Määrus 2024/1991

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse õigusnormid, et aidata kaasa järgmisele: a) elurikaste ja vastupanuvõimeliste ökosüsteemide pikaajaline ja püsiv taastumine kõigil liikmesriikide maismaa- ja merealadel kahjustatud ökosüsteemide taastamise kaudu; b) kliimamuutuste leevendamist, kliimamuutustega kohanemist ja maa degradeerumise neutraalsust puudutavate liidu üldeesmärkide saavutamine; c) toiduga kindlustatuse suurendamine; d) liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmine. 2. Käesoleva määrusega nähakse ette raamistik, mille alusel kehtestavad liikmesriigid tulemuslikud ja alapõhised taastamismeetmed, mille eesmärgiks on 2030. aastaks ühiselt hõlmata liidu eesmärgina käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvatel aladel ja ökosüsteemides vähemalt 20 % maismaa-aladest ja vähemalt 20 % merealadest ning 2050. aastaks kõik taastamist vajavad ökosüsteemid.

Käesolevat määrust kohaldatakse artiklites 4–12 osutatud ökosüsteemide suhtes: a) liikmesriikide territooriumil; b) liikmesriikide rannikuvetes, nagu on määratletud direktiivi 2000/60/EÜ artikli 2 punktis 7, nende merepõhjal või nende aluspinnasel; c) vetes, merepõhjal või selle aluspinnasel, mis jäävad liikmesriigi territoriaalvete ulatuse mõõtmiseks kasutatavast lähtejoonest mere poole ja ulatuvad selle ala kaugeimasse otsa, mis 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (42) kohaselt kuulub liikmeriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla. Käesolevat määrust kohaldatakse ainult nende ökosüsteemide suhtes, mis asuvad liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse aluslepinguid.

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: 1) „ökosüsteem“ – taime-, looma-, seene- ja mikroorganismikooslustest ning nende eluta keskkonnast koosnev dünaamiline kompleks, mis moodustab nende vastastiktoimel põhineva funktsionaalse üksuse ning hõlmab elupaigatüüpe ning liikide elupaiku ja populatsioone; 2) „liigi elupaik“ – direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punktis f määratletud liigi elupaik; 3) „taastamine“ – protsess, mille käigus aidatakse aktiivselt või passiivselt kaasa ökosüsteemi taastumisele, et parandada selle struktuuri ja funktsioone, et säilitada või suurendada selle elurikkust ja ökosüsteemi vastupanuvõimet, parandades elupaiga tüübi esinemiskohta nii, et see saavutab hea seisundi, taasluues soodsat seisundit tähistava võrdluspindala ning parandades liigi elupaika nii, et see saavutab piisava kvaliteedi ja kvantiteedi vastavalt artikli 4 lõigetele 1, 2 ja 3 ning artikli 5 lõigetele 1, 2 ja 3, ning täites artiklites 8–12 sätestatud eesmärke ja kohustusi, sealhulgas saavutades artiklites 8–12 osutatud näitajate rahuldava taseme elurikkuse ja ökosüsteemi vastupanuvõime säilitamiseks või suurendamiseks; 4) „hea seisund“ – elupaigatüübi esinemiskoha puhul seisund, milles elupaigatüübi põhinäitajad, eelkõige selle struktuur, funktsioonid ning selle tüüpilised liigid või tüüpiline liigiline koosseis kajastavad väga head ökoloogilist terviklikkust, stabiilsust ja vastupanuvõimet, mis on vajalik selle pikaajaliseks säilitamiseks, ning aitavad seega kaasa elupaiga soodsa kaitsestaatuse saavutamisele või säilitamisele, kui asjaomane elupaigatüüp on loetletud direktiivi 92/43/EMÜ I lisas, ning mereökosüsteemide puhul hea keskkonnaseisundi saavutamisele või säilitamisele; 5) „hea keskkonnaseisund“ –direktiivi 2008/56/EÜ artikli 3 punktis 5 määratletud hea keskkonnaseisund; 6) „elupaiga soodne kaitsestaatus“ – soodne kaitsestaatus direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punkti e tähenduses; 7) „liigi soodne kaitsestaatus“ – soodne kaitsestaatus direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punkti i tähenduses; 8) „soodsat seisundit tähistav võrdluspindala“ – riigi tasandil konkreetses biogeograafilises või merepiirkonnas olev elupaigatüübi kogupindala, mida loetakse vähimaks, mis on vajalik selleks, et tagada elupaigatüübi ja selle tüüpiliste liikide või tüüpilise liigilise koosseisu pikaajaline elujõulisus ning kogu selle elupaigatüübi oluline ökoloogiline varieerumine selle looduslikus levilas, ning mis koosneb praegusest elupaigatüübiga kaetud alast, ja kui see ala ei ole elupaigatüübi ja selle tüüpiliste liikide või tüüpilise liigilise koosseisu pikaajaliseks elujõulisuseks piisav, elupaigatüübi taasloomiseks vajalikust täiendavast alast; kui asjaomane elupaigatüüp on loetletud direktiivi 92/43/EMÜ I lisas, aitab selline taasloomine kaasa elupaiga soodsa kaitsestaatuse saavutamisele ning mereökosüsteemide puhul hea keskkonnaseisundi saavutamisele või säilitamisele; 9) „elupaiga piisav kvaliteet“ – liigi elupaiga kvaliteet, mis võimaldab täita liigi ökoloogilisi vajadusi selle bioloogilise tsükli igas etapis nii, et see liik säilib pikaajaliselt elujõulise osana oma elupaigas oma looduslikul levilal, ning see aitab kaasa liigi soodsa kaitsestaatuse saavutamisele või säilitamisele direktiivi 92/43/EMÜ II, IV või V lisas loetletud liikide puhul ning direktiiviga 2009/147/EÜ hõlmatud looduslike linnuliikide populatsioonide kindlustamisele ning lisaks mere ökosüsteemide puhul hea keskkonnaseisundi saavutamisele või säilitamisele; 10) „elupaiga piisav kvantiteet“ – liigi elupaiga kogus, mis võimaldab liigi ökoloogiliste vajaduste rahuldamist selle bioloogilise tsükli igas etapis nii, et see liik säilib pikaajaliselt oma elupaiga elujõulise osana oma looduslikul levilal, ning see aitab kaasa liigi soodsa kaitsestaatuse saavutamisele või säilitamisele direktiivi 92/43/EMÜ II, IV või V lisas loetletud liikide puhul ning direktiiviga 2009/147/EÜ hõlmatud looduslike linnuliikide populatsioonide kindlustamisele ning lisaks mere ökosüsteemide puhul hea keskkonnaseisundi saavutamisele või säilitamisele; 11) „väga tavaline ja laialt levinud elupaigatüüp“ – elupaigatüüp, mis esineb mitmes liidu biogeograafilises piirkonnas ning mille levila ületab 10 000 km2; 12) „tolmeldaja“ – looduslik putukas, kes kannab õietolmu taime tolmukapeast taime emakasuudmesse, mis võimaldab õit viljastada ja seemneid toota; 13) „tolmeldajapopulatsioonide vähenemine“ – tolmeldajate arvukuse või mitmekesisuse või mõlema vähenemine; 14) „pärismaine puuliik“ – puuliik, mis esineb selle looduslikus levilas (endises või olemasolevas) ja potentsiaalses levilas, st loodusliku levila piires või levilas, kus ta võib levida ilma inimesepoolse otsese või kaudse sissetoomise või hoolitsuseta; 15) „kohalik haldusüksus“ – provintsi, piirkonna või liidumaa tasandist allapoole jääv liikmesriigi madalama tasandi haldusüksus, mis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1059/2003 (43) artikliga 4; 16) „linnakeskused“ ja „linnaklastrid“ – territoriaalsed üksused, mis on liigitatud linnadesse, väiksematesse linnasesse ja eeslinnadesse, kasutades määruse (EÜ) nr 1059/2003 artikli 4b lõike 2 kohaselt kehtestatud võrgupõhist tüpoloogiat; 17) „linnad“ – kohalikud haldusüksused, kus vähemalt 50 % elanikest elab ühes või mitmes linnakeskuses, mõõdetuna kasutades linnastumise määra vastavalt määruse (EÜ) nr 1059/2003 artikli 4b lõike 3 punktile a; 18) „väiksemad linnad ja eeslinnad“ – kohalikud haldusüksused, kus vähem kui 50 % elanikest elab linnakeskuses, kuid vähemalt 50 % elab linnaklastris, mõõdetuna kasutades linnastumise määra, mis on kehtestatud kooskõlas määruse (EÜ) nr 1059/2003 artikli 4b lõike 3 punktiga a; 19) „linnalähedased piirkonnad“ – linnakeskuste või -klastritega külgnevad alad, sealhulgas vähemalt kõik alad, mis jäävad kuni ühe kilomeetri kaugusele nende linnakeskuste või -klastrite välispiiridest, ning mis asuvad samas suur- või väikelinnas ja eeslinnas kui need linnakeskused või -klastrid; 20) „linna roheala“ – linnades, väiksemates linnades ja eeslinnades asuvate puude, põõsaste, põõsastike, püsiva rohttaimestiku, samblike ja sammalde, tiikide ja vooluveekogude kogupindala, arvutatuna andmete põhjal, mis on saadud määrusega (EL) 2021/696 loodud liidu kosmoseprogrammi Copernicuse komponendi raames Copernicuse maismaaseire teenuse kaudu, ning kui see on asjaomase liikmesriigi kohta kättesaadav, siis selle liikmesriigi esitatud muude asjakohaste täiendavate andmete põhjal; 21) „linnapuude võrastiku liitus“ – linnades, väiksemates linnades ja eeslinnades puudega kaetud koguala, arvutatuna puukatte tiheduse andmete põhjal, mis on saadud määrusega (EL) 2021/696 loodud liidu kosmoseprogrammi Copernicuse komponendi raames Copernicuse maismaaseire teenuse kaudu, ning kui see on asjaomase liikmesriigi kohta kättesaadav, siis selle liikmesriigi esitatud muude asjakohaste täiendavate andmete põhjal; 22) „vaba vooluga jõgi“ – jõgi või jõelõik, mille piki-, külg- ja püstsuunalist sidusust ei takista tõket moodustavad tehisstruktuurid ja mille looduslikud funktsioonid on suures osas mõjutamata; 23) „turbaala märjutamine“ – kuivendatud turbamulla muutmine märjaks turbamullaks; 24) „taastuvenergia eelisarendusala“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001 artikli 2 punktis 9a määratletud taastuvenergia eelisarendusala.

1. Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mis on vajalikud, et parandada heasse seisundisse I lisas loetletud elupaigatüüpide esinemiskohad, mis ei ole heas seisundis. Sellised taastamismeetmed kehtestatakse: a) 2030. aastaks vähemalt 30 % kõigi I lisas loetletud selliste elupaigatüüpide kogupindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas; b) 2040. aastaks vähemalt 60 % ja 2050. aastaks vähemalt 90 % iga sellise I lisas loetletud elupaigatüüpide rühma pindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas. Käesoleva lõike kohaldamisel peavad liikmesriigid vastavalt vajadusele kuni 2030. aastani esmatähtsaks taastamismeetmeid aladel, mis asuvad Natura 2000 aladel. 2. Erandina lõike 1 esimese lõigu punktidest a ja b võivad liikmesriigid kõnealuse lõike kohaldamisel ja igakülgselt põhjendatud juhtudel, jätta asjaomasest elupaigatüüpide rühmast välja väga tavalised ja laialt levinud elupaigatüübid, mis hõlmavad üle 3 % nende Euroopa territooriumist. Kui liikmesriik kohaldab esimeses lõigus osutatud erandit, kehtestab ta taastamismeetmed: a) 2050. aastaks pindalal, mis moodustab iga kõnealuse elupaigatüübi puhul vähemalt 80 % esinemiskohast, mis ei ole heas seisundis; b) 2030. aastaks vähemalt kolmandiku ulatuses punktis a osutatud protsendimäärast ning c) 2040. aastaks vähemalt kahe kolmandiku ulatuses punktis a osutatud protsendimäärast. Esimeses lõigus osutatud erandit kohaldatakse üksnes juhul, kui on tagatud, et teise lõigu punktis a osutatud protsendimäär ei takista iga kõnealuse elupaigatüübi soodsa kaitsestaatuse saavutamist või säilitamist riiklikul biogeograafilisel tasandil. 3. Kui liikmesriik kohaldab lõike 2 kohast erandit, kohaldatakse lõike 1 esimese lõigu punktis a sätestatud kohustust kõigi ülejäänud I lisas loetletud elupaigatüüpide kogupindalale, mis ei ole heas seisundis, ning lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud kohustust kohaldatakse I lisas loetletud asjaomaste elupaigatüüpide rühmade ülejäänud aladele, mis ei ole heas seisundis. 4. Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mis on vajalikud, et taasluua I lisas loetletud elupaigatüübid aladel, kus neid elupaigatüüpe ei esine, eesmärgiga saavutada nende elupaigatüüpide soodsat seisundit tähistav võrdluspindala. Sellised meetmed on 2030. aastaks kehtestatud vähemalt 30 %-l, 2040. aastaks vähemalt 60 %-l ja 2050. aastaks 100 %-l täiendavast pindalast, mis on vajalik, et saavutada iga I lisas loetletud elupaigatüüpide rühma puhul kogu soodsat seisundit tähistav võrdluspindala, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas. 5. Kui liikmesriik leiab, et 2050. aastaks ei ole võimalik kehtestada taastamismeetmeid, mis on vajalikud konkreetse elupaigatüübi soodsat seisundit tähistava võrdluspindala saavutamiseks 100 %-l pindalast, võib asjaomane liikmesriik erandina käesoleva artikli lõikest 4 kehtestada artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas madalama protsendimäära, mis jääb vahemikku 90–100 %, ja esitada piisavad põhjendused. Sellisel juhul kehtestab liikmesriik järk-järgult taastamismeetmed, mis on vajalikud selle väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks. Aastaks 2030 hõlmavad need taastamismeetmed vähemalt 30 % täiendavast pindalast, mis on vajalik sellise väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks, ja 2040. aastaks vähemalt 60 % täiendavast pindalast, mis on vajalik sellise väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks. 6. Kui liikmesriik kohaldab lõike 5 kohast erandit konkreetsete elupaigatüüpide suhtes, kohaldatakse lõikes 4 sätestatud kohustust ülejäänud elupaigatüüpide suhtes, mis kuuluvad I lisas loetletud elupaigatüüpide rühmadesse, millesse need konkreetsed elupaigatüübid kuuluvad. 7. Liikmesriigid kehtestavad direktiivi 92/43/EMÜ II, IV ja V lisas loetletud liikide maismaa-, ranniku- ja magevee-elupaikade ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluva loodusliku linnustiku maismaa-, ranniku- ja magevee-elupaikade jaoks taastamismeetmed, mis on lisaks käesoleva artikli lõigetes 1 ja 4 osutatud taastamismeetmetele vajalikud, et parandada nende elupaikade kvaliteeti ja kvantiteeti muu hulgas nende taasloomise kaudu ning suurendada sidusust, kuni on saavutatud nende elupaikade piisav kvaliteet ja kvantiteet. 8. Käesoleva artikli lõigete 1, 4 ja 7 kohaste taastamismeetmete jaoks kõige sobivamate alade kindlaksmääramisel tuginetakse parimatele olemasolevatele teadmistele ja uusimatele teaduslikele tõenditele käesoleva määruse I lisas loetletud elupaigatüüpide seisundi kohta, mille mõõtmisel võetakse aluseks struktuur ja funktsioonid, mis on vajalikud nende elupaigatüüpide, sealhulgas neis leiduvate tüüpiliste liikide pikaajaliseks säilimiseks, nagu on osutatud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punktis e, ning käesoleva artikli lõikes 7 osutatud liikide elupaikade kvaliteedi ja kvantiteedi kohta, kasutades direktiivi 92/43/EMÜ artikli 17 ja direktiivi 2009/147/EÜ artikli 12 alusel esitatud teavet ning võttes asjakohasel juhul arvesse liidu eri piirkondade olukorra mitmekesisust, nagu on osutatud käesoleva määruse artikli 14 lõike 16 punktis c. 9. Liikmesriigid tagavad hiljemalt 2030. aastaks, et I lisas loetletud kõigist elupaigatüüpide esinemiskohtadest vähemalt 90 % puhul on nende elupaigatüüpide seisund teada ning et 2040. aastaks on kõigi I lisas loetletud elupaiga tüüpide esinemiskohtade seisund teada. 10. Lõigetes 1 ja 4 osutatud taastamismeetmetes arvestatakse vajadust parandada sidusust I lisas loetletud elupaigatüüpide vahel ning võetakse arvesse neis elupaigatüüpides leiduvate lõikes 7 osutatud liikide ökoloogilisi vajadusi. 11. Liikmesriigid kehtestavad meetmed, mille eesmärk on tagada, et aladel, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid kooskõlas lõigetega 1, 4 ja 7, paraneb I lisas loetletud elupaigatüüpide seisund pidevalt kuni hea seisundi saavutamiseni ning lõikes 7 osutatud liikide elupaikade kvaliteet paraneb pidevalt kuni nende piisava kvaliteedi saavutamiseni. Ilma et see piiraks direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamist, kehtestavad liikmesriigid meetmed, mille eesmärk on tagada, et nende alade seisund, kus on saavutatud hea seisund ja liikide elupaikade piisav kvaliteet, ei halvene märkimisväärselt. 12. Ilma et see piiraks direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamist, püüavad liikmesriigid kehtestada hiljemalt oma riiklike taastamiskavade käesoleva määruse artikli 17 lõike 6 kohaselt avaldamise kuupäevaks vajalikud meetmed, mille eesmärk on hoida ära käesoleva määruse I lisas loetletud elupaigatüüpide kaetud heas seisundis esinemiskohtade seisundi märkimisväärset halvenemist või mis on vajalikud, et saavutada käesoleva artikli lõikes 17 sätestatud taastamise eesmärgid. 13. Seoses käesoleva artikli lõigetega 11 ja 12 võivad liikmesriigid alternatiivide puudumisel väljaspool Natura 2000 alasid kohaldada kõnealustes lõigetes sätestatud olukorra halvenemise vältimise nõudeid oma territooriumi iga biogeograafilise piirkonna tasandil iga elupaigatüübi ja liigi elupaiga suhtes, tingimusel et asjaomane liikmesriik teatab komisjonile oma kavatsusest kohaldada käesolevat lõiget hiljemalt 19. veebruariks 2025 ning täidab artikli 15 lõike 3 punktis g, artikli 20 lõike 1 punktis j, artikli 21 lõikes 1 ja artikli 21 lõike 2 punktis b sätestatud kohustused. 14. Väljaspool Natura 2000 alasid ei kohaldata lõikes 11 sätestatud kohustust olukorra halvenemise suhtes, mille on põhjustanud: a) vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused; b) vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest; c) ülekaaluka avaliku huviga seotud kava või projekt, mille jaoks ei ole vähem kahjustavaid alternatiivseid lahendusi ning mis määratakse kindlaks üksikjuhtumite kaupa, või d) kolmandate riikide tegevus või tegevusetus, mille eest asjaomane liikmesriik ei vastuta. 15. Väljaspool Natura 2000 alasid ei kohaldata lõike 11 sätestatud kohustust olukorra halvenemise suhtes, mille on põhjustanud: a) vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused; b) vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest; c) ülekaaluka avaliku huviga seotud kava või projekt, mille jaoks ei ole vähem kahjustavaid alternatiivseid lahendusi, või d) kolmandate riikide tegevus või tegevusetus, mille eest asjaomane liikmesriik ei vastuta. 16. Natura 2000 aladel on lõigetes 11 ja 12 sätestatud kohustuste täitmata jätmine põhjendatud, kui see on tingitud järgmisest: a) vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused; b) vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest, või c) direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 4 kohaselt loa saanud kava või projekt. 17. Liikmesriigid tagavad: a) I lisas loetletud elupaigatüüpide puhul heas seisundis oleva pindala suurenemise, kuni vähemalt 90 % pindalast on heas seisundis ja kuni asjaomases liikmesriigis asuvas igas biogeograafilises piirkonnas on iga elupaigatüübi puhul saavutatud soodsat seisundit tähistav võrdluspindala; b) kasvusuundumuse direktiivi 92/43/EMÜ II, IV ja V lisas loetletud liikide ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate liikide maismaa-, ranniku- ja magevee-elupaikade piisava kvaliteedi ja kvantiteedi poole.

1. Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mis on vajalikud, et parandada heasse seisundisse II lisas loetletud elupaigatüüpide esinemiskohad, mis ei ole heas seisundis. Sellised taastamismeetmed kehtestatakse: a) 2030. aastaks vähemalt 30 % II lisas loetletud 1.–6. rühma elupaigatüüpide kogupindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas; b) 2040. aastaks vähemalt 60 % ja 2050. aastaks vähemalt 90 % iga sellise II lisas loetletud elupaigatüüpide 1.–6. rühma pindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas; c) 2040. aastaks käesoleva lõike punktis d osutatud protsendimäärast vähemalt kahe kolmandiku II lisas loetletud elupaigatüüpide 7. rühma pindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas, ning d) 2050. aastaks artikli 14 lõike 3 kohaselt määratud protsendimäära II lisas loetletud 7. rühma elupaigatüüpide pindalast, mis ei ole heas seisundis, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas. Käesoleva artikli esimese lõigu punktis d osutatud protsendimäär kehtestatakse nii, et see ei takistaks direktiivi 2008/56/EÜ artikli 9 lõike 1 kohaselt kindlaks määratud hea keskkonnaseisundi saavutamist või säilitamist. 2. Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mis on vajalikud, et taasluua II lisas loetletud 1.–6. rühma elupaigatüübid aladel, kus neid elupaigatüüpe ei esine, eesmärgiga saavutada nende elupaigatüüpide soodsat seisundit tähistav võrdluspindala. Sellised meetmed on 2030. aastaks kehtestatud vähemalt 30 %-l, 2040. aastaks vähemalt 60 %-l ja 2050. aastaks 100 %-l täiendavast pindalast, mis on vajalik, et saavutada iga elupaigatüüpide rühma puhul soodsat seisundit tähistav võrdluspindala, nagu on määratud artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas. 3. Kui liikmesriik leiab, et 2050. aastaks ei ole võimalik kehtestada taastamismeetmeid, mis on vajalikud konkreetse elupaigatüübi soodsat seisundit tähistava võrdlusala saavutamiseks 100 %-l pindalast, võib asjaomane liikmesriik erandina käesoleva artikli lõikest 2 kehtestada artiklis 15 osutatud riiklikus taastamiskavas madalama protsendimäära, mis jääb vahemikku 90–100 %, ja esitada piisavad põhjendused. Sellisel juhul kehtestab liikmesriik järk-järgult taastamismeetmed, mis on vajalikud selle väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks. Aastaks 2030 hõlmavad need taastamismeetmed vähemalt 30 % täiendavast pindalast, mis on vajalik sellise väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks, ja 2040. aastaks vähemalt 60 % täiendavast pindalast, mis on vajalik sellise väiksema protsendimäära saavutamiseks 2050. aastaks. 4. Kui liikmesriik kohaldab lõike 3 kohast erandit konkreetsete elupaigatüüpide suhtes, kohaldatakse lõikes 2 sätestatud kohustust ülejäänud täiendava pindala suhtes, mis on vajalik, et saavutada soodsat seisundit tähistav võrdluspindala II lisas loetletud elupaigatüüpide iga rühma puhul, millesse need konkreetsed elupaigatüübid kuuluvad. 5. Liikmesriigid kehtestavad käesoleva määruse III lisas ning direktiivi 92/43/EMÜ II, IV ja V lisas loetletud liikide mereelupaikade ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluva loodusliku linnustiku mereelupaikade jaoks taastamismeetmed, mis on lisaks käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud taastamismeetmetele vajalikud, et parandada nende elupaikade kvaliteeti ja kvantiteeti muu hulgas nende taasloomise kaudu ning suurendada sidusust, kuni on saavutatud nende elupaikade piisav kvaliteet ja kvantiteet. 6. Käesoleva artikli lõigete 1, 2 ja 5 kohaste taastamismeetmete jaoks kõige sobivamate alade kindlaksmääramisel tuginetakse parimatele olemasolevatele teadmistele ning tehnika ja teaduse viimastele arengutele, et määrata kindlaks käesoleva määruse II lisas loetletud elupaigatüüpide seisund ning käesoleva artikli lõikes 5 osutatud liikide elupaikade kvaliteet ja kvantiteet, kasutades direktiivi 92/43/EMÜ artikli 17, direktiivi 2009/147/EÜ artikli 12 ja direktiivi 2008/56/EÜ artikli 17 alusel esitatud teavet. 7. Liikmesriigid tagavad, et teada on järgmiste alade seisund: a) 2030. aastaks vähemalt 50 % II lisas loetletud 1.–6. rühma kõigi elupaigatüüpide esinemiskohtadest; b) 2040. aastaks II lisas loetletud 1.–6. rühma elupaigatüüpide kõik esinemiskohad; c) 2040. aastaks vähemalt 50 % II lisas loetletud 7. rühma kõigi elupaigatüüpide esinemiskohtadest; d) 2050. aastaks II lisas loetletud 7. rühma kõik esinemiskohad. 8. Lõigetes 1 ja 2 osutatud taastamismeetmetes arvestatakse vajadust parandada ökoloogilist terviklikkust ja sidusust II lisas loetletud elupaigatüüpide vahel ning võetakse arvesse neis elupaigatüüpides leiduvate lõikes 5 osutatud liikide ökoloogilisi vajadusi. 9. Liikmesriigid kehtestavad meetmed, mille eesmärk on tagada, et aladel, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid kooskõlas lõigetega 1, 2 ja 5, paraneb II lisas loetletud elupaigatüüpide seisund pidevalt kuni hea seisundi saavutamiseni ning lõikes 5 osutatud liikide elupaikade kvaliteet paraneb pidevalt kuni nende piisava kvaliteedi saavutamiseni. Ilma et see piiraks direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamist, kehtestavad liikmesriigid meetmed, mille eesmärk on tagada, et nende alade seisund, kus on saavutatud hea seisund ja liikide elupaikade piisav kvaliteet, ei halvene märkimisväärselt. 10. Ilma et see piiraks direktiivi 92/43/EMÜ kohaldamist, püüavad liikmesriigid kehtestada hiljemalt oma riiklike taastamiskavade käesoleva määruse artikli 17 lõike 6 kohaselt avaldamise kuupäevaks vajalikud meetmed, mille eesmärk on hoida ära käesoleva määruse II lisas loetletud elupaigatüüpide heas seisundis esinemiskohtade seisundi märkimisväärset halvenemist või mis on vajalikud, et saavutada käesoleva artikli lõikes 14 sätestatud taastamise eesmärgid. 11. Väljaspool Natura 2000 alasid ei kohaldata lõikes 9 sätestatud kohustust olukorra halvenemise suhtes, mille on põhjustanud: a) vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused; b) vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest; c) ülekaaluka avaliku huviga seotud kava või projekt, mille jaoks ei ole vähem kahjustavaid alternatiivseid lahendusi ning mis määratakse kindlaks üksikjuhtumite kaupa, või d) kolmandate riikide tegevus või tegevusetus, mille eest asjaomane liikmesriik ei vastuta. 12. Väljaspool Natura 2000 alasid ei kohaldata lõikes 10 sätestatud kohustust olukorra halvenemise suhtes, mille on põhjustanud: a) vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused; b) vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest; c) ülekaaluka avaliku huviga seotud kava või projekt, mille jaoks ei ole vähem kahjustavaid alternatiivseid lahendusi, või d) kolmandate riikide tegevus või tegevusetus, mille eest asjaomane liikmesriik ei vastuta. 13. Natura 2000 aladel on lõigetes 9 ja 10 sätestatud kohustuste täitmata jätmine põhjendatud, kui see on tingitud järgmisest: a) vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused; b) vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest, või c) direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõike 4 kohaselt loa saanud kava või projekt. 14. Liikmesriigid tagavad: a) II lisas loetletud elupaigatüüpide 1.–6. rühma elupaigatüüpide puhul heas seisundis oleva pindala suurenemise, kuni vähemalt 90 % pindalast on heas seisundis ja kuni asjaomases liikmesriigis asuvas igas biogeograafilises piirkonnas on iga elupaigatüübi puhul saavutatud soodsat seisundit tähistav võrdluspindala; b) II lisas loetletud elupaigatüüpide 7. rühma elupaigatüüpide puhul heas seisundis oleva pindala suurenemise, kuni vähemalt lõike 1 esimese lõigu punktis d osutatud protsendimäär pindalast on heas seisundis ja kuni asjaomases liikmesriigis asuvas igas biogeograafilises piirkonnas on iga elupaigatüübi puhul saavutatud soodsat seisundit tähistav võrdluspindala; c) kasvusuundumuse käesoleva määruse III lisas ning direktiivi 92/43/EMÜ II, IV ja V lisas osutatud liikide ning direktiivi 2009/147/EÜ kohaldamisalasse kuuluvate liikide mereelupaikade piisava kvaliteedi ja kvantiteedi poole.

1. Artikli 4 lõigete 14 ja 15 ning artikli 5 lõigete 11 ja 12 kohaldamisel eeldatakse, et taastuvenergiajaamade planeerimine, ehitamine ja käitamine, nende võrguühendused, seotud võrk ise ning salvestusvahendid pakuvad ülekaalukat avalikku huvi. Liikmesriigid võivad vabastada nad nõudest tõendada, et artikli 4 lõigete 14 ja 15 ning artikli 5 lõigete 11 ja 12 kohaselt ei ole kättesaadavad vähem kahjulikud alternatiivsed lahendused, tingimusel et: a) keskkonnamõju on strateegiliselt hinnatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/42/EÜ (44) sätestatud tingimustele või b) nende keskkonnamõju on hinnatud vastavalt tingimustele, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/92/EL (45). 2. Liikmesriigid võivad igakülgselt põhjendatud ja erandlikel asjaoludel kooskõlas nende lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades, mis on vastu võetud määruse (EL) 2018/1999 kohaselt, sätestatud prioriteetidega piirata lõike 1 kohaldamist oma territooriumi teatavate osadega ning teatavat liiki tehnoloogiate või teatavate tehniliste omadustega projektidega. Kui liikmesriigid kohaldavad piiranguid vastavalt esimesele lõigule, teavitavad nad nendest piirangutest komisjoni ja põhjendavad neid.

1. Taastamismeetmete kehtestamisel artikli 4 lõigete 1, 4 või 7 või artikli 5 lõigete 1, 2 või 5 kohaldamiseks võivad liikmesriigid teha erandi aladele, mida kasutatakse üksnes riigikaitse eesmärkidel, kui neid meetmeid peetakse kokkusobimatuks kõnealuste alade jätkuva sõjalise kasutamisega. 2. Artikli 4 lõigete 14 ja 15 ning artikli 5 lõigete 11 ja 12 kohaldamisel võivad liikmesriigid sätestada, et kavad ja projektid, mille ainus eesmärk on riigikaitse, on eeldatavalt seotud ülekaaluka avaliku huvi. Artikli 4 lõigete 14 ja 15 ning artikli 5 lõigete 11 ja 12 kohaldamisel võivad liikmesriigid teha kavade ja projektide puhul, mille ainus eesmärk on riigikaitse, erandi nõudest tõendada, et puuduvad vähem kahjulikud alternatiivsed lahendused. Kui liikmesriik seda erandit kohaldab, peab ta siiski kehtestama meetmed, niivõrd kui see on mõistlik ja teostatav, et leevendada nende kavade ja projektide mõju elupaigatüüpidele.

1. Liikmesriigid tagavad, et linna roheala ja linnapuude võrastiku liitus artikli 14 lõike 4 kohaselt kindlaks määratud linnaökosüsteemi aladel ei ole 31. detsembriks 2030 võrreldes 2024. aastaga riigi kogupindalas summaarselt vähenenud. Käesoleva lõike kohaldamisel võivad liikmesriigid jätta riigi kogupindalast välja linnaökosüsteemi alad, kus linna rohealade osakaal linnakeskustes ja -klastrites ületab 45 % ning linnapuude võrastiku liituse osakaal ületab 10 %. 2. Liikmesriigid saavutavad selle, et alates 1. jaanuarist 2031 on linna roheala riigi kogupindalas kasvusuundumuses, sealhulgas lõimides linna roheala hoonetesse ja taristusse ning artikli 14 lõike 4 kohaselt kindlaks määratud linnaökosüsteemi aladesse, mida mõõdetakse iga kuue aasta järel alates 1. jaanuarist 2031 seni kuni saavutatakse rahuldav tase, mis on kindlaks määratud artikli 14 lõike 5 kohaselt. 3. Liikmesriigid saavutavad selle, et kõikidel artikli 14 lõike 4 kohaselt kindlaks määratud linnaökosüsteemi aladel on linnapuude võrastiku liitus kasvusuundumuses, mida mõõdetakse iga kuue aasta järel alates 1. jaanuarist 2031 seni kuni saavutatakse rahuldav tase, mis on kindlaks määratud artikli 14 lõike 5 kohaselt.

