Direktiiv 2010/75

Käesolevas direktiivis sätestatakse tööstuslikest tegevusvaldkondadest tuleneva saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli eeskirjad. Selles sätestatakse ka eeskirjad, mille eesmärk on vältida või, kui see ei ole teostatav, vähendada saasteainete heidet õhku, vette ja pinnasesse ning vältida jäätmete tekkimist, et saavutada keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste tööstuslike tegevusvaldkondade suhtes, mis põhjustavad II–VI peatükis osutatud saastet. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata teadusuuringute, arendustegevuse ega uute toodete ja protsesside katsetamise suhtes.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid: 1. „aine” – keemilised elemendid ja nende ühendid, välja arvatud järgmised ained: a) radioaktiivsed ained, nagu on määratletud nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiivi 96/29/Euratom (millega sätestatakse põhilised ohutusnormid töötajate ja muu elanikkonna tervise kaitsmiseks ioniseerivast kiirgusest tulenevate ohtude eest) (20) artiklis 1, b) geneetiliselt muundatud mikroorganismid, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/41/EÜ (geneetiliselt muundatud mikroorganismide isoleeritud kasutamise kohta) (21) artikli 2 punktis b, c) geneetiliselt muundatud organismid, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/18/EÜ (geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta) (22) artikli 2 punktis 2; 2. „saastus” – inimtegevusest tulenev ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsene või kaudne väljutamine õhku, vette või pinnasesse, mis võib ohustada inimeste tervist või keskkonna kvaliteeti, põhjustada varalist kahju või kahjustada või häirida keskkonna puhkeotstarbelist või muud õiguspärast kasutamist; 3. „käitis” – paikne tehniline üksus, kus viiakse läbi üht või mitut I lisas või VII lisa 1. osas loetletud tegevusvaldkonda ja muid samas tegevuskohas toimuvat tegevust, mis on tehniliselt otseselt seotud kõnealustes lisades loetletud tegevusvaldkondadega ja mis võib mõjutada heidet ja saastust; 4. „heide” – ainete, vibratsiooni, soojuse või müra otsene või kaudne väljutamine käitise punkt- või hajaallikatest õhku, vette või pinnasesse; 5. „heite piirväärtus” – heite mass, väljendatud teatavates kindlates parameetrites, heite kontsentratsioon ja/või tase, mida ei tohi ühe või mitme ajavahemiku vältel ületada; 6. „keskkonnakvaliteedi standard” – liidu õigusaktidega kehtestatud nõuete kogum, millele teatav keskkond või keskkonna osa peab teataval ajahetkel vastama; 7. „luba” – kirjalik luba käitist, põletusseadet, jäätmepõletus- või -koospõletustehast või nende osa käitada; 8. „siduvad üldeeskirjad” – vähemalt tööstusharu tasandi heite piirväärtused või muud tingimused, mis on kehtestatud eesmärgiga, et neid kasutataks otseselt loa tingimuste kehtestamisel; 9. „oluline muutus” – muutus käitise, põletusseadme, jäätmepõletus- või -koospõletustehase laadis või toimimisviisis või nende laiendamine, millel võib olla märkimisväärne negatiivne mõju inimeste tervisele või keskkonnale; 10. „parim võimalik tehnika” – tehnilise arendustegevuse ja selles rakendatavate töömeetodite kõige tõhusam ja paremini välja arendatud aste, mis näitab selle praktilist sobivust heite piirväärtuste ja muude loa tingimuste määramise aluseks võtmiseks, et vältida või, kui see ei ole teostatav, vähendada heidet ja selle mõju keskkonnale tervikuna: a) „tehnika” – hõlmab nii kasutatavat tehnoloogiat kui ka käitise projekteerimise, ehitamise, hooldamise, käitamise ja tegevuse lõpetamise viisi, b) „võimalik tehnika” – niisugusel arengutasemel tehnika, mis võimaldab selle kasutamist vastavas tööstussektoris, mille kasutamine on kulusid ja eeliseid arvesse võttes majanduslikult ja tehniliselt otstarbekas, olenemata sellest, kas seda tehnikat kasutatakse või luuakse kõnealuses liikmesriigis, kui see tehnika on käitajale mõistlikul viisil kättesaadav, c) „parim” – keskkonna kui terviku kaitse kõrge üldise taseme saavutamiseks kõige tõhusam; 11. „PVT-viitedokument” – dokument, mis on artikli 13 kohaselt korraldatud teabevahetuse tulemus, mis on koostatud kindlaksmääratud tegevusvaldkondade kohta ja milles kirjeldatakse eelkõige kasutatavaid tehnoloogiaid, praeguseid heite- ja tarbimistasemeid, parima võimaliku tehnika kindlaks määramisel kaalutavaid võimalikke tehnikaid ning PVT-järeldusi ja kõiki kujunemisjärgus tehnoloogiaid, pöörates erilist tähelepanu III lisas loetletud kriteeriumidele; 12. „PVT-järeldused” – PVT-viitedokumendi osi sisaldav dokument, milles esitatakse järeldused parima võimaliku tehnika kohta, selle kirjeldus ning teave selle rakendatavuse hindamiseks ning parima võimaliku tehnikaga saavutatud heitetasemete, sellega seotud seire, sellega seotud tarbimistasemete, ja vajadusel asjaomase tegevuskoha suhtes võetavate parandamismeetmete kohta; 13. „heitetase, mis on saavutatav parima võimaliku tehnikaga” – rida heitetasemeid, mis on saadud tavatingimustes PVT-järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnika või parimate võimalike tehnikate kombinatsiooni kasutamisel, väljendatuna teatava aja keskmisena kindlaksmääratud võrdlustingimustes; 14. „kujunemisjärgus tehnoloogia” – tööstuslikus tegevusvaldkonnas kasutatav uudne tehnoloogia, mis kaubanduslikul eesmärgil arendatuna aitaks tagada kas keskkonnakaitse kõrgema üldise taseme või vähemalt keskkonnakaitse sama taseme ja suurema kulude kokkuhoiu, kui see on võimalik olemasoleva parima võimaliku tehnikaga; 15. „käitaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes täielikult või osaliselt käitab käitist, põletusseadet, jäätmepõletus- või -koospõletustehast, või kelle kontrolli alla need kuuluvad või kellele on siseriiklike õigusaktide kohaselt antud määrav otsustusõigus käitise, seadme või tehase tehnilise toimimise suhtes; 16. „üldsus” – üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ja vastavalt siseriiklikele õigusaktidele või tavadele nende ühendused, organisatsioonid või rühmad; 17. „asjaomane üldsus” – üldsus, keda loa andmise või kaasajastamise või loa tingimuste kaasajastamise otsuse tegemine mõjutab või võib mõjutada, või üldsus, kelle huvidega see on seotud; selle määratluse puhul arvestatakse, et selline huvi on keskkonnakaitset edendavatel valitsusevälistel organisatsioonidel, kes vastavad siseriiklike õigusaktidega sätestatud nõuetele; 18. „ohtlikud ained” – ained või segud, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1272/2008 (mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist) (23) artiklis 3; 19. „lähteolukorra aruanne” – andmed pinnase ja põhjavee saastatuse kohta asjakohaste ohtlike ainetega; 20. „põhjavesi” – põhjavesi vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik) (24) artikli 2 punktis 2 sätestatud määratlusele; 21. „pinnas” – maakoore pindmine kiht, mis asub aluspõhjakivimi ja maapinna vahel. Pinnasesse kuuluvad mineraalide osakesed, orgaaniline aines, vesi, õhk ja elusorganismid; 22. „keskkonnajärelevalve” – pädeva asutuse või tema nimel tegutseva asutuse kogu tegevus (sealhulgas kontrollkülastused, heite seiramine ning sisemise aruandluse ja järelmeetmeid käsitlevate dokumentide kontrollimine, sisekontrolli kontrollimine, käitises kasutatava tehnika ja käitise keskkonna juhtimissüsteemi piisavuse kontrollimine), mille eesmärk on kontrollida ja edendada käitiste vastavust nende loa tingimustele ning vajadusel jälgida nende keskkonnamõju; 23. „kodulinnud” – kodulinnud, nagu on määratletud nõukogu 15. oktoobri 1990. aasta direktiivi 90/539/EMÜ (kodulindude ja haudemunade ühendusesisest kaubandust ning kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta) (25) artikli 2 punktis 1; 24. „kütus” – kõik tahked, vedelad või gaasilised põlevmaterjalid; 25. „põletusseade” – kõik tehnilised seadmed, milles oksüdeeritakse kütuseid, et kasutada selle tulemusena tekkivat soojust; 26. „korsten” – konstruktsioon, mis sisaldab ühte või mitut lõõri heitgaasi väljutamiseks õhku; 27. „töötunnid” – tundides väljendatud aeg, mille jooksul põletusseade töötab täielikult või osaliselt ja juhib heidet õhku, välja arvatud käivitus- ja seiskamisperioodid; 28. „väävliärastuse aste” – teatava aja vältel põletusseadme poolt õhku heitmata jäänud väävli ja sama aja jooksul põletusseadmesse pandud ja põletusseadmes kasutatud tahkekütuses sisalduva väävli suhe; 29. „kohalik tahkekütus” – looduses esinev kohalikult kaevandatav tahkekütus, mida põletatakse spetsiaalselt selle kütuse jaoks projekteeritud põletusseadmes; 30. „determineeriv kütus” – kütus, mida kasutatakse kõigi teiste kütuste hulgas mitmekütusepõletusseadmes, kus omatarbeks kasutatakse nafta rafineerimisel tekkivaid destilleerimis- ja ümbertöötlemisjääke, kas üksinda või koos teiste kütustega, ja millel on kõige kõrgem V lisa 1. osas sätestatud heite piirväärtus, või juhul, kui mitmel kütusel on võrdne heite piirväärtus, nendest kütustest kõige kõrgemat sisendsoojust andev kütus; 31. „biomass” – iga järgmine toode või jääde: a) tooted, mis koosnevad põllumajandusest või metsandusest pärit taimsest ainest, mida saab kasutada kütusena neis sisalduva energia kasutamiseks; b) järgmised jäätmed: i) põllumajanduse ja metsanduse taimsed jäätmed, ii) toiduainetööstuse taimsed jäägid, juhul kui tekkiv soojus kasutatakse ära, iii) värske paberimassi tootmise ja pabermassist paberi tootmise kiulised taimsed jäägid, juhul kui need põletatakse nende tekitamise kohas ja tekkiva soojus taaskasutatakse, iv) korgijäätmed, v) puidujäätmed, välja arvatud need, mis võivad puidukaitseainetega töötlemise või pinna katmise tulemusena sisaldada halogeenitud orgaanilisi ühendeid või raskmetalle, sealhulgas eelkõige ehitamisel ja lammutamisel tekkivad puidujäätmed; 32. „mitmekütusepõletusseade” – kõik põletusseadmed, milles saab samaaegselt või vaheldumisi kasutada kaht või enamat liiki kütust; 33. „gaasiturbiin” – pöörlev masin, mille abil muudetakse soojusenergia mehaaniliseks tööks; koosneb peamiselt kompressorist, termilisest seadmest, milles oksüdeeritakse kütust töövedeliku soojendamiseks, ning turbiinist; 34. „gaasimootor” – ottomootori põhimõttel toimiv sisepõlemismootor, mis kasutab sädesüüdet või kahekütusemootori puhul survesüüdet; 35. „diiselmootor” – diiselmootori põhimõttel ja survesüütega toimiv sisepõlemismootor; 36. „väike isoleeritud võrk” – väike isoleeritud võrk, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/54/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju) (26) artikli 2 punktis 26; 37. „jäätmed” – jäätmed, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ (jäätmete kohta) (27) artikli 3 punktis 1; 38. „ohtlikud jäätmed” – ohtlikud jäätmed, nagu on määratletud direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punktis 2; 39. „segaolmejäätmed” – majapidamisjäätmed ning kaubandusest, tööstusest ja asutustest pärinevad jäätmed, mis oma laadi ja koostise tõttu sarnanevad majapidamisjäätmetele, välja arvatud otsuse 2000/532/EÜ (28) lisa rubriigis 20 01 osutatud fraktsioonid, mis kogutakse tekkekohas eraldi, ja muud kõnealuse lisa rubriigis 20 02 osutatud jäätmed; 40. „jäätmepõletustehas” – mis tahes paikne või liikuv tehniline üksus ja seadmestik, mida kasutatakse jäätmete soojustöötluseks, olenemata sellest, kas põlemisel tekkiv soojus kasutatakse ära või mitte, kusjuures soojustöötlus tähendab jäätmete põletamist oksüdeerimise teel ja muud soojustöötlust nagu utmine, gaasistamine või plasmatöötlus, kui saadavad ained seejärel põletatakse; 41. „jäätmekoospõletustehas” – mis tahes paikne või liikuv tehniline üksus, mille peamine otstarve on energia või aineliste toodete tootmine ja milles kasutatakse põhi- või lisakütusena jäätmeid või kus jäätmeid termiliselt töödeldakse nende kõrvaldamise eesmärgil, oksüdeerides neid põletamise teel ja kasutades muud soojustöötlust, näiteks pürolüüsi, gaasistamist või plasmaprotsessi, kui saadavad ained seejärel põletatakse; 42. „nimivõimsus” – jäätmepõletus- või -koospõletustehase ahjude põletusvõimsuste summa, nagu on piiritlenud valmistaja ja kinnitanud käitaja, võttes asjakohaselt arvesse jäätmete kütteväärtust, kusjuures nimivõimsust väljendatakse tunnis põletatavate jäätmete kogusena; 43. „dioksiinid ja furaanid” – kõik VI lisa 2. osas loetletud polüklooritud dibenso-p-dioksiinid ja dibensofuraanid; 44. „orgaaniline ühend” – ühend, mis koosneb vähemalt süsinikust ja ühest või mitmest järgmisest elemendist: vesinik, halogeenid, hapnik, väävel, fosfor, räni või lämmastik, välja arvatud süsinikoksiidid, anorgaanilised karbonaadid ja vesinikkarbonaadid; 45. „lenduv orgaaniline ühend” – orgaaniline ühend ja kreosoodi fraktsioon aururõhuga vähemalt 0,01 kPa temperatuuril 293,15 K või analoogse lenduvusega konkreetsetes kasutamistingimustes; 46. „orgaaniline lahusti” – lenduv orgaaniline ühend, mida kasutatakse järgmiselt: a) üksi või koos muude ainetega toorainete, toodete või jäätmete lahustamiseks, ilma et toimuks keemilisi muutusi, b) puhastusvahendina saasteainete lahustamiseks, c) lahustina, d) dispergandina, e) viskoossuse regulaatorina, f) pindpinevuse regulaatorina, g) plastifikaatorina, h) konservandina; 47. „pinnakattevahend” – pinnakattevahend, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/42/EÜ (teatavates värvides, lakkides ja sõidukite taasviimistlustoodete orgaanilistes lahustites kasutamise tulemusena tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piiramise kohta) (29) artikli 2 punktis 8.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagatakse, et mitte ühtki käitist, põletusseadet, jäätmepõletustehast ega jäätmekoospõletustehast ei käitata ilma loata. Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid sätestada üksnes V peatükiga hõlmatud käitiste registreerimise menetluse. Registreerimismenetlus määratakse kindlaks siduva õigusaktiga ja menetluse käigus käitaja vähemalt teatab pädevale asutusele oma soovist käitada käitist. 2. Liikmesriigid võivad sätestada, et luba võib hõlmata kaht või mitut käitist või käitise osa, mida sama käitaja käitab samas kohas. Kui luba hõlmab kaht või enamat käitist, sisaldab luba tingimusi, et tagada kõikide käitiste vastavus käesoleva direktiivi nõuetele. 3. Liikmesriigid võivad sätestada, et luba võib hõlmata ühe käitise mitut osa, mida käitavad erinevad käitajad. Sellistel juhtudel määratletakse loas iga käitaja kohustused.

