Direktiiv 2014/45

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse avalikel teedel kasutatavate sõidukite korralise tehnoülevaatuse korra miinimumnõuded.

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste sõidukite suhtes, mille valmistajakiirus ületab 25 km/h ja mis kuuluvad järgmistesse direktiivides 2002/24/EÜ, 2003/37/EÜ ja 2007/46/EÜ osutatud kategooriatesse: — peamiselt reisijate ja nende pagasi veoks projekteeritud ja valmistatud mootorsõidukid, millel on lisaks juhiistmele kuni kaheksa istekohta (M1-kategooria sõiduk); — peamiselt reisijate ja nende pagasi veoks projekteeritud ja valmistatud mootorsõidukid, millel on lisaks juhiistmele üle kaheksa istekoha (M2- ja M3-kategooria sõidukid); — peamiselt kaubaveoks projekteeritud ja valmistatud kuni 3,5-tonnised mootorsõidukid (N1-kategooria sõidukid); — peamiselt kaubaveoks projekteeritud ja valmistatud üle 3,5-tonnised mootorsõidukid (N2- ja N3-kategooria sõidukid); — kauba või reisijate veoks (sh reisijate majutamiseks) projekteeritud ja valmistatud üle 3,5tonnised haagised (O3- ja O4-kategooria sõidukid); — alates 1. jaanuarist 2022 kahe- või kolmerattalised sõidukid (L3e-, L4e-, L5e- ja L7e-kategooria sõidukid silindrimahuga üle 125 cm3); — peamiselt avalikel teedel kasutatavad T5-kategooria ratastraktorid, mille maksimaalne valmistajakiirus ületab 40 km/h. 2. Liikmesriigid võivad jätta käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja järgmised oma territooriumil registreeritud sõidukid: — eritingimustes kasutatavad sõidukid ning sõidukid, mida avalikel teedel kunagi ei kasutata või kasutatakse väga harva, näiteks ajaloolise väärtusega sõidukid või võistlussõidukid; — diplomaatilise puutumatusega sõidukid; — relvajõududes, korrakaitsejõududes, tuletõrjes, tsiviilkaitses, hädaabi- või päästeteenistuses kasutatavad sõidukid; — põllumajanduse, aianduse, metsanduse või kalanduse eesmärkidel kasutatavad sõidukid, mis liiguvad üksnes asjaomase liikmesriigi territooriumil ja asjaomase tegevusega seotud paikades, sh põllumajanduslikud teed, metsateed ja põllud; — ainult väikesaartel ja hõredalt asustatud piirkondades kasutatavad sõidukid; — tsirkuse või lõbustuspargi varustust vedavad erisõidukid, mille valmistajakiirus ei ületa 40 km/h ja mis liiguvad üksnes asjaomase liikmesriigi territooriumil; — L3e-, L4e-, L5e- ja L7e-kategooria sõidukid silindrimahuga üle 125 cm3, juhul kui liikmesriik on kehtestanud tulemuslikud alternatiivsed liiklusohutusmeetmed kahe- või kolmerattalistele sõidukitele, võttes arvesse viimase viie aasta asjaomast liiklusohutuse alast statistikat. Liikmesriigid teavitavad sellistest eranditest komisjoni. 3. Liikmesriigid võivad kehtestada riigisiseseid nõudeid käesoleva direktiivi kohaldamisalasse mittekuuluvate ja lõikes 2 loetletud nende territooriumil registreeritud sõidukite tehnoülevaatusele.

