C-611/22

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda) 3. september 2024 ( *1 ) Sisukord Õiguslik raamistik Vaidluste taust Asjaomased ettevõtjad ja kõnealune koondumine Teatamata jätmine Komisjonile üleandmise taotlus Vaidlusalused otsused Menetlus Üldkohtus Vaidlustatud kohtuotsus Menetlus Euroopa Kohtus ja apellatsioonimenetluse poolte nõuded Liitmine Menetlusse astumise avaldused Kiirendatud menetluse kohaldamise taotlused Apellatsioonkaebuste poolte nõuded Apellatsioonkaebused Poolte argumendid Euroopa Kohtu hinnang Grammatiline tõlgendus Ajalooline tõlgendus – Graili esitatud tõendite vastuvõetavus – Sisulised küsimused Kontekstipõhine tõlgendus – Kontekstiga seotud asjaolud, mida Üldkohus arvesse võttis – Muud kontekstiga seotud asjaolud, mis võivad olla asjakohased – Järeldus kontekstipõhise tõlgenduse kohta Teleoloogiline tõlgendus Üldkohtule esitatud hagi Kohtukulud Apellatsioonkaebus – Konkurents – Koondumised – Farmaatsiatööstuse turg – Geeni järjendamise süsteemid – Illumina Inc. poolt Grail LLC üle ainukontrolli omandamine – Määrus (EÜ) nr 139/2004 – Artikkel 22 – Üleandmistaotlus, mille on esitanud riiklik konkurentsiasutus, kes ei ole riigisiseste õigusnormide kohaselt pädev koondumist läbi vaatama – Euroopa Komisjoni otsus see koondumine läbi vaadata – Komisjoni otsused, millega rahuldatakse teiste riiklike konkurentsiasutuste taotlused ühineda üleandmistaotlusega – Komisjoni pädevus – Õiguskindlus Liidetud kohtuasjades C‑611/22 P ja C‑625/22 P, mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel vastavalt 22. ja 30. septembril 2022 esitatud kaks apellatsioonkaebust, Illumina Inc., asukoht Wilmington (Ameerika Ühendriigid), esindajad: D. Beard, BL, ja barrister J. Holmes, keda abistasid advocaat P. Chappatte, abogado F. E. González Díaz, avvocati G. C. Rizza ja M. Siragusa, avocat T. Verheyden ja advocate L. Wright, apellant kohtuasjas C‑611/22 P, keda toetab: Biocom California, asukoht San Diego (Ameerika Ühendriigid), esindajad: avocats B. Amory, É. Barbier de La Serre, A. S. Perraut ja L. Van Mullem, menetlusse astuja apellatsioonimenetluses, teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, esindajad: G. Conte, N. Khan ja C. Urraca Caviedes, kostja esimeses kohtuastmes, Kreeka Vabariik, esindaja: K. Boskovits, Prantsuse Vabariik, esindajad: T. Stéhelin ja N. Vincent, hiljem R. Bénard, T. Lechevallier ja T. Stéhelin, Madalmaade Kuningriik, esindajad: E. M. M. Besselink, M. K. Bulterman, A. Hanje ja P. P. Huurnink, EFTA järelevalveamet, esindajad: C. Simpson, M. Sánchez Rydelski ja M.-M. Joséphidès, Grail LLC, asukoht Menlo Park (Ameerika Ühendriigid), esindajad: avocat A. Giraud, abogado J. M. Jiménez-Laiglesia Oñate, solicitor D. Little, abogado J. Ruiz Calzado ja advocaat S. Troch, menetlusse astujad esimeses kohtuastmes, ja Grail LLC, asukoht Menlo Park, esindajad: avocat A. Giraud, abogado J. M. Jiménez-Laiglesia Oñate, solicitor D. Little, abogado J. Ruiz Calzado ja advocaat S. Troch, apellant kohtuasjas C‑625/22 P, keda toetab: Eesti Vabariik, esindaja: N. Grünberg, menetlusse astuja apellatsioonimenetluses, teised menetlusosalised: Illumina Inc., asukoht Wilmington, esindajad: D. Beard, BL, ja barrister J. Holmes, keda abistasid B. Cullen, BL, abogado F. E. González