C-545/21

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda) 8. juuni 2023 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Euroopa Liidu struktuurifondid – Määrus (EÜ) nr 1083/2006 – Artikli 2 punkt 7 – Mõiste „eeskirjade eiramine“ – Artikli 98 lõiked 1 ja 2 – Liikmesriikide tehtavad finantskorrektsioonid seoses avastatud eeskirjade eiramisega – Kohaldatavad kriteeriumid – Direktiiv 2004/18/EÜ – Artikli 45 lõike 2 esimese lõigu punkt d – Mõiste „raske ametialane eksimus“ Kohtuasjas C‑545/21, mille ese on ELTL artikli 267 alusel Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) 4. augusti 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 31. augustil 2021, menetluses Azienda Nazionale Autonoma Strade SpA (ANAS) versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, EUROOPA KOHUS (kolmas koda), koosseisus: koja president K. Jürimäe, kohtunikud M. Safjan, N. Piçarra (ettekandja), N. Jääskinen ja M. Gavalec, kohtujurist: A. Rantos, kohtusekretär: A. Calot Escobar, arvestades kirjalikku menetlust, arvestades seisukohti, mille esitasid: – Azienda Nazionale Autonoma Strade SpA (ANAS), esindajad: avvocati R. Bifulco, P. Pittori ja E. Scotti, – Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato D. Di Giorgio, – Euroopa Komisjon, esindajad: F. Moro, P. Rossi ja G. Wils, olles 15. detsembri 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, on teinud järgmise otsuse 1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Liidu lepingu artikli k.3 alusel koostatud Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni, mis on allkirjastatud Brüsselis 26. juulil 1995 ja lisatud nõukogu 26. juuli 1995. aasta aktile (EÜT 1995, C 316, lk 48; ELT eriväljaanne 19/08, lk 57, edaspidi „finantshuvide kaitse konventsioon“), artikli 1; nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 1 lõike 2; nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT 2006, L 210, lk 25), artikli 70 lõike 1 punkti b; komisjoni 8. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1828/2006, milles sätestatakse rakenduseeskirjad määrusele nr 1083/2006 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1080/2006, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi (ELT 2006, L 371, lk 1), artikli 27 punkti c; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil (ELT 2017, L 198, lk 29), artikli 3 lõike 2 punkti b ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) artikli 45 lõike 2 esimese lõigu punkti d tõlgendamist. 2 Taotlus on esitatud Azienda Nazionale Autonoma Autostrade SpA (ANAS) ja Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti (Itaalia infrastruktuuri‑ ja transpordiministeerium) vahelises kohtuvaidluses ministeeriumi selle otsuse õiguspärasuse üle, millega nõutakse tagasi summad, mis on ANASile välja makstud Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF) kaasrahastatavate maanteetööde riigihanget sisaldava rakenduskava täitmiseks, mis on heaks kiidetud komisjoni 7. detsembri 2007. aasta otsusega C(2007) 6318, mida on viimati muudetud komisjoni 13. oktoobri 2016. aasta otsusega C(2016) 6409. Liidu õigus Määrus nr 2988/95 3 Määruse nr 2988/95 artikli 1 lõikes 2 on sätestatud: „„Eeskirjade eiramine“ tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks [Euroopa] ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.“ 4 Määruse artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt: „1. Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine: – kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad, […] 2. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel. 3. Kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära. 4. Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.