Direktiiv 2020/2184

1. Käesolev direktiiv käsitleb kõigi liidu elanike olmevee kvaliteeti. 2. Käesoleva direktiivi eesmärk on kaitsta tervisliku ja puhta olmevee tagamisega inimeste tervist olmevee saastatusest tuleneva kahjuliku mõju eest ning parandada juurdepääsu olmeveele.

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „olmevesi“ – a) vesi, algkujul või pärast töötlemist, mis on mõeldud joomiseks, keetmiseks, toiduvalmistamiseks ja muudeks olmeotstarveteks nii avalikes kui eravaldustes, olenemata vee päritolust ning sellest, kas veevarustus toimub jaotusvõrgu kaudu, vett antakse tsisternist või on vesi villitud pudelitesse või mahutitesse; hõlmatud on ka allikavesi; b) vesi, mida toidukäitlemisettevõtja kasutab toiduks mõeldud toodete või ainete tootmiseks, töötlemiseks, säilitamiseks või turustamiseks; 2) „tarbimiskoha jaotussüsteem“ – torustik, tarvikud ja seadmed, mis paigaldatakse nii avalikes kui eravaldustes üldjuhul olmevee kraanide vahele ning jaotusvõrk, kuid üksnes juhul, kui need ei kuulu veekäitleja vastutusalasse tema tegevuses veekäitlejana vastavalt asjaomase riigi õigusele; 3) „veekäitleja“ – üksus, mis tarnib olmevett; 4) „prioriteetsed tarbimiskohad“ – liikmesriigi kindlaks määratud suured valdused, mis ei ole kodumajapidamised, eelkõige üldsuse kasutamiseks avatud suured valdused, kus on palju kasutajaid, kes võivad kokku puutuda veega seotud riskidega; 5) „toidukäitlemisettevõtja“ – toidukäitlemisettevõtja määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punkti 2 tähenduses; 6) „toidukäitleja“ – toidukäitleja määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punkti 3 tähenduses; 7) „oht“ – vees leiduv bioloogiline, keemiline, füüsikaline või radioloogiline mõjur või vee seisundi mõni muu aspekt, mis võib inimeste tervist kahjustada; 8) „ohtlik olukord“ – olukord, mis põhjustab või mis ei hoia ära ohtu olmevee varustussüsteemile; 9) „risk“ – ohtliku olukorra tõenäosus ja tagajärgede raskus kokkuvõetult, kui olmevee varustussüsteemis peaks esinema oht ja ohtlik olukord; 10) „lähteaine“ – orgaaniliste materjalide või sideainete segude valmistamiseks tahtlikult lisatav aine; 11) „koostis“ – metalli, emaili, keraamilise või mõne muu anorgaanilise materjali keemiline koostis.

1. Käesolevat direktiivi ei kohaldata: a) loodusliku mineraalvee suhtes, mis on direktiivis 2009/54/EÜ osutatud vastutava asutuse poolt sellisena tunnustatud ega b) vee suhtes, mis on ravim direktiivi 2001/83/EÜ tähenduses. 2. Vett magestavate ja reisijaid vedavate merelaevade suhtes, mis tegutsevad veekäitlejatena, kohaldatakse üksnes käesoleva direktiivi artikleid 1–6 ning 9, 10, 13 ja 14 ning selle asjakohaseid lisasid. 3. Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta: a) vee, mis on mõeldud üksnes selliseks otstarbeks, mille puhul pädevad asutused on veendunud, et vee kvaliteet asjassepuutuvate tarbijate tervist mingil viisil otseselt ega kaudselt ei mõjuta; b) olmevee, mis pärineb isiklikust veevarustusest jõudlusega keskmiselt alla 10 m3 ööpäevas või mida kasutab vähem kui 50 inimest, välja arvatud juhul, kui selle veega varustamine toimub äri- või avalik-õigusliku tegevuse raames. 4. Liikmesriigid, kes on kasutanud lõike 3 punktis b nimetatud erandeid, tagavad asjassepuutuva elanikkonna teavitamise kõnealustest eranditest ning meetmetest, mida on võimalik võtta inimeste tervise kaitseks olmevee mistahes viisil saastamisest tingitud kahjuliku mõju eest. Lisaks antakse asjassepuutuvale elanikkonnale viivitamata asjakohast nõu, kui kõnealuse vee kvaliteedi tõttu on võimalik oht inimeste tervisele ilmne. 5. Liikmesriigid võivad vabastada toidukäitlejad käesoleva direktiivi kohaldamisest vee puhul, mida kasutatakse toidukäitlemisettevõttele iseloomulikel eesmärkidel, kui liikmesriigi pädevad asutused on veendunud, et vee kvaliteet ei mõjuta tarbimisvalmis toidu ohutust ja tingimusel, et nende toidukäitlejate veevarustuse puhul järgitakse asjakohaseid, eelkõige ohuanalüüsi menetluse ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetega seotud kohustusi ning asjaomaste liidu toidualaste õigusaktide kohaseid parandusmeetmeid. Liikmesriigid tagavad, et pudelitesse või mahutitesse villitava olmevee tootjad järgivad artikleid 1–5 ning I lisa A ja B osa. I lisa A osas sätestatud miinimumnõudeid ei kohaldata aga direktiivis 2009/54/EÜ osutatud allikaveele. 6. Veekäitlejate suhtes, kes tarnivad keskmiselt alla 10 m3 ööpäevas või teenindavad alla 50 inimese äri- või avalik-õigusliku tegevuse raames, kohaldatakse üksnes käesoleva direktiivi artikleid 1–6 ning 13, 14 ja 15 ning asjakohaseid lisasid.

1. Ilma et see mõjutaks muust liidu õigusest tulenevaid liikmesriikide kohustusi, võtavad liikmesriigid meetmeid, mis on vajalikud olmevee tervislikkuse ja puhtuse tagamiseks. Käesoleva direktiivi miinimumnõuete kohaldamisel käsitatakse olmevett tervisliku ja puhtana, kui kõik järgmised nõuded on täidetud: a) vesi ei sisalda mikroorganisme ja parasiite ega aineid sellisel arvul või sellises koguses, mis kujutavad võimalikku ohtu inimeste tervisele; b) vesi vastab I lisa A, B ja D osas sätestatud miinimumnõuetele; c) liikmesriigid on võtnud kõik muud meetmed, mis on vajalikud artiklite 5–14 täitmiseks. 2. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi rakendamiseks võetavad meetmed põhinevad ettevaatusprintsiibil ning ei too otseselt ega kaudselt kaasa olmevee praeguse kvaliteedi halvenemist ega olmevee valmistamiseks kasutatavate vete saastatuse mistahes viisil suurenemist. 3. Direktiivi 2000/60/EÜ kohaselt tagavad liikmesriigid, et nende territooriumil veelekete taseme ja veelekete vähendamise võimaluste hindamisel kasutatakse taristu lekkeindeksihindamismeetodit või muud asjakohast meetodit. Hindamisel võetakse arvesse asjakohaseid rahvatervise, keskkonna-, tehnilisi ja majanduslikke aspekte ning see hõlmab vähemalt neid veekäitlejaid, kes tarnivad vähemalt 10 000 m3 ööpäevas või teenindavad vähemalt 50 000 inimest. Hindamise tulemused edastatakse komisjonile hiljemalt 12. jaanuariks 2026. Hiljemalt 12. jaanuariks 2028 võtab komisjon kooskõlas artikliga 21 käesoleva direktiivi täiendamise eesmärgil vastu delegeeritud õigusakti, milles sätestatakse taristu lekkeindeksil või muul asjakohasel meetodil põhinev künnis, mille ületamisel peavad liikmesriigid esitama tegevuskava. Selle delegeeritud õigusakti koostamisel kasutatakse liikmesriikide hinnanguid ja nende hinnangute alusel kindlaks määratud liidu keskmist lekkemäära. Hiljemalt kaks aastat pärast kolmandas lõigus osutatud delegeeritud õigusakti vastuvõtmist esitavad liikmesriigid, kelle lekkemäär ületab delegeeritud õigusaktis sätestatud künnise, komisjonile tegevuskava, milles nähakse ette lekkemäära vähendamiseks võetavad meetmed.

