Määrus 765/2008

1. Käesolevas määruses kehtestatakse vastavushindamist teostavate vastavushindamisasutuste akrediteerimise korraldamise ja läbiviimise eeskirjad. 2. Käesolevas määruses sätestatakse toodete turujärelevalve raamistik tagamaks, et need tooted täidavad nõudeid, mis sätestavad avalike huvide kõrgetasemelise kaitse, milleks on inimeste tervis ja ohutus üldiselt, töötervishoid ja tööohutus, tarbija- ning keskkonnakaitse ja julgeolek. 3. Käesolev määrus loob raamistiku kolmandatest riikidest pärit toodete kontrollimiseks. 4. Käesolev määrus sätestab CE-vastavusmärgise üldpõhimõtted.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „turul kättesaadavaks tegemine” – toote tasu eest või tasuta tarnimine ühenduse turule kaubandustegevuse käigus kas turustamiseks, tarbimiseks või kasutamiseks; 2) „turule laskmine” – toote esmakordselt ühenduse turul kättesaadavaks tegemine; 3) „tootja” – mis tahes füüsiline või juriidiline isik, kes valmistab toote või kes laseb sellise toote projekteerida või valmistada ja kes turustab seda toodet oma nime või kaubamärgi all; 4) „volitatud esindaja” – ühenduses asuv füüsiline või juriidiline isik, kes on saanud tootjalt kirjaliku volituse tegutseda tema nimel seoses asjakohase ühenduse õigusaktiga tootjale pandud kindlaksmääratud ülesannetega; 5) „importija” – mis tahes ühenduses asuv füüsiline või juriidiline isik, kes laseb toote kolmandast riigist ühenduse turule; 6) „levitaja” – mis tahes turustusahelas osalev füüsiline või juriidiline isik, välja arvatud tootja või importija, kes teeb toote turul kättesaadavaks; 7) „ettevõtja” – tootja, volitatud esindaja, importija ja levitaja; 8) „tehniline spetsifikatsioon” – dokument, milles nähakse ette tootele, protsessile või teenusele esitatavad tehnilised nõuded; 9) „harmoneeritud standard” – standard, mille komisjoni esitatud taotluse alusel on vastu võtnud üks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (10) I lisas loetletud Euroopa standardiasutustest vastavalt nimetatud direktiivi artiklile 6; 10) „akrediteerimine” – riikliku akrediteerimisasutuse poolt läbiviidav vastavushindamisasutuse atesteerimine, mis tõendab tema vastavust kindlaksmääratud vastavushindamisülesande täitmiseks harmoneeritud standardi põhjal kehtestatud nõuetele ja vajaduse korral mis tahes lisanõuetele, sealhulgas asjaomaste valdkondlike normide alusel kehtestatud nõuetele; 11) „riiklik akrediteerimisasutus” – ainus akrediteerimist teostav asutus liikmesriigis, kes on selleks riigi poolt volitatud; 12) „vastavushindamine” – hindamisprotsess, mille käigus hinnatakse, kas toote, protsessi, teenuse, süsteemi, isiku või asutusega seotud erinõuded on täidetud; 13) „vastavushindamisasutus” – asutus, mis teostab vastavushindamist, sealhulgas kalibreerimist, katsetamist, sertifitseerimist ja kontrolli; 14) „tagasivõtmine” – mis tahes meede, mille eesmärk on võtta turult tagasi toode, mis on seal juba lõpptarbija jaoks kättesaadavaks tehtud; 15) „kõrvaldamine” – mis tahes meede, mille eesmärk on turustusahelas oleva toote turul kättesaadavaks tegemise vältimine; 16) „vastastikune hindamine” – menetlus riikliku akrediteerimisasutuse hindamiseks teiste riiklike akrediteerimisasutuste poolt, mis viiakse läbi vastavalt käesoleva määruse nõuete ja vajaduse korral täiendavate valdkondlike tehniliste kirjelduste nõuete põhjal; 17) „turujärelevalve” – ametiasutuste tegevus ja meetmed selle tagamiseks, et tooted vastaksid asjakohaste ühenduse ühtlustamise õigusaktidega kehtestatud nõuetele ega ohustaks inimeste tervist, ohutust või muid avaliku huvi kaitsega seotud aspekte; 18) „turujärelevalveasutus” – iga liikmesriigi ametiasutus, mis vastutab turujärelevalve teostamise eest oma territooriumil; 19) „vabasse ringlusse lubamine” – nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) (11) artiklis 79 kehtestatud menetlus; 20) „CE-vastavusmärgis” – märgis, millega tootja märgib, et toode vastab märgise tootele paigaldamist sätestavate ühenduse ühtlustamise õigusaktide alusel kohaldatavatele nõuetele; 21) „ühenduse ühtlustamise õigusaktid” – mis tahes toodete turustuse tingimusi ühtlustavad ühenduse õigusaktid.

Käesolevat peatükki kohaldatakse kas kohustusliku või vabatahtliku vastavushindamisega seotud kohustusliku või vabatahtliku akrediteerimise suhtes olenemata akrediteerimist läbi viiva asutuse juriidilisest staatusest.

1. Iga liikmesriik määrab ühe riikliku akrediteerimisasutuse. 2. Kui liikmesriik ei pea majanduslikult otstarbekaks riiklikku akrediteerimisasutust luua või teatavaid akrediteerimisteenuseid pakkuda, pöördub ta võimaluse korral teise liikmesriigi riikliku akrediteerimisasutuse poole. 3. Lõike 2 kohaselt teise liikmesriigi riikliku akrediteerimisasutuse poole pöördumisest teatab liikmesriik komisjonile ja teistele liikmesriikidele. 4. Lõikes 3 ja artiklis 12 osutatud teabe põhjal koostab komisjon riiklike akrediteerimisasutuste nimekirja, mille ta teeb avalikkusele kättesaadavaks. 5. Kui ametiasutused ise otseselt akrediteerimisega ei tegele, teeb liikmesriik akrediteerimise ülesandeks oma riiklikule akrediteerimisasutusele kui avaliku võimu kandjale ja tunnustab teda sellena ametlikult. 6. Riikliku akrediteerimisasutuse kohustused ja ülesanded eristatakse selgelt riigi muude ametiasutuste kohustustest ja ülesannetest. 7. Riiklik akrediteerimisasutus töötab mittetulunduslikul alusel. 8. Riiklik akrediteerimisasutus ei paku ega osuta mingeid selliseid tegevusi ega teenuseid, millega tegelevad vastavushindamisasutused, ta ei osuta nõustamisteenuseid, ei oma vastavushindamisasutuse aktsiaid ega oma muid vastavushindamisasutusega seotud rahalisi või juhtimisalaseid huve. 9. Iga liikmesriik tagab, et tema riiklikul akrediteerimisasutusel on piisavad rahalised vahendid ja piisavalt töötajaid oma ülesannete, sealhulgas selliste eriülesannete nõuetekohaseks täitmiseks, nagu näiteks üleeuroopaline ja rahvusvaheline akrediteerimisalane koostöö ning avaliku korra toetamiseks vajalik tegevus, mis ei ole isetasuv. 10. Riiklik akrediteerimisasutus on artikli 14 alusel tunnustatud asutuse liige. 11. Riiklikud akrediteerimisasutused loovad ja säilitavad asjakohased struktuurid, et tagada kõigi huvitatud osapoolte tasakaalustatud kaasamine nii nende organisatsioonidesse kui ka artikli 14 alusel tunnustatud asutusse.

