Planeerimine ja ehitus › Planeeringud

Menetlusosaliste muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

Avaldada otsus pärast jõustumist tervikuna.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 25. mail 2026 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(22)

3-22-1295 maakonnaplaneeringu (kehtestatud Pärnu maavanema 17.04.2017 korraldusega nr 11/17/152) lahendusi ning Hiiu ja Pärnu merealade planeeringud jäävad kehtima. Eesti mereala planeeringus on mh määratud tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad (koos innovatsiooniala ja reservaladega kogupindala 1783 km2) ning põhimõttelised kaablikoridoride asukohad kavandatavate tuuleparkide ühendamiseks maismaa ülekandevõrguga. Lisaks annab planeering suunised ja seab tingimused tuuleenergeetika arendamiseks. Planeeringu seletuskirja kohaselt kattub 4,5% traalpüügi aladest tuuleenergeetika arendamiseks sobivate aladega, sh kattub arendusala 1 (Saare-Liivi) traalpüügi alaga 92% ulatuses ja arendusala 2 (Sõrve) kattub 17% ulatuses ning innovatsiooniala 27% ulatuses. Kuna nii traalpüük kui ka tuuleenergeetika on riigi jaoks olulised majandusvaldkonnad, siis on seletuskirja p-s 5.6.5 „Tuuleenergeetika suunised ja tingimused“ nähtud mh ette (tingimus nr 2), et ajalooliselt intensiivsema traalpüügi aladega kattuvad tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad määratakse reservaladeks, mida saab kasutusele võtta alates 2027. a-st, kui teistel meretuule arendamiseks sobilikel aladel on selgunud, et nendel aladel ei ole võimalik piisavas mahus meretuuleparke arendada. Piisavaks mahuks on 70% kõigi tuuleenergeetika arendamiseks sobilike alade (sh reservalad) mahust. Reservalade kasutuselevõtul tuleb analüüsida olemasolevat olukorda ja majanduslikke mõjusid, mis kaasnevad traalpüügil kalandussektorile, ning soodustada valdkondade kooskasutust kattuvatel aladel, sealhulgas vajaduse korral rakendades kompensatsioonimeetmeid.

Vabariigi Valitsus palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

3-22-1295 nende ajaloolise püügiõiguse osakud olnud vaidluse all olevatel aladel enam kui 20 aasta vältel samas suurusjärgus. Kaebuse esitamise ajal moodustasid kaebajate ajaloolise püügiõiguse osakud 2022. a kogu püügivõimalustest alaga 1 ja alaga 2 kattuvatel traalpüügialadel ligi 70% ehk väga olulise osa nende majandustegevusest. See olukord ei ole muutunud, kuivõrd kaebajate ajaloolised püügiõigused on isegi suurenenud. Ajaloolisel püügiõigusel põhinev kutselise kalapüügi võimaluste jagamise süsteem kehtestati 10.11.2000. Kaebajate tegevusaastate jooksul on vaidluse all olevatel aladel püügivõimalusi alati jaotatud ajaloolise püügiõiguse alusel. Vabariigi Valitsuse 17.11.2017 määrusest nr 164 tulenevalt on iga-aastaste püügivõimaluste jaotamisel eelised alati neil kalapüügiloa taotlejatel, kellel on ajapikku väljakujunenud teistest suurem ajalooline püügiõigus (s.o kaebajatel). Seega ei ole kalapüügi võimaluste jaotamine vaidluse all olevatel aladel prognoosimatu. Kalapüük ja sellega seotud tegevused vajavad märkimisväärseid investeeringuid, mistõttu peab püügiõiguse omanikele olema püügivõimaluste saamisel tagatud teatav stabiilsus. Ajalooline püügiõigus on kaebajate rahaliselt hinnatav õigus (vt kalapüügiseaduse (KPS) § 60 lg-d 1 ja 2), millele laieneb omandi ja ettevõtlusvabaduse kaitse. Eesti mereala planeeringus ei ole määratletud tulevikus püstitatavate tuulikute täpseid asukohti ega olulisi näitajaid, vaid need selguvad edasiste uuringute ja analüüside tulemusel tegevusloa andmise etapis. Vaidlusalune planeering ei võimalda püstitada mis tahes konkreetset tuuleparki või tuulikuid. See, millises mahus ja parameetritega ning kuhu täpselt on võimalik planeeringus valitud aladel tuulikuid rajada, selgub hoonestusloa menetluses tehtavate uuringute tulemusel, arvestades konkreetse asukoha eripära ja tehnoloogilisi lahendusi. Siiski ei ole kaebus ennatlik, sest planeeringut vaidlustamata ei saa kaebajad hiljem nõuda, et vastustaja hindaks ja kaaluks uuesti, kas alad 1 ja 2 on tuuleenergeetika arendamiseks põhimõtteliselt sobivad. Alternatiivseid arendusalade asukohti hoonestuslubade menetluses enam ei arutata. Vahetu negatiivne mõju tekiks kaebajatele tõepoolest alles siis, kui ajalooliselt intensiivsetele traalpüügialadele antakse tuulikute püstitamiseks hoonestusload. Samas tähendaks see vajadust esitada 30–40 kaebust ja üksikult oleks raske määratleda riive intensiivsust ning mõju kaebajatele. Ka sellel põhjusel (st menetlusökonoomia seisukohast) on õigem vaidlustada tervikpilti andvat planeeringut. Samuti oleks planeeringu kui üldkorralduse vaidlustamine aastaid pärast selle kehtestamist vastuolus õiguskindluse põhimõttega (sh esineb taastuvenergia ja energiajulgeoleku suhtes kõrgendatud avalik huvi). Kaebajad ei ole keskkonnaorganisatsioonid ja kaebust ei ole esitatud keskkonna kaitsmise eesmärgil, vaid üksnes kaebajate subjektiivsete õiguste (jätkata vaidlusalustel aladel oma ettevõtlust) kaitseks. Kaebajate argumendid ei saa lisaks väljuda reservalade piiridest. Planeeringu eesmärk on leppida kokku Eesti mereala kasutuse põhimõtetes pikas perspektiivis ning määrata kindlaks see, millistes piirkondades ja millistel tingimustel saab merealal tegevusi ellu viia. Planeering määratleb mereala tasakaalustatud ruumilise arengu üldiseid põhimõtteid ja suundumusi (vt PlanS § 13 lg 2, § 14 lg 2 p 1), kuid see ei määra ehitusõigust (vt korralduse p II.1). Kaebajatel on planeeringule järgmised sisulised etteheited: kaalumisel ei ole arvestatud KSH menetluses tuvastatuga; välja ei ole selgitatud traalpüügisektorile kaasnevat tegelikku sotsiaal-majanduslikku mõju ja selle olulisust; määratletud ei ole traalpüügisektori toimimist tagavaid meetmeid; kehtestatud planeeringulahendus on otseses vastuolus riigi strateegiliste eesmärkidega kalandusvaldkonnas, kuigi valdkondade huve tasakaalustav lahendus oli olemas. Planeeringu kehtestamine on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud (HKMS § 158 lg 3). Iga madalama astme planeering peab olema kooskõlas kõrgema astme planeeringuga ning on ühtlasi täpsusastmelt detailsem. Üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ menetluses 4(22)