1. Ilma et see piiraks siseriiklikes või liidu õigusaktides ettenähtud muude nõuete kohaldamist, annab pädev asutus välja loa, kui käitis vastab käesoleva direktiivi nõuetele. 2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed kõikide menetluste suhtes pädevate asutuste tõhusa tervikliku lähenemisviisi tagamiseks nii, et kui loa väljaandmises osaleb mitu pädevat asutust või mitu käitajat või kui antakse välja mitu luba, on loa tingimused ja selle väljaandmise menetlused omavahel täielikus kooskõlas. 3. Uute käitiste või oluliste muutuste puhul, kui kohaldatakse direktiivi 85/337/EMÜ artiklit 4, kontrollitakse ja kasutatakse loa väljaandmisel kogu kõnealuse direktiivi artiklite 5, 6, 7 ja 9 alusel saadud teavet või järeldusi.

Ilma et see piiraks loa omamise kohustust, võivad liikmesriigid lisada siduvatesse üldeeskirjadesse nõuded teatavate käitiste, põletusseadmete, jäätmepõletustehaste või jäätmekoospõletustehaste liikide kohta. Siduvate üldeeskirjade vastuvõtmise korral võib luba lihtsalt sisaldada viidet kõnealustele eeskirjadele.

Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) (30) kohaldamist, võtavad liikmesriigid oluliselt keskkonda mõjutava vahejuhtumi või õnnetuse korral vajalikud meetmed tagamaks, et: a) käitaja teavitab pädevat asutust viivitamata; b) käitaja võtab viivitamata meetmed keskkonnale tekkivate tagajärgede piiramiseks ja võimalike hilisemate vahejuhtumite või õnnetuse vältimiseks; c) pädev asutus nõuab käitajalt selliste täiendavate asjakohaste meetmete võtmist, mida pädeva asutuse arvates on vaja keskkonnale tekkivate tagajärgede piiramiseks ja võimalike hilisemate vahejuhtumite või õnnetuste vältimiseks.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada loa tingimuste täitmine. 2. Liikmesriigid tagavad, et loa tingimuste rikkumise korral: a) käitaja teavitab viivitamata pädevat asutust; b) käitaja võtab viivitamata vajalikud meetmed nõuete täitmise võimalikult kiireks taastamiseks; c) pädev asutus nõuab käitajalt selliste täiendavate asjakohaste meetmete võtmist, mida pädeva asutuse arvates on vaja nõuete täitmise taastamiseks. Kui loa tingimuste rikkumine ohustab otseselt inimeste tervist või kujutab endast otsest ohtu kahjustada keskkonda ning niikaua, kuni nõuete täitmine on taastatud vastavalt esimese lõigu punktidele b ja c, peatatakse käitise, põletusseadme, jäätmepõletustehase või jäätmekoospõletustehase või selle asjaomase osa tegevus.

1. Kui käitisest pärinevad kasvuhoonegaaside heited on direktiivi 2003/87/EÜ I lisas määratud selles käitises toimuva tegevuse alusel, ei kehtestata loas kõnealuse gaasi otseheidetele heite piirväärtust, välja arvatud juhul, kui on vaja tagada, et ei põhjustata olulist kohalikku saastust. 2. Direktiivi 2003/87/EÜ I lisas loetletud tegevusalade puhul võivad liikmesriigid otsustada, et nad ei kehtesta põletusseadmetele ega muudele ettevõtte tegevuskohas süsinikdioksiidi eraldavatele seadmetele energiatõhusust käsitlevaid nõudeid. 3. Vajaduse korral muudavad pädevad asutused vastavalt luba. 4. Lõikeid 1–3 ei kohaldata vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 27 liidu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemist ajutiselt väljaarvatud käitiste suhtes.

Käesolevat peatükki kohaldatakse I lisas sätestatud tegevusvaldkondade suhtes ja vajaduse korral vastavalt kõnealuse lisa kohastele künnisvõimsustele.

Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, milles sätestatakse käitiste käitamine kooskõlas järgmiste põhimõtetega: a) võetakse kõik asjakohased ennetusmeetmed saastuse vältimiseks; b) kohaldatakse parimat võimalikku tehnikat; c) ei põhjustata olulist saastust; d) välditakse jäätmeteket direktiivi 2008/98/EÜ kohaselt; e) kui jäätmeid tekitatakse, siis eelistatuse järjekorras ja vastavalt direktiivile 2008/98/EÜ need valmistatakse ette korduskasutamiseks, võetakse ringlusse, taaskasutatakse või kui see on tehniliselt ja majanduslikult võimatu, need kõrvaldatakse vältides või vähendades mõju keskkonnale; f) energiat kasutatakse tõhusalt; g) võetakse vajalikud meetmed õnnetuste vältimiseks ja nende tagajärgede piiramiseks; h) võetakse vajalikud meetmed tegevuse täieliku lõpetamise järel, et vältida saastuse ohtu ja viia tegevuskoht tagasi artikli 22 kohaselt määratletud rahuldavasse seisukorda.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et loataotluses on andmed, mis kirjeldavad: a) käitist ja selle tegevusvaldkonda; b) käitises kasutatavaid või seal toodetavaid toor- ja abimaterjale, muid aineid ja energiat; c) käitise heiteallikaid; d) tingimusi käitise tegevuskohal; e) vajaduse korral lähteolukorra aruanne kooskõlas artikli 22 lõikega 2; f) heidete laadi ja kogust, mida käitis eeldatavalt suunab igasse keskkonnaelement, ning heite mõju olulisuse kindlaksmääramist keskkonnale; g) kavandatavat tehnoloogiat ja muud tehnikat käitisest väljuva heite vältimiseks või kui see ei ole võimalik, selle vähendamiseks; h) meetmeid käitises tekkivate jäätmete vältimiseks, korduskasutuse ettevalmistamiseks, ringlussevõtuks ja taaskasutamiseks; i) täiendavaid meetmeid, mis on kavandatud artikliga 11 ettenähtud käitaja põhikohustuste üldpõhimõtete järgimiseks; j) keskkonda juhitava heite seire kavandatavaid meetmeid; k) kavandatava tehnoloogia, meetodite ja meetmete peamisi alternatiive, mida taotleja on üldjoontes uurinud. Loataotluses on ka mittetehniline kokkuvõte esimeses lõigus osutatud andmete kohta. 2. Kui direktiivi 85/337/EMÜ nõuete kohaselt esitatud teave või direktiivi 96/82/EÜ kohaselt koostatud ohutusaruanne või muu teave, mis on esitatud muude õigusaktide põhjal, vastab ühele lõikes 1 esitatud nõuetele, võib selle esitada taotluses või taotlusele lisada.

1. PVT-viitedokumentide koostamiseks, läbivaatamiseks ja vajadusel ajakohastamiseks korraldab komisjon liikmesriikide, asjaomaste tööstusharude, keskkonnakaitset edendavate valitsusväliste organisatsioonide ja komisjoni vahelise teabevahetuse. 2. Teabevahetus käsitleb eelkõige: a) käitiste ja tehnoloogiate tõhusust heite osas, mida väljendatakse vastavalt vajadusele lühiajaliste ja pikaajaliste keskmistega ning nendega seotud võrdlustingimustega, toorainete kasutamise ja laadiga, veekasutusega, energiakuluga ja jäätmetekkega; b) kasutatavaid tehnoloogiaid, nendega seotud seiret, keskkonnalist ristmõju, majanduslikku ja tehnilist teostatavust ja nende arenguid; c) parimat võimalikku tehnikat ja kujunemisjärgus tehnoloogiaid, mis määratakse kindlaks pärast punktides a ja b esitatud asjaolude kaalumist. 3. Komisjon loob ja kutsub korrapäraselt kokku foorumi, mis koosneb liikmesriikide, asjaomaste tööstusharude ja keskkonnakaitset edendavate valitsuseväliste organisatsioonide esindajatest. Komisjon taotleb foorumi arvamust teabevahetuse praktilise korra kohta, eelkõige: a) foorumi kodukorra kohta; b) teabevahetuse tööprogrammi kohta; c) andmete kogumist käsitlevate suuniste kohta; d) PVT-viitedokumentide väljatöötamist ja nende kvaliteedi tagamist, sealhulgas nende sisu ja vormi sobivust käsitlevate suuniste kohta. Teise lõigu punktides c ja d nimetatud suunistes võetakse arvesse foorumi arvamust ja nimetatud suunised võetakse vastu vastavalt artikli 75 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele. 4. Komisjonile esitatakse foorumi arvamus PVT-viitedokumentide kavandatava sisu kohta ja komisjon teeb selle arvamuse avalikult kättesaadavaks ning võtab seda arvesse punktis 5 sätestatud menetlustes. 5. Otsused PVT-järelduste kohta võetakse vastu vastavalt artikli 75 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele. 6. Pärast lõike 5 kohaselt vastu võetud otsust teeb komisjon PVT-viitedokumendi viivitamatult avalikkusele kättesaadavaks ja tagab, et PVT-järeldused tehakse kättesaadavaks kõigis liidu ametlikes keeltes. 7. Asjakohase otsuse vastuvõtmiseni lõike 5 kohaselt kohaldatakse käesoleva peatüki, välja arvatud artikli 15 lõigete 3 ja 4 suhtes PVT-järeldustena komisjon poolt enne artiklis 83 osutatud kuupäeva vastu võetud PVT-viitedokumentide parima võimaliku tehnika järeldusi.

1. Liikmesriigid tagavad, et loas on märgitud kõik artiklites 11 ja 18 ettenähtud nõuete täitmiseks vajalikud meetmed. Kõnealused meetmed hõlmavad vähemalt järgmisi andmeid: a) II lisas loetletud saasteainete heite piirväärtused ja muude selliste saasteainete piirväärtused, mida asjaomane käitis tõenäoliselt väljutab keskkonda suurtes kogustes, võttes arvesse nende laadi ja nende võimet saastust ühest keskkonnaelemendist teise üle kanda; b) asjakohased nõuded, millega tagatakse pinnase ja põhjavee kaitse, ning meetmed, mis on seotud käitises tekkivate jäätmete seire ja käitlemisega; c) asjakohased heiteseire nõuded, milles määratletakse i) mõõtmismeetodid, -sagedus ja hindamismenetlus, ning ii) juhul, kui kohaldatakse artikli 15 lõike 3 punkti b, et heiteseire tulemused on kättesaadavad samade perioodide kohta ja samadel võrdlustingimustel kui parima võimaliku tehnikaga saavutatavate heitetasemete korral; d) kohustus esitada pädevale asutusele korrapäraselt ja vähemalt üks kord aastas: i) punktis c osutatud heiteseire tulemustele tuginev teave ja muud nõutud andmed, mis võimaldavad pädeval asutusel kontrollida loa tingimuste täitmist, ja ii) juhul, kui kohaldatakse artikli 15 lõike 3 punkti b, heiteseire tulemuste kokkuvõte, mis võimaldab võrdlust parima võimaliku tehnikaga saavutatavate heitetasemega; e) korrapärase hooldamise ning punktis b osutatud pinnase ja põhjavee saastuse vältimise meetmete järelevalve asjakohased nõuded ning pinnase ja põhjavee korrapärase seire asjakohased nõuded seoses tegevuskohas leiduda võivate asjakohaste ohtlike ainetega ja võttes arvesse pinnase ja põhjavee saastuse võimalikkust käitise tegevuskohas; f) meetmed, mis on seotud muude kui tavapäraste käitamistingimustega, näiteks käivitamis- ja seiskamistegevusega, lekete, talitlushäirete, ajutiste seisakute ja tegevuse täieliku lõpetamisega; g) sätted kaug- ja piiriülese saastuse vähendamiseks; h) heite piirväärtusele vastavuse hindamise tingimused või viide kohaldatavatele mujal sätestatud nõuetele. 2. Lõike 1 punkti a kohaldamisel võib heite piirväärtusi täiendada või need asendada võrdväärsete parameetritega või tehniliste meetmetega, tagades samaväärse keskkonnakaitse taseme. 3. Loa tingimuste kehtestamisel viidatakse PVT-järeldustele. 4. Ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist, võib pädev asutus kehtestada rangemad loa tingimused kui need, mida on võimalik saavutada PVT-järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnika kasutamisega. Liikmesriigid võivad kehtestada eeskirjad, mille alusel pädev asutus võib need rangemad tingimused kehtestada. 5. Kui pädev asutus sätestab loa tingimused sellise parima võimaliku tehnika alusel, mida ei ole kirjeldatud üheski asjakohases PVT-järelduses, tagab ta, et: a) nimetatud tehnika on kindlaks määratud, pöörates erilist tähelepanu III lisas loetletud kriteeriumitele, ja b) on järgitud artiklis 15 sätestatud nõudeid. Kui esimeses lõigus osutatud PVT-järeldused ei sisalda parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid, tagab pädev asutus, et esimeses lõigus osutatud tehnika tagab keskkonnakaitse taseme, mis on võrdne tasemega, mille tagab PVT-järeldustes kirjeldatud parim võimalik tehnika. 6. Kui ükski PVT-järeldus ei hõlma käitises toimuvat tegevust või tootmisprotsessi liiki või kui kõnealustes järeldustes ei käsitleta kõiki tegevuse või protsessi võimalikke mõjusid keskkonnale, sätestab pädev asutus pärast käitajaga konsulteerimist loa tingimused parima võimaliku tehnika alusel, mis on asjaomase tegevuse või protsessi jaoks kindlaks määratud, pöörates erilist tähelepanu III lisas loetletud kriteeriumitele. 7. I lisa punktis 6.6 osutatud käitiste suhtes kohaldatakse käesoleva artikli lõikeid 1–6, ilma et see piiraks loomade heaolu käsitlevate õigusaktide kohaldamist.

1. Saasteainete puhul kohaldatakse heite piirväärtusi selle punkti suhtes, kus heitkogused väljuvad käitisest, ning kõnealuste piirväärtuste kindlaksmääramisel ei arvestata enne kõnesolevat punkti toimunud lahjendamist. Saasteainete kaudse vetteväljutamise puhul võib asjaomase käitise heite piirväärtuste kindlaksmääramisel arvesse võtta reoveepuhasti toimet, tingimusel et tagatakse keskkonnakaitse samaväärne tase ega põhjustata keskkonna suuremat saastatust. 2. Ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist, põhinevad artikli 14 lõigetes 1 ja 2 osutatud heite piirväärtused, võrdväärsed parameetrid või tehnilised meetmed parimal võimalikul tehnikal, ilma et oleks kohustust kasutada konkreetset tehnikat või eritehnoloogiat. 3. Pädev asutus sätestab heite piirväärtused, mis tagavad, et tavapärastel käitamistingimustel ei ületa heide artikli 13 lõikes 5 osutatud PVT-järeldusi käsitlevas otsuses sätestatud parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid, kas: a) sätestades heite piirväärtused, mis ei ületa parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid. Nimetatud heite piirväärtusi väljendatakse sama või lühema ajavahemiku ning samade võrdlustingimuste alusel, kui parima võimaliku tehnikaga saavutatavad heitetasemed; või b) sätestades väärtuste, ajavahemike ja võrdlustingimuste osas punktis a osutatutest erinevad heite piirväärtused. Kui kohaldatakse punkti b, hindab pädev asutus vähemalt üks kord aastas heiteseire tulemusi, tagamaks et tavapärastel käitamistingimustel ei ole heide ületanud parima võimaliku tehnikaga saavutatavaid heitetasemeid. 4. Erandina lõikest 3 ja ilma et see piiraks artikli 18 kohaldamist, võib pädev asutus erijuhtudel kehtestada vähem ranged heite piirväärtused. Sellist erandit võib kohaldada ainult juhul, kui hinnangust nähtub, et PVT-järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnikaga seotud heitetasemete saavutamine tekitaks ebaproportsionaalselt suuri kulusid võrreldes keskkonnaalase kasuga, mis tuleneb: a) asjaomase käitise geograafilisest asukohast või selle kohalikest keskkonnatingimustest või b) asjaomase käitise tehnilistest näitajatest. Pädev asutus esitab loa tingimuste lisas esimese lõigu kohaldamise põhjendused, millele lisatakse hindamise tulemused ja kehtestatud tingimuste põhjendused. Kooskõlas esimese lõiguga kehtestatud kõnealused heite piirväärtused ei tohi siiski ületada vastavalt käesoleva direktiivi lisades sätestatud heite piirväärtusi. Pädev asutus tagab igal juhul, et ei tekitata olulist saastust ning et saavutatakse keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase. Liikmesriikide poolt kooskõlas artikli 72 lõikega 1 esitatud andmete põhjal ja eelkõige käesoleva lõike kohaldamise osas võib komisjon juhendi abil vajaduse korral hinnata ja täpsustada kriteeriumeid, mida tuleb käesoleva lõike kohaldamisel arvesse võtta. Pädev asutus hindab artikli 21 kohaselt tehtava loa tingimuste iga läbivaatamise osana uuesti esimese lõigu kohaldamist. 5. Pädev asutus võib teha ajutise erandi käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 ning artikli 11 punktides a ja b esitatud nõuetest kujunemisjärgus tehnoloogiate katsetamise ja kasutamise suhtes ajavahemikuks, mis ei või ületada üheksat kuud, tingimusel et pärast nimetatud ajavahemikku lõpetatakse kõnesolevate tehnoloogiate kasutamine või et selle tegevusvaldkonnaga saavutatakse vähemalt heitetase, mis vastab parima võimaliku tehnikaga saavutatavale heitetasemele.