Díaz, avvocati G. C. Rizza ja M. Siragusa, hiljem D. Beard, BL, ja barrister J. Holmes, keda abistasid abogados J. Blanco Carol jaF. E. González Díaz, avocate A. Magraner Oliver, avvocati G. C. Rizza ja M. Siragusa ning avocat T. Verheyden, hageja esimeses kohtuastmes, Euroopa Komisjon, esindajad: G. Conte, N. Khan ja C. Urraca Caviedes, kostja esimeses kohtuastmes, Kreeka Vabariik, esindaja: K. Boskovits, Prantsuse Vabariik, esindajad: T. Stéhelin ja N. Vincent, hiljem R. Bénard, T. Lechevallier ja T. Stéhelin, Madalmaade Kuningriik, esindajad: E. M. M. Besselink, M. K. Bulterman, A. Hanje ja P. P. Huurnink, EFTA järelevalveamet, esindajad: C. Simpson, M. Sánchez Rydelski ja M.-M. Joséphidès, menetlusse astujad esimeses kohtuastmes, EUROOPA KOHUS (suurkoda), koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Prechal, K. Jürimäe, C. Lycourgos ja F. Biltgen, kohtunikud S. Rodin, P. G. Xuereb, L. S. Rossi, N. Jääskinen, N. Wahl (ettekandja), I. Ziemele ja J. Passer, kohtujurist: N. Emiliou, kohtusekretär: ametnik A. Lamote, arvestades kirjalikku menetlust ja 12. detsembri 2023. aasta kohtuistungil esitatut, olles 21. märtsi 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 Oma vastavates apellatsioonkaebustes paluvad Illumina Inc. (kohtuasi C‑611/22 P) ja Grail LLC (kohtuasi C‑625/22 P) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. juuli 2022. aasta otsuse Illumina vs. komisjon (T‑227/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:447), millega Üldkohus jättis rahuldamata Illumina hagi nõudega tühistada esiteks Euroopa Komisjoni 19. aprilli 2021. aasta otsus C(2021) 2847 (final), millega rahuldatakse Prantsuse konkurentsiasutuse esitatud taotlus, et komisjon vaataks läbi koondumise, millega Illumina omandab Graili üle ainukontrolli (juhtum COMP/M.10188 – Illumina/Grail) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), teiseks komisjoni 19. aprilli 2021. aasta otsused C(2021) 2848 (final), C(2021) 2849 (final), C(2021) 2851 (final), C(2021) 2854 (final) ja C(2021) 2855 (final), millega rahuldati Kreeka, Belgia, Norra, Islandi ja Madalmaade riiklike konkurentsiasutuste taotlused ühineda selle üleandmistaotlusega (edaspidi koos vaidlusaluse otsusega „vaidlusalused otsused“), ning kolmandaks komisjoni 11. märtsi 2021. aasta kiri, millega Illuminat ja Graili teavitati üleandmistaotlusest (edaspidi „teabekiri“). Õiguslik raamistik 2 Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) põhjendused 5–8, 11, 14–16, 24 ja 25 on sõnastatud järgmiselt: „(5) Tuleb […] tagada, et ümberkorraldused ei tekitaks konkurentsile püsivat kahju; seepärast peab ühenduse õigus sisaldama sätteid selliste koondumiste reguleerimiseks, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi ühisturul või selle olulises osas. (6) Seepärast on vaja eraldi õigusakti, mis võimaldaks tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi ja nende mõju konkurentsi struktuurile ühenduses ning oleks ainus koondumiste suhtes kohaldatav õigusakt. [Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta m]äärus (EMÜ) nr 4064/89 [kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT 1989, L 395, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31)] on võimaldanud arendada ühenduse sellealase tegevuse põhisuundi. Kogemusi silmas