2. I lisas loetletud ühingute või organisatsioonide liikmete praktiseeritavaid kutsealasid käsitletakse reguleeritud kutsealadena. Esimeses lõigus nimetatud ühingute või organisatsioonide eesmärk on esmajoones edendada ja hoida asjaomase kutseala kõrget standardit. Liikmesriik tunnustab neid selle eesmärgi teostajatena erikorras ja nad väljastavad oma liikmetele kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, tagades et nende liikmed austavad nende kehtestatud kutsealaseid eeskirju ja andes liikmetele õiguse kasutada kutsenimetust või vastavat tähekombinatsiooni või saada kasu sellise kvalifikatsiooniga kaasnevast. Kui liikmesriik tunnustab esimeses lõigus nimetatud ühingut või organisatsiooni, peab ta komisjonile sellest teatama ja komisjon avaldab vastava teate Euroopa Liidu Teatajas. 3. Kolmanda riigi väljastatud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente käsitletakse kvalifikatsiooni tõendava dokumendina juhul, kui selle omanikul on selle liikmesriigi territooriumil, kes tunnustab seda kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti artikli 2 lõike 2 alusel, selle liikmesriigi poolt tõendatud kolmeaastane töökogemus asjaomasel kutsealal.

1. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamine vastuvõtva liikmesriigi poolt annab soodustatud isikule võimaluse asuda selles liikmesriigis tegutsema samal kutsealal kui see, millele ta kvalifitseerus päritoluliikmesriigis, ja tegutseda sellel kutsealal vastuvõtvas liikmesriigis selle liikmesriigi kodanikega võrdsetel tingimustel. 2. Käesoleva direktiivi tähenduses on kutseala, millel taotleja soovib vastuvõtvas liikmesriigis tegutseda, sama mis kutseala, millele ta päritoluliikmesriigis kvalifitseerus, juhul, kui vastavad kutsetegevused on võrreldavad.

1. Ilma et see piiraks ühenduse õiguse erisätete ning samuti käesoleva direktiivi artiklite 6 ja 7 kohaldamist, ei tohi liikmesriigid kutsekvalifikatsiooniga seotud põhjusel takistada teenuste vaba osutamist teises liikmesriigis juhul, kui: a) teenuse osutaja on liikmesriigis ametlikult asutatud (edaspidi “asutamise liikmesriik”), eesmärgiga tegutseda seal samal kutsealal ja b) teenuse osutaja asub teise liikmesriiki ja kui ta tegutses asutamise liikmesriigis sellel kutsealal vähemalt kaks aastat teenuse osutamisele eelnenud kümne aasta jooksul, kui see kutseala ei ole selles liikmesriigis reguleeritud. Kaheaastast kutsealal tegutsemise nõuet ei kohaldata juhul, kui kas kutseala või kutsealal tegutsemiseks vajalik haridus või koolitus on reguleeritud. 2. Käesoleva jaotise sätteid kohaldatakse ainult juhul, kui teenuse osutaja asub vastuvõtva liikmesriigi territooriumile, et tegutseda ajutiselt ja episoodiliselt lõikes 1 nimetatud kutsealal. Teenuse osutamise ajutist ja episoodilist olemust, eriti selle kestust, sagedust, regulaarsust ja pidevust hinnatakse igal juhtumil eraldi. 3. Kui teenuse osutaja asub teise liikmesriiki, kehtivad talle kutse-, õigusliku ja haldusiseloomuga kutsealased eeskirjad, mis on otseselt seotud kutsekvalifikatsioonidega, näiteks kutseala mõiste, tiitlite ja nimetuste kasutamine ja tõsine kutsealane rikkumine, mis on otseselt ja konkreetselt seotud tarbijakaitse ning turvalisusega, samuti distsiplinaarsätted, mida vastuvõtvas liikmesriigis kohaldatakse selles liikmesriigis samal kutsealal tegutsevate isikute suhtes.

Vastavalt artikli 5 lõikele 1 peab vastuvõttev liikmesriik teises liikmesriigis asutatud teenuse osutajad vabastama nõuetest, mis ta on kehtestanud oma territooriumil registreeritud spetsialistidele, mis on seotud: a) kutseorganisatsioonilt või -organilt tegevusloa saamist, selles registreerimist või selle organisatsiooni või organi liikmeks olemist. Oma territooriumil kehtivate distsiplinaarsätete kohaldamise lihtsustamiseks vastavalt artikli 5 lõikele 3 võivad liikmesriigid kehtestada ajutise automaatse registreerimise sellise kutseorganisatsiooni või -organi juures või pro forma liikmelisuse selles organisatsioonis või organis tingimusel, et selline registreerimine või liikmelisus ei aeglusta ega komplitseeri mingil moel teenuste osutamist ega põhjusta teenuse osutajale mingeid lisakulusid. Pädev asutus peab artikli 7 lõikes 4 nimetatud ja rahva tervise ning ohutusega seotud kutsealade, samuti III jaotise III peatüki kohaselt automaatsele registreerimisele kuuluvate kutsealade kohta saatma vastavale kutseorganisatsioonile või -organile deklaratsiooni või artikli 7 lõike 1 kohaldavuse korral selles nimetatud uuenduse koopia koos artikli 7 lõikes 2 nimetatud dokumentide koopiatega ning seda käsitletakse kui automaatset ajutist registreerimist või pro forma liikmelisust, b) riikliku sotsiaalkindlustusasutuse juures registreerimist kindlustusandjaga tasaarveldamise eesmärgil seoses kindlustatud isikute kasuks sooritatud tegevustega. Siiski peab teenuse osutaja punktis b nimetatud organit kas eelnevalt või kiireloomulistel juhtudel tagantjärele osutatud teenustest teavitama.

1. Liikmesriigid võivad nõuda, et teenuste osutamiseks ühest liikmesriigist esmakordselt teise asuv teenuse osutaja peab sellest vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele eelneva kirjaliku deklaratsiooniga teatama, lisades kindlustuse või muu erialase vastutuse osas isiklikku või ühist kaitset pakkuva meetme kirjelduse. Seda deklaratsiooni tuleb kord aastas uuendada juhul, kui teenuse osutaja kavatseb selles liikmesriigis pakkuda vastaval aastal ajutisi või episoodilisi teenuseid. Teenuse osutaja võib deklaratsiooni esitamiseks kasutada erinevaid vahendeid. 2. Teenuste esmasel osutamisel või kui olukorra oluline muutus on dokumentaalselt tõestatud, võivad liikmesriigid nõuda deklaratsioonile järgmiste dokumentide lisamist: a) tõend teenuse osutaja kodakondsuse kohta, b) dokument, mis tõendab, et selle omanik on liikmesriigis ametlikult asutatud asjaomasel tegevusalal tegutsemise eesmärgil ja et tal ei ole tõendi väljastamise ajal ajutist ega alalist tegevuskeeldu, c) kutsekvalifikatsiooni tõend, d) artikli 5 lõike 1 punktis b nimetatud juhtudel igasugune tõend selle kohta, et teenuse osutaja on asjaomasel tegevusalal tegutsenud vähemalt kaks aastat viimase kümne aasta jooksul, e) turvateenuste kutsealade puhul tõend kriminaalkorras karistatuse puudumise kohta, kui liikmesriik nõuab seda ka oma kodanikelt. 3. Teenust osutatakse asutamise liikmesriigi kutsenimetuse all niivõrd, kui kõnealusele kutsetegevusele on selles liikmesriigis olemas selline kutsenimetus. Sellele kutsenimetusele viidatakse asutamise liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest viisil, mis väldib segiajamist vastuvõtva liikmesriigi kutsenimetusega. Kui asutamise liikmesriigis ei ole sellist kutsenimetust, viitab teenuse osutaja oma kvalifikatsioonile selle liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest. III jaotise III peatükis nimetatud juhtudel pakutakse teenust erandlikult vastuvõtva liikmesriigi kutsenimetuse all. 4. Teenuste esmasel osutamisel rahva tervist ja ohutust mõjutavatel reguleeritud kutsealadel, mis ei kuulu III jaotise III peatüki alusel automaatsele tunnustamisele, võib vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus kontrollida teenuse osutaja kutsekvalifikatsiooni enne teenuste esmast osutamist. Selline eelnev kontroll on võimalik üksnes juhul, kui kontrolli eesmärk on vältida teenuse osutaja kutsekvalifikatsiooni puudumisest põhjustatud tõsist kahju teenuse saaja tervisele ning turvalisusele ja kui see kontroll ei ületa selle teostamiseks vajalikku. Pädev asutus teatab teenuse osutajale oma otsusest mitte kontrollida ta kvalifikatsiooni või sellise kontrolli tulemustest hiljemalt kuu möödudes deklaratsiooni ja kaasnevate dokumentide saamisest. Viivitust põhjustavate probleemide esinemisel teatab pädev asutus esimese kuu jooksul teenuse osutajale viivituse põhjused ja otsuse langetamise uue ajakava, mille lõpptähtaeg peab olema hiljemalt kaks kuud pärast kõigi dokumentide saamist. Kui teenuse osutaja kutsekvalifikatsioon ja vastuvõtvas liikmesriigis nõutav koolitus erinevad olulisel määral, nii et see erinevus võib olla ohtlik rahva tervisele või ohutusele, annab vastuvõttev liikmesriik teenuse osutajale eelkõige sobivustesti kaudu võimaluse näidata, et ta on puuduolevad teadmised või pädevuse omandanud. Igal juhul peab olema võimalik pakkuda teenust ühe kuu jooksul eelmise lõigu alusel vastu võetud otsuse langetamisest. Juhul kui eelmistes lõikudes määratud tähtaegade möödumisel ei ole pädevalt asutuselt vastust saadud, võib teenust osutada. Kui kvalifikatsioon on tõendatud käesoleva lõike alusel, osutatakse teenust vastuvõtva liikmesriigi kutsenimetuse all.

1. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused võivad asutamise liikmesriigi pädevatelt asutustelt iga teenuste osutamise kohta küsida teavet teenuse osutaja asutamise seaduslikkuse, tema hea käitumise, samuti kutsealaste distsiplinaar- ja kriminaalkaristuste puudumise kohta. Asutamise liikmesriigi pädevad asutused annavad sellist teavet vastavalt artiklis 56 kehtestatud korrale. 2. Pädevad asutused tagavad igasuguse teabe vahetuse, mis on teenuse saajale vajalik kaebuse õigeks esitamiseks teenuse osutaja vastu. Teenuse saajaid teavitatakse kaebuse tulemustest.

Kui teenust osutatakse asutamise liikmesriigi kutsenimetuse või teenuse osutaja kvalifikatsiooni alusel, võivad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused lisaks muudele ühenduse õigusega teabe kohta kehtestatud nõuetele nõuda teenuse osutajalt osa või kogu järgneva teabe esitamist teenuse saajale: a) äriregistri nimetus, äriregistrikood või muud selles registris olevad võrdväärsed identifitseerimisvahendid, kui teenuse osutaja on kantud äriregistrisse või sarnasesse riiklikku registrisse; b) pädeva järelevalveasutuse nimi ja aadress, kui tegevusalal tegutsemiseks nõutakse asutamise liikmesriigi luba; c) kutseühingu või sarnase organi andmed, kus teenuse osutaja on registreeritud; d) kutsenimetus või selle puudumisel teenuse osutaja kvalifikatsioon ja liikmesriik, kus see kvalifikatsioon omandati; e) nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (23) artikli 22 lõikes 1 nimetatud käibemaksukohustuslase identifitseerimisnumber, kui teenuse osutaja tegutseb käibemaksuga maksustataval tegevusalal, f) ametialase vastutuse katteks sõlmitud kindlustuse või muu erialase vastutuse osas isiklikku või ühist kaitset pakkuva meetme kirjeldus.

Käesolevat peatükki kohaldatakse kõikide kutsealade suhtes, mida ei reguleerita käesoleva jaotise II ja III peatükiga, ja järgnevalt nimetatud juhtudel, mil taotleja eri ja erandlikel põhjustel ei vasta nendes peatükkides sätestatud tingimustele: a) IV lisas loetletud tegevusaladele, kui sisserändaja ei vasta artiklites 17, 18 ja 19 kehtestatud nõuetele; b) üldarstidele, eriarstidele, üldõdedele, hambaarstidele, erihambaarstidele, veterinaararstidele, ämmaemandatele, proviisoritele ja arhitektidele, kui sisserändaja ei vasta artiklites 23, 27, 33, 37, 39, 43 ja 49 nimetatud tegeliku ja seadusliku kutsepraktika nõuetele; c) arhitektidele, kui sisserändaja kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti ei ole loetletud V lisa punktis 5.7; d) arstidele, õdedele, hambaarstidele, veterinaararstidele, ämmaemandatele, proviisoritele ja arhitektidele, kellel on spetsialisti kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis on saadud pärast V lisa punktide 5.1.1, 5.2.2, 5.3.2, 5.4.2, 5.5.2, 5.6.2 ja 5.7.1 all loetletud kutsenimetuste saamiseks läbitud ja üksnes vastava eriala tunnustamise eesmärgil sooritatud koolitust, ilma et see piiraks artikli 21 lõike 1 ja artiklite 23 ja 27 täitmist; e) üldõdedele ja eriõdedele, kellel on spetsialisti kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis on saadud pärast V lisa punkti 5.2.2 all loetletud kutsenimetuse saamiseks läbitud koolitust, kui sisserändaja taotleb tunnustamist teises liikmesriigis, kus vastaval kutsealal tegutsevad üldõe koolituseta eriõed; f) üldõe koolituseta eriõdedele, kui sisserändaja taotleb tunnustamist teises liikmesriigis, kus vastaval kutsealal tegutsevad üldõed, üldõe koolituseta eriõed või pärast V lisa punkti 5.2.2 all loetletud kutsenimetuste saamiseks läbitud koolitust saadud spetsialisti kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti omavad eriõed; g) sisserändajatele, kes vastavad artikli 3 lõikes 3 sätestatud nõuetele.

