Määrus 2024/1347

1. Käesolevat määrust kohaldatakse kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikute rahvusvahelise kaitse saajaks kvalifitseerimise ja antava rahvusvahelise kaitse sisu suhtes. 2. Käesolevat määrust ei kohaldata riiklike humanitaarkaitse seisundite suhtes, mis liikmesriigid on andnud kolmanda riigi kodanikele või kodakondsuseta isikutele, kes ei kuulu käesoleva määruse kohaldamisalasse. Kui liikmesriik annab humanitaarsetel põhjustel kaitset, siis ei tohi tekkida rahvusvahelise kaitsega segiajamise ohtu.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „pagulasseisund“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku pagulasena tunnustamine liikmesriigi poolt; 2) „täiendava kaitse seisund“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku tunnustamine liikmesriigi poolt täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna; 3) „rahvusvaheline kaitse“ – pagulasseisund või täiendava kaitse seisund; 4) „rahvusvahelise kaitse saaja“ – isik, kellele on antud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund; 5) „pagulane“ – kolmanda riigi kodanik, kellel on põhjendatud tagakiusamishirm rassi, usu, rahvuse, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu ja kes viibib sel põhjusel väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse hirmu tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset, või kodakondsuseta isik, kes viibib eespool nimetatud põhjustel väljaspool varasemat alalist elukohariiki, ei saa või kõnealuse hirmu tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda, ja kelle suhtes ei kohaldata artiklit 12; 6) „täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastav isik“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada artiklis 15 määratletud tõsist kahju, ja kelle suhtes ei kohaldata artikli 17 lõikeid 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla; 7) „rahvusvahelise kaitse taotlus“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku sooviavaldus liikmesriigilt kaitse saamiseks, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena; 8) „taotleja“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud; 9) „pereliikmed“ – järgmised rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmed, kes viibivad rahvusvahelise kaitse taotlemisel sama liikmesriigi territooriumil, eeldusel et perekond oli juba olemas enne liikmesriigi territooriumile saabumist: a) rahvusvahelise kaitse saaja abikaasa või temaga püsisuhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare abielupaaridega samaväärselt; b) punktis a osutatud paari või rahvusvahelise kaitse saaja alaealised või täisealised ülalpeetavad lapsed, tingimusel et nad ei ole abielus ja sõltumata sellest, kas nad on riigisisese õiguse kohaselt sündinud abielust või väljaspool abielu või lapsendatud; alaealist käsitatakse individuaalse hinnangu alusel mitte abielus olevana, kui tema abielu ei oleks kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega, juhul kui see oleks sõlmitud kõnealuses liikmesriigis, võttes eelkõige arvesse seaduslikku abiellumisiga; c) kui rahvusvahelise kaitse saaja on mitte abielus olev alaealine, siis asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt tema eest vastutav isa, ema või mõni muu täisealine isik, sealhulgas täisealine õde või vend; alaealist käsitatakse individuaalse hinnangu alusel mitte abielus olevana, kui tema abielu ei oleks kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega, juhul kui see oleks sõlmitud kõnealuses liikmesriigis, võttes eelkõige arvesse seaduslikku abiellumisiga; 10) „alaealine“ – alla 18-aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik; 11) „saatjata alaealine“ – alaealine, kes saabub liikmesriigi territooriumile ilma asjaomase liikmesriigi õiguse või tava kohaselt tema eest vastutava täisealise isikuta seni, kuni selline täiskasvanu ei ole asjaomast alaealist tegelikult oma hoole alla võtnud; sealhulgas alaealine, kes on jäänud saatjata pärast liikmesriigi territooriumile saabumist; 12) „elamisluba“ – liikmesriigi ametiasutuste poolt määrusega (EÜ) nr 1030/2002 kehtestatud ühtses vormis välja antud luba, millega lubatakse kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul elada seaduslikult selle liikmesriigi territooriumil; 13) „päritoluriik“ – kodakondsusjärgne riik või kodakondsusjärgsed riigid või kodakondsuseta isikute puhul varasem alaline elukohariik; 14) „rahvusvahelise kaitse äravõtmine“ – menetleva ametiasutuse või pädeva kohtu otsus tunnistada rahvusvaheline kaitse kehtetuks või see lõpetada, sealhulgas keeldudes selle pikendamisest; 15) „menetlev ametiasutus“ – liikmesriigi kohtulaadne ametiasutus või haldusorgan, kes vastutab rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest ning on pädev tegema haldusmenetluse etapis otsuseid; 16) „sotsiaalkindlustus“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 (19) artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud sotsiaalkindlustusliigid; 17) „sotsiaalabi“ – toetused, mille eesmärk on tagada piisavate vahenditeta isikute põhivajaduste katmine; 18) „eestkostja“ – füüsiline isik või organisatsioon, sealhulgas pädeva asutuse poolt määratud avaliku sektori asutus, kes kohaldataval juhul abistab ja esindab saatjata alaealist ja tegutseb tema nimel tagamaks, et saatjata alaealine saaks kasutada käesolevast määrusest tulenevaid õigusi ja täita käesolevast määrusest tulenevaid kohustusi, ning kaitseb samal ajal tema huve ja üldist heaolu.

1. Rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks esitab taotleja kõik talle kättesaadavad andmed. Selleks teeb taotleja igakülgset koostööd menetleva ametiasutuse ja teiste pädevate asutustega ning jääb kogu menetluse ajaks selle liikmesriigi territooriumile, kes vastutab tema taotluse läbivaatamise eest, ja on seal kättesaadav, sealhulgas taotluses esitatud asjakohaste andmete hindamise ajal. 2. Lõikes 1 osutatud andmed hõlmavad vähemalt järgmist: a) taotleja väited ning b) kõik taotleja käsutuses olevad dokumendid seoses järgmisega: i) taotleja rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjused; ii) taotleja vanus; iii) taotleja taust, sealhulgas asjaomaste pereliikmete ja muude sugulaste taust; iv) taotleja identiteet; v) taotleja kodakondsus(ed); vi) taotleja riik või riigid ja varasem(ad) elukoht või -kohad; vii) taotleja varasemad rahvusvahelise kaitse taotlused; viii) taotlejaga seotud ümberasustamise või humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmise menetluse tulemused, nagu on määratletud määruses (EL) 2024/1350; ix) taotleja reisiteekond ja x) taotleja reisidokumendid. 3. Menetlev ametiasutus hindab rahvusvahelise kaitse taotluse asjakohaseid andmeid kooskõlas määruse (EL) 2024/1348 artikliga 34. 4. Asjaolu, et taotlejat on juba taga kiusatud või talle on tekitatud tõsist kahju või teda on ähvardatud taga kiusata või talle tõsist kahju tekitada, käsitatakse olulise märgina, et taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm või tõsise kahju kannatamise reaalne oht, välja arvatud juhul, kui on mõjuv põhjus arvata, et kõnealune tagakiusamine või tõsine kahju ei kordu. 5. Kui taotleja väidete ühe või mitme teatava asjaolu toetuseks ei ole esitatud dokumentaalseid ega muid tõendeid, siis ei nõuta nende konkreetsete asjaolude kohta täiendavaid tõendeid, juhul kui a) taotleja on teinud märkimisväärseid pingutusi oma rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks; b) kõik taotleja käsutuses olevad asjakohased andmed on esitatud ja muude asjakohaste andmete võimaliku puudumise kohta on antud rahuldav selgitus; c) taotleja väited leitakse olevat loogilised ja usutavad ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva eri- ja üldise teabega; d) taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud, võttes muu hulgas arvesse aega, mil taotleja rahvusvahelist kaitset taotles.