Järgmisi mõisteid kasutatakse ainult käesoleva direktiivi kohaldamisel: 1) „sõiduk”– mootorsõiduk või selle haagis, v.a rööbassõiduk; 2) „mootorsõiduk”– mootoriga käitatav ratastega sõiduk, mis liigub omal jõul ja mille valmistajakiirus ületab 25 km/h; 3) „haagis”– omal jõul mitteliikuv ratastega sõiduk, mis on projekteeritud ja valmistatud vedamiseks mootorsõiduki poolt; 4) „poolhaagis”– haagis, mis on projekteeritud mootorsõiduki külge haakimiseks nii, et osa sellest toetub mootorsõidukile ning oluline osa selle massist ja selle koorma massist kandub üle mootorsõidukile; 5) „kahe- või kolmerattaline sõiduk”– mootori jõul liikuv kaherattaline külgkorviga või külgkorvita sõiduk, kolmerattaline või väike neljarattaline mootorsõiduk; 6) „liikmesriigis registreeritud sõiduk”– liikmesriigis registreeritud või kasutusele võetud sõiduk; 7) „ajaloolise väärtusega sõiduk”– sõiduk, mida registreerimise liikmesriik või selle liikmesriigi määratud lube andev asutus loeb ajalooliseks ja mis vastab kõigile järgmistele tingimustele: — see on valmistatud või esmaselt registreeritud vähemalt 30 aastat tagasi; — selle konkreetset tüüpi, mis on määratletud asjaomases liidu või liikmesriigi õiguses, enam ei toodeta; — seda on säilitatud ajalooliselt tõeses ja algupärases seisundis ja selle peamiste osade tehnilisi näitajaid ei ole muudetud; 8) „registreerimistunnistuse omanik”– juriidiline või füüsiline isik, kelle nimele sõiduk on registreeritud; 9) „tehnoülevaatus”– I lisa nõuetele vastav kontroll, mille eesmärk on tagada, et sõiduki avalikel teedel kasutamine on ohutu ning sõiduk vastab nõutavatele ja kohustuslikele ohutus- ja keskkonnanäitajatele; 10) „tüübikinnitus”– menetlus, millega liikmesriik kinnitab, et sõiduk vastab direktiivides 2002/24/EÜ, 2003/37/EÜ ja 2007/46/EÜ osutatud asjaomastele haldusnormidele ja tehnilistele nõuetele; 11) „puudused”– tehnilised defektid ja muud tehnoülevaatuse käigus avastatud mittevastavused; 12) „tehnoülevaatuse kontrollkaart”– pädeva asutuse või ülevaatuspunkti väljastatud tehnoülevaatuse aruanne, milles on esitatud tehnoülevaatuse tulemused; 13) „inspektor”– isik, keda liikmesriik või selle pädev asutus on volitanud tegema tehnoülevaatust ülevaatuspunktis või vajaduse korral pädeva asutuse nimel; 14) „pädev asutus”– ametiasutus või avalik-õiguslik isik, kellele on liikmesriigi poolt pandud vastutus tehnoülevaatussüsteemi eest, sh vajaduse korral tehnoülevaatuse tegemise eest; 15) „ülevaatuspunkt”– avalik või eraõiguslik isik või ettevõte, kellele liikmesriik on andnud tegevusloa tehnoülevaatuste tegemiseks; 16) „järelevalveasutus”– liikmesriigi asutatud asutus (või asutused), kes vastutab (vastutavad) ülevaatuspunktide järelevalve eest. Järelevalveasutus võib olla pädeva asutuse või pädevate asutuste osa; 17) „väikesaar”– saar, mille rahvaarv on alla 5 000 elaniku ja millel ei ole teesilla- või maanteetunneliühendust ülejäänud territooriumi osaga; 18) „hõredalt asustatud piirkond”– eelnevalt kindlaksmääratud piirkond, mille rahvastikutihedus on väiksem kui 5 inimest ruutkilomeetri kohta; 19) „avalik tee”– üldkasutatav tee, näiteks kohalik, piirkondlik või riiklik maantee või kiirtee.