3-22-1295 selgus, et meretuuleparke on võimalik rajada üksnes läänepoolsesse rannikumerre. Mereala planeeringu eesmärk ja ülesanne on lahendada konflikte taastuvenergia arendamise ning keskkonnakaitse ja majandustegevuse (sh kalandus) eesmärkide vahel. Mereala planeeringu koostamise vajadus tulenes ka direktiivist 2014/89/EL1. Seletuskirja p 5.6 kohaselt tuleb Eesti mereala kasutada taastuvenergeetika tootmiseks ning lähiajal on suunaks eelkõige tuuleenergeetika arendamine. Eesmärk on minimeerida energiasektori keskkonnamõjusid, tugevdada energiajulgeolekut ning suurendada majanduse konkurentsivõimet. PlanS § 12 lg 3 kohustab planeerimisel soodustama taastuvenergia kasutamist. Meretuuleparkidel on maismaatuuleparkidest väiksem otsene mõju elukeskkonnale ja maismaal kehtib ulatuslikult piiranguid. Suure mõjualaga planeeringu kehtestamine kujutab alati kompromissi erinevate huvide vahel. Kaebajatel on legaalne huvi jätkata vaidlusalustel aladel kalapüüki. Planeeringus on vastustaja adekvaatselt põhjendanud, miks peaks see huvi teatud tingimuste kokkulangemisel taanduma ülekaalukama huvi ees tagada Eesti varustatus taastuvenergiaga. Eesti varustamine riigisiseselt toodetava energiaga on kõrgendatud avalik huvi, sh eriti pärast Venemaa agressiooni Ukrainas. Ka kliimaeesmärkide saavutamiseks on oluline toota taastuvat energiat ja loobuda fossiilsetest kütustest energia tootmisest. Vastustaja pidi arvestama mh RePowerEU kava eesmärkidega ja ongi seda teinud (vt ka 01.11.2022 jõustunud energiamajanduse korraldamise seaduse § 321, mis kinnitab vastustaja kaalutluste õiguspärasust). Vastustajale ei saa heita ette, et arvestatud on ka tuuleenergia kui ekspordiartikliga. Märkimisväärne osa traalpüügiga saadud kalast läheb samuti ekspordiks. Ühiskonna üldise elektrifitseerimisega (transport, küte jms) kaasneb üldine elektrivajaduse kasv. Planeeringu koostamisel arvestati mitmeid strateegiaid ja arengukavasid, sh „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“, pikaajaline strateegia „Eesti 2035“, „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“, „Energiamajanduse arengukava aastani 2030“, Euroopa Liidu Läänemere strateegia, direktiiv 2008/56/EÜ2. Vastustaja on õiguspäraselt omistanud kaalumisel suuremat tähtsust energiajulgeolekule ning taastuvenergia osakaalu suurendamisele, võrreldes vaidlusalustel aladel traalpüügi kadumise võimalikkusega. Traalpüügi- ja taastuvenergiasektori vastandlikke soove arvestades määras Vabariigi Valitsus 29.04.2021 vaheotsusega traalimise piirkonnad reservaladeks. See toimus kaebajate huvides. Planeeringu kohaselt saab reservalale tuulikuid rajada üksnes siis, kui neid ei ole võimalik rajada mujale alade 1 ja 2 sees. Järelikult vajab reservalade kasutusele võtmine täiendavaid põhjendusi. Reservalade määramine iseenesest ei riku kuidagi kaebajate huve, vaid kaebajate huve rikub alade 1 ja 2 määramine viisil, et need kattuvad kaebajate poolt kasutatud traalpüügialadega. Vastustaja leidis õigesti, et traalpüük aladel 1 ja 2 ei ole mastaabilt riikliku, vaid kohaliku mõjuga. Eeskätt võiks tekkida raskusi Liivi lahe räimekvoodi ära kasutamisega. Kalandusele kaasnevate kahjulike mõjudega on planeeringu menetluses arvestatud, kuid neid tuleb taluda ja leida mõjutatud isikutele leevendusmeetmed, kui alternatiiviks oleks olnud jätta tuulepargid rajamata või rajada neid ebapiisavalt. Traalpüügialade määramine reservaladeks on õiguspärase kaalumise tulemusena tekkinud kompromiss. Vastustaja kohustuseks on otsustada, millised vastandlikest huvidest on esmatähtsad ning kohtule ei nähtu, et vastustaja otsus olnuks põhjendamatu või meelevaldne. Võimalikud sotsiaal-majanduslikud mõjud traalpüügiettevõtetele ja nende leevendusmeetmed on olulised ning vajavad väljaselgitamist, kuid seda ei tulnud teha mereala planeeringuga, mis

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23.07.2014 direktiiv 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise raamistik

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.06.2008 direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv)

5(22)