“ 5 Nimetatud määruse artiklis 5 on loetletud halduskaristused, mida võib kohaldada tahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste korral. Määrus nr 1083/2006 6 Määrus nr 1083/2006 on alates 1. jaanuarist 2014 tunnistatud kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus‑ ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus‑ ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320), ent vaidlusaluste asjaolude asetleidmise aega arvestades on põhikohtuasjas siiski kohaldatav määrus nr 1083/2006. Selle määruse artikli 2 punktides 4 ja 7 oli ette nähtud: „Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: […] 4) toetusesaaja – toimingute algatamise või algatamise ja rakendamise eest vastutav avalik-õiguslik või eraõiguslik majandustegevuses osaleja, organ või äriühing. […]; […] 7) eeskirjade eiramine – igasugune ühenduse õiguse sätete rikkumine, mis tuleneb majandustegevuses osaleja teost või tegevusetusest, millel on või oleks Euroopa Liidu üldeelarvet kahjustav mõju põhjendamata kuluartikli üldeelarvest debiteerimise tõttu“. 7 Määruse artikli 60 punktiga a pannakse korraldusasutusele kohustus „tagada rahastamiseks valitud toimingute vastavus asjaomase rakenduskava suhtes kohaldatavatele nõuetele ja kohaldatavate ühenduse ja riigisiseste eeskirjade järgimine kogu rakendamisperioodi jooksul“. 8 Määruse artiklis 98 „Liikmesriikide tehtavad finantskorrektsioonid“ oli sätestatud: „1. Liikmesriikidel lasub esmane vastutus eeskirjade eiramise uurimise eest, meetmete võtmise eest toimingute või rakenduskavade laadi või nende rakendamise ja kontrollimise tingimusi käsitlevate suuremate muudatuste avastamise korral ning nõutavate finantskorrektsioonide tegemise eest. 2. Liikmesriik teeb toimingutes või rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. Liikmesriigi tehtavad korrektsioonid seisnevad rakenduskava avaliku sektori panuse täielikus või osalises tühistamises. Liikmesriik võtab arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning fondi rahalist kahju. […]“. Määrus nr 1828/2006 9 Määruse (EÜ) nr 1828/2006 artikli 27 punktis a on mõiste „ettevõtja“ määratletud kui „fondidelt saadava abi kasutamisel osalev mis tahes füüsiline või juriidiline isik või muu subjekt, välja arvatud liikmesriik kui avalik-õiguslik organ, kes teostab riigivõimu“. Punktis c on „kelmusekahtlus“ määratletud kui „eeskirjade eiramine, mis annab alust riiklikul tasandil haldus‑ või kohtumenetluse algatamiseks, et teha kindlaks, kas tegemist on tahtliku tegevusega, ning eelkõige, kas tegemist on [finantshuvide kaitse konventsiooni] artikli 1 lõike 1 punktis a nimetatud kelmusega“. Direktiiv 2004/18 10 Direktiivi 2004/18 artiklis 2 „Lepingute sõlmimise põhimõtted“ on ette nähtud: „Ostjad kohtlevad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistval viisil.“ 11 Direktiivi artikli 45 lõike 2 esimese lõigu punkt d on sõnastatud järgmiselt: „Lepingus osalemisest võib välja jätta iga ettevõtja: […] d) kes on raskelt eksinud ametialaste käitumisreeglite vastu, kui ostja suudab seda mis tahes viisil tõestada.“ 2013. aasta suunised 12 Komisjoni 19. detsembri 2013. aasta otsuse C(2013) 9527 (final), millega sätestatakse ja kiidetakse heaks suunised selliste finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks, mida tuleb teha ühisjuhtimise raames rahastatavate liidu kulutuste suhtes, kui ei ole järgitud riigihanke-eeskirju (edaspidi „2013. aasta suunised“), artiklis 2 on sätestatud, et see institutsioon „kohaldab lisas esitatud suuniseid pärast käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäeva avastatud eeskirjade eiramisega seotud finantskorrektsioonide tegemisel“. 13 2013. aasta suuniste lisa punktis 1.3 on märgitud: „Käesolevates suunistes on esitatud rida korrektsioone (5%, 10%, 25% ja 100%), mida kohaldatakse turuga seotud kulutuste suhtes. Nende puhul võetakse arvesse rikkumise raskusastet ja proportsionaalsuse põhimõtet. Neid korrektsioonimäärasid kohaldatakse juhul, kui ei ole võimalik täpselt kindlaks teha finantsmõju asjaomasele turule. Riigihanke-eeskirjade rikkumisega seotud eeskirjade eiramise raskusastme ja sellega seotud finantsmõju liidu eelarvele hindamisel võetakse arvesse järgmisi tegureid: konkurentsi tase, läbipaistvus ja võrdne kohtlemine. Kui eeskirjade eiramisel on heidutav mõju võimalikele pakkujatele või kui eeskirjade eiramine toob kaasa lepingu sõlmimise mõne teise pakkujaga kui see, kellega oleks tulnud leping sõlmida, näitab see selgelt, et eeskirjade eiramine on raske. […] 100% suurust finantskorrektsiooni võib kohaldada kõige raskematel juhtudel, kui eeskirjade eiramine on soodus ühele või mitmele pakkujale/taotlejale või kui eeskirjade eiramine on seotud pettusega, mille on kindlaks teinud pädev kohtu‑ või haldusasutus.“ Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused 14 Euroopa Komisjon kiitis 7. detsembri 2007. aasta otsusega C(2007) 6318 heaks 2007.–2013. aasta riikliku rakenduskava „Võrgustik ja liikuvus“. ANASile kui selle kava alusel toetuse saajale määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 4 tähenduses eraldati rahalisi vahendeid eelkõige ühe maantee ajakohastamistööde projekti elluviimiseks. 15 Selleks kuulutas ANAS kui hankija välja piiratud hankemenetluse, märkides, et ehitustööde riigihankeleping sõlmitakse majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumi alusel. Selle menetluse tulemusel sõlmiti 8. augusti 2012. aasta otsuse alusel hankeleping ajutise ettevõtjate ühendusega, millesse kuulus ka Aleandri SpA. Ehitustööd on lõpetatud ja tee on liikluseks avatud. 16 Kui infrastruktuuri‑ ja transpordiministeerium sai teada kriminaaluurimisest, milles selgitati välja ANASi ametnikke hõlmav võimalik korruptsioonisüsteem, andis ta 10. juuni 2020. aasta otsusega korralduse nõuda tagasi summad, mis olid ANASile selle programmi alusel juba välja makstud. Ta teatas ühtlasi, et maksmata jäänud osa ei tule tasuda, kuna kõnealuse hankelepingu sõlmimist tuleb pidada pettusega seotud eeskirjade eiramiseks määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 ning määruse nr 2988/95 artiklite 4 ja 5 tähenduses. 17 See otsus põhines eelkõige süüdistuse esitamisel kolmele ANASi ametnikule, kellest kaks olid viieliikmelise hankekomisjoni liikmed. Neid süüdistatakse selles, et nad võtsid Aleandrilt vastu rahasummasid teda soosiva tegevuse eest hankemenetluse käigus. Aleandri seadusliku esindaja ja äriühingu kui sellise suhtes on pooleli kriminaalmenetlus korruptiivsete tegude eest. 18 ANAS esitas selle otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ta kinnitab, et teda ei ole süüdi mõistetud ja et ühtki hankekomisjoni liikme süülist tegu temale ette heita ei saa. Lisaks ei ole vähimatki seost väidetava eeskirjade eiramise või pettuse ja tehtud kulutuste vahel, kuna liidu üldeelarvest rahastatud tööd on tegelikult ja nõuetekohaselt tehtud. Samuti ei ole tõendatud, et Aleandri oleks vaidlusaluse hankelepingu sõlmimise saavutanud ebaseaduslikult. 19 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et ainus põhikohtuasjas arutusel oleva hankemenetluse käigus toime pandud eeskirjade eiramine, mis on osaliselt tõendatud, seisneb Aleandri seadusliku esindaja tegevuses, mille eesmärk oli mõjutada menetluse tulemust ja mis kujutab endast aktiivset korruptsioonikuritegu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab siiski, et selle esindaja suhtes on kriminaalmenetlus alles pooleli. Mis puudutab ANASi, siis selle juht palus kahel hankekomisjoni kuuluval ametnikul, kellest üks oli komisjoni esimees, eelistada Aleandrit. Kriminaalmenetluses ei olnud siiski võimalik kindlaks teha, kas need ametnikud tõepoolest eelistasid seda pakkujat, ega seda, kas ilma sellise sekkumiseta oleks hankeleping sõlmitud Aleandri mõne konkurendiga. 20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seega, et hoolimata kahtlustusest ei saa ta isegi mitte vaheotsusega tuvastada, et hankeleping on sõlmitud Aleandriga õigusvastaselt selle äriühingu esindaja tegevuse tõttu ja et hankemenetluse käik ei võimalda järeldada, et Aleandri esitatud tehniline projekt ei väärinud saadud hinnet või et hankekomisjon kohaldas muid kriteeriume peale hanketeates nimetatud kriteeriumide. See kohus täpsustab, et 2012. aastal välja kuulutatud hankemenetlust reguleeris seadusandlik dekreet nr 163/2006, mille artikli 38 lõike 1 punktid c ja f ei näinud ette ühtegi hankemenetlusest kõrvaldamise tingimust ettevõtja suhtes, kes oli püüdnud menetluse tulemust mõjutada. 