1. Liikmesriigid koostavad pinnavete sidusust takistavate kunstlike tõkete loendi ning teevad kunstlike tõkete sotsiaal-majanduslikke funktsioone arvesse võttes kindlaks tõkked, mis tuleb eemaldada, et aidata saavutada käesoleva määruse artiklis 4 sätestatud taastamiseesmärgid ning eesmärk taastada liidus 2030. aastaks vähemalt 25 000 km ulatuses jõgede vaba vool, ilma et see piiraks direktiivi 2000/60/EÜ, eelkõige selle artikli 4 lõigete 3, 5 ja 7, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1315/2013 (46), eelkõige selle artikli 15 kohaldamist. 2. Liikmesriigid kõrvaldavad pinnavete sidusust takistavad kunstlikud tõkked, mis on kindlaks määratud käesoleva artikli lõike 1 kohaselt koostatud loendi alusel, kooskõlas nende kõrvaldamise kavaga, millele on osutatud artikli 15 lõike 3 punktides i ja n. Kunstlike tõkete kõrvaldamisel alustavad liikmesriigid peamiselt iganenud tõketest, nimelt sellistest, mis ei ole enam vajalikud taastuvenergia tootmiseks, siseveelaevasõiduks, veevarustuseks, kaitseks üleujutuste vastu ega muuks otstarbeks. 3. Liikmesriigid täiendavad lõike 2 kohast kunstlike tõkete kõrvaldamist meetmetega, mis on vajalikud seonduvate lammide looduslike funktsioonide parandamiseks. 4. Liikmesriigid tagavad lõigete 2 ja 3 kohaselt taastatud jõgede loodusliku sidususe ning seonduvate lammide looduslike funktsioonide säilimise.

1. Liikmesriigid kehtestavad aegsasti asjakohased ja mõjusad meetmed tolmeldajate mitmekesisuse parandamiseks ja pööravad hiljemalt 2030. aastaks tolmeldajapopulatsioonide vähenemissuundumuse ümber ja saavutavad seejärel nende populatsioonide kasvusuundumuse, mida mõõdetakse alates 2030. aastast vähemalt iga kuue aasta järel, kuni saavutatakse artikli 14 lõike 5 kohaselt kindlaks määratud rahuldavad tasemed. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat määrust, kehtestades teaduspõhise meetodi tolmeldajate mitmekesisuse ja tolmeldajate populatsioonide seireks ning ajakohastades seda meetodit. Komisjon võtab esimese delegeeritud õigusakti, millega selline meetod kehtestatakse, vastu hiljemalt 19. augustiks 2025. 3. Lõikes 2 osutatud meetod hõlmab standardlähenemisviisi iga-aastaste andmete kogumiseks tolmeldajaliikide arvukuse ja mitmekesisuse kohta kõigis ökosüsteemides ning tolmeldajapopulatsioonide suundumuste ja liikmesriikide poolt lõike 1 kohaselt võetud taastamismeetmete tulemuslikkuse hindamiseks. 4. Lõikes 2 osutatud meetodi kasutamisel tagavad liikmesriigid, et seireandmed pärinevad piisavast arvust aladest, et tagada representatiivsus kogu nende territooriumil. Liikmesriigid edendavad kodanikuteadust seireandmete kogumisel, kui see on asjakohane, ja eraldavad nende ülesannete täitmiseks piisavad vahendid. 5. Komisjon ja asjaomased liidu ametid, eelkõige Euroopa Keskkonnaamet, Euroopa Toiduohutusamet ja Euroopa Kemikaaliamet koordineerivad vastavalt oma volitustele tolmeldajaid käsitlevat tegevust ja annavad teavet, et toetada liikmesriike nende taotluse korral nende käesolevast artiklist tulenevate kohustuste täitmisel. Selleks loob komisjon muu hulgas spetsiaalse rakkerühma ning levitab liikmesriikidele kooskõlastatud viisil asjakohast teavet ja eksperditeadmisi.

1. Lisaks aladele, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid vastavalt artikli 4 lõigetele 1, 4 ja 7, kehtestavad liikmesriigid taastamismeetmed, mis on vajalikud, et suurendada agroökosüsteemide elurikkust, võttes arvesse kliimamuutusi, maapiirkondade sotsiaalseid ja majanduslikke vajadusi ning vajadust tagada liidus kestlik põllumajanduslik tootmine. 2. Liikmesriigid kehtestavad meetmed, mille eesmärk on saavutada riigi tasandil vähemalt kahe alltoodud kolme agroökosüsteemide näitaja (mida on täpsemalt kirjeldatud IV lisas) kasvusuundumus, mida mõõdetakse alates 18. augustist 2024 kuni 31. detsembrini 2030 ja seejärel iga kuue aasta järel, kuni saavutatakse artikli 14 lõike 5 kohaselt kindlaks määratud rahuldavad tasemed: a) rohumaaliblikate indeks; b) orgaanilise süsiniku varu mineraalsetes põllumuldades; c) mitmekesiste maastikuelementidega põllumajandusmaa osakaal. 3. Liikmesriigid kehtestavad taastamismeetmed, mille eesmärk on tagada, et V lisas loetletud liikidel põhinev levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeks riigi tasandil, mis on indekseeritud 1. septembril 2025 = 100, saavutab järgmised tasemed: a) V lisas loetletud liikmesriikides, kus põllumajandusmaastike lindude populatsioonid on ajalooliselt rohkem kahanenud: 110 aastaks 2030, 120 aastaks 2040 ja 130 aastaks 2050; b) V lisas loetletud liikmesriikides, kus põllumajandusmaastike lindude populatsioonid on ajalooliselt vähem kahanenud: 105 aastaks 2030, 110 aastaks 2040 ja 115 aastaks 2050. 4. Liikmesriigid kehtestavad meetmed, mille eesmärk on taastada kuivendatud turbaaladel asuvad põllumajanduses kasutatavad turvasmullad. Need meetmed kehtestatakse vähemalt järgmises ulatuses: a) 30 %-l sellistest aladest 2030. aastaks, kusjuures vähemalt veerand sellest märjutatakse; b) 40 %-l sellistest aladest 2040. aastaks, kusjuures vähemalt kolmandik sellest märjutatakse; c) 50 %-l sellistest aladest 2050. aastaks, kusjuures vähemalt kolmandik sellest märjutatakse. Liikmesriigid võivad kehtestada taastamismeetmeid, sealhulgas näha ette märjutatakse turbakaevandamisaladel ning lugeda, et need alad aitavad kaasa esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud vastavate eesmärkide täitmisele. Lisaks võivad liikmesriigid kehtestada taastamismeetmed, et märjutada turvasmullad aladel, mis on kuivendatud turbaalad ning mida kasutatakse muuks kui põllumajanduslikuks otstarbeks või turba kaevandamiseks, ning lugeda, et need märjutatud alad aitavad kaasa esimese lõigu punktides a, b ja c osutatud eesmärkide täitmisele kuni 40 % ulatuses. Taastamismeetmed, mis hõlmavad turbaalade märjutamist, sealhulgas saavutatavat veetaset, aitavad vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja suurendada elurikkust, võttes samal ajal arvesse riiklikke ja kohalikke olusid. Kui see on igakülgselt põhjendatud, võib liikmesriik märjutada turbaalasid põllumajanduslikul otstarbel vähem, kui on nõutud käesoleva lõike esimese lõigu punktide a, b ja c alusel, kui selline märjutamine võib tõenäoliselt avaldada märkimisväärset negatiivset mõju taristule, hoonetele, kliimamuutustega kohanemisele või muudele avalikele huvidele ning kui selline märjutamine ei saa toimuda muul maal kui põllumajandusmaa. Selline vähendamine määratakse kindlaks artikli 14 lõike 8 kohaselt. Liikmesriikide kohustus täita esimese lõigu punktides a, b ja c sätestatud märjutamise eesmärgid ei tähenda põllumajandustootjatele ja eramaaomanikele kohustust märjutada oma maad, ning nende jaoks on märjutamine põllumajandusmaal vabatahtlik, ilma et see piiraks riigisisesest õigusest tulenevaid kohustusi. Liikmesriigid toetavad asjakohasel juhul märjutamist, et muuta see põllumajandustootjatele ja eramaaomanikele atraktiivseks võimaluseks, ning soodustavad põllumajandustootjate ja muude sidusrühmade juurdepääsu koolitusele ja nõustamisele turbaalade märjutamise eeliste ning järgneva maa kasutamise valikute ja sellega seotud võimaluste kohta.

1. Lisaks aladele, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid vastavalt artikli 4 lõigetele 1, 4 ja 7, kehtestavad liikmesriigid taastamismeetmed, mis on vajalikud, et suurendada metsaökosüsteemide elurikkust, võttes samas arvesse metsatulekahjude riski. 2. Liikmesriigid saavutavad riigi tasandil iga järgmise ja täpsemalt VI lisas kirjeldatud levinud metsalinnustiku indeksi kasvusuundumuse, mida mõõdetakse alates 18. augustist 2024 kuni 31. detsembrini 2030 ja seejärel iga kuue aasta järel, kuni saavutatakse artikli 14 lõike 5 kohaselt kindlaks määratud rahuldavad tasemed. 3. Liikmesriigid saavutavad riigi tasandil vähemalt kuue seitsme metsaökosüsteemide näitaja, mida on täpsemalt kirjeldatud VI lisas ja mis valitakse välja vastavalt nende võimekusele näidata asjaomase liikmesriigi metsaökosüsteemide elurikkuse suurenemist, kasvusuundumuse. Kasvusuundumust mõõdetakse alates 18. augustist 2024 kuni 31. detsembrini 2030 ja seejärel iga kuue aasta järel, kuni saavutatakse artikli 14 lõike 5 kohaselt kindlaks määratud rahuldavad tasemed: a) seisev surnud puit; b) lamapuit; c) ebaühtlase vanuselise struktuuriga metsade osakaal; d) metsade sidusus; e) orgaanilise süsiniku varu; f) valdavalt pärismaiste puuliikidega metsade osakaal; g) puuliikide mitmekesisus. 4. Lõigetes 2 ja 3 sätestatud kohustuste täitmata jätmine on põhjendatud, kui see on tingitud järgmisest: a) ulatuslik vääramatu jõud, sealhulgas loodusõnnetused, eelkõige ettenägematud ja kontrollimatud metsa- ja maastikupõlengud, või b) vältimatud elupaikade muutused, mis on otseselt tingitud kliimamuutustest.

1. Kui liikmesriigid määravad kindlaks ja rakendavad taastamismeetmeid, mis on vajalikud, et täita artiklites 4 ja 8–12 sätestatud eesmärke ja kohustusi, seavad nad eesmärgiks aidata täita liidu tasandil võetud kohustust istutada 2030. aastaks vähemalt kolm miljardit uut puud. 2. Liikmesriigid tagavad, et nende panus lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks täidetakse täielikus kooskõlas ökoloogiliste põhimõtetega, sealhulgas tagades liikide mitmekesisuse ja vanuselise struktuuri mitmekesisuse, seades esikohale pärismaised puuliigid, välja arvatud väga konkreetsetel juhtudel ja tingimustel kohalikule mullale, kliimale ja ökoloogilisele kontekstile kohandatud võõrliigid ning elupaigatingimused, mis aitavad suurendada kliimamuutustele vastupanu võimet. Selle kohustuse täitmiseks võetavate meetmete eesmärk on suurendada ökoloogilist sidusust ning need peavad põhinema kestlikul metsastamisel, taasmetsastamisel ja puude istutamisel ning linna roheala suurendamisel.