1. Vajaduse korral põhinevad artikli 14 lõike 1 punktis c osutatud seirenõuded PVT-järelduste kohastel seiret käsitlevatel järeldustel. 2. Pädev asutus määrab kindlaks artikli 14 lõike 1 punktis e osutatud korrapärase seire sageduse iga üksiku käitise loas või siduvates üldeeskirjades. Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, toimub korrapärane seire vähemalt kord iga viie aasta järel põhjavee ja kord iga kümne aasta järel pinnase suhtes, välja arvatud juhul kui selline seire põhineb saastumise ohtu süstemaatilisel hindamisel.

1. Siduvate üldeeskirjade vastuvõtmisel tagavad liikmesriigid kompleksse lähenemisviisi ja keskkonnakaitse kõrge taseme, mis on võrdväärne konkreetse loa tingimustega saavutatava tasemega. 2. Siduvad üldeeskirjad põhinevad parimal võimalikul tehnikal, ilma et oleks kohustust kasutada mis tahes tehnikat või konkreetset tehnoloogiat, et tagada vastavus artiklitega 14 ja 15. 3. Liikmesriigid tagavad, et siduvaid üldeeskirju ajakohastatakse, et võtta arvesse parima võimaliku tehnika arengut ning et tagada vastavus artikliga 21. 4. Lõigete 1–3 kohaselt vastu võetud siduvad üldeeskirjad sisaldavad viidet käesolevale direktiivile või see viide lisatakse kõnealuste eeskirjade juurde nende ametliku avaldamise korral.

Kui keskkonnakvaliteedi standardis on ette nähtud rangemad tingimused kui need, mida on võimalik täita parima võimaliku tehnika kasutamisega, peab luba sisaldama lisameetmeid, ilma et see piiraks muude võimalike meetmete võtmist keskkonnakvaliteedi standardite täitmiseks.

Liikmesriigid tagavad, et pädev asutus jälgib parima võimaliku tehnika arengut või laseb ennast teavitada sellest ja kõikide uute või ajakohastatud PVT-järelduste avaldamises ning teeb selle teabe kättesaadavaks ka asjaomasele üldsusele.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et käitaja teavitab pädevat asutust kõikidest sellistest kavandatud muudatustest käitise laadis või toimimisviisis või käitise laiendamisest, mis võivad omada tagajärgi keskkonnale. Pädev asutus ajakohastab vajaduse korral luba. 2. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed selle tagamiseks, et mitte ühtki käitaja kavandatud olulist muudatust ei tehta ilma käesoleva direktiivi kohaselt välja antud loata. Loataotlus ja pädeva asutuse otsus hõlmavad selliseid käitise osi ja selliseid artiklis 12 loetletud üksikasju, mida oluline muudatus võib mõjutada. 3. Iga muudatust käitise laadis või toimimisviisis või käitise laiendamist käsitatakse olulisena, kui see muudatus või laiendamine ise ulatub I lisas sätestatud künnisvõimsuseni.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et pädevad asutused vaatavad vastavalt allpool esitatud lõigetele 2–5 kõik loa tingimused korrapäraselt uuesti läbi ja vajaduse korral ajakohastavad neid, et tagada vastavus käesolevale direktiivile. 2. Käitaja esitab pädeva asutuse taotlusel loa tingimuste läbivaatamiseks vajaliku kogu teabe, sealhulgas eelkõige heiteseire tulemused ja muud andmed, mis võimaldavad käitise käitamist võrrelda PVT-järeldustes kirjeldatud parima võimaliku tehnikaga ja sellega saavutatavate heitetasemetega. Pädev asutus kasutab loa tingimuste läbivaatamisel kõiki seire- või kontrolliandmeid. 3. Nelja aasta jooksul alates käitise peamist tegevusvaldkonda käsitlevaid PVT-järeldusi käsitlevate artikli 13 lõike 5 kohaste otsuste avaldamisest tagab pädev asutus, et: a) kõik asjaomase käitise loa tingimused vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse, et tagada vastavus käesoleva direktiiviga, eelkõige vajadusel artikli 15 lõigetega 3 ja 4; b) käitis vastab kõnealustele loa tingimustele. Läbivaatamisel võetakse arvesse kõik uued või ajakohastatud PVT-järeldused, mida rakendatakse käitise suhtes ja mis on vastu võetud artikli 13 lõike 5 kohaselt pärast loa väljaandmist või viimast läbivaatamist. 4. Kui käitise kohta ei ole olemas ühtegi PVT-järeldust, vaadatakse loa tingimused läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse, kui parima võimaliku tehnika areng võimaldab heidet oluliselt vähendada. 5. Loa tingimused vaadatakse läbi ja vajaduse korral ajakohastatakse neid vähemalt järgmistel juhtudel: a) käitise põhjustatud saaste on nii suur, et loaga ettenähtud heite piirväärtused tuleb läbi vaadata või tuleb loale lisada uued piirväärtused; b) tööohutus nõuab teistsuguse tehnika kasutamist; c) vastavalt artiklile 18 on vaja järgida uut või läbivaadatud keskkonnakvaliteedi standardit.

1. Ilma et see piiraks direktiivi 2000/60/EÜ, direktiivi 2004/35/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/118/EÜ (mis käsitleb põhjavee kaitset reostuse ja seisundi halvenemise eest) (31) ning pinnasekaitset käsitlevate asjakohaste liidu õigusaktide kohaldamist, kehtestab pädev asutus loa tingimused, et tegevuse täieliku lõpetamise korral tagada vastavus käesoleva artikli lõigetega 3 ja 4. 2. Kui tegevus on seotud asjakohaste ohtlike ainete kasutamise, tootmise või keskkonda laskmisega ja pidades silmas pinnase ja põhjavee võimalikku saastumist käitise tegevuskohas, käitaja koostab ja esitab pädevale asutusele lähteolukorra aruande enne käitise tegevuse alustamist või enne käitise loa esmakordset ajakohastamist pärast 7. jaanuari 2013. Lähteolukorra aruanne sisaldab pinnase ja põhjavee saastumise kindlaksmääramiseks vajalikke andmeid, et kvantitatiivselt võrrelda olukorda lõikes 3 sätestatud tegevuse täieliku lõpetamise korral. Lähteolukorra aruanne sisaldab vähemalt järgmisi andmeid: a) tegevuskohal praegu toimuvaid ja võimaluse korral varem toimunud tegevusi käsitlev teave; b) võimaluse korral olemasolev teave pinnase ja põhjavee mõõtmiste kohta, mis kajastab aruande koostamise ajal olnud olukorda, või teise võimalusena pinnase ja põhjavee uute mõõtmiste kohta, milles uuritakse pinnase ja põhjavee saastumise võimalust asjaomases käitises kasutatud, toodetud või keskkonda lastud ohtlike ainetega. Kui muude liidu või siseriiklike õigusaktide kohaselt koostatud teave vastab käesoleva lõike nõuetele, võib selle teabe lisada esitatud lähteolukorra aruandele. Komisjon kehtestab lähteolukorra aruande sisu käsitlevad suunised. 3. Tegevuse täieliku lõpetamise korral hindab käitaja pinnase ja põhjavee saastumist käitises kasutatud, toodetud või keskkonda lastud asjakohaste ohtlike ainetega. Kui võrreldes lõikes 2 osutatud lähteolukorra aruandes esitatud seisundiga on käitis põhjustanud pinnase või põhjavee märkimisväärse saastumise, võtab käitaja vajalikud meetmed nimetatud saastumise vähendamiseks, et taastada tegevuskoha lähteolukorra aruandes esitatud seisund. Sellel eesmärgil võib arvesse võtta nimetatud meetmete tehnilist teostatavust. Tegevuse täieliku lõpetamise korral ja juhul kui enne käitise loa esmakordset ajakohastamist pärast 7. jaanuari 2013 käitaja lubatud tegevuse tõttu tekkinud tegevuskoha pinnase ja põhjavee saastumine kujutab olulist ohtu inimeste tervisele või keskkonnale, ja võttes arvesse kooskõlas artikli 12 lõike 1 punkti d kohaselt kehtestatud käitise tegevuskoha tingimusi, võtab käitaja, ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, vajalikud meetmed, mille eesmärk on asjaomaste ohtlike ainete eemaldamine, nende sisalduse kontrollimine, piiramine või vähendamine pinnases, nii et tegevuskoht selle praegust või heakskiidetud tulevast kasutamisviisi arvestades ei kujutaks endast enam nimetatud ohtu. 4. Kui käitaja ei pea koostama lõikes 2 osutatud lähteolukorra aruannet, võtab ta tegevuse täieliku lõpetamise korral lubatud tegevuse tulemusena ja kooskõlas artikli 12 lõike 1 punktis d kehtestatud käitise tegevuskoha tingimustega vajalikud meetmed, mille eesmärk on asjaomaste ohtlike ainete eemaldamine, nende sisalduse kontrollimine, piiramine või vähendamine, nii et tegevuskoht selle praegust või heakskiidetud tulevast kasutamisviisi arvestades ei kujutaks endast enam märkimisväärset ohtu inimeste tervisele ega keskkonnale pinnase ja põhjavee saastumise tõttu.

1. Liikmesriigid kehtestavad käitiste keskkonnajärelevalve süsteemi, mis tegeleb asjaomaste käitiste poolt keskkonnale avaldatava kogu asjassepuutuva mõju uurimisega. Liikmesriigid tagavad, et käitajad annavad pädevatele asutustele igakülgset abi, mis võimaldab kõnealustel asutustel teha tegevuskoha külastusi, võtta proove ja koguda teavet, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks käesoleva direktiivi kohaselt. 2. Liikmesriigid tagavad, et kõik käitised on hõlmatud keskkonnajärelevalve plaaniga riiklikul, piirkondliku ja kohalikul tasandil, ja tagavad, et seda kava vaadatakse korrapäraselt läbi ja vajadusel ajakohastatakse. 3. Iga keskkonnajärelevalve plaan sisaldab järgmist: a) üldhinnang asjakohaste oluliste keskkonnaküsimuste kohta; b) järelevalve plaaniga hõlmatud geograafiline piirkond; c) plaaniga hõlmatud käitiste register; d) lõike 4 kohase rutiinse keskkonnajärelevalve programmide koostamise menetlused; e) lõike 5 kohase mitterutiinse keskkonnajärelevalve menetlused; f) vajaduse korral sätted eri kontrolliasutuste koostöö kohta. 4. Pädev asutus koostab järelevalve plaanide põhjal korrapäraselt rutiinse keskkonnajärelevalve programmid, määrates sealhulgas erinevate käitiseliikide puhul kindlaks tegevuskoha külastuse sageduse. Tegevuskoha kahe külastuse vaheline ajavahemik põhineb asjaomaste konkreetsete käitiste keskkonnariskide süstemaatilisel hindamisel ja see ei ületa kõrgeima riskiga käitiste puhul ühte aastat ja madalaima riskiga käitiste puhul kolme aastat. Kui kontrolli käigus on tuvastatud loa tingimuste oluline täitmata jätmine, viiakse kuue kuu jooksul alates kõnealuse kontrolli tegemisest läbi lisakülastus. Keskkonnariskide süstemaatiline hindamine põhineb vähemalt järgmistel kriteeriumidel: a) asjaomaste käitiste potentsiaalne ja tegelik mõju inimeste tervisele ja keskkonnale, võttes arvesse heitetasemeid ja -liike, kohaliku keskkonna tundlikkust ja õnnetusohtu; b) andmed loa tingimuste täitmise kohta; c) käitaja osalemine liidu keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteemis (EMAS) vastavalt määrusele (EÜ) nr 1221/2009 (32). Komisjon võib vastu võtta suunised keskkonnariskide hindamise kriteeriumide kohta. 5. Mitterutiinset keskkonnajärelevalvet tehakse selleks, et võimalikult kiiresti ja vajaduse korral enne loa väljaandmist, läbivaatamist või ajakohastamist uurida tõsiseid keskkonnaalaseid kaebusi, õnnetusi või vahejuhtumeid või nõuete täitmata jätmist. 6. Pädev asutus koostab pärast iga tegevuskoha külastust aruande, milles kirjeldatakse kontrolli asjakohaseid tulemusi seoses käitise vastavusega loa tingimustele ja järeldusi selle kohta, kas on vaja võtta edasisi meetmeid. Aruandest teatatakse asjaomasele käitajale kahe kuu jooksul pärast tegevuskoha külastust. Pädev asutus teeb aruande avalikult kättesaadavaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivile 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta) (33) nelja kuu jooksul pärast tegevuskoha külastust. Ilma et see piiraks artikli 8 lõike 2 kohaldamist, tagab pädev asutus, et käitaja võtab mõistliku aja jooksul kõik aruandes kindlaksmääratud vajalikud meetmed.

1. Liikmesriigid tagavad, et asjaomasele üldsusele antakse õigeaegsed ja tõhusad võimalused võtta osa järgmistest menetlustest: a) uutele käitistele loa andmine; b) olulisi muudatusi käsitleva loa andmine; c) käitise loa ajakohastamine, kui kohaldatakse artikli 15 lõiget 4; d) käitise loa või loa tingimuste ajakohastamine vastavalt artikli 21 lõike 5 punktile a. Sellise osalemise suhtes kohaldatakse IV lisas sätestatud menetlust. 2. Kui otsus loa andmise, läbivaatamise või ajakohastamise kohta on tehtud, teeb pädev asutus üldsusele kättesaadavaks, sealhulgas punktide a, b ja f osas internetis, järgmise teabe: a) otsuse sisu, sealhulgas loa ja ajakohastamiste koopiad; b) otsuse tegemise aluseks olnud põhjused; c) enne otsuse tegemist peetud konsultatsioonide tulemused ja selgitus selle kohta, kuidas kõnealuseid tulemusi otsuse tegemisel arvesse võeti; d) asjaomase käitise või tegevusvaldkonnaga seotud PVT-viitedokumentide pealkirjad; e) teave selle kohta, kuidas artiklis 14 osutatud loa tingimused, sealhulgas heite piirväärtused, on kindlaks määratud võrreldes parima võimaliku tehnika ja parima võimaliku tehnikaga seotud heitetasemetega; f) erandi tegemise korral vastavalt artikli 15 lõikele 4 kõnealuse erandi konkreetsed, nimetatud lõikes sätestatud kriteeriumidele tuginevad põhjused ja kehtestatud tingimused. 3. Pädev asutus teeb avalikkusele, punkti a osas muu hulgas internetis, kättesaadavaks ka: a) tegevuse täieliku lõpetamise korral asjakohase teabe käitaja poolt artikli 22 kohaselt võetud meetmete kohta; b) loa tingimuste kohaselt nõutud heiteseire tulemused, mis on pädeva asutuse valduses. 4. Käesoleva artikli lõikeid 1, 2 ja 3 kohaldatakse, kui direktiivi 2003/4/EÜ artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangutest ei tulene teisiti.

1. Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas riigi õigussüsteemiga on asjaomasel üldsusel juurdepääs kaebuste lahendamisele kohtus või mõnes muus sõltumatus ja erapooletus organis, mis on seaduslikult asutatud, et vaidlustada artikli 24 kohaste otsuste, tegevuste või tegevusetuste sisulist või protseduurilist seaduslikkust, kui üks järgmistest tingimustest on täidetud: a) asjaomasel üldsusel on küllaldane huvi; b) asjaomane üldsus väidab, et tema õigusi on kahjustatud, kui liikmesriigi menetlusseadus seab selle eeltingimuseks. 2. Liikmesriigid määravad kindlaks, mis etapis võib otsuseid, tegevusi või tegevusetusi vaidlustada. 3. Liikmesriigid määravad kindlaks, mis moodustab küllaldase huvi ja õiguste kahjustamise, kooskõlas eesmärgiga anda asjaomasele üldsusele laialdane juurdepääs õiguskaitsele. Sel eesmärgil käsitatakse lõike 1 punkti a tähenduses piisavana keskkonnakaitset edendavate mis tahes valitsusväliste organisatsioonide huvi, kes vastavad siseriiklike õigusaktide nõuetele. Samuti eeldatakse, et sellistel organisatsioonidel on õigusi, mida saab kahjustada lõike 1 punkti b tähenduses. 4. Lõiked 1, 2 ja 3 ei välista eelneva läbivaatamise menetluse võimalust haldusasutuses ega mõjuta nõuet ammendada halduskorras läbivaatamise menetlused enne asja kohtusse läbivaatamisele saatmist, kui siseriiklikes õigusaktides on selline nõue. Iga selline menetlus on erapooletu, õiglane, õigeaegne ja mitte üleliigselt kulukas. 5. Liikmesriigid tagavad, et üldsusele tehtaks kättesaadavaks praktiline teave halduslikus või kohtulikus korras läbivaatamise menetluste kasutamise kohta.

1. Kui liikmesriik teab, et käitise tegevusel on teise liikmesriigi keskkonnale tõenäoliselt oluline negatiivne mõju või kui liikmesriik, mida tõenäoliselt oluliselt mõjutatakse, seda nõuab, edastab liikmesriik, kelle territooriumil artikli 4 või artikli 20 lõike 2 kohane loataotlus on esitatud, IV lisa kohaselt esitatava või kättesaadavaks tehtava teabe teisele liikmesriigile samal ajal, kui ta teeb selle kättesaadavaks üldsusele. Niisugune teave on aluseks kõikidele konsultatsioonidele, mis võivad osutuda vajalikuks kahe liikmesriigi vastastikuste ja võrdväärsete suhete raames. 2. Kahepoolsete suhete raames tagavad liikmesriigid, et lõikes 1 osutatud juhtudel tehakse loataotlused piisava ajavahemiku jooksul kättesaadavaks ka tõenäoliselt mõjutatava liikmesriigi üldsusele, nii et üldsus saaks nende kohta arvamust avaldada, enne kui pädev asutus teeb oma otsuse. 3. Kui pädev asutus teeb taotluse kohta otsuse, võetakse arvesse kõiki lõigete 1 ja 2 kohaste mis tahes konsultatsioonide tulemusi. 4. Pädev asutus teatab igale liikmesriigile, kellega on lõike 1 kohaselt konsulteeritud, taotluse kohta tehtud otsusest ning edastab talle artikli 24 lõikes 2 osutatud teabe. See liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et nimetatud teave saaks nõuetekohasel viisil kättesaadavaks tema territooriumi asjaomasele üldsusele.

1. Liikmesriigid julgustavad vajadusel kujunemisjärgus tehnoloogiate arendamist ja rakendamist, eelkõige PVT-viitedokumentides kindlaks määratud kujunemisjärgus tehnoloogiate arendamist ja rakendamist. 2. Komisjon kehtestab suunised, et aidata liikmesriikidel julgustada lõikes 1 osutatud kujunemisjärgus tehnoloogiate arendamist ja rakendamist.

Käesolevat peatükki kohaldatakse energiatootmiseks ette nähtud ja vähemalt 50 MW summaarse nimisoojusvõimsusega põletusseadmete suhtes, olenemata kasutatud kütuse liigist. Käesolevat peatükki ei kohaldata järgmiste põletusseadmete suhtes: a) seadmed, milles põlemissaadusi kasutatakse otsesel kütmisel, kuivatamisel või esemete või materjalide muul töötlemisel; b) järelpõletusseadmed, mis on mõeldud heitgaasi puhastamiseks põletamise teel ning mida ei kasutata iseseisva põletusseadmena; c) katalüütilisel krakkimisel kasutatavate katalüsaatorite regenereerimise seadmed; d) vesiniksulfiidi väävliks muundamise seadmed; e) keemiatööstuses kasutatavad reaktorid; f) koksiahjud; g) kauperid; h) kõik tehnilised seadmed, mida kasutatakse sõidukite, laevade või õhusõidukite jõuseadmena; i) gaasiturbiinid ja gaasimootorid, mida kasutatakse avamereplatvormidel; j) põletusseadmed, mis kasutavad kütusena mis tahes tahkeid või vedelaid jäätmeid, välja arvatud artikli 3 punkti 31 alapunktis b osutatud jäätmed.

1. Kui kahe või enama eraldi põletusseadme heitgaas väljutatakse ühise korstna kaudu, käsitatakse selliste seadmete kombinatsiooni ühe tervikuna ja summaarse nimisoojusvõimsuse arvutamisel nende võimsused liidetakse. 2. Kui kaks või enam eraldi põletusseadet, millele on antud luba 1. juulil 1987 või hiljem või mille kohta selle käitaja on esitanud täieliku taotluse nimetatud loa saamiseks kas kõnealusel kuupäeval või hiljem, on tehnilisi ja majanduslikke tegureid arvesse võttes paigaldatud nii, et nendest lähtuvat heitgaasi on pädeva asutuse hinnangu kohaselt võimalik väljutada ühise korstna kaudu, käsitatakse selliste seadmete kombinatsiooni ühe põletusseadmena ja summaarse nimisoojusvõimsuse arvutamisel nende võimsused liidetakse. 3. Lõigetes 1 ja 2 osutatud põletusseadmete kombinatsiooni summaarse nimisoojusvõimsuse arvutamisel ei võeta arvesse üksikuid põletusseadmeid, mille nimisoojusvõimsus on alla 15 MW.

1. Põletusseadmetest lähtuv jäätmeheitgaas väljutatakse juhitavalt ühe või mitme lõõriga korstna kaudu, mille kõrguse väljaarvutamisel arvestatakse inimeste tervise ja keskkonna kaitsega. 2. Kõik load sellistele käitistele, mis sisaldavad põletusseadmeid, millele on antud luba enne 7. jaanuari 2013, või mille kohta selle käitajad on esitanud täieliku loataotluse enne kõnealust kuupäeva, tingimusel et sellise seadme tegevus algab hiljemalt 7. jaanuaril 2014, sisaldavad tingimusi, millega tagatakse, et kõnealuste seadmete õhkuheide ei ületa V lisa 1. osas sätestatud heite piirväärtusi. Kõik selliste käitiste load, mis sisaldavad põletusseadmeid, millele on tehtud direktiivi 2001/80/EÜ artikli 4 lõikes 4 osutatud erand ja mida käitatakse pärast 1. jaanuari 2016, sisaldavad tingimusi, millega tagatakse, et nimetatud põletusseadmete õhkuheide ei ületa V lisa 2. osas sätestatud heite piirväärtusi. 3. Kõik selliste käitiste load, mis sisaldavad lõikega 2 hõlmamata põletusseadmeid, sisaldavad tingimusi, millega tagatakse, et kõnealuste seadmete õhkuheide ei ületa V lisa 2. osas sätestatud heite piirväärtusi. 4. V lisa 1. ja 2. osas sätestatud heite piirväärtusi ning nimetatud lisa 5. osas sätestatud väävliärastuse miinimumastmeid kohaldatakse iga ühise korstna heite kohta, suhtena kogu põletusseadme summaarsest nimisoojusvõimsusest. Kui V lisas sätestatakse, et heite piirväärtusi võib kohaldada põletusseadme osa suhtes piiratud töötundide jooksul, kohaldatakse neid piirväärtusi nimetatud seadme osa heite kohta, aga suhtena kogu põletusseadme summaarsest nimisoojusvõimsusest. 5. Pädev asutus võib kuni kuueks kuuks teha erandi tavaliselt madala väävlisisaldusega kütust kasutava põletusseadme puhul lõigetes 2 ja 3 ettenähtud vääveldioksiidiheite piirväärtustest kinnipidamise kohustusest, kui käitaja ei saa kõnealustest piirväärtustest kinni pidada seetõttu, et madala väävlisisaldusega kütuse tarned on tõsise puuduse tõttu katkenud. Liikmesriigid teatavad viivitamata komisjonile kõikidest esimese lõigu alusel tehtud eranditest. 6. Pädev asutus võib teha erandi lõigetes 2 ja 3 ettenähtud heite piirväärtuste järgimise kohustusest juhtudel, kui ainult gaaskütust kasutav põletusseade peab gaasivarustuse äkilise katkemise tõttu erandkorras kasutama muid kütuseid ning mis seetõttu tuleks varustada heitgaasi puhastusseadmega. Selline erand tehakse kõige rohkem kümneks päevaks, välja arvatud juhul, kui energiavarustuse säilitamine on hädavajalik. Käitaja teavitab viitamata pädevat asutust kõikidest esimeses lõigus osutatud konkreetsetest juhtudest. Liikmesriigid teatavad viivitamata komisjonile kõikidest esimeses lõigu kohaselt tehtud eranditest. 7. Kui põletusseadet laiendatakse, kohaldatakse laiendusega muudetava seadmeosa suhtes V lisa 2. osas sätestatud heite piirväärtusi ning määratakse need kindlaks kogu põletusseadme summaarse nimisoojusvõimsuse suhtes. Põletusseadme sellise muutmise korral, mis võib tekitada tagajärgi keskkonnale ja mis mõjutab rohkem kui 50 MW nimisoojusvõimsusega seadme osa, kohaldatakse nimetatud muudetud seadme osa suhtes V lisa 2. osas sätestatud heite piirväärtusi kogu põletusseadme summaarse nimisoojusvõimsuse kohta. 8. V lisa 1. ja 2. osas sätestatud heite piirväärtusi ei kohaldata järgmiste põletusseadmete suhtes: a) diiselmootorid; b) utilisaatorkatlad tselluloosi tootmisel. 9. Järgnevalt nimetatud põletusseadmete suhtes vaatab komisjon parima võimaliku tehnika alusel läbi vajaduse kehtestada kogu liitu hõlmavad heite piirväärtused ning muuta V lisas sätestatud heite piirväärtusi: a) lõikes 8 osutatud põletusseadmed; b) selliste rafineerimistehaste põletusseadmed, kus omatarbeks põletatakse nafta rafineerimisel tekkivaid destilleerimis- või ümbertöötlemisjääke, kas üksinda või koos teiste kütustega, võttes arvesse rafineerimistehaste energiasüsteemide iseärasusi; c) põletusseadmed, kus põletatakse muid gaase kui maagaas; d) keemiatööstusettevõttes asuvad põletusseadmed, kus vedelaid tootmisjääke kasutatakse omatarbeks mittekaubandusliku kütusena. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2013 nimetatud läbivaatamise tulemused Euroopa Parlamendile ja nõukogule, vajadusel koos õigusakti ettepanekuga.

1. Kohalikku tahkekütust põletavatele põletusseadmetele, mis ei vasta artikli 30 lõigetes 2 ja 3 osutatud vääveldioksiidi heite piirväärtustele nimetatud kütuse omaduste tõttu, võivad liikmesriigid selle asemel kohaldada V lisa 5. osas sätestatud väävliärastuse miinimumastmeid vastavalt nimetatud lisa 6. osas sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjadele ning tingimusel, et pädev asutus on artikli 72 lõike 4 punktis a osutatud tehnilise aruande eelnevalt heaks kiitnud. 2. Kohalikku tahkekütust põletavatele põletusseadmetele, milles koospõletatakse jäätmeid ja mis ei vasta VI lisa 4. osa punktides 3.1 või 3.2 osutatud vääveldioksiidi Cprotsess väärtustele kohalike tahkekütuste omaduste tõttu, võivad liikmesriigid kohaldada hoopis V lisa 5. osas sätestatud väävliärastuse miinimumastmeid vastavalt kõnealuse lisa 6. osas sätestatud nõuetele vastavuse eeskirjadele. Kui liikmesriigid otsustavad kohaldada käesolevat lõiget, võrduvad VI lisa 4. osa punktis 1 osutatud C-jäätmed väärtusega 0 mg/Nm3. 3. Komisjon vaatab 31. detsembriks 2019 läbi võimaluse kohaldada V lisa 5. osas toodud minimaalseid väävliärastuse astmeid, võttes eelkõige arvesse parimat võimalikku tehnikat ja vääveldioksiidi heitkoguste vähendamisest saadavat kasu.

1. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2016 kuni 30. juunini 2020 võivad liikmesriigid koostada ja rakendada siseriiklikku üleminekukava, mis hõlmab põletusseadmed, millele on esimene luba antud enne 27. novembrit 2002 või mille käitajad olid enne seda kuupäeva esitatud täieliku loataotluse, tingimusel et rajatis võeti kasutusele hiljemalt 27. novembril 2003. Iga nimetatud kavaga hõlmatud põletusseadme suhtes käsitletakse kavas järgnevate saasteainete heidet: lämmastikoksiidid, vääveldioksiid ja tolm. Gaasiturbiinide osas hõlmatakse kavaga vaid lämmastikoksiidide heiteid. Siseriiklik üleminekukava ei hõlma ühtegi järgmistest põletusseadmetest: a) need, mille suhtes kohaldatakse artikli 33 lõiget 1; b) need, mis asuvad rafineerimistehases, kus omatarbeks põletatakse rafineerimistehase jääkide või nafta rafineerimisel tekkivaid destilleerimis- või ümbertöötlemisjääkide gaasistamisel tekkivaid madala kütteväärtusega gaase, kas üksinda või koos teiste kütustega; c) need, mille suhtes kohaldatakse artiklit 35; d) need, mille suhtes on tehtud direktiivi 2001/80/EÜ artikli 4 lõikes 4 osutatud erand. 2. Kavaga hõlmatud põletusseadmed võib vabastada artikli 30 lõikes 2 nimetatud heite piirväärtustele vastavuse nõudest kavaga hõlmatud saasteainete osas või vajadusel artiklis 31 nimetatud väävliärastuse astmele vastavuse nõudest. Põletusseadme loas tuleb vähemalt säilitada eelkõige direktiivide 2001/80/EÜ ja 2008/1/EÜ nõuete kohaselt kindlaks määratud vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu heite piirväärtused, mida kohaldatakse alates 31. detsembrist 2015. Tahkekütusel töötavate põletusseadmete suhtes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on suurem kui 500 MW ja millele on antud esimene luba pärast 1. juulit 1987, kohaldatakse V lisa 1. osas sätestatud lämmastikoksiidide heite piirväärtusi. 3. Iga kavas hõlmatud saasteaine suhtes sätestatakse siseriiklikus üleminekukavas ülemmäär, määrates kõikide kavaga hõlmatud põletusseadmete summaarse maksimaalse aastase heitkoguse, kusjuures võetakse aluseks iga seadme summaarne nimisoojusvõimsus 31. detsembril 2010, seadme viimase kümne tööaasta (aasta 2010 kaasa arvatud), keskmised tegelikud aasta töötunnid ja kasutatud kütus. 2016. aasta ülemmäär arvutatakse direktiivi 2001/80/EÜ III kuni VII lisas sätestatud asjakohaste heite piirväärtuste alusel või vajaduse korral direktiivi 2001/80/EÜ III lisas sätestatud väävliärastuse astmete alusel. Gaasiturbiinide suhtes kasutatakse direktiivi 2001/80/EÜ VI lisa B osas sellistele põletusseadmetele sätestatud lämmastikoksiidide heite piirväärtuseid. 2019. ja 2020. aasta ülemmäärad arvutatakse käesoleva direktiivi V lisa 1. osas sätestatud asjakohaste heite piirväärtuste alusel või vajadusel käesoleva direktiivi V lisa 5. osas sätestatud asjakohaste väävliärastuse astmete alusel. 2017. ja 2018. aasta ülemastmed määratakse 2016. ja 2019. aasta vahelise ülemastmete lineaarse vähenemisega. Kui siseriikliku üleminekukavaga hõlmatud seade kas suletakse või see ei kuulu enam III peatüki reguleerimisalasse, ei tohi see kaasa tuua kavaga hõlmatud teiste seadmete aastase heitkoguse suurenemist. 4. Siseriiklik üleminekukava sisaldab ka seire ja aruandlusega seonduvaid sätteid, mis on kooskõlas artikli 41 punkti b kohaselt kehtestatud rakenduseeskirjadega, ning kõikidele põletusseadmetele ette nähtud meetmeid eesmärgiga tagada õigeaegselt vastavus alates 1. juulist 2020 kohaldatavatele heite piirväärtustele. 5. Liikmesriigid esitavad oma siseriiklikud üleminekukavad komisjonile hiljemalt 1. jaanuaril 2013. Komisjon hindab kavasid ja kui komisjon ei ole esitanud vastuväiteid 12 kuu jooksul alates kava saamisest, loeb asjaomane liikmesriik, et kava on heaks kiidetud. Kui komisjon leiab, et kava ei vasta artikli 41 punkti b kohaselt kehtestatud rakenduseeskirjadele, teatab ta asjaomasele liikmesriigile, et kava ei saa heaks kiita. Liikmesriigi poolt komisjonile esitatud kava uue versiooni hindamise suhtes on teises lõigus osutatud ajavahemikuks kuus kuud. 6. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõikidest hilisematest kavas tehtud muudatustest.

1. Ajavahemikus 1. jaanuarist 2016 kuni 31. detsembrini 2023 võib põletusseadmed vabastada artikli 30 lõikes 2 osutatud heite piirväärtustele vastavuse nõudest ja vajadusel artiklis 31 osutatud väävliärastuse astmete nõudest, ning nende suhtes artiklis 32 osutatud siseriikliku üleminekukava kohaldamise nõudest, kui järgmised tingimused on täidetud: a) põletusseadme käitaja kohustub pädevale asutusele hiljemalt 1. jaanuariks 2014 esitatud kirjalikus avalduses mitte kasutama seadet üle 17 500 töötunni ajavahemiku jooksul, mis algab 1. jaanuaril 2016 ning lõpeb hiljemalt 31. detsembril 2023; b) käitaja peab igal aastal esitama pädevale asutusele seadme töötundide andmed alates 1. jaanuarist 2016; c) põletusseadme järelejäänud tööea jooksul tuleb vähemalt säilitada põletusseadme loas eelkõige direktiivide 2001/80/EÜ ja 2008/1/EÜ nõuete kohaselt kindlaks määratud vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu heite piirväärtused, mida kohaldatakse 31. detsembril 2015. Tahkekütustel töötavate põletusseadmete suhtes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on suurem kui 500 MW ja millele on antud esimene luba pärast 1. juulit 1987, kohaldatakse V lisa 1. osas sätestatud lämmastikoksiidide heite piirväärtusi, ja d) põletusseadmele ei ole antud direktiivi 2001/80/EÜ artikli 4 lõikes 4 osutatud erandit. 2. Hiljemalt 1. jaanuaril 2016 esitab iga liikmesriik komisjonile selliste põletusseadmete loetelu, mille suhtes kohaldatakse lõiget 1, sealhulgas nende summaarse nimisoojusvõimsuse, kasutatavad kütuseliigid ja kohaldatavad vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu heite piirväärtused. Liikmesriigid esitavad igal aastal komisjonile andmed seadmete, millele kohaldatakse lõiget 1, töötundide arvu kohta alates 1. jaanuarist 2016. 3. Kui põletusseade on 6. jaanuaril 2011 osa väikesest eraldatud võrgust ning annab sel päeval vähemalt 35 % elektritoitest nimetatud võrgus, mis ei saa oma tehniliste omaduste tõttu olla kooskõlas artikli 30 lõikes 2 osutatud heite piirväärtustega, on käesoleva artikli lõike 1 punktis a nimetatud töötundide arvuks 18 000 ajavahemiku jooksul, mis algab 1. jaanuarist 2020 ning lõpeb hiljemalt 31. detsembril 2023, kusjuures käesoleva artikli lõike 1 punktis b ja lõikes 2 nimetatud kuupäevaks on 1. jaanuar 2020. 4. Põletusseadme puhul, mille summaarne nimisoojusvõimsus on suurem kui 1 500 MW, mille käitlemine algas enne 31. detsembrit 1986 ning mis põletab kohalikku tahkekütust, mille väikseim kütteväärtus on väiksem kui 5 800 kJ/kg, niiskusesisaldus on üle 45 massiprotsendi, kombineeritud niiskuse- ja tuhasisaldus on üle 60 massiprotsendi ning kaltsiumoksiidi sisaldus tuhas on üle 10 %, on lõike 1 punktis a nimetatud töötundide arvuks 32 000.

1. Kuni 31. detsembrini 2019 võib põletusseadmeid, mis on 6. jaanuaril 2011 väikese eraldatud võrgu osa, vajadusel vabastada artikli 30 lõikes 2 nimetatud heite piirväärtustele vastavuse nõudest ja artiklis 31 nimetatud väävliärastuse astmete nõudest. Kuni 31. detsembrini 2019 tuleb põletusseadme loas vähemalt säilitada eelkõige direktiivide 2001/80/EÜ ja 2008/1/EÜ nõuete kohaselt kindlaks määratud heite piirväärtused. 2. Tahkekütusel töötavate põletusseadmete suhtes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on suurem kui 500 MW ja millele on antud esimene luba pärast 1. juulit 1987, kohaldatakse V lisa 1. osas sätestatud lämmastikoksiidide heite piirväärtusi. 3. Kui liikmesriigi territooriumil on käesoleva peatükiga hõlmatud põletusseadmeid, mis on väikese eraldatud võrgu osa, esitab kõnealune liikmesriik enne 7. jaanuari 2013 komisjonile nimetatud põletusseadmete loetelu, väikese eraldatud võrgu kogu aastase energiatarbimise ja võrkudevaheliste ühenduste kaudu saadud energiakoguse.

1. Kuni 31. detsembrini 2022 võib põletusseadmed vabastada artikli 30 lõikes 2 nimetatud heite piirväärtustele vastavuse nõudest ja artiklis 31 nimetatud väävliärastuse astmetele vastavuse nõudest, kui järgmised tingimused on täidetud: a) põletusseadme summaarne nimisoojusvõimsus ei ületa 200 MW; b) käitisele on antud esimene luba enne 27. novembrit 2002 või kõnealuse käitise käitaja on esitanud täieliku loataotluse enne nimetatud kuupäeva, tingimusel et see käitis võeti kasutusele hiljemalt 27. novembril 2003; c) vähemalt 50 % toodetud kasulikust soojusest, viie aasta libiseva keskmisena, on tarnitud auru või kuuma vee kujul üldkasutatavasse kaugküttevõrku, ja d) kuni 31. detsembrini 2015 tuleb vähemalt säilitada põletusseadme loas eelkõige direktiivide 2001/80/EÜ ja 2008/1/EÜ nõuete kohaselt kindlaks määratud vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu heite piirväärtused, mida kohaldatakse 31. detsembril 2015. 2. Hiljemalt 1. jaanuaril 2016 esitab iga liikmesriik komisjonile selliste põletusseadmete loetelu, mille suhtes kohaldatakse lõiget 1, sealhulgas nende summaarse nimisoojusvõimsuse, kasutatavad kütuseliigid ja kohaldatavad vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu heite piirväärtused. Lisaks teatavad liikmesriigid iga sellise põletusseadme kohta, mille suhtes kohaldatakse lõiget 1, üks kord aastas ja kõnealuses lõikes osutatud ajavahemiku jooksul komisjonile põletusseadmes toodetud kasuliku soojuse, mis tarniti auru või sooja vee kujul üldkasutatavasse kaugküttevõrku, väljendatuna eelneva viie aasta libiseva keskmisena.

1. Liikmesriigid tagavad, et käitajad, kes käitavad vähemalt 300 megavatise elektrilise nimivõimsusega põletusseadmeid, millele on pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/31/EÜ (milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist) (34) jõustumist antud esmane ehitusluba või, sellise menetluse puudumisel, esmane käitamisluba, on läbi viinud hindamise, kas järgmised tingimused on täidetud: a) sobivad säilitamiskohad on kättesaadavad; b) transpordivahendite kasutamine on tehniliselt ja majanduslikult võimalik; c) süsinikdioksiidi kogumise moderniseerimine on tehniliselt ja majanduslikult võimalik. 2. Kui lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud, tagab pädev asutus, et käitise asukohas on piisavalt ruumi süsinikdioksiidi kogumiseks ja kompressiooniks vajalike seadmete jaoks. Pädev asutus otsustab tingimuste täitmise, võttes aluseks lõikes 1 osutatud hinnangu ja muu kättesaadava teabe, eelkõige keskkonna ja inimeste tervise kaitset käsitleva teabe.

1. Liikmesriigid tagavad, et lubades sätestatakse menetluskord saasteainete püüdeseadmete talitlushäire või rikke korral. 2. Rikke korral nõuab pädev asutus käitajalt tegevuse vähendamist või lõpetamist, kui normaalkäitus ei taastata 24 tunni jooksul, või vähesaastavate kütuste kasutamist seadme töötamisel. Käitaja teavitab pädevat asutust 48 tunni jooksul pärast saasteainete püüdeseadmete talitlushäire või rikke esinemist. Saastetõrjeta käituste kogukestus ei ületa 120 tundi 12-kuulise ajavahemiku jooksul. Pädev asutus võib teha erandi seoses esimeses ja kolmandas lõigus sätestatud ajapiirangutega järgmistel juhtudel: a) energiavarustuse säilitamine on hädavajalik; b) rikkis põletusseade tuleks teatavaks ajaks asendada teise seadmega, mis suurendaks heitkoguseid üldiselt.

1. Liikmesriigid tagavad, et õhusaasteainete seire toimub V lisa 3. osa kohaselt. 2. Automatiseeritud seiresüsteemide paigaldamist ja toimimist kontrollitakse ning süsteeme katsetatakse kord aastas V lisa 3. osa kohaselt. 3. Pädev asutus määrab kindlaks heiteseireks kasutatava proovivõtukoha või mõõtepunktid. 4. Kõik seiretulemused tuleb salvestada, töödelda ja esitada nii, et pädev asutus saaks kindlaks teha, kas käitamistingimustest ja loas sätestatud heite piirväärtustest on kinni peetud.

Õhuheite piirväärtusi käsitatakse nõuetele vastavana, kui V lisa 4. osas sätestatud tingimused on täidetud.

1. Mitmekütusepõletusseadmete puhul, milles samaaegselt kasutatakse vähemalt kahte liiki kütust, määrab pädev asutus heite piirväärtused kindlaks järgmises järjekorras: a) registreerides igale üksikule kütusele vastava heite piirväärtuse ja saasteaine heite piirväärtuse, mis vastab kogu põletusseadme summaarsele nimisoojusvõimsusele, nagu on sätestatud V lisa 1. ja 2. osas; b) määrates kindlaks kütusele taandatud heite piirväärused, mis saadakse punktis a osutatud iga üksiku heite piirvääruse korrutamise teel eraldi iga kütuse nimisoojusvõimsusega, ning korrutis jagatakse kõigi kütuste soojusvõimsuste summaga; c) liites iga kütuse kohta arvutatud heite piirväärtused. 2. Artikli 30 lõikega 2 hõlmatud mitmekütusepõletusseadmete, milles omatarbeks kasutatakse nafta rafineerimisel tekkivaid destilleerimis- või ümbertöötlemisjääke, kas üksinda või koos teiste kütustega, suhtes võib lõike 1 kohaselt kehtestatud heitkoguste piirväärtuste asemel kasutada järgmisi heite piirväärtusi: a) kui põletusseadme kasutamisel on determineeriva kütuse osakaal kõikide kütuste summaarsest sisendsoojusest vähemalt 50 %, V lisa 1. osas sätestatud heite piirväärtus determineerivale kütusele; b) kui determineeriva kütuse osakaal kõikide kütuste summaarsest sisendenergiast on alla 50 %, määratakse heite piirväärtus kooskõlas järgmiste sammudega: i) võttes iga kasutatava kütuse jaoks V lisa 1. osas sätestatud heite piirväärtused vastavalt põletusseadme summaarsele nimisoojusvõimsusele, ii) arvutades determineeriva kütuse jaoks heite piirväärtused, korrutades punkti i kohaselt sellele kütusele määratud heite piirväärtuse kahega ja lahutades sellest tulemusest kõige väiksema heite piirväärtusega kasutatava kütuse heite piirväärtuse, mis on sätestatud V lisa 1. osas, vastavalt põletusseadme summaarsele nimisoojusvõimsusele, iii) määrates kindlaks kütuste kaalutud keskmise heite piirväärtuse igale kasutatavale kütusele, korrutades punktide i ja ii kohaselt määratud heite piirväärtuse asjaomase kütuse soojusvõimsusega ja jagades saadud korrutise tulemuse kõigi kütuste antava soojusvõimsuse summaga, iv) summeerides punktis iii kindlaks määratud kütuste kaalutud keskmiste heite piirväärtused. 3. Selliste artikli 30 lõikega 2 hõlmatud mitmekütusepõletusseadmete suhtes, milles omatarbeks kasutatakse nafta rafineerimisel tekkivaid destilleerimis- või ümbertöötlemisjääke, kas üksinda või koos teiste kütustega, võib käesoleva artikli lõigete 1 või 2 kohaselt kehtestatud heitkoguste piirväärtuste asemel kasutada V lisa 7. osas sätestatud vääveldioksiidi keskmisi heite piirväärtusi.

Kehtestatakse rakenduseeskirjad, mis käsitlevad: a) artikli 3 punktis 27 ja V lisa 4. osa punktis 1 osutatud käivitus- ja seiskamisperioodide kindlaksmääramist ja b) artiklis 32 osutatud siseriiklikke üleminekukavasid ning eelkõige heitkoguste ülemmäärade ja nendega seotud seire ja aruandluse kehtestamist. Kõnealused rakenduseeskirjad võetakse vastu vastavalt artikli 75 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele. Komisjon esitab asjakohased ettepanekud hiljemalt 7. juulil 2011.

1. Käesolevat peatükki kohaldatakse jäätmepõletus- ja -koospõletustehaste suhtes, milles põletatakse või koospõletatakse tahkeid või vedelaid jäätmeid. Käesolevat peatükki ei kohaldata gaasistamis- või pürolüüsikäitiste suhtes, kui jäätmete termilisel töötlemisel tekkivad gaasid on puhastatud sellisel määral, et need ei ole enne põletamist enam jäätmed ja need ei saa põhjustada heidet, mis on suurem kui maagaasi põletamisel. Käesolevas peatükis hõlmavad jäätmepõletus- ja -koospõletustehased kõiki põletus- või koospõletusliine, jäätmete vastuvõtmise, säilitamise ja kohapealse eeltöötlemiserajatisi, jäätmete etteandesüsteeme, kütuse- ja õhuvarustussüsteeme, põletuskatlaid, heitgaasi töötlemise seadmeid, kohapealseid seadmeid jääkide ja heitvee töötlemiseks ja ladustamiseks, korstnat, seadmeid ja süsteeme põletamise või koospõletamise juhtimiseks ning põletus- või koospõletustingimuste pidevaks salvestamiseks ja seireks. Kui jäätmete termilisel töötlemisel rakendatakse muid protsesse kui oksüdeerimine, näiteks pürolüüsi, gaasistamist või plasmaprotsessi, hõlmab jäätmete põletustehas või koospõletustehas nii termilise töötlemise kui ka järgneva põletamise protsesse. Kui jäätmete koospõletamine toimub nii, et rajatise peamine otstarve ei ole mitte energia või aineliste toodete tootmine, vaid pigem jäätmete soojustöötlemine, käsitatakse tehast jäätmepõletustehasena. 2. Käesolevat peatükki ei kohaldata järgmiste tehaste suhtes: a) tehased, mis töötlevad üksnes järgmisi jäätmeid: i) artikli 3 punkti 31 alapunktis b loetletud jäätmed, ii) radioaktiivsed jäätmed, iii) loomakorjused, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 1774/2002 (milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad) (35), iv) jäätmed, mis tekivad nafta ja gaasi otsimisel ja kasutamisel avamererajatistes ja mis põletatakse seal; b) katsetustehased, mida kasutatakse uurimiseks, arendustegevuseks ja katsetamiseks, et parandada põlemist, ja kus töödeldakse alla 50 tonni jäätmeid aastas.

Käesoleva peatüki kohaldamisel tähendavad „jäägid” mis tahes vedelat või tahket materjali, mis on tekkinud jäätmepõletustehases või jäätmekoospõletustehases.

Jäätmepõletus- või -koospõletustehase loa taotlus sisaldab nende meetmete kirjeldust, mille eesmärk on tagada järgmiste nõuete täitmine: a) tehas projekteeritakse, seadmestatakse ning seda hooldatakse ja käitatakse nii, et täidetakse käesoleva peatüki nõudeid, võttes arvesse põletatavate või koospõletatavate jäätmete liike; b) põletamisel ja koospõletamisel tekkiv soojus kasutatakse võimaluse piires ära soojuse-, auru- ja energiatootmise kaudu; c) jääkide kogus ja kahjulikkus viiakse miinimumini ja need võetakse võimaluse korral ringlusse; d) jäägid, mille tekkimist ei saa vältida, mida ei saa vähendada ega ringlusse võtta, kõrvaldatakse siseriiklike ja liidu õigusaktide kohaselt.

1. Luba sisaldab järgmist: a) kõikide töödeldavate jäätmeliikide loetelu, milles esitatakse võimaluse korral vähemalt otsusega 2000/532/EÜ kehtestatud Euroopa jäätmenimistus sätestatud jäätmeliigid, ja vajaduse korral sisaldab see teavet iga jäätmeliigi koguse kohta; b) tehase koguvõimsus jäätmete põletamise või koospõletamise osas; c) õhku- ja vetteheite piirväärtused; d) nõuded heitvee pH-väärtusele, temperatuurile ja vooluhulgale; e) proovivõtmis- ja mõõtmismenetlused ning -sagedus, mida tuleb kasutada heiteseire tingimuste täitmiseks; f) puhastus- või mõõtmisseadmete tehniliselt vältimatute seisakute, häirete või rikete pikim lubatud aeg, mille jooksul õhkuheited ja heitvesi võivad ületada heite piirväärtusi. 2. Lisaks lõikes 1 sätestatud nõuetele sisaldab ohtlikke jäätmeid kasutavale jäätmepõletus- või -koospõletustehasele antud luba järgmist: a) nende ohtlike jäätmete liikide ja koguste loetelu, mida võib töödelda; b) nende ohtlike jäätmete väikseimad ja suurimad massivood, väikseimad ja suurimad kütteväärtused ja polüklorobifenüülide, polükloroterfenüülide, kloori, fluori, väävli, raskmetallide ning muude saasteainete suurim lubatud sisaldus. 3. Liikmesriigid võivad loetleda loas nimetatavad jäätmeliigid, mida võib teatavat liiki jäätmekoospõletustehases koos põletada. 4. Pädev asutus vaatab loa tingimused korrapäraselt läbi ja vajaduse korral ajakohastab neid.

1. Jäätmepõletus- ja -koospõletustehaste heitgaas väljutatakse kontrollitavalt korstna kaudu, mille kõrgus on selline, et inimeste tervis ja keskkond oleksid kaitstud. 2. Jäätmepõletus- ja -koospõletustehastest pärinev õhkuheide ei ületa VI lisa 3. ja 4. osas sätestatud või kõnealuse lisa 4. osa kohaselt kindlaksmääratud heite piirväärtusi. Kui jäätmekoospõletustehases eralduvast soojusest üle 40 % tekib ohtlike jäätmete põletamisel või kui tehas põletab koos töötlemata segaolmejäätmeid, kohaldatakse VI lisa 3. osas sätestatud heite piirväärtusi. 3. Heitgaasi puhastamisel tekkiva heitvee väljutamist veekeskkonda piiratakse vastavalt võimalusele ja saasteainete sisaldus ei ületa VI lisa 5. osas sätestatud heite piirväärtusi. 4. Heite piirväärtusi kohaldatakse kohas, kus heitgaasi puhastamisel tekkiv heitvesi väljub jäätmepõletus- või -koospõletustehasest. Kui heitgaasi puhastamisel tekkivat heitvett töödeldakse väljaspool jäätmepõletus- või -koospõletustehast üksnes seda laadi heitvee töötlemiseks mõeldud töötlemistehases, kohaldatakse VI lisa 5. osas sätestatud heite piirväärtusi kohas, kus heitvesi väljub töötlemistehasest. Kui jäätmeheitgaasi puhastamisel tekkivat heitvett töödeldakse kohapeal või mujal koos muu tekkiva heitveega, teeb käitaja asjakohased ainesisalduse arvutused VI lisa 6. osa punktis 2 sätestatud mõõtmiste tulemuste alusel, et määrata kindlaks heitetase lõplikult väljutatavas heitvees, mis on tingitud heitgaasi puhastamisest. VI lisa 5. osas sätestatud heite piirväärtuste järgimiseks ei tohi heitvett mingil juhul lahjendada. 5. Jäätmepõletus- ja -koospõletustehaste tegevuskoht ja asjakohased jäätmeladustuskohad projekteeritakse ja neid käitatakse nii, et välditakse saasteainete lubamatut ja juhuslikku sattumist pinnasesse ning pinna- ja põhjavette. Luuakse võimalused jäätmepõletus- või -koospõletustehase tegevuskohast äravoolava saastunud sademevee või leketest või tulekustutusest tuleneva saastunud vee ladustamiseks. Ladustamisvõimalused peavad mahult olema piisavad, et sellest veest saaks enne väljutamist proove võtta ja seda vajaduse korral töödelda. 6. Kui heite piirväärtusi ületatakse, ei jätkata jäätmepõletus- või -koospõletustehases või jäätmepõletus- või -koospõletustehase põletusahjudes mitte mingil juhul jäätmete põletamist katkestamatult rohkem kui neli tundi, ilma et see piiraks artikli 50 lõike 4 punkti c kohaldamist. Sellistes tingimustes käitamine ei ületa aasta jooksul kokku 60 tundi. Teises lõigus sätestatud ajapiirangut kohaldatakse selliste põletusahjude suhtes, mis on ühendatud ühe ja sama heitgaasi puhastamise seadmega.

Rikke korral vähendab käitaja töömahtu või peatab töö niipea kui võimalik, kuni tavapärased käitamistingimused on taastatud.

1. Liikmesriigid tagavad, et heiteseiret teostatakse vastavalt VI lisa 6. ja 7. osale. 2. Automatiseeritud mõõtmissüsteemide paigaldamist ja toimimist kontrollitakse ning seadmeid katsetatakse kord aastas vastavalt VI lisa 6. osa punktile 1. 3. Heiteseireks kasutatavad proovivõtmis- ja mõõtmiskohad määrab kindlaks pädev asutus. 4. Kõik seiretulemused tuleb salvestada, töödelda ja esitada nii, et pädev asutus saaks kindlaks teha, kas käitamistingimustest ja loas sätestatud heite piirväärtustest on kinni peetud. 5. Niipea kui liidus on sobivad mõõtmisvõtted kasutusel, määrab komisjon vastavalt artiklile 76 ning artiklites 77 ja 78 sätestatud tingimuste kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega kindlaks kuupäeva, millest alates tuleb raskmetallide ning dioksiinide ja furaanide õhkuheidet pidevalt mõõta.

Õhku- ja vetteheite piirväärtusi käsitatakse nõuetele vastavana, kui VI lisa 8. osas sätestatud tingimused on täidetud.

1. Jäätmepõletustehaseid käitatakse nii, et saavutatakse selline põlemistase, et räbu ja koldetuha orgaanilise süsiniku kogusisaldus on alla 3 % või nende põletuskadu on alla 5 % aine kuivmassist. Vajaduse korral kasutatakse jäätmete eeltöötlust. 2. Jäätmepõletustehased projekteeritakse, varustatakse, ehitatakse ja neid käitatakse nii, et jäätmete põletamisel tekkiv gaas kuumeneb pärast viimast põlemisõhu etteannet juhitavalt ja ühtlaselt isegi ebasoodsaimates tingimustes vähemalt kaheks sekundiks temperatuurini vähemalt 850 °C. Jäätmekoospõletustehased projekteeritakse, varustatakse, ehitatakse ja käitatakse nii, et jäätmete koospõletamisel tekkiv gaas kuumeneb juhitavalt ja ühtlaselt isegi ebasoodsaimates tingimustes vähemalt kaheks sekundiks temperatuurini vähemalt 850 °C. Selliste ohtlike jäätmete põletamisel või koospõletamisel, mis sisaldavad kloorina väljendatud halogeenitud orgaanilisi aineid üle 1 %, tuleb esimeses ja teises lõigus sätestatud nõuete täitmiseks saavutada temperatuur vähemalt 1 100 °C. Jäätmepõletustehastes mõõdetakse esimeses ja kolmandas lõigus sätestatud temperatuuri põletuskambri siseseina juures. Pädev asutus võib lubada mõõta temperatuuri põlemiskambri muus esinduslikus punktis. 3. Jäätmepõletustehase iga põletuskamber varustatakse vähemalt ühe abipõletiga. See põleti hakkab automaatselt tööle, kui põlemisgaaside temperatuur langeb pärast viimast põlemisõhu etteannet lõikes 2 sätestatud temperatuuridest madalamale. Samuti kasutatakse seda tehaste käivitamisel ja seiskamisel selle tagamiseks, et kõnealused temperatuurid säiliksid kogu kõnealuste toimingute vältel ja seni, kuni põlemiskambris on veel põlemata jäätmeid. Abipõletis ei kasutata kütust, mis võib põhjustada suuremat heidet kui see, mis tekib gaasiõli, nagu on määratletud nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/32/EÜ (mis käsitleb väävlisisalduse vähendamist teatavates vedelkütustes) (36) artikli 2 punktis 2, veeldatud gaasi või maagaasi põlemisel. 4. Jäätmepõletus- ja -koospõletustehased kasutavad automatiseeritud süsteemi, mis välistab jäätmete etteandmise järgmistes olukordades: a) käivitamishetkest kuni käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud temperatuuri või kooskõlas artikli 51 lõikega 1 kindlaks määratud temperatuuri saavutamiseni; b) kui ei hoita käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud temperatuuri või kooskõlas artikli 51 lõikega 1 kindlaks määratud temperatuuri; c) kui pidevad mõõtmised osutavad, et mõnda heite piirväärtust on ületatud puhastusseadmete häirete või rikete tõttu. 5. Jäätmepõletus- ja -koospõletustehastes tekkiv kogu soojus kasutatakse võimalikult suures ulatuses ära. 6. Nakkusohtlikud haiglajäätmed suunatakse otse ahju, neid enne muud liiki jäätmetega segamata ja vahetult käsitsemata. 7. Liikmesriigid tagavad, et jäätmepõletus- või -koospõletustehast käitab ja kontrollib füüsiline isik, kes on pädev tehast juhtima.

1. Pädevad asutused võivad teatavate jäätmeliikide või teatava soojustöötluse puhul lubada erinevaid tingimusi kui artikli 50 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud ja temperatuuri puhul kõnealuse artikli lõikes 4 sätestatud ning mis on loas kindlaks määratud, kui muud käesoleva peatüki nõuded on täidetud. Liikmesriigid võivad kehtestada selliste loamenetluste korra. 2. Jäätmepõletustehaste käitamistingimuste muutmine ei või põhjustada rohkem jääke ega jääke, mis sisaldavad orgaanilisi saasteaineid rohkem kui need, mis tuleneksid artikli 50 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud tingimuste kohasest käitamisest. 3. Jäätmekoospõletustehaste, mille puhul on lõike 1 kohaselt lubatud muuta käitamistingimusi, kogu orgaanilise süsiniku ja süsinikoksiidi heide peab samuti olema kooskõlas VI lisa 3. osas sätestatud heite piirväärtustega. Paberimassi- ja paberitööstuse puukoore põletuskatelde, milles koospõletatakse jäätmeid tootmiskohas ja mis töötasid ning millele oli antud luba enne 28. detsembrit 2002 ja mille puhul on lubatud lõike 1 kohaselt muuta käitamistingimusi, orgaanilise üldsüsiniku heide peab samuti vastama VI lisa 3. osas sätestatud heite piirväärtustele. 4. Liikmesriik teatab kõikidest lõigete 1, 2 ja 3 alusel lubatud käitamistingimustest ja läbiviidud tõendamiste tulemustest komisjonile osana artiklis 72 sätestatud aruandlusnõuete kohaselt antavast teabest.

1. Jäätmepõletus- või -koospõletustehase käitaja võtab jäätmete üleandmise ja vastuvõtmise suhtes kõik vajalikud ettevaatusabinõud, et vältida või võimaluse piires vähendada õhu, pinnase ning pinna- ja põhjavee saastumist, samuti muud kahjulikku keskkonnamõju, lõhnu ja müra ning otsest ohtu inimeste tervisele. 2. Enne jäätmete vastuvõtmist jäätmepõletus- või -koospõletustehasesse määrab käitaja jäätmete massi liikide kaupa, võimaluse korral otsusega 2000/532/EÜ kehtestatud Euroopa jäätmeloendi kohaselt. 3. Enne ohtlike jäätmete vastuvõtmist jäätmepõletus- või -koospõletustehasesse kogub käitaja olemasolevat teavet jäätmete kohta, et kontrollida artikli 45 lõikes 2 täpsustatud loa nõuete täitmist. See teave hõlmab järgmist: a) kogu selline haldusteave jäätmete tekkimise kohta, mis sisaldub lõike 4 punktis a nimetatud dokumentides; b) jäätmete füüsiline ja võimaluse piires keemiline koostis ning muu teave, mida on vaja, et hinnata nende sobivust kavandatud põletamisprotsessiks; c) jäätmete ohtlikud omadused, ained, millega jäätmeid ei tohi segada, ja jäätmete käitlemisel võetavaid ettevaatusabinõud. 4. Enne ohtlike jäätmete vastuvõtmist jäätmepõletus- või -koospõletustehasesse teeb käitaja vähemalt järgmist: a) kontrollib direktiiviga 2008/98/EÜ ja vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1013/2006 (jäätmesaadetiste kohta) (37) ning ohtlike kaupade vedu käsitlevate õigusaktidega nõutavaid dokumente; b) võtab esinduslikke proove, võimaluse korral enne mahalaadimist, et tõendada jäätmete vastavus lõikes 3 sätestatud teabele ja et pädevad asutused saaksid määrata käideldavate jäätmete olemuse. Punktis b osutatud proove säilitatakse vähemalt üks kuu pärast asjaomaste jäätmete põletamist või koospõletamist. 5. Pädev asutus võib teha erandeid lõigetest 2, 3 ja 4 selliste jäätmepõletus- või -koospõletustehaste puhul, mis moodustavad ühe osa II peatükiga hõlmatud käitisest ja mis põletavad või koospõletavad selles käitises tekkivaid jäätmeid.