1. Riiklik akrediteerimisasutus hindab vastavushindamisasutuse taotlusel, kas kõnealune vastavushindamisasutus on pädev teatavat vastavushindamismenetlust teostama. Kui ta leiab, et vastavushindamisasutus on pädev, väljastab ta seda tõendava akrediteerimistunnistuse. 2. Kui mõni liikmesriik otsustab akrediteerimist mitte teostada, esitab ta komisjonile ja teistele liikmesriikidele kõik dokumentaalsed tõendid, mis on vajalikud nende vastavushindamisasutuste pädevuse tõendamiseks, keda ta vastavate ühenduse ühtlustamise õigusaktide rakendamiseks välja valib. 3. Riiklikud akrediteerimisasutused teostavad järelevalvet vastavushindamisasutuste üle, kellele nad on akrediteerimistunnistuse väljastanud. 4. Kui riiklik akrediteerimisasutus teeb kindlaks, et akrediteerimistunnistuse saanud vastavushindamisasutus ei ole enam pädev teatavat vastavushindamist teostama või on toime pannud oma kohustuste tõsise rikkumise, võtab see akrediteerimisasutus mõistliku aja jooksul kõik asjakohased meetmed akrediteerimistunnistuse kehtivuse piiramiseks, peatamiseks või äravõtmiseks. 5. Liikmesriigid kehtestavad akrediteerimisotsuste või nende tegemata jätmise kohta esitatavate, sealhulgas vajaduse korral ka õiguskaitsevahendite kasutamist taotlevate protestide ja kaebuste lahendamise menetlused.

1. Riiklikud akrediteerimisasutused ei konkureeri vastavushindamisasutustega. 2. Riiklikud akrediteerimisasutused ei konkureeri teiste riiklike akrediteerimisasutustega. 3. Riiklikud akrediteerimisasutused võivad siiski tegutseda piiriüleselt teise liikmesriigi territooriumil, kui seda taotleb vastavushindamisasutus artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustel või artikli 7 lõike 3 kohaselt koostöös teise liikmesriigi riikliku akrediteerimisasutusega, kui teine riiklik akrediteerimisasutus neilt seda taotleb.

1. Vastavushindamisasutus taotleb akrediteerimist oma asukohaliikmesriigi riiklikult akrediteerimisasutuselt või selliselt riiklikult akrediteerimisasutuselt, kelle poole asjaomane liikmesriik on pöördunud vastavalt artikli 4 lõikele 2. Vastavushindamisasutus võib siiski taotleda akrediteerimist muult kui esimeses lõigus osutatud riiklikult akrediteerimisasutuselt, kui on tegemist ühega järgmistest olukordadest: a) kui tema asukohaliikmesriik on otsustanud riiklikku akrediteerimisasutust mitte asutada ega ole artikli 4 lõike 2 kohaselt pöördunud teise liikmesriigi riikliku akrediteerimisasutuse poole; b) kui esimeses lõigus osutatud riiklikud akrediteerimisasutused ei akrediteeri selliseid vastavushindamisi, mille akrediteerimist taotletakse; c) kui esimeses lõigus osutatud riiklikud akrediteerimisasutused ei ole läbinud edukalt artikli 10 kohast vastastikust hindamist nende vastavushindamiste suhtes, mille akrediteerimist taotletakse. 2. Kui riiklik akrediteerimisasutus saab taotluse vastavalt lõike 1 punktidele b või c, teatab ta sellest selle liikmesriigi riiklikule akrediteerimisasutusele, kus taotluse esitanud vastavushindamisasutus asub. Sellistel juhtudel võib taotluse esitanud vastavushindamisasutuse asukohaliikmesriigi riiklik akrediteerimisasutus osaleda vaatlejana. 3. Riiklik akrediteerimisasutus võib esitada teisele riiklikule akrediteerimisasutusele taotluse viia läbi osa hindamisest. Sellisel juhul väljastab akrediteerimistunnistuse taotluse esitanud asutus.

Riiklik akrediteerimisasutus vastab järgmistele nõuetele: 1) ta korraldus on niisugune, et ta on sõltumatu tema poolt hinnatavatest vastavushindamisasutustest ja ettevõtjate survest ning on tagatud, et vastavushindamisasutustega ei teki huvide konflikti; 2) ta korraldus ja töö tagavad tema tegevuse objektiivsuse ja erapooletuse; 3) ta tagab, et kõik pädevuse tõendamisega seotud otsused teevad pädevad isikud, kelleks ei ole hindamise läbi viinud isikud; 4) tal on olemas asjakohane kord saadud teabe konfidentsiaalsuse tagamiseks; 5) ta määrab kindlaks vastavushindamismenetlused, mida ta on pädev akrediteerima, viidates vajaduse korral asjakohastele ühenduse või siseriiklikele õigusaktidele ja standarditele; 6) ta kehtestab vajalikud menetlused tõhusa juhtimise ja asjakohase sisekontrolli tagamiseks; 7) tal on oma ülesannete täitmiseks piisavalt asjatundlikke töötajaid; 8) ta dokumenteerib pädevuse hindamise ja tõendamise kvaliteeti mõjutavate töötajate kohustused, vastutuse ja volitused; 9) ta kehtestab ja rakendab kaasatud töötajate töö ja pädevuse järelevalve menetlused ning täidab neid; 10) ta kontrollib, kas vastavushindamised viiakse läbi nõuetekohasel viisil, see tähendab vältides ettevõtjate liigset koormamist ning võttes asjakohaselt arvesse ettevõtja suurust, tegutsemisvaldkonda, tema struktuuri, kõnealuse tootetehnoloogia keerukuse astet ning seda, kas on tegemist mass- või seeriatootmisega; 11) ta avaldab üldtunnustatud raamatupidamistavade kohaselt koostatud auditeeritud raamatupidamise aastaaruanded.