1. Kõik liikmesriigid koostavad riikliku taastamiskava ning teevad ettevalmistava seire ja uuringud, mis on vajalikud, et teha kindlaks artiklites 4–13 sätestatud taastamiseesmärkide ja kohustuste täitmiseks vajalikud taastamismeetmed ning toetada artiklis 1 sätestatud liidu üldeesmärkide ja sihtide täitmist, võttes arvesse uusimaid teaduslikke tõendeid. 2. Liikmesriigid määravad alade mahu, mis tuleb taastada, et saavutada artiklites 4 ja 5 sätestatud taastamiseesmärgid, ning võtavad seejuures arvesse artikli 4 lõigetes 1 ja 4 ning artikli 5 lõigetes 1 ja 2 osutatud elupaigatüüpide seisundit ning artikli 4 lõikes 7 ja artikli 5 lõikes 5 osutatud liikide elupaikade, mis esinevad artikliga 2 hõlmatud ökosüsteemides, kvaliteeti ja kvantiteeti. Mahu määramisel lähtutakse muu hulgas järgmisest teabest: a) iga elupaigatüübi puhul: i) elupaiga kogupindala ja selle praeguse jaotuse kaart; ii) sellise elupaiga pindala, mis ei ole heas seisundis; iii) soodsat seisundit tähistav võrdluspindala, võttes arvesse ajaloolise jaotuse andmeid ja kliimamuutuste tõttu prognoositavaid keskkonnatingimuste muutusi; iv) alad, mis on elupaigatüüpide taasloomiseks kõige sobivamad, võttes arvesse kliimamuutuste tõttu juba toimuvaid ja prognoositavaid keskkonnatingimuste muutusi; b) liikide elupaikade piisav kvaliteet ja kvantiteet, mis on vajalik, et saavutada nende soodne kaitsestaatus, võttes arvesse nende elupaigatüüpide taasloomiseks kõige sobivamaid alasid ja liikide populatsioonide jõudsaks arenguks vajalikku elupaikade sidusust, samuti kliimamuutuste tõttu juba toimuvaid ja prognoositavaid keskkonnatingimuste muutusi, elupaikade ja liikide konkureerivaid vajadusi ning kõrge loodusliku väärtusega põllumajandusmaa olemasolu. Selleks et määrata iga elupaigatüübi pindala, mis tuleb taastada, et saavutada artikli 4 lõike 1 punktis a ja artikli 5 lõike 1 punktis a sätestatud taastamiseesmärgid, hõlmab käesoleva lõike esimese lõigu punkti a alapunktis ii osutatud elupaiga pindala, mis ei ole heas seisundis, üksnes neid esinemiskohti, mille puhul on elupaigatüübi seisund teada. Selleks et määrata iga elupaigatüübi pindala, mis tuleb taastada, et saavutada artikli 4 lõike 1 punktis b ja artikli 5 lõike 1 punktides b, c ja d sätestatud taastamiseesmärgid, hõlmab käesoleva lõike esimese lõigu punkti a alapunktis ii osutatud elupaiga pindala, mis ei ole heas seisundis, üksnes neid esinemiskohti, mille puhul on elupaigatüübi seisund teada või mille puhul see saadakse teada artikli 4 lõike 9 ja artikli 5 lõike 7 alusel. Kui liikmesriik kavatseb kohaldada artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandit, siis kõnealune liikmesriik määrab kindlaks kõnealuses artiklis osutatud protsendimäärad. Kui liikmesriik kavatseb kohaldada artikli 4 lõikes 5 ja artikli 5 lõikes 3 sätestatud erandit, siis kõnealune liikmesriik määrab kindlaks kõnealuste artiklite kohaselt valitud madalamad protsendimäärad. 3. II lisas loetletud 7. rühma elupaigatüüpide puhul kehtestavad liikmesriigid artikli 5 lõike 1 punktis d osutatud protsendimäära. 4. Liikmesriigid määravad kindlaks ja kaardistavad artiklis 8 osutatud linnaökosüsteemi alad kõigi oma linnade, väiksemate linnade ja eeslinnade jaoks. Linna, väiksema linna ja eeslinna linnaökosüsteemi ala hõlmab järgmist: a) kogu linn, väiksem linn ja eeslinn või b) linna või väiksema linna ja eeslinna osad, sealhulgas vähemalt linnakeskused, linnaklastrid ja kui asjaomane liikmesriik peab seda asjakohaseks, linnalähedased piirkonnad. Liikmesriigid võivad koondada kahe või enama külgneva linna või kahe või enama külgneva väiksema linna ja eeslinna või mõlema linnaökosüsteemi alad vastavalt üheks nende linnade või väiksemate linnade ja eeslinnade ühiseks linnaökosüsteemi alaks. 5. Liikmesriigid kehtestavad 2030. aastaks avatud ja tõhusa protsessi ja uusimatel teaduslikel tõenditel põhineva hindamise kaudu artikli 20 lõikes 10 osutatud suunava raamistiku, ja kui see on kättesaadav, artikli 20 lõikes 11 osutatud suunava raamistiku rahuldavad tasemed: a) artikli 10 lõikes 1 osutatud tolmeldajate populatsioonide ja artikli 12 lõikes 2 osutatud iga näitaja jaoks; b) artikli 11 lõikes 2 osutatud iga valitud näitaja jaoks; c) artikli 12 lõikes 3 osutatud iga valitud näitaja jaoks; d) artikli 8 lõikes 2 osutatud linna roheala jaoks ning e) artikli 8 lõikes 3 osutatud linnapuude võrastiku liituse jaoks. 6. Liikmesriigid teevad kindlaks ja kaardistavad taastamist vajavad põllumajandus- ja metsaalad, eelkõige alad, kus tegevuse intensiivistumise või muude majandamistegurite tõttu on vaja suuremat sidusust ja maastiku mitmekesisust. 7. Iga liikmesriik võib hiljemalt 19. augustiks 2025 välja töötada metoodika, mis täiendab IV lisas osutatud metoodikat, et seirata mitmekesiseid maastikuelemente, mis ei ole hõlmatud ühise meetodiga, millele on osutatud kõnealuses lisas esitatud mitmekesiste maastikuelementide kirjelduses. Komisjon esitab suunised sellise metoodika väljatöötamise raamistiku kohta hiljemalt 19. septembriks 2024. 8. Kui see on kohaldatav, määravad liikmesriigid kindlaks põllumajanduslikul otstarbel toimuva turbaalade märjutamise ulatuse vähendamise, nagu on osutatud artikli 11 lõike 4 viiendas lõigus. 9. Liikmesriigid teevad kindlaks koostoime kliimamuutuste leevendamise, nendega kohanemise, maa degradeerumise neutraalsuse ja katastroofide ennetamisega ning prioriseerivad vastavalt taastamismeetmeid. Liikmesriigid võtavad samuti arvesse: a) oma lõimitud riiklikke energia- ja kliimakavasid, millele on osutatud määruse (EL) 2018/1999 artiklis 3; b) oma pikaajalist strateegiat, millele on osutatud määruse (EL) 2018/1999 artiklis 15; c) liidu siduvat üldeesmärki 2030. aastaks, mis on sätestatud direktiivi (EL) 2018/2001 artiklis 3. 10. Liikmesriigid teevad kindlaks koostoime põllumajanduse ja metsandusega. Samuti teevad nad kindlaks olemasolevad põllumajandus- ja metsandustavad, sealhulgas ÜPP sekkumised, mis aitavad kaasa käesoleva määruse eesmärkide saavutamisele. 11. Käesoleva määruse rakendamine ei kohusta liikmesriike ümber kavandama mis tahes rahastamist, mis toimub ÜPP, ÜKP või muude põllumajanduse ja kalanduse rahastamisprogrammide ja -vahendite mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 raames. 12. Liikmesriigid võivad edendada era- või avaliku sektori toetusmeetmete kasutuselevõttu, et tuua kasu sidusrühmadele, kes rakendavad artiklites 4–12 osutatud taastamismeetmeid, kelle hulka kuuluvad maahaldajad ja -omanikud, põllumajandustootjad, metsandusettevõtjad ja kalurid. 13. Liikmesriigid peavad koordineerima riiklike taastamiskavade väljatöötamist, kaardistades alad, mis on vajalikud, et saavutada vähemalt nende riiklik panus 2030. aasta taastuvenergia eesmärgi saavutamisse, ning asjakohasel juhul määrama kindlaks taastuvenergia eelisarendusalad ja sihtotstarbelised taristupiirkonnad. Riiklike taastamiskavade koostamisel peavad liikmesriigid tagama koostoime taastuvenergia ja energiataristu ülesehitamisega ning kõigi juba määratud taastuvenergia eelisarendusaladega ja sihtotstarbeliste taristupiirkondadega ning tagama, et nende alade toimimine, sealhulgas direktiiviga (EL) 2018/2001 sätestatud loamenetlused, mida neil aladel kohaldatakse, ning selliste võrguprojektide toimimine, mis on vajalikud taastuvenergia integreerimiseks elektrisüsteemi, ja vastavad loamenetlused, ei muutu. 14. Riiklike taastamiskavade koostamisel võtavad liikmesriigid arvesse eelkõige järgmist: a) kaitsemeetmed, mis on kehtestatud Natura 2000 alade jaoks kooskõlas direktiiviga 92/43/EMÜ; b) tähtsuse järjekorda pandud tegevuskavad, mis on koostatud kooskõlas direktiiviga 92/43/EMÜ; c) veekogude hea kvantitatiivse, ökoloogilise ja keemilise seisundi saavutamise meetmed direktiivi 2000/60/EÜ kohaselt koostatud meetmeprogrammides ja vesikonna majandamiskavades ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/60/EÜ (47) kohaselt koostatud üleujutusriski maandamise kavades; d) kui see on kohaldatav, direktiivi 2008/56/EÜ kohaselt koostatud merestrateegiad liidu kõigis merepiirkondades hea keskkonnaseisundi saavutamiseks; e) riiklikud õhusaaste kontrolli programmid, mis on koostatud direktiivi (EL) 2016/2284 alusel; f) riiklikud elurikkuse strateegiad ja tegevuskavad, mis on koostatud kooskõlas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikliga 6; g) kui see on kohaldatav, ÜKP alusel vastu võetud kaitse- ja majandamismeetmed; h) määruse (EL) 2021/2115 kohaselt koostatud ÜPP strateegiakavad. 15. Riiklike taastamiskavade koostamisel võtavad liikmesriigid arvesse ka kriitilise tähtsusega toorainetega seotud projekte, kui neid tunnustatakse liidu õiguse alusel. 16. Oma riiklike taastamiskavade koostamisel liikmesriigid: a) võivad vastavalt oma riigisisestele ja piirkondlikele tingimustele kasutada taastamismeetmete erinevaid näiteid, mis on loetletud VII lisas, ning uusimaid teaduslikke tõendeid; b) seavad eesmärgiks ökosüsteemide ökoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete funktsioonide optimeerimise ning nende panuse asjaomaste piirkondade ja kogukondade kestlikku arengusse; c) võivad võtta arvesse olukorra mitmekesisust eri piirkondades, mis on seotud sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste nõuetega, piirkondlike ja kohalike iseärasustega ning rahvastikutihedusega; asjakohasel juhul tuleks arvesse võtta liidu äärepoolseimate piirkondade eriolukorda, näiteks nende kaugust, saarelist asendit, väiksust, keerulist topograafiat ja kliimat, samuti nende rikkalikku bioloogilist mitmekesisust ning nende ökosüsteemide kaitsmise ja taastamisega seotud kulusid. 17. Liikmesriigid edendavad võimaluse korral koostoimet teiste liikmesriikide riiklike taastamiskavadega, eelkõige üle riigipiiride ulatuvate ökosüsteemide puhul või kui liikmesriikidel on ühine merepiirkond või allpiirkond direktiivi 2008/56/EÜ tähenduses. 18. Kui see on otstarbekas ja asjakohane, võivad liikmesriigid mereökosüsteemide taastamise ja taasloomisega seoses riiklike taastamiskavade koostamiseks ja rakendamiseks kasutada olemasolevaid piirkondlikke institutsioonilisi koostööstruktuure. 19. Kui liikmesriigid teevad kindlaks probleemi, mis tõenäoliselt takistab mereökosüsteemide taastamise ja taasloomise kohustuste täitmist ning nõuab meetmeid, mille osas nad ei ole pädevad, pöörduvad nad eraldi või ühiselt vastavalt vajadusele liikmesriikide, komisjoni või rahvusvaheliste organisatsioonide poole, kirjeldades neile tuvastatud probleemi ja võimalikke meetmeid, et neid kaaluda ja need võimaluse korral vastu võtta. 20. Liikmesriigid tagavad, et taastamiskava koostatakse avatud, läbipaistval, kaasaval ja tulemuslikul viisil ning et üldsusele, sealhulgas kõigile asjakohastele sidusrühmadele, antakse varajased ja tõhusad võimalused selle väljatöötamises osaleda. Konsultatsioonid peavad vastama direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud nõuetele.