1. Iga liikmesriik tagab, et tema territooriumil registreeritud sõidukid läbivad vastavalt käesolevale direktiivile korralise ülevaatuse sõiduki registreerimise liikmesriigilt tegevusloa saanud ülevaatuspunktis. 2. Tehnoülevaatust teeb sõiduki registreerimise liikmesriik või kõnealuse liikmesriigi poolt selleks volitatud avalik-õiguslik isik või kõnealuse liikmesriigi poolt määratud ning tema järelevalve alla kuuluvad asutused või ettevõtted, sealhulgas tegevusloa saanud eraõiguslikud isikud. 3. Enne 20. maid 2018 võtab komisjon kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 715/2007 (11) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 595/2009 (12) sätestatud põhimõtetega rakendusaktidega vastu: a) tehnilise teabe pidurisüsteemi, rooliseadme, nähtavuse, tulede, helkurite, elektriseadmete, telgede, velgede, rehvide, vedrustuse, šassii ja selle kinnituste, muude seadmete ja saaste kohta, mis on vajalik kontrollitavate aspektide tehnoülevaatuseks ja soovituslike ülevaatusmeetodite kasutamiseks kooskõlas I lisa punktiga 3, ja b) üksikasjalikud eeskirjad andmete vormi ja asjakohasele tehnilisele teabele juurdepääsu korra kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 19 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Tootjad teevad esimese lõigu punktis a osutatud tehnilise teabe ülevaatuspunktidele ja asjaomastele pädevatele asutustele kättesaadavaks tasuta või mõistliku tasu eest ja mittediskrimineerival viisil. Komisjon uurib kõnealusele tehnilisele teabele ühtse juurdepääsupunkti loomise teostatavust. 4. Liikmesriigid tagavad, et siseriiklikus õiguses sätestatakse kohustus hoida sõidukit ohutuna ja tehnonõuetele vastavas korras.

1. Sõidukid läbivad tehnoülevaatuse vähemalt järgmise intervalliga, ilma et see piiraks lõike 3 kohase paindlikkuse kohaldamist liikmesriigi poolt: a) M1- ja N1- kategooria sõidukid: neli aastat pärast sõiduki esmast registreerimist ja seejärel iga kahe aasta järel; b) takso või kiirabiautona kasutatavad M1-kategooria sõidukid, M2-, M3-, N2-, N3-, O3- ja O4-kategooria sõidukid: üks aasta pärast sõiduki esmast registreerimist ning seejärel igal aastal; c) T5-kategooria sõidukid, mida kasutatakse avalikel teedel peamiselt ärivedude eesmärgil: neli aastat pärast sõiduki esmast registreerimist ja seejärel iga kahe aasta järel. 2. Liikmesriigid kehtestavad asjakohased intervallid tehnoülevaatuse läbimiseks L3e-, L4e-, L5e- ja L7e-kategooria sõidukitele silindrimahuga üle 125 cm3. 3. Liikmesriik või pädev asutus võib kehtestada mõistliku ajavahemiku, mille jooksul tehnoülevaatus tehakse, ületamata lõikes 1 sätestatud intervalle. 4. Sõiduki viimase tehnoülevaatuse kuupäevast olenemata võib asjaomane liikmesriik või pädev asutus nõuda, et sõiduk peab läbima tehnoülevaatuse enne lõigetes 1 ja 2 osutatud kuupäeva järgmistel juhtudel: — pärast õnnetust, milles on tõsiselt kahjustada saanud sõiduki sellised peamised ohutusega seotud osad nagu rattad, vedrustus, deformatsioonitsoonid, turvapadjasüsteemid, rooliseade või pidurid; — kui ohutus- ja keskkonnasüsteeme ning sõiduki osi on muudetud; — kui sõiduki registreerimistunnistuse omanik on muutunud; — kui sõiduki läbisõit on 160 000 km; — kui see mõjutab oluliselt liiklusohutust.

1. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate sõidukikategooriate puhul, välja arvatud L3e-, L4e-, L5e- ja L7e-kategooria sõidukid silindrimahuga üle 125 cm3, tagavad liikmesriigid, et tehnoülevaatus hõlmab vähemalt I lisa punktis 2 osutatud valdkondi. 2. Lõikes 1 osutatud iga valdkonna puhul teevad liikmesriigi pädevad asutused või ülevaatuspunkt tehnoülevaatuse, mis hõlmab vähemalt I lisa punktis 3 osutatud aspektide kontrollimist selleks ettenähtud soovituslike või samaväärsete meetodite alusel, mille on heaks kiitnud pädev asutus. Ülevaatus võib hõlmata kontrolli, kas asjaomase sõiduki vastavad osad ja komponendid vastavad sellistele nõutud ohutus- ja keskkonnanäitajatele, mis kehtisid sõidukile tüübikinnituse andmise ajal või, kui see on asjakohane, järelpaigaldamise ajal. Ülevaatusel tuleks kasutada praegu kättesaadavaid meetodeid ja seadmeid ega tohiks kasutada sõiduki lammutamiseks või selle mis tahes osa eemaldamiseks mõeldud vahendeid. 3. Liikmesriigid kehtestavad asjakohased kontrollivaldkonnad, -aspektid ja -meetodid L3e-, L4e-, L5e- ja L7e-kategooria sõidukitele silindrimahuga üle 125 cm3.

