X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 8. juuli 2025. a otsuse nr 62501090133-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X. X, sündinud xx.xx.xxxx, esindajad Uljana Ponomarjova ja Nora Kurik Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 2. septembril 2025
RESOLUTSIOON
Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 8. juuli 2025. a otsus nr 62501090133-1. Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit X. X ajutise kaitse alusel elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X. X kasuks välja menetluskulu 255 eurot 60 senti.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja tema lapse Y. Y nimed ning kaebaja sünnikuupäev tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 31. oktoobril 2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist -
(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6). Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X (kaebaja) on Ukraina kodanik, kes esitas 9. jaanuaril 2025 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) ajutise kaitse taotluse.
2.PPA tegi 8. juulil 2025 otsuse nr 62501090133-1, millega keeldus kaebajale ajutise kaitse alusel elamisloa andmisest välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 57 lg 1 p 5 alusel. PPA leidis järgmist.
2.1.Euroopa Liidu Nõukogu 4. märtsi 2022. a rakendusotsuse (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse, ja Vabariigi Valitsuse 8. märtsi 2022. a korralduse nr 66 alusel kohaldatakse ajutine kaitse mh Ukraina kodanikele, kes on elanud enne 24. veebruari 2022 Ukraina territooriumil ning lahkusid Ukrainast 24. veebruaril 2022 või pärast seda kuupäeva seoses Vene Föderatsiooni (VF) vägede sõjaväelise invasiooniga.
2.2.Menetluse käigus on selgunud, et 29. aprillil 2019 on VF Belgorodi linna Oktjabrski rajooni kohus mõistnud kaebaja süüdi VF Kriminaalkoodeksi § 30 lg 3 ja § 228.1 lg 4 p „Г“ järgi suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku realiseerimise katse eest, kasutades infotelekommunikatsiooni võrku Internet, olles isikute grupis ja eelneval kokkuleppel, ning talle määrati karistuseks viis aastat vabadusekaotust karistuse kandmisega üldrežiimiga paranduskoloonias. Karistusaja algus oli 29. aprill 2019 ja karistusaja lõpp 30. jaanuar 2024. Kohtuotsus jõustus 14. mail 2019. Kaebaja pöördus 4. oktoobril 2019 VF Föderaalse Vanglateenistuse poole avaldusega üleviimiseks ja karistuse edasiseks kandmiseks Ukrainas, põhjendades seda elukohaga Ukraina territooriumil. 21. jaanuari 2020. a Harkivi linna Frunzenski Rajoonikohtu määrusega viidi 29. aprilli 2019. a VF kohtuotsus täide Ukraina seaduse kohaselt, kaebaja loeti süüdimõistetuks Ukraina Kriminaalkoodeksi § 15 lg 2 ja § 307 lg 2 järgi, karistuseks viis aastat vabadusekaotust algusega 29. aprillil 2019. Kohtumäärus jõustus 29. jaanuaril 2020. Kaebaja jätkas karistuse kandmist Kachanivska paranduskoloonias Harkivi linnas. 25. juulil 2023 vabastati kaebaja tingimisi ennetähtaegselt Harkivi linna Kominternivski Rajoonikohtu 17. juuli 2023. a määruse alusel.
2.3.Vastavalt Eesti seadusandlusele kvalifitseerub kaebaja toimepandud tegu karistusseadustiku (KarS) § 25 lg 1 ja § 184 lg 2 p 1 järgi, milles on ette nähtud kolmekuni viieteistaastane vangistus. Tegu on esimese astme kuriteoga (KarS § 4). Kaebaja karistus pole kustunud.
2.4.PPA hinnangul võib lähtudes toimepandud teo iseloomust arvata, et kaebaja viibimine Eestis võib kujutada võimalikku ohtu avalikule korrale. Seetõttu tuleb keelduda talle ajutise kaitse kohaldamisest ja elamisloa andmisest. Kaebaja oli koos abikaasaga kaasatud narkootiliste ainete (sh tugeva toimega A-klassi narkootikumide (heroiin)) vahendamisse ja edastamisse piiriülestes piirkondades. Narkokuriteod kujutavad endast spetsiifilist ohtu ühiskonnale, sest nende levitamine on otseselt seotud sõltuvuse, tervisekahjude, kuritegevuse kasvu ja sotsiaalse lagunemisega. Kaebaja pani toime tahtliku kuriteo korduvate episoodidega, mille motiiv oli selgelt 2(12)
rahalise kasu saamine ja sõltuvuse rahuldamine. Kaebaja asus kuritegelikule teele halva majandusliku olukorra tõttu, mis viitab sellele, et riskiolukorda sattudes võib ta taas valida kuritegeliku tee. Kaebaja on narkosõltlane, kes vajab ravi ja rehabilitatsiooni, kuid tema ega ta esindajad pole seda maininud. Kaebaja polnud seejuures kuriteo üksik toimepanija ega juhuslik kaasosaline, vaid tegu oli peresisese organiseeritud kuritegeliku skeemiga, mis eeldas teadlikku, pikaajalist ja strateegilist osalust. Kui isik tegi sellise valiku riigis, kus ta valdas riigikeelt ja tal oli suurem ligipääs tööturule, siis säilib tõenäosus, et Eestis, kus ta ei oska keelt ega ole ühiskonda integreerunud, jätkab ta riskiolukorda sattudes kuritegude toimepanemist. Eriti raskendav asjaolu on see, et kaebaja tegutses ajal, kui tal oli väike laps – seega isegi vanemlik vastutus ei takistanud teda ohtlikus kuritegevuses osalemast. See, et kaebaja ka ise tarvitas narkootikume, viitab tugevale seotusele tarbijakeskkonnaga. Seega võib kaebaja isiklik motivatsioon olla sügavalt seotud sõltuvuse, kontrollimatute impulsside ja kriminaalse sotsiaalse võrgustikuga.
