3-26-2665 M.J-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24. augusti 2026. a otsuse nr 12608090001-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks Kaebaja M.J, esindaja Uljana Ponomarjova Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Marta Gromtsev ja Regina Lider
Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 24. septembril 2026
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde artiklid „Tensions between son of Iran’s last shah and Kurdish dissidents show cracks in Iranian opposition“, „Exiled prince, Kurdish parties call for protests and strikes on Thursday“ ja „Conflict With Iran“ ning nende masintõlked, samuti artiklid „USA ründas viiendat päeva järjest Iraani“ ja „Iraan tappis kaks USA sõdurit, vastuseks alustas USA õhurünnakuid“.
Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Jätta tõlkekulud, millest kaebaja on menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga. Avaldada otsuse tekst osaliselt selliselt, et lahendi terviktekstis halli taustaga märgistatud osad jäävad avaldamata.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. oktoobril 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.J on 2003. aastal sündinud Iraani Islamivabariigi kodanik, kes saabus /.../ Eesti Vabariigi piirile, kus teda keelduti riiki lubamast isikut tõendava dokumendi puudumise tõttu. Isik lahkus piiripunktist ning veetis öö Eesti ja Venemaa piiri vahel asuvas transiittsoonis. /.../ hommikul kontrollisid Eesti piirivalvurid isikut ning ta avaldas välispiiril asuvas piiriületuspunktis /.../ soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. /.../ võeti isikult vastu rahvusvahelise kaitse taotlus, mis registreeriti Politseija Piirivalveametis (PPA) numbriga 12608090001. Isik põhjendas rahvusvahelise kaitse taotlemist sellega, et on osalenud valitsusvastastel meeleavaldustel, mille tõttu ta on riigis tagaotsitav ning ta elu on seal ohus. Iraani naasmast takistab teda ka riigi kehv majanduslik olukord, mistõttu on seal raske tööd leida ja rahaliselt toime tulla.
2.PPA suunas taotluse piirimenetlusse, sest PPA hinnangul esines Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1348, millega luuakse rahvusvahelise kaitse ühine menetlus liidus ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2013/32/EL, art 42 lg 1 p-s c sätestatud asjaolu. 11. augustil 2026 viidi isikuga läbi rahvusvahelise kaitse sisu käsitlev vestlus.
24.augustil 2026 tegi PPA rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu otsuse nr 12608090001-1, millega keeldus M.J-ile rahvusvahelise kaitse andmisest määruse (EL) 2024/1348 art 39 lg 3 alusel, kuna taotlus on põhjendamatu ning taotlejal pole õigust rahvusvahelisele kaitsele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1347 kohaselt, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, millega muudetakse nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EL (p 1); loeti põhjendamatu taotlus ilmselgelt põhjendamatuks määruse (EL) 2024/1348 art 42 lg 1 p c alusel (p 2); tehti M.J-ile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel sundtäidetav lahkumisettekirjutus lahkumiseks Iraani (p 3) ning kohaldati talle VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeld Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 4). Otsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
3.1.Taotleja on 2003. aastal sündinud Iraani Islamivabariigi kodanik, kes on väljendanud hirmu päritoluriiki tagasipöördumise ees, kuna kardab Iraani režiimi ja riiki. Ta osales /.../ meeleavaldusel, kus karjus valitsusvastaseid loosungeid ja aitas koos sõbraga haavata saanud inimesi. Sõber vahistati ning ametivõimud on tuvastanud ka taotleja isiku ja asunud teda taga otsima. Kui taotleja peaks Iraani naasma, siis ta tapetakse või vahistatakse. Seega tuleb taotleja subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust hinnata poliitilise meelsuse perspektiivist.
2(12)
3.2.Taotleja saabus 8. augustil 2026 Luhamaa piiripunkti, kus Eesti piirivalvurid tuvastasid, et tal pole isikut tõendavat dokumenti. Tal ei lubatud riiki siseneda ja ta saadeti tagasi Venemaale. Taotleja aga ei naasnud Venemaale, vaid jäi viibima kahe piiripunkti vahelisele alale, kus helistas hädaabikeskusesse ja palus rahvusvahelist kaitset. 9. augusti 2026. a hommikul suundusid taotleja juurde Eesti piirivalvurid, kellele taotleja avaldas soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. Tal puudusid endiselt isikut tõendavad dokumendid. Piiripunkti kaameraid kontrollides leidsid piirivalvurid, et taotleja on 8. augustil 2026 ajavahemikus 18:20–18:25 visanud mingi eseme kahe piiripunkti vahelisel alal asuvasse vihmavee settekaevu. 9. augustil 2026 leidsid piirivalvurid settekaevust Iraani Islamivabariigi passi, millest oli välja rebitud isikuandmete leht, passis infot sisaldav leht ja viisaleht. Isikuandmete lehe tükkidest oli näha, et pass kuulub M.J-ile ning on välja antud /.../. Passis on ka Saksamaa Liitvabariigi viisa, välja antud Teheranis /.../, ning Türgi Vabariigi siseneva suuna tempel, Vene Föderatsiooni siseneva ja väljuva suuna templid ning Saksamaa Liitvabariigi siseneva ja väljuva suuna templid. Pass, Türgi ja Vene templid on PPA hinnangul autentsed, Saksamaa viisa osaliselt võltsitud ja Saksamaa templid võltsitud.