1. Jääkide kogust ja kahjulikkust vähendatakse võimalikult palju. Võimaluse korral võetakse jäägid ringlusse vahetult tehases või väljaspool seda. 2. Kuivade tolmsete jääkide vedu ja vaheladustamine toimub nii, et välditaks nende sattumist keskkonda. 3. Enne jääkide kõrvaldamis- või ringlussevõtuviiside otsustamist tehakse asjakohased katsed, et määrata kindlaks jääkide füüsikalised ja keemilised omadused ning saastavus. Kõnealustes katsetes uuritakse jäätmete kogu lahustuvat osa ja raskmetallide lahustuvat osa.

Kui II peatükiga hõlmatud käitises ohutuid jäätmeid käitleva jäätmepõletus- või -koospõletustehase tegevust muudetakse nii, et see hõlmab ohtlike jäätmete põletamist või koospõletamist, käsitatakse seda olulise muudatusena.

1. Jäätmepõletus- või -koospõletustehaste uusi lubasid käsitlevad taotlused tehakse üldsusele piisavaks ajaks kättesaadavaks ühes või mitmes avalikus kohas, et üldsus saaks taotluste kohta märkusi teha enne, kui pädev asutus otsuse teeb. Kõnealune otsus ning vähemalt loa ärakiri ja kõik edasised muudatused tehakse samuti üldsusele kättesaadavaks. 2. Jäätmepõletus- või -koospõletustehaste puhul, mille nimivõimsus on vähemalt kaks tonni tunnis, hõlmab artiklis 72 osutatud aruanne tehase toimimist ja jälgimist käsitlevat teavet ning selles kajastatakse põletus- või koospõletusprotsessi kulgu ning võrreldakse õhku- ja vetteheite taset heite piirväärtusega. See teave tehakse üldsusele kättesaadavaks. 3. Pädev asutus koostab ja teeb üldsusele kättesaadavaks loendi jäätmepõletus- või -koospõletustehastest, mille nimivõimsus on väiksem kui kaks tonni tunnis.

Käesolevat peatükki kohaldatakse VII lisa 1. osas loetletud tegevusvaldkondade suhtes ja vajaduse korral vastavalt kõnealuse lisa 2. osas sätestatud künnisväärtustele.

Käesoleva peatüki kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid: 1. „olemasolev käitis” – 29. märtsil 1999 töötav käitis või käitis, millele oli antud luba või mis oli registreeritud enne 1. aprilli 2001 või mille käitaja on esitanud täieliku loataotluse enne 1. aprilli 2001, tingimusel et käitis alustas tegevust hiljemalt 1. aprillil 2002; 2. „heitgaas” – lenduvate orgaaniliste ühendite või muude saasteainete lõplik gaasiline õhkuheide korstnatest või saasteainete püüdeseadmetest; 3. „kontrollimatu heide” – kõigi heitgaasis mittesisalduvate lenduvate orgaaniliste ühendite ja, kui VII lisa 2. osas ei ole sätestatud teisiti, siis ka mis tahes toodetes sisalduvate lahustite heide õhku, pinnasesse ja vette; 4. „koguheide” – kontrollimatu heite ja heitgaasis sisalduva heite summa; 5. „segu” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet) (38) artikli 3 lõikes 2 määratletud segu; 6. „liim” – toote eri osade ühendamiseks kasutatav segu, kaasa arvatud orgaanilised lahustid ja segud, mis sisaldavad nende nõuetekohaseks kasutamiseks vajalikke orgaanilisi lahusteid; 7. „trükivärv” – trükitehnikas teksti või kujutiste pinnale kandmiseks kasutatav segu, kaasa arvatud orgaanilised lahustid ja segud, mis sisaldavad nende nõuetekohaseks kasutamiseks vajalikke orgaanilisi lahusteid; 8. „lakk” – läbipaistev pinnakattevahend; 9. „kulu” – käitises kalendriaasta või muu 12-kuulise ajavahemiku jooksul kasutatavate orgaaniliste lahustite üldine sisendkogus, välja arvatud korduvkasutatavad lenduvad orgaanilised ühendid; 10. „sisendkogus” – orgaaniliste lahustite kogus ja nende kogus toimingutes kasutatavates segudes, kaasa arvatud käitises ja väljaspool seda korduvkasutatavate lahustite kogus, mida arvestatakse iga kord toimingu teostamisel; 11. „korduvkasutamine” – käitistest kogutud orgaaniliste lahustite korduvkasutamine tehnilisel või äriotstarbel, kaasa arvatud kasutamine kütusena, kuid välja arvatud korduvkasutatava orgaanilise lahusti lõpphoiustamine jäätmena; 12. „ohjeldatud tingimused” – käitise kasutustingimused, mille puhul vabanenud lenduvad orgaanilised ühendid kogutakse kokku ja juhitakse välja kas korstna või saasteainete püüdeseadme kaudu, mistõttu need ei ole täielikult kontrollimatult lenduvad; 13. „käivitamine ja seiskamine” – tegevused, mis on seotud toimingu, seadme või reservuaari käivitamise, seiskamise ja tühikäigu sisse- või väljalülitamisega; välja arvatud korrapäraselt vahelduvad faasid.

Ained või segud, mis määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt kantserogeenideks, mutageenideks või reproduktsiivtoksilise toimega aineteks liigitatavate lenduvate orgaaniliste ühendite sisalduse tõttu kannavad või peavad kandma ohulauseid H340, H350, H350i, H360D või H360F, asendatakse võimalikult kiiresti vähem kahjulike ainete või segudega.

1. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kõik käitised täidavad ühte järgmistest nõuetest: a) käitiste lenduvate orgaaniliste ühendite heide ei ületa heite piirväärtusi heitgaasis ja kontrollimatu heite piirväärtusi või koguheite piirväärtusi, ning on täidetud muud VII lisa 2. ja 3. osas sätestatud nõuded; b) VII lisa 5. osas sätestatud vähendamiskava nõudeid, tingimusel et heitkoguseid vähendatakse samal määral kui punktis a osutatud heite piirväärtuse kohaldamise korral. Liikmesriigid esitavad artikli 72 lõike 1 kohaselt komisjonile aruande edusammude kohta punktis b osutatud heitkoguste samaväärse vähendamise saavutamisel. 2. Kui käitaja tõendab pädevale asutusele, et mõne käitise puhul ei ole kontrollimatu heite piirväärtuse saavutamine tehniliselt ega majanduslikult teostatav, võib pädev asutus erandina lõike 1 punktist a lubada käitisel ületada kõnealust heite piirväärtust, kui ei ole ette näha märkimisväärset ohtu inimeste tervisele ega keskkonnale ja kui käitaja tõendab pädevale asutusele, et kasutatakse parimat võimalikku tehnikat. 3. VII lisa 2. osas esitatud tabeli kirjega 8 hõlmatud pinnakatmistoimingute puhul, mida ei saa teostada ohjeldatud tingimustel, võib pädev asutus erandina lõikest 1 lubada käitisel mitte täita kõnealuses lõikes sätestatud nõudeid, kui käitaja tõendab pädevale asutusele, et nende täitmine ei ole tehniliselt ega majanduslikult teostatav ning et kasutatakse parimat võimalikku tehnikat. 4. Liikmesriigid teatavad komisjonile käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud erandist vastavalt artikli 72 lõikele 2. 5. Selliste lenduvate orgaaniliste ühendite heidet, mis kannavad või peavad kandma ohulauseid H340, H350, H350i, H360D või H360F, või selliste halogeenitud lenduvate orgaaniliste ühendite heidet, mis kannavad või peavad kandma ohulauseid H341 või H351, kontrollitakse ohjeldatud tingimustel niivõrd, kuivõrd see on tehniliselt ja majanduslikult teostatav, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda, kusjuures kõnealune heide ei ületa VII lisa 4. osas sätestatud asjakohaseid heite piirväärtusi. 6. Käitiste puhul, kus tegeletakse vähemalt kahe tegevusvaldkonnaga, mis kõik ületavad VII lisa 2. osas esitatud künnisväärtusi: a) peab lõikes 5 kindlaksmääratud ainete puhul iga tegevusvaldkond eraldi vastama kõnealuse lõike nõuetele; b) kõikide muude ainete puhul: i) peab iga tegevusvaldkond vastama lõike 1 nõuetele, või ii) lenduvate orgaaniliste ühendite koguheide ei või ületada heitkogust, mis oleks tekkinud alapunkti i kohaldamisel. 7. Võetakse kõik asjakohased ettevaatusabinõud, et viia lenduvate orgaaniliste ühendite heide käivitamise ja seiskamise ajal miinimumini.

Liikmesriigid tagavad loa tingimuste kindlaksmääramisega või siduvate eeskirjade kehtestamisega, et heiteid mõõdetakse vastavalt VII lisa 6. osale.

Heitgaasi puhul käsitatakse heite piirväärtusi nõuetele vastavana, kui VII lisa 8. osas sätestatud tingimused on täidetud.

Käitaja esitab pädevale asutusele taotluse alusel andmed, mis võimaldavad pädeval asutusel kontrollida mis tahes järgmise tingimuse täitmist: a) heite piirväärtused heitgaasi puhul, kontrollimatu heite piirväärtused ja koguheite piirväärtused; b) VII lisa 5. osa kohase vähendamiskava nõuded; c) artikli 59 lõigete 2 ja 3 kohaselt tehtud erandid. See võib hõlmata VII lisa 7. osa kohaselt koostatud lahustikasutuskava.

1. Olemasolevas käitises kasutatavate orgaaniliste lahustite sisendkoguse keskmise päevase maksimummassi muutmist, kui käitist käitatakse ettenähtud võimsusel muudel töötingimustel kui käivitamine ja seiskamine ning seadmete hooldamine, käsitatakse olulise muudatusena, kui lenduvate orgaaniliste ühendite heide suureneb rohkem kui: a) 25 % käitise puhul, mille tegevusvaldkond kuulub VII lisa 2. osa tabeli kirjetes 1, 3, 4, 5, 8, 10, 13, 16 või 17 osutatud madalama künnisvääruse alla või muude VII lisa 2. osas osutatud kirjete alla ja mille aastane lahustikulu on väiksem kui 10 tonni; b) 10 % kõigi muude käitiste puhul. 2. Kui olemasolevat käitist muudetakse oluliselt või kui see kuulub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse esimest korda pärast olulist muutmist, käsitatakse käitise oluliselt muudetud osa kas uue käitisena või olemasoleva käitisena juhul, kui terve käitise koguheide ei ületa kogust, mis pärineks käitisest, kui selle oluliselt muudetud osa käsitataks uue käitisena. 3. Olulise muutmise korral kontrollib pädev asutus käesoleva direktiiviga kehtestatud nõuete täitmist.

Komisjon korraldab orgaaniliste lahustite ja nende potentsiaalsete asendajate ning selliste tehnikate kasutamist, millel on väiksem võimalik mõju õhule, veele, pinnasele, ökosüsteemile ja inimese tervisele, käsitleva teabe vahetuse liikmesriikide, asjaomase tööstusharu ja keskkonnakaitset edendavate valitsusväliste organisatsioonide vahel. Teabevahetuse käigus käsitletakse järgmist: a) kasutamiskõlblikkus; b) võimalik mõju inimeste tervisele ja eelkõige töökeskkonnale; c) võimalik mõju keskkonnale; d) majanduslikud tagajärjed, eelkõige muude olemasolevate võimalustega seotud kulud ja tulud.

1. Pädeva asutuse otsus, sealhulgas vähemalt kasutusloa koopia, ja kõik hilisemad ajakohastamised tehakse üldsusele kättesaadavaks. Käitiste suhtes kohaldatavad siduvad üldeeskirjad ning registreeritud ja kasutusloa saanud käitiste loetelu tehakse üldsusele kättesaadavaks. 2. Artikli 60 kohaselt nõutud heiteseire tulemused, mis on pädeva asutuse valduses, tehakse üldsusele kättesaadavaks. 3. Käesoleva artikli lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse, kui direktiivi 2003/4/EÜ artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangutest ei tulene teisiti.

Käesolevat peatükki kohaldatakse titaandioksiidi tootvate käitiste suhtes.

Liikmesriigid keelavad järgmiste jäätmete väljutamise veekogudesse ja merre või ookeanisse: a) tahked jäätmed; b) emalahused, mis tekivad titanüülsulfaadi hüdrolüüsimisele järgneval filtrimisetapil sulfaatprotsessi kasutavates käitistes, sealhulgas selliste lahustega seotud happe jäägid, milles vaba väävelhappe üldsisaldus on üle 0,5 %, ning mis sisaldavad mitmesuguseid raskmetalle ja sealhulgas sellised emalahused, mis on lahjendatud vaba väävelhappe sisalduseni 0,5 % või vähem; c) kloriidprotsessi kasutavate käitiste jäätmed, milles vaba soolhappe üldsisaldus on üle 0,5 % ning mis sisaldavad mitmesuguseid raskmetalle, sealhulgas sellised jäätmed, mis on lahjendatud vaba soolhappe sisalduseni 0,5 % või vähem; d) filtrimissoolad, setted ja vedeljäätmed, mis tekivad punktides a ja b nimetatud jäätmete töötlemisel (kontsentreerimine või neutraliseerimine) ning sisaldavad mitmesuguseid raskmetalle, kuid ei sisalda neutraliseeritud ja filtreeritud ega dekanteeritud jäätmeid, mis sisaldavad vaid raskmetallide jälgi ning mille pH väärtus enne lahjendamist on üle 5,5.

Käitiste vetteheide ei tohi ületada VIII lisa 1. osas sätestatud heite piirväärtusi.

1. Käitistest lähtuvate happeosakeste õhkuheidet välditakse. 2. Käitiste õhkuheide ei tohi ületada VIII lisa 2. osas sätestatud heite piirväärtusi.

1. Liikmesriigid tagavad vetteheite seire, et pädev asutus saaks kontrollida vastavust loa tingimustele ja artiklile 68. 2. Liikmesriigid tagavad õhkuheite seire, et pädev asutus saaks kontrollida vastavust loa tingimustele ja artiklile 69. Selline seire hõlmab vähemalt VIII lisa 3. osas sätestatud heite seiret. 3. Seiret teostatakse vastavalt CENi standarditele või nende puudumisel vastavalt ISO, liikmesriigi või muudele rahvusvahelistele standarditele, mis tagavad samaväärse teadusliku tasemega andmete saamise.

Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kes vastutavad käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise eest.