2.5.Kaebaja on Eestis viibinud lühikest aega, asus tööle võlaõigusliku lepingu alusel (ajutise iseloomuga töö) ja seni pole tema suhtes uusi menetlusi algatatud. See ei välista aga ohu jätkumist. Kuigi formaalselt pole ta Eestis õigusrikkumisi toime pannud, tuleneb temast isegi kõrgem oht kui kodumaal piiratud sideme tõttu Eesti ühiskonnaga.
3.X. X esitas 18. juulil 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA otsuse nr 62501090133-1 tühistada ning kohustada PPA-d kaebaja ajutise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja põhiväited on järgmised.
3.1.PPA tõlgendas VRKS § 57 lg 1 p-i 5 vastuolus Euroopa Kohtu praktika ja Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) juhistega. Tegu on PPA kaalutlusotsusega, kuid PPA on eksinud kaalutlusõiguse teostamise nõuete vastu, jättes sh arvesse võtmata kaebaja poja õiguse saada Eestis ajutist kaitset. Ohu hindamisel on PPA mitmel juhul tuginenud ebaõigetele andmetele või järeldustele. Kahtluse korral pidanuks PPA järgima uurimispõhimõtet, mitte tõlgendama asjaolusid kaebaja kahjuks. Kaebajat ei kuulatud haldusmenetluses piisavalt ära.
3.2.VRKS §-ga 57 on Eesti õiguses üle võetud nõukogu 20. juuli 2001. a direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel art 28, millega kooskõlas tuleb VRKS asjakohast sätet tõlgendada. EUAA juhendi (detsember 2021, EASO praktiline juhend tõsiste (mittepoliitiliste) kuritegude tõttu välistamiseks) kohaselt tuleb igal juhtumil eraldi hinnata toimepandud teo raskusastet. Isegi formaalselt tõsiseks liigitatud teod ei pruugi praktikas ületada välistamise künnist. Kuigi juhend käsitleb ennekõike täiendavat kaitset, saab samu põhimõtteid rakendada ka ajutise kaitse sätete tõlgendamisel.
3.3.Euroopa Kohus tegi hiljuti otsuse kohtuasjas C-63/24 Galte, milles tõlgendati küll pagulasseisundi andmisest keeldumise aluseid, kuid ka selles toodud tõlgendusest on kohane lähtuda samuti ajutise kaitse puhul. PPA pole aga Euroopa Kohtu seisukohti arvesse võtnud. PPA pidanuks arvestama, et kaebaja puhul oli tegu tema esimese süüteoga ja ta polnud varem karistatud, samuti et ta tunnistas oma süüd ja kahetses tegu siiralt. Raskendavad asjaolud puudusid, kergendavaks luges kohus kaebaja aktiivset kaasaaitamist kuriteo avastamisele ja uurimisele. Kaebaja andis järjepidevalt tõeseid ütlusi narkootiliste ainete soetamise aja ja koha kohta, samuti loovutas ained
3(12)
vabatahtlikult politseiametnikele isikliku läbivaatuse käigus ja enne korteri läbivaatust. Kaebajale jäeti lisakaristus määramata.
3.4.Ajutise kaitse menetluses ei kohaldu madalam tõendamisstandard, mis kohaldub avaliku korra ohustamisega seotud asjaolude puhul välismaalaste seaduse (VMS) alusel toimuvates elamisloa menetlustes (VMS § 15). PPA võttis kaebaja kasuks arvesse tal 2019. aastal tuvastatud narkosõltuvust, kuigi seda ei saa enam arvesse võtta kui kestvalt kaebaja käitumist mõjutavat asjaolu. Kaebajal narkosõltuvuse puudumist kinnitab majutuskeskuse juhataja kirjeldus kaebajast. Kaebaja on nõus selles osas läbima ekspertiisi kohtu või PPA algatusel. PPA-l on aga selle asjaolu tõendamiskohustus. PPA-le esitatud selgitused ja tõendid kinnitavad kaebaja tahet taasühiskonnastuda. Kaebaja on karistuse ära kandnud ja näidanud üles positiivset käitumist. Kaebaja pole oma esmasest kinnipidamisest 2019. aastal peale narkootikume tarvitanud ning on viimased aastad olnud eeskujulik lapsevanem, olles saanud tagasi lapse hooldusõiguse. Selles menetluses toimus sisuline kontroll ning kui kaebaja oleks endiselt narkosõltlane, poleks Ukraina ametiasutused talle lapse üle õigusi taastanud. Seda on kaebaja PPA-le ka tõendanud. Varasema kuriteo toimepanek nüüdseks lõppenud mõjutuste ajel viitab sellele, et avaliku korra ohustamise risk on tulevikus madalam.
3.5.Kaebajale käsunduslepingu alusel töötamise etteheitmine olukorras, kus kaebaja on äsja saabunud võõrasse riiki, pole kohane. Majutuskeskuse iseloomustuse kohaselt on kaebaja ja tema pere Eestis hästi hakkama saanud.
3.6.PPA on kaalutlusõigust teostades jätnud arvesse võtmata, et kaebajal on alaealine laps, kes on tänaseks saanud Eestis rahvusvahelise kaitse. Praktikas ei saa alaealine laps jääda Eestisse ilma vanemateta. Kui kaebaja peab Eestist lahkuma, peab lahkuma ka tema laps. Seega mõjutab PPA otsus otseselt ka alaealise lapse õigusi ja huve.
3.7.PPA ei ole kaebajaga kordagi vestelnud ega esitanud talle enne arvamuse ja vastuväidete esitamise võimaldamist sisuliselt ühtegi lisaküsimust. Kaebaja ärakuulamisel ei teavitatud teda isegi õigusnormist, mille alusel plaanitakse taotluse rahuldamisest keelduda. Vestelda tulnuks ka kaebaja lapse kui puudutatud isikuga. Kaebaja on kõik talle kättesaadavad materjalid esitanud. Kaebaja lubas esitada iseloomustuse Ukraina politseijaoskonnast, mida aga Ukraina võimuorganid ei jõudnud PPA menetluse ajal vormistada. Kaebaja esitab selle kohtule.
