Direktiiv 2013/35

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „elektromagnetväljad”– staatilised elektri- ja magnetväljad ning ajas muutuvad elektri-, magnet- ja elektromagnetväljad sagedustega kuni 300 GHz; b) „otsene biofüüsikaline mõju”– mõju, mida otseselt põhjustab inimorganismile elektromagnetväljas viibimine, sealhulgas: i) soojuslik mõju, näiteks koe kuumenemine koes olevatest elektromagnetväljadest pärineva energia neeldumise tõttu; ii) mittesoojuslik mõju, näiteks lihaste, närvide ja meeleelundite stimulatsioon. Sellisel mõjul võib olla kahjulik toime elektromagnetväljadega kokku puutuvate töötajate vaimsele ja füüsilisele tervisele. Lisaks sellele võib meeleelundite stimulatsioon viia lühiajaliste sümptomiteni, nagu peapööritus või häired silma võrkkestas. Need mõjud võivad põhjustada ajutist ärritust või mõjutada tunnetust või muid aju või lihaste funktsioone ning võivad seeläbi mõjutada töötaja võimet ohutult töötada (ohutusriskid); ning iii) elektrivool jäsemetes; c) „kaudne mõju”– mõju, mis on põhjustatud objektist elektromagnetväljas ja võib põhjustada ohtu tervisele või ohutusele, näiteks: i) elektriliste meditsiiniseadmete ja -seadiste (sealhulgas südamerütmurite ja muude siiratud või kehal kantavate meditsiiniseadmete) häired; ii) ferromagneetilistest objektidest tulenev heitkeha efekti risk staatilistes magnetväljades; iii) elektriliselt juhitavate plahvatusseadmete (detonaatorite) tööle rakendumine; iv) indutseeritud väljadest, kontaktvoolust või sädelahendustest tekkinud sädemete tõttu tuleohtlike materjalide süttimisest põhjustatud tulekahjud ja plahvatused ning v) kontaktvool; d) „kokkupuute piirnormid”– biofüüsikaliste ja bioloogiliste kaalutluste alusel kindaks määratud normid, eelkõige teaduslikult tõendatud alustel lühiajaline ja akuutne otsene mõju, muu hulgas soojuslik mõju ja kudede elektristimulatsioon; e) „kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnormid”– need kokkupuute piirnormid, mille ületamine võib avaldada töötaja tervisele kahjulikku mõju, näiteks kuumenemine või närvi- ja lihaskoe stimulatsioon; f) „meelelist toimet avaldavad kokkupuute piirnormid”– need kokkupuute piirnormid, mille ületamisel võivad lühiajaliselt häiruda töötaja taju või vähesel määral muutuda ajufunktsioonid; g) „rakendusväärtused”– rakendustasemed, mis määratakse kindlaks selleks, et lihtsustada asjakohaste kokkupuute piirnormide järgimise tõendamist või, kui see on asjakohane, et võtta käesolevas direktiivis sätestatud kaitse- või ennetusmeetmeid. II lisas kasutatakse järgmist rakendusväärtuste terminoloogiat: i) elektriväljade puhul „madalad rakendusväärtused” ja „kõrged rakendusväärtused”– tasemed, mis on seotud käesolevas direktiivis sätestatud konkreetsete kaitse- ja ennetusmeetmetega, ning ii) magnetväljade puhul „madalad rakendusväärtused”– tase, mis on seotud meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnormidega; „kõrged rakendusväärtused” – tase, mis on seotud kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnormidega.