3-22-1295 on selleks liialt üldine (vt KSH aruanne, lk 151). Vastustaja on otsustanud traalpüügialadega kattuvates osades tuuleenergeetika arendusalasid mitte vähendada ning planeering ei sätesta ka leevendus- ja kompensatsioonimeetmeid traalpüügiettevõtjate (sh kaebajate) õiguste ja huvide kaitseks. Mereala planeeringuga ei ole traalpüügile seatud täiendavaid piiranguid ning piisava sügavusega (vähemalt 20 meetrit) mereala on jätkuvalt traalpüügiks kasutatav. Reservaladel traalpüügi kadu ei sunniks kaebajaid oma ettevõtlust lõpetama, vaid nad peaksid orienteeruma ümber teistele kalapüügialadele. Kaasnevaid lisakulusid on riigipoolsete leevendusmeetmetega võimalik vähemalt osaliselt kompenseerida. Kuigi kaebajatel on pidevalt olnud kalapüügiload reservaladel traalimiseks, ei ole neil õiguspärast ootust, et nad saavad neil aladel määramata aja vältel kalapüüki jätkata. Kala on loodusressurss, mille püügivõimalusi saab teatavatel põhjustel piirata (nt kalavarude taastumise vajadus). Mereala planeeringu koostamisel oli KSH kohustuslik (PlanS § 13 lg 4). Nii KSH aruandest, vaidlustatud korraldusest ja planeeringu seletuskirjast ning vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitustest nähtuvalt on vastustajal planeeringumenetluse tulemusel kujunenud veendumus, et valitud alad sobivad põhimõtteliselt tuuleenergeetika arendamiseks ning paremad alternatiivid puuduvad (vt Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472, p 29). Aladele 1 ja 2 ei olnud võimalik leida alternatiive. Kuna kaebus on esitatud kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks, siis tuleb jätta tähelepanuta kaebajate väited, mis puudutavad laiemalt mõjusid mereelustikule ja KSH võimalikke puudusi seoses kaladele avalduvate mõjude hindamisega. Samuti ei saa kaebajate argumendid (sh seonduvalt KSH ja mõjude hindamisega) väljuda reservalade piiridest. Lubatud on argumendid, mis seonduvad kalavarude kardetava vähenemisega reservalal. KSH raames tuvastati, et ka enamustes Euroopa riikides on tuuleenergeetika aladel traalpüük keelatud või vähemalt piiratud, sest nende alade kooskasutus ei ole mõistlikult võimalik. Samas on ettevõtete püügitegevus olnud küllaltki hästi hajutatud ja tuulealadelt on saadud keskmiselt ca 9% kogu ettevõtete püügist. Olukorras, kus alade kooskasutus ei ole vähemalt olulises osas võimalik, ei peetud põhjendatuks tuuleenergeetika arendusalasid vähendada, sest neid ei oleks võimalik lausaliselt tuulikutega katta. Planeeringulahenduse realiseerimise mõjusid kaebajatele ja kalastikule ei ole jäetud nõuetekohaselt ja vajaliku täpsusega uurimata ning hindamata. KSH aruanne on piisav, selles on kaardistatud erinevate kalade koelmualasid ning hinnatud erinevaid inimtegevuse (sh tuuleparkide) mõjusid kaladele. Tuulepargi rajamine võib kalade arvukusele mõjuda hoopis hästi, kuna see takistaks intensiivset traalpüüki. Valdav enamus Eesti mereala seisundit iseloomustavatest kalu puudutavatest indikaatoritest ei vasta hea keskkonnaseisundi tasemele, mille peamiseks põhjuseks on liiga intensiivne kalapüük (KSH aruanne, lk 54). KSH aruande (lk 151) kohaselt on regionaalselt olulise sotsiaal-majandusliku mõju leevendamiseks vajalik tuuleenergeetika ja traalialade kattuvust vähendada ja/või jõuda leppida kokku kompensatsioonimeetmetes. Kuigi tuuleenergeetika arendusalasid otsustati mitte vähendada, ei ole planeeringus siiski kehtestatud leevendus- ja kompensatsioonimeetmeid. Samas hakkab 01.07.2023 kehtima meres paikneva tuuleelektrijaama tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasu (nn tuulikutasu), mis jaguneb meretuulepargi mõjualas (20 km) asuva kohaliku omavalitsuse üksuse ja kalandusettevõtjate vahel (vt keskkonnatasude seaduse (KeTS) § 212 lg-d 1 ja 7, § 214 lg 1). Tasude arvutuskäigud on välja toodud eelnõu 596 SE II lugemise muudatusettepanekute loetelus (lk 19). KSH-s on leitud, et keskkonnamõju hindamisel (KMH) tuleb täpsustada kalade koelmualasid ja tuulepargi mõju räime kuulmisele. See ei tähenda, et KSH-s ei ole neid asjaolusid piisavalt analüüsitud. Koelmualasid käsitleb KSH aruande p 4.2.1 ja selle kohaselt jäävad kudemiseks tähtsamad alad tuuleparkide aladest välja, mistõttu olulised negatiivsed mõjud koelmualadele 6(22)