3.8.Kõnealuse välistamisaluse mõte on jätta kaitsest ilma isikud, kes seda oma tegude tõttu ei vääri, ning vältida varjupaigamenetluse kasutamist kriminaalvastutusest kõrvalehoidumiseks. Kaebaja on aga karistuse eeskujulikult kandnud ja vabastatud tingimisi ennetähtaegselt.
3.9.Kaebaja ei jätnud PPA-d süüdimõistmisest teavitamata. Kaebaja täitis ajutise kaitse taotluse registreerimise ankeedi nõuetekohaselt, märkides teisel lehel, et ta on kandnud karistust vanglas, ja vastates jaatavalt küsimusele, kas teda on karistatud süüteo toimepaneku eest. Kaebaja on edastanud PPA-le ka kõik enda karistuse kandmist puudutavad materjalid, mis tal olemas on.
3.10.Juba ainuüksi ärakuulamist puudutavate menetlusnormide rikkumise tõttu tuleks PPA otsus tühistada ja kohustada teda taotlust uuesti lahendama. Vastasel korral kandub menetlus olulises ulatuses üle kohtumenetlusse.
4(12)
3.11.PPA pole menetluse vältel kordagi ei kaebajat ega tema last Y. Yt üle kuulanud, kuigi lapse selgitused kaebaja käitumismustrite ja hoolivuse kohta võiks luua arusaama sellest, kuidas kaebaja on oma käitumist muutnud, ning võimaldaks seeläbi hinnata, kas ta kujutab endast ohtu avalikule korrale. Lapse ütlused annaksid vahetu ja isikliku ülevaate perekondlikest oludest, emotsionaalsest seotusest ning kaebaja kui hooldaja rollist lapse elus. Olukorras, kus rahvusvaheline kaitse on antud lapsele, kuid mitte tema eestkostjale, on oluline hinnata võimaliku lahutamise mõju lapse huvidele, sh tema heaolule ja arengule.
3.12.Kaebaja polnud haldusmenetluse kestel teadlik, et tal tuleks oma taasühiskonnastumist tõendada. Lisaks perekonnaelule, Eestis töötamisele, teo kahetsemisele ja seitsmendat aastat kaine olemisele ning headele iseloomustustele vanglast ja Eesti majutuskeskusest käis kaebaja vangistuse ajal psühholoogi juures aasta vältel, mil osales vanglas narkosõltlastest kinnipeetavate jaoks läbiviidavas programmis „võrdne võrdsele“. Selle raames jagati teiste sõltlastega kogemusi ning kaebajat õpetati tulevikus teisi abivajajaid aitama. Kaebaja läbis programmi edukalt ning sai selle tulemusel kogemusnõustajaks teistele sõltlastele. Kui kaebajal läheb ühiskonnas hakkamasaamise vaates hästi ja ta ei tunne vajadust taastusravi järele, kujutaks formaalselt programmides osalemine eesmärgipäratut ressursikulu (eelkõige ajakulu), mida kaebajal põgenikuna on vaja panustada töötamisse ja elu rajamisse sihtriigis, sh alaealise lapse eest hoolitsemisele. Ka aktiivse sõjategevusega riigis ei saanud kaebajalt eeldada programmides osalemist. Kaebaja on varem edukalt ühe sõltlastele suunatud programmi läbinud ja kui tunneks vajadust, oleks valmis endale uuesti tuge otsima.
3.13.Aastal 2007 avaldatud 8 aastat kestnud uuringu põhjal tuvastati juba 3-5 aastat kainust säilitanud endiste sõltlaste seas 86%-ne kainuse jätkumise tõenäosus. Kestvalt narkosõltuvusest vabanemine võib hoopis viidata madalamale retsidiivsuse ohule. Teisalt, isegi kui kaebaja asuks taas narkootikume tarvitama, ei kaasneks sellega automaatselt avalikku korda ohustavat kuritegevust. Kuritegevusega jätkamise tõenäosust vähendavad aga kaebaja puhul sõltuvusest vabanemine, pikaajaline kainus, perepoolne surve (sh alaealine laps ja jätkuv pereelu lapse isaga), töö leidmine Eestis ja varem narkosõltlastele suunatud programmi läbimine.
3.14.Lähtudes Euroopa Kohtu otsusest asjas C-165/14 Rendón Marín pidanuks PPA hindama, kas kaebaja asjaoludel on temast tingitud oht tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine, mitte üksnes tuvastama, kas esineb tõenäosus, et kaebaja võib hakata uuesti narkootikume tarvitama ja panna sellega seoses toime korduva avalikku korda ohustava teo. PPA-l tuli arvesse võtta kõiki kaebaja asjaolusid, sh lapse huve (Euroopa Kohtu otsuse p-d 65–67).
3.15.PPA positsioon on vastuoluline. Ühest küljest ei tehta kaebajale lahkumisettekirjutust, kuid teisalt jäetakse ta ilma elamisloast, mis tagaks talle Eestis sotsiaalsed garantiid (sh on raskendatud töö leidmine). PPA asetab seega kaebaja olukorda, kus kaebaja võib endiselt ohustada Eesti avalikku korda.
4.PPA vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. PPA põhiväited on järgmised.
4.1.PPA ei eksinud otsuse tegemisel Euroopa Kohtu otsuse asjas C-63/24 Galte vastu. Euroopa Kohus rõhutas seal individuaalse hindamise vajadust, mida PPA ongi praegusel juhul teinud.