pidades tuleks kõnealune määrus nüüd siiski asendada õigusaktiga, mis on kavandatud nii, et see vastaks integreerituma turu ja eelseisva Euroopa Liidu laienemise vajadustele. [EÜ] artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete kohaselt ei lähe käesolev määrus kaugemale, kui on vajalik selleks, et kooskõlas vaba konkurentsiga avatud turumajanduse põhimõttega vältida ühisturul konkurentsimoonutusi. (7) Ehkki Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse kohaselt on [EÜ] artiklid 81 ja 82 kohaldatavad teatavate koondumiste suhtes, ei hõlma need siiski kõiki tehinguid, mis võivad osutuda kokkusobimatuks [EÜ] asutamislepingus ettenähtud moonutamata konkurentsi süsteemiga. Seepärast peab käesolev määrus lisaks [EÜ] artiklile 83 põhinema ka [EÜ] artiklil 308, mille kohaselt ühendus võib endale võtta lisavolitusi, mis on vajalikud tema eesmärkide saavutamiseks ning tegutsemiseks seoses koondumistega, mis toimuvad [EÜ] asutamislepingu I lisas loetletud põllumajandussaaduste ja -toodete turgudel. (8) Käesoleva määruse sätteid tuleks kohaldada märkimisväärsete struktuurimuutuste suhtes, mille mõju turule ületab ühe liikmesriigi piirid. Taolisi koondumisi tuleks üldjuhul läbi vaadata üksnes ühenduse tasandil, kohaldades ainukontrolli põhimõtet, ning kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. [...] […] (11) Eeskirjad, mis reguleerivad koondumisasjade üleandmist komisjonilt liikmesriikidele või liikmesriikidelt komisjonile, peaksid subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades olema tõhusaks korrektiivmeetmeks; need eeskirjad kaitsevad piisavalt liikmesriikide konkurentsihuve ning neis on vajalikul määral arvestatud õiguskindlust ja ainukontrolli põhimõtet. […] (14) Komisjon ja liikmesriikide pädevad asutused peaksid koos moodustama ametivõimude võrgustiku, rakendades tihedas koostöös oma vastavat pädevust, kasutades tõhusat teavitamis- ja konsulteerimiskorda, et tagada asja arutamine kõige pädevamas asutuses, pidades silmas subsidiaarsuse põhimõtet ning vajadust vältida, niipalju kui võimalik, konkreetsest koondumisest mitmekordselt teatamist. Koondumisasjade üleandmine komisjonilt liikmesriikidele ja liikmesriikidelt komisjonile peaks toimuma tõhusalt, et vältida, niipalju kui võimalik, olukordi, kus koondumisasja võib üle anda nii enne kui ka pärast koondumisest teatamist. (15) Komisjonil peaks olema võimalik liikmesriigile üle anda ühenduse seisukohalt olulised teatatud koondumised, mis ähvardavad oluliselt mõjutada konkurentsi selle liikmesriigi turul, millel on kõik konkreetse turu tunnused. Kui koondumine mõjutab konkurentsi turul, mis ei ole ühisturu oluline osa, peaks komisjon olema taotluse korral kohustatud asja tervikuna või osaliselt üle andma asjaomasele liikmesriigile. Liikmesriigil peaks olema võimalik anda komisjonile üle koondumisasi, mis ei ole ühenduse seisukohalt oluline, kuid mis mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust ja ähvardab oluliselt mõjutada konkurentsi asjaomase liikmesriigi territooriumil. Taotlusega peaks saama ühineda teised liikmesriigid, kelle pädevusse koondumisasja läbivaatamine samuti kuulub. Sellisel juhul tuleks süsteemi tõhususe ja ettearvatavuse tagamiseks peatada siseriiklike tähtaegade kulg seniks, kui otsus asja üleandmise osas