1. Füüsikalised suurused elektromagnetväljadega kokkupuute puhul on esitatud I lisas. Kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnormid, meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnormid ning rakendusväärtused on sätestatud II ja III lisas. 2. Liikmesriigid nõuavad, et tööandja tagab, et töötajate kokkupuude elektromagnetväljadega piirdub kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnormidega ja meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnormidega mittesoojusliku mõju puhul vastavalt II lisas sätestatule ning soojusliku mõju puhul vastavalt III lisas sätestatule. Kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnormide ja meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnormide järgimist tuleb näidata artiklis 4 sätestatud asjaomaste kokkupuute hindamise menetluste kasutamisega. Kui töötajate kokkupuude elektromagnetväljadega ületab kokkupuute piirnorme, võtab tööandja viivitamatult asjakohaseid meetmeid kooskõlas artikli 5 lõikega 8. 3. Käesoleva direktiivi kohaldamisel ja kui tõendatakse, et II ja III lisas sätestatud asjakohaseid rakendusväärtusi ei ületata, loetakse et tööandja järgib kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnorme ja meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnorme. Kui kokkupuude ületab rakendusväärtusi, võtab tööandja asjakohaseid meetmeid artikli 5 lõike 2 kohaselt, välja arvatud juhul, kui kooskõlas artikli 4 lõigetega 1, 2 ja 3 teostatud hindamine näitab, et asjakohaseid kokkupuute piirnorme ei ületata ning ohutusriskid on võimalik välistada. Ilma et see mõjutaks esimese lõigu kohaldamist, võib kokkupuude ületada: a) madalaid rakendusväärtusi elektriväljade puhul (II lisa tabel B1), kui see on põhjendatud töötava või -protsessi tõttu, eeldusel et ei ületata meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnorme (II lisa tabel A3) või i) ei ületata kokkupuute piirnorme (II lisa tabel A2); ii) vastavalt artikli 5 lõikele 6 välditakse konkreetsete kaitsemeetmete abil liigseid sädelahendusi ja kontaktvoolu (II lisa tabel B3) ning iii) töötajaid on teavitatud artikli 6 punktis f osutatud olukordadest; b) madalaid rakendusväärtusi magnetväljade puhul (II lisa tabel B2) töövahetuse ajal, kui see on põhjendatud töötava või -protsessi tõttu, kaasa arvatud pea ja ülakeha puhul, eeldusel et ei ületata meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnorme (II lisa tabel A3) või i) kokkupuute piirnormide ületamine on üksnes ajutine; ii) ei ületata kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnorme (II lisa tabel A2); iii) võetakse asjakohaseid meetmeid kooskõlas artikli 5 lõikega 9, arvestades käesoleva lõike punktis a käsitletud ajutisi sümptomeid, ning iv) töötajaid on teavitatud artikli 6 punktis f osutatud olukordadest. 4. Ilma et see piiraks lõigete 2 ja 3 kohaldamist, võib kokkupuude olla suurem kui: a) meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnormid (II lisa tabel A1) töövahetuse ajal, kui see on põhjendatud töötava või- protsessi tõttu, eeldusel et i) normide ületamine on üksnes ajutine; ii) ei ületata kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnorme (II lisa tabel A1); iii) kooskõlas artikli 5 lõikega 7 on võetud konkreetsed kaitsemeetmed; iv) võetakse asjakohaseid meetmeid kooskõlas artikli 5 lõikega 9, arvestades nimetatud lõike punktis b käsitletud ajutisi sümptomeid, ning v) töötajaid on teavitatud artikli 6 punktis f osutatud olukordadest; b) kokkupuute piirnormid (II lisa tabel A3 ja III lisa tabel A2) töövahetuse ajal, kui see on põhjendatud töötava või -protsessiga, eeldusel et i) normide ületamine on üksnes ajutine; ii) ei ületata kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnorme (II lisa tabel A2 ja III lisa tabel A1 ja tabel A3); iii) võetakse asjakohaseid meetmeid kooskõlas artikli 5 lõikega 9, arvestades nimetatud lõike punktis a käsitletud ajutisi sümptomeid, ning iv) töötajaid on teavitatud artikli 6 punktis f osutatud olukordadest.