21 Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. Kas määruse nr 1083/2006 artikli 70 lõike 1 punkti b, määruse nr 1828/2006 artikli 27 punkti c, [finantshuvide kaitse konventsiooni] artiklit 1, määruse nr 2988/95 artikli 1 lõiget 2 ja direktiivi 2017/1371 artikli 3 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et tegevus, mis võib ühele ettevõtjale hankemenetluses teoreetiliselt eelise anda, kuulub igal juhul mõistete „eeskirjade eiramine“ ja „pettus“ alla ning kujutab endast seega toetuse tühistamise õiguslikku alust, isegi kui ei ole täielikult tõendatud, et see tegelikult toime pandi või et see oli toetuse saaja väljavalimisel määrav? 2. Kas selline õigusnorm nagu seadusandliku dekreedi nr 163/2006 artikli 38 lõike 1 punkt f, mis ei võimalda hankemenetlusest kõrvaldada ettevõtjat, kes on üritanud mõjutada avaliku sektori hankija otsustusprotsessi, eriti kui see katse seisnes mõningate hankekomisjoni liikmete korrumpeerimises, on direktiivi [2004/18] artikli 45 lõike 2 punktiga d vastuolus? 3. Kui vastus ühele või teisele eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas eelviidatud sätteid tuleb tõlgendada nii, et need nõuavad alati liikmesriigilt toetuse tühistamist ja komisjonilt 100% määraga finantskorrektsiooni kohaldamist, olgugi et toetust on ikkagi kasutatud ettenähtud eesmärgil ning Euroopa rahastuseks kõlbliku ja tõepoolest valminud ehitustöö jaoks? 4. Kui vastus kolmandale küsimusele on eitav, nimelt et toetuse tühistamine või 100% määraga finantskorrektsioon ei ole nõutav, siis kas esimeses küsimuses viidatud õigusnormide kohaselt ja proportsionaalsuse põhimõtet järgides saab toetuse tühistamise ja finantskorrektsiooni üle otsustades võtta arvesse Euroopa Liidu üldeelarvele tegelikult tekitatud rahalist kahju? Täpsemalt, kas sellises olukorras nagu käesolevas kohtuasjas võib määruse nr 1083/2006 artikli [99] lõike 3 tähenduses „rahalisteks tagajärgedeks“ määrata kindla summa, rakendades [2013. aasta suuniste lisa] punkti 2 tabelis antud kriteeriume?“ Eelotsuse küsimuste analüüs Esimene küsimus 22 Sissejuhatuseks on esiteks oluline märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks võib Euroopa Kohus tõlgendada neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimustes viidanud, tuletades eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õigusnormid, mida on põhikohtuasja vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 12. detsembri 1990. aasta kohtuotsus SARPP, C‑241/89, EU:C:1990:459, punkt 8; 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 36, ja 2. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Åklagarmyndigheten, C‑666/21, EU:C:2023:149, punkt 22). 23 Teiseks tuleb tõdeda, et eelotsusetaotlus ei sisalda ühtegi asjaolu, mis võimaldaks pidada pettust tõendatuks. Nimelt, kuna kriminaalmenetlus, mille käigus saab hinnata, kas põhikohtuasja asjaolusid saab kvalifitseerida „korruptiivseteks tegudeks“, on alles pooleli, võivad need praeguses staadiumis kujutada endast üksnes „kelmusekahtlust“ määruse nr 1828/2006 artikli 27 punkti c tähenduses, st eeskirjade eiramist, mis andis alust algatada riiklikul tasandil haldus‑ või kohtumenetlus, et teha kindlaks, kas tegemist on tahtliku tegevusega. 24 Kolmandaks, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus peab hindama, kas ANASile kui ERFi kaasrahastatava programmi „toetusesaajale“ määruse nr 1083/2006 artikli 2 lõike 4 tähenduses makstud summade tagasinõudmise otsus on õiguspärane, tuleb tõlgendada selle määruse artikli 2 punkti 7, mis käsitleb mõistet „eeskirjade eiramine“, millel see otsus eelkõige põhineb. 