Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1.
„mereakvatoorium”:
a)
veed, merepõhi ja selle aluspinnas, mis jäävad territoriaalvete ulatuse mõõtmiseks kasutatavast lähtejoonest mere poole, ulatudes UNCLOSi kohaselt liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluva ala kaugeimasse otsa, välja arvatud asutamislepingu II lisas loetletud riikide ja territooriumidega külgnevad veed ja Prantsuse ülemeredepartemangude ja -territooriumide veed, ja
b)
direktiivis 2000/60/EÜ määratletud rannikuveed, nende merepõhi ja aluspinnas niivõrd, kuivõrd nimetatud direktiivis või muus ühenduse õigusaktis ei käsitleta merekeskkonna keskkonnaseisundi eriaspekte;
2.
„merepiirkond” – artiklis 4 määratletud merepiirkond. Merepiirkonnad ja allpiirkonnad on määratud käesoleva direktiivi rakendamise hõlbustamiseks ning nende kindlaksmääramisel on võetud arvesse hüdroloogilisi, okeanograafilisi ja biogeograafilisi omadusi;
3.
„merestrateegia” – strateegia, mis tuleb koostada iga asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna jaoks ja mida tuleb seal rakendada vastavalt artiklis 5 sätestatule;
4.
„keskkonnaseisund” – mereakvatooriumi keskkonna üldine seisund, võttes arvesse sellesse kuuluvate mereökosüsteemide struktuuri, funktsiooni ja protsesse koos looduslike füsiograafiliste, geograafiliste, bioloogiliste, geoloogiliste ja klimaatiliste teguritega, samuti füüsikalisi, akustilisi ja keemilisi tingimusi, sealhulgas neid, mis tulenevad inimtegevusest asjaomasel alal või sellest väljaspool;
5.
„hea keskkonnaseisund” – mereakvatooriumi keskkonnaseisund, mis võimaldab hoida meresid ja ookeane ökoloogiliselt mitmekesistena ja dünaamilistena ning olemuselt puhaste, tervete ja produktiivsetena, ning mille puhul merekeskkonda kasutatakse jätkusuutlikul tasemel, tagades sellega võimalikud kasutusviisid ja tegevused praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks, nt
a)
merekeskkonda kuuluvate mereökosüsteemide struktuur, funktsioonid ja protsessid koos nendega seotud füsiograafiliste, geograafiliste, geoloogiliste ja klimaatiliste teguritega võimaldavad nendel ökosüsteemidel täielikult funktsioneerida ja säilitada nende vastupanuvõime inimtegevusest tingitud keskkonnamuutusele. Mereliigid ja -elupaigad on kaitstud, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine inimtegevuse tulemusel on välistatud ja erinevate bioloogiliste komponentide funktsioneerimine on tasakaalus;
b)
ökosüsteemide hüdromorfoloogilised, füüsikalised ja keemilised omadused, sealhulgas asjaomases piirkonnas inimtegevusest tulenevad omadused, toetavad ökosüsteeme eespool kirjeldatud viisil. Inimtegevuse tulemusel merekeskkonda juhitud ained ja energia, sealhulgas müra, ei põhjusta saastumisest tulenevaid mõjusid.
Hea keskkonnaseisund määratakse artikli 4 kohaselt kindlaks merepiirkonna või allpiirkonna tasandil I lisas esitatud kvalitatiivsete tunnuste põhjal. Hea keskkonnaseisundi saavutamise eesmärgil kohaldatakse ökosüsteemil põhinevale lähenemisviisile tuginevat kohandatud juhtimist;
6.
„kriteeriumid” – iseloomulikud tehnilised omadused, mis on tihedalt seotud kvalitatiivsete tunnustega;
7.
„keskkonnaalased sihid” – mereakvatooriumi erinevate komponentide soovitud seisundi ning survetegurite ja mõju kvalitatiivne ja kvantitatiivne määratlemine iga merepiirkonna või allpiirkonna jaoks. Keskkonnaalased sihid määratakse kindlaks vastavalt artiklile 10;
8.
„saastumine” – inimtegevuse tagajärjel ainete või energia, sealhulgas inimtekkelise veealuse müra otsene või kaudne merekeskkonda juhtimine, mille tagajärjeks on või võib olla selline kahjulik mõju nagu kahju elusressurssidele ja mereökosüsteemidele, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, ohud inimeste tervisele, merendusalase tegevuse, sealhulgas kalapüügi, turismi ja huvitegevuse ning muude mere seaduslike kasutusviiside häiritus, merevee kvaliteedi halvenemine selle kasutamise seisukohast ja hüvede vähenemine, või merekaupade ja -teenuste jätkusuutliku kasutamise halvenemine üldiselt;
9.
„piirkondlik koostöö” – liikmesriikide ning, kui see on võimalik, samasse merepiirkonda või allpiirkonda kuuluvate kolmandate riikide vaheline koostöö ja tegevuste koordineerimine merestrateegiate väljatöötamise ja rakendamise eesmärgil;
10.
„piirkondlikud merekonventsioonid” – kõik artiklis 4 osutatud merepiirkondade merekeskkonna kaitsmiseks vastu võetud rahvusvahelised konventsioonid või rahvusvahelised lepingud koos nende juhtorganitega, nagu näiteks Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon, Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon ning Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsioon.