C-8/22

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda) 6. juuli 2023 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2011/95/EL – Nõuded pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi andmisele – Artikli 14 lõike 4 punkt b – Pagulasseisundi tühistamine – Kolmanda riigi kodanik, kes on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos – Oht ühiskonnale – Proportsionaalsuse kontroll Kohtuasjas C‑8/22, mille ese on ELTL artikli 267 alusel Conseil d’État’ (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 2. detsembri 2021. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. jaanuaril 2022, menetluses XXX versus Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides, EUROOPA KOHUS (esimene koda), koosseisus: koja president A. Arabadjiev, Euroopa Kohtu asepresident L. Bay Larsen (ettekandja) ning kohtunikud P. G. Xuereb, T. von Danwitz ja A. Kumin, kohtujurist: J. Richard de la Tour, kohtusekretär: ametnik M. Krausenböck, arvestades kirjalikku menetlust ja 10. novembri 2022. aasta kohtuistungil esitatut, arvestades seisukohti, mille esitasid: – XXX, esindaja: avocat J. Hardy, – Belgia valitsus, esindajad: M. Jacobs, C. Pochet, A. Van Baelen ja M. Van Regemorter, – Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja C. S. Schillemans, – Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azema ja L. Grønfeldt, olles 16. veebruari 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, on teinud järgmise otsuse 1 Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artikli 14 lõike 4 punkti b. 2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on kolmanda riigi kodanik XXX ja Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (Belgia pagulaste ja kodakondsuseta isikute peakomissar; edaspidi „peakomissar“) ning mis puudutab peakomissari otsust võtta XXXilt ära pagulasseisund. Õiguslik raamistik Rahvusvaheline õigus 3 28. juulil 1951 Genfis allkirjastatud pagulasseisundi konventsioon (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)) jõustus 22. aprillil 1954. Seda on täiendatud ja muudetud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga (edaspidi „Genfi konventsioon“). 4 Genfi konventsiooni artikli 1 jaotis F on sõnastatud järgmiselt: „Konventsiooni ei kohaldata isikule, kelle osas on kaalukaid põhjusi arvata, et […] b) ta on enne varjupaigamaale pagulasena sisselaskmist pannud toime raske mittepoliitilise kuriteo; […]“. 5 Genfi konventsiooni artikli 33 lõikes 2 on ette nähtud: „Sätet ei kohaldata pagulasele, kelle suhtes on põhjendatud kartus, et ta võib asetada ohtu riigi julgeoleku või kes on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos ja on seetõttu ühiskonnaohtlik.“ Liidu õigus Direktiiv 2004/38/EÜ 6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 27 lõikes 2 on sätestatud: „Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada. Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.“ Direktiiv 2011/95 7 Direktiivi 2011/95 põhjendus 12 on sõnastatud järgmiselt: „Käesoleva direktiivi põhieesmärk on tagada ühelt poolt, et liikmesriigid kohaldavad ühiseid kriteeriume nende isikute tuvastamiseks, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, ja teiselt poolt, et kõnealustele isikutele on kõigis liikmesriikides kättesaadavad minimaalsed hüved.“ 8 Direktiivi artiklis 1 on sätestatud: „Käesoleva direktiivi eesmärk on sätestada nõuded, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõuded pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule.“ 9 Direktiivi artikli 2 punktis d on täpsustatud: „Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: […] d) „pagulane“ – kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla, või kodakondsuseta isik, kes samadel põhjustel, nagu eespool nimetatud, viibides väljaspool varasemat alalist elukohariiki ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda, ja kelle suhtes ei kohaldata artiklit 12;“. 