25 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 18 märkis, hõlmab see mõiste kitsamat mõistet „kelmusekahtlus“, millele on viidatud määruse nr 1828/2006 artikli 27 lõike 1 punktis c. 26 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas mõistet „eeskirjade eiramine“ määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab tegevust, mida võib kvalifitseerida „korruptiivseteks tegudeks“ riigihankemenetluses, mille ese on liidu struktuurifondist kaasrahastatavate tööde tegemine, ning mille suhtes on algatatud haldus‑ või kohtumenetlus, sealhulgas juhul, kui ei ole tõendatud, et selline tegevus mõjutas reaalselt pakkuja valimise menetlust, ja kui tegelikku kahju liidu eelarvele ei ole tuvastatud. 27 Mõiste „eeskirjade eiramine“ on määratletud määruse nr 1083/2006 artikli 2 punktis 7 ja sarnases sõnastuses eelkõige määruse nr 2988/95 artikli 1 lõikes 2 kui igasugune liidu õiguse sätete rikkumine, mis tuleneb majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest, millel on või oleks liidu üldeelarvet kahjustav mõju põhjendamata kuluartikli üldeelarvest debiteerimise tõttu. 28 Kuna see mõiste on osa süsteemist, millega tagatakse liidu rahaliste vahendite hea juhtimine ja liidu finantshuvide kaitse, tuleb seda tõlgendada ühetaoliselt ja laialt kooskõlas määruse nr 1083/2006 eesmärgiga, mis seisneb liidu rahaliste vahendite nõuetekohase ja tõhusa kasutamise tagamises, et kaitsta liidu finantshuve (vt selle kohta 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Elme Messer Metalurgs, C‑743/18, EU:C:2020:767, punktid 59 ja 63 ning seal viidatud kohtupraktika). 29 Määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tähenduses „eeskirjade eiramise“ olemasolu eeldab, et esinevad kolm asjaolu, nimelt on rikutud liidu õigust, see rikkumine tuleneb majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest ning liidu eelarvele on tekkinud või võib tekkida kahju (vt selle kohta 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Elme Messer Metalurgs, C‑743/18, EU:C:2020:767, punkt 51). 30 Mis puudutab esimest tingimust, siis ei ole silmas peetud mitte ainult liidu õiguse sätete kui selliste rikkumist, vaid ka selliste riigisiseste õigusnormide rikkumist, mida kohaldatakse liidu struktuurifondidest toetatavate tegevuste suhtes ja mis aitavad seega kaasa nendest fondidest rahastatavate projektide haldamist käsitleva liidu õiguse rakendamise tagamisele. Määruse nr 1083/2006 artikli 60 punkti a kohaselt on korraldusasutuse ülesanne tagada rahastamiseks valitud tegevuse vastavus kohaldatavatele liidu ja riigisisestele eeskirjadele kogu rakendamisperioodi jooksul (vt selle kohta 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Elme Messer Metalurgs, C‑743/18, EU:C:2020:767, punktid 52 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika). 31 Seega on liidul õigus rahastada oma vahenditest ainult selliseid meetmeid, mis viiakse ellu täielikus kooskõlas eelkõige riigihangete põhimõtete ja eeskirjadega (vt selle kohta 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Wrocław – Miasto na prawach powiatu, C‑406/14, EU:C:2016:562, punkt 43, ja 6. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Compania Naţională de Administrare a Infrastructurii Rutiere, C‑408/16, EU:C:2017:940, punkt 57), eelkõige pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtte ja läbipaistvuse põhimõttega, mis on tagatud direktiivi 2004/18 artikliga 2. 32 Pakkujate võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et riigihankest huvitatud ettevõtjatel oleks pakkumuste koostamisel võrdsed võimalused, et neile oleksid menetluse nõuded täpselt teada ja nad saaksid olla kindlad, et samad nõuded kehtivad kõigi konkurentide suhtes (14. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Connexxion Taxi Services, C‑171/15, EU:C:2016:948, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks peavad pakkujad olema võrdses seisus nii pakkumuste ettevalmistamise kui ka hankija poolt pakkumuste hindamise ajal (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Michaniki, C‑213/07, EU:C:2008:731, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). 33 Läbipaistvuse põhimõtte peamine eesmärk on tagada, et puuduks oht, et hankija eelistaks soosikuid või tegutseks meelevaldselt (vt selle kohta 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Irgita, C‑285/18, EU:C:2019:829, punkt 55). 