Artikli 13 sätete kohaldamisel rühmitatakse kutsekvalifikatsioonid allpool kirjeldatud viisil järgmiste tasemete alla: a) pädevuskinnitus, mille väljastab päritoluliikmesriigi pädev asutus, kes on määratud selle liikmesriigi õigus- või haldusnormide alusel, tuginedes järgnevale: i) kas koolituskursus, mis ei ole tunnistuse või diplomi osa punktide b, c, d või e tähenduses, või eelneva koolituseta spetsiaalne eksam või täiskohaga kutsetegevus liikmesriigis kolmel järjestikusel aastal viimase kümne aasta jooksul või täistööajaga samaväärne osalise tööajaga kutsetegevus, ii) või üldine põhi- või keskharidus, mis tunnistab, et selle omanik on omandanud üldteadmised; b) keskkoolikursuse edukat läbimist tõendav tunnistus, mis tähendab i) kas üldhariduslikku koolitust, mida täiendavad punktis c nimetatust erinev koolituskursus või kutsealane koolitus ja/või lisaks sellele kursusele nõutud katseaeg või kutsepraktika, ii) või tehnilist või kutsealast koolitust, mida vajaduse korral täiendavad punktis i sätestatud koolituskursus või kutsealane koolitus ja/või lisaks sellele kursusele nõutud katseaeg või kutsepraktika; c) diplom, mis tõendab, et selle omanik on edukalt läbinud i) kas punktides d ja e sätestatud koolitustest erineva, vähemalt üheaastase või samaväärse kestusega osalise õppeajaga koolituse keskharidusele järgneval tasemel, mille alustamise üks tingimus on üldiselt ülikooli sissesaamiseks või kõrgharidusele juurdepääsuks nõutava keskhariduse edukas omandamine või teise keskharidusega samaväärse hariduse omandamine või kutsealase koolituse edukas läbimine, mida võidakse nõuda lisaks sellele keskharidusele järgnevale õppele; ii) või reguleeritud kutsealade korral punktis i nimetatud koolituse tasemega võrdväärse II lisas loetletud eraldi ülesehitusega koolituse, mis tagab võrreldava kutsealase standardi ja mis valmistab koolitatavaid ette võrdväärse tasemega kohustuste ja funktsioonide jaoks. Eelmises lauses ettenähtud nõudeid järgiva koolituse arvestamiseks võib II lisa nimekirja muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale; d) diplom, mis tõendab vähemalt kolmeaastase ja mitte rohkem kui nelja-aastase või võrdväärse kestusega osalise õppeajaga keskharidusele järgneva õppekava edukat läbimist kas ülikoolis või kõrghariduse omandamist võimaldavas õppeasutuses või muus sama tasemega koolitust pakkuvas asutuses, samuti kutsealase koolituse edukat läbimist, mida võidakse nõuda lisaks sellele keskharidusele järgnevale koolitusele; e) diplom, mis tõendab vähemalt nelja-aastase keskharidusele järgneva või võrdväärse kestusega osalise õppeajaga õppekava edukat läbimist kas ülikoolis või kõrghariduse omandamist võimaldavas õppeasutuses või muus sama tasemega koolitust pakkuvas asutuses, samuti kutsealase koolituse edukat läbimist, mida võidakse nõuda lisaks sellele keskharidusele järgnevale koolitusele.

Liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljaantud kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti või dokumentide kogumit, mis tunnistab koolituse edukat läbimist ühenduses ja mida liikmesriik tunnustab võrdväärsel tasemel olevaks ning mis annab omanikule kutsealal tegutsema hakkamiseks või tegutsemiseks samad õigused või mis valmistab ette sellel kutsealal tegutsemiseks, käsitletakse artiklis 11 käsitletud tüüpi kvalifikatsiooni, kaasa arvatud kõnealust taset tõendava dokumendina. Iga kutsekvalifikatsioon, mis annab selle omanikule nimetatud sätetest tulenevad omandatud õigused, kuigi ei vasta päritoluliikmesriigi kehtivate õigus- või haldusnormidega kehtestatud tingimustele kutsealal tegutsema hakkamiseks või sellel tegutsemiseks, käsitletakse samuti sellist kvalifikatsiooni tõendava dokumendina esimese lõigus sätestatud tingimustel. Eelkõige kehtib see olukorras, kus päritoluliikmesriik tõstab kutsealal tegutsema asumist ja tegutsemist võimaldavat koolitustaset ja isik, kes on läbinud endise koolituse, mis ei vasta uutele kvalifikatsiooninõuetele, on kooskõlas siseriiklike õigus- või haldusnormidega omandanud õiguse vastaval kutsealal tegutseda; sellisel juhul loeb vastuvõttev liikmesriik artikli 13 kohaldamisel endise koolituse vastavaks uuele koolitustasemele.

1. Kui reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamine või sellel tegutsemine liikmesriigis sõltub eriomase kutsekvalifikatsiooni omamisest, võimaldab selle liikmesriigi pädev asutus taotlejatel sellel kutsealal tegutsema asuda või tegutseda oma kodanikega samadel tingimustel, kui neil on teises liikmesriigis viimase territooriumil sellel kutsealal tegutsema hakkamiseks või tegutsemiseks nõutav pädevuskinnitus või kvalifikatsiooni tõendav dokument. Pädevuskinnitus või kvalifikatsiooni tõendav dokument peab vastama järgmistele tingimustele: a) selle peab olema välja andnud liikmesriigi pädev asutus, kes on määratud kooskõlas selle liikmesriigi õigus- või haldusnormidega; b) see peab tõendama kutsekvalifikatsiooni olemasolu vähemalt vastuvõtvas liikmesriigis nõutavale tasemele vahetult eelneval tasemel, nagu need on kirjeldatud artiklis 11. 2. Taotlejatel, kes on kaks aastat viimase kümne aasta jooksul tegutsenud täistööajaga lõikes 1 sätestatud kutsealal teises liikmesriigis, kus seda kutseala ei reguleerita, lubatakse sellel kutsealal tegutsema asuda ja tegutseda vastavalt lõikele 1, kui tal on üks või mitu pädevuskinnitust või kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti. Pädevuskinnitus või kvalifikatsiooni tõendav dokument peab vastama järgmistele tingimustele: a) selle peab olema välja andnud liikmesriigi pädev asutus, kes on määratud kooskõlas selle liikmesriigi õigus- või haldusnormidega; b) see peab tõendama kutsekvalifikatsiooni olemasolu vähemalt vastuvõtvas liikmesriigis nõutavale tasemele vahetult eelneval tasemel, nagu need on kirjeldatud artiklis 11; c) see peab tõendama, et selle omanik on ettevalmistatud kõnealusel kutsealal tegutsemiseks. Esimeses lõigus sätestatud kaheaastast töökogemust ei nõuta juhul, kui taotleja kvalifikatsiooni tõendav dokument tunnistab artikli 3 lõike 1 punkti e tähenduses reguleeritud hariduse ja koolituse läbimist vastavalt kvalifikatsioonitasemetele nagu need on kirjeldatud artikli 11 punktides b, c, d või e. III lisas loetletud reguleeritud haridust ja koolitust käsitletakse sellise reguleeritud hariduse ja koolitusena tasemel, mis on kirjeldatud artikli 11 punktis c. Arvestamaks reguleeritud haridust ja koolitust, mis tagab võrreldava kutsealase standardi ja mis valmistab koolitatavat ette kohustusteks ja funktsioonideks võrdväärsel tasemel, võib III lisa loetelu muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. 3. Erandina käesoleva artikli lõike 1 punktist b ja lõike 2 punktist b, võimaldab vastuvõttev liikmesriik tegutsemist reguleeritud kutsealal, kui sellel kutsealal tegutsema hakkamine tema territooriumil sõltub kvalifikatsioonist, mille puhul on nõutav enam kui nelja-aastase kõrg- või ülikoolihariduse edukas omandamine, ja kui taotlejal on artikli 11 punktis c nimetatud kvalifikatsioon.

1. Artikkel 13 ei välista võimalust, et vastuvõttev liikmesriik võib taotlejalt nõuda kuni kolmeaastase kohanemisaja läbimist või sobivustesti sooritamist juhul, kui: a) koolitus, mille kohta ta vastavalt artikli 13 lõigetele 1 või 2 esitab tõendava dokumendi, on vähemalt aasta vastuvõtvas liikmesriigis nõutavast lühem; b) läbitud koolitus hõlmab vastuvõtvas liikmesriigis nõutava kvalifikatsiooni tõendava dokumendiga kaetud teemadest oluliselt erinevaid teemasid; c) vastuvõtvas liikmesriigis reguleeritud kutseala hõlmab üht või mitut reguleeritud kutsetegevust, mis ei kuulu taotleja päritoluriigi vastava kutseala hulka artikli 4 lõike 2 tähenduses, ja kui see erinevus vastab vastuvõtvas liikmesriigis nõutavale erikoolitusele ja käsitleb teemasid, mis erinevad oluliselt taotleja pädevuskinnituse või kvalifikatsiooni tõendava dokumendiga hõlmatutest. 2. Kui vastuvõttev liikmesriik otsustab lõikes 1 sätestatud võimalust kasutada, peab ta võimaldama taotlejal valida kohanemisaja ja sobivustesti vahel. Kui liikmesriik on arvamusel, et antud kutseala suhtes on vajalik teha erand eelmises lõigus sätestatud tingimusest võimaldada taotlejal valida kohanemisaja ja sobivustesti vahel, teatab ta sellest eelnevalt teistele liikmesriikidele ja komisjonile ning põhjendab seda erandit. Kui komisjon on pärast kogu vajaliku teabe saamist arvamusel, et teises lõigus sätestatud erand on asjakohatu või ei vasta ühenduse õigusele, palub ta liikmesriiki kolme kuu jooksul, et viimane hoiduks kavandatud meetmete rakendamisest. Erandit võib kohaldada juhul, kui komisjoni vastust ei ole eelnimetatud tähtajaks saabunud. 3. Lõikes 2 sätestatud erandina taotleja valikuvabaduse õiguse põhimõttest, võib liikmesriik sätestada kas kohanemisaja või sobivustesti kutsealade suhtes, millel tegutsemine eeldab siseriiklike õigusaktide täpset tundmist ja mille puhul siseriiklike õigusaktidega seotud abistamine ja/või nõustamine on kutsetegevuse oluline ja püsiv osa. Seda kohaldatakse ka artikli 10 punktides b ja c märgitud juhtudel, artikli 10 punktis d märgitud juhtudel arstidele ning hambaarstidele ja artikli 10 punktis f märgitud juhul kui sisserändaja taotleb tunnustamist teises liikmesriigis, kus vastavate kutsetegevustega tegelevad üldõed või pärast V lisa punktis 5.2.2 loetletud kutsenimetuste saamiseks läbitud koolitust saadud spetsialisti kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti omavad eriõed, ja artikli 10 punktis g märgitud juhul. Kui sisserändaja soovib kutsealal tegutseda kas füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina, mis eeldab kehtivate asjaomaste siseriiklike õigusaktide tundmist ja järgimist, võib liikmesriik artikli 10 punktis a märgitud juhtudel nõuda kas kohanemisaega või sobivustesti juhul, kui vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused nõuavad omaenda kodanikelt sellise tegevusealustamiseks nimetatud õigusaktide tundmist ja järgimist. 4. Lõike 1 punktide b ja c kohaldamisel tähendavad “oluliselt erinevad teemad” teemasid, mille tundmine on kutsealal tegutsemiseks oluline ja mille osas sisserändaja läbitud koolitus erineb nii kestuselt kui sisult märkimisväärselt vastuvõtvas liikmesriigis nõutavast koolitusest. 5. Lõike 1 sätteid kohaldatakse järgides proportsionaalsuse põhimõtet. Eriti juhul, kui vastuvõttev liikmesriik kavatseb taotlejalt nõuda kas kohanemisaja läbimist või sobivustesti tegemist, peab ta kõigepealt kindlaks tegema, kas taotleja poolt liikmesriigis või mõnes kolmandas riigis saadud töökogemuse käigus nõutud teadmised katavad kas osaliselt või täielikult lõikes 4 sätestatud olulist erinevust.