1. Liikmesriigid tagavad, et komisjonile tehakse kättesaadavaks teave, milles käsitletakse käesoleva direktiivi rakendamist, heidete ja muude saastevormide representatiivseid andmeid, heite piirväärtusi ning parima võimaliku tehnika rakendamist vastavalt artiklitele 14 ja 15, eelkõige artikli 15 lõike 4 kohaselt tehtud erandeid, ning kujunemisjärgus tehnoloogiate arendamisel ja rakendamisel saavutatud edu vastavalt artiklile 27. Liikmesriigid teevad teabe kättesaadavaks elektroonilises vormis. 2. Lõike 1 kohaselt esitatava teabe tüüp, vorm ja sagedus määratakse kindlaks vastavalt artikli 75 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele. See hõlmab ka selliste tegevusvaldkondade ja saasteainete kindlaksmääramist, mille suhtes tehakse kättesaadavaks lõikes 1 osutatud teave. 3. Liikmesriigid koostavad alates 1. jaanuarist 2016 igal aastal kõigi käesoleva direktiivi III peatükiga hõlmatud põletusseadmete kohta andmekogud, mis sisaldavad vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu heitkoguseid ning energiavajadust. Võttes arvesse artiklis 29 sätestatud liitmiseeskirju, esitatakse pädevale asutusele iga põletusseadme kohta järgmised andmed: a) põletusseadme summaarne nimisoojusvõimsus (MW); b) põletusseadme liik: põletuskatel, gaasiturbiin, gaasimootor, diiselmootor, muu (määrates liigi); c) põletusseadme käitamise alguskuupäev; d) vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide ja tolmu aastane heitkogus (tonni aastas) (hõljuvosakeste koguhulk); e) põletusseadme töötunnid; f) energiavajaduse aastane koguhulk, alumise kütteväärtuse kohaselt (TJ aastas), järgmiste kütusekategooriate kaupa: süsi, ligniit, biomass, turvas, muud tahkekütused (määrates liigi), vedelkütused, maagaas, muud gaasid (määrates liigi). Taotluse korral esitatakse komisjonile nimetatud andmekogudes olevad aasta andmed seadmete kaupa. Kõnealuse andmekogu kokkuvõte tehakse komisjonile kättesaadavaks iga kolme aasta tagant 12 kuu jooksul pärast asjaomase kolmeaastase ajavahemiku lõppu. Nimetatud kokkuvõttes esitatakse eraldi andmed rafineerimistehastes asuvate põletusseadmete kohta Komisjon teeb nimetatud andmekogude võrdlemise ja hindamise kokkuvõtte liikmesriikidele kättesaadavaks vastavalt direktiivile 2003/4/EÜ 24 kuu jooksul pärast asjaomase kolmeaastase ajavahemiku lõppu. 4. Liikmesriigid esitavad alates 1. jaanuarist 2016 igal aastal komisjonile järgmised andmed: a) põletusseadmete kohta, mille suhtes kohaldatakse artiklit 31 – kasutatud kohalike tahkekütuste väävlisisaldus ja saavutatud väävliärastuse aste iga kuu keskmisena. Esimese aasta kohta, mil artiklit 31 kohaldatakse, esitatakse tehniline põhjendus selle kohta, miks ei ole võimalik täita artikli 30 lõigetes 2 ja 3 osutatud heite piirväärtusi, ja b) põletusseadmete kohta, mille aastane töötundide arv viie aasta libiseva keskmise väärtusena ei ole üle 1 500 tunni aastas – aastane töötundide arv.

1. Hiljemalt 7. jaanuariks 2016 ja seejärel iga kolme aasta järel esitab komisjon artiklis 72 osutatud teabe alusel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles vaadatakse läbi käesoleva direktiivi rakendamine. Aruanne sisaldab hinnangut vajaduse kohta võtta liidu tasandil meetmeid, et kehtestada või ajakohastada kogu liitu hõlmavaid miinimumnõudeid heite piirväärtuste ja eelmisel kolmeaastasel ajavahemikul vastuvõetud PVT-järelduste kohaldamisalasse jäävate tegevuste seiret ja vastavust käsitlevate eeskirjade kohta, tuginedes järgmistele kriteeriumidele: a) asjaomase tegevuse mõju keskkonnale tervikuna ja b) parima võimaliku tehnika rakendamise olukord asjaomase tegevuse puhul. Hinnangus võetakse arvesse artikli 13 lõikes 4 osutatud foorumi arvamust. Suurte põletusseadmete puhul käsitletakse käesoleva direktiivi III peatükki ja V lisa kogu liitu hõlmavate miinimumnõuetena. Vajaduse korral lisatakse aruandele õigusakti ettepanek. Kui teises lõigus osutatud hinnangus tuvastatakse selline vajadus, sisaldab õigusakti ettepanek sätteid kogu liitu hõlmavate miinimumnõuete kehtestamise või ajakohastamise kohta heite piirväärtuste ja asjaomaste tegevuste seiret ja vastavuse hindamist käsitlevate eeskirjade osas. 2. Komisjon vaatab hiljemalt 31. detsembriks 2012 läbi vajaduse kontrollida heidet: a) kütuste põletamisel põletusseadmetes, mille summaarne nimisoojusvõimsus on alla 50 MW; b) intensiivkarjakasvatusel ja c) sõnniku laotamisel. Komisjon esitab kõnealuse läbivaatamise tulemused Euroopa Parlamendile ja nõukogule, lisades vajaduse korral õigusakti ettepaneku. 3. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2011 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande I lisas järgmiste väärtuste kehtestamise kohta: a) tootlikkuse diferentseeritud künnisväärtused erinevate kodulinnuliikide, sh vuttide kasvatamisel; b) tootlikkuse künnisväärtused eri liiki loomade samaaegsel kasvatamisel samas käitises. Komisjon esitab kõnealuse läbivaatamise tulemused Euroopa Parlamendile ja nõukogule, lisades vajaduse korral õigusakti ettepaneku.

Selleks, et võimaldada käesoleva direktiivi sätete kohandamist teaduse ja tehnika arenguga, arvestades parimat võimalikku tehnikat, võtab komisjon vastavalt artiklile 76 ning artiklites 77 ja 78 sätestatud tingimuste kohaselt vastu delegeeritud õigusakte V lisa 3. ja 4. osa, VI lisa 2., 6., 7. ja 8. osa ning VII lisa 5., 6., 7. ja 8. osa teaduse ja tehnika arenguga kohandamise kohta.

1. Komisjoni abistab komitee. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid. Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.

1. Komisjonile antakse viieks aastaks alates 6. jaanuarist 2011 õigus võtta vastu artikli 48 lõikes 5 ja artiklis 74 osutatud delegeeritud õigusakte. Komisjon koostab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt kuus kuud enne viieaastase ajavahemiku lõppu. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu selle kooskõlas artikliga 77 tagasi võtab. 2. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 3. Komisjonile antud õiguse suhtes võtta vastu delegeeritud õigusakte kohaldatakse artiklites 77 ja 78 sätestatud tingimusi.

1. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 48 lõikes 5 ja artiklis 74 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. 2. Institutsioon, kes on algatanud sisemenetluse, et otsustada, kas volituste delegeerimine tuleks tagasi võtta, püüab sellest teavitada teist institutsiooni ja komisjoni mõistliku aja jooksul enne lõpliku otsuse tegemist, nimetades delegeeritud volitused, mille suhtes võidakse kohaldada tagasivõtmist, ja tagasivõtmise võimalikud põhjused. 3. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub kohe või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. Otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

1. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitada kahe kuu jooksul alates õigusaktist teatavakstegemisest. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra. 2. Kui pärast lõikes 1 osutatud tähtaja möödumist ei ole Euroopa Parlament ega nõukogu delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitanud, avaldatakse see Euroopa Liidu Teatajas ning see jõustub õigusaktis sätestatud kuupäeval. Delegeeritud õigusakti võib avaldada Euroopa Liidu Teatajas ja see võib jõustuda enne nimetatud tähtaja lõppu, kui nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu on komisjonile teatanud, et nad ei kavatse vastuväiteid esitada. 3. Kui kas Euroopa Parlament või nõukogu esitab delegeeritud õigusakti suhtes lõikes 1 osutatud tähtaja jooksul vastuväiteid, õigusakt ei jõustu. Vastuväiteid esitanud institutsioon põhjendab delegeeritud õigusakti suhtes esitatud vastuväiteid.

Liikmesriigid määravad kindlaks karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad kõnealustest sätetest komisjonile hiljemalt 7. jaanuariks 2013 ja annavad viivitamata teada nende edaspidistest muudatustest.

1. Liikmesriigid jõustavad artikli 2, artikli 3 punkti 8, punktide 11–15, punktide 18–23, punktide 26–30, punktide 34–38 ja punkti 41, artikli 4 lõigete 2 ja 3, artikli 7, artiklite 8 ja 10, artikli 11 punktide e ja h, artikli 12 lõike 1 punktide e ja h, artikli 13 lõike 7, artikli 14 lõike 1 punkti c alapunkti ii, artikli 14 lõike 1 punktide d, e, f ja h, artikli 14 lõigete 2–7, artikli 15 lõigete 2–5, artiklite 16, 17 ja 19, artikli 21 lõigete 2–5, artiklite 22, 23, 24, 27, 28 ja 29, artikli 30 lõigete 1, 2, 3, 4, 7 ja 8, artiklite 31, 32, 33, 34, 35, 36, 38 ja 39, artikli 40 lõigete 2 ja 3, artiklite 42 ja 43, artikli 45 lõike 1 artikli 58, artikli 59 lõike 5, artikli 63, artikli 65 lõike 3, artiklite 69, 70, 71, 72 ja 79, ning I lisa esimese osa ja punktide 1.1, 1.4, punkti 2.5 alapunkti b, punktide 3.1, 4, 5, punkti 6.1 alapunkti c, punkti 6.4 alapunkti b, punktide 6.10 ja 6.11, II lisa, III lisa punkti 12, V lisa, VI lisa 1. osa punkti b, 4. osa punktide 2.2, 2.4, 3.1 ja 3.2, 6. osa punktide 2.5 ja 2.6 ja 8. osa punkti 1.1 alapunkti d, VII lisa 4. osa punkti 2, 5. osa punkti 1, 7. osa punkti 3, VIII lisa 1. osa punkti 1 ja punkti 2 alapunkti c, 2. osa punktide 2 ja 3 ning 3. osa järgimiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 7. jaanuariks 2013. Nad kohaldavad kõnealuseid norme alates samast kuupäevast. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

1. Direktiivid 78/176/EMÜ, 82/883/EMÜ, 92/112/EMÜ, 1999/13/EÜ, 2000/76/EÜ ja 2008/1/EÜ, mida on muudetud IX lisa A osas loetletud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks alates 7. jaanuarist 2014, ilma et see piiraks liikmesriikide selliste kohustuste täitmist, mis on seotud IX lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise ja nende kohaldamise tähtpäevadega. 2. Direktiiv 2001/80/EÜ, mida on muudetud IX lisa A osas loetletud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2016, ilma et see piiraks liikmesriikide selliste kohustuste täitmist, mis on seotud IX lisa B osas esitatud direktiivide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise ja nende kohaldamise tähtpäevadega. 3. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt X lisas esitatud vastavustabelile.

1. I lisa punktis 1.1 (tegevusvaldkonnad, mille summaarne nimisoojusvõimsus on vähemalt 50 MW), punktides 1.2 ja 1.3, punkti 1.4 alapunktis a, punktides 2.1–2.6, punktides 3.1–3.5, punktides 4.1–4.6 (tegevusvaldkonnad, mis on seotud tootmisega keemiliste meetoditega), punktides 5.1 ja 5.2 (tegevusvaldkonnad, mis on hõlmatud direktiivis 2008/1/EÜ), punkti 5.3 alapunkti a taanetes i ja ii, punktis 5.4, punkti 6.1 alapunktides a ja b, punktides 6.2 ja 6.3, punkti 6.4 alapunktis a, punkti 6.4 alapunktis b (tegevusvaldkonnad, mis on hõlmatud direktiiviga 2008/1/EÜ), punkti 6.4 alapunktis c ning punktides 6.5–6.9 osutatud tegevusvaldkondades tegutsevate käitiste suhtes, mis tegutsevad ning millele on antud luba enne 7. jaanuari 2013 või mille kohta on selle käitaja esitanud täieliku loataotluse enne kõnealust kuupäeva, tingimusel et kõnealused käitised võeti kasutusele hiljemalt 7. jaanuaril 2014, kohaldavad liikmesriigid artikli 80 lõike 1 kohaselt vastuvõetud õigusnorme alates 7. jaanuarist 2014, välja arvatud III peatüki ja V lisa sätteid. 2. I lisa punktis 1.1 (tegevusvaldkonnad, mille summaarne nimisoojusvõimsus on 50 MW), punkti 1.4 alapunktis b, punktides 4.1–4.6 (tegevusvaldkonnad, mis on seotud tootmisega bioloogiliste meetoditega), punktides 5.1–5.2 (tegevusvaldkonnad, mis ei ole hõlmatud direktiiviga 2008/1/EÜ), punkti 5.3 alapunkti a taanetes iii–v, punkti 5.3 alapunktis b, punktides 5.5 ja 5.6, punkti 6.1 alapunktis c, punkti 6.4 alapunktis b (tegevusvaldkonnad, mis ei ole hõlmatud direktiiviga 2008/1/EÜ), ning punktides 6.10 ja 6.11 osutatud tegevusvaldkondades tegutsevate käitiste suhtes, mis tegutsevad enne 7. jaanuari 2013, kohaldavad liikmesriigid käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetud õigus- ja haldusnorme alates 7. juulist 2015, välja arvatud III ja IV peatüki ning V ja VI lisa sätteid. 3. Artikli 30 lõikes 2 osutatud põletusseadmete suhtes kohaldavad liikmesriigid artikli 80 lõike 1 kohaselt vastuvõetud õigusnorme alates 1. jaanuarist 2016, et järgida III peatüki ja V lisa sätteid. 4. Artikli 30 lõikes 3 osutatud põletusseadmete suhtes ei kohalda liikmesriigid direktiivi 2001/80/EÜ sätteid alates 7. jaanuarist 2013. 5. Jäätmekoospõletustehaste suhtes kohaldatakse VI lisa 4. osa punkti 3.1 kuni: a) 31. detsembrini 2015, artikli 30 lõikes 2 nimetatud põletusseadmete suhtes; b) 7. jaanuarini 2013, artikli 30 lõikes 3 nimetatud põletusseadmete suhtes. 6. Jäätmekoospõletustehaste suhtes kohaldatakse VI lisa 4. osa punkti 3.2 alates: a) 1. jaanuarist 2016, artikli 30 lõikes 2 nimetatud põletusseadmete suhtes; b) 7. jaanuarist 2013, artikli 30 lõikes 3 nimetatud põletusseadmete suhtes. 7. Artiklit 58 kohaldatakse alates 1. juunil 2015. Kuni kõnealuse kuupäevani asendatakse ained või segud, mis lenduvate orgaaniliste ühendite sisalduse tõttu (mis liigitatakse määruse (EÜ) nr 1272/2008 kohaselt kantserogeenideks, mutageenideks või reproduktiivtoksilise toimega aineteks) kannavad või peavad kandma ohulauseid H340, H350, H350i, H360D või H360F või riskilauseid R45, R46, R49, R60 või R61, võimalikult kiiresti vähem kahjulike ainete või segudega. 8. Artikli 59 lõiget 5 kohaldatakse alates 1. juunil 2015. Kuni kõnealuse kuupäevani kontrollitakse ohjeldatud tingimustel selliste lenduvate orgaaniliste ühendite heidet, mis kannavad või peavad kandma ohulauseid H340, H350, H350i, H360D või H360F või riskilauseid R45, R46, R49, R60, R61 või selliste halogeenitud lenduvate orgaaniliste ühendite heidet, mis kannavad või peavad kandma ohulauseid H341 või H351 või riskilauseid R40 või R68, niivõrd, kuivõrd see on tehniliselt ja majanduslikult otstarbekas, et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda, kusjuures kõnealune heide ei ületa VII lisa 4. osas sätestatud asjakohaseid heite piirväärtusi. 9. VII lisa 4. osa punkti 2 kohaldatakse alates 1. juunil 2015. Kuni kõnealuse kuupäevani on halogeenitud lenduvate orgaaniliste ühendite, mis kannavad või peavad kandma ohulauseid H341 või H351 või riskilauseid R40 või R68, heite korral, kui ohulausete H341 või H351 või märgistuse R40 või R68 aluseks olevate ühendite massivoolude summa vähemalt 100 g/h, on heite piirväärtus 20 mg/Nm3. Heite piirväärtus viitab üksikute ühendite masside summale.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.