3-22-1295 puuduvad. KSH-s mööndakse teatavate mõjude avaldumist peamiselt ehitusaegsel perioodil, kuid samas on need lühiajalised. KSH järgi tehakse täiendavad uuringud hoonestuslubade KMH menetluses. Spetsiifilisemaid mõjusid on võimalik uurida, kui on teada, kuhu täpsemalt tuulikuid kavandatakse. Kalade liikumise kohta on koostatud mudel HELCOM programmiga ja sisend on kalateadlastelt. KSH-s on sellekohast metoodikat kirjeldatud ning kaebajad ei ole toonud välja konkreetseid puudusi, vaid piirdunud arvamusega, et metoodika on ebapiisav. Erinevalt haldusasjas nr 3-16-1472 kajastatust, otsiti praegusel juhul, kuhu üldse saaks Eestis põhimõtteliselt meretuuleparke rajada. Planeeringu elluviimise tegevuskava p 3 (lk 4) kohaselt viiakse läbi müra mõju uuringud räime rändele. Muud kalad ei ole KSH kohaselt mürast nii puudutatud (vt Mehis Rohtla aruanne, mille kohaselt on räim ja kilu kõige parema kuulmisega). Rändeuuring on oluline hoonestusloa menetluses, kuid KSH aruande (lk 63) järgi ei tõesta ükski uuring, et räime kudekoondised on kuidagi häiritud avamere tuuleparkidest tulenevast mürast. Haldusasjas nr 3-16-1472 ei ole väidetud, et KSH raames tuleks läbi uurida kõikvõimalikud meretuuleparkidega kaasnevad mõjud, vaid leitud, et täpsemad parameetrid võib olla kohasem otsustada hiljem loamenetluses (vt otsuse p-d 29– 30). Praegusel juhul on KSH raames hinnatud mh sotsiaal-kultuurilisi mõjusid hinnatud (vt p 4.4, lk 148 jj). Kohtu hinnangul on KSH piisavalt põhjalik. Hoonestusloa raames täiendavate uuringute tegemise vajadus seondub kaalutlusega selgitada välja kõige kohasemad leevendusmeetmed konkreetse tuulepargi jaoks (vt KSH aruande p 4, lk 67; seletuskirja p 12, lk 52–53; M. Rothla uuring, lk 25). Argumente, et KSH raames oleks tulnud mõnda valdkonda rohkem uurida, saab alati esitada, kuid peab arvestama ka planeeringu mõistliku menetlusajaga. Vastustaja on adekvaatselt ära põhjendanud, millal tuleks reservaladel eelistada tuuleenergia tootmist kalandusele. Kohus ei näe argumentatsioonis valesti tuvastatud asjaolusid, loogikavigu ega põhjenduste ebapiisavust. Meretuuleparkide rajamiseks on selgelt äratuntav kõrgendatud avalik huvi (eeskätt energiajulgeolek ja taastuvenergia osakaalu suurendamine). Tuuleenergia arendused on mh kogukonna huvides (täiendavad töökohad, sadamate käive jne). Planeeringu kehtestamisel on seega arvestatud nii riiklike kui ka kohalike huvidega. Kohus ei saa hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust. Tuuleenergeetika arendusaladel on riigitulu ca 300 000 eurot/km2 aastas, kuid võib ulatuda ka kuni 600 000 euroni/km 2 aastas. Meretuulepark nimivõimsusega 1000 MW tekitaks riigitulu kokku ca 80 miljonit eurot aastas. Globaalseid arenguid arvestades on merealal energia tootmine tulevikuperspektiiviga majandusharu. Energiajulgeoleku olukord on pärast 2018. a-t drastiliselt muutunud (vrd Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472, p 27) ning eeldada tuleb oluliselt suuremat vajadust tuuleparkide rajamiseks. Sellega tuleb arvestada ka KSH menetlust korraldades. KSH-s on näidatud ära riskikohad, mida tuleks edaspidi (KMH raames) põhjalikumalt uurida. Alternatiivseid arendusalasid ei ole KSH-s välja pakutud, kuna välistusmeetodi tulemusena neid ei tekkinud (vt planeeringu seletuskirja p 5.6.3). Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) mõjuanalüüsi ning Rahandusministeeriumi (RahM) 05.05.2021 memo järgi sobiks 36 500 km2 suurusest merealast tuuleenergeetika arendamiseks iseenesest 5800 km2, kuid pärast välistusi jäi sellest alles ca 1700 km2. Merre püstitatavate ehitiste (sh tuuleparkide) rajamine eeldab hoonestusloa (ehitusseadustiku (EhS) § 1131 lg 1) ja vee erikasutuse keskkonnaloa (veeseaduse (VeeS) § 187 p-d 10 ja 18, § 193 lg 1 p-d 8 ja 12) taotlemist. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 1 p 5 kohaselt on tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse olulise keskkonnamõjuga tegevus, mille puhul on KMH kohustuslik (KeHJS § 3 lg 1 p 1). Ehitiste püstitamine nõuab ka ehitusluba ning nende kasutamine kasutusluba. Vastustaja lõppjäreldus, et avalik huvi meretuuleparkide rajamise vastu on ülekaalukam huvist tegeleda reservaladel traalpüügiga, on kujunenud õiguspärase kaalumisprotsessi tulemusena. Küsimus ei ole pelgalt 7(22)