1. Direktiivi 89/391/EMÜ artikli 6 lõikes 3 ja artikli 9 lõikes 1 sätestatud kohustuste täitmisel hindavad tööandjad kõiki elektromagnetväljadest tulenevaid riske, millega töötajad tööl kokku puutuvad, ning vajaduse korral mõõdavad või arvutavad elektromagnetväljade tugevuse taseme, millega töötajad kokku puutuvad. Ilma et see piiraks direktiivi 89/391/EMÜ artikli 10 ja käesoleva direktiivi artikli 6 kohaldamist, võib sellise hinnangu vastava nõudmise korral asjaomaseid liidu ja riikide õigusakte järgides avalikustada. Kui hindamise käigus töödeldakse töötajate isikuandmeid, tuleb avalikustamise korral eelkõige kinni pidada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivist 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (9) ja liikmesriikide õigusaktidest, millega seda direktiivi rakendatakse. Välja arvatud juhul, kui avalikustamine teenib ülekaalukaid avalikke huve, võivad hindamise tulemusi valdavad avaliku sektori asutused keelduda hinnangule juurdepääsu andmast või selle avalikustamisest, kui avalikustamine kahjustaks tööandja ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandiga seotud huve. Tööandja võib asjaomaseid liidu ja riigisiseseid õigusnorme järgides keelduda hinnangu avalikustamisest samadel tingimustel. 2. Käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud hindamise läbiviimiseks teeb tööandja kindlaks elektromagnetväljad töökohal ning hindab neid, võttes arvesse artiklis 14 osutatud praktilist juhendit ja muid asjakohaseid standardeid või suuniseid, mida asjaomased liikmesriigid on esitanud, sealhulgas kokkupuudet käsitlevaid andmebaase. Ilma et see piiraks käesoleva artikli kohaseid tööandja kohustusi ja kui see on asjakohane, on tööandjal ka õigus võtta arvesse kiirguse tasemeid ja muid asjakohaseid ohutusega seotud andmeid, mille on esitanud seadme tootja või turustaja kooskõlas liidu asjakohaste õigusaktidega, kaasa arvatud asjakohasel juhul ka riskide hindamine seoses kokkupuute tingimustega töökohal või paigaldamise kohas. 3. Kui kokkupuute piirnormide järgimist ei saa usaldusväärsel moel hõlpsalt kättesaadava teabe alusel kindlaks teha, viiakse kokkupuute hindamine läbi mõõtmiste või arvutuste alusel. Sellisel juhul võetakse hindamisel arvesse mõõtmise ja arvutamisega seotud määramatust (nt numbrivead, kiirgusallika modelleerimine, fantoomgeomeetria ning kudede ja materjalide elektrilised omadused), mis on kindlaks määratud kooskõlas heade tavadega. 4. Käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud hindamist, mõõtmist ja/või arvutusi kavandavad ja teostavad pädevad teenistused või isikud sobiva aja tagant, pidades silmas käesolevas direktiivis antud juhiseid ning arvestades eelkõige direktiivi 89/391/EMÜ artiklite 7 ja 11 sätteid vajalike pädevate teenistuste või isikute ning töötajatega konsulteerimise ja nende kaasamise kohta. Kokkupuute taseme hindamisel, mõõtmisel või arvutamisel saadud andmeid säilitatakse sobival ja jälgitaval kujul nii, et nendega oleks hiljem võimalik tutvuda kooskõlas riigisiseste õigusnormide ja tavadega. 5. Vastavalt direktiivi 89/391/EMÜ artikli 6 lõikele 3 peab tööandja riskihindamisel pöörama erilist tähelepanu järgmisele: a) kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnormid, meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnormid ning rakendusväärtused, nagu on sätestatud käesoleva direktiivi artiklis 3 ning II ja III lisas; b) kokkupuute sagedus, tase, kestus ja laad, sealhulgas kiirguse jaotus töötaja kehas ja tööpaigal; c) igasugune otsene biofüüsikaline mõju; d) mis tahes mõju eelkõige riskirühmade töötajate tervisele ja ohutusele, eelkõige töötajatele, kes kasutavad aktiivseid või passiivseid siiratud meditsiiniseadmeid (näiteks südamerütmur), töötajatele, kes kasutavad kehal kantavat meditsiiniseadet (näiteks insuliinipump), ja rasedatele töötajatele; e) igasugune kaudne mõju; f) elektromagnetväljadega kokkupuute taseme vähendamiseks kavandatud vahendite puhul asendusvahendite olemasolu; g) artiklis 8 osutatud tervisekontrollide põhjal saadud asjakohane teave; h) seadme tootja esitatud teave; i) muu asjakohane tervise ja ohutusega seotud teave; j) mitmed kokkupuuteallikad; k) üheaegne kokkupuude mitmesageduslike väljadega. 6. Üldsusele avatud töökohtades ei ole vaja kokkupuudet hinnata, kui hindamine on juba tehtud vastavalt sätetele, milles käsitletakse üldsuse elektromagnetväljadega kokkupuute piiramist, kui nendes sätetes kindlaks määratud piirangutest peetakse töötajate puhul kinni ning kui tervise- ja ohutusriskid on välistatud. Kui kasutatakse eesmärgipäraselt selliseid üldsusele ette nähtud seadmeid, mis vastavad liidu tooteohutuse õigusaktidele, milles sätestatakse võrreldes käesoleva direktiiviga rangemad ohutuse tasemed, ning muid seadmeid ei kasutata, siis loetakse need tingimused täidetuks. 7. Tööandja valduses peab olema riskianalüüs, mis vastab direktiivi 89/391/EMÜ artikli 9 lõike 1 punktile a, ning ta peab kindlaks tegema, milliseid meetmeid tuleb võtta kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 5. Riskianalüüs võib sisaldada põhjendusi, miks tööandja leiab, et elektromagnetväljadega seotud riski olemus ja ulatus muudavad edasise üksikasjaliku riskihindamise tarbetuks. Riskianalüüsi ajakohastatakse korrapäraselt, eriti siis, kui on toimunud olulisi muutusi, mis võivad muuta selle aegunuks, või kui artiklis 8 osutatud tervisekontrolli tulemused näitavad, et hindamine on vajalik.