5(12)
4.2.Narkosõltuvus, mis on varem ametlikult tuvastatud, on haldusõiguse tähenduses objektiivne riskifaktor, millega arvestamine ajutise kaitse menetluses on põhjendatud. Narkosõltuvust ei saa käsitada kui ühekordset episoodi, vaid kui isiku käitumisega seotud riskifaktorit, millel on püsiv mõju tema suutlikkusele järgida ühiskondlikke norme ja avalikku korda. See, et konkreetsel hetkel sõltuvusele viitavaid väliseid tunnuseid ei täheldata, ei välista probleemi naasmist. Riskitegurit hinnatakse läbi prognoosiva ohuanalüüsi. Kaebaja on olnud varem pikaajaliselt ja tõsiselt seotud narkootiliste ainetega nii tarbimise kui vahendamise tasandil. Kuus aastat mittetarbimist ei välista sõltuvuse kui kroonilise ja kordumise riskiga seisundi naasmist. Püsiv paranemine eeldab sh tavaliselt aktiivseid, teadlikke ja järjepidevaid samme taastumise nimel, nt raviprogrammid, kogemusnõustamine jms. Kaebaja pole tõendanud sõltuvusprobleemiga tegelemist pärast vabanemist.
4.3.Hooldusõiguse taastamist ei saa käsitada sõltuvuse puudumist kinnitava tõendina. Pole tõendatud, et isik oleks läbinud sõltuvusravi vm viisil töötanud probleemi ületamise nimel. Pole ka tõendeid, et kaebajale oleks tehtud narkootikumide tarvitamise osas teste vm sõltuvuse hindamiseks vajalikke analüüse, mille tulemused võimaldaksid objektiivselt hinnata sõltuvuse seisu. Hooldusõiguse taastamine peegeldab üksnes formaalset vastavust vanemlikele kohustustele. Narkosõltuvus suurendab kalduvust toime panna varavastaseid, vägivaldseid või uimastitega seotud kuritegusid, suurendab impulsiivset käitumist ning mõjutab sotsiaalset funktsioneerimist ja otsustusvõimet.
4.4.PPA pole kaebajale ette heitnud koostöö mittetegemist, vaid üksnes nentinud, et kohtumäärust kaebaja ennetähtaegse vabastamise kohta esitatud pole.
4.5.Lapse küsitlemine polnud põhjendatud. Lapse seisukohad oma vanema kohta on loomulikult emotsionaalselt kallutatud ning nende kasutamine vanema kriminaalse tausta põhisel riskihindamisel oleks eetiliselt küsitav ja metoodiliselt väär. Vanemlik hoolivus ei neutraliseeri varasemat tõsist kriminaalset käiku. Kaebajal oli laps ka kuriteo toimepaneku ajal.
4.6.Ka kaebaja ärakuulamisele on etteheited põhjendamatud. Kaebajale anti võimalus esitada kirjalikult kõik asjaolud, vastuväited ja tõendid, mida ta pidas oluliseks, ja ta kasutas seda võimalust. Kaebajal olid menetluses ka esindajad. Kaebuses pole esitatud ühtki uut argumenti, mida poleks esitatud juba PPA menetluses. Õigusaktiviite puudumine keeldumise kohta ei tähenda, et kaebaja ei saanud aru menetluslikust olukorrast ja tõenäolise keeldumise sisulisest põhjusest.
4.7.VRKS § 57 lg 1 p 5 eesmärk pole ainult ajutise kaitse välistamine neile, kes soovivad varjupaiga abil kriminaalvastutusest kõrvale hoiduda, vaid ka riskipõhine ennetus avaliku korra ja turvalisuse tagamiseks.
4.8.Kaebaja käitumine kinnipidamisel ja vabanemisjärgselt on saanud positiivseid hinnanguid – ta omandas kaks eriala (maalri ja õmbleja) ning vabastati enne tähtaega. Pärast vabanemist hoolitses ta Ukrainas viibides oma lapse eest, ei sattunud konfliktidesse ning ei tuvastatud alkoholi kuritarvitamist ega narkootikumide tarvitamist. Need asjaolud ei saa aga varjutada kuriteo raskust ega muuta olematuks ohtu avalikule korrale. Narkokuritegevus pole tüüpiliselt ajendatud naabritega suhtlemise kvaliteedist ega väiksematest sotsiaalsetest erimeelsustest. Sellised igapäevased sotsiaalse toimetuleku näitajad ei oma sisulist kaalu narkokuriteo spetsiifilise riski vähendamisel. Inimene võib naabritega rahumeelselt suhelda ja samas jätkata narkootikumide levitamist. 6(12)
4.9.PPA ei tee kaebajale hetkel lahkumisettekirjutust. Talle jääb viibimisalus Eestis VMS § 30914 alusel, mis ei võimalda kaebajale lahkumisettekirjutust teha.
5.Kohus tegi 3. septembril 2025 kohtunõude Siseministeeriumile, paludes selgitada VMS § 30914 kujunemislugu ja eesmärki ning esitada teavet selle kohta, kas Eesti saadab reaalselt inimesi teatud tingimustel Ukrainasse välja või peetaksegi seda praktikas VMS § 30914alusel välistatuks.
6.Siseministeerium esitas 17. septembril 2025 vastuse kohtunõudele, milles selgitas, et VMS § 30914 on ajendatud Venemaa poolt täiemahulise sõja alustamisest Ukrainas. Seadusandja tahe oli reguleerida inimeste õigust Eestisse saabuda ja siin viibida seni, kuni on jõutud elamisloa taotluse lahendamiseni. Sätte eesmärk pole anda Ukraina sõja eest põgenenutele Eestis viibimisalust pärast elamisloa andmisest keeldumist – neile tuleks teha lahkumisettekirjutus VRKS § 57 lg 4 alusel. Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid ei ole Ukraina ja Venemaa sõja tõttu peatanud Ukraina kodanike, kes kujutavad ohtu liikmesriigi avalikule korrale või riigi julgeolekule, väljasaatmist. Ukraina kodanike, kes ei vasta Eestis viibimise või elamise nõuetele, väljasaatmine ei ole perspektiivitu.