1. Põhjendatud tagakiusamishirm või reaalne oht kannatada tõsist kahju võib põhineda järgmisel: a) sündmused, mis on aset leidnud pärast seda, kui taotleja lahkus päritoluriigist, või b) taotleja tegevus pärast päritoluriigist lahkumist, eelkõige kui on kindlaks tehtud, et kõnealune tegevus kujutab endast taotlejale päritoluriigis omaste veendumuste, uskumuste või sättumuste väljendust ja edasikestmist. 2. Kui tagakiusamise või tõsise kahju oht põhineb asjaoludel, mille taotleja on tekitanud pärast päritoluriigist lahkumist üksnes või peamiselt selleks, et luua vajalikud tingimused rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, võib menetlev ametiasutus keelduda rahvusvahelise kaitse andmisest, tingimusel et rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsus on kooskõlas 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooniga, mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga (edaspidi „Genfi konventsioon“), Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „Euroopa inimõiguste konventsioon“) ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „põhiõiguste harta“).

Tagakiusajad või tõsise kahju põhjustajad võivad olla: a) riik; b) riiki või olulist osa riigi territooriumist kontrollivad parteid või organisatsioonid; c) valitsusvälised osalejad, kui on võimalik tõestada, et artikli 7 lõikes 1 osutatud osalised ei saa või ei taha tagakiusamise või tõsise kahju tekitamise eest kaitset pakkuda.

1. Tingimusel et nad saavad ja soovivad tagada tegelikku ja püsivat kaitset kooskõlas lõikega 2, võivad tagakiusamise või tõsise kahju eest kaitset pakkuda ainult järgmised osalised: a) riik; b) stabiilne ja registreeritud valitsusväline organisatsioon, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, kes kontrollivad riiki või olulist osa riigi territooriumist. 2. Kaitse tagakiusamise või tõsise kahju tekitamise eest peab olema mõjus ja püsiva iseloomuga. Kaitse loetakse tagatuks kui lõikes 1 osutatud osalised astuvad mõistlikke samme tagakiusamise või tõsise kahju ärahoidmiseks, kasutades sealhulgas tõhusat õigussüsteemi, et avastada tagakiusamise või tõsise kahju tekitamisena käsitatavaid tegusid, võtta nende eest vastutusele ja määrata nende eest karistusi, ning kui kõnealune kaitse on taotlejale kättesaadav. 3. Hinnates, kas stabiilne ja registreeritud valitsusväline organisatsioon, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, kontrollivad riiki või olulist osa riigi territooriumist ja tagavad kaitse lõike 2 tähenduses, võtab menetlev ametiasutus arvesse asjaomastest ja olemasolevatest riiklikest, liidu ja rahvusvahelistest allikatest päritoluriigi kohta saadud täpset ja ajakohast teavet, ning kui see on kättesaadav, konkreetsete päritoluriikide olukorra ühist analüüsi ning määruse (EL) 2021/2303 artiklis 11 osutatud juhiseid.

1. Kui riik või riigi esindaja ei ole tagakiusaja või tõsise kahju põhjustaja, kontrollib menetlev ametiasutus rahvusvahelise kaitse taotluse hindamise raames seda, kas taotlejal puudub rahvusvahelise kaitse vajadus, kuna ta võib päritoluriigi mingisse ossa turvaliselt ja seaduslikult reisida, tal on sinna juurdepääs ja talt võib mõistlikult eeldada sinna elama asumist ning eeldusel, et riigi selles osas taotlejal a) puudub põhjendatud tagakiusamishirm või tõsise kahju kannatamise reaalne oht või b) talle on kättesaadav mõjus ja püsiv kaitse tagakiusamise või tõsise kahju tekitamise eest. 2. Kui tagakiusaja või tõsise kahju põhjustaja on riik või riigi esindaja, eeldab menetlev ametiasutus, et taotlejal ei ole võimalik saada tegelikku kaitset, lõikes 1 osutatud kontrolli ei tehta. Menetlev ametiasutus võib teha lõikes 1 osutatud kontrolli üksnes juhul, kui on selgelt kindlaks tehtud, et tagakiusamise või tõsise kahju oht tuleneb tagakiusajalt või tõsise kahju põhjustajalt, kelle võim piirdub selgelt spetsiifilise geograafilise piirkonnaga, või kui riigil endal on kontroll ainult riigi teatavate osade üle. 3. Menetlev ametiasutus teeb lõikes 1 osutatud kontrolli pärast seda, kui ta on kindlaks teinud, et taotleja suhtes kohaldatakse sellisel juhul käesolevas määruses sätestatud kvalifitseerumiskriteeriume. Menetleva ametiasutuse ülesanne on tõendada, et riigisisese kaitse alternatiiv on taotlejale kättesaadav. Taotlejal on õigus esitada tõendeid ja andmeid, mis näitavad, et selline alternatiiv ei ole talle kättesaadav. Menetlev ametiasutus võtab taotleja esitatud tõendeid ja andmeid arvesse. 4. Kontrollides, kas taotlejal on kooskõlas lõikega 1 põhjendatud tagakiusamishirm või tõsise kahju kannatamise reaalne oht või kas taotlejale on kättesaadav kaitse tagakiusamise või tõsise kahju tekitamise eest päritoluriigi mõnes osas, võtab menetlev ametiasutus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse tegemise ajal arvesse riigi selles osas valitsevat üldist olukorda ja taotleja isiklikku olukorda, nagu see on sätestatud artiklis 4. Selleks võtab menetlev ametiasutus arvesse asjaomastest ja olemasolevatest riiklikest, liidu ja rahvusvahelistest allikatest saadud täpset ja ajakohast teavet, ning kui see on kättesaadav, konkreetsete päritoluriikide olukorra ühist analüüsi ning määruse (EL) 2021/2303 artiklis 11 osutatud juhiseid. 5. Lõike 1 kohaldamisel võtab menetlev ametiasutus arvesse järgmist: a) päritoluriigi asjaomases osas valitsevat üldist olukorda, sealhulgas artiklis 7 osutatud kaitse kättesaadavust, mõjusust ja püsivust; b) taotleja isiklikku olukorda seoses selliste teguritega nagu tervis, vanus, sugu, sealhulgas sooline identiteet, seksuaalne sättumus, rahvuslik päritolu ja rahvusvähemusse kuulumine, ning c) asjaolu, kas taotleja on võimeline katma oma põhivajadusi. 6. Kui taotleja on saatjata alaealine, võtab menetlev ametiasutus arvesse alaealise parimaid huve ning eelkõige jätkusuutliku ja asjakohase hooldamise kättesaadavust ning hoolduskorda.