1. Iga kontrollitava aspekti jaoks on I lisaga ette nähtud võimalike puuduste miinimumloetelu ja nende raskusaste. 2. Sõidukite korralise ülevaatuse käigus leitud puudused liigitatakse ühte järgmisse rühma: a) väheolulised puudused, mis ei mõjuta olulisel määral sõiduki ohutust ega keskkonda, ja muud väiksemad nõuetele mittevastavused; b) olulised puudused, mis võivad halvendada sõiduki ohutust, mõjutada keskkonda või seada ohtu teised liiklejad, või muud olulisemad nõuetele mittevastavused; c) ohtlikud puudused, mis on otseselt ja vahetult liiklusohtlikud või mõjutavad keskkonda ja mille korral on põhjendatud, et liikmesriik või tema pädev asutus võib keelata sõiduki kasutamise avalikel teedel. 3. Sõiduk, millel on puudusi, mis kuuluvad rohkem kui ühte lõike 2 kohasesse puudusterühma, klassifitseeritakse raskemale puudusele vastavasse rühma. Sõiduk, millel on mitu I lisa punktis 2 osutatud ülevaatuse ulatuses kindlaksmääratud puudust samas ülevaatuse valdkonnas, võidakse liigitada raskuselt järgmisse rühma, kui on võimalik tõendada, et kõnealuste puuduste koosmõju tulemuseks on suurem liiklusohtlikkus.

1. Liikmesriigid tagavad, et sõiduki tehnoülevaatuse teinud ülevaatuspunktid või vajaduse korral pädevad asutused väljastavad kõnealuse sõiduki kohta tehnoülevaatuse kontrollkaardi, millel on esitatud vähemalt II lisa kohased liidu ühtlustatud koodidele vastavad standarditud elemendid. 2. Liikmesriigid tagavad, et ülevaatuspunktid või asjakohasel juhul pädevad asutused teevad sõiduki ülevaatusele toonud isikule kättesaadavaks tehnoülevaatuse kontrollkaardi või tehnoülevaatuse elektroonilise kontrollkaardi korral selle nõuetekohaselt kinnitatud väljatrüki. 3. Ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist, tunnustab liikmesriik teises liikmesriigis juba registreeritud sõiduki ümberregistreerimisel kõnealuses teises liikmesriigis välja antud tehnoülevaatuse kontrollkaarti samaväärsena tema enda välja antud tehnoülevaatuse kontrollkaardiga, tingimusel et kõnealune kontrollkaart on kehtiv ümberregistreerimise liikmesriigi tehnoülevaatussagedusega. Kahtluse korral võib ümberregistreeriv liikmesriik tehnoülevaatuse kontrollkaardi kehtivust enne tunnustamist kontrollida. Liikmesriigid edastavad komisjonile tehnoülevaatuse kontrollkaardi kirjelduse enne 20. maid 2018. Komisjon teatab sellest artiklis 19 osutatud komiteele. Käesolevat lõiget ei kohaldata L3e-, L4e-, L5e- ja L7e-kategooria sõidukite suhtes. 4. Ilma et see piiraks artikli 5 lõike 4 ja käesoleva artikli lõike 3 kohaldamist, tunnustavad liikmesriigid põhimõtteliselt tehnoülevaatuse kontrollkaardi kehtivust juhul, kui vahetub korralise tehnoülevaatuse kehtiva tõendiga sõiduki omanik. 5. Alates 20. maist 2018 ja hiljemalt 20. maiks 2021 edastavad ülevaatuspunktid asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele elektrooniliselt teabe, mis on esitatud nende väljastatud tehnoülevaatuse kontrollkaartidel. Selline teave edastatakse mõistliku aja jooksul pärast tehnoülevaatuse kontrollkaartide väljastamist. Enne seda võivad ülevaatuspunktid edastada kõnealuse teabe pädevale asutusele mis tahes muul viisil. Liikmesriigid määravad kindlaks ajavahemiku, mille jooksul pädev asutus teavet säilitab. Kõnealune ajavahemik on vähemalt 36 kuud, ilma et see mõjutaks liikmesriikide riiklike maksusüsteemide kohaldamist. 6. Liikmesriigid tagavad, et tavapäraselt paigaldatud läbisõidumõõdiku näidu kontrollimiseks tehakse eelmise tehnoülevaatuse teave inspektoritele kättesaadavaks kohe, kui see on elektrooniliselt kättesaadav. Kui ilmneb, et läbisõidumõõdikuga on manipuleeritud eesmärgiga anda sõiduki läbitud vahemaast vale ettekujutus, määratakse sellise manipuleerimise eest tegelik, proportsionaalne, ennetav ja mittediskrimineeriv karistus. 7. Liikmesriigid tagavad, et tehnoülevaatuse tulemused teatatakse või tehakse võimalikult kiiresti elektrooniliselt kättesaadavaks sõiduki registreerimise eest vastutavale asutusele. Kõnealuses teates tuuakse ära andmed, mis on esitatud tehnoülevaatuse kontrollkaardil.