1. Käesoleva artikli kohaldamisel tähendab “ühisplatvorm” kutsekvalifikatsioonide kogumit, mis korvab erinevates liikmesriikides asjaomase kutseala koolitusnõuetes kindlakstehtud olulised erinevused. Need olulised erinevused tehakse kindlaks koolituse kestuse ja sisu võrdlemisel vähemalt kahes kolmandikus liikmesriikidest, kaasa arvatud kõigis seda kutseala reguleerivates liikmesriikides. Erinevused koolituse sisus võivad tuleneda olulistest erinevustest kutsetegevuse ulatuses. 2. Lõikes 1 määratletud ühisplatvormi võivad komisjonile esitada kas liikmesriigid või siseriiklikul ja Euroopa tasandil esindatud kutseühingud või -organisatsioonid. Kui komisjon on pärast liikmesriikidega konsulteerimist arvamusel, et ühisplatvormi projekt hõlbustab kutsekvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist, võib ta esitada meetmed, et need võetaks vastu vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. 3. Kui taotleja kutsekvalifikatsioon vastab lõike 2 alusel vastuvõetud meetmetega kehtestatud kriteeriumidele, loobub vastuvõttev liikmesriik artiklis 14 sätestatud korvamismeetmete kohaldamisest. 4. Lõiked 1 kuni 3 ei mõjuta liikmesriikide pädevust otsustada nende territooriumil kutsealal tegutsemiseks nõutavate kutsekvalifikatsioonide, samuti nende haridussüsteemi ja kutsealase koolituse sisu ning korralduse üle. 5. Kui liikmesriik on arvamusel, et lõike 2 alusel vastuvõetud meetmetega kehtestatud kriteeriumid ei anna enam kutsekvalifikatsioonidele asjakohast garantiid, teatab ta sellest vastavalt komisjonile, kes vajaduse korral esitab artikli 58 lõikes 2 sätestatud korra alusel meetmete eelnõu. 6. Komisjon esitab 20 oktoobriks 2010 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva artikli toimimisest ja esitab vajaduse korral asjakohased ettepanekud käesoleva artikli muutmiseks.

Kui mõnes liikmesriigis sõltub mõne IV lisas loetletud tegevusalal tegutsema hakkamine või tegutsemine üldistest, ärilistest või kutsealastest teadmistest ja sobivusest, tunnustab see liikmesriik varasemat tegutsemist sellel tegevusalal teises liikmesriigis piisava tõendusena selliste teadmiste ja oskuste olemasolust. Tegevusalal tegutsemine peab olema kooskõlas artiklitega 17, 18 ja 19.

1. IV lisa I loetelus nimetatud tegevusalade osas nõutakse varasemat tegutsemist: a) kuus järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina, või b) kolm järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina, kui soodustatud isik tõendab, et ta on kõnealusel tegevusalal tegutsemiseks läbinud eelnevalt vähemalt kolmeaastase koolituse, mida tõendab liikmesriigi poolt tunnustatud tunnistus või mille täieliku kehtivuse üle otsustab pädev kutseorgan, või c) neli järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina, kui soodustatud isik tõendab, et ta on kõnealusel tegevusalal tegutsemiseks läbinud eelnevalt vähemalt kaheaastase koolituse, mida tõendab liikmesriigi poolt tunnustatud tunnistus või mille täieliku kehtivuse üle otsustab pädev kutseorgan, või d) kolm järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana, kui soodustatud isik tõendab, et ta on vähemalt viis aastat kõnealusel tegevusalal töötajana töötanud, või e) viis järjestikust aastat juhtival ametikohal, millest vähemalt kolmel aastal tegeles ta tehniliste küsimustega ja vastutas vähemalt ühe ettevõtte osakonna eest, kui soodustatud isik tõendab, et ta on kõnealusel tegevusalal tegutsemiseks läbinud eelnevalt vähemalt kolmeaastase koolituse, mida tõendab liikmesriigi poolt tunnustatud tunnistus või mille täieliku kehtivuse üle otsustab pädev kutseorgan. 2. Punktides a ja d märgitud juhtudel ei tohi tegevus olla lõpetatud rohkem kui 10 aastat enne artiklis 56 nimetatud pädevale asutusele asjaomase isiku poolt täieliku taotluse esitamise kuupäeva. 3. Lõike 1 punkti e ei kohaldata ISIC nomenklatuuri juuksurisalonge käsitleva grupi ex 855 tegevusaladele.

1. IV lisa II loetelus nimetatud tegevusalade osas nõutakse varasemat tegutsemist: a) viis järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina või b) kolm järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina, kui soodustatud isik tõendab, et ta on kõnealusel tegevusalal tegutsemiseks läbinud eelnevalt vähemalt kolmeaastase koolituse, mida tõendab liikmesriigi poolt tunnustatud tunnistus või mille täieliku kehtivuse üle otsustab pädev kutseorgan, või c) neli järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina, kui soodustatud isik tõendab, et ta on kõnealusel tegevusalal tegutsemiseks läbinud eelnevalt vähemalt kaheaastase koolituse, mida tõendab liikmesriigi poolt tunnustatud tunnistus või mille täieliku kehtivuse üle otsustab pädev kutseorgan, või d) kolm järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana, kui soodustatud isik tõendab, et ta on vähemalt viis aastat kõnealusel tegevusalal töötanud, või e) viis järjestikust aastat, kui soodustatud isik tõendab, et ta on kõnealusel tegevusalal tegutsemiseks läbinud eelnevalt vähemalt kolmeaastase koolituse, mida tõendab liikmesriigi poolt tunnustatud tunnistus või mille täieliku kehtivuse üle otsustab pädev kutseorgan, või f) kuus järjestikust aastat, kui soodustatud isik tõendab, et ta on kõnealusel tegevusalal tegutsemiseks läbinud eelnevalt vähemalt kaheaastase koolituse, mida tõendab liikmesriigi poolt tunnustatud tunnistus või mille täieliku kehtivuse üle otsustab pädev kutseorgan. 2. Punktides a ja d märgitud juhtudel ei tohi tegevus olla lõpetatud rohkem kui 10 aastat enne artiklis 56 nimetatud pädevale asutusele asjaomase isiku poolt täieliku taotluse esitamise kuupäeva.

1. IV lisa III nimekirjas loetelus nimetatud tegevusalade osas nõutakse varasemat tegutsemist: a) kas kolm järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina või b) kaks järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina, kui soodustatud isik tõendab, et ta on kõnealusel tegevusalal tegutsemiseks läbinud eelnevalt koolituse, mida tõendab liikmesriigi poolt tunnustatud tunnistus või mille täieliku kehtivuse üle otsustab pädev kutseorgan, või c) kaks järjestikust aastat füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte juhina, kui soodustatud isik tõendab, et ta on vähemalt kolm aastat kõnealusel tegevusalal töötajana töötanud, või d) töötanud kolm järjestikust aastat, kui soodustatud isik tõendab, et ta on kõnealusel tegevusalal tegutsemiseks läbinud eelnevalt koolituse, mida tõendab liikmesriigi poolt tunnustatud tunnistus või mille täieliku kehtivuse üle otsustab pädev kutseorgan. 2. Punktides a ja c märgitud juhtudel ei tohi tegevus olla lõpetatud rohkem kui kümme aastat enne artiklis 56 nimetatud pädevale asutusele asjaomase isiku poolt täieliku taotluse esitamise kuupäeva.

IV lisas toodud ja artikli 16 kohaselt töökogemuse tunnustamise objektiks olevate tegevusalade nimekirju saab nomenklatuuri ajakohastamise või selgitamise eesmärgil muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale tingimusel, et see ei muuda üksikute kategooriatega seotud tegevusalasid.

1. Iga liikmesriik tunnustab kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad asuda tegutsema V lisas vastavalt punktis 5.1.1, 5.1.2, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.6.2 ja 5.7.1 loetletud üldarsti ja eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, proviisori ja arhitekti kutsealadel ja mis vastavad artiklites 24, 25, 31, 34, 35, 38, 44 ja 46 vastavalt sätestatud koolituse miinimumnõuetele, ning võrdsustab kutsealadel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks sellised dokumendid oma territooriumil väljastatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega. Neid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente annavad välja liikmesriigi pädevad organid ja nendega kaasnevad vajaduse korral V lisa punktides 5.1.1, 5.1.2, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.6.2 ja 5.7.1 vastavalt loetletud tunnistused. Esimese ja teise lõigu sätted ei mõjuta artiklite 23, 27, 33, 37, 39 ja 49 alusel omandatud õigusi. 2. Iga liikmesriik tunnustab perearstipraksisega tegelemiseks oma siseriikliku sotsiaalkindlustussüsteemi raames V lisa punktis 5.1.4 nimetatud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis teised liikmesriigid on liikmesriikide kodanikele välja andnud vastavalt artiklis 28 määratud koolituse miinimumnõuetele. Eelmise lõigu sätted ei mõjuta artikli 30 alusel omandatud õigusi. 3. Iga liikmesriik tunnustab teiste liikmesriikide poolt liikmesriikide kodanikele välja antud V lisa punktis 5.5.2 nimetatud ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis vastavad artiklis 40 sätestatud koolituse miinimumnõuetele ja artiklis 41 sätestatud kriteeriumidele, ja võrdsustab sellel kutsealadel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks sellised dokumendid oma territooriumil omaenda väljastatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega. See säte ei mõjuta artiklite 23 ja 43 alusel omandatud õigusi. 4. Liikmesriigid ei ole kohustatud kohaldama V lisa punktis 5.6.2 sätestatud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente uute avalike apteekide asutamise suhtes. Käesoleva lõike mõistes loetakse uuteks apteekideks vähem kui kolm aastat lahtiolnud apteeke. 5. V lisa punktis 5.7.1 sätestatud arhitekti kvalifikatsiooni tõendav dokument, mida lõike 1 alusel automaatselt tunnustatakse, tõendab mitte varem kui selles lisas märgitud akadeemilisel võrdlusaastal alanud õppe läbimist. 6. Kõik liikmesriigid lubavad asuda tegutsema või tegutseda arsti, üldõe, hambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda ja proviisori kutsealadel, kui taotlejal on V lisa punktides 5.1.1, 5.1.2, 5.1.4, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.5.2 ja 5.6.2 vastavalt sätestatud kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis tunnistab, et asjakohane isik on oma koolituse käigus ja vastavalt vajadusele omandanud artikli 24 lõikes 3, artikli 31 lõikes 6, artikli 34 lõikes 3, artikli 38 lõikes 3, artikli 40 lõikes 3 ja artikli 44 lõikes 3 sätestatud teadmised ning oskused. Artikli 24 lõikes 3, artikli 31 lõikes 6, artikli 34 lõikes 3, artikli 38 lõikes 3, artikli 40 lõikes 3 ja artikli 44 lõikes 3 sätestatud teadmisi ja oskusi võib nende kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. Selline ajakohastamine ei tohi ühelegi liikmesriigile põhjustada olemasolevate kutsealade struktuuri katvate seadusandlike põhimõtete muutmist küsimustes, mis puudutavad üksikisikute koolitust ja kutsealal tegutsema hakkamist. 7. Liikmesriik teatab komisjonile õigus- ja haldusnormid, mida ta võtab vastu käesoleva peatükiga reguleeritud valdkonnas kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide väljaandmise reguleerimiseks. Kui on tegemist kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega osas 8 nimetatud valdkonnas, tuleb lisaks teavitada ka teisi liikmesriike. Komisjon avaldab asjakohase teatise Euroopa Liidu Teatajas, märkides ära liikmesriikide vastuvõetud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide nimetused ja vajadusel kvalifikatsiooni tõendava dokumendi väljaandnud organi nime, kaasnevad tunnistused ja V lisa punktides 5.1.1, 5.1.2, 5.1.4, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.5.2, 5.6.2 ja 5.7.1 vastavalt nimetatud asjakohased kutsenimetused.

Artiklites 24, 25, 28, 31, 34, 35, 38, 40, 44 ja 46 nimetatud koolituse osas: a) võivad liikmesriigid pädevate ametiasutuste kehtestatud tingimustel lubada osalise ajaga koolitust; need asutused tagavad, et sellise koolituse kogukestus, tase ja kvaliteet ei ole pideva täisajaga koolituse omast madalamad; b) täienduskoolitus tagama igas liikmesriigis kehtiva eri korra alusel selle, et õpingud läbinud isik on võimeline hoidma end kursis oma kutsealal toimuva arenguga niivõrd, kui see on vajalik turvalise ja tegeliku ametialase tegevuse tagamiseks.