10 Direktiivi artikli 12 lõike 2 punktis b on märgitud: „Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnustata pagulasena, kui on mõjuv põhjus arvata, et […] b) ta on väljaspool varjupaigariiki pannud toime raske mittepoliitilise kuriteo enne pagulasena vastuvõtmist, see tähendab enne seda, kui talle on pagulasseisundi andmise tõttu väljastatud elamisluba; […]“. 11 Direktiivi 2011/95 artiklis 13 on ette nähtud: „Liikmesriigid annavad pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes kvalifitseerub pagulaseks vastavalt II ja III peatükile.“ 12 Direktiivi artikli 14 lõigetes 4 ja 6 on sätestatud: „4. Liikmesriigid võivad tühistada või lõpetada pagulasele valitsus-, haldus-, kohtu- või poolkohtuliku asutuse antud seisundi või keelduda seda uuendamast, kui a) on mõistlik põhjus käsitada teda ohuna tema asukohaliikmesriigi julgeolekule; b) olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi ühiskonnale. […] 6. Isikutel, kelle suhtes kohaldatakse lõiget 4 või 5, on Genfi konventsiooni artiklites 3, 4, 16, 22, 31, 32 ja 33 sätestatud või nendega samalaadsed õigused, kui nad viibivad liikmesriigis.“ 13 Direktiivi artikli 17 lõike 1 punktides b ja d on täpsustatud: „Kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku vastavus täiendava kaitse saamise kriteeriumidele välistatakse, kui on mõjuv põhjus arvata, et […] b) ta on pannud toime raske kuriteo; […] d) ta ohustab oma asukohaliikmesriigi ühiskonda või julgeolekut.“ 14 Direktiivi artikli 21 lõike 2 punktis b on sätestatud: „Kui lõikes 1 nimetatud rahvusvahelised kohustused seda ei keela, võivad liikmesriigid pagulase tagasi või välja saata, olenemata sellest, kas teda on ametlikult pagulasena tunnustatud või mitte, kui […] b) olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi ühiskonnale.“ 15 Direktiivi 2011/95 artikli 23 lõige 4 on sõnastatud nii: „Olenemata lõigetest 1 ja 2 võivad liikmesriigid riigi julgeoleku või avaliku korra huvides keelduda neis osutatud hüvede andmisest, neid vähendada või need tühistada.“ 16 Direktiivi artiklis 24 on ette nähtud: „1. Liikmesriigid annavad pagulasseisundi saajale niipea kui võimalik pärast rahvusvahelise kaitse andmist välja elamisloa, mis peab kehtima vähemalt kolm aastat ja olema uuendatav, kui seda ei välista riigi julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukad põhjused, ja ilma et see piiraks artikli 21 lõike 3 kohaldamist. […] 2. Liikmesriigid annavad täiendava kaitse seisundi saajatele ja nende pereliikmetele niipea kui võimalik pärast rahvusvahelise kaitse andmist välja uuendatava elamisloa, mis peab kehtima vähemalt ühe aasta ning uuendamise korral vähemalt kaks aastat, kui seda ei välista riigi julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukad põhjused.“ 17 Direktiivi artiklis 25 on sätestatud: „1. Liikmesriigid annavad pagulasseisundi saajatele välja Genfi konventsiooni lisas sätestatud vormile vastavad reisidokumendid reisimiseks väljaspool nende territooriumi, kui seda ei välista riigi julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukad põhjused. 2. Liikmesriigid annavad täiendava kaitse seisundi saajatele, kellel ei ole võimalik saada liikmesriigi passi, välja dokumendid, mis võimaldavad neil reisida väljaspool nende territooriumi, kui seda ei välista riigi julgeoleku või avaliku korraga seotud kaalukad põhjused.“ Direktiiv 2013/32/EL 18 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artikli 45 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud: „1. Liikmesriigid tagavad, et kui pädev ametiasutus kaalub kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku rahvusvahelise kaitse äravõtmist […], on asjaomasel isikul järgmised tagatised: […] b) talle tuleb anda võimalus osutada põhjustele, miks temalt rahvusvahelist kaitset ei peaks ära võtma, […] isikliku vestluse käigus […]. […] 3. Liikmesriigid tagavad, et pädeva ametiasutuse otsus rahvusvahelise kaitse äravõtmise kohta esitatakse kirjalikult. Otsuses esitatakse äravõtmise aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud ning otsuse vaidlustamise võimaluste kohta antakse teavet kirjalikult.“ Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused 19 Peakomissari 23. veebruari 2007. aasta otsusega anti XXXile pagulasseisund. 20 Cour d’assises de Bruxelles (Brüsseli vandekohus, Belgia) mõistis 20. detsembri 2010. aasta otsusega XXXile karistuseks 25-aastase vangistuse. Belgia valitsuse seisukohtades esitatud teabe kohaselt mõisteti isik süüdi kogumis toime pandud tegude eest, milleks olid vallasasjade rööv ning tapmine, kusjuures viimane pandi toime selleks, et lihtsustada röövi või tagada, et selle eest ei karistataks. 21 Peakomissar võttis 4. mai 2016. aasta otsusega XXXilt pagulasseisundi ära. 22 XXX esitas selle otsuse peale kaebuse Conseil du contentieux des étrangers’le (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia). 23 See kohus jättis 26. augusti 2019. aasta otsusega kaebuse rahuldamata. Ta leidis, et XXXi ühiskonnaohtlikkus järeldub tema süüdimõistmisest eriti raskes kuriteos. Sellises kontekstis ei ole peakomissaril kohustust tõendada, et XXX kujutab endast ühiskonnale tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu. Vastupidi, isik oleks pidanud tõendama, et vaatamata sellele, et ta on süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, ei ole ta enam ühiskonnale ohtlik. 24 XXX esitas 26. septembril 2019 selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Conseil d’État’le (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. 25 Oma kassatsioonkaebuse põhjenduseks väidab ta sisuliselt, et tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu ühiskonnale peab tõendama peakomissar ning vaja on kontrollida proportsionaalsust, et teha kindlaks, kas oht, mida ta endast kujutab, õigustab tema pagulasseisundi äravõtmist. 26 Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. Kas direktiivi [2011/95] artikli 14 [lõike] 4 [punkti] b tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt piisab ühiskonda ähvardava ohu tuvastamiseks ainuüksi sellest, et pagulasseisundi saaja on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, või tuleb seda tõlgendada nii, et ainuüksi sellest, et ta on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, ei piisa, et tuvastada ohtu ühiskonnale? 2. Kui ainuüksi lõpliku otsusega süüdimõistmine eriti raskes kuriteos ei ole piisav, et tuvastada ohtu ühiskonnale, siis kas direktiivi [2011/95] artikli 14 [lõike] 4 [punkti] b tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik peab tõendama, et pärast süüdimõistmist kujutab kaebaja endast jätkuvalt ohtu ühiskonnale? Kas liikmesriik peab tõendama, et see oht on tõeline ja vahetu või piisab potentsiaalse ohu olemasolust? Kas direktiivi [2011/95] artikli 14 [lõike] 4 [punkti] b, tõlgendatuna eraldi või koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega, tuleb tõlgendada nii, et see lubab pagulasseisundi tühistada üksnes juhul, kui see on proportsionaalne ja kui selle seisundi saanud isikust lähtuv oht on piisavalt tõsine, et selline tühistamine oleks õigustatud? 3. Kui liikmesriik ei pea tõendama, et kaebaja kujutab pärast tema süüdimõistmist jätkuvalt ohtu ühiskonnale ja see oht on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine, et õigustada pagulasseisundi tühistamist, siis kas direktiivi [2011/95] artikli 14 [lõike] 4 [punkti] b tuleb tõlgendada nii, et oht ühiskonnale on põhimõtteliselt tuvastatud sellega, et pagulasseisundi saaja on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kuid ta võib tõendada, et ta ei kujuta endast (enam) sellist ohtu?“ Eelotsuse küsimuste analüüs Esimene küsimus 27 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et ohtu selle liikmesriigi ühiskonnale, kus viibib asjaomane kolmanda riigi kodanik, võib pidada tõendatuks ainuüksi seetõttu, et see isik on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos. 28 Direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punktis b on ette nähtud, et liikmesriigid võivad pagulasele antud seisundi tühistada, kui pagulane, olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab endast ohtu viibimiskoha liikmesriigi ühiskonnale. 