3-22-1295 elektri soodsas hinnas, vaid selles, et elektrit Eestis üldse jätkuks. Tuuleenergeetika arendusalad moodustavad vaid ca 5% merealast, kuid kalapüük (sh traalpüük) toimub kogu Eesti merealal (v.a õigusaktidest tulenevad piirangualad). Intensiivsemalt kalapüügiks kasutatavad piirkonnad säilivad suures osas ka mereala kooskasutuse puhul. Traalpüügiga on võimalik endiselt tegeleda pea kogu ülejäänud sobival merealal. Planeering näeb suunisena ette kalavarude looduslikuks taastumiseks tähtsate koelmualade säilitamise, mis on väga oluline ka majanduslikust aspektist. Planeeringu materjalides on täiendavalt toodud välja meretuuleparkide majanduslik potentsiaal. 1000 MW võimsusega meretuulepark tähendaks hinnanguliselt üle 2 miljardi euro suurust investeeringut Eesti majandusse ning looks 70–100 otsest pikaajalist töökohta ja tuhandeid kaudseid töökohti. Tuuleparkide arendamine tekitab lisaväärtust ka valdkondade üleselt (uued oskused, tehnoloogilised arengud jne). Teisalt kattuvad tuuleenergeetika arendusalad vaid 4,5% traalpüügialadega, mis annavad 7% saagist. Seega ei ole reservaladel toimuv traalpüük riiklikult olulise mõjuga. Vähese riikliku mõju tõttu ei ole ka äratuntav, milles näevad kaebajad vastuolu kalandusvaldkonna arengukavaga (isegi kui see saaks puudutada nende subjektiivseid õigusi). Taastuvenergia toomiseks on palju vähem soodsaid asupaiku ja selle tähtsus riigile on suurem. Planeeringu seletuskirja p-s 5.6.5 ettenähtud tuuleenergeetika suunistest ja tingimustest tuleneb, et arendusala määramine ei tähenda tingimata tuulikute paigutamist kogu ala ulatuses, vaid selle sisse jäävad ka alad, mida tuulikutega ei kaeta, nt tuuleparkide vahekauguse (tingimus nr 7) või laevaliikluse (tingimus nr 10) tagamiseks, samuti nt lindude rändeteede tagamiseks (tingimus nr 12.e.ii). Need küsimused tuleb lahendada hoonestusloa staadiumis, arvestades KMH raames mh eri projektide koosmõju (vt keskkonnaministri 01.09.2017 määruse nr 34 „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ § 6 lg 2 p 6). Teataval määral saab muuta ka erinevate püügilubade alusel toimuvate püükide (rannapüük ja traalpüük) omavahelist osakaalu. Rannapüüki reservalade määramine ei mõjuta. Kindlaks määratud tuulealasid ei saa ka lausaliselt tuulikuid täis ehitada, vaid alad realiseeruvad kuni 70% ulatuses (vt planeeringu seletuskirja p 5.6.4). Kliimaneutraalsuse eesmärkide 2050. a-ks saavutamiseks on oluline, et tuuleenergeetika arendusalasid oleks piisavalt. See tagab mh konkurentsi ja soodsa elektrihinna. Avalik huvi meretuuleparkide rajamiseks mh reservaladele on tõendatult ülekaalukas, võrreldes traalpüüdjate (sh kaebajate) huviga tegeleda reservaladel traalpüügiga. Arendusalasid ei saanud vähendada, sest neid on niigi olulises mahus vähendatud ja hoonestuslubade menetluste käigus võivad need veelgi kitseneda. Vähendamine takistaks Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmist ja kliimaeesmärkide saavutamist. Mereala planeeringu menetluses on kaebajate huve kaalutud ja osa arendusaladest määratud reservaladeks. Arvestades loamenetluste läbiviimiseks (sh täiendavate uuringute tegemiseks) kuluvat aega, on reservaladel traalpüügiga võimalik jätkata hinnanguliselt veel vähemalt ca 10 aasta vältel isegi juhul, kui tingimused nende kasutusele võtmiseks täituvad. Ei saa välistada, et reservalasid ei võetagi kasutusele. Planeeringu tegevuskavast tuleneb, et olulised uuringud valmivad 2027. a-ks ning planeeringu ülevaatamisel (vt PlanS § 25 lg 1) saab juba võtta arvesse ka nende tulemusi. Pole tõenäoline, et 2030. a-ks oleks reservaladele tuuleparke püstitatud. Vastustajal tuli mereala planeeringus määrata mh traalpüügisektori edasist toimimist tagavad meetmed (vt PlanS § 14 lg 2 p 5), kuid seda ei tehtud. Kohtule ei ole siiski arusaadav, kuidas rikub kaebajate huve asjaolu, et kompensatsioonimeede on kehtestatud hiljem, sest kaebajatele ei ole reaalset mõju avaldunud ega avaldu vähemalt järgneva 5 aasta jooksul. Kui tuulikutasu on kaebajate arvates ebapiisav, saavad nad asjaomast haldusakti tulevikus eraldi vaidlustada. Tasu suurus ei ole planeeringu õiguspärasuse küsimus ja seda oleks praegu selgelt ennatlik lahendada, teadmata konkreetsete riivete suurust.

8(22)

3-22-1295

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-22-1295 1) tuuleenergeetika arendusalade määramine ajalooliselt intensiivsetele traalpüügialadele on vastuolus planeeringumenetluses tuvastatuga. Vastustajale oli selgelt teada, et tuuleenergeetika arendusalade kavandamine ajalooliselt intensiivsetele traalpüügialadele toob kaasa intensiivse ebasoodsa mõju, mis vajab selget lahendust: vähendada alade kattumist või töötada koostöös traalpüügisektoriga välja sektori toimimist tagavad kompensatsioonimeetmed. Arendusalasid otsustati mitte vähendada, kuid planeeringus ei kehtestatud ka ühtegi traalpüügisektori edasist toimimist tagavat meedet. Sisuliselt on tegu tavaliste tuuleenergeetika arendusaladega, mille kasutusele võtmise otsustamine on lükatud edasi 2027. a-sse ning järgnevatesse menetlustesse. Järgnevates menetlustes ei ole enam kohane arutada selle üle, kas tuuleenergeetika arendamine ajalooliselt intensiivsetel traalpüügialadel on proportsionaalne või milline on selle majanduslik mõju traalpüügiettevõtetele (vt ka Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472, p 48). Seejuures otsustab 70% kriteeriumi täidetuse üle tuuleenergeetika arengu eest vastutav ministeerium ning taastuvenergiasektori huvi reservalade kasutuselevõtmiseks on eelduslikult väga suur; 2) planeeringumenetluses ei selgitatud välja planeeringu elluviimisega kaebajatele reaalselt kaasnevat sotsiaal-majanduslikku mõju, kuigi KSH aruandes on leitud, et regionaalselt osutub mõju oluliseks (sh mõjutatakse väga oluliselt eelkõige Liivi lahes ja Saaremaast läände jäävatel intensiivsetel kilu ja räime püügialadel tegutsevaid ettevõtjaid, sh kaebajaid). Vastustaja jättis planeeringu realiseeritavuse lubamatult ebaselgeks (vrd Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472, p-d 29–31; 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-62-08, p 9). KSH aruande kohaselt on kumulatiivset mõju hinnatud üksnes looduskeskkonnale, kuid mitte sotsiaalsele ja majanduskeskkonnale; 3) tuuleenergeetika arendusalade määramine ajalooliselt intensiivsetele traalpüügialadele on vastuolus riigi strateegiliste eesmärkidega kalandusvaldkonnas. Vastustaja keskendus üksnes taastuvenergia arengukavades ja strateegilistes dokumentides seatud eesmärkide saavutamisele, jättes täiesti kõrvale riigi strateegilised eesmärgid kalandusvaldkonnas, mida ei ole muudetud (vt ka PlanS § 11 lg 1). Väidetavalt on arvestatud „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“, kuid ainsatki sisulist viidet sellele planeeringu dokumentidest ei leia. Kalandusel on samuti äärmiselt oluline roll riigi julgeolekus ja majanduse konkurentsivõimes. Vaidlusalused alad on kujunenud intensiivseteks traalpüügialadeks põhjusel, et kalad liiguvad merealal vaid kindlates kohtades ja ka looduslike olude tõttu ei ole kala võimalik püüda igal pool. Seetõttu on ebaõige arusaam, et traalpüügiks sobivad justkui kõik piisava sügavusega merealad. Alade vähenemisel suureneb lisaks püügikoormus teistes piirkondades, mis mõjutab mh kalavarude taastumist. Kui traalpüügialad jäävad kaugemale avamerele, suurendab see kaebajate kulusid (nt kütus, kalurite tööaeg) ja riske (nt ilmastikust) ning vähendab tulusid (nt kvaliteedi langus, sest kala jõuab töötlemisse hiljem); 4) vaidlusaluse planeeringu menetluses eksisteeris reaalne mõlema sektori huve arvestav ja tasakaalustav alternatiivne lahendus – vähendada tuuleenergeetika arendusalasid vastavalt Maaeluministeeriumi (MEM) 26.03.2021 ettepanekule (kokku ca 237 km2 ulatuses, sh oleks vähendatud ala nr 1 ca 35% võrra ja ala nr 2 ca 6% võrra). Vastustaja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et see alternatiiv oleks ohustanud riiklike taastuvenergia eesmärkide saavutamist, võttes arvesse kõiki (nii maismaal kui ka merealadel kavandatavaid või menetluses olevaid) taastuvenergia arendusprojekte. Vastupidist ei ole tuvastanud ka halduskohus. Hinnanguliselt tagaksid mereala planeeringuga määratud tuuleenergeetika alad umbes viiekordse Eesti aastase elektritarbimise mahu. Tuleb ka arvestada, et vaidlusaluse planeeringuga määratud arendusalad ei ole sugugi ainsad alad Eesti merealal, kus on võimalik tuuleenergeetikat arendada (nt Hiiu maakonnaga piirneval merealal leiti samuti kaks sobivat ala: 137 km 2 ja 745 10(22)