1. Arvestades tehnika arengut ja võimalust kontrollida elektromagnetvälja allika juures, võtab tööandja vajalikud meetmed tagamaks, et elektromagnetväljadest tulenevad riskid töökohal kõrvaldatakse või vähendatakse võimalikult madalale tasemele. Elektromagnetväljadega kokkupuutest tulenevate riskide vähendamine toimub direktiivi 89/391/EMÜ artikli 6 lõikes 2 sätestatud üldiste ennetuspõhimõtete alusel. 2. Artiklis 4 osutatud riskianalüüsi alusel, niipea kui artiklis 3 ja II ja III lisas osutatud asjakohaseid rakendusväärtusi ületatakse ning välja arvatud juhul, kui vastavalt artikli 4 lõigetele 1, 2 ja 3 tehtud hinnang näitab, et asjakohaseid kokkupuute piirnorme ei ole ületatud ning et ohutusriskid on võimalik välistada, koostab ja rakendab tööandja tehnilisi ja/või korralduslikke meetmeid hõlmava tegevuskava, mis on ette nähtud selleks, et ennetada kokkupuudet, mis ületab kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnorme ja meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnormi, võttes eriti arvesse: a) muid töömeetodeid, mis põhjustavad väiksemat kokkupuudet elektromagnetväljadega; b) vähem intensiivseid elektromagnetvälju tekitavate töövahendite valikut, võttes arvesse tööd, mida on tarvis teha; c) tehnilisi meetmeid, et vähendada elektromagnetväljade tekkimist, sealhulgas vajaduse korral blokeerimise, varjestuse või samalaadsete tervisekaitse meetodite kasutamist; d) asjakohaseid eraldus- ja juurdepääsumeetmeid (näiteks signaalid, märgised, põrandamärgistused, tõkked), et piirata või kontrollida juurdepääsu; e) meetmeid ja toiminguid elektriväljaga kokkupuutel sädelahenduste ja kontaktvoolu riski juhtimiseks tehniliste vahendite ja töötajate koolituse abil; f) töövahendite, tööruumide ja tööjaamade asjakohaseid hooldusprogramme; g) tööruumide ja tööjaamade konstruktsiooni ja paigutust; h) kokkupuute kestuse ja intensiivsuse piiramist ning i) piisavate isikukaitsevahendite kättesaadavust. 3. Artiklis 4 osutatud riskihindamise alusel koostab ja rakendab tööandja tehniliste ja/või korralduslike meetmete tegevuskava, et hoida ära mis tahes riske riskirühmade töötajate jaoks ning artiklis 4 osutatud kaudsest mõjust tulenevad riske. 4. Lisaks käesoleva direktiivi artiklis 6 sätestatud teabe esitamisele kohandab tööandja vastavalt direktiivi 89/391/EMÜ artiklile 15 käesolevas artiklis osutatud meetmed riskirühmadesse kuuluvate töötajate nõuetele ja, kui see on asjakohane, konkreetsetele riskihinnangutele vastavaks eelkõige siis, kui on tegemist töötajatega, kes on teada andnud, et nad kasutavad aktiivset või passiivset siiratud meditsiiniseadet (näiteks südamerütmur) või kehal kantavat meditsiiniseadet (näiteks insuliinipump), või rasedatega, kes on oma seisundist tööandjale teada andnud. 5. Artiklis 4 osutatud riskihinnangu alusel tähistatakse töökohad, kus töötajad tõenäoliselt võivad kokku puutuda rakendusväärtusi ületavate elektromagnetväljadega, asjakohase märgistusega vastavalt II ja III lisale ning nõukogu 24. juuni 1992. aasta direktiivile 92/58/EMÜ töökohas kasutatavate ohutus- ja/või tervisekaitsealaste märkide miinimumnõuete kohta (üheksas üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõikes 1 tähenduses) (10). Sellised piirkonnad tuleb kindlaks määrata ning nendele juurdepääsu asjakohaselt piirata. Kui juurdepääs nendele piirkondadele on sobivalt piiratud muudel põhjustel ja töötajaid on elektromagnetväljadest tulenevatest riskidest teavitatud, siis ei ole märgistust ja elektromagnetväljadele juurdepääsuga seotud eripiiranguid vaja. 6. Artikli 3 lõike 3 punkti a kohaldamisel võetakse konkreetsed kaitsemeetmed, näiteks töötajate koolitamine artikli 6 kohaselt ning tehniliste vahendite ja isikukaitsemeetmete kasutamine, näiteks töövahendite maandamine, töötajate sidestamine tööobjektidega (potentsiaalühtlustus) ning, kui see on asjakohane ja toimides kooskõlas nõukogu 30. novembri 1989. aasta direktiivi 89/656/EMÜ (töötajate isikukaitsevahendite kasutamisega seotud tervisekaitse ja ohutuse miinimumnõuete kohta (kolmas üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses)) (11) artikli 4 lõike 1 punktiga a, isoleerivate jalatsite, kinnaste ja kaitseriietuse kandmine. 7. Artikli 3 lõike 4 punkti a kohaldamisel võetakse konkreetsed kaitsemeetmed, näiteks liikumise kontrollimine. 8. Töötajad ei tohi kokku puutuda kehalist toimet avaldava kokkupuute piirnormist kõrgema normiga ja meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnormidest kõrgemate normidega, kui artikli 10 lõike 1 punktides a või c või artikli 3 lõigetes 3 või 4 sätestatud tingimused ei ole täidetud. Kui vaatamata tööandja poolt võetud meetmetele kehalist ja meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnorme ületatakse, võtab tööandja viivitamata meetmeid kokkupuute vähendamiseks alla nimetatud kokkupuute piirnormide. Tööandja teeb kindlaks ja dokumenteerib kehalist ja meelelist toimet avaldava kokkupuute piirnormide ületamise põhjused ning kohandab vastavalt kaitse- ja ennetusmeetmeid, et vältida piirnormide ületamise kordumist. Muudetud kaitse- ja ennetusmeetmeid säilitatakse kooskõlas riigisiseste õigusnormide ja tavadega sobival ja jälgitaval kujul nii, et nendega oleks hiljem võimalik tutvuda. 9. Artikli 3 lõigete 3 ja 4 kohaldamisel, kui töötaja annab teada lühiajalistest sümptomitest, ajakohastab tööandja vajaduse korral riskihindamis- ja ennetusmeetmeid. Nimetatud lühiajalised sümptomid võivad olla: a) taju häired või mõju kesknärvisüsteemile peas, mille tekitajateks on ajas muutuvad magnetväljad, ning b) staatiliste magnetväljade poolt avaldatav mõju, näiteks peapööritus ja iiveldus.