on tehtud. Komisjonil peaksid olema volitused koondumisasja läbivaatamiseks ja lahendamiseks seda taotleva liikmesriigi või liikmesriikide nimel. (16) Asjaomastele ettevõtjatele tuleks anda võimalus enne koondumisest teatamist taotleda asja üleandmist komisjonile või komisjonilt, et ühenduses toimuvate koondumiste kontrolli süsteemi veelgi tõhustada. […] Asjaomase ettevõtja taotlusel peaks komisjonil olema võimalik liikmesriigile üle anda ühenduse seisukohalt oluline koondumisasi, mis võib oluliselt mõjutada konkurentsi selle liikmesriigi turul, millel on kõik konkreetse turu tunnused; asjaomastelt ettevõtjatelt ei tohiks siiski nõuda tõendeid, et koondumise mõjud võivad olla konkurentsi kahjustavad. Komisjon ei tohiks koondumisasja liikmesriigile üle anda, kui liikmesriik on teatanud, et ta üleandmist ei soovi. Enne siseriiklikele ametiasutustele teatamist peaks asjaomastel ettevõtjatel olema võimalik taotleda ka ühenduse seisukohalt ebaolulise mõõtmeta koondumisasja üleandmist komisjonile, mida on võimalik läbi vaadata vähemalt kolme liikmesriigi siseriiklike konkurentsiseaduste alusel. […] […] (24) Moonutusteta konkurentsisüsteemi tagamiseks ühisturul ning vaba konkurentsiga avatud turumajanduse põhimõttest lähtuvate põhisuundade järgimiseks peaks käesolev määrus võimaldama tõhusalt kontrollida kõikide koondumiste mõju konkurentsile ühenduses. Sellega seoses sätestati määruses […] nr 4064/89 põhimõte, et ühenduse seisukohalt oluline koondumine, mis tekitab turgu valitseva seisundi või tugevdab seda, takistades seeläbi märkimisväärselt tõhusat konkurentsi ühisturul või selle olulises osas, tuleb kuulutada ühisturuga kokkusobimatuks. (25) Oligopoolsete turustruktuuride koondumiste võimalikke tagajärgi silmas pidades on tõhusa konkurentsi säilitamine kõnealustel turgudel eriti oluline. Paljudel oligopoolsetel turgudel valitseb piisav konkurents. Teatavates tingimustes võivad ühinevate poolte varasemate vastastikuste konkurentsipiirangute kadumist ning allesjäävatele konkurentidele avaldatava konkurentsisurve nõrgenemist põhjustavad koondumised ka oligopoli liikmete vahelise kooskõlastamise ebatõenäolisuse korral tuua kaasa tõhusa konkurentsi märkimisväärse nõrgenemise. Ühenduse kohtud ei ole tänaseni siiski andnud määruse […] nr 4064/89 selgesõnalis[t] tõlgendust, mis nõuaks taoliste kooskõlastamata mõjude kuulutamist ühisturuga kokkusobimatuks. Seepärast tuleks õiguskindluse huvides selgelt sedastada, et käesolev määrus lubab kõiki selliseid koondumisi tõhusalt kontrollida, sätestades, et iga koondumine, mis ühisturul või selle osas tõhusat konkurentsi märkimisväärselt takistaks, tuleks kuulutada ühisturuga kokkusobimatuks. Artikli 2 lõigetes 2 ja 3 kasutatud „tõhusa konkurentsi märkimisväärse takistamise“ mõistet tuleks tõlgendada selliselt, et see väljaspool turgu valitseva seisundi mõistet laieneks üksnes koondumise konkurentsivastastele mõjudele, mis tulenevad asjaomasel turul turgu valitsevat seisundit mitteomavate ettevõtjate kooskõlastamata käitumisest.“ 3 Määruse nr 139/2004 artiklis 1 „Kohaldamisala“ on ette nähtud: „1. Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 5 ja artikli 22 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat määrust kõikide ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste suhtes, nagu need on määratletud käesolevas artiklis. 