1. Tegu käsitatakse tagakiusamisena Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses, kui see on a) oma olemuse või kordumise tõttu piisavalt tõsine ning kujutab endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei või teha Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 15 lõike 2 alusel erandit, või b) mitmesuguste meetmete kogum, sealhulgas inimõiguste rikkumised, mis on piisavalt tõsised, et mõjutada isikut samal viisil nagu punktis a osutatud tegu. 2. Tagakiusamine võib vastavalt lõike 1 määratlusele muu hulgas esineda järgmisel kujul: a) füüsiline või vaimne vägivald, sealhulgas seksuaalne vägivald; b) õigus-, haldus-, politsei- või kohtumeetmed, mis on olemuselt diskrimineerivad või mida rakendatakse diskrimineerival viisil; c) ebaproportsionaalne või diskrimineeriv süüdistuse esitamine või karistamine; d) õiguskaitse võimaldamisest keeldumine, mille tagajärjeks on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv karistus; e) süüdistuse esitamine või karistamine sõjaväeteenistusest keeldumise korral konfliktis, mille puhul hõlmaks sõjaväeteenistus kuritegusid või tegusid, mis kuuluvad artikli 12 lõikes 2 sätestatud välistamise aluste hulka; f) soost lähtuvad või laste vastu suunatud teod. 3. Selleks et taotleja vastaks artikli 3 punktis 5 sätestatud pagulase määratlusele, peab olema seos artiklis 10 osutatud tagakiusamise põhjuste ja käesoleva artikli lõike 1 kohase tagakiusamise või selliste tegude vastu puuduva kaitse vahel.

1. Tagakiusamise põhjuste hindamisel võetakse arvesse järgmisi asjaolusid: a) rassi mõiste hõlmab eelkõige nahavärvi, päritolu või teatavasse rahvusrühma kuulumist; b) usu mõiste hõlmab eelkõige teistlikke, mitteteistlikke ja ateistlikke veendumusi, osalemist üksinda või koos teistega eraviisilistel või avalikel formaalsetel usutalitustel, muudes religioossetes tegevustes või seisukohtade väljendustes või isikliku või ühiskondliku käitumise vormides, mis põhinevad mõnel usulisel tõekspidamisel või nendest hoidumisel või tulenevad neist; c) rahvuse mõiste ei piirdu ainult kodakondsuse või selle puudumisega, vaid hõlmab eelkõige kuuluvust teatava kultuurilise, rahvusliku või keelelise identiteediga, ühise geograafilise või poliitilise päritoluga rühma või suhet teise riigi elanikkonnaga; d) teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise mõiste hõlmab eelkõige kuulumist rühma, i) mille liikmetel on või arvatakse olevat ühine sünnipärane tunnus või ühine taust, mida ei saa muuta, või tunnus või uskumus, mis on nende identiteedis või teadvuses nii fundamentaalne, et inimest ei tohiks sundida sellest lahti ütlema, ning ii) millel on asjaomases riigis selgesti eristuv identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana; e) poliitiliste vaadete mõiste hõlmab eelkõige vaadet, ideed või uskumust artiklis 6 nimetatud potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte. Olenevalt olukorrast päritoluriigis hõlmab esimese lõigu punktis d osutatud teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise määratlus ka kuuluvust seksuaalse sättumuse ühisel tunnusel põhinevasse rühma. Soolisi aspekte, sealhulgas soolist identiteeti ja sooväljendust, tuleb võtta igakülgselt arvesse teatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvuse või asjaomase rühma tunnuste määramisel. 2. Hinnates, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, on tähtsusetu, kas taotlejal on tegelikult olemas tagakiusamist ajendav rassiline, usuline, rahvuslik, sotsiaalne või poliitiline omadus, tingimusel et sellise omaduse omistab taotlejale tagakiusaja. 3. Hinnates, kas taotlejal on põhjendatud tagakiusamishirm, ei või menetlev ametiasutus mõistlikult eeldada, et taotleja kohandaks või muudaks oma käitumist, veendumusi või identiteeti või hoiduks teatud tegevusest päritoluriigis tagakiusamise ohu ärahoidmiseks, kui selline käitumine, veendumused või tegevused on vastuolus tema identiteediga.

1. Kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik ei ole enam pagulane, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: a) kolmanda riigi kodanik on vabatahtlikult võtnud uuesti vastu oma kodakondsusjärgse riigi kaitse; b) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on pärast kodakondsusest ilmajäämist selle vabatahtlikult uuesti omandanud; c) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on omandanud uue kodakondsuse ning saab uue kodakondsuse andnud riigilt kaitse; d) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on end vabatahtlikult uuesti sisse seadnud riigis, millest ta lahkus või väljaspool mida ta põhjendatud tagakiusamishirmu tõttu viibis; e) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik ei saa enam keelduda võtmast vastu oma kodakondsusjärgse riigi kaitset, kuna pagulasena tunnustamise asjaolusid enam ei esine; f) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik saab pöörduda tagasi varasemasse alalisse elukohariiki, kuna pagulasena tunnustamise asjaolusid enam ei esine. Esimese lõigu punkte e ja f ei kohaldata pagulase suhtes, kes suudab esitada kaalukad põhjused, mis tulenevad varasemast tagakiusamisest, kui ta keeldus andmast end kodakondsusjärgse riigi kaitse alla, või kui tegemist on kodakondsuseta isikuga, siis oma varasema alalise elukohariigi kaitse alla. 2. Hindamaks, kas lõike 1 esimese lõigu punktid e ja f kohalduvad, tuleb menetleval ametiasutusel teha järgmist: a) võtta arvesse asjaomastest ja olemasolevatest riiklikest, liidu ja rahvusvahelistest allikatest saadud täpset ja ajakohast teavet, ning kui see on kättesaadav, konkreetsete päritoluriikide olukorra ühist analüüsi ning määruse (EL) 2021/2303 artiklis 11 osutatud juhiseid; b) võtta arvesse seda, kas asjaolude muutumine on nii olulise ja püsiva laadiga, et pagulase tagakiusamishirmu ei saa enam lugeda põhjendatuks.

1. Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnustata pagulasena, kui see kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik a) kuulub Genfi konventsiooni artikli 1 punkti D kohaldamisalasse, mis on seotud muude ÜRO organite või ametite kui ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kaitse või abiga; kui kõnealune kaitse või abi on mingil põhjusel lakanud, ilma et kõnealuse kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku seisund oleks kooskõlas ÜRO Peaassamblee asjaomaste resolutsioonidega lõplikult kindlaks määratud, on sel kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul ipso facto õigus käesolevast määrusest tulenevatele hüvedele; b) omab kõnealuse riigi kodanikega samu õigusi ja kohustusi või nendega samaväärseid õigusi ja kohustusi ning kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku elukohariigi pädevad asutused on seda tunnustanud. 2. Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnustata pagulasena, kui on mõjuv põhjus arvata, et kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on a) pannud toime rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusvastase kuriteo, nagu need on määratletud rahvusvahelistes õigusaktides, millega nähakse ette selliseid kuritegusid käsitlevad sätted; b) väljaspool varjupaigariiki pannud toime raske mittepoliitilise kuriteo enne pagulasena vastuvõtmist, see tähendab enne kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule pagulasseisundi andmist; rasketeks mittepoliitilisteks kuritegudeks võib liigitada eriti julmad teod, isegi kui need on toime pandud väidetavalt poliitilisel eesmärgil; c) on süüdi tegudes, mis on vastuolus ÜRO põhikirja preambulis ning artiklites 1 ja 2 sätestatud ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega. 3. Lõiget 2 kohaldatakse isikute suhtes, kes kihutavad selles osutatud kuritegusid või tegusid toime panema või muul moel osalevad nende toimepanemises. 4. Kui menetlev ametiasutus on hindamise põhjal kindlaks teinud asjaomase isiku toime pandud kuritegude või tegude raskuse ja tema isikliku vastutuse, võttes arvesse nende kuritegude või tegude kõiki asjaolusid ja isiku olukorda, ning jõudnud järeldusele, et üks või mitu lõigetes 2 ja 3 sätestatud välistamise alust on antud juhul kohaldatavad, jätab menetlev ametiasutus taotleja pagulasseisundist ilma ega tee põhjendatud tagakiusamishirmuga seotud proportsionaalsuse hindamist. 5. Lõigetes 2 ja 3 osutatud kontrolli tegemisel alaealise suhtes võtab menetlev ametiasutus lõikes 4 osutatud hindamise raames muu hulgas arvesse seda, kas alaealine oleks kriminaalõiguse alusel süüvõimeline, kui ta oleks kuriteo toime pannud selle liikmesriigi territooriumil, kes rahvusvahelise kaitse taotlust menetleb, kooskõlas kõnealuse liikmesriigi kriminaalvastutusele võtmise vanusepiiri käsitlevate õigusaktidega.

Menetlev ametiasutus annab pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes kvalifitseerub kooskõlas II ja III peatükiga pagulaseks.

1. Menetlev ametiasutus võtab kolmanda riigi kodanikult või kodakondsuseta isikult pagulasseisundi ära, kui a) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik ei ole enam kooskõlas artikliga 11 pagulane; b) oleks tulnud välistada või välistatakse kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku tunnustamine pagulasena kooskõlas artikliga 12; c) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik lõi ebaõige ettekujutuse pagulasseisundi andmisel määrava tähtsusega asjaoludest, sealhulgas kasutas võltsitud dokumente, või jättis asjaolud esitamata; d) on mõistlik põhjus käsitada kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ohuna asjaomase kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku asukohaliikmesriigi julgeolekule; e) kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on eriti raskes kuriteos lõpliku otsusega süüdi mõistetud ning kujutab endast ohtu asjaomase kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku asukohaliikmesriigi ühiskonnale. 2. Lõike 1 punktides d ja e kirjeldatud olukordades võib menetlev ametiasutus otsustada jätta pagulasseisundi andmata, kui otsust rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei ole veel tehtud. 3. Kui isikud, kelle suhtes kohaldatakse käesoleva artikli lõike 1 punkte d ja e või lõiget 2, viibivad liikmesriigis, on neil Genfi konventsiooni artiklites 3, 4, 16, 22, 31, 32 ja 33 sätestatud või nendega samalaadsed õigused. 4. Pagulasseisundi andnud menetlev ametiasutus tõendab igal üksikul juhul eraldi, et pagulasseisundi saaja ei ole käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud põhjustel enam pagulane, ta ei oleks tohtinudki pagulasseisundit saada või ei tohiks enam pagulasseisundit omada. Pagulasseisundi äravõtmise menetluses kohaldatakse määruse (EL) 2024/1348 artiklit 66.

Artikli 3 punktis 6 osutatud tõsine kahju seisneb järgmises: a) surmanuhtlus või hukkamine, b) taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis või c) tõsine ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud konflikti puhul.

1. Täiendava kaitse seisundi saaja ei vasta enam täiendava kaitse saamise kriteeriumidele, kui selle seisundi andmiseni viinud asjaolusid enam ei esine või need on muutunud sel määral, et kaitse ei ole enam vajalik. 2. Et hinnata, kas täiendava kaitse andmiseni viinud asjaolusid enam ei esine või need on muutunud sel määral, et kaitse ei ole enam vajalik, teeb menetlev ametiasutus järgmist: a) võtab arvesse asjaomastest ja olemasolevatest riiklikest, liidu ja rahvusvahelistest allikatest saadud täpset ja ajakohast teavet, ning kui see on kättesaadav, konkreetsete päritoluriikide olukorra ühist analüüsi ning määruse (EL) 2021/2303 artiklis 11 osutatud juhiseid; b) võtab arvesse seda, kas asjaolude muutumine on nii olulise ja püsiva laadiga, et täiendava kaitse seisundi saajat ei ohusta enam reaalselt tõsine kahju. 3. Lõiget 1 ei kohaldata täiendava kaitse seisundi saaja suhtes, kes suudab esitada kaalukad põhjused, mis tulenevad varem tekitatud tõsisest kahjust, kui ta keeldus end andmast kodakondsusjärgse riigi kaitse alla, või kui tegemist on kodakondsuseta isikuga, siis oma varasema alalise elukohariigi kaitse alla.

1. Kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik vastavus täiendava kaitse saamise kriteeriumidele välistatakse, kui on mõjuv põhjus arvata, et asjaomane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on a) pannud toime rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusvastase kuriteo, nagu need on määratletud rahvusvahelistes õigusaktides, millega nähakse ette selliseid kuritegusid käsitlevad sätted; b) enne liikmesriigi territooriumile saabumist pannud toime raske kuriteo või on pärast saabumist süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemise eest; c) on olnud süüdi tegudes, mis on vastuolus ÜRO põhikirja preambulis ning artiklites 1 ja 2 sätestatud ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega; d) ohustab ühiskonda või riiklikku julgeolekut. 2. Lõiget 1 kohaldatakse isikute suhtes, kes kihutavad selles nimetatud kuritegusid või tegusid toime panema või muul moel osalevad nende toimepanemises. 3. Kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku vastavus täiendava kaitse saamise kriteeriumidele võidakse välistada, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik on enne asjaomasesse liikmesriiki vastuvõtmist pannud toime ühe või mitu lõike 1 punktidega a, b ja c hõlmamata kuritegu, mille eest oleks asjaomases liikmesriigis karistatuseks vabadusekaotus, ja kui asjaomane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik lahkus päritoluriigist üksnes selleks, et vältida karistusi nende kuritegude eest. 4. Kui menetlev ametiasutus on hindamise põhjal kindlaks teinud asjaomase isiku toime pandud kuritegude või tegude raskuse ja tema isikliku vastutuse, võttes arvesse nende kuritegude või tegude kõiki asjaolusid ja isiku olukorda, ning jõudnud järeldusele, et üks või mitu lõigetes 1 või 2 sätestatud välistamise alust on antud juhul kohaldatavad, jätab menetlev ametiasutus taotleja täiendava kaitse seisundist ilma ega tee tõsise kahju hirmuga seotud proportsionaalsuse hindamist. 5. Lõikes 1 osutatud kontrolli tegemisel alaealise suhtes võtab menetlev ametiasutus lõikes 4 osutatud hindamise raames muu hulgas arvesse, kas alaealine oleks kriminaalõiguse alusel süüvõimeline, kui ta oleks kuriteo toime pannud selle liikmesriigi territooriumil, kes rahvusvahelise kaitse taotlust menetleb, kooskõlas kõnealuse liikmesriigi kriminaalvastutusele võtmise vanusepiiri käsitlevate õigusaktidega, või kui see on kohaldatav, kas alaealine on pärast saabumist raskes kuriteos süüdi mõistetud.

Menetlev ametiasutus annab täiendava kaitse seisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes vastab II ja V peatüki kohastele täiendava kaitse saamise kriteeriumidele.

1. Menetlev ametiasutus võtab kolmanda riigi kodanikult või kodakondsuseta isikult täiendava kaitse seisundi ära, kui a) asjaomane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik ei vasta enam artikli 16 kohasele täiendava kaitse kriteeriumidele; b) pärast asjaomasele kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule täiendava kaitse seisundi andmist selgub, et artikli 17 kohaselt oleks tulnud välistada või välistatakse tema vastavus täiendava kaitse saamise kriteeriumidele; c) asjaomane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik lõi ebaõige ettekujutuse täiendava kaitse seisundi andmisel määrava tähtsusega asjaoludest, sealhulgas kasutas võltsitud dokumente, või jättis asjaolud esitamata. 2. Täiendava kaitse seisundi andnud menetlev ametiasutus tõendab igal üksikul juhul eraldi, et käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud põhjustel ei vasta täiendava kaitse seisundi saaja enam täiendava kaitse saamise kriteeriumidele, ta ei oleks tohtinudki täiendava kaitse seisundit saada või ei tohiks enam täiendava kaitse seisundit omada. Täiendava kaitse seisundi äravõtmise menetluses kohaldatakse määruse (EL) 2024/1348 artiklit 66.

1. Ilma et see piiraks Genfi konventsioonis sätestatud õigusi ja kohustusi, on rahvusvahelise kaitse saajal käesolevas peatükis sätestatud õigused ja kohustused. 2. Rahvusvahelise kaitse saaja saab kasutada käesoleva peatüki kohaseid õigusi, kui talle on antud rahvusvaheline kaitse, ja seni, kuni tal on pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. 3. Kui rahvusvahelise kaitse saajale ei ole 15 päeva jooksul pärast rahvusvahelise kaitse andmist välja antud elamisluba, võtab asjaomane liikmesriik ajutisi meetmeid, näiteks registreerimine või dokumendi väljaandmine, et tagada rahvusvahelise kaitse saajale tegelik võimalus kasutada käesolevas peatükis sätestatud õigusi, välja arvatud artiklites 25 ja 27 sätestatud õigusi, kuni kooskõlas artikliga 24 on välja antud elamisluba. 4. Kui käesoleva peatüki kohaldamisel tehakse kindlaks, et isikul on erivajadused, kuna ta on näiteks alaealine, saatjata alaealine, puuetega inimene, eakas, rase, alaealise või täisealise ülalpeetava lapsega üksikvanem, inimkaubanduse ohver, raskelt haige isik, vaimse tervise probleemidega isik või isik, keda on piinatud või vägistatud või kelle suhtes on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, võtab pädev asutus neid erivajadusi arvesse. 5. Käesolevas peatükis alaealisi käsitlevate sätete kohaldamisel seavad pädevad asutused esikohale lapse parimad huvid.

Järgitakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet kooskõlas liidu ja rahvusvahelise õigusega.

Pädevad asutused teavitavad rahvusvahelise kaitse saajaid pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundiga seonduvatest õigustest ja kohustustest võimalikult kiiresti pärast asjakohase kaitse andmist. See I lisas täpsustatud teave a) antakse keeles, millest rahvusvahelise kaitse saaja aru saab või millest arusaamist võib temalt mõistlikult eeldada, ja b) osutab selgelt liidus liikumist käsitlevas artiklis 27 sätestatud kohustuste täitmata jätmise tagajärgedele.

1. Rahvusvahelise kaitse saajale rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi pädevad asutused annavad kooskõlas riigisiseste menetlustega välja elamisloa rahvusvahelise kaitse saaja pereliikmetele, kes individuaalselt ei kvalifitseeru rahvusvahelisele kaitse saajaks ja kes taotlevad selles liikmesriigis elamisluba, kui käesoleva artikli lõiget 3, 4 ega 5 ei kohaldata ja kui see on kooskõlas pereliikme isikliku õigusliku seisundiga. 2. Lõike 1 kohaselt välja antud elamisloa kehtivuse kuupäev on sama mis rahvusvahelise kaitse saajale välja antud elamisloal ning elamisluba saab pikendada seni, kuni pikendatakse rahvusvahelise kaitse saajale antud elamisluba. Pereliikmele välja antud elamisluba ei kehti kauem kui rahvusvahelise kaitse saaja elamisluba. 3. Käesoleva määruse alusel ei anta elamisluba pereliikmele, kelle suhtes on välistatud või välistataks III ja V peatüki kohane rahvusvaheline kaitse. 4. Käesoleva määruse alusel ei anta elamisluba abikaasale või püsisuhtes olevale vabaabielukaaslasele, kui arvestatavad märgid näitavad, et abielu või vabaabielu sõlmiti üksnes selleks, et võimaldada asjaomasel isikul asjaomasesse liikmesriiki siseneda või seal elada. 5. Kui asjaomase pereliikme puhul tekivad riikliku julgeoleku või avaliku korraga seotud põhjused, ei anta sellele pereliikmele elamisluba ja juba antud elamisload võetakse ära või neid ei pikendata. 6. Pereliikmetel, kellele on käesoleva artikli lõike 1 kohaselt välja antud elamisluba, on artiklites 25–32, 34 ja 35 sätestatud õigused. 7. Liikmesriigid võivad kohaldada käesolevat artiklit teiste lähisugulaste, sealhulgas õdede ja vendade suhtes, kes elasid enne taotleja liikmesriigi territooriumile saabumist perekonnaga koos ja kes on rahvusvahelise kaitse saaja ülalpeetavad. Liikmesriigid võivad kohaldada käesolevat artiklit ka abielus alaealise suhtes, kui see on kõnealuse alaealise parimates huvides.

