Määrus 2024/1349

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse piiril toimuv tagasisaatmismenetlus. Seda kohaldatakse kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kelle taotluse suhtes on tehtud keelduv otsus määruse (EL) 2024/1348 artiklites 43–54 sätestatud piiril toimuva varjupaigamenetluse käigus (edaspidi „piiril toimuv varjupaigamenetlus“). Samuti nähakse sellega ette konkreetsed ajutised normid seoses piiril toimuva tagasisaatmismenetlusega määruse (EL) 2024/1359 artikli 1 lõikes 4 määratletud kriisiolukordades. Käesoleva määrusega muudetakse ka määrust (EL) 2021/1148, et võimaldada kõnealuse määruse alusel toetust solidaarsusmeetmetele määruse (EL) 2024/1351 raames. 2. Käesoleva määruse III peatüki kohaselt vastu võetud ajutised meetmed peavad vastama vajalikkuse ja proportsionaalsuse nõuetele, olema asjakohased nende seatud eesmärkide saavutamiseks ning taotlejate õiguste kaitse tagamiseks ning olema kooskõlas liikmesriikide kohustustega, mis tulenevad põhiõiguste hartast ja rahvusvahelisest õigusest. 3. Käesoleva määruse III peatüki meetmeid kohaldatakse ainult sellises ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu rangelt vajalik, ajutiselt ja piiratud viisil ning üksnes erandlikel asjaoludel. Taotluse korral võivad liikmesriigid kohaldada III peatükis sätestatud meetmeid üksnes määruse (EL) 2024/1359 artikli 4 lõikes 3 osutatud otsuses sätestatud ulatuses.

Nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes määrus (EL) 2024/1348 ei ole siduv, tuleks käesolevas määruses sisalduvaid viiteid määruse (EL) 2024/1348 sätetele käsitada viidetena samaväärsetele sätetele, mille nad on oma õiguses kehtestanud.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „rahvusvahelise kaitse taotlus“ või „taotlus“ – rahvusvahelise kaitse taotlus või määruse (EL) 2024/1348 artikli 3 punktis 12 määratletud taotlus; b) „taotleja“ – määruse (EL) 2024/1348 artikli 43 punktis 13 määratletud taotleja.

1. Kolmanda riigi kodanikel ja kodakondsuseta isikutel, kelle taotluse suhtes on tehtud piiril toimuva varjupaigamenetluse käigus keelav otsus, ei lubata asjakohase liikmesriigi territooriumile siseneda. 2. Liikmesriigid nõuavad, et lõikes 1 osutatud isikud elaksid kuni 12 nädalat kohas, mis asub välispiiril või transiiditsoonis või nende läheduses. Kui liikmesriik ei saa neid isikuid sellistes kohtades majutada, võib ta kasutada muid kohti oma territooriumil. 12-nädalane tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil taotlejal, kolmanda riigi kodanikul või kodakondsuseta isikul ei ole enam õigust ega luba riiki jääda. Käesoleva lõike kohast nõuet elada teatavas kohas ei käsitata loana liikmesriigi territooriumile sisenemiseks ja seal viibimiseks. Nendes kohtades kehtivad tingimused peavad vastama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1346 (16) artiklite 19 ja 20 kohastele materiaalsetele vastuvõtutingimustele ja tervishoiu samaväärsetele standarditele, nagu neid kohaldatakse endiselt taotlejatena käsitatavate isikute suhtes. 3. Käesoleva artikli kohaldamisel kehtivad direktiivi 2008/115/EÜ artikli 3, artikli 4 lõike 1, artikli 5, artikli 6 lõigete 1–5, artikli 7 lõigete 2 ja 3, artiklite 8–11, artikli 12, artikli 14 lõike 1, artikli 15 lõigete 2–4 ja artiklite 16–18 sätted. 4. Kui tagasisaatmisotsust ei saa lõikes 2 osutatud maksimaalse tähtaja jooksul jõustada, jätkavad liikmesriigid tagasisaatmismenetlusi vastavalt direktiivile 2008/115/EÜ. 5. Ilma et see piiraks nende võimalust igal ajal vabatahtlikult tagasi pöörduda, määratakse lõikes 1 osutatud isikutele tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks, välja arvatud juhul, kui on põgenemise oht või kui nende taotluse suhtes on tehtud piiril toimuva varjupaigamenetluse käigus keelduv otsus, kuna see on ilmselgelt põhjendamatu, või kui asjaomane isik kujutab endast ohtu liikmesriikide avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule. Vabatahtliku lahkumise tähtaeg määratakse üksnes taotluse alusel ja see ei tohi ületada 15 päeva ega anda õigust selle liikmesriigi territooriumile siseneda. Käesoleva lõike kohaldamisel annavad kõnealused isikud kõik nende valduses olevad kehtivad reisidokumendid pädevatele asutustele üle nii kauaks, kui see on vajalik põgenemise ärahoidmiseks. 6. Liikmesriigid, kes pärast taotluse suhtes keelduva otsuse tegemist piiril toimuva varjupaigamenetluse käigus keelavad sisenemise vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/399 (17) artiklile 14 ja kes on otsustanud sellistel juhtudel mitte kohaldada direktiivi 2008/115/EÜ vastavalt nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 2 punktile a, tagavad, et nende kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute kohtlemine ja kaitsetase, kellel on keelatud riiki siseneda, vastab direktiivi 2008/115/EÜ artikli 4 lõikele 4 ning on võrdväärne kohtlemise ja kaitsetasemega, mis on sätestatud käesoleva artikli lõikes 2 ja käesoleva määruse artikli 5 lõikes 4.