1. Kui riiklik akrediteerimisasutus ei vasta käesoleva määruse nõuetele või ei täida oma sellekohaseid kohustusi, võtab asjaomane liikmesriik asjakohased parandusmeetmed või tagab selliste meetmete võtmise ja teatab sellest komisjonile. 2. Liikmesriigid teostavad regulaarselt järelevalvet oma riiklike akrediteerimisasutuste üle, et tagada nende jätkuv vastavus artikli 8 nõuetele. 3. Lõikes 2 osutatud järelevalve teostamisel arvestavad liikmesriigid väga tõsiselt artiklis 10 sätestatud vastastikuse hindamise tulemusi. 4. Riiklikud akrediteerimisasutused kehtestavad nende akrediteeritud vastavushindamisasutuste vastu esitatud kaebustega tegelemiseks vajalikud menetlused.

1. Riiklikud akrediteerimisasutused seostavad oma tegevuse vastastikuse hindamisega, mida korraldab artikli 14 alusel tunnustatud asutus. 2. Sidusrühmadel on õigus osaleda vastastikuse hindamise järelevalvesüsteemis, kuid mitte konkreetsetes vastastikuse hindamise menetlustes. 3. Liikmesriigid tagavad, et nende riiklikud akrediteerimisasutused läbivad vastastikuse hindamise regulaarselt, nagu sätestatud lõikes 1. 4. Vastastikune hindamine toimub mõistlike ja läbipaistvate kriteeriumide ja menetluste alusel, mis puudutavad eelkõige struktuuridele, inimressurssidele ja menetlustele esitatavaid nõudeid, konfidentsiaalsust ja kaebusi. Kõnealuse hindamise tulemusena vastu võetud otsuste vastu kaebuste esitamiseks tuleb kehtestada asjakohased menetlused. 5. Vastastikune hindamine teeb kindlaks, kas riiklikud akrediteerimisasutused vastavad artikli 8 nõuetele, võttes seejuures arvesse artiklis 11 osutatud asjakohast harmoneeritud standardit. 6. Artikli 14 alusel tunnustatud asutus avaldab vastastikuse hindamise tulemused ja edastab need kõigile liikmesriikidele ja komisjonile. 7. Komisjon vaatab koostöös liikmesriikidega üle vastastikuse hindamise eeskirjad ja kontrollib, et kõnealune süsteem toimiks nõuetekohaselt.

1. Eeldatakse, et riiklikud akrediteerimisasutused, mis tõendavad vastavust kriteeriumidele, mis on sätestatud asjakohases harmoneeritud standardis, mille viitenumber on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, vastavad artiklis 8 sätestatud nõuetele, kui nad läbivad edukalt artiklis 10 sätestatud vastastikuse hindamise. 2. Riiklikud ametiasutused tunnistavad artikli 10 kohaselt vastastikuse hindamise edukalt läbinud akrediteerimisasutuste osutatavate teenuste samaväärsust ning käesoleva artikli lõikes 1 osutatud eeldusest lähtudes aktsepteerivad nende asutuste akrediteerimistunnistusi ning nende poolt akrediteeritud vastavushindamisasutuste väljastatud tõendeid.

1. Iga riiklik akrediteerimisasutus teatab teistele riiklikele akrediteerimisasutustele, milliseid vastavushindamisi ta akrediteerib, ja selles küsimuses tehtud muudatustest. 2. Iga liikmesriik teatab komisjonile ja artikli 14 alusel tunnustatud asutusele, milline on tema riiklik akrediteerimisasutus ja milliseid vastavushindamisi see asutus ühenduse ühtlustamise õigusaktide alusel akrediteerib; samuti teatab ta selles küsimuses tehtud muudatustest. 3. Iga riiklik akrediteerimisasutus teeb korrapäraselt avalikkusele kättesaadavaks teabe selle kohta, millised on tema vastastikuse hindamise läbimise tulemused ja milliseid vastavushindamisi ta akrediteerib; samuti avaldab ta selles osas tehtud muudatused.

1. Pärast konsulteerimist direktiivi 98/34/EÜ artikliga 5 asutatud komiteega võib komisjon nõuda artikli 14 alusel tunnustatud asutuselt kaasabi akrediteerimise arendamiseks, haldamiseks ja rakendamiseks ühenduses. 2. Komisjon võib lõikes 1 sätestatud korra kohaselt ka: a) nõuda artikli 14 alusel tunnustatud asutuselt vastastikuse hindamise kriteeriumide ja korra ning valdkondlike akrediteerimissüsteemide väljatöötamist; b) tunnustada mõnd olemasolevat süsteemi, millega on juba kehtestatud hindamiskriteeriumid ja vastastikuse hindamise kord. 3. Komisjon tagab, et valdkondlikes süsteemides määratakse kindlaks ühenduse ühtlustamise õigusaktides nõutava pädevustaseme tagamiseks vajalikud tehnilised kirjeldused valdkondades, kus rakendatakse erinõudeid seoses tehnoloogiaga, tervise ja ohutuse kaitsega, keskkonnakaitse või muude avalike huvide kaitse aspektidega.

1. Pärast liikmesriikidega konsulteerimist tunnustab komisjon asutust, mis vastab käesoleva määruse I lisas sätestatud nõuetele. 2. Lõike 1 kohase tunnustuse saamiseks tuleb asutusel sõlmida leping komisjoniga. Lepingus esitatakse muu hulgas asutuse täpsed ülesanded, rahastamist ja tema järelevalvet käsitlevad sätted. Nii komisjon kui ka asutus võivad lõpetada lepingu põhjust nimetamata pärast lepingus määratletava mõistliku etteteatamisaja möödumist. 3. Komisjon ja asutus avalikustavad lepingu. 4. Komisjon teatab lõike 1 kohasest tunnustamisest liikmesriikidele ja riiklikele akrediteerimisasutustele. 5. Komisjon võib korraga tunnustada vaid üht asutust. 6. Esimeseks käesoleva määruse alusel tunnustatud asutuseks on Euroopa akrediteerimiskoostöö organisatsioon, eeldusel, et ta on sõlminud lõikes 2 nimetatud lepingu.