Ilma et see piiraks direktiivi 89/391/EMÜ artiklite 10 ja 12 kohaldamist, tagab tööandja, et tööl elektromagnetväljadest põhjustatud riskidega tõenäoliselt kokku puutuvad töötajad ja/või nende esindajad saavad vajalikku teavet ja koolitust, mis on seotud käesoleva direktiivi artiklis 4 sätestatud riski hindamise tulemustega, käsitledes eelkõige: a) käesoleva direktiivi kohaldamiseks võetud meetmeid; b) kokkupuute piirnormide ja rakendusväärtuste arvväärtusi ja mõisteid ning võimalikke seotud riske ja võetud ennetusmeetmeid; c) kokkupuute võimalikku kaudset mõju; d) vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 4 tehtud elektromagnetväljadega kokkupuute tasemete hindamise, mõõtmise või arvutuste tulemusi; e) seda, kuidas kindlaks teha kokkupuute kahjulikku kehalist toimet ja kuidas sellest teatada; f) mõjust kesk- või perifeersele närvisüsteemile tingitud võimalikke lühiajalisi sümptomeid ja taju häireid; g) asjaolusid, mille korral on töötajatel õigus tervisekontrollile; h) ohutut töökorraldust kokkupuutest tingitud riskide vähendamiseks; i) riskirühmadesse kuuluvaid töötajaid, nagu on osutatud käesoleva direktiivi artikli 4 lõike 5 punktis d ja artikli 5 lõigetes 3 ja 4.