7.Kaebaja leidis vastuseks Siseministeeriumi seisukohale, et PPA pidanuks otsuse tegemise ajal hindama ka perekonnaelu puutumatuse võimalikku riivet ja selle intensiivsust, samuti lapse parimaid huve. PPA jättis need küsimused analüüsimata, kuna eeldas, et kaebajal on viibimisõigus VMS alusel. Arvestades VSS vastust, tuleks kaebajale teha lahkumisettekirjutus, hinnates seejuures aga proportsionaalsust ja järgides non-refoulement põhimõtet. Seega lähtus PPA otsust tehes valest eeldusest kaebaja Eestisse jäämise võimaluse kohta, mistõttu PPA otsus tuleb tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks. Kaebaja jäi ka seisukohale, et õige lahendus tema jaoks ei ole Eestis viibimise lubamine VMS § 309 14 alusel ilma sotsiaalsete tagatisteta. Elamisloa ja sellega kaasnevate sotsiaalsete garantiide tagamata jätmine on vastuolus mh Eesti narkopoliitika eesmärkidega.
8.PPA teatas vastuseks Siseministeeriumi seisukohale, et nõustub ministeeriumi seisukohaga ning möönab, et PPA senine tõlgendus ja teadmine ei olnud õige. PPA viib praktikasse vajalikud muudatused sisse. Lähtuvalt uuest seisukohast ei ole kaebajal, kellele keelduti ajutise kaitse andmisest, VMS §-st 30914 tulenevat viibimisalust ning kuna PPA-le teadaolevat pole isikul ka muid seaduslikke aluseid Eestis viibimiseks, on PPA kohustatud tegema talle lahkumisettekirjutuse, juhul kui kohus ei otsusta teisiti.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohtu hinnangul kuulub kaebus rahuldamisele. PPA vaidlusalune otsus tuleb tühistada ja kohustada PPA-d kaebaja ajutise kaitse taotlust uuesti lahendama. Kohus põhjendab seda järgnevalt.
10.Kaebaja mõisteti 29. aprillil 2019 Venemaal süüdi suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku realiseerimise katse eest kasutades infotelekommunikatsioonivõrku Internet, olles isikute grupis ja eelneval kokkuleppel (kohtuotsuse tõlge digitoimiku lehekülg (dtl) 17 jj). Talle mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust. Kohtuotsus jõustus 14. mail 2019 (dtl 112) ning kaebaja asus karistust kandma Venemaal. 4. oktoobril 2019 taotles ta üleviimist karistuse edasiseks kandmiseks Ukrainas. 21. jaanuari 2020. a Harkivi linna Fruzenski Rajoonikohtu määrusega viidi Venemaa
7(12)
kohtuotsus täide Ukraina seaduse kohaselt (määruse tõlge dtl 111 jj). Määrus jõustus
29.jaanuaril 2020 (dtl 116) ning kaebaja jätkas karistuse kandmist Kachanivska paranduskoloonias Harkivi linnas. 25. juulil 2023 vabastati ta tingimisi ennetähtaegselt (dtl 116).
11.PPA kirjeldas vaidlusaluses otsuses (dtl 36–40) kaebaja kriminaalkorras karistatusega seotud asjaolusid ning tuvastas, et tegu on Eesti õiguse mõttes esimese astme kuriteoga. Teo iseloomust järeldas PPA, et kaebaja viibimine Eestis võib kujutada võimalikku ohtu avalikule korrale. PPA seostas kuritegu kaebaja narkosõltuvusega, mida kaebaja ega tema esindaja polnud menetluse käigus maininud, ning pidas tõenäoliseks, et kui isik tegi majanduslikult raskes olukorras valiku kuritegevuse kasuks riigis, kus tal oli riigikeele oskus ja suurem ligipääs tööturule, siis võib ta Eestis, kus ta pole ühiskonda integreeritud, riskiolukorda sattudes jätkata kuritegude toimepanekut. Kaebajal oli kuritegude toimepaneku ajal väike laps, nii et vanemlik vastutus teda ei takistanud. Kuigi kaebaja on viibinud lühikest aega Eestis ja töötanud võlaõigusliku lepingu alusel (ajutise iseloomuga tööl) ning seni pole tema suhtes uusi menetlusi algatatud, ei välista see ohu jätkumist. PPA tugines keeldumisel VRKS § 57 lg 1 p-le 5.
12.Otsuses ei ole käsitletud küsimusi, mis kaebajast pärast otsuse tegemist edasi saab, sh kas tal säilib Eestis viibimise õigus või kavatsetakse ta välja saata, mis saab tema alaealisest lapsest jne. Kohtule selgitas PPA nii kirjalikult (18. augusti 2025. a vastuses kaebusele, dtl 74) kui ka täpsustas suuliselt istungil (alates 00:55:57), et kaebajale ei ole PPA hinnangul võimalik teha lahkumisettekirjutust, sest talle tagab ka pärast elamisloa andmisest keeldumist Eestis viibimise õiguse VMS § 309 14. PPA väitis istungil, et selle seadusesättega on seadusandja väljendanud tahet, et ühtegi VMS § 30914 lg 1 tingimustele vastavat isikut ei saadeta Ukrainasse välja.
13.VMS § 30914 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et sõjalise konflikti tõttu Ukrainas on alates 2022. aasta 24. veebruarist seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks VMS § 43 lg 1 p 5 tähenduses isikutel, kellel puudub muu seaduslik ajutine viibimisalus ja kelle suhtes võib kohaldada ajutist kaitset direktiivi 2001/55/EÜ kohaselt ja tulenevalt Euroopa Liidu Nõukogu rakendusotsusest kuni elamisloa saamiseni. VMS § 30914 lg 2 järgi kehtib lg-s 1 nimetatud seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks kuni kohaldatakse lg 1 p-s 1 nimetatud ajutist kaitset.