3-22-1295 km2). Planeeringu dokumentidest ei nähtu, et vastustaja oleks arendusalade määramisel mh arvestanud tuuleelektri kui võimaliku ekspordiartikliga, mistõttu ei saanud kohus sellele tugineda. Varustuskindluse vajadusi oluliselt ületav elektrienergia ei mahuks hetkel ka Eesti elektrivõrku; 5) tuuleenergeetika arendusalade vähendamata jätmisel pidanuks vastustaja tasakaalustama planeeringu elluviimisega kaebajatele kaasnevat ebaproportsionaalset riivet traalpüügisektori toimimist tagavate kohaste leevendus- ja kompensatsioonimeetmete määratlemisega. Selliseid meetmeid ei ole planeeringus kindlaks määratud, mis on ilmselges vastuolus PlanS § 14 lg 2 p 5 nõuetega ja kohtupraktikaga, mis kohustab juba planeeringumenetluses leidma vastandlike huvide vahel ratsionaalse tasakaalu ja lahenduse olemasolevatele erimeelsustele. Halduskohtu viidatud nn tuulikutasu ei ole asjakohane ega piisav meede, sest see hüvitaks üksnes teatud osa kaebajate senisest tulust. Arvestamata on jäetud traalpüügialade üleriigiline kumulatiivne kadu; 6) vaidlustatud korraldusega kehtestatud planeering tugineb puudulikule KSH aruandele. Vastustaja on sisuliselt korranud Riigikohtu 08.08.2018 otsuses nr 3-16-1472 välja toodud põhimõttelisi vigu. KSH koostamisel on jäetud hindamata mitmed põhimõttelise tähendusega keskkonnaalased ja sotsiaal-majanduslikud küsimused, lükates nende hindamise järgnevasse loamenetluste etappi. KMH tasandile ei või jätta selliste mõjude või küsimuste hindamist, mille hindamine on KSH ülesanne (nt olemasoleva keskkonnaseisundi väljaselgitamine). Praegusel juhul ei ole KSH raames nt hinnatud, millised kalaliigid elavad (sh koevad) tuuleenergeetika arendusaladel ning millist mõju võib kavandatav tegevus nendele liikidele avaldada. Kui KMH käigus peaks ilmnema, et tuuleenergeetika alad kattuvad olulisel määral kalade rändeteede või koelmualadega, ei ole tuuleparke samas enam võimalik paigutada väljapoole tuuleenergeetika alasid. Seega ei saanud vastustajal koelmualasid uurimata tekkida veendumust, et vaidlusalused alad on tuuleenergeetika arendamiseks põhimõtteliselt sobivad. Tõenäoliselt tingis kiirustamise see, et direktiivi 2014/89/EL art 15 lg 3 kohustas mereruumi planeeringud kehtestama hiljemalt 31.03.2021. Planeeringu realiseerimiseks toimunud hoonestuslubade menetlused kinnitavad, et kaebajate kartused olid õiged ning mingit mõjude täpsemat analüüsimist ja leevendusmeetmete väljatöötamist ei toimu. Enda investeeringute kaitsmiseks ei ole tuuleparkide arendajad valmis tegema mh koostööd kumulatiivsete mõjude hindamiseks.

3-22-1295 kui 4,5% ulatuses. Reservalasid ei saa käsitada sisuliselt tavaliste tuuleenergeetika arendusaladena, mille kasutus on üksnes ajaliselt edasi lükatud. Reservalasid ei pruugita kunagi kasutusele võtta. Reservalade kasutusele võtmise otsustab Vabariigi Valitsus pärast 2026. a-t ning seejuures tuleb hinnata mh traalpüügisektorile kaasnevaid majanduslikke mõjusid (vt seletuskirja p 5.6.5, tingimus nr 2.c). Seonduvalt väitega, et varustuskindluse tagamiseks ja taastuvenergia eesmärkide täitmiseks ei ole nii suuri täiendavaid arendusalasid tarvis, tuleb siiski arvestada, et mereala kasutuvõimalusi (sh taastuvenergia tootmisvõimalusi) tuleb tegelikult planeerida palju pikema ajaperspektiiviga, et ka kaugemas tulevikus oleks reaalselt üldse alasid, kus taastuvenergiat arendada. Menetluses olevad arendused (sh maismaal) ei pruugi olla edukad ega kindlustada riigi taastuvenergeetika eesmärkide saavutamist. Asjakohatu on ka argument, et toodetav energia ei mahuks hetkel Eesti elektrivõrku ära, sest võrguettevõtjad tegutsevad pidevalt elektrivõrgu tugevdamise ning selle läbilaskevõime suurendamisega. Planeeringus ei olnud vaja töötada välja traalpüügi toimimist tagav kompensatsioonimehhanism, vaid see nähti ette planeeringu elluviimise kava p-s 2.5, mis on ka realiseeritud (vt 01.07.2023 jõustunud KeTS § 214 lg 1 p 2). Meetme asjakohasus ja piisavus ei saa olla siinse vaidluse esemeks. Halduskohus on õigesti leidnud, et kuna kaebajad ei ole keskkonnaorganisatsioonid, siis ei oma nad keskkonnakaitselistel eesmärkidel avalikes huvides kaebuse esitamise õigust, sh ei saa väljuda kaebuse esemeks oleva reservala piiridest. Seega tuleb jätta tähelepanuta väited, mis puudutavad laiemalt mõjusid mereelustikule ja KSH võimalikke puudusi seoses kaladele avalduvate mõjude hindamisega. Vastustaja märgib siiski, et võrreldes Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringuga (vt haldusasi nr 3-16-1472) on vastustaja Eesti mereala planeeringus tuuleenergeetika teema lahendamisel teadlikult läinud oluliselt täpsemaks kui kõige strateegilisema tasandi planeering seda tegelikult nõuaks. KSH on õiguspärane ja piisav ning selle raames ei ole jäetud hindamata ühtegi keskkonnamõju, mis võiks seada kahtluse alla reservalade sobivuse tuuleenergeetika arendamiseks. KSH annab üksnes raamistiku edasiste täpsemate hindamiste (KMH-de) tarbeks, mis ei asenda konkreetsete arendusprojektide KMH-sid (vt ka Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472, pd 24, 29–30). Kumulatiivsete mõjude käsitlemine KSH-s ei tähenda kohustust hinnata ammendavalt kõiki võimalikke tulevikustsenaariume detailse tehnilise täpsusega. Hinnatud on mh sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid (vt KSH aruanne, p 4.4). Planeeringu hilisema elluviimisega seotud loamenetluste käik või õiguspärasus ei saa mõjutada hinnangut planeeringu õiguspärasusele.