1. Rahvusvahelise kaitse saajal on õigus elamisloale seni, kuni tal on pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. 2. Elamisluba antakse välja esimesel võimalusel pärast pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi andmist, kuid hiljemalt 90 päeva jooksul alates rahvusvahelise kaitse andmise otsusest teatamisest, kasutades määruses (EÜ) nr 1030/2002 sätestatud ühtset elamisloavormi. 3. Elamisluba antakse välja tasuta või tasu eest, mis ei ole suurem kui asjaomase liikmesriigi kodanikelt isikutunnistuse väljaandmise eest nõutav tasu. 4. Elamisloa esialgne kehtivusaeg on pagulasseisundi saaja puhul vähemalt kolm aastat ja täiendava kaitse seisundi saaja puhul vähemalt üks aasta. Elamisloa kehtivuse lõppemisel pikendatakse seda pagulasseisundi saaja puhul vähemalt kolmeks aastaks ja täiendava kaitse seisundi saaja puhul vähemalt kaheks aastaks. Elamisloa pikendamise korraldamisel tagatakse elamisloaga kaetud ajavahemiku katkematus, et loa kehtivuse lõppemise ja pikendatud loa kehtima hakkamise vahel ei tekiks vahet, kui rahvusvahelise kaitse saaja tegutseb kooskõlas asjakohaste riigisiseste õigusnormidega, millega nähakse ette loa pikendamise haldustoimingud. 5. Pädevad asutused võivad elamisloa kehtetuks tunnistada või selle pikendamisest keelduda üksnes juhul, kui nad on võtnud ära pagulasseisundi kooskõlas artikliga 14 või täiendava kaitse seisundi kooskõlas artikliga 19.

1. Kui pagulasseisundi saaja puhul seda ei välista riikliku julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukad põhjused, annavad pädevad asutused pagulasseisundi saajatele välja Genfi konventsiooni lisas sätestatud vormis reisidokumendid, mis vastavad määruses (EÜ) nr 2252/2004 kirjeldatud minimaalsetele turvaelementide ja biomeetria standarditele. Nende reisidokumentide kehtivusaeg on pikem kui üks aasta. 2. Kui täiendava kaitse saaja puhul ei teki riikliku julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukaid põhjusi, annavad pädevad asutused täiendava kaitse seisundi saajatele, kellel ei ole võimalik saada liikmesriigi passi või selle kehtivust pikendada, välja määruses (EÜ) nr 2252/2004 kirjeldatud minimaalsetele turvaelementide ja biomeetria standarditele vastavad reisidokumendid. Reisidokumentide kehtivusaeg on pikem kui üks aasta. 3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmisel annavad Schengeni acquis’ kohaldamises mitteosalevate liikmesriikide pädevad asutused pagulasseisundi saajatele välja Genfi konventsiooni lisas sätestatud vormis reisidokumendid, mis vastavad määruses (EÜ) nr 2252/2004 kirjeldatud minimaalsetele turvaelementide ja biomeetria standarditele, võttes arvesse Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni spetsifikatsioone, eelkõige neid, mis on sätestatud dokumendis nr 9303 masinloetavate reisidokumentide kohta. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuste täitmisel annavad Schengeni acquis’ kohaldamises mitteosalevate liikmesriikide pädevad asutused täiendava kaitse seisundi saajatele, kellel ei ole võimalik saada liikmesriigi passi või selle kehtivust pikendada, välja reisidokumendid, mis vastavad määruses (EÜ) nr 2252/2004 kirjeldatud minimaalsetele turvaelementide ja biomeetria standarditele, võttes arvesse Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni spetsifikatsioone, eelkõige neid, mis on sätestatud dokumendis nr 9303 masinloetavate reisidokumentide kohta.

Rahvusvahelise kaitse saajal on õigus talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi territooriumil vabalt liikuda, sealhulgas õigus valida selle territooriumil elukoht, samadel tingimustel ja samade piirangutega nagu teistel asjaomase liikmesriigi territooriumil seaduslikult elavatel kolmanda riigi kodanikel, kes on üldiselt samas olukorras.

Rahvusvahelise kaitse saajal ei ole elamise õigust muus kui talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigis. See ei piira nende õigust a) taotleda elamise õigust muus liikmesriigis vastavalt selle liikmesriigi riigisisesele õigusele või liidu õigusaktide või rahvusvaheliste lepingute asjakohastele sätetele, ja see õigus saada; b) liikuda vabalt Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artiklis 21 sätestatud tingimustel.

1. Rahvusvahelise kaitse saajal on kohe pärast kaitse saamist õigus asuda tööle või tegutseda iseenda tööandjana vastavalt asjaomase kutseala või avaliku teenistuse suhtes üldiselt kohaldatavatele normidele. 2. Rahvusvahelise kaitse saajat koheldakse talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi kodanikega võrdselt järgmistes valdkondades: a) töötamise tingimused, sealhulgas töötamise vanuse alampiir, ja töötingimused, sealhulgas töötasu ja töösuhte lõpetamine, tööaeg, puhkus ja puhkepäevad ning töötervishoiu ja tööohutuse nõuded; b) ühinemisvabadus ning õigus liituda töötajate või tööandjate organisatsiooniga või muu organisatsiooniga, mis ühendab teataval tegevusalal tegutsevaid isikuid, ning olla nende liige (sh õigus selliste organisatsioonide pakutavatele õigustele ja hüvedele); c) töötamisega seotud koolitusvõimalused täiskasvanutele ja kutsekoolitus, sealhulgas kursused oskuste täiendamiseks, ning praktilise töökogemuse pakkumine; d) tööhõiveametite pakutav teave ja nende osutatavad nõustamisteenused. 3. Pädevad asutused hõlbustavad vajaduse korral täielikku juurdepääsu lõike 2 punktides c ja d osutatud tegevustele.