29 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta selle sõnastust, konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (20. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Centre public d’action sociale de Liège (tagasisaatmisotsuse kehtetuks tunnistamine või peatamine), C‑825/21, EU:C:2022:810, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). 30 Mis puudutab kõigepealt direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b sõnastust, siis tuleb märkida, et selles sättes on mainitud kahte eraldiseisvat tingimust, milleks on esiteks süüdimõistmine lõpliku otsusega eriti raskes kuriteos ja teiseks oht selle liikmesriigi ühiskonnale, kus asjaomane kolmanda riigi kodanik viibib. 31 Kuigi nende kahe tingimuse vahelist täpset seost ei ole sõnaselgelt kirjeldatud, on need tingimused toodud – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 63 – direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b kõigis keeleversioonides, ja seda olenemata asjaolust, et kui Euroopa Liidu seadusandja oleks tahtnud lubada, et süüdimõistmisest piisab mõne selles sättes toodud meetme kasutamiseks, oleks ta saanudki seal nimetada ainult süüdimõistmist. 32 Mis puudutab seejärel direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b konteksti, siis tuleb esimesena rõhutada, et see säte kujutab endast erandit direktiivi artiklis 13 sätestatud reeglist, mille kohaselt annavad liikmesriigid pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule, kes kvalifitseerub pagulaseks. Seda sätet tuleb seega tõlgendada kitsalt (vt analoogia alusel 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Ahmed, C‑369/17, EU:C:2018:713, punkt 52). 33 Teisena ei saa jätta tähelepanuta liidu seadusandja valikut nimetada direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punktis b nii kriminaalkorras süüdimõistmist kui ka ohtu ühiskonnale, selle asemel, et viidata üksnes esimesele nendest tingimustest, sest direktiivi artikli 12 lõike 2 punktis b valis seadusandja teistsuguse sõnastuse, nähes sõnaselgelt ette, et kolmanda riigi kodanikku ei tunnustata pagulasena, kui ta on enne pagulasena vastuvõtmist pannud väljaspool varjupaigariiki toime raske mittepoliitilise kuriteo, seejuures ei ole nõutud, et nimetatud kodanik kujutaks endast ohtu viibimiskoha liikmesriigi ühiskonnale. 34 Direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 2 punkti b ja artikli 14 lõike 4 punkti b sõnastuste erinevus peegeldab sisuliselt sama vahetegu, nagu see on toodud Genfi konventsiooni, mis kujutab endast pagulaste kaitse rahvusvahelise õigusraamistiku nurgakivi, artikli 1 jaotises F ja artikli 33 lõikes 2 (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika). 35 Euroopa Kohus on ka juba sedastanud, et selle direktiivi artikli 14 lõikes 4 nimetatud juhud, mil liikmesriigid võivad pagulasseisundi tühistada või selle andmisest keelduda, vastavad sisuliselt olukordadele, mil liikmesriigid võivad pagulase Genfi konventsiooni artikli 33 lõike 2 alusel tagasi või välja saata (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 93). 36 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 73 märkis, tõlgendatakse Genfi konventsiooni artikli 33 lõiget 2 aga üldiselt nii, et see nõuab kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, milleks on lõplik süüdimõistmine eriti raskes kuriteos ja oht asjaomase isiku viibimiskoha riigi ühiskonnale. 37 Kolmandana tuleb ka rõhutada, et mis puudutab täiendava kaitse andmist, mis võib pakkuda piiratumat kaitset kui pagulasseisund, siis direktiivi 2011/95 artikli 17 lõike 1 punktis b on nimetatud raske kuriteo toimepanemist ja punktis d ühiskonna ohustamist, kusjuures need asjaolud on sõnaselgelt esitatud alternatiivsete tingimustena, millest igaüks eraldi võetuna välistab täiendava kaitse saamise. 38 Neljandana, kuna liidu seadusandja on otsustanud kasutada direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punktis b ja artikli 21 lõike 2 punktis b sama sõnastust, tuleb neid kahte sätet tõlgendada koherentselt. 