1. Artikleid 16–26 kohaldatakse toodete suhtes, mis on hõlmatud ühenduse ühtlustamise õigusaktidega. 2. Artiklite 16–26 sätteid kohaldatakse ainult juhul, kui ühenduse ühtlustamise õigusaktides puuduvad sama eesmärki teenivad erisätted. 3. Käesoleva määruse kohaldamine ei takista turujärelevalveasutustel võtta direktiiviga 2001/95/EÜ ette nähtud konkreetsemaid meetmeid. 4. Artiklites 16–26 tähendab „toode” valmistamisprotsessi teel saadud ainet, valmistist või kaupa, mis ei ole toiduaine, loomasööt, elusloom või -taim ega inimeselt, taimedelt või loomadelt pärit toode, mis on vahetult seotud nende tulevase paljunemisega. 5. Artikleid 27, 28 ja 29 kohaldatakse kõigi ühenduse õigusaktidega hõlmatud toodete suhtes ainult juhul, kui muud ühenduse õigusaktid ei sisalda erisätteid piirikontrolli korraldamise kohta.

1. Liikmesriigid korraldavad ja teostavad turujärelevalvet vastavalt käesolevas peatükis sätestatule. 2. Turujärelevalvega tagatakse, et ühenduse ühtlustamise õigusaktidega hõlmatud tooted, mis ettenähtud otstarbel või põhjendatult eeldatavate tingimuste kohaselt kasutamisel ning õige paigaldamise ja hooldamise korral võivad kahjustada kasutajate tervist või ohutust või mis muul viisil ei vasta ühenduse ühtlustamise õigusaktides sätestatud kohaldatavatele nõuetele, kõrvaldatakse turult või nende üldsusele kättesaadavaks tegemine keelatakse või seda piiratakse, ning et üldsust, komisjoni ja teisi liikmesriike teavitatakse sellest vastavalt. 3. Siseriiklike turujärelevalve infrastruktuuri ja programmidega tagatakse, et tulemuslikke meetmeid saab võtta kõigi ühenduse ühtlustamise õigusaktide reguleerimisalasse kuuluvate tooteliikide puhul. 4. Turujärelevalve hõlmab tootja enda tarbeks monteeritud või toodetud tooteid, kui ühenduse ühtlustamise õigusaktidega on ette nähtud, et nende sätteid kohaldatakse sellistele toodetele.

1. Liikmesriigid teavitavad komisjoni oma turujärelevalveasutustest ja nende pädevusvaldkondadest. Komisjon edastab teabe teistele liikmesriikidele. 2. Liikmesriigid tagavad, et üldsus teab turujärelevalveasutuste olemasolu, ülesandeid ja nimetusi ning seda, kuidas nimetatud ametiasutustega saab ühendust võtta.

1. Liikmesriigid loovad asjakohased teabevahetus- ja kooskõlastamismehhanismid kõigi oma turujärelevalveasutuste vahel. 2. Liikmesriigid kehtestavad asjakohased menetlused, et: a) käsitleda ühenduse ühtlustamise õigusaktidega hõlmatud toodetest tulenevate ohtudega seotud küsimustes esitatud kaebusi ja aruandeid; b) teostada järelevalvet õnnetuste ja tervisekahjustuste üle, mille korral on kahtlus, et need võivad olla tekkinud kõnealuste toodetega seoses; c) kontrollida, kas parandusmeede on kasutusele võetud, ning d) jälgida ohutusküsimusi käsitlevat teaduslikku ja tehnilist teavet. 3. Liikmesriigid annavad turujärelevalveasutustele vajalikud volitused, vahendid ja teabe nende ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks. 4. Liikmesriigid tagavad, et turujärelevalveasutused kasutavad oma volitusi kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. 5. Liikmesriigid kehtestavad oma turujärelevalve programmid ning rakendavad ja ajakohastavad neid regulaarselt. Liikmesriigid koostavad kas üldise turujärelevalve programmi või valdkonnapõhised programmid, mis hõlmavad valdkondi, milles nad turujärelevalvet teostavad, edastavad kõnealused programmid teistele liikmesriikidele ja komisjonile ning teevad need avalikkusele kättesaadavaks elektrooniliselt ja vajaduse korral muude vahendite abil. Esimene teabeedastus toimub 1. jaanuaril 2010. Edasised programmide ajakohastamised tehakse avalikkusele kättesaadavaks samal viisil. Nimetatud eesmärgil võivad liikmesriigid teha koostööd kõigi asjassepuutuvate sidusrühmadega. 6. Liikmesriigid vaatavad regulaarselt läbi oma järelevalvetoiminguid ja hindavad nende toimimist. Sellised läbivaatamised ja hindamised toimuvad vähemalt igal neljandal aastal ning nende tulemused edastatakse teistele liikmesriikidele ja komisjonile ning tehakse avalikkusele kättesaadavaks elektrooniliselt ja vajaduse korral muude vahendite abil.