1. Riiklik taastamiskava hõlmab ajavahemikku kuni 2050. aastani ning sisaldab artiklites 4–13 sätestatud eesmärkidele ja kohustustele vastavaid vahetähtaegu. 2. Erandina käesoleva artikli lõikest 1 võib artikli 16 ja artikli 17 lõike 6 kohaselt esitatav riiklik taastamiskava alates 1. juulist 2032 algava perioodi puhul ja kuni artikli 19 lõike 1 kohase läbivaatamiseni piirduda strateegilise ülevaatega järgmise kohta: a) lõikes 3 osutatud elemendid ning b) lõigetes 4 ja 5 osutatud sisu. Muudetud riiklik taastamiskava, mis on koostatud artikli 19 lõike 1 kohaselt hiljemalt 30. juuniks 2032 tehtud läbivaatamise tulemusel, võib seoses ajavahemikuga alates 1. juulist 2042 ja kuni muutmiseni hiljemalt 30. juuniks 2042 kooskõlas artikli 19 lõikega 1 piirduda käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud elementide ja sisu strateegilise ülevaatega. 3. Iga liikmesriik lisab riiklikku taastamiskavasse järgmised elemendid, kasutades käesoleva artikli lõike 7 kohaselt kehtestatud ühtset vormi: a) nende alade mahu määramine, mis tuleb artiklites 4–12 sätestatud taastamiseesmärkide täitmiseks taastada, tuginedes artikli 14 kohaselt tehtud ettevalmistavale tööle ja esialgsetele kaartidele võimalike taastatavate alade kohta; b) kui liikmesriik kohaldab artikli 4 lõikes 5 või artikli 5 lõikes 3 sätestatud erandit, siis põhjendus selle kohta, miks ei ole võimalik kehtestada 2050. aastaks taastamismeetmeid, mis on vajalikud konkreetse elupaigatüübi soodsat seisundit tähistava võrdluspindala saavutamiseks, ning põhjendus nende artiklite kohaselt kehtestatud madalama protsendimäära kohta, mille kõnealune liikmesriik on kindlaks määranud; c) käesoleva määruse artiklites 4–13 sätestatud taastamiseesmärkide ja kohustuste täitmiseks kavandatud või kehtestatud taastamismeetmete kirjeldus ning märge selle kohta, millised neist taastamismeetmetest on kavandatud või kehtestatud direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt loodud Natura 2000 võrgustikus; d) eraldi jagu, milles esitatakse meetmed artikli 4 lõikes 9 ja artikli 5 lõikes 7 sätestatud kohustuste täitmiseks; e) kui liikmesriik kohaldab käesoleva määruse artikli 4 lõikes 2 sätestatud erandit, siis põhjendus selle kohta, kuidas kõnealuse artikli kohaselt kehtestatud protsendimäärad ei takista direktiivi 92/43/EMÜ artikli 1 punkti e kohaselt kindlaks määratud asjaomaste elupaigatüüpide soodsa kaitsestaatuse saavutamist või säilitamist riiklikul biogeograafilisel tasandil; f) teave meetmete kohta, mille eesmärk on tagada kooskõlas artikli 4 lõikega 11 ja artikli 5 lõikega 9, et I ja II lisas loetletud elupaigatüüpidega kaetud alade seisund ei halvene aladel, kus on saavutatud hea seisund, ning et artikli 4 lõikes 7 ja artikli 5 lõikes 5 osutatud liikide elupaikade seisund ei halvene märkimisväärselt aladel, kus on saavutatud nende liikide elupaikade piisav kvaliteet; g) kui see on kohaldatav, kirjeldus selle kohta, kuidas kohaldatakse tema territooriumil artikli 4 lõiget 13, sealhulgas: i) iga olulise halvenemise korral võetavate hüvitusmeetmete süsteemi selgitus, samuti elupaigatüüpide ja liikide elupaikade märkimisväärse halvenemise seire ja aruandluse ning võetud hüvitusmeetmete kirjeldus; ii) selgitus selle kohta, kuidas tagatakse, et artikli 4 lõike 13 rakendamine ei mõjuta artiklites 1, 4 ja 5 sätestatud eesmärkide saavutamist ja eesmärkide täitmist; h) teave meetmete kohta, mille eesmärk on kooskõlas artikli 4 lõikega 12 ja artikli 5 lõikega 10 säilitada I ja II lisas loetletud elupaigatüüpide hea seisund aladel, kus neid esineb, ning hoida ära I ja II lisas loetletud elupaigatüüpidega kaetud muude alade seisundi märkimisväärset halvenemist; i) tõkete loend ja eemaldamiseks kindlaks tehtud tõkked kooskõlas artikli 9 lõikega 1, nende eemaldamise kava kooskõlas artikli 9 lõikega 2 ning vaba vooluga jõgede pikkus, mis on kavas nende tõkete eemaldamisega saavutada hinnanguliselt alates 2020. aastast kuni 2030. ja 2050. aastani, samuti muud lammide looduslike funktsioonide taastamise meetmed kooskõlas artikli 9 lõikega 3; j) ülevaade artikli 11 lõike 2 kohaselt valitud agroökosüsteemide näitajatest ja nende sobivusest tõendama asjaomase liikmesriigi agroökosüsteemide elurikkuse suurenemist; k) kohaldataval juhul põhjendus turbaalade märjutamiseks väiksemal määral, kui on sätestatud artikli 11 lõike 4 esimese lõigu punktides a, b ja c; l) ülevaade artikli 12 lõike 3 kohaselt valitud metsaökosüsteemide näitajatest ja nende sobivusest tõendama asjaomase liikmesriigi metsaökosüsteemide elurikkuse suurenemist; m) artiklis 13 osutatud kohustuse täitmise panuse kirjeldus; n) taastamismeetmete kehtestamise ajakava kooskõlas artiklitega 4–12; o) kohaldataval juhul eraldi osa, milles on esitatud kohandatud taastamismeetmed liikmesriigi äärepoolseimates piirkondades; p) selliste alade seire, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid kooskõlas artiklitega 4 ja 5, ning protsess artiklite 4–12 kohaselt kehtestatud taastamismeetmete tulemuslikkuse hindamiseks ja nende läbivaatamiseks, kui see on vajalik, et tagada artiklites 4–13 sätestatud eesmärkide saavutamine ja kohustuste täitmine; q) viide sätetele, millega tagatakse artiklites 4–12 osutatud taastamismeetmete pidev, pikaajaline ja püsiv mõju; r) taastamismeetmetega aja jooksul seotud hinnanguline positiivne kaasmõju kliimamuutuste leevendamise ja maa degradeerumise neutraalsuse seisukohast; s) artiklites 4–12 osutatud taastamismeetmete rakendamise prognoositav sotsiaal-majanduslik mõju ja hinnanguline kasu; t) eraldi osa, milles kirjeldatakse, kuidas riiklikus taastamiskavas võetakse arvesse järgmist: i) kliimamuutuste stsenaariumide asjakohasus taastamismeetmete tüübi ja asukoha kavandamisel; ii) taastamismeetmete potentsiaal minimeerida kliimamuutustest loodusele tulenevat mõju, ennetada looduskatastroofe või leevendada nende mõju ja toetada kohanemist; iii) koostoime riiklike kohanemisstrateegiate või -kavadega ja riiklike katastroofiohu hindamise aruannetega; iv) ülevaade riiklikus taastamiskavas ning riiklikus energia- ja kliimakavas sisalduvate meetmete vastastikmõjust; u) taastamismeetmete rakendamisega seotud hinnanguline rahastamisvajadus, sealhulgas toetus sidusrühmadele, keda taastamismeetmed või muud käesolevast määrusest tulenevad uued kohustused mõjutavad, ning kavandatud rahastamine avaliku või erasektori vahenditest, sealhulgas rahastamine või kaasrahastamine liidu rahastamisvahenditest; v) teave toetuste kohta, mis mõjutavad negatiivselt käesolevas määruses sätestatud eesmärkide saavutamist ja kohustuste täitmist; w) riikliku taastamiskava koostamise ja kehtestamise protsessi kokkuvõte, sealhulgas teave üldsuse osalemise kohta ning selle kohta, kuidas on võetud arvesse kohalike kogukondade ja sidusrühmade vajadusi; x) eraldi osa, milles kirjeldatakse, kuidas on kooskõlas artikli 17 lõikega 5 võetud arvesse artikli 17 lõike 4 kohaseid komisjoni tähelepanekuid riikliku taastamiskava kavandi kohta; kui asjaomane liikmesriik komisjoni tähelepanekut või olulist osa sellest ei järgi, põhjendab ta seda. 4. Kohaldataval juhul sisaldab riiklik taastamiskava kaitse- ja majandamismeetmeid, mille liikmesriik kavatseb vastu võtta ÜKP alusel, sealhulgas ühistes soovitustes esitatud kaitsemeetmed, mille liikmesriik kavatseb algatada määruses (EL) nr 1380/2013 sätestatud ja käesoleva määruse artiklis 18 osutatud korras, ning kogu asjakohast teavet nende meetmete kohta. 5. Riiklik taastamiskava sisaldab ülevaadet selles kavas sisalduvate meetmete ja ühise põllumajanduspoliitika kohase riikliku strateegiakava meetmete vastastikmõjust. 6. Asjakohasel juhul sisaldab riiklik taastamiskava ülevaadet kaalutlustest, mis on seotud olukordade mitmekesisusega eri piirkondades, nagu on osutatud artikli 14 lõike 16 punktis c. 7. Komisjon kehtestab rakendusaktidega riikliku taastamiskava ühtse vormi. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 24 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Komisjoni abistab ühtse vormi väljatöötamisel Euroopa Keskkonnaamet. Komisjon esitab rakendusaktide eelnõud artikli 24 lõikes 1 osutatud komiteele hiljemalt 1. detsembriks 2024.