39 Direktiivi artikli 21 lõike 2 punkti b käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast nähtub aga, et nimetatud sätte kohaldamiseks peavad olema täidetud kaks eraldiseisvat tingimust (vt selle kohta 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus T., C‑373/13, EU:C:2015:413, punkt 72). 40 Viiendana ei saa vastupidi sellele, mida väidab Belgia valitsus, asuda seisukohale, et kui tõlgendada direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b nii, et see nõuab kahe eraldiseisva tingimuse täidetust, võtaks see sättelt soovitava toime põhjusel, et selle direktiivi artikli 14 lõike 4 punkt a võimaldab juba ära võtta pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikult, kes kujutab endast ohtu, isegi kui teda ei ole lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos. 41 Nimelt tuleneb nende kahe sätte võrdlusest, et direktiivi artikli 14 lõike 4 punkt a viitab selle liikmesriigi julgeolekule esinevale ohule, kus asjaomane kolmanda riigi kodanik viibib, samas kui direktiivi artikli 14 lõike 4 punkt b nimetab ohtu selle liikmesriigi ühiskonnale. Järelikult puudutavad need kaks sätet kahte liiki ohtu. 42 Viimasena tuleb märkida, et direktiivi 2011/95 põhieesmärk, nagu see tuleneb selle direktiivi artiklist 1 ja põhjendusest 12 ning milleks on nimelt tagada esiteks, et liikmesriigid kohaldavad ühiseid kriteeriume nende isikute tuvastamiseks, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, ja et teiseks on kõnealustele isikutele kõigis liikmesriikides kättesaadavad minimaalsed hüved, räägib samuti direktiivi artikli 14 lõike 4 punkti b kitsa tõlgendamise kasuks. 43 Kõigist neist kaalutlustest nähtub, et viimati nimetatud sätte kohaldamiseks peavad olema täidetud kaks eraldiseisvat tingimust: esiteks peab asjaomane kolmanda riigi kodanik olema lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos ja teiseks peab olema tõendatud, et ta kujutab endast ohtu viibimiskoha liikmesriigi ühiskonnale. 44 Seega ei saa ilma liidu seadusandja sellist valikut eiramata asuda seisukohale, et see, kui üks neist kahest tingimusest on täidetud, on piisav näitamaks, et ka teine tingimus on täidetud. 45 Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et ohtu selle liikmesriigi ühiskonnale, kus viibib asjaomane kolmanda riigi kodanik, ei saa pidada tõendatuks ainuüksi seetõttu, et see isik on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos. Teine ja kolmas küsimus 46 Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamiseks peab pädev asutus tõendama, et oht, mida asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvile, on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine, ning pagulasseisundi tühistamine on selle ohuga proportsionaalne meede. 47 Nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 43, saab pagulasseisundi direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b kohaselt tühistada üksnes juhul, kui on täidetud kaks tingimust, millest teise kohaselt peab olema tõendatud, et asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast ohtu selle liikmesriigi ühiskonnale, kus ta viibib. 48 Selleks et esimesena kindlaks teha mõiste „oht ühiskonnale“ ulatus selle sätte tähenduses, tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et liidu kodanikku, kes on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, ja teatavaid tema pereliikmeid saab pidada avalikku korda ohustavaks üksnes siis, kui nende konkreetne käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis (12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus G. S. ja V. G. (oht avalikule korrale), C‑381/18 ja C‑382/18, EU:C:2019:1072, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). 49 Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et mõistet „oht ühiskonnale“ direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b tähenduses saab määratleda selles kohtupraktikas ette nähtud standardi alusel, siis tuleb rõhutada, et üldiselt ei saa asuda seisukohale, et mis tahes viidet avalikule korrale või ühiskonnale esinevale ohule peab tõlgendama viitavana üksnes konkreetsele käitumisele, mis kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus G. S. ja V. G. (oht avalikule korrale), C‑381/18 ja C‑382/18, EU:C:2019:1072, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). 