1. Turujärelevalveasutused korraldavad piisaval määral piisava valimi alusel asjakohaseid tooteomaduste kontrollimisi dokumentide kontrollimise ja vajaduse korral füüsilise või laboratoorse kontrolli vormis. Sealjuures võtavad nad arvesse riskihindamise, kaebuste ja muu teabe osas kehtestatud põhimõtteid. Turujärelevalveasutused võivad nõuda ettevõtjatelt selliste dokumentide ja sellise teabe kättesaadavaks tegemist, mida nad oma toiminguteks vajalikuks peavad, ja siseneda vajaduse korral ja põhjendatult ettevõtjate äriruumidesse ning võtta vajalikke tootenäidiseid. Nad võivad tõsist ohtu kujutavad tooted hävitada või muul viisil kasutuskõlbmatuks muuta, kui nad seda vajalikuks peavad. Kui ettevõtjad esitavad akrediteeritud vastavushindamisasutuse poolt väljastatud katseprotokollid või sertifikaadid, võtavad turujärelevalveasutused neid protokolle ja sertifikaate asjakohaselt arvesse. 2. Turujärelevalveasutused võtavad vajalikud meetmed, et hoiatada nende territooriumidel elavaid tarbijaid piisavalt vara mis tahes tootega seonduvate kindlaks tehtud ohtude eest, et vähendada võimalikke vigastusi või muud kahju. Nad teevad koostööd ettevõtjatega meetmete osas, mis võivad vältida või vähendada kõnealuste ettevõtjate poolt kättesaadavaks tehtud toodetest tulenevat ohtu. 3. Kui ühe liikmesriigi turujärelevalveasutused otsustavad turult kõrvaldada teises liikmesriigis valmistatud toote, teavitavad nad sellest vastavat ettevõtjat aadressil, mis on kõnealusel tootel või tootega kaasas olevatel dokumentidel. 4. Turujärelevalveasutused täidavad oma kohustusi sõltumatult, erapooletult ja eelarvamusteta. 5. Turujärelevalveasutused järgivad konfidentsiaalsuse nõuet, kui see on vajalik, et kaitsta ärisaladusi või isikuandmeid vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, kuid käesolevas määruses sätestatud kohustus teavet avaldada on alati ülimuslik, kui see on vajalik ühenduse tarbijate huvide kaitsmiseks.

1. Liikmesriigid tagavad, et tooted, mis kujutavad endast tõsist ohtu ja nõuavad kiiret sekkumist, kaasa arvatud need, mille mõju ei ole vahetu, võetakse tagasi või kõrvaldatakse või keelatakse nende turul kättesaadavaks tegemine, ja et komisjoni teavitatakse sellest viivitamatult vastavalt artiklile 22. 2. Otsus, kas toode kujutab endast tõsist ohtu või mitte, tehakse asjakohase riskihindamise alusel, mis võtab arvesse ohu iseloomu ja selle esinemise tõenäosust. Võimalus ohutust suurendada või muude väiksema ohutustasemega toodete olemasolu ei ole piisav põhjus pidada toodet tõsise ohu allikaks.

1. Liikmesriigid tagavad, et iga vastavalt asjakohastele ühenduse ühtlustamise õigusaktidele võetud meetme korral, mis on mõeldud toote turul kättesaadavaks tegemise keelamiseks või piiramiseks, toote turult kõrvaldamiseks või tagasivõtmiseks, on meede proportsionaalne ja on lisatud täpsed põhjused, millele meede tugineb. 2. Nendest meetmetest teatatakse viivitamatult asjassepuutuvale ettevõtjale, keda samal ajal teavitatakse ka liikmesriigi õigusaktide alusel kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest ja nende kasutamise ajalistest piirangutest. 3. Enne lõikes 1 osutatud meetme võtmist antakse asjaomasele ettevõtjale võimalus saada ära kuulatud asjakohase ajavahemiku jooksul, mis ei ole lühem kui kümme päeva, välja arvatud juhul, kui selline konsulteerimine ei ole võimalik võetava meetme kiireloomulisuse tõttu, mis on õigustatud seoses tervise- või ohutusnõuete või muude põhjustega, mis seonduvad asjakohaste ühenduse ühtlustamise õigusaktidega hõlmatud avalike huvidega. Kui meetmed on võetud enne ettevõtja ärakuulamist, siis antakse ettevõtjale võimalus saada ära kuulatud nii kiiresti kui võimalik, ning kohe selle järel vaadatakse võetud meetmed läbi. 4. Lõikes 1 osutatud meede tühistatakse viivitamata või seda muudetakse kohe, kui ettevõtja tõendab, et ta on võtnud tulemuslikke meetmeid.

1. Kui liikmesriik võtab või kavatseb võtta meetme kooskõlas artikliga 20 ja leiab, et meetme võtmise põhjused või meetme mõju ulatuvad tema territooriumist kaugemale, teavitab ta kõnealusest meetmest käesoleva artikli lõike 4 kohaselt viivitamatult komisjoni. Samuti teatab ta komisjonile viivitamatult kõigist selliste meetmete muutmistest või tühistamistest. 2. Kui turul on tehtud kättesaadavaks tõsist ohtu põhjustav toode, teatavad liikmesriigid komisjonile kõigist vabatahtlikest meetmetest, mille ettevõtja on võtnud ja mille võtmisest ta on teatanud. 3. Lõigete 1 ja 2 kohaselt esitatud teave sisaldab kõiki kättesaadavaid andmeid, eelkõige andmeid, mida on vaja toote, selle päritolu ja turustusahela identifitseerimiseks, andmeid sellega seotud ohu, siseriiklikult võetud meetme olemuse ja kestuse ning ettevõtjate võetud vabatahtlike meetmete kohta. 4. Lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamisel kasutatakse direktiivi 2001/95/EÜ artiklis 12 sätestatud turujärelevalve ja teabevahetuse süsteemi. Nimetatud direktiivi artikli 12 lõikeid 2, 3 ja 4 kohaldatakse mutatis mutandis.

1. Komisjon töötab välja turujärelevalvetoimingute ja programmidega seotud küsimuste ning nendega seonduva ühenduse ühtlustamise õigusaktide rikkumist käsitleva teabe üldise arhiveerimis- ja teabevahetussüsteemi ja haldab seda, kasutades elektroonilisi vahendeid. Süsteem kajastab asjakohaselt artikli 22 alusel esitatud märkusi ja teavet. 2. Lõike 1 kohaldamisel edastavad liikmesriigid komisjonile nende käsutuses oleva ja artikli 22 alusel veel esitamata teabe ohtu kujutavate toodete, eelkõige ohtude tuvastamise, tehtud katsete tulemuste, võetud ajutiste piiravate meetmete ja kontaktide kohta asjaomaste ettevõtjatega ning põhjendused meetmete võtmise või võtmata jätmise kohta. 3. Tagatakse konfidentsiaalsus teabe sisu osas, ilma et see piiraks artikli 19 lõike 5 kohaldamist või konfidentsiaalsust reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaldamist. Konfidentsiaalsuse kaitse ei takista asjakohase teabe avaldamist turujärelevalveasutustele järelevalvetoimingute tõhususe tagamiseks.