1. Liikmesriigid kehtestavad olmevee suhtes kohaldatavate I lisas sätestatud parameetrite väärtused. 2. Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt kehtestatud parameetrite väärtused ei tohi olla leebemad kui need, mis on sätestatud I lisa A, B, C ja D osas. I lisa C osas sätestatud parameetrite väärtused kehtestatakse üksnes seire eesmärgil ning selleks, et tagada artiklis 14 sätestatud nõuete täitmine. 3. Liikmesriik kehtestab I lisas nimetamata täiendavate parameetrite väärtused, kui seda nõuab inimeste tervise kaitse tema territooriumil või selle osas. Kehtestatud väärtused peavad vastama vähemalt artikli 4 lõike 1 punkti a nõuetele.

1. Artikli 5 kohaselt kehtestatud väärtused I lisa A ja B osas loetletud parameetritele peavad olema täidetud: a) jaotusvõrgu kaudu antava olmevee puhul ruumi või rajatise selles paigas, kus vesi väljub üldjuhul olmevee jaoks kasutatavatest kraanidest; b) tsisternist antava olmevee puhul kohas, kus vesi tsisternist väljub; c) pudelitesse või mahutitesse villitud olmevee puhul villimiskohas; d) toidukäitlemisettevõtja kasutatava olmevee puhul kohas, kus vett selles ettevõttes kasutatakse. 2. Käesoleva artikli lõike 1 punkti a kohaldamisalasse kuuluva olmevee puhul loetakse, et liikmesriik on oma käesolevast artiklist ning artiklist 4 ja artikli 14 lõikest 2 tulenevad kohustused täitnud, kui ta suudab tõendada, et mittevastavus artikli 5 kohaselt kehtestatud parameetrite väärtuste suhtes on tingitud tarbimiskoha jaotussüsteemist või selle hooldusest, ilma et see mõjutaks artikli 10 kohaldamist prioriteetsete tarbimiskohtade puhul. 3. Kui kohaldatakse käesoleva artikli lõiget 2 ning on oht, et käesoleva artikli lõike 1 punkti a kohaldamisalasse kuuluv olmevesi ei vasta artikli 5 kohaselt kehtestatud parameetrite väärtustele, tagavad liikmesriigid sellest hoolimata, et: a) võetakse nõuetekohased meetmed parameetrite väärtustele mittevastavuse ohu vähendamiseks, näiteks vara omanike nõustamine võimalike parandusmeetmete alal, mida nad võivad võtta, või võetakse vajaduse korral muid meetmeid, nagu asjakohased töötlemisviisid, et vee olemust või omadusi enne selle jaotusse suunamist muuta, vähendades või likvideerides seeläbi ohu, et vesi pärast jaotusvõrgu läbimist parameetrite väärtustele ei vasta, ning b) asjaomaseid tarbijaid teavitatakse ja nõustatakse kõikide võimalike täiendavate parandusmeetmete alal, mida nad peaksid võtma.

1. Liikmesriigid tagavad, et olmeveega varustamise, olmevee töötlemise ja jaotamise suhtes kohaldatakse riskipõhist käsitlust, mis hõlmab kogu veevarustusahelat alates valgalast, veevõtust, töötlemisest, säilitamisest ja jaotamisest kuni artiklis 6 sätestatud nõuetele vastavuse hindamise kohani. Riskipõhine käsitlus sisaldab järgmisi elemente: a) olmevee veevõtukohtade valgalade riskihindamine ja riskijuhtimine kooskõlas artikliga 8; b) iga veevarustussüsteemi riskihindamine ja riskijuhtimine, mis hõlmab olmevee võtmist, töötlemist, säilitamist ja jaotamist kuni tarne lähtepunktini, mille veekäitlejad viivad läbi vastavalt artiklile 9, ning c) tarbimiskoha jaotussüsteemidega seotud riskihindamine vastavalt artiklile 10. 2. Liikmesriigid võivad kohandada riskipõhise käsitluse rakendamist, kahjustamata käesoleva direktiivi eesmärki seoses olmevee kvaliteedi ja tarbijate tervisega, kui esinevad eriomased piirangud, mis tulenevad geograafilistest asjaoludest, näiteks veejaotustsooni kaugusest või piiratud juurdepääsetavusest. 3. Liikmesriigid tagavad riskipõhise käsitluse rakendamiseks selge ja asjakohase vastutuse jaotuse sidusrühmade vahel viisil, mille liikmesriigid on ise kindlaks määranud. Vastutuse jaotus peab vastama liikmesriikide institutsioonilisele ja õiguslikule raamistikule. 4. Olmevee veevõtukohtade valgalade esimene riskihindamine ja riskijuhtimine tehakse esimest korda hiljemalt 12. juuliks 2027. Kõnealune riskihindamine ja riskijuhtimine vaadatakse läbi korrapäraste ajavahemike järel, mis ei ole pikemad kui kuus aastat, võttes arvesse direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 7 sätestatud nõudeid, ning vajaduse korral neid ajakohastatakse. 5. Veevarustussüsteemi esimene riskihindamine ja riskijuhtimine tehakse esimest korda hiljemalt 12. jaanuariks 2029. Kõnealune riskihindamine ja riskijuhtimine vaadatakse läbi korrapäraste ajavahemike järel, mis ei ole pikemad kui kuus aastat, ning vajaduse korral neid ajakohastatakse. 6. Tarbimiskoha jaotussüsteemide esimene riskihindamine tehakse esimest korda hiljemalt 12. jaanuariks 2029. Kõnealune riskihindamine vaadatakse läbi iga kuue aasta tagant ning vajaduse korral seda ajakohastatakse. 7. Lõigetes 4, 5 ja 6 sätestatud tähtajad ei takista liikmesriikidel tagamast, et meetmed võetakse nii kiiresti kui võimalik pärast riskide kindlakstegemist ja hindamist.