34 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevatest andmetest, et võttes arvesse süüdistusi korruptiivsetes tegudes, mille eesmärk on mõjutada asjaomase riigihankelepingu sõlmimise otsustusprotsessi, ei saa põhikohtuasjas välistada, et mõned ANASi hankekomisjoni liikmed on eelistanud ühte pakkujat ja diskrimineerinud konkurente, rikkudes nii direktiivi 2004/18 artikliga 2 tagatud läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtet. 35 Mis puudutab teist tingimust, mis on määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tähenduses „eeskirjade eiramise“ tuvastamiseks vajalik, st et eeskirjade eiramine peab tulenema majandustegevuses osaleja tegevusest või tegevusetusest, siis määruse nr 1828/2006, milles sätestatakse rakenduseeskirjad määrusele nr 1083/2006, artikli 27 punktis a on „ettevõtja“ määratletud kui fondidelt saadava abi kasutamisel osalev mis tahes füüsiline või juriidiline isik või muu subjekt, välja arvatud liikmesriik kui avalik-õiguslik organ, kes teostab riigivõimu. 36 Seda määratlust arvestades ei ole vähimatki kahtlust, et ANAS kui asjaomase fondi „toetusesaaja“ määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 4 tähenduses, kes korraldas hankijana põhikohtuasjas vaidlusaluse riigihankemenetluse, on majandustegevuses osaleja. 37 Sellega seoses tuleb täpsustada, et selleks, et tegevust või tegevusetust, mis kujutab endast kohaldatava liidu õiguse või riigisisese õiguse rikkumist, saaks pidada „eeskirjade eiramiseks“ määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tähenduses, ei pea olema tõendatud asjaomase majandustegevuses osaleja tahtlus või hooletus (vt selle kohta 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Elme Messer Metalurgs, C‑743/18, EU:C:2020:767, punkt 65). 38 Mis puudutab kolmandat tingimust, mis on vajalik „eeskirjade eiramise“ tuvastamiseks artikli 2 punkti 7 tähenduses, nimelt et liidu õiguse või riigisisese õiguse rikkumisel majandustegevuses osaleja poolt on või oleks liidu üldeelarvet kahjustav mõju, siis on oluline rõhutada, nagu nähtub eelkõige sõnadest „oleks mõju“, et see tingimus ei nõua, et oleks tõendatud konkreetne finantsmõju liidu eelarvele. Kohaldatavate õigusnormide rikkumine on nimelt eeskirjade eiramine selle sätte tähenduses, kui asjasse puutuva fondi eelarve mõjutamise võimalust ei saa välistada (vt selle kohta 6. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Compania Naţională de Administrare a Infrastructurii Rutiere, C‑408/16, EU:C:2017:940, punktid 60 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika). 39 Seega tuleb tõdeda, et tegevus, mida võib kvalifitseerida „korruptiivseteks tegudeks hankemenetluse käigus“, võib juba oma olemuselt mõjutada hankelepingu sõlmimist. Järelikult ei saa välistada, et see tegevus võib mõjutada kõnealuse fondi eelarvet. 40 Eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1083/2006 artikli 2 punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „eeskirjade eiramine“ selle sätte tähenduses hõlmab tegevust, mida võib kvalifitseerida „korruptiivseteks tegudeks“ riigihankemenetluses, mille ese on liidu struktuurifondist kaasrahastatavate tööde tegemine, ning mille suhtes on algatatud haldus‑ või kohtumenetlus, sealhulgas juhul, kui ei ole tõendatud, et selline tegevus mõjutas reaalselt pakkuja valimise menetlust, ja kui tegelikku kahju liidu eelarvele ei ole tuvastatud. Kolmas ja neljas küsimus 41 Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos ja teisena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et eeskirjade eiramise korral, nagu see on määratletud selle määruse artikli 2 punktis 7, on liikmesriigid kohustatud automaatselt kohaldama finantskorrektsiooni määraga 100% või peavad nad kohaldatava finantskorrektsiooni kindlaksmääramiseks läbi viima hindamise üksikjuhtude kaupa, arvestades eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet. 42 Määruse nr 1083/2006 konkreetselt liikmesriikide tehtavaid finantskorrektsioone käsitleva