1. Liikmesriigid tagavad tõhusa koostöö ja teabevahetuse oma ja teiste liikmesriikide turujärelevalveasutuste ning oma turujärelevalveasutuste, komisjoni ja asjaomaste ühenduse agentuuride vahel oma turujärelevalve programmide osas ning kõigis küsimustes, mis on seotud ohtu kujutavate toodetega. 2. Lõike 1 kohaldamisel abistavad ühe liikmesriigi turujärelevalveasutused teiste liikmesriikide turujärelevalveasutusi piisaval määral, edastades teavet või dokumente, korraldades asjakohaseid uurimisi või võttes muid asjakohaseid meetmeid ning osaledes teiste liikmesriikide algatatud uurimistes. 3. Komisjon kogub ja haldab siseriiklike turujärelevalve meetmete kohta sellist teavet, mis võimaldab tal oma kohustusi täita. 4. Ettevõtja poolt artikli 21 lõike 3 või muul alusel edastatud teave lisatakse teatisesse, milles deklareeriv liikmesriik teavitab teisi liikmesriike ja komisjoni oma tähelepanekutest ja meetmetest. Mis tahes hilisema teabe puhul märgitakse selgelt, et see on seotud juba edastatud teabega.

1. Turujärelevalve algatusi, mille eesmärk on jagada liikmesriikide pädevate asutuste ressursse ja asjatundlikkust, võivad luua komisjon või asjaomased liikmesriigid. Selliseid algatusi koordineerib komisjon. 2. Lõike 1 kohaldamisel komisjon koostöös liikmesriikidega: a) töötab välja ja korraldab koolitusprogramme ja riigiametnike vahetusi; b) töötab välja, korraldab ja loob asjakohased programmid kogemuste, teabe ja parimate tavade vahetamiseks, programmid ja meetmed ühisprojektide, teabekampaaniate, ühiskülastuste ja ressursside jagamise korraldamiseks. 3. Liikmesriigid tagavad oma pädevate asutuste osalemise lõikes 2 osutatud toimingutes, kui see on asjakohane.

1. Turujärelevalveasutused võivad teha kolmandate riikide pädevate asutustega koostööd, et vahetada teavet ja tehnilist abi, edendada ja lihtsustada juurdepääsu Euroopa süsteemidele, edendada vastavushindamise, turujärelevalve ja akrediteerimisega seotud tegevusi. Komisjon töötab koostöös liikmesriikidega sel eesmärgil välja asjakohased programmid. 2. Koostöö kolmandate riikide pädevate asutustega toimub muu hulgas ka artikli 25 lõikes 2 osutatud toimingutena. Liikmesriigid tagavad oma pädevate asutuse täieulatusliku osaluse nimetatud toimingutes.

1. Liikmesriikide ametiasutustel, kes vastutavad ühenduse turule sisenevate toodete kontrolli eest, on oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks vajalikud volitused ja vahendid. Nad kontrollivad enne toodete vabasse ringlusse lubamist tooteomadusi piisaval määral ja asjakohaselt vastavalt artikli 19 lõikes 1 sätestatud põhimõtetele. 2. Kui liikmesriigis vastutab turujärelevalve ja välispiirikontrolli eest rohkem kui üks ametiasutus, teevad need ametiasutused omavahel koostööd, vahetades nende ülesannetega seotud asjaomast teavet ja muul sobival viisil. 3. Välispiirikontrolli eest vastutavad ametiasutused peatavad toote ühenduse turul vabasse ringlusse lubamise, kui nad lõikes 1 osutatud kontrollimiste käigus tuvastavad ühe järgmistest asjaoludest: a) tootel ilmnevad omadused, mis annavad alust arvata, et toote õige paigaldamise, hooldamise ja kasutamise korral kujutab see endast tõsist ohtu inimeste tervisele, ohutusele, keskkonnale või muule artiklis 1 osutatud avalikule huvile; b) tootega ei ole kaasas asjakohaste ühenduse ühtlustamise õigusaktidega nõutavaid kirjalikke või elektroonilisi dokumente või toode ei ole selliste õigusaktide kohaselt märgistatud; c) tootele on CE-vastavusmärgis kinnitatud valel või eksitaval viisil. Välispiirikontrolli eest vastutavad ametiasutused teatavad igast sellisest peatamisest viivitamatult turujärelevalveasutustele. 4. Kergriknevate kaupade korral püüavad välispiirikontrolli eest vastutavad ametiasutused võimaluste piires tagada, et nende poolt kaupade ladustamisele või kaupade veoks kasutatavate sõidukite parkimisele kehtestatavad nõuded ei satuks vastuollu kõnealuste kaupade säilitamistingimustega. 5. Käesoleva jao kohaldamisel kohaldatakse välispiirikontrolli eest vastutavate ametiasutuste suhtes artiklit 24, ilma et see piiraks ühenduse õiguse kohaldamist, millega nähakse ette kõnealuste ametiasutuste vahelise koostöö täpsemad süsteemid.

1. Toode, mille vabasse ringlusse lubamise on välispiirikontrolli eest vastutavad ametiasutused vastavalt artiklile 27 peatanud, lubatakse taas vabasse ringlusse, kui kolme tööpäeva jooksul alates peatamisest ei ole nimetatud ametiasutustele teatatud ühestki turujärelevalveasutuste võetud meetmest, ja tingimusel, et kõik teised vabasse ringlusse lubamise nõuded ja formaalsused on täidetud. 2. Kui turujärelevalveasutused leiavad, et asjaomane toode ei kujuta tõsist ohtu tervisele ja ohutusele või et seda ei saa pidada ühenduse ühtlustamise õigusakte rikkuvaks, lubatakse kõnealune toode vabasse ringlusse tingimusel, et kõik teised vabasse ringlusse lubamise nõuded ja formaalsused on täidetud.