50 Seega näib direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b tähenduses mõiste „oht ühiskonnale“ ulatuse täpsustamiseks vajalik võtta arvesse selle sätte sõnastust, konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus G. S. ja V. G. (oht avalikule korrale), C‑381/18 ja C‑382/18, EU:C:2019:1072, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). 51 Mis puudutab kõigepealt direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 sõnastust, siis tuleb märkida, et erinevalt eelkõige direktiivi 2004/38 artikli 27 lõike 2 teisest lõigust ei ole selles sõnaselgelt nõutud, et asjaomase kolmanda riigi kodaniku käitumine kujutaks endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu mõnele ühiskonna põhihuvile, et seda kolmanda riigi kodanikku saaks pidada ohuks ühiskonnale. 52 Siiski nähtub ühelt poolt direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b sõnastusest endast, et see säte on kohaldatav üksnes juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik „kujutab“ endast ohtu oma viibimiskoha liikmesriigi ühiskonnale, mis näitab, et see oht peab olema tõeline ja vahetu. 53 Teiselt poolt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 86, kaotaks sõnaselge nõue, et see kolmanda riigi kodanik peab „kujutama“ endast sellist ohtu, suuresti oma toime, kui selle liikmesriigi ühiskonda ähvardavat potentsiaalset ohtu saaks pidada piisavaks, et võimaldada artikli 14 lõike 4 punkti b kohaldamist. Nimelt see, et isik on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, mis on samuti nõutav artikli 14 lõike 4 punkti b kohaselt, võimaldab üldjuhul iseenesest tõendada vähemalt sellise potentsiaalse ohu olemasolu. 54 Seejärel tuleb direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 konteksti kohta märkida, et selle direktiivi artikli 23 lõikes 4 ning artiklites 24 ja 25 on erinevalt direktiivi artikli 14 lõike 4 punktist b otseselt nimetatud mõistet „avalik kord“, mida käsitleb käesoleva kohtuotsuse punktis 48 viidatud kohtupraktika. 55 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et seda sõnastust arvestades võib direktiivi artikli 24 lõige 1 lubada elamisloa andmisest keeldumist avaliku korra kaalukatel põhjustel üksnes juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (vt selle kohta 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus T., C‑373/13, EU:C:2015:413, punktid 77–79). 56 Siiski ei saa asuda seisukohale, et väljendi „oht ühiskonnale“ kasutamine „avaliku korra“ asemel tähendab valikut kehtestada käesoleva kohtuotsuse punktis 48 viidatud kohtupraktikas ette nähtust oluliselt erinev standard, sest nii direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 4 kui ka artikli 21 lõikes 2 kasutatud mõisted kajastavad Genfi konventsiooni artikli 33 lõikes 2 toodud mõisteid, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34. 57 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb vastupidi, et direktiivi artikli 21 lõike 2 – mida tuleb käesoleva kohtuotsuse punktist 38 nähtuvalt tõlgendada koherentselt direktiivi artikli 14 lõikega 4 –, kohaldamisele kehtivad rangemad tingimused kui need, mille täidetusel saab kohaldada direktiivi artikli 24 lõiget 1 (vt selle kohta 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus T., C‑373/13, EU:C:2015:413, punktid 72, 74 ja 75). 58 Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et direktiivi 2011/95 üldises ülesehituses õigustavad rasked kuriteod, mille kolmanda riigi kodanik on toime pannud enne pagulasena vastuvõtmist, selle direktiivi artikli 12 lõike 2 punktis b ette nähtud tunnustamata jätmise aluse kohaldamist, samas kui direktiivi artikli 14 lõige 4 ja artikli 21 lõige 2 võimaldavad arvesse võtta vahetut ohtu, mida kolmanda riigi kodanik endast kujutab (vt analoogia alusel 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punkt 101). 