3-22-1295 mereala planeeringu KSH-le, pidades õigusvastaseks seda, et osa kalastiku uuringutest on jäetud hoonestusloa menetluse etappi (vt seletuskirja p-s 5.6.5 määratud tingimused). Erinevalt viidatud kohtuasjast ei ole kaebajate puhul tegemist keskkonnaorganisatsioonidega, mistõttu ei saaks nende õigusi rikkuda see, millises etapis hinnatakse meretuuleparkide mõju kalastikule. Apellatsioonkaebus on ka sisuliselt põhjendamatu. Riiklikku huvi väljendav planeering peab lähtuma riiklikest huvidest, arvestades võimaluse korral kohalikke huve ja vajadusi (PlanS § 10 lg 2). Taastuvenergia tootmine on oluline avalik huvi (Riigikohtu 14.03.2023 määrus nr 322-1312, p 13). Mereala planeeringus tuuleenergeetika arendamiseks sobivate alade määramine on vajalik mh taastuvenergia eesmärkide saavutamiseks. Lisaks peeti silmas ekspordivõimalusi (nt KSH aruanne, p 4.6.4), mistõttu ei saa alade mahuvajadust hinnata Eesti praeguse riigisisese elektritarbimise pinnalt. Tuuleenergeetika arendusalad on määratud põhjaliku kaalumise ning erinevate valdkondade piirangute analüüsimise tulemusena ja selles protsessis eelistati pigem kõiki teisi valdkondi (sh algset ca 5800 km2 tuuleenergeetika ala vähendati kuni ca 1700 km2, mis moodustab üksnes 5% merealast, vt seletuskirja p 5.6.3). Ebaõige on lähenemine, et ca 240 km2 suuruste reservalade väljajätmine ca 1700 km2 suurustest arendusaladest on põhjendatud huvide tasakaalustamiseks, sest tuuleenergeetika arendamiseks sobivat ca 5800 km2 suurust ala ongi juba teistes huvides oluliselt vähendatud. Arendusalad peavad olema piisavalt suured, sest detailsemate uuringute käigus võib selguda erinevaid piiranguid tuuleparkide arendamiseks (sh ei pruugi arendusalad realiseeruda loodetava ca 70% ulatuses). Tuuleenergeetika arendusaladel asub üleriigiliselt vaid 4,5% traalpüügialadest, mis annavad 7% saagist. Seega omab traalpüük reservaladel olulist mõju regionaalselt, ent mitte riiklikult (vt seletuskirja p 5.6.3). Traalpüügiga on võimalik jätkuvalt tegeleda (sh kaebajatel) pea kogu ülejäänud sobival merealal ja planeering näeb suunisena ette mh kalavarude looduslikuks taastumiseks tähtsate koelmualade säilitamise. Ükski õigusakt ei keela rajada meretuuleparki traalpüügiks kasutatavale alale. Tegemist ei ole ka looduskaitselise küsimusega, sest intensiivne kalapüük (sh traalpüük) on selgelt negatiivse keskkonnamõjuga (vt KSH aruanne, p 4.2.1). Ajalooliste traalpüügialadega kattuvad osad välja valitud arendusaladest määrati reservaladeks Vabariigi Valitsuse poliitilise otsusena, mitte planeeringumenetluse tulemusena. Kui leida, et see poliitiline kompromiss oli kaalutlusvigadega, siis tuleks asjaomased reservalad ennistada eritingimusteta arendusaladeks. Kuna planeeringu menetluses leidis tõendamist, et avalik huvi meretuuleparkide rajamiseks mh reservaladele on ülekaalukam kui traalpüüdjate (sh kaebajate) huvi tegeleda nimetatud aladel traalpüügiga, siis ei oleks kaebust võimalik rahuldada, sest ükski kaalutlus ja asjaolu ei saaks tuua kaasa reservalade eemaldamist arendusalade hulgast. Lisaks, kuigi planeeringus ei olnud kohustust määrata kompensatsioonimeetmeid (tuuleenergeetika arendamine reservaladel ei ohustaks kuidagi Eesti kalanduse toimimist – vt seletuskirja p 5.2), hakkas 01.07.2023 kehtima nn tuulikutasu, mille üheks komponendiks on ka kalandusettevõtja hüvitis (vt KeTS § 214 lg 1 p 2). Kaebajate etteheited kolmanda isiku arendatava Saare-Liivi meretuulepargi KMH-le ja hoonestusloa menetlusele ei ole asjakohased juba põhjusel, et Saare-Liivi meretuulepargi esialgne ala ei asu üldse Eesti mereala planeeringu alal (sh reservaladel).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kaebajate 02.04.2026 täiendavad tõendid