3.3.Taotleja sõnul leidis tema onu vahendaja, kes oli nõus ta riigist välja aitama. Ta viidi piiri lähedal asuvasse /.../ linna, kus ta ootas pimedas toas paar päeva riigist lahkumist. Taotleja ei mäleta enda sõnul kõiki riike, mille kaudu ta Eesti piirile jõudis – mäletab üksnes viibimist Venemaal. Ta reisis ainult öösiti mööda metsasid, paar korda kasutas liikumiseks tunneleid. Enda sõnul lahkus ta Iraanist ilma passita ning reisis ilma isikut tõendava dokumendita. Taotleja väitel temalt Venemaalt lahkudes piiripunktis passi ei küsitud. Seega on taotleja andnud teadlikult ütlusi, mis ei vasta tõele. Passis olevatest templitest on näha, et ta saabus Istanbuli lennujaama lennukiga ning ka Venemaale lennukiga läbi Sotši lennujaama, mitte mööda maad. Usutav pole, et settekaevust leitud pass pole taotleja oma. Ta üritas passi hävitada, ent kokku pandud tükkidelt on taotleja pilt selgelt tuvastatav. Seega üritas ta pahatahtlikult reisidokumendist vabaneda, et vältida enda tagasisaatmist. Usutav pole ka, et isikult Venemaalt lahkudes piiripunktis reisidokumenti ei küsitud. Pealegi on passis Venemaalt lahkumise tempel kuupäevaga 8. august 2026. Kaameratest on näha, et taotleja suhtles piiritsoonis viibides Vene piirivalvuritega. Seega viibis ta PPA hinnangul Venemaal seaduslikult ning ka lahkus sealt selliselt. Taotleja on menetluse kestel väitnud ka, et tema Iraani pass asub Iraanis, kus see konfiskeeriti Iraani ametivõimude poolt läbiotsimise käigus, ja et kaevu viskas ta hoopis sigaretid, ning hiljem, et tegelikult tal Iraani passi ei ole, vaid see hoopis tehti talle ning kästi hävitada. Kõik see viitab sellele, et isik ei räägi menetluse raames tõtt. Usutav pole ka, et taotleja onu maksis Iraanist lahkumise ja Euroopasse jõudmise eest. Taotleja väitel tegeles ta Iraanis salakaubaveoga, mistõttu on suur tõenäosus, et tal on olemas kontaktid ja võrgustik riigipiiride ületamiseks ning võltsitud viisa saamiseks. Vahetult enne Venemaalt lahkumist on taotleja taastanud oma telefonil tehaseseaded, millega ta on üritanud takistada enda isiku ja teekonna kindlakstegemist. Neil põhjustel on taotlus selgelt põhjendamatu määruse (EL) 2024/1348 art 42 p c alusel.
3.4.Taotleja osales enda väitel töökaaslasest sõbraga eelmise šahhi poega Reza Pahlavi’t toetaval meeleavaldusel ja karjus valitsusvastaseid loosungeid. Meeleavaldus toimus taotleja elu- ja töökoha juures /.../. Meeleavalduse käigus leidis ta kõrvaltänavalt kaks viga saanud inimest, keda soovis koos töökaaslasega aidata. Nad viisid inimesed restorani ukse kõrvale, aga kuna uks oli suletud, läks ta üüritoas asuvat restorani võtit tooma. Kui taotleja tagasi tuli, märkas ta, et politsei pidas kõik need inimesed kinni. Seejärel lahkus taotleja Teheranist ning naasis kodukohta /.../, kus
3(12)
viibis viis kuni kuus kuud ning naasis seejärel Teherani, et otsida kehva majandusliku olukorra tõttu tööd. Teheranis sai ta kõne sõbralt, kelle sõnul taotleja kodukohas tegid võimud läbiotsimisi, mille käigus konfiskeeriti dokumendid ja vahistati taotleja vend. Läbiotsimised toimusid taotleja hinnangul seetõttu, et taotleja osales meeleavaldusel, ning vend arreteeriti selleks, et taotleja naaseks kodukohta. Taotleja kontakteerus oma emaga, kes käskis tal põgeneda.
3.5.Päritoluriigi info kinnitab, et /.../ 2026 toimusid Teheranis meeleavaldused, mis olid alguse saanud 28. detsembril 2025. Teherani tänavatel oli hinnanguliselt pool miljonit, üle riigi osales kokku hinnanguliselt viis miljonit inimest. Võimud rakendasid protestide mahasurumiseks vägivaldset repressioonikampaaniat. Kasutati surmavat jõudu, sh kumminuiasid ja tulirelvi. Repressioonid surusid protestid tõhusalt maha. Vähemalt 11 000 meeleavaldajat sai raskelt vigastada, kuid paljud vältisid vahistamise hirmus haiglaravi otsimist. Kuna arstid neid ikkagi abistasid, on Iraani julgeolekujõud vahistanud arste ja vabatahtlikke abistajaid, kes protestidel viga saanud inimesi aitasid. Viidi läbi reide inimeste kodudes, kliinikutes ja ajutistes elupaikades. 2026. a jaanuaris vahistati seoses meeleavaldustega enam kui 53 000 inimest; pärast 28. veebruaril 2026 alanud sõda Iisraeliga on veel tuhanded kinni võetud. Viimastel kuudel on Iraan hakanud rohkem inimesi vahistama, süüdi mõistma ja hukkama, sh spioneerimise, meeleavaldustel osalemise ja opositsiooniliikumise liikmeks olemise eest. 28. veebruarist 4. maini hukati vähemalt 21 poliitvangi, neist üheksa seoses meeleavaldustega. Iraanis elavad kurdid ei toeta üldiselt Iraani endise šahhi poega Reza Pahlavit, sest tema isa valitsemise ajal marginaliseeriti ja represseeriti kurde. 2026. a veebruaris moodustasid viis kurdi rühmitust Iraani Kurdistani Poliitiliste Jõudude Koalitsiooni eesmärgiga võidelda Iraani Islamivabariigi kukutamise eest, saavutada kurdi rahva enesemääramise õigus ning luua Iraani Kurdistanis rahva poliitilisel tahtel põhinev riik ja demokraatlik üksus. Reza Pahlavi ja tema toetajad aga on süüdistanud kurdi rühmitusi soovis Iraani jagada. Kurdi koalitsioon aga mõistis hukka Pahlavi kommentaare.
3.6.Taotleja ei vasta PPA hinnangul rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele. Taotleja rääkis küll, et osales meeleavaldusel selle restorani juures oleval tänaval, kus ta töötas, ent samas ei teadnud restorani ega ka oma elukoha täpset aadressi, samuti mitte tänavat, kust ta leidis vigastatud meeleavaldajad. See pole usutav. Veenev pole ka taotleja selgitus, et ta ei tea majanumbrit, sest viibis enamus ajast restoranis tööl ja käis üüritoas üksnes magamas. Ütlused meeleavaldusel osalemise kohta on üldised, selline info on teada igale Iraanis elavale iraanlasele või ajalehest uudiseid lugenule. Kokku osales üle Iraani demonstratsioonidel 7 miljonit inimest, ent vahistati ainult umbes 53 000 – s.o alla 1% osalejatest. Seega puudub võimudel ressurss ja tahe karistada kõiki meeleavaldusel osalenuid. Taotleja aga pole meeleavalduse korraldaja ega poliitiline aktivist. Seega isegi kui ta viibis /.../ Teherani tänaval, ei paku ta Iraani võimudele huvi. Taotleja pass on väljastatud /.../ 2026 – kui võimud oleksid teda taga otsinud, poleks tal õnnestunud passi saada, samuti mitte lennukiga Iraanist lahkuda. Usutav pole, et võimud hakkavad taotleja vastu huvi tundma alles viis või kuus kuud hiljem. Viimastel kuudel on Iraanis inimesi süüdi mõistetud spioneerimise eest, st seoses USA ja Iisraeli rünnakutega Iraani vastu, samuti opositsiooniliikumises osalemise eest. Seega on võimude fookus liikunud jaanuarikuistelt režiimivastastelt meeleavaldustelt edasi. Eluliselt pole usutav huvi inimese vastu, kes ühena seitsmest miljonist osales meeleavaldusel. Taotleja on ise väitnud, et tal on olnud Iraanis probleeme sellepärast, et ta on kurdi päritolu sunniit. Seega on äärmiselt kummaline, et kui ülejäänud kurdid läksid meeleavaldusele, sest seda kutsusid tegema Kurdi parteid,
4(12)
siis taotleja väidab, et tema läks sinna toetama endise šahhi poega, keda kurdid ei toeta. Taotleja sõnul on ta praeguse režiimi vastu ja tal pole vahet, kes nende asemel võimule tuleb, ent pole usutav, et kurdi päritolu inimene läheks meeleavaldusele toetama poliitikut, kelle vaated suunavad suruma maha kurdi vähemusrahva huve. Kurdistanis on vahistamisi toimunud 2022. aastal Masha Amini surmale järgnenud protestide tõttu ning opositsioonilise tegevuse pärast.
3.7.Taotleja sõnul on teda kui sunni moslemit taga kiusatud ka usulistel põhjustel – kui ta külastas mošeed, kus olid enamuses šiia moslemid, rünnati teda verbaalselt. Rünnakud on aset leidnud väljaspool Kurdistani, teeäärses palvemajas ja Teheranis. PPA hinnangul on ebausutav, et taotleja on kogenud Iraanis süstemaatilist usulist tagakiusu. Tema kirjeldatud olukorrad võisid küll olla ebameeldivad, kuid pole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Taotleja on enda sõnul enamuse elust veetnud Kurdistani provintsis, kus enamuse moodustavad sunniidi moslemid. Sellises olukorras ei tundu usuline tagakius usutav.
3.8.Ka taotleja väited kehva majandusliku olukorra kohta pole rahvusvahelise kaitse aluseks.
3.9.Välismaal rahvusvahelise kaitse taotlemine pole Iraanis kuritegu. Üldiselt pole võimud ka teadlikud, et inimene taotles teises riigis rahvusvahelist kaitset. Inimesele võidakse rohkem tähelepanu pöörata siis, kui tema lahkumine on seotud teiste teemadega (opositsioon, riigi julgeoleku vastased teod, ebaseaduslik riigist lahkumine). Puudub igasugune indikatsioon, et Iraani võimud võiks teada saada, et taotleja on välismaal rahvusvahelist kaitset taotlenud, ning passi arvestades on isik suure tõenäosusega riigist ametlikult lahkunud.