14.VRKS § 57 lg 1 p 5 kohaselt keeldub PPA ajutise kaitse kohaldamisest ning ei anna elamisluba välismaalasele, kes on lõplikult süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemises ja kes ohustab ühiskondlikku turvalisust. VRKS § 57 lg 4 järgi tehakse ajutise kaitse saajale, kellele keeldutakse elamisluba andmast või kelle elamisluba keeldutakse pikendamast, lahkumisettekirjutus VSS-s sätestatud korras. VRKS §-ga 57 on üle võetud direktiivi 2001/55/EÜ art 28, mille lg 1 p b kohaselt võivad liikmesriigid ajutist kaitset mitte võimaldada, kui isik on kohtuotsuse alusel süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos ja on seetõttu vastuvõtvas liikmesriigis ühiskonnaohtlik. Direktiivi art 28 lg 2 järgi rajanevad lg-s 1 nimetatud „väljasaatmise põhjused“ üksnes asjaomase isiku isiklikel tegudel. Väljasaatmisotsused või -meetmed peavad rajanema proportsionaalsuse põhimõttel.
15.Nii direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg-st 2 kui ka VRKS § 57 lg-st 4 nähtub, et reeglina toob ajutise kaitse kohaldamisest keeldumine ühiskonnaohtlikkuse tõttu kaasa isiku väljasaatmise. Selles kontekstis tuleb lugeda VMS §-i 30914. Ka VMS § 30914 lg
8(12)
1 p 1 enda sõnastus „kuni elamisloa saamiseni“ viitab sellele, et sättega on mõeldud reguleerida inimeste õigust Eestisse saabuda ja siin viibida seniks, kuni on jõutud elamisloa taotluse lahendamiseni, ning mõeldud ei ole neid olukordi, kus elamisluba on otsustatud jätta andmata mõnel ajutisest kaitsest keeldumise alusel. Seda tõlgendust toetas oma seisukohas (dtl 322–323) ka Siseministeerium, selgitades, et seadusandja tahe oli selle sättega reguleerida sõjapõgenike õigust Eestisse saabuda ja siin viibida kuni elamisloa taotluse lahendamiseni. Ka praktikas pidas Siseministeerium võimalikuks ja lubatavaks Ukraina kodanike tagasi kodumaale saatmist, arvestades nn nonrefoulement ehk mittetagasisaatmise põhimõtet. Pärast Siseministeeriumi seisukohaga tutvumist nentis PPA, et nõustub sellega ja et PPA varasem tõlgendus ei olnud korrektne (26. septembri 2025. a seisukoht, dtl 362). Kohus jääb eeltoodut arvestades
3.septembri 2025. a kohtunõudes esitatud tõlgenduse juurde, et VMS § 30914 lg 1 p 1 annab viibimisaluse selle punkti muudele tingimustele vastavatele inimestele kuni nende elamisloa taotluse lahendamiseni. Järelikult puudub kaebajal pärast vaidlusaluse otsuse tegemist Eestis viibimise alus ja VRKS § 57 lg-st 4 tulenevalt tuleks talle reeglina teha lahkumisettekirjutus .
16.Kohtule on PPA otsuse põhjendusi ja PPA poolt erinevates kohtumenetluse staadiumides tehtud avaldusi arvestades selge, et PPA ei arvestanud otsuse tegemisel asjaoluga, et kaebajat ähvardab otsuse tagajärjel Eestist väljasaatmine. Otsus ei sisalda ühtegi kaebaja perekonnaeluga seonduvat kaalutlust, kuigi on ilmselge, et arvestades, et kaebaja 13-aastasel pojal on Eestis tähtajaline elamisluba, toob kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine kaasa kas kaebaja ja tema poja perekonnaelu põhiõiguse äärmiselt intensiivse riive (juhul kui lapsel oleks võimalik jääda Eestisse, kuid kaebaja saadetaks tagasi Ukrainasse) või lapse õiguste riive (kui ta hoolimata sellest, et teda on peetud ajutist kaitset väärivaks, peaks koos emaga lahkuma Ukrainasse). Olgugi et vaidlusaluse otsusega ei ole (veel) tehtud otsust kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise kohta, tulnuks arvestades, et väljasaatmine on seadusest tulenevalt ajutise kaitse andmisest keeldumise tagajärg, sellega seonduvad küsimused juba elamisloa andmisest keeldumisel läbi analüüsida. Seda on pidanud oluliseks ka Riigikohus (vt nt otsus asjas nr 3-3-1-53-06, p 13; küll pikaajalise elaniku staatusega seonduvalt otsus nr 3-22-722/26, p 15). Perekonnaelust lähtuvad kaalutlused on samuti asjakohased VRKS § 57 lg 2 alusel, mille kohaselt tuleb ajutise kaitse kohaldamisest keeldumisel lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest. Ajutise kaitse kohaldamisest keeldudes tuleb proportsionaalsuse põhimõtte valguses kaaluda isikust lähtuva ohu suurust keeldumisega kaasnevate negatiivsete tagajärgedega.
17.Kohus nendib, et VRKS § 59 lg-st 1 koosmõjus § 7 lg-ga 4 ei tulene õiguslikku alust anda kaebajale elamisluba ajutise kaitse saaja (poja) perekonnaliikmena. Lahkumisettekirjutuse tegemisel aga tuleb arvestada nii lapse parimaid huve kui ka perekonnaelu (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 5 p-d a ja b). Euroopa Kohus on kinnitanud, et sh tuleb lapse parimaid huve arvesse võtta siis, kui tagasisaatmisotsus tehakse mitte alaealise lapse, vaid tema vanema kohta (otsus asjas C-112/20 État Belge (alaealise lapse vanema tagasisaatmine), resolutsioon). Direktiivi art-t 5 ei tohi tõlgendada kitsalt (samas, p 35) ning arvesse tuleb võtta ka põhiõiguste harta art 24 lg-t 2 (samas, p 36). Samuti tuleb eelkirjeldatud olukorras arvesse võtta vanema põhiõigust perekonnaelu kaitsele (samas, p 41). Kuna ajutise kaitse alusel elamisloa andmisest keeldumise seadusjärgne tagajärg on lahkumisettekirjutuse tegemine, on eeltoodud põhimõtted kohtu hinnangul kohaldatavad ka selle otsuse tegemisel.