1. Üksnes väheoluliste puuduste korral peetakse ülevaatust läbituks, puudused tuleb kõrvaldada ja sõiduk ei pea läbima uut ülevaatust. 2. Oluliste puuduste korral ei peeta ülevaatust läbituks. Liikmesriik või pädev asutus otsustab, millise tähtaja jooksul võib asjaomast sõidukit enne järgmist tehnoülevaatust kasutada. Järgmine ülevaatus tehakse liikmesriigi või pädeva asutuse kehtestatud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kaks kuud pärast esmast ülevaatust. 3. Ohtlike puuduste korral ei peeta ülevaatust läbituks. Liikmesriik või pädev asutus võib otsustada, et asjaomast sõidukit ei tohi avalikel teedel kasutada ja et liikluses kasutamise luba on piiratud tähtaja jooksul peatatud, ilma et nõutav oleks uus registreerimisprotsess, kuni puudused on kõrvaldatud ja väljastatakse uus tehnoülevaatuse kontrollkaart, mis kinnitab, et sõiduk on sõidukorras.

1. Ülevaatuspunkt või vajaduse korral liikmesriigi pädev asutus, kes on teinud oma territooriumil registreeritud sõiduki tehnoülevaatuse, väljastab igale ülevaatuse edukalt läbinud sõidukile tõendi, näiteks märke sõiduki registreerimistunnitusel, kleebise, sertifikaadi või muu kergesti kättesaadava teabe. Ülevaatustõendile märgitakse järgmise tehnoülevaatuse tähtpäev. Liikmesriigid edastavad komisjonile ülevaatustõendi kirjelduse enne 20. maid 2018. Komisjon teavitab sellest artiklis 19 osutatud komiteed. 2. Kui ülevaatuse läbinud sõiduk kuulub sõidukikategooriasse, mille registreerimist ei nõuta selles liikmesriigis, kus sõiduk kasutusele võeti, võivad liikmesriigid nõuda, et ülevaatustõend paigaldatakse nähtaval viisil sõidukile. 3. Vaba liikumise eesmärgil tunnustavad liikmesriigid teise liikmesriigi ülevaatuspunkti või pädeva asutuse poolt lõike 1 kohaselt väljastatud tõendit.

1. Liikmesriigid tagavad, et ülevaatuseks kasutatavad rajatised ja seadmed vastavad III lisas esitatud minimaalsetele tehnilistele nõuetele. 2. Liikmesriigid tagavad, et ülevaatuspunktid või vajaduse korral liikmesriigi pädev asutus hoiavad ülevaatuseks kasutatavad rajatised ja seadmed kooskõlas valmistaja esitatud spetsifikatsioonidega. 3. Mõõteseadmeid tuleb korrapäraselt kalibreerida kooskõlas III lisaga ja tõendada kooskõlas asjaomase liikmesriigi või seadmete valmistaja esitatud spetsifikatsioonidega.