13(22)

3-22-1295

3-22-1295 on seejuures juhtinud 14.04.2026 seisukohas tähelepanu, et hoonestusluba puudutab üksnes Saare-Liivi meretuulepargi esialgset ala, mis ei paikne vaidlusaluse mereala planeeringu alal, vaid jääb Pärnu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneeringu alale, mida mereala planeeringu kehtestamine ei mõjutanud. Saare-Liivi meretuulepargi täiendavat ala, mis asuks mereala planeeringu järgsel arendusalal nr 1, TTJA väljastatud hoonestusluba ei hõlma. Eeltoodust lähtudes tuleb hoonestuslubadega seonduvad dokumendid jätta HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel haldusasja juurde võtmata. Kaebeõigus ja vaidluse piirid

Sinise kaldviirutusega tähistatud alad on tuuleenergeetika arendusalad ning vasakpoolsel pildil helerohelise taustaga alad on määratud reservaladeks. Parempoolsel pildil on siniste joontega tähistatud traalpüügi teekonnad ja kollased-oranžid-punased täpid tähistavad püügikoguseid (mida tumedam, seda intensiivsem püük). Halli taustaga Hiiumaa ja Pärnu ümbruse merealad jäävad vaidlusalusest planeeringust väljapoole.

https://experience.arcgis.com/experience/d6b9a90f3462481e93acfaf4010f0e5e/

15(22)

3-22-1295 on võimalik esitada taotlusi 2027. a kutselise kalapüügi loa saamiseks (vt KPS § 42 lg 5), sest reservalasid ei saa kasutusele võtta enne 2027. a-t.

3-22-1295 põhjendused puuduvad või on teadmata. Vastustaja on esitanud tekkinud vastasseisu poolte seisukohti kajastavad MEM-i 05.01.2021 kirja nr 6.2-15/2691-1 (vastuse lisa 8, dtl 755–760) ja MKM-i mõjuanalüüsi (vastuse lisa 9, dtl 761–774) ning samuti planeeringu koostamist korraldanud RahM-i 05.04.2021 memorandumi valitsuskabineti nõupidamisele (vastuse lisa 10, dtl 775–787), mis sisaldab mh kaebajate poolt viidatud MEM-i 26.03.2021 ettepanekut ning valitsusele otsustamiseks välja pakutud kahte lahendusvarianti. Nendest dokumentidest nähtub, milline oli vastustajal nn vaheotsuse tegemise ajal olemas olnud informatsioon. Ehkki valitsuskabineti 29.04.2021 otsus lahknes mõlemast memos väljapakutud lahendusvariandist (olles küll sisuliselt lähedasem energeetika valdkonda eelistavale variandile 2), on otsuse aluseks olnud kaalutlused välja toodud Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korralduse nr 146 (dtl 400–410) p-s II.3 „Reservalade moodustamise põhjendatus“.

3-22-1295 hõlmata nii praktilisi lahendusi kui ka hüvitisi), on Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korralduse p-s II.3 viidatud juba kooskõlastusringi läbinud väljatöötamiskavatsusele, millele oli lisatud mh kavandatavat toetusmehhanismi puudutava eelnõu kavand ja seletuskiri (vt allmärkus nr 50 – EIS toimik 21-0981). Nn tuulikutasu (sh kalandusettevõtja hüvitist) puudutavad ettepanekud esitati Riigikogule 2022. a mais (vt Riigikogu XIV koosseisu 596 SE muudatusettepanekud eelnõu II lugemiseks), need võeti vastu 19.07.2022 ja jõustusid 01.07.2023. Ringkonnakohtu hinnangul on Vabariigi Valitsus selgelt püüdnud kehtestada kompromisslahenduse, mis võtaks arvesse nii tuuleenergeetika arendajate kui ka kalandusettevõtjate huvisid ning tasakaalustaks tehtud valikut eelistada mereala kasutamist nö konfliktipiirkondades pigem tuuleenergeetika arendamiseks kui kalapüügiks. Küsimus nn tuulikutasu piisavusest kompensatsioonimeetmena ei saa olla praeguse vaidluse esemeks, kuna kaebajatele kahju tekkimine ei ole veel üldse teada ja seda ei pruugigi tekkida.

3-22-1295 arendusala tagajärjel on traalpüügi võimalused Liivi lahes juba mõnevõrra piiratud. See oli täiendav põhjus jätta osa arendusaladest reservi. Kuna Hiiu maakonnaga piirneva mereala maakonnaplaneering on tuuleenergeetika alade osas Riigikohtu 08.08.2018 otsusega nr 3-161472 tühistatud, siis ei tulene kõnealusest planeeringust ka mingeid tuuleenergeetika arendamisega seotud kitsendusi traalpüügisektorile.

3-22-1295 sest mereala planeeringu kehtestamise ajal olid samuti olemas piisavad põhjendused, miks vähemasti teatud tingimustel eelistada tuuleenergeetika arendamist vaidlusalustel reservaladel traalpüügile. Vaidlust ei ole, et taastuvenergia arendamise vastu esines juba planeeringu kehtestamise ajal äärmiselt kaalukas riigi huvi (vt korralduse p II.2.2).

https://www.riigiplaneering.ee/mereala-planeeringud/uleriigiline-mereala-planeering

20(22)

3-22-1295 Kokkuvõte ja menetluskulud

3-22-1295 jaoks ebamõistlikult koormav. Äriregistri teabesüsteemist kättesaadavate 2024. a majandusaasta aruannete kohaselt on kõigi kaebajate majandustegevus olnud kasumlik (puhaskasum vahemikus 89 899 – 3 251 835 eurot). Seetõttu ei ole HKMS § 108 lg 11 kohaldamiseks alust. Kuigi vaidlusaluste küsimuste ring on mõlemas kohtuastmes olnud sisuliselt sama ning asjas ei ole toimunud kohtuistungit, ei saa kaebajate esitatu mahtu arvestades pidada kolmanda isiku menetluskulusid HKMS § 109 lg 6 tähenduses ebavajalikuks või ülepaisutatuks. Seega tuleb kaebajatelt HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 alusel mõista kolmanda isiku kasuks välja kogu taotletud summa.

22(22)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.