1. Kinnipidamist võib kasutada viimase abinõuna üksnes juhul, kui see osutub vajalikuks iga juhtumi individuaalse hindamise alusel ja kui muid leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. 2. Käesoleva määruse artikli 4 lõikes 1 osutatud isikuid, kes peeti kinni piiril toimuva varjupaigamenetluse käigus ning kellel ei ole enam õigust ega luba riiki jääda, võib jätkuvalt kinni pidada selleks, et takistada nende sisenemist asjaomase liikmesriigi territooriumile, et valmistada ette nende tagasisaatmist või et isik välja saata. 3. Käesoleva määruse artikli 4 lõikes 1 osutatud isikuid, keda piiril toimuva varjupaigamenetluse käigus kinni ei peetud, kellel ei ole enam õigust ega luba riiki jääda, võib kinni pidada, kui on olemas põgenemise oht direktiivi 2008/115/EÜ tähenduses, kui nad väldivad või takistavad tagasisaatmise ettevalmistamist või väljasaatmist või kui nad kujutavad endast ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule. 4. Kinnipidamine võib kesta nii lühikest aega kui võimalik ja ainult nii pikalt, kui on olemas mõistlik väljavaade väljasaatmiseks ja kuni toimub selle korraldamine ning see viiakse ellu nõuetekohase hoolsusega. Kinnipidamisaeg ei tohi ületada käesoleva määruse artikli 4 lõikes 2 osutatud ajavahemikku ning kui järgmine kinnipidamine määratakse kohe järjest pärast käesoleva artikli kohast kinnipidamist, arvatakse see ajavahemik direktiivi 2008/115/EÜ artikli 15 lõigetes 5 ja 6 sätestatud maksimaalse kinnipidamisaja hulka. 5. Hiljemalt 12. detsembriks 2024 töötab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/2303 (18) loodud Euroopa Liidu Varjupaigaamet kooskõlas kõnealuse määruse artikli 13 lõikega 2 välja suunised mitmesuguste kinnipidamise asemel piirimenetluses kasutatava praktika kohta.