1. Kui turujärelevalveasutused leiavad, et toode kujutab tõsist ohtu, võtavad nad meetmed kõnealuse toote turule laskmise keelamiseks ja nõuavad välispiirikontrolli eest vastutavatelt ametiasutustelt toote faktuurarvele ja mis tahes muule asjakohasele saatedokumendile või elektroonilise andmetöötluse korral andmetöötlussüsteemi järgmise pealdise lisamist: „Ohtlik toode – vabasse ringlusse lubamine keelatud – määrus (EÜ) nr 765/2008”. 2. Kui turujärelevalveasutused leiavad, et toode ei vasta ühenduse ühtlustamise õigusaktidele, võtavad nad asjakohased meetmed, mis võivad vajaduse korral hõlmata toote turule laskmise keelamist. Kui esimese lõigu kohaselt on turule laskmine keelatud, nõuavad turujärelevalveasutused välispiirikontrolli eest vastutavatelt ametiasutustelt, et toodet ei lubataks vabasse ringlusse ja et toote faktuurarvele ja mis tahes muule asjakohasele saatedokumendile või elektroonilise andmetöötluse korral andmetöötlussüsteemi järgmise pealdise lisamist: „Nõuetele mittevastav toode – vabasse ringlusse lubamine keelatud – määrus (EÜ) nr 765/2008”. 3. Kui asjaomane toode deklareeritakse seejärel mõneks muuks tolliprotseduuriks kui vabasse ringlusse lubamine, lisatakse lõigetes 1 ja 2 nimetatud pealdised samadel tingimustel ka selle protseduuriga seotud dokumentidele, tingimusel et turujärelevalveasutustel ei ole vastuväiteid. 4. Liikmesriikide ametiasutused võivad tõsist ohtu kujutavad tooted hävitada või muul viisil kasutuskõlbmatuks muuta, kui nad seda vajalikuks ja proportsionaalseks peavad. 5. Turujärelevalveasutused varustavad välispiirikontrolli eest vastutavaid ametiasutusi teabega tootekategooriate kohta, mille puhul on tuvastatud tõsine oht või nõuetele mittevastamine lõigete 1 ja 2 tähenduses.

1. CE-vastavusmärgise kinnitab ainult tootja või tema volitatud esindaja. 2. CE-vastavusmärgis II lisas esitatud kujul kinnitatakse ainult nendele toodetele, millele märgise kinnitamine on ette nähtud konkreetsete ühenduse ühtlustamise õigusaktidega, ning seda ei kinnitata teistele toodetele. 3. Kinnitades või olles kinnitanud CE-vastavusmärgise tootele, annab tootja teada, et ta vastutab toote vastavuse eest kõikidele ühenduse ühtlustamise õigusaktides sätestatud kohaldatavatele nõuetele, mis käsitlevad märgise kinnitamist. 4. CE-vastavusmärgis on ainus märgis, mis tõendab toote vastavust asjaomaste ühenduse ühtlustamise õigusaktidega kohaldatavatele nõuetele, mis käsitlevad märgise kinnitamist. 5. Tootele on keelatud kinnitada selliseid märgiseid, märke või pealiskirju, mis võivad kolmandaid isikuid eksitada seoses CE-vastavusmärgise tähenduse või vormiga. Tootele võib kinnitada muid märgiseid, kui need ei kahjusta CE-vastavusmärgise nähtavust, loetavust ja mõistmist. 6. Ilma et see piiraks artiklis 41 sätestatut, tagavad liikmesriigid CE-vastavusmärgist käsitleva korra nõuetekohase rakendamise ning võtavad vastavusmärgise ebaõige kasutamise korral sobivaid meetmeid. Liikmesriigid sätestavad ka karistused rikkumiste eest, mis võivad hõlmata kriminaalkaristusi raskete rikkumiste eest. Kõnealused karistused vastavad rikkumise astmele ning pakuvad tõhusat kaitset väärkasutuse eest.

Artikli 14 alusel tunnustatud asutust käsitletakse Euroopa Liidu üldistes huvides tegutseva asutusena komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 rakendamiseks) (12) artikli 162 tähenduses.

1. Ühendus võib seoses käesoleva määruse kohaldamisega rahastada järgmisi meetmeid: a) artikli 13 lõikes 3 osutatud valdkondlike akrediteerimissüsteemide väljatöötamine ja läbivaatamine; b) artikli 14 alusel tunnustatud asutuse sekretariaadi tegevus, näiteks akrediteerimistegevuse koordineerimine, tehniline töö, mis kaasneb vastastikuse hindamise süsteemi käigushoidmisega, teabe edastamine huvitatud isikutele ja asutuse osalemine akrediteerimise valdkonna rahvusvaheliste organisatsioonide töös; c) kaastööde koostamine ja ajakohastamine juhiste jaoks, mis käsitlevad selliseid valdkondi nagu akrediteerimine, komisjoni teavitamine vastavushindamisasutustest, vastavushindamine ja turujärelevalve; d) kaitseklauslite toimimisega seotud võrdlustestid; e) tehnikavaldkonna ekspertteadmiste kättesaadavaks tegemine komisjonile, et aidata komisjonil rakendada turujärelevalvealast halduskoostööd (sealhulgas rahaline toetus halduskoostöörühmadele), turujärelevalveotsuseid ja kaitseklauslijuhtumeid; f) eelnevad või abistavad meetmed seoses ühenduse õigusaktide rakendamisega seotud vastavushindamise, metroloogia, akrediteerimise ja turujärelevalve meetmete elluviimisega, nt uuringud, programmid, hindamised, juhiste väljatöötamine, võrdlevad analüüsid, vastastikused ühiskülastused, teadustöö, andmebaaside loomine ja haldamine, koolitustegevus, laborite tegevus, tasemekatsed, laboritevahelised katsed ja vastavushindamisega seotud töö, samuti Euroopa turujärelevalve kampaaniad ja muu selline tegevus; g) tehnilise abi programmide raames võetud meetmed, koostöö kolmandate riikidega ja Euroopa vastavushindamis-, turujärelevalve- ja akrediteerimispoliitika ja -süsteemide tutvustamine ja edendamine huvitatud isikute seas nii ühenduses kui rahvusvahelisel tasandil. 2. Lõike 1 punktis a osutatud meetmed on ühendusepoolseks rahastamiseks kõlblikud üksnes juhul, kui käesoleva määruse artikli 14 alusel tunnustatud asutusele esitatavate taotluste osas on eelnevalt konsulteeritud direktiivi 98/34/EÜ artikli 5 kohaselt loodud komiteega.

Artikli 14 alusel tunnustatud asutus võib saada ühenduse rahalist toetust artiklis 32 sätestatud meetmete rakendamiseks. Ühenduse rahalist toetust võidakse siiski anda ka muudele asutustele, kui nad täidavad artiklis 32 loetletud ülesandeid, v.a ülesandeid, mis on sätestatud kõnealuse artikli lõike 1 punktides a ja b.