1. Ilma et see piiraks asjaomasele kutsealale eriomaseid omandatud õigusi, tunnistavad kõik liikmesriigid juhul, kui liikmesriikide kodanikel olevad kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid, mis võimaldavad hakata tegutsema üldarsti ja eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda ja proviisori kutsealadel, ei vasta kõigile artiklites 24, 25, 31, 34, 35, 38, 40 ja 44 sätestatud koolitusnõuetele, piisavaks nende liikmesriikide väljastatud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid niivõrd, kui need dokumendid kinnitavad V lisa punktides 5.1.1, 5.1.2, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.5.2 ja 5.6.2 nimetatud võrdluskuupäevast varem alustatud õpingute edukat läbimist ja nendega on kaasas tunnistus, mis näitab, et selle omanik on kõnealusel tegevusalal tegelikult ja seaduslikult tegutsenud vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul. 2. Samu sätteid kohaldatakse kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide puhul, mis võimaldavad hakata tegutsema üldarsti ja eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda ja proviisori kutsealadel ja mis on saadud endise Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil ning mis ei vasta artiklites 24, 25, 31, 34, 35, 38, 40 ja 44 kehtestatud koolituse miinimumnõuetele, kui selline dokument tõendab õpingute edukat läbimist, mida alustati enne: a) 3. oktoobrit 1990 üldarstide, üldõdede, põhikoolitusega hambaarstide, erihambaarstide, veterinaararstide, ämmaemandate ja proviisorite puhul ja b) 3. aprilli 1992 eriarstide puhul. Esimeses lõigus sätestatud kvalifikatsiooni tõendav dokument annab selle omanikule õiguse tegeleda kutsetegevusega kogu Saksamaa territooriumil V lisa punktides 5.1.1, 5.1.2, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.5.2 ja 5.6.2 nimetatud pädevate Saksa ametiasutuste väljastatud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega samadel tingimustel. 3. Ilma et see piiraks artikli 37 lõike 1 sätete kohaldamist, tunnustavad kõik liikmesriigid üldarsti, eriarsti, üldõe, veterinaararsti, ämmaemanda ja proviisori kutsealal artikli 45 lõikes 2 nimetatud tegevusaladel ja arhitekti kutsealal artiklis 48 nimetatud tegevusaladel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks neid liikmesriikide kodanikel olevaid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad hakata tegutsema üldarsti ja eriarsti, üldõe, veterinaararsti, ämmaemanda, proviisori ja arhitekti kutsealadel ja mis on välja antud endises Tšehhoslovakkias või mille omanikud on alustanud oma õpinguid Tšehhi Vabariigi ja Slovakkia puhul enne 1. jaanuari 1993, kui eelpool nimetatud kahest liikmesriigist ühe ametiasutused kinnitavad, et need kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on nende territooriumil juriidiliselt samaväärsed nende endi poolt välja antavate kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega ja arhitektide puhul selliste kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega, mis on nende liikmesriikide jaoks täpsustatud VI lisa punktis 6. Selle kinnitusega peab olema kaasas samade ametiasutuste poolt väljaantud tunnistus, mis näitab, et kõnealused isikud on nende territooriumil nimetatud tegevusalal tegelikult ja seaduslikult tegutsenud vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul. 4. Kõik liikmesriigid tunnustavad üldarsti, eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda ja proviisori kutsealal artikli 45 lõikes 2 nimetatud tegevusaladel ja arhitekti kutsealal artiklis 48 nimetatud tegevusaladel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks neid liikmesriikide kodanikel olevaid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad hakata tegutsema üldarsti ja eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda, proviisori ja arhitekti kutsealadel ja mis on välja antud endises Nõukogude Liidus või mille omanikud on alustanud seal oma õpinguid: a) Eesti puhul enne 20. augustit 1991, b) Läti puhul enne 21. augustit 1991, c) Leedu puhul enne 11. märtsi 1990, kui eelpool nimetatud kolmest liikmesriigist ühe ametiasutused kinnitavad, et need tõendavad dokumendid on nende territooriumil juriidiliselt samaväärsed nende endi poolt välja antavate tõendavate dokumentidega ning arhitektide puhul selliste kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega, mis on nende liikmesriikide jaoks täpsustatud VI lisa punktis 6. Selle kinnitusega peab olema kaasas samade ametiasutuste poolt väljaantud tunnistus, mis näitab, et kõnealused isikud on nende territooriumil nimetatud tegevusalal tegelikult ja seaduslikult tegutsenud vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul. Veterinaararsti kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide korral, mis on antud välja endises Nõukogude Liidus või mille omanikud on alustanud Eesti puhul oma õpinguid enne 20. augustit 1991, peab nimetatud kinnitusega olema kaasas Eesti ametiasutuste väljaantud tunnistus, mis näitab, et kõnealused isikud on nende territooriumil nimetatud tegevusalal tegelikult ja seaduslikult tegutsenud vähemalt viiel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud seitsme aasta jooksul. 5. Kõik liikmesriigid tunnustavad üldarsti, eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda ja proviisori kutsealal artikli 45 lõikes 2 nimetatud tegevusaladel ja arhitekti kutsealal artiklis 48 nimetatud tegevusaladel tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks neid liikmesriikide kodanikel olevaid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis võimaldavad hakata tegutsema üldarsti ja eriarsti, üldõe, hambaarsti, erihambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda, proviisori ja arhitekti kutsealadel ja mis on välja antud endises Jugoslaavias või mille omanikud on alustanud Sloveenia puhul oma õpinguid enne 25. juunit 1991, kui eelpool nimetatud liikmesriigi ametiasutused kinnitavad, et need tõendavad dokumendid on nende territooriumil juriidiliselt samaväärsed nende endi poolt välja antavate tõendavate dokumentidega ning arhitektide puhul selliste kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega, mis on nende liikmesriikide jaoks täpsustatud VI lisa punktis 6. Selle kinnitusega peab olema kaasas samade ametiasutuste poolt väljaantud tunnistus, mis näitab, et kõnealused isikud on nende territooriumil nimetatud tegevusalal tegelikult ja seaduslikult tegutsenud vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul. 6. Kui liikmesriigi kodanikel olevate arsti, üldõe, hambaarsti, veterinaararsti, ämmaemanda ja proviisori kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide nimetus ei vasta sellele liikmesriigile V lisa punktides 5.1.1, 5.1.2, 5.1.3, 5.1.4, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.5.2 ja 5.6.2 antud nimetusele, tunnistavad kõik liikmesriigid piisavaks nende liikmesriikide välja antud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid, millega on kaasas pädevate asutuste või organite välja antud tunnistus. Esimeses lõigus nimetatud tunnistus näitab, et kvalifikatsiooni tõendav dokument tunnistab õpingute edukat läbimist kooskõlas artiklitega 24, 25, 28, 31, 34, 35, 38, 40 ja 44 vastavalt ning selle välja andnud liikmesriik käsitleb seda samaväärselt kvalifikatsioonidega, mille nimetused on loetletud V lisa punktides 5.1.1., 5.1.2, 5.1.3, 5.1.4, 5.2.2, 5.3.2, 5.3.3, 5.4.2, 5.5.2 ja 5.6.2.

1. Üldarsti õppesse pääs sõltub diplomi või tunnistuse olemasolust, mis võimaldab kõnealusel erialal astuda ülikooli. 2. Üldarsti õpe hõlmab kokku vähemalt kuueaastast õpet või 5 500 tunnist teoreetilist ja praktilist koolitust, mida korraldatakse kas ülikooli poolt või viimase järelevalve all. Isikute osas, kes alustasid oma õpinguid enne 1. jaanuari 1972, võib esimeses lõigus nimetatud õppekava hõlmata kuut kuud täisajaga praktilist koolitust ülikooli tasemel, mille üle teostab järelevalvet pädev asutus. 3. Üldarsti õpe annab kindluse, et kõnealused isikud on omandanud järgmised teadmised ja oskused: a) piisavad teadmised arstiteaduse aluseks olevate teadusalade kohta ja teaduslike meetodite, sealhulgas bioloogiliste funktsioonide hindamispõhimõtete, teaduslikult tõestatud faktide hindamise ja andmete analüüsi hea mõistmine; b) terve ja haige inimese ehituse, funktsioonide ja käitumise, samuti inimese tervisliku seisundi ja füüsilise ning sotsiaalse keskkonna vahelise seose piisav mõistmine; c) piisavad teadmised kliiniliste distsipliinide ja praktika kohta, mis annavad talle selge pildi vaimsetest ja füüsilistest haigustest ning arstiteadusest seoses profülaktika, diagnoosi ja teraapiaga ning inimeste taastootmisega; d) nõuetekohane kliiniline kogemus haiglates asjakohase järelevalve all.

1. Eriarsti õppesse pääs sõltub artiklis 24 sätestatud koolitusprogrammi osana kuueaastase õppetsükli läbimisest ja selle kinnitamisest, mille käigus koolitatav omandab asjakohased üldmeditsiiniteadmised. 2. Eriarsti õpe hõlmab teoreetilist ja praktilist koolitust kas ülikoolis või arstiõpet andvas haiglas või vajadusel pädevate ametiasutuste või organite heaks kiidetud meditsiinilise abi asutuses. Liikmesriigid tagavad, et V lisa punktis 5.1.3 nimetatud eriarsti õppe minimaalne kestus ei ole selles punktis sätestatud kestusest lühem. Koolitus peab toimuma pädevate ametiasutuste või organite järelevalve all. See peab sisaldama eriarstiks koolitatava isiklikku osalemist kõnealuste teenustega kaasnevates tegevustes ja kohustustes. 3. Koolitus toimub täisajaga spetsiaalses pädevate ametiasutuste poolt tunnustatud asutuses. Sellega kaasneb osalemine kõigis koolitust korraldava osakonna arstlikes toimingutes, kaasa arvatud valvetes, nii et eriarstiks koolitatav pühendub kogu oma kutsealase tegevusega terve töönädala ja aasta jooksul praktilisele ja teoreetilisele koolitusele vastavalt pädevate ametiasutuste kehtestatud korrale. Seepärast käib sellise ametikohaga kaasas asjakohane tasustamine. 4. Liikmesriigid muudavad eriarsti õppe läbimise tõendamise sõltuvaks V lisa punktis 5.1.1 nimetatud üldarsti õppe läbimise tõendatusest. 5. V lisa punktis 5.1.3 nimetatud koolituse minimaalset kestust saab nende kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale.

Artiklis 21 nimetatud eriarsti kvalifikatsiooni tõendav dokument on dokument, mille V lisa punktis 5.1.2 nimetatud pädev asutus või organ kinnitab kõnealuse õppe osas erinevates liikmesriikides kasutusel olevatele ja V lisa punktis 5.1.3 nimetatud kutsenimetustele. Vähemalt kahes viiendikus liikmesriikides levinud uute meditsiinierialade lisamine V lisa punkti 5.1.3 alla otsustatakse artikli 58 lõikes 2 sätestatud korra kohaselt, eesmärgiga ajakohastada käesolevat direktiivi siseriiklikes õigusaktides toimunud muudatuste valguses.

1. Vastuvõttev liikmesriik võib nõuda, et eriarstid, kelle osalise ajaga eriarsti õppe tingimusi reguleeriti alates 20. juunist 1975 kehtinud õigus- või haldusnormidega ja kelle eriarsti koolitus algas hiljemalt 31. detsembril 1983, peavad koos kvalifikatsiooni tõendava dokumendiga esitama tunnistuse, mis näitab, et selle omanik on vastaval tegevusalal tegelikult ja seaduslikult tegutsenud vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul. 2. Kõik liikmesriigid tunnustavad eriarsti kvalifikatsiooni, mille Hispaania on andnud arstidele, kes on lõpetanud eriarsti koolituse enne 1. jaanuari 1995, isegi kui see koolitus ei vasta artiklis 25 sätestatud koolituse miinimumnõuetele niivõrd, kui selle kvalifikatsiooniga kaasneb Hispaania pädeva ametiasutuse väljastatud tunnistus, mis näitab, et asjaomane isik on sooritanud erialaeksami, mida korraldatakse kuningliku dekreediga 1497/99 kehtestatud tunnustamisega seotud erakorraliste meetmete kontekstis eesmärgiga kinnitada, et asjaomase isiku teadmised ja oskused on tasemel, mis on võrreldavad V lisa punktides 5.1.2 ja 5.1.3 Hispaania jaoks määratud eriarsti kvalifikatsiooni omavate arstide tasemega. 3. Iga liikmesriik, kes on tühistanud V lisa punktides 5.1.2 ja 5.1.3 sätestatud eriarsti kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide väljaandmist käsitlevad õigus- või haldusnormid ja kes on kehtestanud tema enda kodanikke soodustavate omandatud õigustega seotud meetmed, annab teiste liikmesriikide kodanikele õiguse saada kasu nendest meetmetest niivõrd, kui need kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid anti välja enne seda kuupäeva, millal vastuvõttev liikmesriik lõpetas kõnealuse eriala osas sellise dokumendi väljastamise. Nende aktide tühistamise kuupäevad on loetletud V lisa punktis 5.1.3.