1. Rahvusvahelise kaitse saanud alaealist koheldakse haridussüsteemile juurdepääsul talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi kodanikega võrdselt. Rahvusvahelise kaitse saajat koheldakse keskhariduse omandamisel talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi kodanikega võrdselt, sõltumata asjaomase isiku täisealiseks saamisest. 2. Rahvusvahelise kaitse saanud täiskasvanut koheldakse üldharidussüsteemile ja täiend- või ümberõppele juurdepääsul talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi kodanikega võrdselt. Olenemata esimesest lõigust võivad pädevad asutused keelduda andmast rahvusvahelise kaitse saanud täiskasvanutele toetusi ja laene, kui kõnealune võimalus on ette nähtud riigisiseses õiguses.

1. Välisriigi diplomite, tunnistuste või muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamise kehtiva korra raames koheldakse rahvusvahelise kaitse saajat talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi kodanikega võrdselt. 2. Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/36/EÜ (20) artikli 2 lõike 2 ja artikli 3 lõike 3 kohaldamist, hõlbustavad pädevad asutused nende rahvusvahelise kaitse saajate täielikku juurdepääsu käesoleva artikli lõikes 1 osutatud korrale, kellel ei ole võimalik esitada kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente. 3. Varasemate õpitulemuste ja kogemuste hindamise, valideerimise ja tunnustamise asjakohastele süsteemidele juurdepääsemisel koheldakse rahvusvahelise kaitse saajat talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi kodanikega võrdselt.

1. Sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi valdkonnas koheldakse rahvusvahelise kaitse saajat talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi kodanikega võrdselt. Juurdepääsu riigisiseses õiguses kindlaks määratud sotsiaalabi teatavatele vormidele võib seada sõltuvusse rahvusvahelise kaitse saaja tulemuslikust integratsioonimeetmetes osalemisest, kui meetmetes osalemine on kohustuslik ja eeldusel, et meetmed on kättesaadavad ja tasuta. 2. Olenemata lõikest 1 võib täiendava kaitse seisundi saaja võrdse kohtlemise sotsiaalabi valdkonnas piirata põhitoetustega, kui kõnealune võimalus on ette nähtud riigisiseses õiguses. Põhitoetus hõlmab vähemalt järgmist: a) miinimumsissetuleku toetus; b) abi haiguse või raseduse korral; c) abi vanemalike kohustuste täitmiseks, sealhulgas lastehoid, ja d) eluasemetoetus, kui seda toetust antakse riigisisese õiguse alusel asjaomase liikmesriigi kodanikele.

1. Rahvusvahelise kaitse saajale võimaldatakse juurdepääs tervishoiuteenustele talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi kodanikega samadel tingimustel. 2. Erivajadustega rahvusvahelise kaitse saajatele, näiteks rasedatele, puuetega inimestele, piinamise, vägistamise või muude psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla raskete vormide ohvritele või mis tahes vormis väärkohtlemise, hooletussejätmise, ärakasutamise, piinamise, julma, ebainimliku ja inimväärikust alandava kohtlemise ohvriks langenud või relvastatud konfliktis kannatada saanud alaealistele osutatakse asjakohaseid tervishoiuteenuseid, sealhulgas vajaduse korral vaimse tervise häirete ravi, samadel tingimustel nagu neile rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi kodanikele.

1. Pädevad asutused võtavad riigisisese õiguse alusel vajalikud meetmed niipea kui võimalik pärast saatjata alaealisele rahvusvahelise kaitse andmist eestkostja määramiseks. Pädevad asutused võivad jätta sama isiku esindajaks määruse (EL) 2024/1348 artikli 23 lõike 2 punkti b alusel või direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 27 lõike 1 punkti b alusel määratud eestkostjaks, ilma et oleks vaja teda ametlikult määrata. Esindaja, nagu on osutatud määruse (EL) 2024/1348 artikli 23 lõike 2 punktis b või direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 27 lõike 1 punktis b on saatjata alaealise eest vastutav seni, kuni määratakse eestkostja. Organisatsioone või füüsilisi isikuid, kelle huvid on vastuolus või võivad sattuda vastuollu saatjata alaealise huvidega, ei saa määrata kõnealuse alaealise eestkostjaks. Kui eestkostjaks on määratud organisatsioon, nimetab see võimalikult kiiresti füüsilise isiku, kes vastutab asjaomase saatjata alaealise suhtes eestkostja ülesannete täitmise eest käesoleva määruse kohaselt. 2. Käesoleva määruse kohaldamisel peab eestkostja lapse ja saatjata alaealise parimate huvide ja tema üldise heaolu kaitse eesmärgil a) tagama, et saatjata alaealine saaks kasutada kõiki käesoleva määrusega talle antud õigusi; b) abistama, ja kui see on kohaldatav, esindama saatjata alaealist tema pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi äravõtmise korral ja c) kui see on kohaldatav, aitama otsida perekonda, nagu on sätestatud lõikes 7. Eestkostjad a) peavad omama vajalikke eriteadmisi ning saama asjakohast alg- ja jätkukoolitust saatjata alaealise õiguste ja vajaduste, sealhulgas kohaldatavate lastekaitsenormide valdkonnas; b) peavad järgima töö käigus saadud teabe puhul riigisiseses õiguses ette nähtud konfidentsiaalsusnorme; c) ei tohi olla süüdi mõistetud lastega seotud kuritegudes ega väärtegudes, samuti sellistes kuritegudes või väärtegudes, mis tekitavad tõsiseid kahtlusi tema võimes täita laste eest vastutamisega seotud ülesandeid. 3. Pädevad asutused määravad iga eestkostja esindama proportsionaalset ja piisavalt väikest arvu saatjata alaealisi, et ta suudaks täita oma ülesandeid tulemuslikult ning et saatjata alaealine saaks tegelikult kasutada oma õigusi ja hüvesid. 4. Liikmesriigid tagavad kooskõlas riigisisese õigusega, et on olemas üksused, sealhulgas õigusasutused, või isikud, kes vastutavad eestkostjate pideva järelevalve ja kontrollimise eest, et tagada nende ülesannete rahuldav täitmine. Esimeses lõigus osutatud üksused ja isikud kontrollivad eestkostjate tegevust, eelkõige juhul, kui on märke, et eestkostja ei täida oma ülesandeid rahuldavalt. Kõnealused üksused ja isikud vaatavad viivitamata läbi ka kaebusi, mille saatjata alaealine on esitanud oma eeskostja kohta. Vajaduse korral asendavad pädevad asutused eestkostjana tegutseva isiku, eelkõige juhul, kui nad leiavad, et kõnealune isik ei ole oma ülesandeid nõuetekohaselt täitnud. Pädevad asutused selgitavad saatjata alaealisele eakohasel viisil ja nii, et alaealine sellest aru saab, kuidas esitada eestkostja kohta kaebus konfidentsiaalselt ja turvaliselt. 5. Võttes arvesse lapse parimaid huve, paigutavad pädevad asutused saatjata alaealised ühte järgmistest kohtadest: a) täisealise sugulase juurde; b) kasuperekonda; c) alaealiste majutamisele spetsialiseerunud keskustesse või d) muudesse alaealistele sobivatesse majutuskohtadesse. Saatjata alaealise arvamust võetakse arvesse, lähtuvalt tema vanusest ja küpsusest. 6. Võimaluse korral hoitakse õdesid-vendi koos, võttes arvesse asjaomase saatjata alaealise parimaid huve ning eriti tema vanust ja küpsust. Saatjata alaealise elukohta muudetakse võimalikult harva. 7. Kui saatjata alaealise pereliikmete otsimist alustati enne, kui saatjata alaealisele rahvusvaheline kaitse, jätkatakse seda pärast rahvusvahelise kaitse andmist. Kui pereliikmete otsimist ei ole veel alustatud, hakatakse seda tegema võimalikult kiiresti pärast pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi andmist, kui see on alaealise parimates huvides. Kui alaealise või tema lähisugulaste elu või isikupuutumatus võib olla ohus, eriti kui lähisugulased on jäänud oma päritoluriiki, tuleb tagada, et teavet nende isikute kohta kogutakse, töödeldakse ja levitatakse konfidentsiaalselt, et vältida nende turvalisuse ohtu seadmist.