2. Koondumine on ühenduse seisukohalt oluline, kui: a) kõigi asjaomaste ettevõtjate aastakäive kogu maailmas kokku on suurem kui 5000 miljonit eurot; ja b) vähemalt kahe kõnealuse ettevõtja aastakäive on kogu ühenduses eraldi suurem kui 250 miljonit eurot, välja arvatud juhul, kui iga kõnealune ettevõtja saab rohkem kui kaks kolmandikku oma aastakäibest kogu ühenduses ühes ja samas liikmesriigis. 3. Koondumine, mis ei ületa lõikes 2 sätestatud künniseid, on ühenduse seisukohalt oluline, kui: a) kõigi asjaomaste ettevõtjate aastakäive kogu maailmas kokku on suurem kui 2500 miljonit eurot; b) vähemalt kolmest liikmesriigist igaühes on kõigi asjaomaste ettevõtjate aasta kogukäive suurem kui 100 miljonit eurot; c) vähemalt kolmest punkti b kohaldamisel arvesse võetavast liikmesriigist igaühes on vähemalt kahe ajaomase ettevõtte aastakäive eraldi suurem kui 25 miljonit eurot; ja d) vähemalt kahe asjaomase ettevõtja aastakäive on kogu ühenduses eraldi suurem kui 100 miljonit eurot, välja arvatud juhul, kui iga asjaomane ettevõtja saab rohkem kui kaks kolmandikku oma aastakäibest kogu ühenduses ühes ja samas liikmesriigis. 4. Liikmesriikide poolt korrapäraselt esitatavate statistiliste andmete alusel koostab komisjon 1. juuliks 2009 nõukogule aruande lõigetes 2 ja 3 sätestatud künniste ja kriteeriumide toimimise kohta ning võib teha ettepanekuid vastavalt lõikele 5. 5. Nõukogu võib pärast lõikes 4 nimetatud aruande saamist komisjoni ettepaneku põhjal lõikes 3 nimetatud künniseid ja kriteeriume kvalifitseeritud häälteenamusega muuta.“ 4 Määruse artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud: „Koondumine on juhtum, kus toimub püsiv kontrolli üleminek tulenevalt: a) kahe või enama varem sõltumatu ettevõtja või nende osade ühinemisest, või b) juba vähemalt üht ettevõtjat kontrolliva isiku või isikute või ühe või mitme ettevõtja poolsest otsese või kaudse kontrolli omandamisest ühe või enama teise ettevõtja või nende osade üle, mis võib toimuda väärtpaberite või varade ostu kaudu, lepingu alusel või mis tahes muul viisil.“ 5 Määruse artiklis 4 „Koondumistest etteteatamine ja teatamiseelne üleandmine teate esitanud poole taotlusel“ on sätestatud: „1. Käesolevas määruses nimetatud, ühenduse seisukohalt olulistest koondumistest teatatakse komisjonile enne nende läbiviimist ning pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või aktsiate kontrollpaki omandamist. […] 2. Koondumisest, mis kujutab endast artikli 3 lõike 1 punktis a nimetatud ühinemist või artikli 3 lõike 1 punktis b nimetatud ühiskontrolli omandamist, teatavad ühiselt ühinemise osalised või need, kes omandavad ühiskontrolli. Muudel juhtudel esitab teatise isik või ettevõtja, kes omandab täieliku või osalise kontrolli ühe või mitme ettevõtja üle. […] 4. Enne koondumisest teatamist lõike 1 tähenduses võivad lõikes 2 nimetatud isikud või ettevõtjad komisjonile esitada põhjendatud ettepaneku, et koondumine võib oluliselt mõjutada konkurentsi liikmesriigis asuval turul, millel on kõik konkreetse turu tunnused, ning seepärast peaks koondumise täielikult või osaliselt läbi vaatama kõnealune liikmesriik. Komisjon edastab selle ettepaneku viivitamata kõigile liikmesriikidele. Põhjendatud ettepanekus