1. Peremeditsiini erialale vastuvõtmine sõltub artiklis 24 nimetatud koolitusprogrammi kuueaastase õppetsükli läbimisest ja kinnitamisest. 2. Perearsti erialakoolitus, mille läbimisel saadakse enne 1. jaanuari 2006 välja antud kvalifikatsiooni tõendav dokument, peab täisajaga kestma vähemalt kaks aastat. Pärast nimetatud kuupäeva välja antud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi korral peab koolitus kestma täisajaga vähemalt kolm aastat. Kui artiklis 24 nimetatud õppekava sisaldab praktilist koolitust, mida korraldab asjakohast meditsiinitehnikat ja -teenuseid omav selleks volitatud haigla või perearstikeskus, mille arstid osutavad üldarstiabi, võib selle praktilise koolituse kestuse maksimaalselt ühe aasta ulatuses lugeda esimeses lõigus 1. jaanuaril 2006 või pärast seda väljaantud koolitustunnistustele sätestatud kestuse hulka. Teises lõigus nimetatud võimalust saavad kasutada ainult liikmesriigid, kus peremeditsiini alal kestis kaks aastat alates 1. jaanuarist 2001. 3. Perearsti erialakoolitust korraldatakse täisaja põhimõttel pädevate ametiasutuste või organite järelevalve all. See peab olema pigem praktiline kui teoreetiline. Praktiline koolitus peab esiteks kestma vähemalt kuus kuud asjakohast meditsiinitehnikat ja -teenuseid omavas selleks volitatud haiglas ja teiseks vähemalt kuus kuud osana selleks volitatud perearstipraksisest või volitatud keskusest, mille arstid tegelevad üldarstiabi osutamisega. Praktiline koolitus toimub koostöös teiste üldarstiabiga seotud raviasutuste või -struktuuridega. Ilma et see piiraks teises lõigus kehtestatud miinimumperioodi nõude täitmist, ei tohi praktiline koolitus teistes üldarstiabiga seotud volitatud asutuses või ravistruktuurides siiski ületada kuut kuud. Koolitusel tuleb koolitatavalt nõudma isiklikku osalemist nende isikute kutsetegevuses ja kohustustes, kelle juures ta töötab. 4. Liikmesriigid muudavad perearsti kvalifikatsiooni tõendava dokumendi väljaandmise sõltuvaks V lisa punktis 5.1.1 nimetatud üldarsti õppe läbimise tõendatusest. 5. Liikmesriigid võivad V lisa punktis 5.1.4 nimetatud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente välja anda arstidele, kes ei ole läbinud käesoleva artikliga sätestatud koolitust, kuid kes on läbinud liikmesriigi pädeva asutuse väljastatud kvalifikatsiooni tõendava dokumendiga kinnitatud erineva, täiendava koolituse. Siiski ei tohi nad kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti välja anda, kui see ei tõenda, et teadmiste tase vastab oma kvaliteedilt käesoleva artikliga sätestatud koolitusest saadud teadmistele. Liikmesriigid otsustavad muuhulgas selle, mis ulatuses taotleja juba läbitud täienduskoolitused ja töökogemus asendavad käesoleva artikliga sätestatud koolitust. Liikmesriigid tohivad välja anda V lisa punktis 5.1.4 nimetatud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente üksnes juhul, kui taotlejal on vähemalt kuuekuune peremeditsiinialane töökogemus lõikes 3 määratletud perearstipraksises või keskuses, kus arstid tegelevad üldarstiabi osutamisega.

Iga liikmesriik võib omandatud õigusi reguleerivaid sätteid arvestades muuta perearsti kutsealal tegutsemise siseriikliku sotsiaalkindlustussüsteemi raames sõltuvaks V lisa punktis 5.1.4 nimetatud kvalifikatsiooni tõendava dokumendi olemasolust. Liikmesriigid võivad nimetatud tingimusest vabastada isikud, kes käesoleval hetkel osalevad peremeditsiini alasel erikoolitusel.

1. Iga liikmesriik määratleb omandatud õigused. Igal juhul loetakse omandatud õiguseks kõikide arstide õigust, kellel on selles punktis nimetatud kuupäevast see õigus arstikutsele kohaldatavate ja perearstina tegutsema hakkamist võimaldavate sätete tõttu ning kes on sellest kuupäevast liikmesriigi territooriumil asutatud, olles kasu saanud artikli 21 või artikli 23 sätetest, tegutseda üldarstina siseriikliku sotsiaalkindlustussüsteemi raames ilma V lisa punktis 5.1.4 nimetatud kvalifikatsiooni tõendava dokumendita. Arstidele, kes on vastavalt esimesele lõigule omandanud nimetatud õigused, peavad liikmesriigi pädevad asutused vastaval nõudmisel ja ilma V lisa punktis 5.1.4 nimetatud kvalifikatsiooni tõendava dokumendita välja andma tunnistuse, mis kinnitab omaniku õigust tegutseda perearstina liikmesriigi siseriikliku sotsiaalkindlustussüsteemi raames. 2. Kõik liikmesriigid tunnustavad teiste liikmesriikide poolt liikmesriikide kodanikele välja antud lõike 1 teises lõigus nimetatud tunnistusi ja tunnistavad need samaväärseks oma territooriumil väljaantud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega, mis lubavad tema siseriikliku sotsiaalkindlustussüsteemi raames tegutseda perearstina.

1. Üldõdede koolitusele lubamine sõltub 10aastase üldhariduse omandamisest, mida tõendab diplom, tunnistus või muu liikmesriigi pädevate ametiasutuste või organite välja antud dokument või õenduskooli sisseastumiseksamitega võrdväärsel tasemel eksamite edukat sooritamist tõendav tunnistus. 2. Üldõdede koolitus peab toimuma täisajaga ja see peab hõlmama vähemalt V lisa punktis 5.2.1 kirjeldatud programmi. V lisa punktis 5.2.1 kirjeldatud sisu võib selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. Selline ajakohastamine ei tohi üheski liikmesriigis põhjustada muudatusi kutsealade struktuuriga seotud seadusandlikes põhimõtetes füüsilise isiku koolituse ja kutsealal tegutsema hakkamise osas. 3. Üldõdede koolitus koosneb vähemalt kolmeaastasest õppetööst või 4 600 tunnisest teoreetilisest ja kliinilisest koolitusest, kusjuures teoreetilise koolituse kestus moodustab vähemalt ühe kolmandiku ja kliinilise koolituse kestus vähemalt poole koolituse miinimumajast. Liikmesriigid võivad anda osalise vabastuse isikutele, kes on läbinud osa koolitusest vähemalt võrdväärsel tasemel kursustel. Liikmesriigid tagavad, et õdede koolitust korraldavad institutsioonid on kogu õppeprogrammi vältel vastutavad teoreetilise ja kliinilise koolituse koordineerimise eest. 4. Teoreetiline koolitus on osa õdede koolitusest, mille käigus õeõpilased omandavad üldise tervishoiu korraldamiseks, levitamiseks ja hindamiseks vajalikke kutsealaseid teadmisi, arusaamu ja oskusi. Koolitust viivad õenduskoolides ja teistes koolitusinstitutsioonide valitud õppeasutustes läbi õendusabi õppejõud või teised pädevad isikud. 5. Kliiniline koolitus on õdede koolituse see osa, kus õeõpilased õpivad osana meeskonnast ja otseses kontaktis tervete või haigete üksikisikute ja/või kogukondadega korraldama, levitama ja hindama nõutavat igakülgset õendusabi, tuginedes omandatud teadmistele ja oskustele. Õeõpilased peavad õppima mitte üksnes töötama meeskonnas vaid ka juhtima meeskonda ja korraldama üleüldist õendusabi, kaasa arvatud üksikisikute ja väikeste rühmade terviseõpetust, kas raviasutuses või kogukonnas. See koolitus toimub haiglates, teistes raviasutustes ja kogukondades ning seda viivad läbi õenduseriala õppejõud, kellega teevad koostööd ja keda aitavad teised kvalifitseeritud õed. Õppeprotsessis võib osaleda ka muu kvalifitseeritud personal. Õeõpilased osalevad kõnealuse osakonna tegevustes niivõrd, kui need tegevused on nende koolituseks asjakohased ja võimaldavad neil õppida täitma õendusabiga kaasnevaid kohustusi. 6. Üldõe koolitus annab kindluse, et kõnealune isik on omandanud järgmised teadmised ja oskused: a) piisavad teadmised üldõenduse aluseks olevate teadusalade kohta, sealhulgas piisav arusaam terve ja haige inimese ehitusest, füsioloogilistest funktsioonidest ja käitumisest, samuti inimese tervisliku seisundi ja füüsilise ning sotsiaalse keskkonna vahelise seose piisav mõistmine; b) kutseala olemuse ja eetika, samuti tervishoiu ja õenduse üldpõhimõtete piisav tundmine; c) piisav kliiniline töökogemus; selline vastavalt tema koolitusväärtusele valitud kogemus on läbitud kvalifitseeritud õendusala töötajate järelevalve all ja kohtades, kus kvalifitseeritud personali ja varustuse hulk on patsientidele õendusabi osutamiseks piisav; d) võime osaleda ravipersonali praktilistel koolitustel ja sellise personaliga töötamise kogemus; e) tervishoiusektori muude kutsealade esindajatega töötamise kogemus.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab üldõe kutsetegevus V lisa punktis 5.2.2 nimetatud tegevusi, millega tegeletakse kutsealaselt.

1. Kui üldõdedele kohaldatakse omandatud õiguste üldist korda, peavad artiklis 23 nimetatud tegevused hõlmama täieliku vastutuse võtmist patsientidele osutatava õendusabi kavandamise, korraldamise ja läbiviimise eest. 2. Poola üldõdede kvalifikatsiooni suhtes kohaldatakse ainult järgmisi omandatud õigusi käsitlevaid sätteid. Liikmesriigid tunnistavad piisavaks järgmised liikmesriikide kodanikel olevad üldõdede kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid, mis on Poolas välja antud enne 1. maid 2004, või mille omanikud on alustanud seal õpinguid enne nimetatud kuupäeva ja mis ei vasta artiklis 31 kehtestatud koolituse miinimumnõuetele, kui nende dokumentidega on kaasas tunnistus selle kohta, et nimetatud liikmesriikide kodanikud on üldõena Poolas tegelikult ja seaduslikult tegutsenud allpool täpsustatud perioodi jooksul: a) kraadiõppe tasemel õe kvalifikatsiooni tõendav dokument (dyplom licencjata pielęgniarstwa) — vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul, b) õe kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis kinnitab keskharidusele järgneva õppe läbimist meditsiinikutsekoolis (dyplom pielęgniarki albo pielęgniarki dyplomowanej) — vähemalt viiel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud seitsme aasta jooksul. Nimetatud tegevuse hulka peab kuuluma ka täielik vastutus patsiendi hooldusravi kavandamise, korraldamise ja läbiviimise eest. 3. Liikmesriigid tunnustavad õe kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis on Poolas välja antud õdedele, kes on läbinud artiklis 31 kehtestatud koolituse miinimumnõuetele mittevastava koolituse enne 1. maid 2004, mida tõendab “bakalaureuse” diplom, mis on saadud 20. aprilli 2004. aasta õe ja ämmaemanda kutseala käsitleva seaduse ja mõningate teiste seaduste muutmise seaduse artiklis 11 (30. aprilli 2004. aasta Poola Vabariigi Teataja nr 92, art 885) sätestatud spetsiaalse kvalifikatsioonitõstmisprogrammi alusel ning 11. mai 2004. aasta tervishoiuministri määruse alusel nende õdede ja ämmaemandate koolituse üksikasjalike tingimuste kohta, kellel on keskkooli lõputunnistus (viimane eksam — matura) ja kes on lõpetanud õe ja ämmaemanda kutseala õpetava meditsiinilütseumi ja meditsiinikutsekooli (13. mai 2004. aasta Poola Vabariigi Teataja nr 110, art 1170), eesmärgiga tõendada, et asjaomase isiku teadmised ja pädevus on V lisa punktis 5.2.2. Poola jaoks määratletud kvalifikatsiooni omavate õdedega samaväärne.

1. Hambaarsti põhiõppesse lubamine eeldab diplomi või tunnistuse olemasolu, mis võimaldab alustada liikmesriigis kõnealuseid õpinguid ülikoolis või sellega võrdväärseks tunnistatud tasemel kõrgharidust andvas asutuses. 2. Hambaarsti põhiõpe hõlmab kokku vähemalt viieaastast täisajaga teoreetilist ja praktilist õppetööd, mis sisaldab vähemalt V lisa punktis 5.3.1 kirjeldatud õppekava ja mis toimub ülikoolis, sellega võrdväärseks tunnistatud tasemel kõrgharidust andvas asutuses või ülikooli järelevalve all. V lisa punktis 5.3.1 loetletud sisu võib selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. Selline ajakohastamine ei tohi üheski liikmesriigis põhjustada muudatusi kutsealade struktuuriga seotud seadusandlikes põhimõtetes füüsilise isiku koolituse ja kutsealal tegutsema hakkamise osas. 3. Hambaarsti põhiõpe annab kindluse, et kõnealune isik on omandanud järgmised teadmised ja oskused: a) piisavad teadmised hambaarstitöö aluseks olevate teadusalade kohta ja teaduslike meetodite, sealhulgas bioloogiliste funktsioonide hindamispõhimõtete, teaduslikult tõestatud faktide hindamise ja andmete analüüsi hea mõistmine; b) terve ja haige inimese ehituse, füsioloogia ja käitumise, samuti inimese tervisliku seisundi ja füüsilise ning sotsiaalse keskkonna vahelise seose piisav mõistmine, niivõrd kui need faktorid mõjutavad hambaarstitööd; c) nii tervete kui haigete hammaste, suu, lõualuude ja kaasnevate kudede struktuuri ja funktsiooni, samuti nende ja patsiendi tervisliku seisundi ja füüsilise ning sotsiaalse heaolu vahelise seose piisav tundmine; d) hambaarstile hammaste, suu, lõualuude ja kaasnevate kudede anomaaliatest, kahjustustest ja haigustest, samuti ennetavast, diagnostilisest ja terapeutilisest hambaarstitööst täielikku pilti andvate kliiniliste distsipliinide ja meetodite piisav tundmine; e) nõuetekohane kliinilise töö kogemus asjakohase järelevalve all. See koolitus peab talle andma hammaste, suu, lõualuude ja kaasnevate kudede anomaaliate ja haiguste ennetamise, diagnoosimise ning ravimise läbiviimiseks vajalikud oskused.