Töötajatega ja/või nende esindajatega nõu pidamine ja nende kaasamine toimub direktiivi 89/391/EMÜ artikli 11 kohaselt.

1. Eesmärgiga ennetada ja varakult diagnoosida elektromagnetväljadega kokkupuutest põhjustatud kahjulikku kehalist toimet, teostatakse asjakohast tervisekontrolli vastavalt direktiivi 89/391/EMÜ artiklile 14. Tervisekontrollikaarte ja nende kättesaadavust käsitlevad sätted kehtestatakse vastavalt riigi õigusele ja/või tavale. 2. Järgides riigi õigust ja tavasid, säilitatakse tervisekontrolli tulemused sobivas vormis, mis võimaldab nendega hilisemalt tutvuda, järgides konfidentsiaalsusnõudeid. Töötajatel on taotluse korral õigus tutvuda oma tervisekontrollikaardiga. Tööandja tagab juhul, kui töötaja annab teada soovimatust või ootamatust kehalisest toimest või kui tehakse kindlaks kokkupuute piirnorme ületav kokkupuude, et asjaomasele töötajale tagatakse asjakohane meditsiiniline läbivaatus või individuaalne tervisekontroll kooskõlas liikmesriigi õiguse ja tavadega. Selline läbivaatus või kontroll toimub töötaja valitud ajal ja selle kulusid ei kata töötaja.