3.10.Ka täiendavaks kaitseks puudub alus. Taotleja on 2003. aastal sündinud Iraani kodanik, kellel puuduvad tõsised terviseprobleemid. 28. veebruaril 2026 ründasid Iraani USA ja Iisrael. Rünnaku sihtmärgiks olid Iraani sõjavägi ja islamivabariigi kõrgem juhtkond. Iraan ründas vastuseks piirkonnas paiknevaid USA sõjaväebaase, Iisraeli ja piirkonnas paiknevate riikide energia- ja tsiviilinfrastruktuuri. 2026. a aprilli andmetel oli USA ja Iisraeli rünnakutes surma saanud enam kui 1500 tsiviilisikut ning 3,2 miljonit inimest pidanud kodudest lahkuma. 5. augusti 2026. a uudise kohaselt on USA valitsuse teatel rahukõnelused Iraaniga edenenud ning osa allikate sõnul võidakse kokkulepe saavutada juba kolmapäeval või nädala lõpuks. Hetkel on riigis PPA hinnangul olukord selline, et tagasipöördumine on võimalik. Hukkunud tsiviilisikud moodustavad umbes 0,00163% elanikkonnast ning kodudest on pidanud lahkuma alla 5% elanikkonnast. Rünnakute sihtmärgiks pole tsiviilisikud. Kõigi tsiviilisikute elu polnud ega pole seega USA ja Iisraeli rünnakute ajal ohus ning riigisiseselt on võimalik ümber asuda sinna, kus ei ole rünnaku sihtmärke.
3.11.PPA-l on kohustus taotleja viibimisaluse lõppemisel (VRKS § 18 lg 3 p 2) teha talle lahkumisettekirjutus (VSS § 2 lg 1, § 7 lg 1). Esinevad VSS § 7 2 lg 2 p-des 2 ja 3 toodud alused jätta lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata ja ettekirjutus kohe sundtäita. Esineb ka välismaalase põgenemise oht (VSS § 68 p-d 2 ja 6). Isik on väljendanud soovi jõuda ükskõik millisesse turvalisse riiki ning Google Maps kaardirakenduses tundnud huvi Prantsusmaal La Manche’i väina lähedal asuva poe vastu. Seega oli tema tegelik soov liikuda läbi Eesti teistesse Schengeni riikidesse. Taotleja on vestlusel öelnud, et enne sureb, kui naaseb Iraani. Isik on tegelenud Iraanis elades ka salakaubaveoga. Eestis on taotleja viibinud kogu aja kinnipidamisasutuses ning pole märkimisväärselt Eesti ühiskonda integreerunud. Sihtriigina eelistatakse
5(12)
esmajärjekorras taotleja kodakondsusjärgset riiki. Taotleja on Iraani kodanik, kes elas seal 2026. a juulini, seal elavad tema vanemad, õde ja vend. Taotleja pole nimetanud kolmandat riiki, kuhu teda võiks välja saata. Seega on põhjendatud määrata sihtriigiks Iraan. Kuna kinnitust pole leidnud, et taotlejat ähvardaks Iraanis tõsine oht, pole alust kohaldada ka VSS § 171 lg-t 1.
3.12.Taotleja isiklikke asjaolusid arvestades pole takistust kohaldada talle viieaastast sissesõidukeeldu vastavalt VSS § 74 lg-le 2. Isikul puuduvad Schengenis elavad lähedased, samuti pole tal siin majanduslikke huve.
4.M.J esitas 27. augustil 2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA otsuse ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse uuesti läbi tavamenetluse korras. Kaebaja põhiväited on järgmised.
4.1.Kaebaja taotles juba /.../ Eesti piirile saabudes rahvusvahelist kaitset, kuid esialgu ei võetud taotlust vastu.
4.2.Kaebajat ootab päritoluriigis vahistamine ja hukkamine. Kaebaja sõber on seoses meeleavaldusel osalemisega vahistatud ning ka kaebaja isik on tuvastatud ja hakatud teda taga otsima.
4.3.PPA valduses olev pass ei ole kaebaja päris pass, vaid võltsitud dokument, mille kaebaja sai Venemaal. Kaebaja rebis piiripunktis oma passi katki ja viskas selle kaevu üksnes sellepärast, et tal oli hirm, et ta saadetakse kohe Venemaale tagasi, mis esialgu juhtuski. Ka smugeldajad juhendasid kaebajat passi hävitama. Kaebaja pole selle passiga lennanud ning passis olevad templid on võltsitud.
4.4.Kaebaja pole väitnud, et Vene võimud tema passi ei kontrollinud, vaid selgitas, et käis kioski juures, kus kontrolliti tema passi ja pandi sinna tempel, kuid teda ei kontrollitud ega küsitletud.
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata, jäädes oma otsuses esitatud seisukohtade juurde.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Praeguses asjas on vaidluse all PPA otsus kaebajale rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise ning talle lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta piirimenetluses.
7.Määruse (EL) 2024/1348 art 43 lg-st 1 tulenevalt võib pärast taustakontrolli, kui see on asjakohane, ja tingimusel, et taotlejal ei ole veel luba liikmesriikide territooriumile siseneda, kooskõlas määruse II peatükis sätestatud üldpõhimõtete ja tagatistega vaadata taotluse läbi piirimenetluses, kui rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi on avaldanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei vasta määruse (EL) 2016/399 artiklis 6 sätestatud tingimustele liikmesriigi territooriumile sisenemise kohta. Piirimenetluse võib läbi viia mh pärast rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamist välispiiril asuvas piiriületuspunktis või transiiditsoonis (p a). Lisaks on piirimenetluse kohaldamisel sisulised eeldused – taotlus peab vastama mõnele määruse (EL) 2024/1348 art 42 lg 1 p-des c, f või j osutatud asjaolule. Praegusel juhul on PPA tuginenud p-le c, milles on sätestatud järgmine alus: „arvatakse, et pärast seda, kui taotlejale on antud täielik võimalus esitada mõjuvaid põhjendusi, on taotleja ametiasutusi tahtlikult eksitanud, esitades
6(12)
valeandmeid või -dokumente või varjates asjakohaseid andmeid või dokumente, eelkõige oma isiku või kodakondsuse kohta, millel oleks võinud olla negatiivne mõju otsusele, või kui on selge alus arvata, et taotleja on isikut tõendava või reisidokumendi pahauskselt hävitanud või sellest vabanenud, et takistada oma isiku või kodakondsuse kindlakstegemist“.