Iga liikmesriik esitab komisjonile artiklites 14 ja 15 osutatud riikliku taastamiskava kavandi hiljemalt 1. septembriks 2026.

1. Komisjon hindab riikliku taastamiskava kavandit kuue kuu jooksul alates selle kättesaamise kuupäevast. Hindamisel teeb komisjon liikmesriigiga tihedat koostööd. 2. Riikliku taastamiskava kavandi hindamisel hindab komisjon: a) kas see vastab artiklile 15; b) kas see on piisav, et täita artiklites 4–13 sätestatud eesmärke ja kohustusi; c) kuidas see aitab saavutada artiklis 1 osutatud liidu üldeesmärke ja kohustusi, artikli 9 lõikes 1 osutatud erieesmärki taastada liidus 2030. aastaks vähemalt 25 000 km ulatuses jõgede vaba vool ning artiklis 13 seatud eesmärki istutada liidus 2030. aastaks vähemalt kolm miljardit puud. 3. Komisjoni abistavad riikliku taastamiskava kavandi hindamisel eksperdid või Euroopa Keskkonnaamet. 4. Komisjon võib kuue kuu jooksul alates riikliku taastamiskava kavandi kättesaamise kuupäevast esitada liikmesriigile oma tähelepanekuid riikliku taastamiskava kavandi kohta. 5. Liikmesriik võtab kõiki komisjoni tähelepanekuid arvesse lõplikus riiklikus taastamiskavas. 6. Kuue kuu jooksul alates komisjoni tähelepanekute saamisest viimistleb ja avaldab liikmesriik riikliku taastamiskava ning esitab selle komisjonile.

1. Liikmesriigid, kelle riiklikud taastamiskavad sisaldavad ÜKP raames võetavaid kaitsemeetmeid, kasutavad täielikult selles poliitikas ette nähtud vahendeid. 2. Kui riiklikud taastamiskavad sisaldavad meetmeid, mille puhul tuleb esitada ühine soovitus määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 kohase piirkondadeks jaotamise menetluse kaudu, alustavad kõnealuseid riiklikke taastamiskavasid koostavad liikmesriigid, võttes arvesse käesoleva määruse artiklis 5 sätestatud tähtaegu, õigeaegseid konsultatsioone teiste liikmesriikidega, kellel on otsene majandamisalane huvi, mida need meetmed mõjutavad, ja määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõike 2 kohaste asjaomaste nõuandekomisjonidega, et oleks võimalik mis tahes ühiste soovituste suhtes õigeaegselt kokku leppida ja need esitada. Selleks lisavad nad riiklikku taastamiskavasse ka konsulteerimise ja ühiste soovituste esitamise hinnangulise aja. 3. Komisjon hõlbustab ja seirab ÜKP raames ühiste soovituste esitamist. Liikmesriigid esitavad ühised soovitused kaitsemeetmete kohta, mis on vajalikud artiklis 5 sätestatud eesmärkide saavutamiseks, hiljemalt 18 kuud enne vastavat tähtaega. 4. Kui käesoleva artikli lõikes 2 osutatud ühiseid soovitusi ei esitata enne käesoleva artikli lõikes 3 osutatud tähtaega seoses kaitsemeetmetega, mis on vajalikud määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 11 osutatud liidu keskkonnaalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks, võib komisjon asjakohasel juhul täielikult kasutada kõnealuse määruse artikli 11 lõikes 4 sätestatud vahendeid selles sätestatud tingimustel.

1. Iga liikmesriik vaatab oma riikliku taastamiskava läbi, muudab seda ja lisab täiendavaid meetmeid, tehes seda 30. juuniks 2032 ja seejärel 30. juuniks 2042. Seejärel vähemalt kord kümne aasta jooksul vaatab iga liikmesriik oma riikliku taastamiskava läbi ja vajaduse korral muudab seda ning lisab täiendavaid meetmeid. Läbivaatamine toimub kooskõlas artiklitega 14 ja 15, võttes seejuures arvesse kavade rakendamisel tehtud edusamme, parimaid kättesaadavaid teaduslikke tõendeid ning olemasolevaid teadmisi selle kohta, kuidas on keskkonnatingimused kliimamuutuste tõttu muutunud või eeldatavasti muutuvad. 30. juuniks 2032 ja 30. juuniks 2042 toimuvatel läbivaatamistel võtavad liikmesriigid arvesse teadmisi I ja II lisas loetletud elupaigatüüpide seisundi kohta, mis on saadud kooskõlas artikli 4 lõikega 9 ja artikli 5 lõikega 7. Iga liikmesriik avaldab oma muudetud riikliku taastamiskava ja edastab selle komisjonile. 2. Kui artikli 20 kohase seire põhjal selgub, et riiklikus taastamiskavas sisalduvad meetmed ei ole artiklites 4–13 sätestatud taastamiseesmärkide saavutamiseks ja kohustuste täitmiseks piisavad, vaatab liikmesriik oma riikliku taastamiskava läbi ning vajaduse korral muudab seda ja lisab täiendavaid meetmeid. Liikmesriigid avaldavad oma muudetud riikliku taastamiskava ja edastavad selle komisjonile. 3. Kui komisjon leiab artikli 21 lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe ning artikli 21 lõigetes 4 ja 5 osutatud hindamise põhjal, et liikmesriigi edusammud ei ole artiklites 4–13 sätestatud eesmärkide saavutamiseks ja kohustuste täitmiseks piisavad, võib ta pärast asjaomase liikmesriigiga konsulteerimist nõuda, et see liikmesriik esitaks muudetud riikliku taastamiskava kavandi koos täiendavate meetmetega. Liikmesriik avaldab muudetud riikliku taastamiskava koos täiendavate meetmetega ja esitab selle komisjonile, tehes seda kuue kuu jooksul alates komisjonilt vastava taotluse saamise kuupäevast. Asjaomase liikmesriigi taotlusel ja igakülgselt põhjendatud juhtudel võib komisjon kõnealust tähtaega pikendada veel kuue kuu võrra.