artikli 98 lõike 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel esmalt uurida eeskirjade eiramisi, võtta meetmeid, kui avastatakse suuremaid muudatusi toimingute või rakenduskavade laadis või nende rakendamise või kontrollimise tingimustes, ja teha nõutavad finantskorrektsioonid. Selle artikli lõikes 2 on esiteks täpsustatud, et liikmesriigid peavad tegema selliseid korrektsioone seoses toimingutes või rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega, ja teiseks, et nimetatud korrektsioonid seisnevad rakenduskava avaliku sektori panuse täielikus või osalises tühistamises, võttes arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning fondi rahalist kahju. 43 Need kriteeriumid on liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluva proportsionaalsuse põhimõtte väljendus (18. novembri 1987. aasta kohtuotsus Maizena jt, 137/85, EU:C:1987:493, punkt 15; 10. juuli 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. EKP, C‑11/00, EU:C:2003:395, punkt 156, ja 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑128/15, EU:C:2017:3, punkt 71). 44 Sellest tuleneb, et kui määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõikeid 1 ja 2 tõlgendada nii, et need kohustavad liikmesriike juhul, kui tuvastatakse eeskirjade eiramine selle määruse artikli 2 punkti 7 tähenduses, heakskiidetud rahastamise süstemaatiliselt täies ulatuses tühistama ja nõudma tagasi juba väljamakstud summad, sealhulgas juhul, kui raha on kasutatud ette nähtud eesmärkidel ja tööde jaoks, mis on rahastamiskõlblikud ja tegelikult tehtud, tähendaks see lisaks kõigele olukorras, kus nende sätete sõnastus sellele alust ei anna, automaatselt 100% suuruse finantskorrektsiooni määra kehtestamist, rikkudes artikli 98 lõikes 2 kehtestatud kriteeriume ja proportsionaalsuse põhimõtet. 45 Selles kontekstis võib 2013. aasta suuniseid, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ja milles on määratletud finantskorrektsiooni määrade skaala, mida kohaldatakse eelkõige määruse nr 1083/2006 artikli 99 alusel, mis käsitleb komisjoni tehtavate finantskorrektsioonide suhtes kohaldatavaid kriteeriume, võtta arvesse selleks, et täpsustada selle määruse artikli 98 lõikes 2 sätestatud kriteeriume ehk teisisõnu kriteeriume, mida kohaldatakse liikmesriikide tehtavate finantskorrektsioonide suhtes. Kuigi need suunised ei ole liikmesriikidele siduvad, on suuniste punktis 1.1 neile siiski soovitatud „järgida [eelkõige selle määruse artikli 98 alusel] korrektsioone tehes samu kriteeriume ja määrasid, kui eeskirjade eiramise on tuvastanud nende endi asutused“. 46 Suuniste punkti 1.3 esimesest lõigust, mis käsitleb „kriteeriume, mida tuleb arvesse võtta kohaldatava korrektsioonimäära üle otsustamisel“, tuleneb, et kui finantsmõju asjaomasele turule ei ole võimalik täpselt mõõta, tuleb 5%, 10%, 25% või 100% suuruse korrektsioonimäära kohaldamisel arvesse võtta eeskirjade eiramise raskusastet ja proportsionaalsuse põhimõtet. 47 Vastavalt punkti 1.3 teisele lõigule loetakse eeskirjade eiramine raskeks, kui riigihankele kohaldatava õiguse, eelkõige läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumine toob kaasa hankelepingu sõlmimise mõne teise pakkujaga kui see, kellega oleks tulnud leping sõlmida. Lisaks nähtub nimetatud punkti 1.3 viimasest lõigust, et kui eeskirjade eiramine soosib ühte või mitut pakkujat, võib kohaldada 100% finantskorrektsiooni. 48 Käesoleval juhul sedastab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlusaluses hankemenetluses tuvastatud eeskirjade eiramine tõi kaasa liikmesriigi tasandil haldus‑ ja kohtumenetluste algatamise, et teha kindlaks, kas tegemist on pettusega, mis kujutab endast korruptsioonikuritegu. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu sellekohastest hinnangutest ei tulene teisiti, võib selline eeskirjade eiramine vastavalt määruse nr 1828/2006 artikli 27 lõike 1 punktile c kuuluda mõiste „kelmusekahtlus“ alla ja seega võib selle kvalifitseerida „raskeks“ vastavalt 2013. aasta suuniste punkti 1.3 teisele lõigule. 