nimetatud liikmesriigid võivad 15 tööpäeva jooksul alates ettepaneku kättesaamisest teatada, et kas nad on asja üleandmise taotlusega nõus. Kui liikmesriigid selle tähtaja jooksul taolist otsust ei tee, loetakse et ta nõustub ettepanekuga. Kui liikmesriik ei väljenda vastuseisu, võib komisjon, kui ta leiab, et kõnealune konkreetne turg on olemas ning koondumine võib konkurentsi sellel turul oluliselt mõjutada, otsustada asja osaliselt või täielikult üle anda selle liikmesriigi pädevatele asutustele, et kohaldataks selle riigi siseriiklikku konkurentsiõigust. Otsus asja üleandmise kohta vastavalt kolmandale lõigule tehakse 25 tööpäeva jooksul alates põhjendatud ettepaneku laekumisest komisjonile. Komisjon teavitab oma otsusest teisi liikmesriike ja asjaomaseid isikuid või ettevõtjaid. Kui komisjon selle tähtaja jooksul otsust ei tee, loetakse, et ta on vastavalt asjaomaste isikute või ettevõtjate ettepanekule otsustanud asja üle anda. Kui komisjon otsustab või kui vastavalt kolmandale ja neljandale lõigule loetakse, et ta on otsustanud asja tervikuna üle anda, ei esitata lõikes 1 sätestatud teatist ning kohaldatakse siseriiklikku konkurentsiõigust. Artikli 9 lõikeid 6–9 kohaldatakse mutatis mutandis. 5. Artiklis 3 sätestatud koondumise osas, mis ei ole artikli 1 tähenduses ühenduse seisukohalt oluline ning mida võib läbi vaadata vähemalt kolme liikmesriigi siseriiklike konkurentsiseaduste alusel, võivad lõikes 2 sätestatud isikud või ettevõtjad enne ja pärast pädevatele asutustele teatamist teha komisjonile põhjendatud ettepaneku, et koondumise peaks läbi vaatama komisjon. Komisjon edastab selle ettepaneku viivitamata kõigile liikmesriikidele. Iga liikmesriik, kes on oma siseriikliku konkurentsiõiguse alusel pädev koondumise läbivaatamiseks, võib 15 tööpäeva jooksul alates põhjendatud ettepaneku kättesaamisest teatada, kas ta on asja üleandmise taotlusega nõus. Kui vähemalt üks kõnealune liikmesriik on vastavalt kolmandale lõigule väljendanud 15 tööpäeva jooksul vastuseisu, ei anta asja üle. Komisjon teavitab taolisest vastuseisust viivitamata kõiki liikmesriike ja asjaomaseid isikuid või ettevõtjaid. Kui ükski liikmesriik ei ole vastavalt kolmandale lõigule väljendanud 15 tööpäeva jooksul vastuseisu, loetakse koondumine ühenduse seisukohalt oluliseks ning sellest teatatakse komisjonile vastavalt lõigetele 1 ja 2. Taolistel juhtudel ei kohalda ükski liikmesriik koondumise suhtes oma siseriiklikku konkurentsiõigust. […]“. 6 Määruse nr 139/2004 artikkel 9 „Asja üleandmine liikmesriikide pädevatele asutustele“ on sõnastatud järgmiselt: „1. Komisjon võib oma otsusega, mis tehakse viivitamata teatavaks asjaomastele ettevõtjatele ja teiste liikmesriikide pädevatele asutustele, anda teatatud koondumise käsitlemise üle asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele järgmistel asjaoludel. 