1. Ilma et see piiraks direktiivi 2000/60/EÜ artiklite 4–8 kohaldamist, tagavad liikmesriigid olmevee veevõtukohtade valgalade riskihindamise ja riskijuhtimise tegemise. 2. Liikmesriigid tagavad, et riskihindamine sisaldab järgmisi elemente: a) veevõtukohtade valgalade kirjeldus, sealhulgas: i) veevõtukohtade valgalade kindlakstegemine ja kaardistamine; ii) kui kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikli 7 lõikega 3 on kehtestatud kaitsevööndid, siis nende kaardistamine; iii) kõigi valgalal olevate veevõtukohtade geograafilised viited; kuna nende andmete puhul on ilmselt tegemist tundlike andmetega, eriti mis puudutab rahvatervist ja avalikku julgeolekut, peavad liikmesriigid tagama, et neid andmeid kaitstakse ja need edastatakse üksnes asjakohastele asutustele ja veekäitlejatele; iv) veevõtukohtade valgalade maakasutuse, äravoolu ja varustamise protsesside kirjeldus; b) veevõtukohtade valgalade ohtude ja ohtlike olukordade kindlakstegemine ning nende poolt olmevee kvaliteedile kujutatava võimaliku riski hindamine; hindamise käigus hinnatakse võimalikke riske, mis võivad põhjustada vee kvaliteedi halvenemist sel määral, et see võib kujutada ohtu inimeste tervisele; c) veevõtukohtade valgalade pinnavee või põhjavee või mõlema või toorvee asjakohase seire järgmistest loeteludest valitud asjakohaste parameetrite, ainete või saasteainete üle: i) käesoleva direktiivi I lisa A ja B osas sätestatud või artikli 5 lõike 3 kohaselt kehtestatud parameetrid; ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/118/EÜ (28) I lisas sätestatud põhjavee saasteainete ning saasteainete ja reostuse näitajad, millele liikmesriigid on kehtestanud läviväärtused kooskõlas kõnealuse direktiivi II lisaga; iii) prioriteetsed ained ja teatavad muud saasteained, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/105/EÜ (29) I lisas; iv) vesikonnaspetsiifilised saasteained, mille liikmesriigid on sätestanud vastavalt direktiivile 2000/60/EÜ; v) muud olmevee asjakohased saasteained, mille liikmesriigid on sätestanud käesoleva lõike punkti b alusel kogutud teabe põhjal; vi) looduslikult esinevad ained, mis võivad olmevee kaudu kujutada võimalikku ohtu inimeste tervisele; vii) käesoleva direktiivi artikli 13 lõike 8 alusel kehtestatud jälgimisnimekirja kuuluvad ained ja ühendid. Esimese lõigu punkti a kohaldamisel võivad liikmesriigid kasutada direktiivi 2000/60/EÜ artiklite 5 ja 7 alusel kogutud teavet. Esimese lõigu punkti b kohaldamisel võivad liikmesriigid kasutada direktiivi 2000/60/EÜ artikli 5 kohast inimtegevuse mõju ülevaadet ning kõnealuse direktiivi II lisa punktide 1.4, 1.5 ja 2.3–2.5 alusel märkimisväärse koormuse kohta kogutud teavet. Liikmesriigid valivad seire eesmärgil esimese lõigu punkti c alapunktidest i–vii välja parameetrid, ained või saasteained, mida peetakse asjakohasteks esimese lõigu punkti b alusel kindlaks tehtud ohte ja ohtlikke olukordi või lõike 3 kohaselt veekäitlejate esitatud teavet silmas pidades. Liikmesriigid võivad esimese lõigu punktis c osutatud asjakohase seire, sealhulgas olmevee kaudu inimeste tervist kahjustada võivate uute ainete avastamise eesmärgil kasutada direktiivi 2000/60/EÜ artiklite 7 ja 8 või liidu muude õigusaktide kohaselt tehtud seiret, mis on asjakohane seoses veevõtukohtade valgaladega. 3. Veekäitlejad, kes teostavad seiret veevõtukohtade valgalade või toorvee üle, peavad teavitama pädevat asutust seiratavate parameetrite, ainete või saasteainetega seotud suundumustest ja ebatavalistest numbritest või kontsentratsioonidest. 4. Vastavalt lõikele 2 teostatud riskihindamise tulemuste alusel tagavad liikmesriigid, et kindlaks tehtud riskide ennetamiseks või kontrollimiseks võetakse vastavalt vajadusele järgmisi riskijuhtimismeetmeid, alustades ennetusmeetmetest: a) kui see on vajalik olmevee kvaliteedi tagamiseks, määratletakse ja rakendatakse veevõtukohtade valgalade puhul lisaks direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 punktiga d ette nähtud või sellel alusel võetud meetmetele ka ennetusmeetmeid; vajaduse korral lisatakse need ennetusmeetmed nimetatud direktiivi artiklis 11 osutatud meetmeprogrammidesse; asjakohasel juhul tagavad liikmesriigid, et saastajad võtavad koostöös veekäitlejate ja muude asjaomaste sidusrühmadega selliseid ennetusmeetmeid kooskõlas direktiiviga 2000/60/EÜ; b) kui see on vajalik olmevee kvaliteedi tagamiseks, määratletakse ja rakendatakse veevõtukohtade valgalade puhul lisaks direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 punktiga d ette nähtud või sellele vastavalt võetud meetmetele ka leevendusmeetmeid; vajaduse korral lisatakse need leevendusmeetmed nimetatud direktiivi artiklis 11 osutatud meetmeprogrammidesse; asjakohasel juhul tagavad liikmesriigid, et saastajad võtavad koostöös veekäitlejate ja muude asjaomaste sidusrühmadega selliseid leevendusmeetmeid kooskõlas direktiiviga 2000/60/EÜ; c) tagatakse asjakohane seire veevõtukohtade valgalade pinnavees või põhjavees või mõlemas või toorvees sisalduvate parameetrite, ainete ja saasteainete üle, mis võivad vee tarbimisel kujutada ohtu inimeste tervisele või võivad tuua kaasa olmevee kvaliteedi langemise vastuvõetamatu tasemeni, ning mida ei ole võetud arvesse direktiivi 2000/60/EÜ artiklite 7 ja 8 kohase seire teostamisel; vajaduse korral lisatakse kõnealune seire nimetatud direktiivi artiklis 8 osutatud seireprogrammidesse; d) hinnatakse vajadust luua või muuta direktiivi 2000/60/EÜ artikli 7 lõikes 3 osutatud põhjavee ja pinnavee kaitsevööndeid ning muid asjakohaseid vööndeid. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas lõikes osutatud meetmete tõhusus vaadatakse läbi asjakohaste ajavahemike järel. 5. Liikmesriigid tagavad, et veekäitlejatel ja pädevatel asutustel on juurdepääs lõigetes 2 ja 3 osutatud teabele. Eelkõige peab asjaomastel veekäitlejatel olema juurdepääs lõike 2 esimese lõigu punkti c kohase seire tulemustele. Lõigetes 2 ja 3 osutatud teabe alusel võivad liikmesriigid: a) nõuda veekäitlejatelt teatavate parameetrite täiendavat seiret või töötlemist; b) lubada veekäitlejatel veevarustussüsteemi riskihindamist tegemata vähendada parameetri seiresagedust või eemaldada parameetri artikli 13 lõike 2 punkti a kohaselt veekäitleja seiratavate parameetrite loetelust, tingimusel et i) see parameeter ei ole põhiparameeter II lisa B osa punkti 1 tähenduses ning ii) ei ole ühtegi tegurit, mille puhul oleks põhjust eeldada, et see võib põhjustada olmevee kvaliteedi halvenemise. 6. Kui veekäitlejal on lubatud lõike 5 teise lõigu punktis b osutatud parameetri seiresagedust vähendada või parameeter seiratavate parameetrite loetelust eemaldada, tagavad liikmesriigid kõnealuste parameetrite asjakohase seire, kui nad vaatavad läbi veevõtukohtade valgalade riskihindamist ja riskijuhtimist vastavalt artikli 7 lõikele 4.

1. Liikmesriigid tagavad, et veekäitleja teevad veevarustussüsteemi riskihindamise ja riskijuhtimise. 2. Liikmesriigid tagavad, et veevarustussüsteemi riskihindamine: a) võtab arvesse artikli 8 kohaselt teostatud veevõtukohtade valgalade riskihindamise ja riskijuhtimise tulemusi; b) sisaldab veevarustussüsteemi kirjeldust alates veevõtukohast, vee töötlemisest, säilitamisest ja jaotamisest kuni tarne lähtepunktini ning c) hõlmab veevarustussüsteemi ohtude ja ohtlike olukordade kindlakstegemist ning kasutatava olmevee kvaliteedist inimeste tervisele tuleneva võimaliku riski hindamist, võttes arvesse kliimamuutustest, leketest ja lekkivatest torudest põhjustatud riske. 3. Liikmesriigid tagavad kooskõlas lõikega 2 tehtud riskihindamise tulemuste põhjal järgmiste riskijuhtimismeetmete võtmise: a) määratletakse kontrollimeetmed veevarustussüsteemis kindlaks tehtud olmevee kvaliteeti ohustada võivate riskide ennetamiseks ja leevendamiseks ning viiakse neid meetmeid ellu; b) määratletakse veevarustussüsteemi puhul lisaks käesoleva direktiivi artikli 8 lõike 4 või direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 kohaselt ette nähtud või võetud meetmetele kontrollimeetmed valgaalade veevõtukohtadest tulenevate olmevee kvaliteeti ohustada võivate riskide leevendamiseks ning viiakse neid meetmeid ellu; c) rakendatakse artikli 13 kohast varustuspõhist operatiivseire programmi; d) juhul, kui olmevee ettevalmistamisel või jaotamisel kasutatakse desinfitseerimist, tagatakse desinfitseerimise tõhususe kontroll, et desinfitseerimise kõrvalsaadustest tulenev saaste oleks võimalikult väike, ilma et desinfitseerimine sellest kannataks, ning et veepuhastuskemikaalidest tulenev saaste oleks võimalikult väike ning et vette jäävad ained ei seaks ohtu artiklis 4 sätestatud üldiste kohustuste saavutamist; e) kontrollitakse, kas veevarustussüsteemis kasutatavad olmeveega kokkupuutuvad materjalid, veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid vastavad artiklite 11 ja 12 nõuetele. 4. Liikmesriigid teevad kooskõlas lõikega 2 tehtud veevarustussüsteemi riskihindamise tulemuste põhjal järgmist: a) lubavad võimaldada parameetri seiresageduse vähendamist või parameetri eemaldamist seiratavate parameetrite loetelust, välja arvatud II lisa B osa punktis 1 osutatud põhiparameetrid, kui pädev asutus on veendunud, et see ei ohusta olmevee kvaliteeti: i) lähtuvalt parameetri toorvees esinemise sagedusest vastavalt artikli 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatud veevõtukohtade valgalade riskihindamisele; ii) kui parameeter võib tuleneda üksnes teatava töötlemisviisi või desinfitseerimismeetodi kasutamisest ning veekäitleja seda viisi või meetodit ei kasuta, või iii) II lisa C osas sätestatud spetsifikatsioonide alusel; b) tagavad, et olmevees seiratavate parameetrite loetelu laiendatakse vastavalt artiklile 13 või nende seiresagedust suurendatakse: i) võttes aluseks parameetri toorvees esinemise sageduse vastavalt artikli 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatud veevõtukohtade valgalade riskihindamisele või ii) II lisa C osas sätestatud spetsifikatsioonide alusel. 5. Veevarustussüsteemi riskihindamine keskendub I lisa A, B ja C osas loetletud parameetritele, artikli 5 lõike 3 kohaselt kehtestatud parameetritele ning artikli 13 lõike 8 alusel koostatud jälgimisnimekirja kantud ainetele ja ühenditele. 6. Liikmesriigid võivad vabastada veekäitlejad, kes tarnivad ööpäevas keskmiselt 10 m3 kuni 100 m3 vett või teenindavad 50 kuni 500 inimest, veevarustussüsteemi riskihindamise ja riskijuhtimise tegemise nõuetest, kui pädev asutus on veendunud, et see ei ohusta olmevee kvaliteeti. Kui vabastus tehakse, peavad vabastuse saanud veekäitlejad viima läbi artikli 13 kohast korrapärast seiret.