7.1.Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja rebis piiritsoonis viibides endal kaasas olnud passi katki ja viskas selle vihmavee settekaevu. Samuti on kaebaja esitanud PPA-le mitmes küsimuses valeandmeid. Näiteks on kaebaja nii 9. augusti 2026. a seletuskirjas (dtl 77) kui ka vastates 11. augusti 2026. a vestlusel PPA küsimusele passi settekaevu viskamise kohta öelnud, et viskas sinna üksnes sigaretid, kinnitades, et ta midagi muud ei visanud (dtl 100, küsimus 9). Hiljem, 18. augusti 2026. a vestluses aga tunnistas kaebaja, et valetas passi settekaevu viskamise kohta ja et smugeldajad käskisid dokumendi hävitada (dtl 145, küsimus 5). Samuti väitis kaebaja algselt, et ei näidanud Vene piiril dokumenti (dtl 101, küsimus 13), ent hiljem tunnistas, et siiski näitas passi ja sai sinna templi (dtl 145, küsimus 6). Kuigi kaebaja on väitnud, et tegu ei olnud kaebaja (ehtsa) passiga (dtl 100, küsimus 10; dtl 145, küsimus 5), ei ole kohtul alust kahelda PPA esitatud dokumendi uurimise akti (dtl 133 jj) järeldustes, mille kohaselt pass on autentne, samuti osad selles olevad piiriületustemplite jäljendid (Venemaa Föderatsiooni saabumine lennukiga ja sealt lahkumine maismaapiiripunkti kaudu, Türgi Vabariigi templijäljendid), kuid passis sisaldunud Saksamaa Liitvabariigi viisa on keemiliselt töödeldud, muutes viisal sisaldunud andmeid, ning Saksamaa Liitvabariigi piiriületustemplite jäljendid võltsitud. See viitab omakorda kaebaja poolsele valeandmete esitamisele ka enda Eesti piirile jõudmise teekonna kohta – kaebaja on kirjeldanud, et liikus Iraanist Venemaale mööda maad talle teadmata teed (dtl 100, küsimus 8), ent passist nähtuvalt on ta reisinud lennukiga Istanbuli (dtl 138) ja ka Venemaale saabunud lennukiga (dtl 136). Kaebaja reisimise sihipärasusele viitab ka see, et ta on telefoni vaatlusprotokollist nähtuvalt rakenduses Google Maps otsinud erinevaid Lätis paiknevaid ja üht Prantsusmaal asuvat sihtkohta (dtl 109) – ent kuigi otsingud on tehtud kellaaegadel, mil kaebaja viibis piiritsoonis Venemaa ja Eesti vahel üksi, ei esitanud kaebaja ka istungil selgitusi otsingute kohta, vaid jäi kindlaks väitele, et tema neid ei teinud (istungil alates 00:21:10). Eeltoodut arvestades oli praegusel juhul kaebaja taotluse lahendamine piirimenetluses põhjendatud. Seejuures ei ole tähtsust sellel, kas telefoni tehaseseadete taastamise tegid ja passi hävitada soovitasid smugeldajad või tegi kaebaja seda omal algatusel – passi hävitamise kohta algusest peale tõe rääkimist smugeldajad takistada ei saanud ning ülejäänud vastuolusid ei ole kaebaja usutavalt selgitanud.
7.2.Määruse (EL) 2024/1348 art 51 lg 2 kohaselt on piirimenetluse tähtaeg 12 nädalat taotluse registreerimisest arvates. Praegusel juhul on taotlus registreeritud 9. augustil 2026, mistõttu sellest algab ka 12-nädalane tähtaeg. Kuigi kaebaja on väitnud, et avaldas soovi rahvusvahelist kaitset taotleda juba 8. augustil 2026 ja tegi seda vähemalt kõnes hädaabinumbrile 112, siis määrus seob tähtaja taotluse registreerimisega, mis on määruse järgi eraldi sisuga pädeva asutuse toiming, mitte esimene hetk, kus isik mõnele Eesti võimuorganile avaldab soovi taotleda rahvusvahelist kaitset. Määruse art 27 lg 1 järgi tuleb taotlus registreerida viivitamata, kuid hiljemalt viie päeva jooksul sooviavaldusest. Seda arvestades ei saa ühe öö kestnud viivitust pidada õigusvastaselt pikaks.
8.Määruse (EL) 2024/1348 art 39 lg 2 kohaselt teeb menetlev ametiasutus taotluse sisulise läbivaatamise käigus otsuse selle kohta, kas taotlejat on võimalik 7(12)
käsitada pagulasena, ja kui see ei ole võimalik, teeb ta kindlaks, kas taotlejal on õigus täiendavale kaitsele kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347. Menetlev ametiasutus teeb taotluse suhtes selle põhjendamatuse tõttu keelduva otsuse, kui ta on kindlaks teinud, et taotlejal ei ole õigust rahvusvahelisele kaitsele (määruse (EL) 2024/1348 art 39 lg 3). Määruse art 39 lg-s 4 on sätestatud, et menetleval ametiasutusel võib riigisisese õiguse alusel olla volitus tunnistada põhjendamatu taotlus ilmselgelt põhjendamatuks, kui läbivaatamise lõpetamise ajal on kohaldatav mõni art 42 lg-tes 1 ja 3 osutatud asjaoludest. Eesti õiguses annab vastava aluse VRKS § 38 lg 4. Praegusel juhul tuvastas kohus eespool, et määruse art 42 lg 1 osutatud asjaolud esinevad, mistõttu formaalne alus taotluse ilmselgelt põhjendamatuks lugemiseks esines. Järgnevalt kontrollib kohus, kas ka sisuliselt esines alus keelduva otsuse tegemiseks, st kas taotlejal on õigus rahvusvahelisele kaitsele kooskõlas määrusega (EL) 2024/1347.