Käesolevas määruses osutatud meetmetele eraldatavad assigneeringud määravad kehtiva finantsraamistiku piires igal aastal kindlaks eelarvepädevad institutsioonid.

1. Ühenduse rahastamist võimaldatakse: a) artikli 14 alusel tunnustatud asutusele ilma konkursikutseta artikli 32 lõike 1 punktides a–g osutatud meetmeteks, milleks võib vastavalt finantsmäärusele toetust anda; b) muudele asutustele konkursikutse korras antavate toetustena või riigihankemenetluste korras artikli 32 lõike 1 punktides c–g osutatud tegevusteks. 2. Artikli 14 alusel tunnustatud asutuse sekretariaadi artikli 32 lõike 1 punktis b osutatud tegevusi võidakse rahastada tegevustoetuse vormis. Toetuslepingute pikendamise korral tegevustoetusi automaatselt ei vähendata. 3. Toetuslepingutega võidakse lubada toetuse saaja üldkulude kindlasummalist katmist kuni 10 % ulatuses tegevuse otsestest abikõlblikest kuludest, välja arvatud juhul, kui toetuse saaja kaudsed kulud kaetakse tegevustoetusest, mida rahastatakse ühenduse eelarvest. 4. Koostöö ühised eesmärgid ja artikli 14 alusel tunnustatud asutusele toetuste eraldamise haldus- ja finantstingimused võidakse kindlaks määrata komisjoni ja nimetatud asutuse vahel vastavalt finantsmäärusele ja määrusele (EÜ, Euratom) nr 2342/2002 sõlmitavas partnerluse raamlepingus. Euroopa Parlamenti ja nõukogu teavitatakse mis tahes sellise lepingu sõlmimisest.

1. Eelarvepädevate institutsioonide poolt vastavushindamis-, akrediteerimis- ja turujärelevalve meetmete rahastamiseks määratud assigneeringud võivad katta ka neid ettevalmistustööde, järelevalve, kontrollimise, auditeerimise ja hindamisega kaasnevaid halduskulusid, mis on otseselt seotud käesoleva määruse eesmärkide saavutamisega, täpsemalt uuringuid, koosolekuid, teavitamis- ja kirjastustegevust, teabevahetuseks vajalikke infovõrke, samuti muud haldus- või tehnilist abi, mida komisjon vastavushindamis- ja akrediteerimistegevuste jaoks võib kasutada. 2. Komisjon hindab ühenduse rahastatavate vastavushindamis-, akrediteerimis- ja turujärelevalvetegevuste vastavust ühenduse poliitikavaldkondade ja õigussüsteemi vajadustele ning teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu sellise hindamise tulemustest 1. jaanuariks 2013 ning edaspidi iga viie aasta järel.

1. Komisjon tagab, et käesoleva määruse raames rahastatavate tegevuste elluviimisel oleksid ühenduse finantshuvid kaitstud rikkumiste, korruptsiooni ja muude ebaseaduslike tegevuste vastaste ennetavate meetmete, tõhusate kontrollimiste ja valesti makstud summade tagasinõudmise teel ning rikkumiste tuvastamise korral tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste määramise abil vastavalt nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrusele (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta), (13) nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest) (14) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 1073/1999 (Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta) (15). 2. Käesoleva määruse alusel rahastatava ühenduse tegevuse puhul tähendab määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 1 lõikes 2 osutatud eeskirjade eiramise mõiste ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist või lepingutingimuse eiramist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või võib kahjustada Euroopa Liidu üldeelarvet või selle hallatavaid eelarveid põhjendamatu kuluartikli tõttu. 3. Käesolevast määrusest tulenevates kokkulepetes ja lepingutes nähakse ette järelevalve ja finantskontrolli tegemine komisjoni või viimase volitatud esindaja poolt ning auditeerimine Euroopa Kontrollikoja poolt, vajaduse korral kohapeal.

Käesoleva määruse rakendamise lihtsustamiseks koostab komisjon sidusrühmadega konsulteerides mittesiduvad juhised.

Enne 1. jaanuari 2010 väljastatud akrediteerimistunnistused võivad kehtida kuni nende kehtivusaja lõpuni, kuid mitte kauem kui 31. detsembrini 2014. Nende kehtivuse pikendamise korral kohaldatakse aga käesolevat määrust.

Komisjon esitab hiljemalt 2. septembril 2013 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse ja direktiivi 2001/95/EÜ ning muude turujärelevalvet käsitlevate asjaomaste ühenduse õigusaktide rakendamise kohta. Selles aruandes analüüsitakse eelkõige ühenduse eeskirjade sidusust turujärelevalve valdkonnas. Vajaduse korral lisatakse sellele ettepanekud asjaomaste õigusaktide muutmiseks ja/või konsolideerimiseks parema seadusloome ja lihtsustamise huvides. Aruanne sisaldab hinnangut käesoleva määruse III peatüki reguleerimisala laiendamise kohta kõigile toodetele. Komisjon koostab koostöös liikmesriikidega 1. jaanuariks 2013 ja edaspidi iga viie aasta järel aruande käesoleva määruse rakendamise kohta ning esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva määruse sätete rikkumise korral ettevõtjatele kohaldatavate karistuste, sealhulgas tõsiste rikkumiste korral kohaldatavate kriminaalkaristuste kohta, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid võib suurendada, kui asjaomane ettevõtja on varem toime pannud käesoleva määruse sätete samalaadse rikkumise. Liikmesriigid teatavad komisjonile nendest meetmetest 1. jaanuariks 2010, samuti teatavad nad viivitamata kõikidest edaspidistest karistusi mõjutavatest muudatustest.

Direktiivi 2001/95/EÜ artikli 8 lõige 3 asendatakse järgmisega: „3. Tõsist ohtu kujutavate toodete puhul võtavad pädevad asutused kiiresti lõike 1 punktides b–f osutatud asjakohased meetmed. Liikmesriigid teevad kindlaks, kas tegemist on tõsise ohuga, hinnates iga juhtumit eraldi ning võttes arvesse II lisa punktis 8 osutatud suuniseid.”

Määrus (EMÜ) nr 339/93 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2010. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Määrust kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2010.