1. Liikmesriigid tagavad tarbimiskoha jaotussüsteemide riskihindamise. Riskihindamine hõlmab järgmisi elemente: a) tarbimiskoha jaotussüsteemide ning seotud toodete ja materjalidega seotud võimalike riskide üldine analüüs ning selle hindamine, kas need võimalikud riskid mõjutavad vee kvaliteeti kohas, kus vesi väljub tavaliselt olmevee võtuks kasutatavast kraanist; üldine analüüs ei hõlma üksikute kinnistute analüüsi, ning b) I lisa D osas loetletud parameetrite seire valdustes, kus on punkti a kohaselt tehtud üldise analüüsi käigus tuvastatud spetsiifilised riskid vee kvaliteedile ja inimeste tervisele. Legionella või plii puhul võivad liikmesriigid otsustada keskenduda esimese lõigu punktis b osutatud seire puhul prioriteetsetele tarbimiskohtadele. 2. Kui liikmesriigid järeldavad lõike 1 esimese lõigu punkti a kohaselt tehtud üldise analüüsi alusel, et kinnistusisestest jaotussüsteemidest või nendega seotud toodetest või materjalidest tuleneb risk inimeste tervisele või kui lõike 1 esimese lõigu punkti b kohane seire näitab, et I lisa D osas sätestatud parameetrite väärtusi ei järgita, tagavad liikmesriigid asjakohaste meetmete võtmise I lisa D osas sätestatud parameetrite väärtustele mittevastavuse riski kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Legionella puhul on need meetmed suunatud vähemalt prioriteetsetele tarbimiskohtadele. 3. Selleks et vähendada tarbimiskoha jaotusega seotud riske kõigis tarbimiskoha jaotussüsteemides, tagavad liikmesriigid, et nad kaaluvad kõiki järgmisi meetmeid ja võtavad neist meetmetest asjakohased: a) ärgitavad avalike ja eravalduste omanikke tegema tarbimiskoha jaotusega seotud riskihindamist; b) teavitavad tarbijaid ning avalike ja eravalduste omanikke meetmetest, mille eesmärk on kõrvaldada või vähendada olmevee kvaliteedinormide mittetäitmise riske, mis tulenevad tarbimiskoha jaotussüsteemist; c) nõustavad tarbijaid olmevee tarbimise ja kasutamise tingimuste ning võimalike meetmete küsimuses, et vältida nende riskide uuesti avaldumist; d) propageerivad koolitusi, mis on suunatud torulukkseppadele ja muudele spetsialistidele, kes tegelevad tarbimiskoha jaotussüsteemidega ning olmeveega kokkupuutuvate materjalide ja ehitustoodete paigaldamisega; e) seoses Legionellaga tagavad, et kehtestatakse tõhusad ja riskidega proportsionaalsed kontrolli- ja haldusmeetmed võimalike haiguspuhangute ennetamiseks ja tõrjumiseks, ning f) rakendavad meetmeid olemasolevates kinnistusisestes jaotussüsteemides pliist valmistatud osade väljavahetamiseks, kui see on majanduslikult ja tehniliselt teostatav.