1. Määruse (EL) 2024/1359 artikli 1 lõikes 4 määratletud kriisiolukorras ja seoses ebaseaduslikult riigis viibivate kolmanda riigi kodanike või kodakondsuseta isikutega, kelle taotluse suhtes on tehtud määruse (EL) 2024/1359 artikli 11 lõigete 3, 4 ja 6 kohase piiril toimuva varjupaigamenetluse käigus keelduv otsus, ning kellel ei ole õigust ega luba riiki jääda, võivad liikmesriigid kehtestada järgmisi erandeid: a) erandina käesoleva määruse artikli 4 lõikest 2 võivad liikmesriigid pikendada maksimaalset tähtaega, mille jooksul kõnealuseid kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid hoitakse selles artiklis osutatud kohtades, veel kuni kuue nädala võrra; b) erandina käesoleva määruse artikli 5 lõikest 4 ei ületa kinnipidamisaeg käesoleva lõike punktis a osutatud ajavahemikku ning see arvatakse direktiivi 2008/115/EÜ artikli 15 lõigetes 5 ja 6 sätestatud maksimaalse kinnipidamisaja hulka. 2. Käesoleva artikli lõiget 1 kohaldatakse ka selliste taotlejate, kolmanda riigi kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kelle suhtes kohaldatakse piiril toimuvat varjupaigamenetlust ja kelle taotluse suhtes on tehtud keelduv otsus enne määruse (EL) 2024/1359 artikli 4 lõikes 3 osutatud nõukogu rakendusotsuse vastuvõtmist ning kellel ei ole õigust ega luba pärast kõnealuse rakendusotsuse vastuvõtmist riiki jääda. 3. Organisatsioonidele ja isikutele, kellel on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud isikuid nõustada, antakse tegelik juurdepääs kinnipidamiskohtadesse paigutatud või piiripunktides viibivatele taotlejatele. Liikmesriigid võivad kehtestada sellisele tegevusele piirangud juhul, kui kõnealused piirangud on liikmesriigi õiguse kohaselt objektiivselt vajalikud kinnipidamisasutuse julgeoleku, avaliku korra või halduskorralduse huvides, tingimusel, et seejuures ei piirata juurdepääsu märkimisväärselt või ei muudeta seda võimatuks.

Kui liikmesriik leiab, et ta on määruse (EL) 2024/1359 artikli 1 lõikes 4 määratletud kriisiolukorras, võib ta esitada taotluse käesoleva määruse artiklis 6 sätestatud erandite kohaldamiseks. Kui liikmesriik sellise taotluse esitab, kohaldatakse asjakohasel juhul määruse (EL) 2024/1359 artikleid 2–6 ning artikli 17 lõikeid 3 ja 4. Kui määruse (EL) 2024/1359 artikli 2 kohane menetlus erandi tegemiseks on juba algatatud, võivad liikmesriigid esitada taotluse käesoleva määruse artiklis 6 sätestatud erandite kohaldamiseks kõnealuse menetluse raames.

Artiklis 6 sätestatud erandit kohaldav liikmesriik peab teavitama kohaldatavatest meetmetest ja nende kestusest asjaomaseid kolmanda riigi kodanikke ja kodakondsuseta isikuid selles keeles, millest kolmanda riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud aru saavad või millest arusaamist võib neilt mõistlikult eeldada.

Määrust (EL) 2021/1148 muudetakse järgmiselt. 1) Artiklisse 2 lisatakse järgmine punkt: „11) „solidaarsusmeede“ – meede, mille kohaldamisala on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 (*1) artikli 56 lõike 2 punktis b ja mida rahastatakse liikmesriikide rahalisest toetusest, nagu on osutatud nimetatud määruse artikli 64 lõikes 1. (*1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. mai 2024. aasta määrus (EL) 2024/1351, mis käsitleb varjupaiga- ja rändehaldust ning millega muudetakse määruseid (EL) 2021/1147 ja (EL) 2021/1060 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 604/2013 (ELT L, 2024/1351, 22.5.2024, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2024/1351/oj).“ " 2) Artiklisse 10 lisatakse järgmine lõige: „3. Käesoleva määruse kohast toetust võib solidaarsusmeetmete toetamise eesmärgil rahastada ka liikmesriikide ja muude avaliku või erasektori rahastajate rahalisest toetusest sihtotstarbelise välistulu vormis kooskõlas finantsmääruse artikli 21 lõikega 5.“ 3) Artiklisse 12 lisatakse järgmine lõige: „7a. Liidu eelarvest eraldatavat toetust võib suurendada 100 %-ni solidaarsusmeetmete rahastamiskõlblikest kogukuludest.“ 4) Artikli 29 lõike 2 esimesse lõiku lisatakse järgmine punkt: „aa) solidaarsusmeetmete rakendamine, sealhulgas rahaliste panuste jaotus meetmete kaupa ja rahastamise tulemusena saavutatud peamiste tulemuste kirjeldus;“ 5) II lisa punkti 1 lisatakse järgmine alapunkt: „h) toetades solidaarsusmeetmeid kooskõlas III lisas punktis 1 sätestatud toetuse kohaldamisalaga.“ 6) VI lisa muudetakse järgmiselt: a) tabeli 1 I. punkti lisatakse järgmine kood: „030 Solidaarsusmeetmed“; b) tabelit 3 muudetakse järgmiselt: i) koodid 005 ja 006 asendatakse järgmistega: „005 Artiklis 17 osutatud transiidi eriskeem 006 Määruse (EL) 2018/1240 artikli 85 lõikega 2 hõlmatud meetmed“; ii) lisatakse järgmised koodid: „007 Määruse (EL) 2018/1240 artikli 85 lõikega 3 hõlmatud meetmed 008 Erakorraline abi 009 Solidaarsusmeetmed“.