1. Hambaarsti eriõppesse lubamine eeldab artiklis 34 sätestatud koolituse raames viieaastase teoreetilise ja praktilise väljaõppe läbimist ja sellekohast kinnitust või artiklites 23 ja 37 nimetatud dokumentide omamist. 2. Hambaarsti eriõpe hõlmab teoreetilist ja praktilist väljaõpet kas ülikoolikeskuses, ravivõtete õpetus- ja uurimiskeskuses või vajaduse korral pädevate ametiasutuste või organite poolt selleks nõusoleku saanud raviasutuses. Hambaarsti täisajaga eriõpe peab kestma vähemalt kolm aastat ja toimuma pädevate ametiasutuste või organite järelevalve all. Sellega peab kaasnema koolitatava hambaarst-praktikandi isiklik osalemine asjaomase asutuse tegevuses ja kohustustes. Teises lõigus nimetatud koolituse miinimumaega võib selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. 3. Liikmesriigid muudavad hambaarsti eriõpet tõendava dokumendi väljaandmise sõltuvaks V lisa punktis 5.3.2 nimetatud hambaarsti põhiõpet tõendava dokumendi omamisest.

1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitletakse hambaarsti kutsetegevusena lõikes 3 määratletud tegevusi, millega tegeletakse V lisa punktis 5.3.2 loetletud kutsekvalifikatsiooni raames. 2. Hambaarsti kutse tugineb artiklis 34 nimetatud hambaarsti koolitusel ja see on muudest meditsiinilistest üld- ja erikutsetest eristuv eriomane kutseala. Hambaarstina tegutsemiseks on vaja V lisa punktis 5.3.2 nimetatud kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti. Sellise kvalifikatsiooni tõendava dokumendi omanikku käsitletakse samaväärselt isikutega, kellele kohaldatakse artiklite 23 ja 37 sätteid. 3. Liikmesriigid tagavad, et hambaarstid oleksid üldiselt võimelised hakkama tegutsema ja tegutsema hambaid, suud, lõualuid ja kaasnevaid kudesid mõjutavate anomaaliate ja haiguste ennetamise, diagnoosimise ja raviga, arvestades piisaval määral V lisa punktis 5.3.2 sätestatud võrdluskuupäevadel kehtivaid kutse-eetikat käsitlevaid normatiivakte ja korda.

1. V lisa punktis 5.3.2 loetletud kvalifikatsioonide raames hambaarsti kutsealadega tegelemise tähenduses tunnustab liikmesriik arsti kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis on välja antud Itaalias, Hispaanias, Austrias, Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias isikutele, kes alustasid arstiõpinguid selles artiklis asjaomase liikmesriigi jaoks määratud võrdluskuupäeval või enne seda, millega on kaasas selle liikmesriigi pädeva asutuse poolt välja antud tunnistus. Tunnistus peab näitama järgmiste tingimuste täitmist: a) kõnealused isikud on selles liikmesriigis artiklis 36 nimetatud tegevusalal tegelikult, seaduslikult ja peamiselt tegutsenud vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul, b) nendel isikutel on luba tegeleda nimetatud tegevustega V lisa punktis 5.3.2 selle liikmesriigi jaoks loetletud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide omanikega samadel tingimustel. Isikud, kes on edukalt läbinud vähemalt kolmeaastase õppe, mida asjaomase liikmesriigi pädevad asutused tunnistavad võrdväärseks artiklis 34 nimetatud koolitusega, vabastatakse teise lõigu punktis a sätestatud kolmeaasta pikkusest praktilise töökogemuse nõudest. Tšehhi Vabariigi ja Slovakkia osas tunnustatakse endises Tšehhoslovakkias saadud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid samaväärseks Tšehhi Vabariigi ja Slovakkia kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega samadel tingimustel, mis on sätestatud eelmises lõigus. 2. Liikmesriigid tunnustavad arsti kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis on Itaalias välja antud isikutele, kes alustasid ülikoolis arstiõpet pärast 28. jaanuari 1980 ja hiljemalt 31. detsembril 1984 ning millega on kaasas Itaalia pädeva asutuse välja antud tunnistus. Tunnistus näitab järgneva kolme tingimuse täitmist: a) kõnealused isikud on läbinud Itaalia pädevate ametiasutuste korraldatud asjakohase sobivustesti, mille eesmärk on kindlaks teha, kas neil on V lisa punktis 5.3.2 Itaalia osas loetletud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente omavate isikutega samaväärsed teadmised ja oskused, b) nad on Itaalias artiklis 36 nimetatud tegevusalal tegelikult, seaduslikult ja peamiselt tegutsenud vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul, c) neil on luba tegutseda või nad tegutsevad tegelikult, seaduslikult ja peamiselt artiklis 36 nimetatud tegevusalal V lisa punktis 5.3.2 Itaalia jaoks loetletud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide omanikega samadel tingimustel. Isikud, kes on edukalt läbinud vähemalt kolmeaastase õppe, mida pädevad asutused tunnistavad võrdväärseks artiklis 34 nimetatud koolitusega, vabastatakse teise lõigu punktis a nimetatud sobivustestist. Isikuid, kes alustasid ülikoolis arstiõpet pärast 31. detsembrit 1984, tuleb kohelda eelpool nimetatutega võrdväärselt juhul, kui see eelnimetatud kolmeaastane õpe algas enne 31. detsembrit 1994.

1. Veterinaararstide koolitus hõlmab kokku vähemalt viieaastast täisajaga teoreetilist ja praktilist õppetööd kas ülikoolis või sellega võrdväärseks tunnistatud tasemel kõrgharidust andvas asutuses või ülikooli järelevalve all ja see koolitus peab sisaldama vähemalt V lisa punktis 5.4.1 nimetatud õppeprogrammi. V lisa punktis 5.4.1 loetletud sisu võib selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. Selline ajakohastamine ei tohi üheski liikmesriigis põhjustada muudatusi kutsealade struktuuriga seotud seadusandlikes põhimõtetes füüsilise isiku koolituse ja kutsealal tegutsema hakkamise osas. 2. Veterinaararstide koolitusele pääs sõltub diplomi või tunnistuse olemasolust, mis võimaldab selle omanikul alustada kõnealuseid õpinguid ülikoolis või asjakohaste õpingute seisukohalt nendega võrdväärsel tasemel olevas ja liikmesriigi poolt tunnustatud kõrgharidust pakkuvas asutuses. 3. Veterinaararstide koolitus annab kindluse, et kõnealune isik on omandanud järgmised teadmised ja oskused: a) piisavad teadmised veterinaararstitöö aluseks olevate teadusalade kohta; b) piisavad teadmised tervete loomade ehituse ja funktsioonide, nende pidamise, paljunemise ja hügieeni kohta üldiselt, samuti nende toitmise/söötmise kohta, kaasa arvatud nende vajadustele vastavate toidu/sööda tootmise ja säilitamisega seotud tehnoloogiate kohta; c) piisavad teadmised loomade käitumise ja kaitse kohta; d) piisavad teadmised üksikute loomade ja loomakoosluste haiguste põhjuste, olemuse, kulgemise, mõjude, diagnoosimise ja ravi kohta, kaasa arvatud eriteadmised inimestele edasikantavate haiguste kohta; e) piisavad teadmised ennetava meditsiini kohta; f) piisavad teadmised loomatoidu/sööda ja inimtarbeks mõeldud loomsete toitude tootmise, töötlemise ja ringlusse laskmisega seotud hügieeni ja tehnoloogiate kohta; g) piisavad teadmised ülalpool loetletud teemadega seotud õigusaktide kohta; h) piisav järelevalve all omandatud kliiniline ja muu praktiline töökogemus.

Ilma et see piiraks artikli 23 lõike 4 kohaldamist tunnustavad liikmesriigid liikmesriikide kodanikel olevaid veterinaararsti kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis on välja antud Eestis enne 1. maid 2004 või mille omanikud on alustanud seal oma õpingud enne nimetatud kuupäeva, kui sellega on kaasas tunnistus, mis näitab, et kõnealune isik on Eestis nimetatud alal tegelikult ja seaduslikult tegutsenud vähemalt viiel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud seitsme aasta jooksul.

1. Ämmaemandaõpe hõlmab vähemalt: a) täisajaga ämmaemanda erikoolitust, mis sisaldab vähemalt kolmeaastast teoreetilist ja praktilist õppetööd (I liin) ja vähemalt V lisa punktis 5.5.1 kirjeldatud programmi, või b) 18 kuu pikkust täisajaga ämmaemanda erikoolitust (II liin), mis sisaldab vähemalt V lisa punktis 5.5.1 kirjeldatud õppeprogrammi ja mida ei käsitletud võrdväärses üldõdede koolituses. Liikmesriigid tagavad, et ämmaemandaõpet pakkuvad asutused oleksid kogu õppetöö vältel vastutavad teooria ja praktika koordineerimise eest. V lisa punktis 5.5.1 loetletud sisu võib selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. Selline ajakohastamine ei tohi üheski liikmesriigis põhjustada muudatusi kutsealade struktuuriga seotud seadusandlikes põhimõtetes füüsilise isiku koolituse ja kutsealal tegutsema hakkamise osas. 2. Ämmaemandaõppesse pääs sõltub ühest järgnevalt nimetatud tingimustest: a) I liini osas vähemalt kümneaastast üldharidust või b) II liini osas V lisa punktis 5.2.2 nimetatud üldõe kvalifikatsiooni tõendava dokumendi olemasolu. 3. Ämmaemandaõpe annab kindluse, et kõnealune isik on omandanud järgmised teadmised ja oskused: a) piisavad teadmised ämmaemandatöö aluseks olevate teadusalade, eriti sünnitusabi ja günekoloogia kohta; b) piisavad teadmised kutseala eetika ja kutseala reguleerivate õigusaktide kohta; c) üksikasjalikud teadmised bioloogiliste funktsioonide, anatoomia ja füsioloogia kohta sünnitusabi ja vastsündinutega seoses, samuti inimese tervisliku seisundi ja tema füüsilise ning sotsiaalse keskkonna ning käitumise vahelise seose tundmine; d) piisav kliinilise töö kogemus, mis on saadud heakskiidetud asutuses ämmaemanda ja sünnitusabi kvalifikatsiooniga personali järelevalve all töötades; e) ravipersonali koolituse piisav mõistmine ja nendega töötamise kogemus.

1. V lisa punktis 5.5.2 nimetatud ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendav dokument kuulub automaatsele tunnustamisele artikli 21 alusel niivõrd, kui on täidetud üks järgnevatest tingimustest: a) vähemalt kolmeaastane täisajaga ämmaemandaõpe: i) mis sõltub diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi olemasolust, mis on vajalik ülikooli või muusse kõrgharidust andvasse asutusse sissesaamiseks või mis muul moel tagab teadmiste võrdväärse taseme või ii) millele järgneb kaheaastane kutsepraktika, mille kohta on vastavalt lõikele 2 välja antud tunnistus; b) ämmaemanda täisajaga ja vähemalt kaheaastane või 3 600 tunnine koolitus, mis sõltub V lisa punktis 5.2.2 sätestatud üldõe kvalifikatsiooni tõendava dokumendi olemasolust; c) vähemalt 18 kuu või 3 000 tunni pikkune täisajaga ämmaemanda koolitus, mis sõltub V lisa punktis 5.2.2 sätestatud üldõe kvalifikatsiooni tõendava dokumendi olemasolust, ja sellele järgnenud üheaasta pikkune kutsepraktika, mille kohta on vastavalt lõikele 2 välja antud tunnistus. 2. Lõikes 1 nimetatud tunnistuse annab välja liikmesriigi pädev asutus. See tõendab, et selle omanik on pärast ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendava dokumendi omandamist tegutsenud rahuldaval tasemel ämmaemandana asjaomast tegevusluba omavas haiglas või raviteenuseid osutavas asutuses nõutava perioodi vältel.

1. Käesoleva osa sätteid kohaldatakse ämmaemanda kutsetegevuse suhtes nagu see on liikmesriikides määratletud, ning millega tegeletakse V lisa punktis 5.5.2 kehtestatud kutsenimetuste all, piiramata sellega lõike 2 kohaldamist. 2. Liikmesriigid tagavad, et ämmaemandad on suutelised tegelema ja hakkama tegelema vähemalt järgmiste tegevustega: a) teabe andmine ja nõustamine pereplaneerimise valdkonnas; b) raseduste diagnoosimine ja normaalsete raseduste jälgimine; normaalsete raseduste jälgimiseks vajalike uuringute tegemine; c) riskifaktoriga raseduste võimalikult varaseks diagnoosimiseks vajalike uuringute määramine ja selles valdkonnas nõustamine; d) lapsevanemaks saamise ettevalmistusprogrammide läbiviimine ja lapse sünniks täielik ettevalmistamine, kaasa arvatud nõustamine hügieeni- ja toitmisküsimustes; e) sünnitava ema eest hoolitsemine, tema abistamine ja asjakohaste kliiniliste ning tehniliste vahenditega emakasisese loote seisundi jälgimine; f) iseeneslike sünnituste ja vajaduse korral episiotoomia ning kiireloomulistel juhtudel tuharseisus sünnituste juhtimine; g) ema või lapse anomaaliale viitavate hoiatusmärkide äratundmine, mis põhjustab vajaduse pöörduda arsti poole ja abistada teda vajaduse korral; arsti puudumisel vajalike hädaabinõude rakendamine, eriti platsenta manuaalne eemaldamine, millele võib järgneda emaka manuaalne kontroll; h) vastsündinu kontroll ja tema eest hoolitsemine; vajaduse korral initsiatiivi haaramine ja vajalike koheste elustamisvõtete teostamine; i) ema eest hoolitsemine ja tema seisundi jälgimine sünnitusjärgsel perioodil ning ema nõustamine lapsehoolduse teemadel, et võimaldada emal veenduda vastsündinu optimaalses arengus; j) arsti määratud ravi teostamine; k) vajalike kirjalike aruannete koostamine.