9.Pagulane on määruse (EL) 2024/1347 art 3 p 5 kohaselt mh kolmanda riigi kodanik, kellel on põhjendatud tagakiusamishirm usu, rahvuse või poliitiliste vaadete tõttu ja kes viibib sel põhjusel väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse hirmu tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset. Tagakiusajad võivad määruse art 6 kohaselt olla kas riik, riiki või olulist osa riigi territooriumist kontrollivad parteid või organisatsioonid või ka valitsusvälised osalejad, kui on võimalik tõestada, et riik või stabiilne ja registreeritud valitsusväline organisatsioon, kes kontrollib riiki või olulist osa riigi territooriumist, ei saa või ei taha tagakiusamise või tõsise kahju tekitamise eest kaitset pakkuda. Tegu on määruse art 9 lg 1 kohaselt käsitatav tagakiusamisena, kui see on oma olemuse või kordumise tõttu piisavalt tõsine ning kujutab endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, eelkõige nende õiguste rikkumist, mille suhtes ei või teha Euroopa inimõiguste konventsiooni art 15 lg 2 alusel erandit (a) või mitmesuguste meetmete kogum, sealhulgas inimõiguste rikkumised, mis on piisavalt tõsised, et mõjutada isikut samal viisil nagu punktis a osutatud tegu (b).
9.1.Määruse art 4 lg-st 1 tuleneb rahvusvahelise kaitse taotleja kohustus esitada taotluse põhjendamiseks kõik talle teadaolevad andmed ning teha igakülgset koostööd menetleva asutusega. Kui taotleja väidete ühe või mitme teatava asjaolu toetuseks ei ole esitatud dokumentaalseid ega muid tõendeid, siis ei nõuta nende konkreetsete asjaolude kohta art 4 lg 5 kohaselt täiendavaid tõendeid, juhul kui (a) taotleja on teinud märkimisväärseid pingutusi oma rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks; (b) kõik taotleja käsutuses olevad asjakohased andmed on esitatud ja muude asjakohaste andmete võimaliku puudumise kohta on antud rahuldav selgitus; (c) taotleja väited leitakse olevat loogilised ja usutavad ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva eri- ja üldise teabega ning (d) taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud, võttes muu hulgas arvesse aega, mil taotleja rahvusvahelist kaitset taotles.
10.PPA on oma otsuses õigesti kindlaks teinud, et kaebaja on väljendanud subjektiivset tagakiusukartust Iraani ametivõimude (riigi) ees poliitilise meelsuse tõttu. Kaebaja kardab väidetavalt karistamist (vahistamist või isegi tapmist) selle eest, et ta osales meeleavaldusel, kus karjus valitsusvastaseid loosungeid ja aitas koos sõbraga haavata saanud inimesi.
10.1.PPA on asjakohaselt esile toonud, et kaebaja selgitused on üldised ja detailivaesed – sh on väheusutav, et kaebaja teadis küll restorani nime, kus ta töötas, kuid ei teadnud ei restorani ega ka enda elukoha aadressi, samuti mitte selle tänava nime, kust ta väidetavalt leidis vigastatud meeleavaldajad (dtl 102, küsimused 24, 25, 8(12)
28, 29, 30). Kohus nõustub ka PPA hinnanguga sellele, et kaebaja selgitus, et kõnealune meeleavaldus oli eelmise šahhi poja toetuseks ja kõik tahtsid, et šahhi poeg tuleks tagasi (dtl 101, küsimus 16), ei ole kooskõlas päritoluriigi infoga. Nimelt nähtub päritoluriigi infost, et kurdidel ja šahhi pojal Reza Pahlavil on erinevad eesmärgid (dtl 860–861) ning R. Pahlavi isa oli võimul olles samuti kurde taga kiusanud (artikkel „Tensions between son of Iran’s last shah and Kurdish dissidents show cracks in Iranian opposition“1), samuti et samaks päevaks olid ka kurdi opositsiooniparteid teinud oma üleskutse protestimiseks vähemalt osaliselt teistel eesmärkidel kui R. Pahlavi (artikkel „Exiled prince, Kurdish parties call for protests and strikes on Thursday“2). Arvestades, et kaebaja on kurdi rahvusest, ei ole loogiline, et ta ei seostanud proteste kurdi parteidega ja toetas seal otsesõnu R. Pahlavit.