Liikmesriigid näevad ette asjakohased karistused juhuks, kui rikutakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud riigisiseseid õigusakte. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

1. Erandina artiklist 3, kuid piiramata artikli 5 lõiget 1 kohaldatakse järgmist: a) kokkupuude võib ületada kokkupuute piirnorme, kui kokkupuude on seotud tervishoiusektoris patsientidele mõeldud magnetresonantstomograafiaseadmete paigaldamise, katsetamise, kasutamise, arendamise, hoolduse või uuringutega, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: i) artikli 4 kohaselt tehtud riskihindamine on tõendanud, et kokkupuute piirnorme on ületatud; ii) tehnika taset arvestades on kohaldatud kõiki tehnilisi ja/või korralduslikke meetmeid; iii) kokkupuute piirnormide ületamise põhjendatud juhtudel; iv) võetakse arvesse töökoha, töövahendite või töötavade eripära ning v) tööandja tõendab, et töötajad on kaitstud kahjulike kehaliste toimete ja ohutusriskide eest, ning tagab muu hulgas, et järgitakse tootja poolt meditsiiniseadmeid käsitleva nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/42/EMÜ (meditsiiniseadmete kohta) (12) kohaselt esitatud juhiseid seadme ohutuks kasutamiseks; b) liikmesriigid võivad lubada samaväärse või spetsiifilisema kaitsesüsteemi kasutamist töötajate puhul, kes töötavad relvajõudude operatiivrajatistes või on kaasatud sõjalisse tegevusse, sealhulgas osaledes ühistes rahvusvahelistes sõjaväelistes õppustes, eeldusel et ennetatakse kahjulikku kehalist toimet ja ohutusriske; c) liikmesriigid võivad lubada põhjendatud juhtudel ning üksnes niikaua, kui need on jätkuvalt põhjendatud, kokkupuute piirnormide ajutist ületamist konkreetsetes sektorites või konkreetsete tegevuste puhul, mis ei kuulu punktide a ja b reguleerimisalasse. Käesoleva punkti mõistes käsitatakse põhjendatud juhtudena juhtusid, mille puhul on täidetud järgmised tingimused: i) artikli 4 kohaselt tehtud riskihindamine on näidanud, et kokkupuute piirnorme on ületatud; ii) tehnika taset arvestades on kohaldatud kõiki tehnilisi ja/või korralduslikke meetmeid; iii) võetakse arvesse töökoha, töövahendite või töötavade eripära ning iv) tööandja tõendab, et töötajad on jätkuvalt kaitstud kahjuliku kehalise toime ja ohutusriskide eest, muu hulgas kasutades võrreldavaid, spetsiifilisemaid ja rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid ja suuniseid. 2. Liikmesriigid annavad komisjonile teada kõikidest lõike 1 punktide b ja c kohastest eranditest ning esitavad nende põhjendused aruandes, millele on osutatud artiklis 15.

1. Komisjonile antakse volitused võtta kooskõlas artikliga 12 vastu delegeeritud õigusakte lisade üksnes tehniliseks muutmiseks, et: a) võtta arvesse töövahendite või tööruumide projekteerimist, ehitamist, tootmist või konstrueerimist käsitlevate määruste ja direktiivide vastuvõtmist tehnilise ühtlustamise ja standardimise valdkonnas; b) võtta arvesse tehnika arengut, muutusi kõige asjakohasemates standardites või spetsifikatsioonides ning uusi teaduslikke avastusi elektromagnetväljade kohta; c) kohandada rakendusväärtusi, kui on olemas uued teaduslikud tõendid, eeldusel et tööandjatele säilitatakse kohustus järgida II ja III lisas sätestatud kehtivaid kokkupuute piirnorme. 2. Komisjon võtab vastavalt artiklile 12 vastu delegeeritud õigusakti, et sisestada II lisasse ICNIRP juhised, mis käsitlevad kokkupuute piiramist elektriväljadega, mida tekitab inimorganismi liikumine staatilistes magnetväljades ja ajas muutuvates magnetväljades allpool 1 Hz taset, niipea kui need on kättesaadavad. 3. Kui see on lõigetes 1 ja 2 osutatud muudatuste puhul hädavajalik, kohaldatakse delegeeritud õigusaktide suhtes, mis on võetud vastu käesoleva artikli alusel, artiklis 13 sätestatud menetlust.