9(12)
18.Juba ainuüksi sel põhjusel tuleb PPA otsus tühistada olulise kaalutlusvea tõttu. Kuna perekonnaelu ja lapse õiguste kaalumine kaebajast potentsiaalselt lähtuva ohuga ühiskondlikule turvalisusele on kaalutlusõiguse teostamine, mida kohus ei saa teha haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3), kohustab kohus PPA-d kaebaja taotlust uuesti lahendama, pidades silmas praeguse otsuse põhjendustes antud suuniseid asjakohaste kaalutluste kohta.
19.Vältimaks kohtu ettekirjutuse täitmisel vaidlusaluse otsuse tegemisel tehtud vigade kordumist, peab kohus vajalikuks PPA otsuses kaebajast lähtuva ohu tuvastamise kohta selgitada järgmist.
19.1.PPA otsus tugines kaebaja poolt ühiskondliku turvalisuse ohustamisele (VRKS § 57 lg 1 p 5). Kohtu hinnangul on PPA ohuhinnangu andmisel liialt keskendunud kaebaja toimepandud kuriteo asjaoludele ega ole piisavalt arvesse võtnud kuriteole järgnenut, sh nii käitumist kriminaalmenetluse käigus kui ka süüdimõistmisele järgnenud asjaolusid (kaebaja käitumist kinnipidamisasutustes ja pärast vabanemist).
19.2.PPA ei andnud kaebajale ärakuulamisel piisavalt selgelt teada, milliste asjaolude tõttu kavatsetakse teha elamisloa andmisest keelduv otsus. Ärakuulamisel (dtl 125–126) piirduti paari lausega kaebaja kriminaalkorras karistatuse kohta ja sellest tuleneva võimaliku ohuga avalikule korrale. Esiteks on õige kaebaja etteheide, et ärakuulamisel ei viidatud asjakohasele õiguslikule alusele ega kasutatud ka sellele vastavat sõnastust, mis selgelt raskendas kaebajal vastuväidete esitamist – ärakuulamisel räägiti ohust avalikule korrale, samas kui VRKS § 57 lg 1 p 5 räägib ohust ühiskondlikule turvalisusele, mis on küll sarnase sisuga, ent mitte tingimata kattuvad mõisted. Kaebaja kirjeldas oma vastulauses (tõlge dtl 130–131) lühidalt enda elusündmusi pärast kriminaalkaristuse mõistmist, ent palus korraldada intervjuu selleks, et ta saaks anda täielikud selgitused enda ja oma pere olukorra kohta. PPA sellegipoolest suulist vestlust ei korraldanud, vaid tegi otsuse kaebaja poolt kirjalikult esitatust lähtudes.
19.3.Olukorras, kus isik on teatanud, et esitas kirjalikult vastuväited üksnes kokkuvõtlikult, ja palunud enda suulist ärakuulamist, ei saa pidada hea halduse põhimõttega kooskõlas olevaks otsuse tegemist ilma kaebajale võimalust andmata täiendavaks selgituste esitamiseks. Isegi kui PPA ei pidanud kaebaja suulist ärakuulamist vajalikuks (kuigi kohtuistungil esitas PPA esindaja kaebajale mitmeid küsimusi eelkõige tema narkosõltuvuse kohta, mille esitamine olnuks asjakohane juba haldusmenetluses ja millele vastuste usutavust ja veenvust on kahtlemata kõige parem hinnata näost näkku suhtlusel), tulnuks kaebajale sellest teatada ja anda talle võimalus täpsustuste esitamiseks. Kaebaja võis oma kirja saatmise järel eeldada, et temaga võetakse uuesti ühendust. Kuigi erinevalt VRKS § 18 lg-st 4, mis käsitleb rahvusvahelise kaitse menetlust, ei näe ajutise kaitse menetluse reeglid sõnaselgelt ette suulist ärakuulamist, tuleb suulist vestlust eelistada olukorras, kus otsust ei saa langetada esitatud dokumentide põhjal, vaid selle sisu mõjutavad olulisel määral isiku individuaalsed asjaolud, mille kohta saab täpsemat teavet eelkõige isikuga vesteldes. Alles PPA otsusest sai kaebaja esmakordselt teada, et tema kohta tehtud otsust ei mõjutanud ainult tema kriminaalkorras karistatus, vaid ka tema narkosõltuvusega seotud jms asjaolud.
19.4.Riigikohus on varem toimepandud kuritegudest lähtuva ohu hindamisega seoses välismaalaste asjades selgitanud, et iseenesest on narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele omane kõrge retsidiivsus ning narkootikumidega
10(12)
seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale (halduskolleegiumi otsus nr 3-17-1545/81, p 27). Isegi korduvatest kuritegudest (10 kriminaalkaristust ja 29 väärteokaristust) ei järeldanud Riigikohus aga automaatselt, et oht avalikule korrale on ka tegelik (otsus nr 3-17-1545/81, p 27), vaid pidas oluliseks hinnata isiku käitumist karistuse kandmise ajal, mis võib kinnitada seda, et vangistus on täitnud eesmärki suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele, tema ennetähtaegset vabastamist ja asjaolu, et isik pole pärast seda uusi süütegusid toime pannud (otsus nr 3-17-1545/81, p 29–30; otsus nr 3-22-722/26, p 19). Isiku õiguskuulekas käitumine kuriteost möödunud aja jooksul vähendab uue kuriteo toimepaneku tõenäosust ilmselgelt (otsus nr 3-22-722/26, p 19). Isiku väärtushinnangute muutumist on raske hinnata millegi muu kui tema käitumise põhjal (otsus nr 3-22-722/26, p 24). Kuigi viidatud Riigikohtu lahendid on tehtud pikaajalise elaniku väljasaatmisega seoses, on samad asjaolud siiski asjakohased ka muudes olukordades kuriteo toime pannud isikust lähtuva ohu hindamisel.