59 Lõpuks, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 42, eeldab direktiivi 2011/95 põhieesmärk, et selle direktiivi artikli 14 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada kitsalt. 60 Kõigist neist kaalutlustest nähtub, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punktis b nimetatud meetme võib võtta üksnes siis, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd tema viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvi. 61 Mis puudutab teisena pädeva asutuse ja asjaomase kolmanda riigi kodaniku rolli sellise ohu esinemise hindamisel, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et pädev asutus peab selle sätte kohaldamisel hindama iga üksikjuhtumi puhul kõiki sellele omaseid asjaolusid (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Ahmed, C‑369/17, EU:C:2018:713, punktid 48 ja 50, ning 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punktid 72 ja 92). 62 Selles kontekstis ja arvestades eelkõige seda, et direktiivi 2013/32 artikli 45 lõikes 3 on ette nähtud, et pädeva ametiasutuse otsuses rahvusvahelise kaitse äravõtmise kohta esitatakse selle otsuse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud argumendid, peab pädeva asutuse käsutuses olema kogu asjakohane teave ning ta peab seda teavet arvestades oma otsuse sisu kindlaksmääramiseks ja selle täielikuks põhjendamiseks hindama ise kõiki sellele üksikjuhtumile omaseid asjaolusid (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 80). 63 Ühiskonnale esineva ohu hindamisel tuleb muude asjaolude hulgas arvestada, et kuigi üldjuhul tähendab mõnd ühiskonna põhihuvi kahjustava tõelise, vahetu ja piisavalt tõsise ohu esinemise tuvastamine, et asjasse puutuva isiku puhul säilib edaspidi kalduvus jääda ohtliku käitumise juurde, siis võib ka juhtuda, et sellise ohu esinemise tingimused on täidetud ainult minevikus aset leidnud käitumise puhul (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja väidetavad sõjakuriteod), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punkt 56). Asjaolul, et asjaomane kolmanda riigi kodanik on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, on eriline tähtsus, sest liidu seadusandja on konkreetselt viidanud sellisele süüdimõistmisele ja see võib olenevalt kuriteo toimepanemise asjaoludest näidata, et esineb tõeline ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd asjaomase liikmesriigi ühiskonna põhihuvi. 64 Mis puudutab aga konkreetselt ohtu kui vahetut ohtu, siis tuleneb nii esimesele küsimusele antud vastusest kui ka Euroopa Kohtu praktikast, et asjaomase kolmanda riigi kodaniku varasemast kriminaalkorras karistatusest ei saa automaatselt järeldada, et tema suhtes võib kohaldada direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punktis b nimetatud meedet (vt selle kohta 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus CS, C‑304/14, EU:C:2016:674, punkt 41). Seega, mida rohkem aega on selle sätte alusel otsuse tegemise ajaks möödunud eriti raske kuriteo toimepanemises lõplikust süüdimõistmisest, seda enam peab pädev asutus arvesse võtma eelkõige kuriteo toimepanemisele järgnenud asjaolusid, et teha kindlaks, kas tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht on olemas veel siis, kui ta peab tegema otsuse pagulasseisundi võimaliku tühistamise kohta. 65 Seda silmas pidades ja võttes arvesse, et direktiivi 2013/32 artikli 45 lõike 1 punktis b on üksnes ette nähtud, et kolmanda riigi kodanikul, kellelt pädev asutus kavatseb rahvusvahelise kaitse ära võtta, peab olema „võimalus“ esitada põhjused, miks kaitset ei tuleks ära võtta, ei saa asuda seisukohale, et kui see kolmanda riigi kodanik ei ole andnud teavet põhjuste kohta, miks ta ei kujuta endast enam ohtu ühiskonnale, võib pädev asutus eeldada, et lõpliku otsusega eriti raske kuriteo toimepanemises süüdimõistmine näitab, et see kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd tema viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvi. 66 Kolmandana tuleb märkida, et olukorras, kus asjaomane liikmesriik on tõendanud, et mõlemad direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punktis b nimetatud tingimused on täidetud, on liikmesriigil võimalik kohaldada selles sättes ette nähtud meedet, kuid ta ei ole kohustatud seda võimalust kasutama (vt analoogia alusel 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus T., C‑373/13, EU:C:2015:413, punkt 72, ning 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság jt, C‑159/21, EU:C:2022:708, punkt 81). 