1. Artikli 4 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et materjalid, mis on mõeldud kasutamiseks olmevee võtmise, puhastamise, säilitamise või jaotamisega seotud uutes rajatistes või olemasolevates rajatistes remonttööde või ümberehituse puhul ja mis puutuvad olmeveega kokku: a) ei ohusta otse ega kaudselt käesolevas direktiivis sätestatud inimeste tervise kaitset; b) ei kahjusta vee värvi, lõhna ega maitset; c) ei soodusta mikroobide kasvu; d) ei leosta vette saasteaineid koguses, mis on materjali kavandatud eesmärki silmas pidades vajalikust suurem. 2. Lõike 1 ühetaolise kohaldamise tagamiseks võtab komisjon vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse V lisas sätestatud põhimõtete alusel olmeveega kokkupuutuvatele materjalidele konkreetsed minimaalsed hügieeninõuded. Rakendusaktidega kehtestatakse: a) hiljemalt 12. jaanuariks 2024 nende lähteainete, koostiste ja koostisosade katse- ja heakskiitmismetoodika, mis kantakse lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa nimekirjadesse, sealhulgas konkreetse aine või materjaliga seotud migratsiooni piirnormid ja teaduslikud eeltingimused; b) hiljemalt 12. jaanuariks 2025, võttes aluseks Euroopa Kemikaaliameti poolt kokku koondatud ja kehtivuse lõpptähtpäevi sisaldavad andmed, lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa nimekirjad, mis on koostatud kõikide materjaligruppide, st orgaaniliste materjalide, sideainete, metalli, emaili ning keraamiliste ja muude anorgaaniliste materjalide kohta, mis on lubatud kasutamiseks olmeveega kokkupuutuvate materjalide ja toodete tootmiseks, ning mis sisaldavad asjakohasel juhul materjalide kasutustingimusi ja migratsiooni piirnorme, mis määratakse kindlaks käesoleva lõigu punkti a alusel kehtestatud metoodika kohaselt, ning võttes arvesse lõikeid 3 ja 4; c) hiljemalt 12. jaanuariks 2024 selliste tootes kasutatavate valmismaterjalide katse- ja heakskiitmismenetlused ja -meetodid, mis on valmistatud lubatud ainete Euroopa nimekirjadesse kantud materjalidest või sinna kantud lähteainete, koostiste ja koostisosade kombinatsioonidest, sealhulgas: i) teha kindlaks vette migreerunud asjaomased testitavad ained ja muud parameetrid, näiteks hägusus, maitse, lõhn, värv, orgaanilise süsiniku üldsisaldus, aimamatute ainete eritumine ja mikroobide kasvu soodustamine; ii) vee kvaliteedi mõjurite katsemeetodid, võttes arvesse kõiki asjakohaseid Euroopa standardeid; iii) katse läbimise/mitteläbimise kriteeriumid, milles võetakse muu hulgas arvesse teisendusfaktoreid ainete migratsiooniks kraanis saavutatavatel hinnangulistel tasemetel, ning kui see on asjakohane, kohaldamise ja kasutamise tingimused. Käesolevas lõikes sätestatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 22 osutatud kontrollimenetlusega. 3. Esimesed kooskõlas lõike 2 esimese lõigu punktiga b kehtestatavad lubatud ainete Euroopa nimekirjad peavad muu hulgas põhinema kehtivatel liikmesriikide lubatud ainete nimekirjadel, muudel kehtivatel liikmesriigi õigusnormidel ning riskihindamistel, millest lähtuvalt liikmesriikide nimekirjad kehtestati. Seetõttu teavitavad liikmesriigid Euroopa Kemikaaliametit hiljemalt 12. juuliks 2021 kehtivatest riiklikest lubatud ainete nimekirjadest, muudest õigusnormidest ja olemasolevatest hindamisdokumentidest. Orgaaniliste materjalide kohta koostatud lubatud lähteainete Euroopa nimekirja puhul võetakse arvesse komisjoni poolt vastavalt määruse (EÜ) nr 1935/2004 artiklile 5 koostatud loetelu. 4. Lubatud ainete Euroopa nimekirjadesse kantakse ainult need lähteained, koostised ja koostisosad, mis on kasutuseks lubatud, nagu on osutatud lõike 2 esimese lõigu punktis b. Lubatud ainete Euroopa nimekirjad peavad sisaldama lõpptähtpäevi, mis on kehtestatud Euroopa Kemikaaliameti soovituse alusel. Lõpptähtpäevad kehtestatakse eelkõige ainete ohtlike omaduste, läbiviidud riskihindamiste kvaliteedi ning selle põhjal, mil määral need riskihindamised on ajakohased. Lubatud ainete Euroopa nimekirjad võivad sisaldada üleminekusätteid. Lõikes 6 osutatud Euroopa Kemikaaliameti arvamuste põhjal vaatab komisjon lõike 2 esimese lõigu punktis b osutatud rakendusaktid korrapäraselt läbi ja vajaduse korral ajakohastab neid, võttes arvesse uusimaid teaduse ja tehnoloogia arenguid. Esimene läbivaatamine viiakse lõpule 15 aasta jooksul pärast esimese lubatud ainete Euroopa nimekirja kehtestamist. Komisjon tagab, et kõik asjaomased õigusaktid või standardimisvolitused, mille ta annab muude liidu õigusaktide kohaselt, on kooskõlas käesoleva direktiiviga. 5. Ettevõtjad ja asjaomased asutused esitavad taotlused lähteainete, koostiste või koostisosade lisamiseks lubatud ainete Euroopa nimekirjadesse või sealt eemaldamiseks Euroopa Kemikaaliametile. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 21 vastu delegeeritud õigusaktid käesoleva direktiivi täiendamiseks, millega kehtestatakse taotluste esitamise menetlus, sealhulgas teabele esitatavad nõuded. Menetlus peab tagama, et taotlustele lisataks riskihinnangud ja et ettevõtjad ja asjaomased asutused edastaksid riskihindamisteks vajaliku teabe kindlas vormis. 6. Euroopa Kemikaalimeti riskihindamise komitee, mis on loodud määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 76 lõike 1 punkti c kohaselt, annab arvamuse iga lõike 5 kohaselt esitatud taotluse kohta tähtaja jooksul, mis kehtestatakse nimetatud lõikes osutatud delegeeritud õigusaktidega. Nendesse delegeeritud õigusaktidesse võib lisada ka muid menetlussätteid, mis käsitlevad taotlemiskorda ning riskihindamiskomitee ja Euroopa Kemikaaliameti arvamuste esitamist. 7. Liikmesriigid kaaluvad, kas tooted, mis on kiidetud heaks lõikes 2 sätestatud spetsiifiliste minimaalsete hügieeninõuete kohaselt, vastavad lõikes 1 sätestatud nõuetele. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohaldamiseks võib turule lasta ainult sellised olmeveega kokkupuutuvaid tooteid, milles kasutatakse käesoleva direktiivi kohaselt heakskiidetud valmismaterjale. ELi toimimise lepingu artikli 193 kohaselt ei takista see liikmesriike võtmast rangemaid kaitsemeetmeid valmismaterjalide kasutamiseks spetsiifilistel või piisavalt põhjendatud juhtudel, eriti kui see on vajalik kohaliku toorvee eriomase kvaliteedi tõttu. Kõnealustest meetmetest teatatakse komisjonile. Käesoleva artikliga hõlmatud toodete suhtes kohaldatakse määrust (EL) 2019/1020. 8. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 21 vastu delegeeritud õigusaktid käesoleva direktiivi täiendamiseks, millega määratakse kindlaks asjakohane vastavushindamismenetlus, mida kohaldatakse käesoleva artikliga hõlmatud toodetele Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 768/2008/EÜ (30) II lisas sätestatud moodulite alusel. Kasutatava vastavushindamismenetluse kindlaksmääramisel tagab komisjon kooskõla käesoleva direktiivi artikli 1 lõikes 2 osutatud eesmärkidega, võttes samal ajal arvesse proportsionaalsuse põhimõtet. Selleks lähtub komisjon määruse (EL) nr 305/2011 V lisas sätestatud toimivuse püsivuse hindamise ja kontrollimise süsteemist 1+ või üldjoontes samaväärsest menetlusest, välja arvatud juhul, kui see oleks ebaproportsionaalne. Juhul kui asjaomastesse vastavushindamismenetlustesse on kaasatud vastavushindamisasutused, sisaldavad käesolevas lõikes osutatud delegeeritud õigusaktid ka nende määramise korda. 9. Lõikes 2 osutatud rakendusaktide vastuvõtmiseni on liikmesriikidel õigus jätta kehtima või kehtestada riigisisesed meetmed lõikes 1 osutatud koostiste spetsiifiliste minimaalsete hügieeninõuete kohta, kui need vastavad ELi toimimise lepingule. 10. Käesoleva artikli järgimise lihtsustamiseks esitab komisjon vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1025/2012 (31) artiklile 10 ühele või mitmele Euroopa standardiorganisatsioonile taotluse koostada olmeveega kokkupuutuvate toodete ühtlustatud Euroopa katse- ja hindamisstandardid. 11. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 21 vastu delegeeritud õigusaktid käesoleva direktiivi täiendamiseks, millega kehtestatakse ühetaolised spetsifikatsioonid olmeveega kokkupuutuvate toodete nähtavaks, selgesti loetavaks ja kustumiskindlaks märgistuseks, mida kasutatakse, et osutada toodete vastavusele käesolevale artiklile. 12. Komisjon vaatab hiljemalt 12. jaanuariks 2032, tuginedes eelkõige määruste (EÜ) nr 1935/2004 ja (EL) nr 305/2011 kohaldamisel saadud kogemustele, läbi käesolevas artiklis sätestatud süsteemi toimimise ja esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, kas a) inimeste tervist on käesoleva artikliga hõlmatud küsimustes piisaval määral kaitstud kogu liidus; b) olmeveega kokkupuutuvate toodete siseturg toimib nõuetekohaselt; c) käesoleva artikliga hõlmatud küsimustes on vaja esitada veel seadusandlike ettepanekuid.

1. Artikli 4 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et olmeveega kokkupuutuvad veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid: a) ei kahjustaks otse ega kaudselt käesolevas direktiivis sätestatud inimeste tervise kaitset; b) ei kahjustaks vee värvi, lõhna ega maitset; c) ei soodustaks tahtmatult mikroobide teket; d) ei saastaks vett suuremal määral, kui see, mis on vajalik kavandatud eesmärgi saavutamiseks. 2. Käesoleva artikli nõuete rakendamiseks riiklikul tasandil kohaldatakse vastavalt artikli 4 lõiget 2. 3. Vastavalt käesoleva artikli lõikele 1 ja piiramata määruse (EL) nr 528/2012 kohaldamist ning kasutades asjakohaseid Euroopa standardeid, mis käsitlevad teatavaid veepuhastuskemikaale ja filtreerimisvahendeid, tagavad liikmesriigid, et veepuhastuskemikaalide ja filtreerimisvahendite puhtus oleks kontrollitud ning nende kemikaalide ja filtreerimisvahendite kvaliteet oleks tagatud.