2. Liikmesriik võib 15 tööpäeva jooksul pärast teate koopia kättesaamise kuupäeva omal algatusel või komisjoni üleskutsest lähtudes teatada komisjonile, kes teavitab omakorda asjaomaseid ettevõtjaid, et: a) koondumine ähvardab oluliselt mõjutada konkurentsi selle liikmesriigi turul, millel on kõik konkreetse turu tunnused, või b) koondumine mõjutab konkurentsi selle liikmesriigi turul, millel on kõik konkreetse turu omadused ja mis ei moodusta ühisturu olulist osa. 3. Kui komisjon leiab kõnealuste toodete või teenuste turgu ja lõikes 7 nimetatud geograafilist võrdlusturgu silmas pidades, et selline konkreetne turg ja oht on olemas: a) menetleb ta asja ise vastavalt käesolevale määrusele; või b) annab asja tervikuna või osaliselt üle asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele, et kohaldataks selle liikmesriigi siseriiklikku konkurentsiõigust. Kui komisjon siiski leiab, et kõnealune konkreetne turg või oht puudub, võtab ta vastu sellekohase otsuse ja adresseerib selle asjaomasele liikmesriigile ning menetleb asja ise vastavalt käesolevale määrusele. Juhtudel, kui liikmesriik teatab lõike 2 punkti b kohaselt komisjonile, et koondumine mõjutab konkurentsi tema territooriumil asuval konkreetsel turul, mis ei moodusta ühisturu olulist osa, annab komisjon asjaomase konkreetse turuga seotud asja tervikuna või osaliselt üle, kui ta leiab, et sellist konkreetset turgu mõjutatakse. […]“. 7 Määruse artikkel 22 „Koondumisasjade üleandmine komisjonile“ on sõnastatud järgmiselt: „1. Üks või mitu liikmesriiki võivad taotleda, et komisjon vaataks läbi mis tahes artikli 3 määratlusele vastava koondumise, mis ei ole artikli 1 tähenduses ühenduse seisukohalt oluline, kuid mõjutab liikmesriikide vahelist kaubandust ja ähvardab oluliselt mõjutada konkurentsi taotleva liikmesriigi või taotlevate liikmesriikide territooriumil. Taotlus esitatakse hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates kuupäevast, mil koondumisest teatati või, kui teatamist ei nõuta, liikmesriigis muul viisil teatavaks tehti. 2. Komisjon teavitab liikmesriikide pädevaid asutusi ja asjaomaseid ettevõtjaid viivitamata kõikidest lõike 1 kohaselt saadud taotlustest. Igal teisel liikmesriigil on õigus algse taotlusega ühineda 15 tööpäeva jooksul alates päevast, mil komisjon teda algsest taotlusest teavitas. Kõik koondumisega seotud siseriiklikud tähtajad lükatakse edasi seniks, kui käesolevas artiklis sätestatud korras on otsustatud, kus koondumine läbi vaadatakse. Tähtaegade kulg jätkub hetkest, mil liikmesriik on komisjonile ja asjaomastele ettevõtjatele teatanud, et ta ei soovi taotlusega ühineda. 3. Komisjon võib hiljemalt 10 tööpäeva jooksul alates lõikes 2 sätestatud tähtaja lõppemisest otsustada koondumise läbi vaadata, kui ta leiab, et see mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust või võib oluliselt mõjutada konkurentsi taotleva liikmesriigi või taotlevate liikmesriikide territooriumil. Kui komisjon selle tähtaja jooksul otsust ei tee, loetakse, et ta on otsustanud koondumise vastavalt taotlusele läbi vaadata. Komisjon teatab oma otsusest kõikidele liikmesriikidele ja asjaomastele ettevõtjatele. Ta võib taotleda artikli 4 kohase teate esitamist. Taotluse esitanud liikmesriik või liikmesriigid ei kohalda koondumise suhtes enam oma siseriiklikke õigusakte. 4. Kui komisjon vaatab koondumise läbi vastavalt lõikele 3, kohaldatakse artiklit 2, artikli 4 lõikeid 2 ja 3, artikleid 5 ja 6 ning [8]–21. Artiklit 7 kohaldatakse juhul, kui kuupäeval, mil komisjon teatab asjaomastele ettevõtjatele taotluse esitamisest, pole koondumine veel läbi viidud. Kui artikli 4 kohast teatamist ei nõuta, algab artikli 10 lõikes 1 menetluse alustamiseks sätestatud tähtaja kulg sellele päevale järgneval tööpäeval, mil komisjon teatab asjaomastele ettevõtjatele, et ta on otsustanud koondumise läbi vaadata vastavalt lõikele 3. 