67 Selle võimaluse kasutamisel tuleb eelkõige järgida proportsionaalsuse põhimõtet, mis eeldab, et kaalutakse ühelt poolt ohtu, mida asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast viibimiskoha liikmesriigi ühiskonnale, ja teiselt poolt õigusi, mis peavad selle direktiivi kohaselt olema tagatud isikutele, kelle puhul on täidetud direktiivi artikli 2 punktis d ette nähtud sisulised tingimused (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja väidetavad sõjakuriteod), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punkt 62; 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus G. S. ja V. G. (oht avalikule korrale), C‑381/18 ja C‑382/18, EU:C:2019:1072, punkt 64, ning 9. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid jt (Türgi päritolu töötaja riigis viibimise õiguse äravõtmine), C‑402/21, EU:C:2023:77, punkt 72). 68 Selle hindamise raames peab pädev asutus võtma arvesse ka liidu õigusega tagatud põhiõigusi ja eelkõige kontrollima, kas on võimalik võtta muid meetmeid, mis piiraksid vähem pagulastele tagatud õigusi ja põhiõigusi ning mis oleksid sama tõhusad selle liikmesriigi ühiskonna kaitse tagamisel, kus asjaomane kolmanda riigi kodanik viibib (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja väidetavad sõjakuriteod), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punktid 63 ja 64). 69 Selle hinnangu andmisel peab pädev asutus võtma arvesse asjaolu, et pagulasseisundi tühistamise korral jäetakse asjaomased kolmanda riigi kodanikud sellest seisundist ilma ja neil ei ole seega enam kõiki direktiivis 2011/95 ette nähtud õigusi ja hüvesid, kuid neil on vastavalt selle direktiivi artikli 14 lõikele 6 jätkuvalt teatavad Genfi konventsioonis ette nähtud õigused (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 99). 70 Seega tuleb direktiivi 2011/95 artikli 14 lõiget 6 vastavalt ELTL artikli 78 lõikele 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 18 tõlgendada nii, et liikmesriik, kes kasutab direktiivi artikli 14 lõikes 4 ette nähtud võimalust, peab andma pagulasele, kes on ühes selles sättes nimetatud olukordadest ja viibib kõnealuse liikmesriigi territooriumil, vähemalt õigused, mis on ette nähtud Genfi konventsioonis ja millele artikli 14 lõikes 6 sõnaselgelt viidatakse, ning konventsioonis sätestatud õigused, mille omamine ei nõua seaduslikku riigis viibimist, ilma et see siiski mõjutaks võimalikke reservatsioone, mille kõnealune liikmesriik on teinud (vt selle kohta 14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 107). 71 Järelikult tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamiseks peab pädev asutus tõendama, et oht, mida asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvile, on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine, ning pagulasseisundi tühistamine on selle ohuga proportsionaalne meede. Kohtukulud 72 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: 1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 14 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et ohtu selle liikmesriigi ühiskonnale, kus viibib asjaomane kolmanda riigi kodanik, ei saa pidada tõendatuks ainuüksi seetõttu, et see isik on lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos. 2. Direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaldamiseks peab pädev asutus tõendama, et oht, mida asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvile, on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine, ning pagulasseisundi tühistamine on selle ohuga proportsionaalne meede. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.