1. Liikmesriikide kodanike puhul, kelle ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendav dokument on vastavuses artiklis 40 sätestatud koolituse miinimumnõuetega, kuid mida artikli 41 alusel ei tunnustata ilma artikli 41 punktis 2 nimetatud kutsepraktikat tõendava tunnistuseta, tunnistavad liikmesriigid piisavaks nende liikmesriikide poolt enne V lisa punktis 5.5.2 nimetatud võrdluskuupäeva väljaantud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid, kui nendega on kaasas tunnistus, mis näitab, et need kodanikud on nimetatud tegevusalal tegelikult ja seaduslikult tegutsenud vähemalt kahel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul. 2. Lõikes 1 sätestatud tingimusi kohaldatakse liikmesriikide kodanike suhtes, kellel on ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis kinnitab Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil koolituse läbimist niivõrd, kui see tõendab enne 3. oktoobrit 1990 alustatud õpingute läbimist, kui see vastab artiklis 40 sätestatud koolituse miinimumnõuetele, kuid seda ei tunnustata kvalifikatsiooni tõendava dokumendina artikli 41 alusel ilma artikli 41 lõikes 2 nimetatud töökogemust tõendava tunnistuseta. 3. Poola ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide osas kohaldatakse üksnes alljärgnevaid omandatud õigusi käsitlevaid sätteid. Liikmesriikide kodanike suhtes, kelle ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendav dokument on välja antud Poolas enne 1. maid 2004 või mille omanikud alustasid seal oma õpinguid enne nimetatud kuupäeva ja kes ei vasta artiklis 40 sätestatud koolituse miinimumnõuetele, tunnistavad liikmesriigid järgnevalt loetletud ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, kui nendega on kaasas tunnistus, mis näitab, et kõnealune isik on ämmaemandana tegelikult ja seaduslikult tegutsenud allnimetatud aja jooksul: a) kraadiõppe tasemel ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendav dokument (dyplom licencjata położnictwa): vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul, b) ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendav dokument, mis kinnitab keskharidusele järgneva õppe läbimist meditsiinikutsekoolis (dyplom położnej): vähemalt viiel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud seitsme aasta jooksul. 4. Liikmesriigid tunnustavad ämmaemanda kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis on Poolas välja antud ämmaemandatele, kes on läbinud artiklis 40 kehtestatud koolituse miinimumnõuetele mittevastava koolituse enne 1. maid 2004, mida tõendab “bakalaureuse” diplom, mis on saadud 20. aprilli 2004. aasta õe ja ämmaemanda kutseala seaduse ja mõningate teiste seaduste muutmise seaduse artiklis 11 (30. aprilli 2004. aasta Poola Vabariigi Teataja nr 92, art 885) sätestatud spetsiaalse kvalifikatsioonitõstmisprogrammi alusel ning 11. mai 2004. aasta tervishoiuministri määruse alusel nende õdede ja ämmaemandate koolituse üksikasjalike tingimuste kohta, kellel on keskkooli lõputunnistus (viimane eksam — matura) ja kes on lõpetanud õe ja ämmaemanda kutseala õpetava meditsiinilütseumi ja meditsiinikutsekooli (13. mai 2004. aasta Poola Vabariigi Teataja nr 110, art 1170), eesmärgiga tõendada, et asjaomase isiku teadmised ja pädevus on V lisa punktis 5.5.2 Poola jaoks määratletud kvalifikatsiooni omavate ämmaemandatega võrdväärsel tasemel.

1. Proviisoriõppesse lubamine sõltub diplomi või tunnistuse olemasolust, mis võimaldab liikmesriigis alustada kõnealust õppetööd ülikoolis või sellega tunnustatult võrdväärsel tasemel kõrgharidust andvas asutuses. 2. Proviisori kvalifikatsiooni tõendav dokument kinnitab vähemalt viieaasta pikkuse koolituse läbimist, sealhulgas vähemalt: a) nelja-aasta pikkune täisajaga teoreetiline ja praktiline õppetöö ülikoolis või sellega võrdväärseks tunnistatud tasemel kõrgharidust andvas asutuses või ülikooli järelevalve all; b) kuue kuu pikkune praktika avalikus apteegis või haiglas selle haigla farmaatsiaosakonna järelevalve all. Koolitustsükkel hõlmab vähemalt V lisa punktis 5.6.1 kirjeldatud programmi. V lisa punktis 5.6.1 loetletud sisu võib selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. Selline ajakohastamine ei tohi üheski liikmesriigis põhjustada muudatusi kutsealade struktuuriga seotud seadusandlikes põhimõtetes füüsilise isiku koolituse ja kutsealal tegutsema hakkamise osas. 3. Proviisoriõpe peab andma kindluse, et asjaomane isik on omandanud järgmised teadmised ja oskused: a) piisavad teadmised ravimite ja ravimitootmises kasutatavate ainete kohta; b) piisavad teadmised farmaatsia tehnoloogia, samuti ravimite füüsikalise, keemilise, bioloogilise ja mikrobioloogilise kontrollimise kohta; c) piisavad teadmised metabolismi ja ravimite mõju ning mürgiste ainete toime, samuti ravimite kasutamise kohta; d) piisavad teadmised ravimeid puudutavate statistiliste andmete hindamiseks, et olla suuteline oma teadmiste põhjal andma asjakohast teavet; e) proviisorina tegutsemiseks vajalike juriidiliste ja teiste nõuete piisav tundmine.

1. Käesolev direktiivi tähenduses on proviisori tegevus see, millega tegelema hakkamine ja tegelemine sõltub kas ühes või mitmes liikmesriigis kutsekvalifikatsiooni olemasolust ja millega saavad tegelema hakata V lisa punktis 5.6.2 loetletud kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente omavad isikud. 2. Liikmesriigid tagavad, et artikli 44 sätetele vastavaid ja ülikooli või sellega võrdväärsel tasemel proviisori kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente omavad isikud on suutelised tegelema või hakkama tegelema vähemalt järgmiste tegevustega, kusjuures vajadusel nõutakse lisaks dokumendile täiendavat töökogemust: a) ravimite ravimvormide valmistamine; b) ravimite tootmine ja testimine; c) ravimite testimine ravimite testimislaboratooriumis; d) ravimite ladustamine, säilitamine ja jaotamine hulgimüügi staadiumis; e) ravimite valmistamine, testimine, ladustamine ja tarnimine avalikes apteekides; f) ravimite valmistamine, kontroll, ladustamine ja jagamine haiglates; g) teabe jagamine ja nõustamine ravimite valdkonnas. 3. Kui liikmesriik muudab proviisorina tegutsema hakkamise või tegutsemise sõltuvaks lisaks V lisa punktis 5.6.2 nimetatud kvalifikatsiooni tõendavale dokumendile ka täiendava töökogemuse olemasolust, peab see liikmesriik piisava tõendina selles küsimuses tunnustama päritoluliikmesriigi pädevate ametiasutuste välja antud tunnistusst, mis kinnitab, et isik on päritoluliikmesriigis kutsealal tegutsenud sarnase ajaperioodi vältel. 4. Lõikes 3 nimetatud tunnustamist ei kohaldata kaheaastase töökogemuse suhtes, mida Luksemburgi Suurhertsogiriik nõuab riikliku farmaatsiakontsessiooni andmiseks. 5. Kui liikmesriigis on 16. septembri 1985. aasta seisuga korraldatud konkurentsil põhinevat eksamit, mille eesmärk on lõikes 2 nimetatud dokumendi omanike hulgast välja selekteerida need, kellele anda luba saada riikliku geograafilise jaotuse süsteemi alusel loodavate uute apteekide omanikeks, võib see liikmesriik erandina lõike 1 sätetest seda eksamit ka edaspidi korraldada ja nõuda selle eksami sooritamist liikmesriikide kodanikelt, kellel on V lisa punktis 5.6.2 nimetatud proviisori kvalifikatsiooni tõendav dokument või kelle suhtes kohaldatakse artikli 23 sätteid.

1. Arhitektide koolitus hõlmab vähemalt ülikoolis või sellega võrreldavas õppeasutuses toimuvat nelja-aasta pikkust täisajaga õppetööd või kuue aasta pikkust õppetööd, millest vähemalt kolm aastat toimub täisajaga. Koolitus peab lõppema ülikoolitasemel eksami eduka sooritamisega. Koolitus, mis toimub ülikooli tasemel ja kus arhitektuur on peamine komponent, peab säilitama tasakaalu arhitektuurialase koolituse teoreetiliste ja praktiliste aspektide vahel ning tagama järgmiste teadmiste ja oskuste omandamise: a) oskus luua nii esteetilistele kui tehnilistele nõuetele vastavaid arhitektuuriprojekte; b) piisavad teadmised arhitektuuri ja sellega seotud kunstide, tehnoloogiate ja inimteaduste ajaloo ja teooriate kohta; c) kaunite kunstide kui arhitektuuriprojekti mõjurite tundmine; d) piisavad teadmised linnaarhitektuuri ja -planeerimise kohta ja planeerimiseks vajalikud oskused; e) inimeste ja hoonete, samuti hoonete ja neid ümbritseva keskkonna vahelise suhte mõistmine ning arusaam vajadusest seostada hooned ja nendevaheline ruum inimeste vajaduste ning jaotusega; f) arhitekti kutseala ja arhitekti rolli mõistmine ühiskonnas, eriti sotsiaalset tegurit arvestavate kavandite ettevalmistamisel; g) arusaam projekti kavandite ettevalmistamise ja selle tarvis tehtava uurimistöö meetoditest; h) hooneprojektidega seotud ehitusliku kavandamise, konstruktsiooniliste ja insenertehniliste probleemide mõistmine; i) piisavad teadmised hoonete füüsikaliste probleemide ja tehnoloogiate ning funktsiooni kohta, et hoonete sisetingimused oleksid mugavad ja pakuksid kaitset kliima eest; j) vajalikud projekteerimisoskused, et kulufaktoritest ja ehitusmäärustest tulenevate piirangute raames oleksid täidetud hoone kasutajate esitatud nõuded; k) piisavad teadmised projektikontseptsioonide hoonetesse üle kandmisega ja kavandite üldisesse planeerimisse integreerimisega seotud tööstusharude, organisatsioonide, normatiivaktide ja korra kohta. 2. Lõikes 1 loetletud teadmiste ja oskuste nimekirja võib selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga muuta vastavalt artikli 58 lõikes 2 sätestatud korrale. Selline ajakohastamine ei tohi üheski liikmesriigis põhjustada muudatusi kutsealade struktuuriga seotud seadusandlikes põhimõtetes füüsilise isiku koolituse ja kutsealal tegutsema hakkamise osas.

1. Erandina artikli 46 sätetest tunnustatakse artikli 21 tingimused täidetuks ka järgmisel juhul: pärast 5. augustit 1985 läbitud koolitus, mida Saksamaa Liitvabariigis pakuvad “Fachhochschulen” nimega õppeasutused kolme aasta jooksul ja mis vastab artiklis 46 sätestatud nõuetele ning annab loa hakata selles liikmesriigis “arhitekti” kutsenimetuse all tegutsema artiklis 48 nimetatud aladel, niivõrd kui sellele koolitusele järgnes nelja-aasta pikkune töökogemus Saksamaa Liitvabariigis, mida tõendab selle kutseühingu väljaantud tunnistus, mille registris käesoleva direktiivi sätete alusel soodustatud arhitekt esineb. Kutseühing peab esmalt kindlaks tegema, kas asjaomase arhitekti teostatud arhitektuurialane töö tähendab artikli 46 lõikes 1 loetletud teadmiste ning oskuste veenvat rakendamist. See tunnistus antakse sama korra alusel, mis kehtib kutseühingus registreerimise taotlusele. 2. Erandina artikli 46 sätetest tunnustatakse artikli 21 tingimused täidetuks ka järgmisel juhul: koolitus on osa sotsiaalsest arenduskavast või osalise ajaga ülikooliõppest ja vastab artiklis 46 sätestatud tingimustele, mida tõendab arhitektuurialane eksam, kusjuures eksami sooritaja on arhitektuuri valdkonnas mõne arhitekti või arhitektuuribüroo järelevalve all töötanud seitse aastat või kauem. Eksam peab olema ülikooli tasemel ning võrdväärne artikli 46 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud lõpueksamiga.

1. Käesoleva direktiivi tähenduses on arhitekti kutsetegevus “arhitekti” kutsenimetuse all tavaliselt sooritatav tegevus. 2. Liikmesriikide kodanikke, kellel on luba seda kutsenimetust kasutada vastavalt seadusele, mis annab liikmesriigi pädevale ametiasutusele õiguse anda see kutsenimetus arhitektuuri valdkonnas oma töö kvaliteediga eriti silma paistvatele liikmesriikide kodanikele, loetakse vastavaks “arhitekti” kutsenimetuse all arhitektina tegutsemise tingimustele. Asjassepuutuva isiku arhitektuurilise olemusega tegevusi peab tõendama tema päritoluliikmesriigi antud tunnistus.