1. Ülevaatuspunktidele, kus inspektorid teevad tehnoülevaatusi, annab tegevusloa liikmesriik või selle pädev asutus. 2. Kvaliteedijuhtimise miinimumnõuete täitmiseks peavad ülevaatuspunktid vastama tegevusloa väljastanud liikmesriigi nõuetele. Ülevaatuspunktid tagavad sõidukite tehnoülevaatuse objektiivsuse ja kõrge kvaliteedi.

1. Liikmesriigid tagavad, et tehnoülevaatuse teevad inspektorid, kes vastavad IV lisa kohastele pädevuse ja koolituse miinimumnõuetele. Liikmesriigid võivad kehtestada pädevuse ja koolitusega seotud täiendavaid nõudeid. 2. Pädevad asutused või vajaduse korral heakskiidetud koolituskeskused annavad pädevuse ja koolituse miinimumnõuetele vastavatele inspektoritele sertifikaadi. Kõnealune sertifikaat sisaldab vähemalt IV lisa punktis 3 osutatud teavet. 3. Inspektorid, kelle liikmesriigi pädevad asutused või ülevaatuspunktid on tööle võtnud või kellele nad on volituse andnud 20. mai 2018. aasta seisuga, on vabastatud IV lisa punkti 1 nõuete täitmisest. 4. Tehnoülevaatust tegevatel inspektoritel ei tohi olla huvide konflikti ning asjaomane liikmesriik või pädev asutus peab olema veendunud, et tagatud on erapooletuse ja objektiivsuse kõrge tase. 5. Sõiduki ülevaatusele toonud isikule teatatakse sõidukil tuvastatud puudustest, mis tuleb kõrvaldada. 6. Tehnoülevaatuse tulemusi saab vajaduse korral muuta üksnes järelevalveasutus või kooskõlas pädeva asutuse kehtestatud menetlusega, kui tehnoülevaatuse tulemused on selgelt valed.

1. Liikmesriigid tagavad ülevaatuspunktide järelevalve. 2. Järelevalveasutus täidab vähemalt V lisa punktis 1 esitatud ülesandeid ning kõnealuse lisa punktides 2 ja 3 esitatud nõudeid. Liikmesriigid avalikustavad eeskirjad ja menetluse, mis hõlmavad järelevalveasutuste töötajate töökorraldust, ülesandeid ja nende suhtes kohaldatavaid nõudeid, sealhulgas sõltumatuse nõudeid. 3. Pädeva asutuse vahetult käitatavad ülevaatuspunktid on vabastatud tegevuslubasid ja järelevalvet käsitlevate nõuete täitmisest juhul, kui järelevalveasutus on pädeva asutuse osa. 4. Käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 nimetatud nõudeid võib pidada täidetuks liikmesriikides, kes nõuavad, et ülevaatuspunktid oleksid akrediteeritud kooskõlas määrusega (EÜ) nr 765/2008.

1. Liikmesriigid määravad riikliku kontaktpunkti, mis vastutab käesoleva direktiivi kohaldamist käsitleva teabe vahetamise eest teiste liikmesriikidega ja komisjoniga. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile oma riiklike kontaktpunktide nimed ja kontaktandmed hiljemalt 20. maiks 2015 ning teatavad talle viivitamata kõnealuse teabe muutumisest. Komisjon koostab kõikide kontaktpunktide nimekirja ja edastab selle liikmesriikidele.

Komisjon uurib elektroonilise sõidukiteabeplatvormi loomise teostatavust, maksumust ja sellest saadavat kasu, kasutades ära olemasolevaid ja juba rakendatud rahvusvahelise andmevahetuse IT-lahendusi, et vähendada kulusid ja vältida dubleerimist. Uurimise käigus kaalub komisjon kõige kohasemat viisi ühendada olemasolevad siseriiklikud süsteemid, eesmärgiga lihtsustada tehnoülevaatusega ja läbisõidumõõdiku näiduga seotud teabevahetust ülevaatuse, registreerimise ja sõiduki tüübikinnituse eest vastutavate liikmesriikide pädevate asutuste, ülevaatuspunktide, ülevaatusvahendite tootjate ja sõidukitootjate vahel. Komisjon uurib ka raskesse õnnetusse sattunud sõidukite peamiste ohutusega seotud osade kohta kättesaadavate andmete kogumise ja salvestamise teostatavust, maksumust ja sellest saadavat kasu, ning võimalust esitada inspektoritele, registreerimistunnistuse omanikule ja õnnetuse uurijatele anonüümseks muudetud kujul andmeid varasemate õnnetuste ja läbisõidumõõdiku näidu kohta.