1. Komisjonile antakse volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimuste alusel. 2. Artiklis 11 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 29. juunist 2013. Komisjon koostab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 11 osutatud volituste delegeerimise tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse selles otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses kindlaks määratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Kohe, kui komisjon on vastu võtnud delegeeritud õigusakti, teatab ta sellest samaaegselt Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Kooskõlas artikliga 11 vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole esitanud vastuväiteid kahe kuu jooksul pärast kõnealusest õigusaktist teatamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on mõlemad enne nimetatud tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei kavatse vastuväiteid esitada. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Käesoleva artikli alusel vastu võetud delegeeritud õigusaktid jõustuvad kohe ja neid kohaldatakse seni, kuni nende suhtes ei esitata lõike 2 kohaselt vastuväiteid. Kui delegeeritud õigusakt Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatavaks tehakse, tuleb ühtlasi põhjendada kiirmenetluse rakendamist töötajate tervise ja kaitse põhjustel. 2. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad esitada vastuväiteid delegeeritud õigusakti suhtes kooskõlas artikli 12 lõikes 5 osutatud menetlusega. Sellisel juhul tunnistab komisjon õigusakti kehtetuks kohe, kui talle on teatatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusest esitada vastuväiteid.

Käesoleva direktiivi rakendamise lihtsustamiseks teeb komisjon vähemalt kuus kuud enne 1. juulit 2016 kättesaadavaks mittesiduva praktilise juhendi. Selles praktilises juhendis keskendutakse eelkõige järgmistele küsimustele: a) kokkupuute kindlaksmääramine, võttes arvesse asjakohaseid Euroopa või rahvusvahelisi standardeid, sealhulgas — kokkupuute piirnormide hindamise arvutamise meetodeid, — väliste elektri- ja magnetväljade ruumilist keskmistamist, — suuniseid mõõte- ja arvutusmääramatuste käsitlemiseks; b) suunised piirnormide järgimise tõendamiseks mitteühtse kokkupuute eriliikide puhul konkreetsetes olukordades, tuginedes üldkasutatavale dosimeetriale; c) kaalutud tippväärtuse meetodi kirjeldus madalsageduslike väljade jaoks ning mitmesageduslike väljade summeerimise kirjeldus kõrgsageduslike väljade jaoks; d) riskihindamise teostamine ja võimaluse korral lihtsama tehnika võimaldamine, võttes eelkõige arvesse VKEde vajadusi; e) riskide vältimise või vähendamise meetmed, sealhulgas konkreetsed ennetusmeetmed olenevalt kokkupuute tasemest ja töökoha eripärast; f) dokumenteeritud tööprotseduuride kindlaksmääramine ning spetsiifilised teavitus- ja koolitusmeetmed artikli 10 lõike 1 punkti a kohaste magnetresonantstomograafiaga seotud tegevuste ajal elektromagnetväljadega kokku puutuvatele töötajatele; g) sagedusvahemikus 100 kHz kuni 10 MHz toimuva kokkupuute hindamine, kui tuleb arvesse võtta nii soojuslikku kui ka mittesoojuslikku mõju; h) suunised arstliku läbivaatuse ja tervisekontrolli kohta, mille peab tagama tööandja vastavalt artikli 8 lõikele 2. Komisjon teeb tihedat koostööd tööohutuse ja -tervishoiu nõuandekomiteega. Euroopa Parlamenti teavitatakse pidevalt.

Võttes arvesse artikli 1 lõiget 4, koostatakse kooskõlas direktiivi 89/391/EMÜ artikliga 17a käesoleva direktiivi praktilist rakendamist käsitlev aruanne.

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 1. juuliks 2016. Kui liikmesriigid kõnealused sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

1. Direktiiv 2004/40/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 29. juunist 2013. 2. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt IV lisas esitatud vastavustabelile.

Käesolev direktiiv jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.