1. Liikmesriik tunnistab VI lisa punktis 6 loetletud arhitekti kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis on välja antud teistes liikmesriikides ja mis tõendavad hiljemalt eelnimetatud lisas märgitud akadeemilisel võrdlusaastal alanud koolituse läbimist, isegi kui nad ei vasta artiklis 46 kehtestatud koolituse miinimumnõuetele, ja võrdsustab arhitektina tegutsema hakkamiseks ja tegutsemiseks oma territooriumil need dokumendid omaenda väljaantud arhitekti kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega. Sellisel juhul tunnistatakse Saksamaa Liitvabariigi pädevate ametiasutuste välja antud tunnistusi, mis tõendavad, et Saksa Demokraatliku Vabariigi pädevate ametiasutuste poolt 8. mail 1945 või pärast seda väljaantud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on nimetatud lisas loetletud dokumentidega võrdväärsed. 2. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, tunnustab liikmesriik järgmisi kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente arhitekti kutsealal tegutsemisel ja tegutsema hakkamisel ning võrdsustab need oma territooriumil omaenda väljaantud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega: liikmesriikide kodanikele nende liikmesriikide poolt välja antud tunnistused, kus kehtivad allpool nimetatud kuupäevast alates jõustatud arhitekti kutsealal tegutsema hakkamist ja tegutsemist reguleerivad eeskirjad: a) 1. jaanuar 1995 Austria, Soome ja Rootsi jaoks, b) 1. mai 2004 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia jaoks, c) 5. august 1987 teiste liikmesriikide jaoks. Lõikes 1 nimetatud tunnistus tõendab, et selle omanikul on hiljemalt vastaval kuupäeval väljaantud luba kasutada arhitekti kutsenimetust ja et ta on nende eeskirjade kontekstis kõnealusel tegevusalal tegelikult tegutsenud vähemalt kolmel järjestikusel aastal tunnistuse väljaandmisele eelnenud viie aasta jooksul.

1. Kui vastuvõtva liikmesriigi pädevad ametiasutused otsustavad kõnealuse reguleeritud kutsealal tegutsemise lubamiseks kohaldada käesolevat jaotist, võivad need asutused nõuda VII lisas loetletud dokumentide ja tunnistuste esitamist. VII lisa punkti 1 alapunktides d, e ja f nimetatud dokumendid ei tohi olla rohkem kui kolm kuud vanad nende väljaandmise kuupäevast arvates. Liikmesriigid, organid ja teised juriidilised isikud tagavad saadud teabe konfidentsiaalsuse. 2. Põhjendatud kahtluse korral võib vastuvõttev liikmesriik nõuda liikmesriigi pädevatelt ametiasutustelt kinnitust selles teises liikmesriigis välja antud kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide autentsuse kohta ja vajadusel samuti kinnitust, et käesoleva jaotise III peatükis nimetatud kutsealade osas täidab soodustatud isik artiklites 24, 25, 28, 31, 34, 35, 38, 40, 44 ja 46 vastavalt kehtestatud koolituse miinimumnõudeid. 3. Juhul kui artikli 3 lõike 1 punktis c määratletud kvalifikatsiooni tõendav dokument on välja antud liikmesriigi pädeva ametiasutuse poolt ning hõlmab kas täielikult või osaliselt teise liikmesriigi territooriumil juriidiliselt asutatud asutuses saadus koolitust, on vastuvõtval liikmesriigil põhjendatud kahtluse korral õigus dokumendi väljastanud liikmesriigi pädevalt organilt kontrollida: a) kas koolituse korraldanud asutuse koolituskursus on ametlikult atesteeritud dokumendi välja andnud liikmesriigis asuva õppeasutuse poolt; b) kas välja antud kvalifikatsiooni tõendav dokument on sama, mis oleks välja antud juhul, kui koolituskursus oleks tervenisti läbitud dokumendi välja andnud liikmesriigis ja c) kas kvalifikatsiooni tõendav dokument annab dokumendi väljastanud liikmesriigi territooriumil samad kutsealased õigused. 4. Kui vastuvõttev liikmesriik nõuab reguleeritud kutsealal tegutsema hakkamiseks oma kodanikelt vandetõotuse andmist või vandega kinnitatud deklaratsiooni esitamist ja kui selle vandetõotuse või deklaratsiooni teksti ei saa teiste liikmesriikide kodanikud kasutada, tagab vastuvõttev liikmesriik, et asjaomased isikud saavad kasutada sobivat võrdväärset sõnastust.

1. Vastuvõtva liikmesriigi pädev ametiasutus kinnitab taotluse kättesaamist ühe kuu jooksul taotluse saamisest ja teavitab taotlejat puuduvatest dokumentidest. 2. Reguleeritud kutsealal tegutseda lubamise taotlus vaadatakse läbi võimalikult kiiresti ja igal juhul peab vastuvõtva liikmesriigi pädev ametiasutus tegema oma põhjendatud otsuse hiljemalt kolme kuu jooksul pärast taotleja täielike dokumentide saamist. Siiski võib käesoleva jaotise I ja II peatükiga reguleeritud juhtudel seda tähtaega pikendada. 3. Tehtud otsuse või tähtajaks otsuse mittetegemise kohta saab esitada kaebuse vastavalt siseriiklikule seadusele.

1. Kui vastuvõtvas liikmesriigis reguleeritakse kõnealuse kutseala mõne tegevusalaga seotud kutsenimetuse kasutamist, peavad III jaotise alusel kõnealusel reguleeritud kutsealal tegutsemiseks loa saanud teiste liikmesriikide kodanikud kasutama vastuvõtvas liikmesriigis sellele kutsealale vastavat kutsenimetust ja sellele vastavaid tähekombinatsioone. 2. Kui vastuvõtvas liikmesriigis reguleerib teatud kutseala ühing või organisatsioon artikli 3 lõike 2 tähenduses, ei tohi liikmesriikide kodanikele anda luba kasutada selle ühingu või organisatsiooni kinnitatud kutsenimetusi ega nende lühendeid, kui nad ei tõenda, et nad on selle ühingu või organisatsiooni liikmed. Kui ühing või organisatsioon muudab liikmelisuse sõltuvaks teatud kvalifikatsiooni omamisest, võib ta seda teha teiste liikmesriikide kutsekvalifikatsiooni omavate kodanike suhtes, üksnes käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel.

Isikud, kes saavad kasu kutsekvalifikatsioonide tunnustamisest, peavad oskama vastuvõtvas liikmesriigis kutsealal tegutsemiseks vajalikke keeli.

Ilma et see piiraks artiklite 7 ja 52 kohaldamist, tagab vastuvõttev liikmesriik, et asjaomastele isikutele antakse õigus kasutada päritolu liikmesriigi keeles neile päritoluliikmesriigis antud akadeemilisi tiitleid ning võimalik et nende lühendeid. Vastuvõttev liikmesriik võib nõuda, et selle nimetuse kasutamisel lisatakse selle andnud ametiasutuse või eksamikomisjoni nimi ja aadress. Kui päritoluliikmesriigis antud akadeemilist tiitlit võidakse vastuvõtvas liikmesriigis segamini ajada tiitliga, mis nõuab viimati nimetatud liikmesriigis täienduskoolitust, mida soodustatud isik läbinud ei ole, võib vastuvõttev liikmesriik soodustatud isikult nõuda päritoluliikmesriigi akadeemilise tiitli kasutamist vastuvõtva liikmesriigi poolt kehtestatud sobival kujul.

Ilma et see piiraks artikli 5 lõike 1 ja artikli 6 esimese lõigu punkti b kohaldamist, loobuvad liikmesriigid, kes haigekassa kinnituse saamiseks nõuavad nende territooriumil kutsekvalifikatsiooni omandanud isikutelt ettevalmistavat ametialast täiendõpet ja/või töökogemust, sellest kohustusest teises liikmesriigis arsti ja hambaarsti kutsekvalifikatsiooni omandanud isikute suhtes.

1. Käesoleva direktiivi rakendamise lihtsustamiseks teevad vastuvõtva liikmesriigi ja päritoluliikmesriigi pädevad ametiasutused tihedat koostööd ja abistavad teineteist vastastikku. Nad tagavad vahetatava teabe konfidentsiaalsuse. 2. Vastuvõtva ja päritoluliikmesriigi pädevad ametiasutused vahetavad teavet rakendatud distsiplinaar- või kriminaalkaristuste kohta või iga muu tõsise ja erilise olukorra kohta, millel on tõenäoliselt tagajärjed käesoleva direktiivi alusel tegevusaladel tegutsemisele, arvestades Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivis 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (24) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivis 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (25) sätestatud isikuandmete kaitset käsitlevaid õigusakte. Päritoluliikmesriik kontrollib olukorra tõepärasust ja tema ametiasutused otsustavad vajaliku uurimismenetluse olemuse ning ulatuse ning teavitavad vastuvõtvat liikmesriiki oma olemasoleva teabe alusel vastuvõetud otsusest. 3. Iga liikmesriik määrab hiljemalt 20. oktoobriks 2007 ametiasutused ja organid, kes on pädevad välja andma ja vastu võtma kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente ja muid dokumente või teavet, samuti need, kes on pädevad vastu võtma käesolevas direktiivis nimetatud taotlusi ning otsuseid, ja teatab neist koheselt teistele liikmesriikidele ning komisjonile. 4. Iga liikmesriik määrab lõikes 1 nimetatud ametiasutuste tegevuse kooskõlastamiseks koordinaatori ja teatab sellest teistele liikmesriikidele ning komisjonile. Koordinaatori ülesanne on: a) edendada käesoleva direktiivi ühetaolist kohaldamist; b) koguda teavet, mis on asjakohane käesoleva direktiivi kohaldamiseks, nagu näiteks liikmesriikides reguleeritud kutsealadel tegutsema hakkamise tingimusi. Punktis b kirjeldatud ülesannete täitmisel võivad koordinaatorid paluda artiklis 57 nimetatud kontaktpunktide abi.

Liikmesriik määrab hiljemalt 20. oktoobriks 2007 kontaktpunkti, mille ülesanne on: a) anda kodanikele ja teiste liikmesriikide kontaktpunktidele teavet, mis on käesolevas direktiivis sätestatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamiseks vajalik, nagu näiteks teave kutseala reguleerivate ja kutsealal tegutsemist reguleerivate õigusaktide, kaasa arvatud sotsiaalõigusaktide ja vajadusel eetikareeglite kohta; b) aidata kodanikel, vajaduse korral koostöös teiste kontaktpunktidega ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate ametiasutustega, realiseerida käesoleva direktiiviga neile antud õigusi. Kontaktpunktid teatavad komisjonile viimase soovil päringutest, millega nad punkti b sätete alusel tegelevad, kahe kuu jooksul pärast nende päringute saamist.

1. Komisjoni abistab kutsekvalifikatsioonide tunnustamise komitee, edaspidi “komitee”, mis koosneb liikmesriikide esindajatest ja mida juhatab komisjoni esindaja. 2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes nõuete kohaselt arvesse selle artikli 8 sätteid. Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud perioodi pikkuseks kehtestatakse kaks kuud. 3. Komitee võtab vastu oma töökorra.

Komisjon tagab, et konsulteeritakse sobival viisil asjaomaste kutserühmade ekspertidega, eelkõige seoses artiklis 58 nimetatud komitee tegevusega, ning esitab nimetatud komiteele põhjendatud aruande nende konsultatsioonide kohta.

1. Alates 20. oktoobrist 2007 saadavad liikmesriigid kord kahe aasta järel komisjonile aruande süsteemi rakendamise kohta. Lisaks üldistele tähelepanekutele peab aruanne sisaldama vastuvõetud otsuste statistilist kokkuvõtet ja selle direktiivi rakendamisest tulenevate peamiste probleemide kirjeldust. 2. Alates 20. oktoobrist 2007 koostab komisjon kord viie aasta järel aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta.

Kui liikmesriigil on käesoleva direktiivi mõne sätte rakendamisega suuri probleeme eriomases valdkonnas, tutvub komisjon koostöös asjaomase liikmesriigiga nende probleemidega. Vajaduse korral otsustab komisjon artikli 58 lõikes 2 sätestatud korra kohaselt lubada kõnealusel liikmesriigil teatud perioodiks teha kõnealusest sättest erandeid.

Direktiivid 77/452/EMÜ, 77/453/EMÜ, 78/686/EMÜ, 78/687/EMÜ, 78/1026/EMÜ, 78/1027/EMÜ, 80/154/EMÜ, 80/155/EMÜ, 85/384/EMÜ, 85/432/EMÜ, 85/433/EMÜ, 89/48/EMÜ, 92/51/EMÜ, 93/16/EMÜ ja 1999/42/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 20. oktoobrist 2007. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitletakse viidetena käesolevale direktiivile ja nende direktiivide alusel vastuvõetud õigusakte see kehtetuks tunnistamine ei mõjuta.

Liikmesriigid kehtestavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 20. oktoobriks 2007. Nad teavitava komisjoni sellest viivitamata. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad neile või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise korra määravad kindlaks liikmesriigid.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.