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 18 vastu delegeeritud õigusakte, et: — ajakohastada vajaduse korral ainult sõidukikategooriate tähiseid, millele on osutatud artikli 2 lõikes 1 ning artikli 5 lõigetes 1 ja 2, kui sõidukikategooriaid muudetakse tulenevalt artikli 2 lõikes 1 osutatud tüübikinnitust käsitlevate õigusaktide muudatustest, ilma et see puudutaks ülevaatuste ulatust ja sagedust; — ajakohastada I lisa punkti 3 meetodite osas, kui ilmnevad tõhusamad ja mõjusamad kontrollimeetodid, laiendamata kontrollitavate aspektide loetelu; — kohandada pärast positiivset hinnangut maksumusele ja kasule I lisa punkti 3 kontrollitavate aspektide loetelu, ülevaatusmeetodite, rikete põhjuste ja puuduste hindamise osas juhul, kui liidu ohutus- või keskkonnaalastes õigusaktides muudetakse tüübikinnitusega seonduvaid kohustuslikke nõudeid.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 17 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 19. maist 2014. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituse delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 17 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 5. Artikli 17 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne nimetatud tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab komitee („tehnoülevaatuse komitee”). Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ning kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

1. Komisjon esitab hiljemalt 30. aprilliks 2020 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise ja mõju kohta, eelkõige korralise tehnoülevaatuse ühtlustamise taseme ning selliste sätete tõhususe kohta, mis käsitlevad ülevaatuse ulatust ja sagedust, tehnoülevaatuse kontrollkaartide vastastikust tunnustamist muust liikmesriigist pärit sõiduki ümberregistreerimise korral, samuti artiklis 16 osutatud elektroonilise sõidukiteabeplatvormi loomise teostatavuse uurimise tulemuste kohta. Samuti analüüsitakse aruandes, kas lisasid tuleb ajakohastada, võttes eelkõige arvesse tehnika arengut ja tehnilisi tavasid. Aruanne esitatakse pärast konsulteerimist artiklis 19 osutatud komiteega ja asjakohasel juhul lisatakse sellele seadusandlikud ettepanekud. 2. Komisjon esitab hiljemalt 30. aprilliks 2019 Euroopa Parlamendile ja nõukogule sõltumatutel uurimustel põhineva aruande selle kohta, kui tulemuslik on olnud kerghaagiste ja kahe- või kolmerattaliste sõidukite lisamine käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Aruandes hinnatakse liiklusohutuse arengut liidus ning võrreldakse liikmesriikide liiklusohutusmeetmete tulemusi iga L-kategooria sõidukite alamkategooria lõikes, võttes arvesse kõnealuste sõidukite läbitud keskmist vahemaad. Eelkõige hindab komisjon, kas iga sõidukikategooria korralise tehnoülevaatuse normid ja maksumus on proportsionaalne seatud liiklusohutusalaste eesmärkidega. Aruandele lisatakse üksikasjalik mõjuhinnang, milles analüüsitakse maksumust ja kasu kogu liidus, võttes arvesse liikmesriikide eripära. Aruanne avaldatakse vähemalt kuus kuud enne seadusandliku ettepaneku esitamist, et lisada asjakohasel juhul käesoleva direktiivi kohaldamisalasse uusi kategooriaid.

Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva direktiivi sätete rikkumise korral kohaldatavate karistuste kohta ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Nimetatud karitused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad.

1. Liikmesriigid võivad lubada tehnoülevaatuse tegemiseks kasutada kuni viie aasta jooksul pärast 20. maid 2018 artiklis 11 osutatud tehnoülevaatuseks kasutatavaid rajatisi ja seadmeid, mis ei vasta III lisas esitatud miinimumnõuetele. 2. Liikmesriigid kohaldavad V lisas esitatud nõudeid hiljemalt alates 1. jaanuarist 2023.

1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 20. maiks 2017. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile. Liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid sätteid alates 20. maist 2018. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Direktiiv 2009/40/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 20. maist 2018.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.