49 Eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et eeskirjade eiramise korral, nagu see on määratletud selle määruse artikli 2 punktis 7, on liikmesriigid kohustatud kohaldatava finantskorrektsiooni kindlaksmääramiseks läbi viima hindamise üksikjuhtude kaupa, arvestades eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet ning võttes eelkõige arvesse tuvastatud eeskirjade eiramise olemust ja raskusastet ning selle finantsmõju asjaomasele fondile. Teine küsimus 50 Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida viimasena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2004/18 artikli 45 lõike 2 esimese lõigu punkti d tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis ei võimalda hankemenetlusest kõrvaldada ettevõtjat, kes on püüdnud mõjutada menetluse tulemust eelkõige aktiivsete korruptsioonitegudega hankekomisjoni liikmete suhtes. 51 Direktiivi 2004/18 artikli 45 lõike 2 esimese lõigu punkt d võimaldab hankemenetlusest kõrvaldada iga ettevõtja, kes on raskelt eksinud ametialaste käitumisreeglite vastu, kui hankija suudab seda mis tahes viisil tõendada. 52 Siiski tuleb mõistet „ametialaste käitumisreeglite vastu „raskelt eksinud““ mõista nii, et üldjuhul viitab see ettevõtja tegevusele, milles ilmneb tema süüline tahtlus või teatava raskusastmega hooletus. Sellise eksimuse võib tuvastada ilma, et oleks nõutav jõustunud kohtuotsus (13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Forposta ja ABC Direct Contact, C‑465/11, EU:C:2012:801, punktid 27, 28 ja 30). 53 Kuid selleks, et see eksimus võiks kaasa tuua eksinud ettevõtja hankemenetlusest kõrvaldamise, peab eksimus tingimata olema tuvastatud enne hankemenetluse lõppemist (vt analoogia alusel 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Impresa di Costruzioni Ing. E. Mantovani ja Guerrato, C‑178/16, EU:C:2017:1000, punkt 38). 54 Käesoleval juhul nähtub aga eelotsusetaotlusest, et ANAS sai mõne tema ametnikuga seotud korruptsioonisüsteemi võimalikust olemasolust teada alles siis, kui mitu aastat pärast põhikohtuasjas käsitletava hankelepingu sõlmimist alustati kriminaaluurimist selle riigihankemenetluse asjas. Kuna ANAS ei teadnud, et Aleandri seaduslik esindaja võis toime panna korruptiivseid tegusid tema teatavate ametnike suhtes, ei saanud ta seoses selle tegevusega ette heita rasket eksimust ametialaste käitumisreeglite vastu ega saanud seega kõrvaldada vaidlusalusest menetlusest ettevõtjate ajutist ühendust, kuhu see ettevõtja kuulus. 55 Neil asjaoludel ei ole vaja analüüsida küsimust, kas direktiivi 2004/18 artikli 45 lõike 2 esimese lõigu punkti d tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis ei võimalda hankemenetlusest kõrvaldada ettevõtjat, kes on püüdnud mõjutada menetluse tulemust eelkõige aktiivsete korruptsioonitegudega hankekomisjoni liikmete suhtes. Kohtukulud 56 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: 1. Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, artikli 2 punkti 7 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „eeskirjade eiramine“ selle sätte tähenduses hõlmab tegevust, mida võib kvalifitseerida „korruptiivseteks tegudeks“ riigihankemenetluses, mille ese on Euroopa Liidu struktuurifondist kaasrahastatavate tööde tegemine, ning mille suhtes on algatatud haldus‑ või kohtumenetlus, sealhulgas juhul, kui ei ole tõendatud, et selline tegevus mõjutas reaalselt pakkuja valimise menetlust, ja kui tegelikku kahju liidu eelarvele ei ole tuvastatud. 2. Määruse nr 1083/2006 artikli 98 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et „eeskirjade eiramise korral“, nagu see on määratletud selle määruse artikli 2 punktis 7, on liikmesriigid kohustatud kohaldatava finantskorrektsiooni kindlaksmääramiseks läbi viima hindamise üksikjuhtude kaupa, arvestades eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet ning võttes eelkõige arvesse tuvastatud eeskirjade eiramise olemust ja raskusastet ning selle finantsmõju asjaomasele fondile. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.