1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada käesoleva artikli ning II lisa A ja B osa kohane olmevee kvaliteedi korrapärane seire, kontrollimaks, et tarbijatele kättesaadav vesi vastab käesoleva direktiivi nõuetele ning eelkõige artikli 5 kohaselt kehtestatud parameetrite väärtustele. Olmevee proove tuleb võtta sellisel viisil, et need kajastaksid olemvee kvaliteeti kogu aasta lõikes. 2. Lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks kehtestatakse igasuguse olmevee jaoks seireprogrammid vastavalt II lisa A osale. Need seireprogrammid on varustuspõhised ja nendes võetakse arvesse veevõtukohtade valgalade ning veevarustussüsteemide riskihindamise tulemusi ning need koosnevad järgmistest elementidest: a) I lisa A, B ja C osas loetletud parameetrite seire ning artikli 5 lõike 3 kohaselt kehtestatud parameetrite seire kooskõlas II lisaga ning, kui tehakse veevarustussüsteemi riskihindamine, kooskõlas artikliga 9 ja II lisa C osaga, välja arvatud juhul, kui liikmesriik otsustab, et vastavalt artikli 8 lõike 5 teise lõigu punktile b või artikli 9 lõike 4 punktile a võib mõne neist parameetritest seiratavate parameetrite loetelust välja arvata; b) I lisa D osas loetletud parameetrite seire, mis on tarbimiskoha jaotussüsteemidega seotud riskihindamisel ette nähtud artikli 10 lõike 1 punktiga b; c) jälgimisnimekirja kuuluvate ainete ja ühendite seire kooskõlas käesoleva artikli lõike 8 viienda lõiguga; d) seire ohu ja ohtlike olukordade kindlaks tegemiseks, nagu see on sätestatud artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punktis c; e) operatiivseire läbiviimine vastavalt II lisa A osa punktile 3. 3. Proovivõtukohad määravad kindlaks pädevad asutused ning need peavad vastama II lisa D osas sätestatud asjaomastele tingimustele. 4. Liikmesriigid peavad järgima III lisas sätestatud parameetrite analüüsi spetsifikatsioone kooskõlas järgmiste põhimõtetega: a) kasutada võib III lisa A osas sätestamata analüüsi meetodeid, kui on võimalik tõendada, et saadud tulemused on vähemalt sama usaldusväärsed, kui saadakse III lisa A osas sätestatud meetoditega; selleks esitatakse komisjonile kogu vajalik teave kõnealuste meetodite ja nende samaväärsuse kohta; b) III lisa B osas sätestatud parameetrite puhul võib kasutada kõiki analüüsimeetodeid, mis vastavad kõnealuses lisas sätestatud nõuetele. 5. Liikmesriigid tagavad, et iga juhtumi puhul eraldi tehakse täiendavat seiret ainete ja mikroorganismide üle, mille osas ei ole parameetri väärtust artikli 5 kohaselt kehtestatud, kui on alust arvata, et neid võib esineda sellisel arvul või sellises konsentratsioonis, mis kujutab endast võimalikku ohtu inimeste tervisele. 6. Hiljemalt 12. jaanuariks 2024 võtab komisjon kooskõlas artikliga 21 vastu delegeeritud õigusaktid käesoleva direktiivi täiendamiseks, millega kehtestatakse mikroplasti mõõtmise metoodika, eesmärgiga kanda mikroplast artikli lõikes 8 osutatud jälgimisnimekirja, kui on täidetud nimetatud lõike kohaselt sätestatud tingimused. 7. Komisjon töötab hiljemalt 12. jaanuariks 2024 välja tehnilised suunised analüütiliste meetodite kohta parameetrite alusel per- ja polüfluoritud alküülühendite „PFASid kokku“ ja „PFASide summa“ seireks, sealhulgas avastamispiiri, väärtuste ja seire jaoks võetavate analüüside sageduse kohta. 8. Komisjon võtab vastu rakendusaktid üldsusele või teadlastekogukonnale terviseohutuse seisukohast muret tekitavaid aineid ja ühendeid, näiteks ravimeid, endokriinfunktsiooni kahjustavaid ühendeid ja mikroplasti kajastava jälgimisnimekirja (edaspidi „jälgimisnimekiri“) loomiseks ning ajakohastamiseks. Ained ja ühendid kantakse jälgimisnimekirja, kui nende esinemine olmevees on tõenäoline ja need võivad ohustada inimeste tervist. Selles tugineb komisjon eeskätt WHO teadusuuringutele. Uue aine või ühendi nimekirja kandmine peab olema artiklite 1 ja 4 kohaselt piisaval põhjendatud. Esimesse jälgimisnimekirja lisatakse beeta-östradiool ja nonüülfenool, võttes arvesse nende endokriinseid häireid põhjustavaid omadusi ja ohtu inimeste tervisele. Esimene jälgimisnimekiri kehtestatakse hiljemalt 12. jaanuariks 2022. Jälgimisnimekirjas esitatakse iga aine ja ühendi suunisväärtus ja vajaduse korral võimalik analüüsimeetod, millega ei kaasne ülemääraseid kulusid. Liikmesriigid kehtestavad nõuded jälgimisnimekirja kantud ainete ja ühendite võimaliku esinemise seireks olmevee varustusahela asjakohastes punktides. Selleks võivad liikmesriigid võtta arvesse käesoleva direktiivi artikli 8 lõigete 1, 2 ja 3 alusel kogutud teavet ning kasutada kooskõlas direktiividega 2000/60/EÜ ja 2008/105/EÜ või mõne muu liidu asjaomase õigusakti alusel kogutud seireandmeid, et hoida ära seirenõuete kattumist. Seiretulemused lisatakse artikli 18 lõike 1 punkti b alusel koostatud andmestikesse koos artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punkti c alusel tehtud seire tulemustega. Kui artikli 8 lõike 2 või käesoleva lõike viienda lõigu kohaselt on leitud kõnealuseid jälgimisnimekirja kantud aineid või ühendeid koguses, mis ületab jälgimisnimekirjas esitatud suunisväärtusi, tagavad liikmesriigid, et kaalutakse kõiki järgmisi meetmeid ja võetakse asjakohaseks peetavaid meetmeid: a) artikli 8 lõike 4 esimese lõigu punktides a, b ja c sätestatud ennetusmeetmed, leevendusmeetmed või asjakohane seire veevõtukohtade valgalades või toorvees; b) veekäitlejatelt kõnealuste ainete ja ühendite seire nõudmine kooskõlas artikli 8 lõike 5 teise lõigu punktiga a; c) veekäitlejatele esitatav nõue kontrollida, kas töötlemine on suunisväärtuse saavutamiseks piisav, ja vajaduse korral töötlemist optimeerida, ning d) parandusmeetmed kooskõlas artikli 14 lõikega 6, kui liikmesriigid peavad seda inimeste tervise kaitsmiseks vajalikuks. Käesolevas lõikes sätestatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 22 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Liikmesriigid tagavad, et artikli 5 kohaselt kehtestatud parameetrite väärtustele mittevastavust uuritakse viivitamata, et teha kindlaks selle põhjus. 2. Kui artikli 4 lõikega 1 ettenähtud kohustuste täitmiseks võetud meetmetest hoolimata ei vasta olmevesi artikli 5 kohaselt kehtestatud parameetrite väärtustele ning ilma et see piiraks artikli 6 lõike 2 kohaldamist, tagavad asjaomased liikmesriigid olmevee kvaliteedi taastamiseks vajalike parandusmeetmete võtmise võimalikult kiiresti ning korraldavad meetmete elluviimise eelisjärjekorras, pidades muu hulgas silmas asjassepuutuva parameetri väärtuse ületamise määra ning sellega seotud võimalikku ohtu inimeste tervisele. I lisa D osas esitatud parameetrite väärtustele mittevastavuse korral hõlmavad parandusmeetmed artikli 10 lõikes 3 sätestatud meetmeid. 3. Olenemata sellest, kas parameetrite väärtustele mittevastavust on esinenud või mitte, tagavad liikmesriigid, et keelatakse varustamine olmeveega, mis võib olla ohtlik inimeste tervisele, või piiratakse kõnealuse olmevee kasutamist ning võetakse muud parandusmeetmed, mis on vajalikud inimeste tervise kaitseks. Liikmesriigid käsitavad igasugust mittevastavust I lisa A ja B osas esitatud parameetrite väärtustele võimaliku ohuna inimeste tervisele, välja arvatud juhul, kui pädev asutus leiab, et parameetrite väärtustele mittevastavus on tühine. 4. Kui parameetrite väärtuste mittejärgimine on lõigetes 2 ja 3 kirjeldatud juhtudel käsitatav võimaliku ohuna inimeste tervisele, võtavad liikmesriigid võimalikult kiiresti kõik järgmised meetmed: a) teavitavad kõiki mõjutatud tarbijaid võimalikust ohust inimeste tervisele ja selle põhjustest, parameetri väärtuse ületamisest ning võetud parandusmeetmetest, sealhulgas keelavatest või kasutust piiravatest või muudest meetmetest; b) annavad tarbijatele vajalikku nõu vee tarbimise ja kasutamise tingimuste kohta ning ajakohastavad oma soovitusi korrapäraselt, võttes eelkõige arvesse elanikkonnarühmi, kelle puhul on suurenenud veega seotud terviseriskide oht, ning c) teavitavad tarbijaid kohe, kui on kindlaks tehtud, et võimalikku ohtu inimeste tervisele enam ei ole ning teatavad neile, et teenus toimib taas tavapärasel viisil. 5. Pädevad asutused või muud asjaomased organid otsustavad, milliseid meetmeid tuleb lõike 3 alusel võtta, pidades silmas võimalikke olmevee tarbimise katkestamisest või selle kasutamise piiramisest tulenevaid ohte inimeste tervisele. 6. Parameetrite väärtustele või I lisa C osas sätestatud spetsifikatsioonidele mittevastavuse korral kaaluvad liikmesriigid, kas mittevastavus kujutab ohtu inimeste tervisele. Nad võtavad parandusmeetmeid olmevee kvaliteedi taastamiseks, kui see on inimeste tervise kaitsmiseks vajalik.

1. Põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid ette näha erandeid I lisa B osas sätestatud või artikli 5 lõike 3 kohaselt kehtestatud parameetrite väärtustest kuni nende poolt kindlaksmääratava maksimaalse väärtuseni, tingimusel, et erandid ei kujuta endast võimalikku ohtu inimeste tervisele ning asjassepuutuva piirkonna olmeveevarustust ei ole muul viisil võimalik mõistlike vahenditega korraldada. Erandeid võib teha ainult järgmistel juhtudel: a) tegemist on uue valgalaga olmevee võtmiseks; b) olmevee võtmise valgalal on tuvastatud uus saasteallikas või kui on äsja otsitud või leitud uusi parameetreid või c) olemasoleval olmevee võtmise valgalal on tekkinud ettenägematu ja erakorraline olukord, mis võib põhjustada parameetrite väärtuste ajutist piiratud ületamist. Esimeses lõigus osutatud erandeid tehakse nii lühikeseks tähtajaks kui võimalik ning nende kehtivus ei tohi ületada kolme aastat. Erandi kehtivuse tähtaja lõpupoole korraldavad liikmesriigid läbivaatamise, et teha kindlaks, kas saavutatud edu on piisav. Erandlike asjaolude korral võib liikmesriik teha esimese lõigu punktide a ja b suhtes teise erandi. Kui liikmesriik kavatseb teha teise erandi, edastab ta läbivaatamise tulemused koos teise erandi tegemise otsuse põhjendustega komisjonile. Teise erandi kehtivus ei tohi ületada kolme aastat. 2. Kõikides lõike 1 kohaselt tehtud erandites märgitakse järgmist: a) erandi tegemise põhjused; b) asjassepuutuv parameeter, eelnevad asjaomased seiretulemused ning erandiga lubatav maksimaalne lubatud parameetri väärtus; c) geograafiline piirkond, ööpäevas tarbimiseks antava vee kogus, asjassepuutuv elanikkond ning kas see mõjutab mõnda asjassepuutuvat toidukäitlejat; d) asjakohane seireskeem, vajadusel tihedama seiresagedusega; e) vajalike parandusmeetmete kava lühikokkuvõte, sealhulgas tööde ajakava ja maksumuse prognoos ning sätted ülevaatuse kohta, ning f) erandi kehtivusaeg. 3. Kui pädevad asutused leiavad, et parameetrite väärtusele mittevastavus on tühine ning kui artikli 14 lõike 2 alusel võetavatest meetmetest piisab probleemi kõrvaldamiseks 30 päeva jooksul, ei ole tarvis käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud teavet erandisse märkida. Sel juhul märgivad pädevad asutused või muud asjaomased organid erandis üksnes asjassepuutuva parameetri lubatud maksimumväärtuse ning probleemi kõrvaldamiseks antud tähtaja. 4. Lõikele 3 ei tohi enam tugineda, kui veevarustuse mittevastavus mõne parameetri väärtusele on väldanud viimase 12 kuu jooksul kokku rohkem kui 30 päeva. 5. Käesolevas artiklis sätestatud erandi teinud liikmesriik tagab, et kogu kõnealusest erandist mõjutatud elanikkonda teavitatakse erandist ja selle kohaldamise tingimustest viivitamata ja kohasel viisil. Lisaks tagab liikmesriik vajadusel nende konkreetsete elanikkonnarühmade nõustamise, kellele erand võib olla eriti ohtlik. Esimeses lõigus osutatud kohustused ei kehti lõikes 3 kirjeldatud olukorras, välja arvatud juhul, kui pädevad asutused otsustavad teisiti. 6. Käesolevat artiklit ei kohaldata olmevee suhtes, mida pakutakse pudelites või mahutites.

1. Ilma et see piiraks direktiivi 2000/60/EÜ artikli 9 ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist ning võttes arvesse kohalikke, piirkondlikke ja kultuurilisi väljavaateid ja tingimusi veejaotuseks, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et parandada juurdepääsu olmeveele või juurdepääs säilitada, eelkõige kaitsetute ja tõrjutud rühmade puhul, nagu liikmesriigid neid määratlevad. Selleks teevad liikmesriigid järgmist: a) teevad kindlaks olmeveele juurdepääsuta või piiratud juurdepääsuga inimesed, sealhulgas kaitsetud ja tõrjutud rühmad, ning põhjused, miks juurdepääs puudub; b) hindavad juurdepääsu parandamise võimalusi selliste inimeste jaoks; c) teavitavad selliseid inimesi jaotusvõrguga ühinemise võimalustest või alternatiivsetest olmevee saamise võimalustest ning d) võtavad meetmeid, mida nad peavad vajalikuks ja asjakohaseks, et tagada kaitsetute ja tõrjutud rühmade juurdepääs olmeveele. 2. Et propageerida kraanist tuleva olmevee kasutamist, tagavad liikmesriigid, et avalikesse kohtadesse paigaldatakse väli- ja sisetingimustes kasutatavad seadmed, kui see on tehniliselt teostatav, tehes seda viisil, mis on proportsionaalne vajadusega kõnealuste meetmete järele, ning võttes arvesse spetsiifilisi kohalikke tingimusi, näiteks kliimat ja geograafilisi tingimusi. Liikmesriigid võivad kraanist tuleva olmevee kasutamise propageerimiseks võtta ka järgmisi meetmeid: a) teadlikkuse suurendamine lähimatest väli- ja sisetingimustes kasutatavatest seadmetest; b) kampaaniad kodanike teavitamiseks kraanist tuleva olmevee kvaliteedist; c) haldusasutustes ja üldkasutatavates hoonetes olmevee pakkumise toetamine; d) restoranides, sööklates ning toitlustusteenuste osutamisel klientidele tasuta või odava olmevee pakkumise julgustamine. 3. Liikmesriigid tagavad, et käesolevas artiklis osutatud meetmete rakendamiseks hõlbustavad nad nende poolt vajalikuks peetava abi andmist pädevatele asutustele.

1. Liikmesriigid tagavad piisava ja ajakohase olmeveealase teabe kättesaadavuse kooskõlas IV lisaga, pidades kinni kohaldatavatest andmekaitsenormidest. 2. Liikmesriigid tagavad, et kõik olmevee saajad saavad korrapäraselt ja vähemalt kord aastas ilma küsimata ning kõige sobivamal ja kergesti juurdepääsetaval kujul, näiteks arvetel või nutirakenduse kaudu järgmise teabe: a) teave olmevee kvaliteedi kohta, sealhulgas indikaatorparameetrid; b) tarnitava olmevee liitri ja kuupmeetri hind; c) kodumajapidamise tarbitud kogus vähemalt aasta või arveldusperioodi kohta koos kodumajapidamise aastase tarbimistrendiga, kui see on tehniliselt teostatav ja kui see teave on veekäitlejale kättesaadav; d) kodumajapidamise aastase veetarbimise võrdlus keskmise kodumajapidamise tarbimisega, kui see on kohaldatav vastavalt punktile c; e) link veebisaidile, kust leiab IV lisas esitatud teabe. 3. Lõiked 1 ja 2 ei piira direktiivide 2003/4/EÜ ja 2007/2/EÜ kohaldamist.