19.5.Euroopa Kohus on otsuses asjas C-8/22 Commissaire général aux réfugiés et aux apatrides (pagulane, kes on toime pannud raske kuriteo) selgitanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud), art 14 lg 4 p-i b tõlgendades, et sätet tuleb direktiivi põhieesmärki arvestades tõlgendada kitsalt ning et sättes nimetatud meetme tohib võtta üksnes siis, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd tema viibimiskoha liikmesriigi ühiskonna põhihuvi (otsuse p-d 59–60). See eeldab üldjuhul tuvastamist, et asjasse puutuva isiku puhul säilib edaspidi kalduvus jääda ohtliku käitumise juurde, kuigi võib ka juhtuda, et ohu esinemise tingimused on täidetud ainult minevikus aset leidnud käitumise puhul (samas, p 63). Mida rohkem aega on möödunud süüdimõistmisest, seda enam peab pädev asutus arvesse võtma eelkõige kuriteo toimepanemisele järgnenud asjaolusid (samas, p 64). Kuigi praegusel juhul ei kohaldu mitte direktiiv 2011/95/EL, vaid direktiiv 2001/55/EÜ, nendib kohus, et direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p b ja direktiivi 2001/55/EÜ kohaldamise tingimuste sõnastused sisuliselt kattuvad. Tekstis on küll sõnastuslikke erisusi (direktiivis 2001/55/EÜ „kui ta on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos, on seetõttu vastuvõtvas liikmesriigis ühiskonnaohtlik“ ja direktiivis 2011/95/EL „olles lõpliku otsusega süüdi mõistetud eriti raskes kuriteos, kujutab ta endast ohtu kõnealuse liikmesriigi ühiskonnale“; vrd ka ingliskeelne vastavalt „having been convicted by a final judgment of a particularly serious crime, he or she is a danger to the community of the host Member State“ ja „he or she, having been convicted by a final judgment of a particularly serious crime, constitutes a danger to the community of that Member State“, saksakeelne vastavalt „dass sie wegen eines besonders schweren Verbrechens rechtskräftig verurteilt wurde, eine Gefahr für die Allgemeinheit im Aufnahmemitgliedstaat darstellt“ ja „er eine Gefahr für die Allgemeinheit dieses Mitgliedstaats darstellt, weil er wegen einer besonders schweren Straftat rechtskräftig verurteilt wurde“, prantsuskeelne vastavalt „ayant été l'objet d'une condamnation définitive pour un crime ou délit particulièrement grave, qu'elles constituent une menace pour la communauté de cet État membre d'accueil“ ja „ayant été condamné en dernier ressort pour un crime particulièrement grave, il constitue une menace pour la société de cet État membre“). Ent terminid, mida on kasutatud olukorra kirjeldamiseks, „eriti raske kuritegu“ ja „ühiskonnaohtlik“/“kujutab ohtu ühiskonnale“ (ingl k „particularly serious
11(12)
crime“ ja „danger to the community“, sks k „besonders schweres Verbrechen/Straftat“ ja „Gefahr für die Allgemeinheit“, pr k „crime [ou délit] particulièrement grave“ ja „menace pour la société“), kattuvad. Samuti on sarnased direktiivide eesmärgid (tagada tõhus kaitse isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspärast kaitset Euroopa Liidult). Seetõttu on põhjendatud lähtuda ka direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg l p b tõlgendamisel Euroopa Kohtu seisukohast, mille kohaselt sätte kohaldamise eelduseks on isikust lähtuv tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht.
19.6.PPA-l tuleb eeltoodust lähtudes kaebaja taotluse uuel lahendamisel põhjalikult hinnata mitte ainult kaebaja kuriteo ja kriminaalmenetlusega seotud asjaolusid, vaid ka tema käitumist karistuse kandmise ajal ja pärast vanglast vabanemist, mida saavad tõendada sh erinevate kaebajaga lähedalt kokku puutunud isikute iseloomustused (nagu seda on nt tööandja või ka varjupaigataotlejate majutuskeskuse personal). Kohus peab seejuures kohatuks PPA esindaja poolt istungil väljendatut, et vastustaja ei saa kindel olla, et kaebaja ei ole juba tagasi langenud (istungil alates 00:53:13). PPA ei saa lähtuda otsustamisel oletusest, vaid juhul, kui pole ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et kaebaja tarvitab jätkuvalt või taas narkootikume, saabki otsustamise aluseks potentsiaalselt olla üksnes tagasilanguse oht (hinnates selle tõenäosust konkreetse inimese puhul). See ei tähenda siiski, et kaebaja ei võiks, soovides PPA-le tõendada enda poolset narkosõltuvusest vabanemist, ise esitada PPA-le tõendeid ka selle kohta, et ta ei tarvita ega ole lähiminevikus tarvitanud narkootilisi aineid, sh vereproovi tulemuste, psühhiaatri või psühholoogi hinnangu vm vormis. Tõendamiskoormus kaebajast lähtuva ohu osas jääb siiski PPA-le. Kaebaja väärtushinnangute muutumist saavad tema tegude kõrval, mida on oluliseks peetud Riigikohtu eelnevalt viidatud praktikas, näidata ka tema isiklikud ütlused, mille usaldusväärsust on PPA-l võimalik hinnata. Igal juhul ei ole piisav lähtuda narkosõltuvusega seotud kuritegude üldisest korduvuse riskist, vaid olulised on kaebaja individuaalsed asjaolud.
20.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas kaebuse, jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja 3. septembril 2025 (dtl 300 jj), tuues kuludena välja riigilõivu 20 eurot ja istungiga kaasnenud tõlkekulud 235 eurot 60 senti. Kuigi kaebaja on lõppsummaks märkinud 255 eurot 68 senti, eeldab kohus, et tegu on kirjaveaga ja mõeldud oli taotleda menetluskulude hüvitamist kogusummas 255 eurot 60 senti (235,60+20). Kulud on tõendatud ja põhjendatud ning tuleb vastustajalt tervikuna välja mõista.
21.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja ja tema lapse nimed ning kaebaja sünnikuupäev asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13 lg 1).
Maarja Oras /allkirjastatud digitaalselt/
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.