10.2.Isegi kui uskuda kaebaja väiteid meeleavaldusel osalemise ja kahe haavatu aitamise kohta, nõustub kohus PPA järeldusega, et kuigi päritoluriigi infost nähtub, et protestidele järgnesid vahistamised ja mõnel juhul ka hukkamised, ei ole Iraani võimud suutelised represseerima kõiki meeleavaldustel osalenud miljoneid inimesi. Vahistamistest seoses protestidel osalemise ning vigastada saanud inimeste aitamisega on päritoluriigi infos juttu vahetult pärast meeleavaldusi (vt nt dtl 780, 810) ning kuigi uudiseid surma mõistmisest on avaldatud ka veel suvel, on tegu olnud inimestega, kes peeti kinni protestide ajal või mõne päeva jooksul pärast seda (dtl 786, 823, 841–842). Pärast Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli rünnakute algust on kinnipidamised seondunud koostööga nende riikidega jm selle konfliktiga haakuvate etteheidetega (dtl 169, 178, 833).
10.3.Otseselt räägib kaebaja väidetele selle kohta, et Iraani politsei võttis tema kodust ära kõik tema dokumendid, sh passi (dtl 77; dtl 100, küsimus 10; dtl 103, küsimus 35), vastu see, et kaebaja pass on piiritsoonis asuvast settekaevust leitud ja tunnistatud PPA eksperdi poolt ehtsaks. Ka passi olemasoluga seoses on kaebaja seejuures andnud vastuolulisi ütlusi – kui ta on eelviidatud juhtudel väitnud, et Iraani politsei võttis tema passi tema kodust ära, siis 18. augusti 2026. a vestlusel väitis kaebaja hoopis, et Iraanis ei olegi inimestel, kes pole käinud sõjaväeteenistuses, õigust passi saada (dtl 145, küsimus 5).
10.4.Kaebaja ütluste usaldusväärsust nii meeleavaldusel osalemise ja seal toimunu kui ka hilisemate väidetavalt tema perega toimunud sündmuste kohta vähendab olulisel määral ka eespool tuvastatud valeandmete esitamine ja andmete varjamine mitmes küsimuses seoses kaebaja teekonnaga Eestisse ja käitumisega piiril. Kohtu hinnangul võib seda arvesse võtta määruse (EL) 2024/1347 art 4 lg 5 p-st d lähtudes kaebaja üldise usaldusväärsuse hindamisel.
10.5.Eeltoodut arvestades nõustub kohus PPA järeldusega, et kaebajat ei ohusta Iraanis tagakius poliitilise meelsuse tõttu.
Tegemist on PPA otsuses viidatud dokumendiga veebilehelt https://apnews.com/article/iran-iraq-kurds-pahlavi6beae57e9fdc3546a61ec8f1432eef4b, mille kohta PPA on 21. septembri 2026. a vastuses kohtunõudele märkinud, et tehnilistel põhjustel ei olnud võimalik esitada mõnede pdf-failide ja linkide tõlget või pdf-formaati, kuid linkides sisalduv olulisim info on vaidlustatud otsuses juba tõlgitud. Kohus nõustub iseenesest, et olulisim info, mida PPA artiklist kasutas, on otsuses juba eesti keeles kajastatud, samuti peab kaebaja olema saanud sellega tutvuda, kuna artikkel on PPA otsuses lingitud ja link toimib jätkuvalt. Selleks, et tagada algallika kättesaadavus kohtumenetluse lõpuni ja selle tõlge eesti keelde, võtab kohus siiski artikli ja selle tehisintellektiga koostatud masintõlke asja juurde.
Ka siin on tegu PPA otsuses viidatud dokumendiga veebilehelt https://www.iranintl.com/en/202601067149, mille kohta käib kõik eelmises joonealuses märkuses toodu. Kohus võtab ka selle artikli koos selle tehisintellektiga koostatud masintõlkega asja juurde.
9(12)
11.Kaebaja on väitnud ka diskrimineerimist kurdi rahvuse ja usu tõttu, mis erineb Iraani valitsevast religioonist (dtl 104, küsimused 51 ja 52; dtl 150–151, küsimused 32 ja 33). Kohus nõustub PPA hinnanguga, et päritoluriigi info kinnitab küll, et kurdide ja sunniitide suhtes esineb Iraanis diskrimineerimist, kuid see ei ületa kaebaja individuaalseid asjaolusid arvestades taset, mis oleks oma olemuse või kordumise tõttu piisavalt tõsine ja kujutaks endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist või mõjutaks kaebajat samal viisil (määruse (EL) 2024/1347 art 9 lg 1).
12.Eeltoodut arvestades jõudis PPA õigesti järeldusele, et kaebajale pole alust anda pagulasstaatust.
13.Täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastab määruse (EL) 2024/1347 art 3 p 6 järgi mh kolmanda riigi kodanik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks päritoluriiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada art-s 15 määratletud tõsist kahju, ja kelle suhtes ei kohaldata art 17 lg-d 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla. Tõsine kahju seisneb art 15 kohaselt surmanuhtluses või hukkamises (a), piinamises, ebainimlikus või inimväärikust alandavas kohtlemises või karistamises (b) või tõsises ja individuaalses ohus tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud konflikti puhul (c).
13.1.Samadel põhjustel ei ole alust ka kaebajale täiendava kaitse andmiseks põhjusel, et teda ähvardaks Iraani naasmisel surmanuhtlus või hukkamine või piinamine, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine või karistamine (määruse art 15 p-d a ja b).