1. Ilma et see piiraks direktiivide 2003/4/EÜ ja 2007/2/EÜ kohaldamist, teevad liikmesriigid Euroopa Keskkonnaameti abiga järgmist: a) koostavad hiljemalt 12. jaanuariks 2029 andmestiku, mis sisaldab teavet meetmete kohta, mida on võetud olmeveele juurdepääsu parandamiseks ja tarbimise propageerimiseks kooskõlas artikliga 16, ning teavet olmeveele juurdepääsu omava elanikkonna osakaalu kohta, ning ajakohastavad seda iga kuue aasta järel; see ei hõlma pudelitesse ja mahutitesse villitud vett; b) koostavad hiljemalt 12. juuliks 2027 andmestiku, mis sisaldab artikli 8 kohaselt tehtud veevõtukohtade valgalade riskihindamise ja riskijuhtimisega seotud andmeid, ning hiljemalt 12. jaanuariks 2029 andmestiku, mis sisaldab artikli 10 kohaselt tehtud tarbimiskoha jaotussüsteemide riskihindamisega seotud andmeid, ning ajakohastavad neid andmestikke iga kuue aasta järel; andmestikud sisaldavad ka järgmisi elemente: i) artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punkti a kohane teave veevõtukohtade valgalade kohta; ii) artikli 8 lõike 2 esimese lõigu punkti c ja artikli 10 lõike 1 esimese lõigu punkti b alusel tehtud seire tulemused ning iii) kokkuvõtlik teave artikli 8 lõike 4 ning artikli 10 lõigete 2 ja 3 kohaselt võetud meetmete kohta, sealhulgas teave artikli 10 lõike 3 punkti f kohaselt võetud meetmete liigi ja saavutatud edu kohta; c) koostavad andmestiku, mis sisaldab artiklite 9 ja 13 kohaselt kogutud seireandmeid I lisa A ja B osas kehtestatud parameetrite väärtuste ületamise korral ning teavet artikli 14 kohaselt võetud parandusmeetmete kohta, ning seejärel ajakohastavad seda kord aastas; d) koostavad andmestiku, mis sisaldab teavet sellistest olmeveega seotud vahejuhtumitest, millega on kaasnenud võimalik oht inimeste tervisele, olenemata sellest, kas parameetrite väärtusi ületati või mitte, ning mis kestsid kauem kui kümme päeva järjest ja mõjutasid vähemalt 1 000 inimest, sealhulgas selliste vahejuhtumite põhjused ja artikli 14 kohaselt võetud parandusmeetmed, ning seejärel ajakohastavad seda kord aastas, ning e) koostavad andmestiku, mis sisaldab teavet kõigi artikli 15 lõike 1 kohaselt tehtud erandite kohta, sealhulgas artikli 15 lõikes 2 sätestatud teavet, ning seejärel ajakohastavad seda kord aastas. Võimalusel kasutatakse esimeses lõigus osutatud andmestike esitamiseks direktiivi 2007/2/EÜ artikli 3 punktis 4 määratletud ruumiandmeteenuseid. 2. Liikmesriigid tagavad, et komisjonil, Euroopa Keskkonnaametil ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusel oleks juurdepääs lõikes 1 osutatud andmestikele. 3. Euroopa Keskkonnaamet avaldab liikmesriikide kogutud andmete põhjal kogu liitu hõlmava ülevaate ja ajakohastab seda regulaarselt või komisjoni taotlusel. Kogu liitu hõlmav ülevaade sisaldab asjakohasel juhul väljundite, käesoleva direktiiviga saavutatud tulemuste ja mõju näitajaid, kogu liitu hõlmavaid ülevaatlikke kaarte ning liikmesriikide ülevaatearuandeid. 4. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte, milles sätestatakse lõigete 1 ja 3 kohaselt esitatava teabe vorm ja üksikasjalik kord selle edastamiseks, sealhulgas üksikasjalikud nõuded lõikes 3 osutatud näitajate, kogu liitu hõlmavate ülevaatlike kaartide ja liikmesriikide ülevaatearuannete kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 22 osutatud kontrollimenetlusega. 5. Liikmesriigid võivad lubada erandit käesolevast artiklist ükskõik millisel direktiivi 2007/2/EÜ artikli 13 lõikes 1 osutatud põhjusel.

1. Komisjon hindab käesolevat direktiivi hiljemalt 12. jaanuariks 2035. Hindamine põhineb muu hulgas järgmistel elementidel: a) käesoleva direktiivi rakendamisel saadud kogemused; b) liikmesriikide artikli 18 lõike 1 kohaselt koostatud andmestikud ning Euroopa Keskkonnaameti poolt kooskõlas artikli 18 lõikega 3 koostatud kogu liitu hõlmavad ülevaated; c) asjakohased teadus-, analüütilised ja epidemioloogilised andmed; d) WHO soovitused, kui need on olemas. 2. Komisjon pöörab hindamisel erilist tähelepanu järgmistele aspektidele: a) artiklis 7 sätestatud riskipõhine käsitlus; b) artikli 16 sätted olmeveele juurdepääsu kohta; c) artikli 17 sätted ja IV lisa, mis puudutavad üldsusele esitatavat teavet. 3. Hiljemalt 12. jaanuariks 2029 ja edaspidi juhul, kui see on asjakohane, esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande mikroplastist, ravimitest ja vajadusel võimalikest uutest murettekitavatest saasteainetest olmeveeallikatele tulenevate võimalike ohtude kohta ning nendega seotud võimalike asjakohaste terviseriskide kohta.

1. Vähemalt iga viie aasta järel vaatab komisjon I ja II lisa läbi, pidades silmas teaduse ja tehnika arengut, samuti liikmesriikide veeohutuse riskipõhist käsitlust, mis sisaldub artikli 18 kohaselt koostatud andmestikes, ning vajaduse korral esitab seadusandlikke ettepanekuid käesoleva direktiivi muutmiseks. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 21 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta vajaduse korral III lisa selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 21 vastu delegeeritud õigusakt, et muuta I lisa B osas esitatud bisfenool A parameetri väärtust ulatuses, mis on vajalik selle kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga, tuginedes peamiselt Euroopa Toiduohutusameti käimasolevale läbivaatamisele.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 4 lõikes 3, artikli 11 lõigetes 5, 8 ja 11, artikli 13 lõikes 6 ning artikli 20 lõikes 2 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 12. jaanuarist 2021. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 4 lõikes 3, artikli 11 lõigetes 5, 8 ja 11, artikli 13 lõikes 6 ning artikli 20 lõikes 2 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtete kohaselt iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 4 lõike 3, artikli 11 lõigete 5, 8 ja 11, artikli 13 lõike 6 ning artikli 20 lõike 2 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5. Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Liikmesriigid kehtestavad karistusnormid, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste sätete rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste normide rakendamine. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad komisjonile nendest normidest ja meetmetest hiljemalt 12. jaanuariks 2023 ning seejärel kõigist neid mõjutavatest muudatustest.

1. Liikmesriigid kehtestavad artiklite 1–18, artikli 23 ning I–V lisa järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 12. jaanuariks 2023. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.

1. Hiljemalt 12. jaanuariks 2026 võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid tagamaks, et olmevesi vastaks I lisa B osas sätestatud parameetrite väärtustele bisfenool A, kloraadi, kloriti, haloäädikhapete, mikrotsüstiin-LRi, PFASide kokku, PFASide summa ning uraani puhul. 2. Kuni 12. jaanuarini 2026 ei ole veekäitlejad olmevee puhul kohustatud tegema artikli 13 kohast seiret käesoleva artikli lõikes 1 osutatud parameetrite üle.

1. Direktiiv 98/83/EÜ, mida on muudetud VI lisa A osas loetletud õigusaktidega, tunnistatakse kehtetuks alates 13. jaanuarist 2023, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses VI lisa B osas sätestatud direktiivide riigisisesesse õigusesse ülevõtmise tähtaegadega. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja neid loetakse VII lisas esitatud vastavustabeli kohaselt. 2. Erandeid, mille liikmesriigid on teinud vastavalt direktiivi 98/83/EÜ artikli 9 lõikele 1 ja mis on 12. jaanuaril 2023 endiselt kohaldatavad, kohaldatakse edasi kuni nende kehtivuse lõpuni. Neid võib vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 15 pikendada üksnes siis, kui teist erandit ei ole veel tehtud. Õigus taotleda komisjonilt direktiivi 98/83/EÜ artikli 9 lõike 2 kohast kolmandat erandit on jätkuvalt kohaldatav teist korda antud erandite puhul, mis on 12. jaanuaril 2021 endiselt kohaldatavad.

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.