Käesolev määrus ei mõjuta ametiasutustele liikmesriigi õigusega ette nähtud võimalust vaidlustada haldus- või kohtuotsuseid.

Kõiki käesolevas määruses sätestatud tähtaegu arvestatakse järgmiselt: a) kui päevades, nädalates või kuudes väljendatud tähtaega arvutatakse sündmuse toimumise või toimingu tegemise ajast, ei loeta kõnealuse tähtaja sisse kuuluvaks päeva, mil see sündmus toimub või toiming tehakse; b) nädalates või kuudes väljendatav tähtaeg lõpeb tähtaja viimase nädala või kuu selle päeva lõpus, mis on vastavalt sama nädala- või kuupäev kui see päev, mil toimus sündmus või tehti toiming, millest alates tähtaega arvutatakse; kui kuudes väljendatava tähtaja puhul ei ole tähtaja viimases kuus seda kuupäeva, mil tähtaeg peaks lõppema, lõpeb tähtaeg kõnealuse viimase kuu viimase päeva keskööl; c) laupäevad, pühapäevad ja asjaomase liikmesriigi riigipühad loetakse tähtaegade sisse; kui tähtaeg lõpeb laupäeval, pühapäeval või riigipühal, loetakse tähtaja viimaseks päevaks järgmine tööpäev.

Hiljemalt 12. septembriks 2024 esitab komisjon tihedas koostöös liikmesriikide ning asjaomaste liidu organite ja asutustega nõukogule ühise rakenduskava tagamaks, et liikmesriigid on hiljemalt 1. juuliks 2026 käesoleva määruse II peatüki rakendamiseks piisavalt valmistunud, hinnates kõiki kindlaks tehtud puudujääke ja vajalikke operatiivmeetmeid, ning teavitab sellest Euroopa Parlamenti. Kõnealuse ühise rakenduskava alusel kehtestab iga liikmesriik komisjoni ja asjaomaste liidu organite ja asutuste toetusel hiljemalt 12. detsembriks 2024 riikliku rakenduskava, milles määratakse kindlaks meetmed ja nende rakendamise ajakava. Iga liikmesriik viib oma kava rakendamise lõpule hiljemalt 1. juuliks 2026. Käesoleva artikli rakendamiseks võivad liikmesriigid kasutada asjaomaste liidu organite ja asutuste toetust ning liidu fondidest võib anda liikmesriikidele rahalist toetust kooskõlas kõnealuseid organeid, asutusi ja fonde reguleerivate õigusaktidega. Komisjon jälgib tähelepanelikult riiklike rakenduskavade rakendamist.

Hiljemalt 13. juuniks 2028 ja seejärel iga viie aasta järel esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse kohaldamise kohta liikmesriikides ja teeb vajaduse korral muudatusettepanekuid. Liikmesriigid edastavad komisjoni taotlusel vajalikud andmed aruande koostamiseks hiljemalt 12. septembriks 2027.

1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. 2. Käesolevat määrust kohaldatakse alates 12. juunist 2026.