1. Liikmesriigid seiravad järgmist: a) elupaigatüüpide seisund ja seisundi suundumus ning artiklites 4 ja 5 osutatud liikide elupaikade kvaliteet ja kvaliteedi suundumus aladel, mille suhtes võetakse taastamismeetmeid, vastavalt artikli 15 lõike 3 punktis p osutatud seirele; b) linna roheala pindala ja linnapuude võrastiku liitus linnaökosüsteemi aladel, nagu on osutatud artiklis 8 ja mis on kindlaks määratud kooskõlas artikli 14 lõikega 4; c) vähemalt kaks agroökosüsteemide elurikkuse näitajat, mille liikmesriik on valinud vastavalt artikli 11 lõikele 2; d) V lisas loetletud levinud põllumajandusmaastike linnuliikide populatsioonid; e) metsökosüsteemide elurikkuse näitaja, millele on osutatud artikli 12 lõikes 2; f) vähemalt kuus metsaökosüsteemide elurikkuse näitajat, mille liikmesriik on valinud vastavalt artikli 12 lõikele 3; g) tolmeldajaliikide arvukus ja mitmekesisus vastavalt artikli 10 lõike 2 kohaselt kehtestatud meetodile; h) I ja II lisas loetletud elupaigatüüpidega kaetud alade pindala ja seisund; i) artikli 4 lõikes 7 ja artikli 5 lõikes 5 osutatud liikide elupaiga pindala ja kvaliteet; j) nende alade ulatus ja asukoht, kus elupaigatüübid ja liikide elupaigad on märkimisväärselt halvenenud, ning nende alade ulatus ja asukoht, mille suhtes kohaldatakse artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmeid, samuti hüvitusmeetmete tulemuslikkus selle tagamisel, et elupaigatüüpide ja liikide elupaikade mis tahes halvenemine ei ole nende territooriumi iga biogeograafilise piirkonna tasandil märkimisväärne, ning selle tagamisel, et ei seata ohtu artiklites 1, 4 ja 5 sätestatud sihtide saavutamist ja eesmärkide täitmist. 2. Lõike 1 punkti a kohast seiret alustatakse kohe, kui taastamismeetmed on kehtestatud. 3. Lõike 1 punktide b, c, d, e ja f kohast seiret alustatakse 18. augustil 2024. 4. Käesoleva artikli lõike 1 punkti g kohast seiret alustatakse üks aasta pärast artikli 10 lõikes 2 osutatud delegeeritud õigusakti jõustumist. 5. Käesoleva artikli lõike 1 punkti j kohast seiret alustatakse niipea, kui komisjonile on esitatud artikli 4 lõikes 13 osutatud teade. 6. Lõike 1 punktide a ja b kohast seiret tehakse vähemalt iga kuue aasta järel. Lõike 1 punkti c kohast seiret seoses orgaanilise süsiniku varuga mineraalsetes põllumuldades ja mitmekesiste maastikuelementidega põllumajandusmaa osakaaluga ning lõike 1 punkti f kohast seiret seoses seisva lagupuidu ja lamava lagupuidu ning ebaühtlase vanuselise struktuuriga metsade osakaalu, metsade sidususe, orgaanilise süsiniku varuga, valdavalt pärismaiste puuliikidega metsade osakaalu ja puuliikide mitmekesisusega tehakse kohaldataval juhul vähemalt iga kuue aasta järel või lühema ajavahemiku järel, kui on vaja hinnata kasvusuundumuste saavutamist 2030. aastani. Lõike 1 punkti c kohast seiret seoses rohumaaliblikate indeksiga, lõike 1 punkti d kohast seiret seoses levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeksiga, lõike 1 punkti e kohast seiret seoses levinud metsalinnustiku indeksiga ning lõike 1 punkti g kohast seiret seoses tolmeldajaliikidega tehakse kohaldataval juhul igal aastal. Lõike punktide h ja i kohast seiret tehakse vähemalt iga kuue aasta järel ja seda koordineeritakse direktiivi 92/43/EMÜ artikli 17 kohase aruandlustsükliga ning direktiivi 2008/56/EÜ artikli 17 kohase esialgse hindamisega. Lõike 1 punkti j kohast seiret tehakse vähemalt iga kolme aasta järel. 7. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva määruse artikli 11 lõike 2 punktis b osutatud agroökosüsteemide näitajaid ning artikli 12 lõike 3 punktides a, b ja e osutatud metsaökosüsteemide näitajaid seiratakse viisil, mis on kooskõlas määruste (EL) 2018/841 ja (EL) 2018/1999 kohaselt nõutava seirega. 8. Liikmesriigid avalikustavad käesoleva artikli alusel tehtud seire tulemusel saadud andmed kooskõlas direktiiviga 2007/2/EÜ ja käesoleva artikli lõikes 6 sätestatud seiresagedusega. 9. Liikmesriikide seiresüsteemid põhinevad elektroonilistel andmebaasidel ja geoinfosüsteemidel ning nad maksimeerivad juurdepääsu kaugseiretehnoloogia, Maa seire (Copernicuse programmi teenused), kohapealsete andurite ja seadmete või ka kodanikuteaduse pakutavatele andmetele ja teenustele ning nende andmete ja teenuste kasutamist, rakendades tehisintellekti ning täiustatud andmeanalüüsi ja -töötluse võimalusi. 10. Komisjon kehtestab 31. detsembriks 2028 rakendusaktidega suunava raamistiku artikli 8 lõigetes 2 ja 3, artikli 10 lõikes 1 ja artikli 11 lõikes 2 osutatud rahuldavate tasemete kehtestamiseks. 11. Komisjon võib rakendusaktidega teha järgmist: a) määrata kindlaks IV lisas loetletud agroökosüsteemide elurikkuse näitajate seire meetodid; b) määrata kindlaks VI lisas loetletud metsökosüsteemide elurikkuse näitajate seire meetodid; c) kehtestada artikli 12 lõigetes 2 ja 3 osutatud rahuldavate tasemete jaoks suunava raamistiku. 12. Käesoleva artikli lõigetes 10 ja 11 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 24 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. 30. juuniks 2028 ja seejärel vähemalt iga kolme aasta järel esitavad liikmesriigid komisjonile elektrooniliselt järgmised andmed: a) ala, mille suhtes võetakse artiklites 4–12 osutatud taastamismeetmeid; b) nende alade ulatus, kus elupaigatüübid ja liikide elupaigad on märkimisväärselt halvenenud, ning nende alade ulatus, mille suhtes kohaldatakse artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmeid; c) artiklis 9 osutatud tõkked, mis on eemaldatud, ning d) nende panus artiklis 13 osutatud kohustuse täitmiseks. 2. Liikmesriigid esitavad 30. juuniks 2031 komisjonile, keda abistab Euroopa Keskkonnaamet, ajavahemiku kohta kuni aastani 2030 ja seejärel vähemalt iga kuue aasta järel elektrooniliselt järgmised andmed ja teabe: a) edusammud riikliku taastamiskava rakendamisel, taastamismeetmete kehtestamisel ning artiklites 4–13 sätestatud eesmärkide saavutamisel ja kohustuste täitmisel; b) teave järgmise kohta: i) nende alade asukoht, kus elupaigatüübid ja liikide elupaigad on märkimisväärselt halvenenud, ning nende alade ulatus, mille suhtes kohaldatakse artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmeid; ii) kirjeldus artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmete tulemuslikkuse kohta selle tagamisel, et elupaigatüüpide ja liikide elupaikade mis tahes halvenemine ei ole nende territooriumi iga biogeograafilise piirkonna tasandil märkimisväärne; iii) kirjeldus artikli 4 lõike 13 kohaselt võetud hüvitusmeetmete tulemuslikkuse kohta selle tagamisel, et ei seata ohtu artiklites 1, 4 ja 5 sätestatud sihtide ja eesmärkide saavutamist; c) artikli 20 kohaselt tehtud seire tulemused, sealhulgas artikli 20 lõike 1 punktide h ja i kohaselt tehtud seire puhul georefereeritud kaardid; d) selliste alade asukoht ja ulatus, mille suhtes võetakse artiklites 4 ja 5 ja artikli 11 lõikes 4 osutatud taastamismeetmeid, sealhulgas nende alade georefereeritud kaart; e) artikli 9 lõikes 1 osutatud tõkete ajakohastatud loend; f) teave edusammude kohta, mis on tehtud rahastamisvajaduste täitmisel kooskõlas artikli 15 lõike 3 punktiga u, sealhulgas ülevaade tegelikest investeeringutest võrreldes algselt eeldatud investeeringutega. 3. Komisjon kehtestab rakendusaktidega käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe esitamise vormi, struktuuri ja üksikasjaliku korra. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 24 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. Elektroonilise aruandluse vormi, struktuuri ja üksikasjaliku korra koostamisel abistab komisjoni Euroopa Keskkonnaamet. 4. Euroopa Keskkonnaamet esitab komisjonile 31. detsembriks 2028 ja seejärel iga kolme aasta järel tehnilise ülevaate käesolevas määruses sätestatud eesmärkide saavutamisel ja kohustuste täitmisel tehtud edusammude kohta, võttes aluseks andmed, mille liikmesriigid on kättesaadavaks teinud kooskõlas käesoleva artikli lõikega 1 ja artikli 20 lõikega 8. 5. Euroopa Keskkonnaamet esitab komisjonile 30. juuniks 2032 ja seejärel iga kuue aasta järel kogu liitu hõlmava tehnilise ülevaate käesolevas määruses sätestatud eesmärkide saavutamisel ja kohustuste täitmisel tehtud edusammude kohta, võttes aluseks andmed, mille liikmesriigid on kättesaadavaks teinud kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 1, 2 ja 3. Lisaks võib Euroopa Keskkonnaamet kasutada teavet, mis on esitatud direktiivi 92/43/EMÜ artikli 17, direktiivi 2000/60/EÜ artikli 15, direktiivi 2009/147/EÜ artikli 12 ja direktiivi 2008/56/EÜ artikli 17 alusel. 6. Komisjon esitab alates 19. augustist 2029 ja seejärel iga kuue aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva määruse rakendamise kohta. 7. Hiljemalt 19. augustiks 2025 esitab komisjon liikmesriikidega konsulteerides Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis sisaldab järgmist: a) ülevaade käesoleva määruse rakendamiseks liidu tasandil kättesaadavatest rahalistest vahenditest; b) hinnang artiklite 4–13 rakendamiseks ja artikli 1 lõikes 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks vajalike rahaliste vahendite kohta; c) analüüs, et teha kindlaks rahastamispuudujäägid käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmisel; d) asjakohasel juhul ettepanekud piisavate meetmete, sealhulgas finantsmeetmete kohta, millega kõrvalda tuvastatud puudused, näiteks näha ette sihtotstarbeline rahastamine, ilma et see piiraks kaasseadusandjate õigusi võtta vastu 2027. aasta järgne mitmeaastane finantsraamistik. 8. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud teave on piisav ja ajakohane ning et see on üldsusele kättesaadav kooskõlas direktiividega 2003/4/EÜ, 2007/2/EÜ ja (EL) 2019/1024.

1. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte I lisa muutmiseks, kohandades elupaigatüüpide rühmitamist vastavalt tehnika ja teaduse arengule ning võttes arvesse käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemusi. 2. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte II lisa muutmiseks, kohandades järgmist: a) elupaigatüüpide loetelu, tagamaks kooskõla Euroopa Liidu loodusteabe süsteemi (EUNIS) elupaikade klassifikatsiooni ajakohastustega ning b) elupaigatüüpide rühmitamist vastavalt tehnika ja teaduse arengule ning võttes arvesse käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemusi. 3. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte III lisa muutmiseks, kohandades artiklis 5 osutatud mereliikide loetelu vastavalt tehnika ja teaduse arengule. 4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte IV lisa muutmiseks, kohandades agroökosüsteemide elurikkuse näitajate kirjeldust, ühikut ja metoodikat vastavalt tehnika ja teaduse arengule. 5. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte V lisa muutmiseks, kohandades vastavalt tehnika ja teaduse arengule liikide loetelu, mida liikmesriikides kasutatakse levinud põllumajandusmaastike linnustiku indeksi jaoks. 6. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte VI lisa muutmiseks, kohandades metsaökosüsteemide elurikkuse näitajate kirjeldust, ühikut ja metoodikat vastavalt tehnika ja teaduse arengule. 7. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte VII lisa muutmiseks, kohandades taastamismeetmete näidete loetelu vastavalt tehnika ja teaduse arengule ning võttes arvesse käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemusi.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artikli 10 lõikes 2 ja artikli 22 lõigetes 1–7 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 18. augustist 2024. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 10 lõikes 2 ja artikli 22 lõigetes 1–7 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega. 5. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 6. Artikli 10 lõike 2 ja artikli 22 lõigete 1–7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Määruse (EL) 2022/869 artikli 7 lõike 8 esimene lõik asendatakse järgmisega: „Seoses keskkonnamõjuga, mida käsitletakse direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõikes 4, direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõikes 7 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1991 (*1) artikli 4 lõigetes 14 ja 15 ning artikli 5 lõigetes 11 ja 12, ning tingimusel et kõik kõnealustes direktiivides ja kõnealuses määruses sätestatud tingimused on täidetud, loetakse liidu loendisse kantud projektid energiapoliitika seisukohast avalikku huvi pakkuvateks ja neid võib käsitada ülekaaluka avaliku huviga seotud projektidena.

1. Komisjon hindab käesoleva määruse kohaldamist 31. detsembriks 2033. Hindamine hõlmab hinnangut käesoleva määruse mõju kohta põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, võttes arvesse asjakohaseid seoseid toiduainete tootmise ja toiduga kindlustatusega liidus, ning käesoleva määruse laiemat sotsiaal-majanduslikku mõju. 2. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele hindamise peamisi järeldusi sisaldava aruande. Kui komisjon peab seda asjakohaseks, lisatakse aruandele seadusandlik ettepanek käesoleva määruse asjakohaste sätete muutmiseks, võttes arvesse vajadust kehtestada täiendavad taastamiseesmärgid, sealhulgas 2040. ja 2050. aastaks ajakohastatud eesmärgid, tuginedes artiklitega 4 ja 5 hõlmamata ökosüsteemide seisundi hindamise ühistele meetoditele, käesoleva artikli lõikes 1 osutatud hindamise tulemustele ning uusimatele teaduslikele tõenditele.

1. Kui on toimunud liidu kontrolli alt väljas olev ettenägematu, erakorraline ja provotseerimata sündmus, millel on kogu liitu hõlmavad tõsised tagajärjed sellise maa kättesaadavusele, mis on vajalik liidu toidutarbimiseks piisava põllumajandusliku tootmise tagamiseks, võtab komisjon vastu rakendusaktid, mis on hädaolukorras vajalikud ja põhjendatud. Selliste rakendusaktidega võib ajutiselt peatada artikli 11 asjakohaste sätete kohaldamise sellises ulatuses ja ajavahemikuks, mis on hädavajalik. Need rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 24 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega. 2. Lõike 1 kohaselt vastu võetud rakendusaktid kehtivad kuni 12 kuud. Kui pärast seda ajavahemikku lõikes 1 osutatud konkreetsed probleemid püsivad, võib komisjon esitada asjakohase seadusandliku ettepaneku kõnealuse ajavahemiku pikendamiseks. 3. Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu igast lõike 1 kohaselt vastu võetud aktist kahe tööpäeva jooksul alates selle vastuvõtmisest.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.