1. Rahvusvahelise kaitse saajale võimaldatakse juurdepääs majutusele vähemalt samaväärsetel tingimustel nagu teistele kolmanda riigi kodanikele, kes elavad seaduslikult talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi territooriumil ning on üldiselt samas olukorras. 2. Rahvusvahelise kaitse saajate hajutamise riiklike tavadega tagatakse, et rahvusvahelise kaitse saajaid koheldakse võrdselt, kui erinev kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud. Riiklike tavadega tagatakse võrdsed võimalused majutusele juurdepääsul.

1. Selleks et soodustada ja hõlbustada rahvusvahelise kaitse saaja integreerimist talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi ühiskonda, võimaldatakse talle juurdepääs liikmesriikide tagatavatele või soodustatud integratsioonimeetmetele, mille puhul võetakse arvesse tema erivajadusi ja mida pädevad asutused peavad asjakohaseks, eelkõige keelekursustele, kodanikuõppele, integratsiooniprogrammidele ning kutsekoolitusele. 2. Rahvusvahelise kaitse saaja osaleb integratsioonimeetmetes, kui osalemine on talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigis kohustuslik. Integratsioonimeetmed peavad olema kättesaadavad ja tasuta. 3. Erandina käesoleva artikli lõikest 2 ja ilma et see piiraks artikli 31 lõike 1 teise lõigu kohaldamist, võivad liikmesriigid kohaldada teatud kohustuslike integratsioonimeetmete korral tasu, kui rahvusvahelise kaitse saajal on piisavalt vahendeid ja tasu ei tekita rahvusvahelise kaitse saajale ebamõistlikku koormust. 4. Pädevad asutused ei kohalda rahvusvahelise kaitse saaja suhtes karistusi, kui ta ei saa osaleda integratsioonimeetmetes temast sõltumatute asjaolude tõttu.

Rahvusvahelise kaitse saajale, kes soovib kodumaale tagasi pöörduda, võib anda abi.

Iga liikmesriik määrab käesoleva määruse kohaldamiseks riikliku kontaktpunkti ja teatab selle aadressi komisjonile. Komisjon edastab kõnealuse teabe teistele liikmesriikidele. Liikmesriigid võtavad komisjoniga kooskõlastatult kõik vajalikud meetmed pädevate asutuste otsese koostöö ning teabevahetuse sisseseadmiseks.

Käesolevat määrust kohaldavad asutused ja muud organisatsioonid on juba saanud või saavad edaspidi vajaliku koolituse ning on oma ülesannete täitmise käigus saadud isikuandmete suhtes seotud konfidentsiaalsuse põhimõttega, nagu on sätestatud riigisiseses õiguses.

Komisjon esitab hiljemalt 13. juuniks 2028 ja seejärel iga viie aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta ning esitab asjakohasel juhul selle muutmiseks vajalikud ettepanekud. Liikmesriigid edastavad komisjonile hiljemalt üheksa kuud enne esimeses lõigus sätestatud asjakohase tähtaja möödumist kogu kõnealuses lõigus osutatud aruande koostamiseks vajaliku teabe.

Direktiivi 2003/109/EÜ muudetakse järgmiselt. 1) Artikli 4 lõike 2 kolmas lõik asendatakse järgmisega: „Isikute puhul, kellele on antud rahvusvaheline kaitse, võetakse lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel arvesse ajavahemikku, mis jääb rahvusvahelise kaitse taotluse (mille alusel anti rahvusvaheline kaitse) esitamise kuupäeva ja määruse (EL) 2024/1347 (*1) artiklis 24 osutatud elamisloa andmise kuupäeva vahele. (*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. mai 2024. aasta määrus (EL) 2024/1347, mis käsitleb nõudeid, millele kolmanda riigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, millega muudetakse nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EL (ELT L, 2024/1347, 22.5.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/1347/oj).“ " 2) Artiklisse 4 lisatakse järgmine lõige: „3a. Kui rahvusvahelise kaitse saaja tabatakse muus kui talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigis ja tal ei ole seejuures asjakohase riigisisese, liidu või rahvusvahelise õiguse kohaselt õigust seal viibida ega elada, ei võeta lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel arvesse talle rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigis seadusliku viibimise perioodi, mis sellele olukorrale eelnes. Erandina esimesest lõigust, eelkõige juhul, kui rahvusvahelise kaitse saaja tõendab, et ta viibis või elas riigis ebaseaduslikult temast sõltumatutel põhjustel, võivad liikmesriigid kooskõlas riigisisese õigusega ette näha, et lõikes 1 osutatud perioodi arvutamisel ei võeta katkestust arvesse.“ 3) Artikli 26 esimene lõik asendatakse järgmisega: „Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 23. jaanuaril 2006. Liikmesriigid jõustavad artikli 4 lõike 2 kolmanda lõigu ja lõike 3a järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 12. juuniks 2026. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.“

Direktiiv 2011/95/EL tunnistatakse kehtetuks alates 12. juunist 2026. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile. Niivõrd, kui nõukogu direktiiv 2004/83/EÜ (21) oli jätkuvalt siduv liikmesriikide jaoks, kelle suhtes direktiiv 2011/95/EL ei ole siduv, tunnistatakse direktiiv 2004/83/EÜ kehtetuks alates kuupäevast, mil käesolev määrus muutub kõnealuste liikmesriikide jaoks siduvaks. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Käesolevat määrust kohaldatakse alates 1. juulist 2026.