13.2.PPA hindas ka kaebaja vastavust määruse art 15 p-le c seoses USA ja Iisraeli rünnakutega Iraanile, kuigi kaebaja on ise selgitanud, et tema taotlus ei ole seotud Ameerikaga (dtl 152, küsimus 37). Kaebaja on Iraani kodanikust noor mees, kellel puuduvad tõsised terviseprobleemid. Päritoluriigi infost nähtuvalt on USA ja Iisrael Iraanis peamiselt rünnanud sõjaväega seotud sihtmärke ja islamivabariigi kõrgemat juhtkonda. Kuigi aprillikuiste andmete kohaselt (artikkel „Conflict With Iran“ 3) oli USA ja Iisraeli rünnakutes surma saanud ka enam kui 1500 tsiviilisikut, on tegemist väga väikese arvuga võrreldes Iraani elanikkonnaga, seega pigem üksikute juhuslike hukkunutega. Pärast seda aprillikuist artiklit ei ole päritoluriigi infos teateid Iraani tsiviilisikute hukkumise kohta ning konflikti pooled on valdavalt tegelenud rahukõnelustega – kuigi relvarahukokkulepete vahel on toimunud ka rünnakuid, on nende sihtmärgiks taas olnud sõjalised objektid (artiklid „USA ründas viiendat päeva järjest Iraani“ ja „Iraan tappis kaks USA sõdurit, vastuseks alustas USA õhurünnakuid“4). Neid andmeid arvestades on PPA kohtu hinnangul põhjendatult leidnud, et Iraanis ei esine tõsist ja individuaalset ohtu kaebaja kui tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise relvastatud konflikti puhul.
13.3.Järelikult on PPA õigesti jätnud kaebajale ka täiendava kaitse andmata.
Sarnaselt eelnevate joonealuste märkustega on see artikkel (https://www.cfr.org/global-conflict-tracker/conflict/ confrontation-between-united-states-and-iran) PPA esitatud pdf-formaadis tõlgete seast puudu, ent PPA otsuses viidatud ja refereeritud ning kohus võtab artikli ja selle tehisintellektiga koostatud tõlke asja juurde.
Siin on tegemist eestikeelsete artiklitega, millele on PPA otsuses küll viidatud, ent mis on PPA-l samuti jäänud esitamata asja juurde (https://www.delfi.ee/artikkel/120597520/usa-rundas-viiendat-paeva-jarjest-iraani, https:// www.delfi.ee/artikkel/120598154/iraan-tappis-kaks-usa-sodurit-vastutasuks-alustas-usa-ohurunnakuid). Kohus võtab need pdf-formaadis asja juurde nende kättesaadavuse tagamiseks menetluse kestel.
10(12)
14.Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1). Ka määruse (EL) 2024/1348 art-s 37 on sätestatud, et kui taotluse suhtes tehakse keelduv otsus, kuna see on nii pagulasseisundi kui ka täiendava kaitse seisundiga seoses mittelubatav, põhjendamatu või ilmselgelt põhjendamatu, teevad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse, milles järgitakse direktiivi 2008/115/EÜ ning väljavõi tagasisaatmise lubamatuse põhimõtet. Piiril toimuvat tagasisaatmismenetlust, mis järgneb piiril toimuvas varjupaigamenetluses keelduva otsuse tegemisele (määruse (EL) 2024/1349 art 4 lg 1), reguleerivad määruse (EL) 2024/1349 art-d 4 ja 5.
14.1.Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg on lahkumisettekirjutuses määratud tähtpäev, mille saabumise ajaks on välismaalane kohustatud Eestist lahkuma VSS § 17 lõikes 1 sätestatud vastuvõtvasse riiki (VSS § 7 2 lg 1). VSS § 72 lg 2 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita muu hulgas, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või kui välismaalasele ei anta rahvusvahelist kaitset seetõttu, et taotlus on põhjendamatu (p 2). Praegusel juhul esineb kaebaja põgenemise oht nii VSS § 6 8 p 2 (valeandmete esitamine rahvusvahelise kaitse taotlemisel) kui ka p 6 (välismaalane on PPA-le teada andnud või PPA järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita) alusel – viimast arvestades kaebaja Google Maps otsinguid teiste Euroopa riikide kohta, samuti tema enda kinnitust, et ta ei soovi mingil juhul Iraani naasta.
14.2.Neid asjaolusid arvestades tegi PPA kaebajale põhjendatult koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse. Lahkumisettekirjutuse tegemist välistavaid asjaolusid ei esine, sh ei takista kaebaja väljasaatmist non-refoulement (mittetagasisaatmise) põhimõte (VSS § 171), arvestades eespool täiendava kaitsega seoses tuvastatut.
15.VSS § 74 lg 2 kohaselt kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Sissesõidukeelu kohaldamisel ning tähtaja määramisel juhindub PPA VSS § 31 lg-s 3 sätestatust ning arvestab kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. Kuigi PPA-l on sissesõidukeelu ja selle kestuse määramisel kaalutlusõigus, on PPA praegusel juhul kohtu hinnangul õigesti jõudnud järeldusele, et kaebajale on põhjendatud kohaldada seaduses sätestatud maksimaalse pikkusega sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu kohaldamist välistavaid asjaolusid ei esine ning passi hävitamisest ja valeandmete esitamisest nähtuvalt on PPA asjakohaselt viidanud Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamise ohule.
Eeltoodut arvestades jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud seisnevad riigilõivus suurusega 40 eurot (20 eurot kaebuselt ja 20 eurot esialgse õiguskaitse taotluselt). Need kulud jäävad kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja on 2. septembri 2026. a määrusega vabastatud menetlusabi korras kohtuistungi tõlkimise kulude kandmisest. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda.
18.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga ning otsuse avaldamisel jätta avaldamata lahendi terviktekstis halli markeriga tähistatud osad (HKMS § 175 lg 3). 11(12)
Maarja Oras /allkirjastatud digitaalselt/
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.