5. Komisjon võib teavitada üht või mitut liikmesriiki, et tema arvates vastab koondumine lõikes 1 sätestatud tingimusele. Sellistel juhtudel võib komisjon kutsuda seda liikmesriiki või neid liikmesriike esitama lõike 1 kohast taotlust.“ 8 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna leping (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping“) sisaldab protokolli nr 24 koostöö kohta koondumiste kontrollimise valdkonnas. Protokolli artikli 6 lõike 3 teises lõigus on ette nähtud, et üks või mitu Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riiki võivad ühineda määruse nr 139/2004 artiklis 22 viidatud taotlusega, mille liikmesriik komisjonile esitab, juhul kui koondumine mõjutab kaubandust ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme EFTA riigi vahel ja ähvardab märgatavalt mõjutada konkurentsi taotlusega ühinenud EFTA riigi või riikide territooriumil. Vaidluste taust 9 Vaidluste taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 6–35 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt. Asjaomased ettevõtjad ja kõnealune koondumine 10 Illumina on Ameerika Ühendriikides asutatud äriühing, kes pakub geneetilise ja genoomilise analüüsi järjendamis- ja massiivipõhiseid lahendusi. 11 Illumina sõlmis 20. septembril 2020 ühinemislepingu ja ühinemiskava ainukontrolli omandamise kohta Graili (varem Grail Inc.), samuti Ameerika Ühendriikides asutatud äriühingu üle, kes töötab välja vähivormide varase sõeluuringu vereproovi teste ja kelle kapitalis talle juba kuulus 14,5% osalus (edaspidi „kõnealune koondumine“). 12 Illumina ja Grail avaldasid 21. septembril 2020 pressiteate selle koondumise kohta. Teatamata jätmine 13 Kuna Illumina ja Graili käibed ei ületa asjakohaseid künniseid, arvestades eelkõige asjaolu, et Grailil ei olnud mingit käivet Euroopa Liidus ega mujal maailmas, ei olnud kõnealune koondumine määruse nr 139/2004 artikli 1 tähenduses Euroopa seisukohalt oluline ning sellest seega vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 1 komisjonile ei teatatud. 14 Kõnealusest koondumisest ei teatatud ka liidu liikmesriikides ega EMP lepingu osalisriikides, kuna see ei kuulunud nende koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. Komisjonile üleandmise taotlus 15 Komisjonile esitati 7. detsembril 2020 kaebus kõnealuse koondumise kohta. 16 Komisjon saatis 19. veebruaril 2021 määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 5 alusel liikmesriikidele ja teistele EMP lepingu osalisriikidele kirja, milles teavitas neid kõnealusest koondumisest, selgitas neile põhjuseid, miks ta esmapilgul leiab, et koondumine vastab selle määruse artikli 22 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, ja palus neil esitada viimati nimetatud sätte alusel üleandmistaotlus koondumise läbivaatamiseks (edaspidi „üleskutse“). 17 Komisjon teatas 4. märtsil 2021 Illuminale ja Grailile, et on saatnud üleskutse liikmesriikidele ja teistele EMP lepingu osalisriikidele ning et neil riikidel on võimalus esitada talle määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 alusel üleandmistaotlus. 18 Prantsuse riiklik konkurentsiasutus palus 9. märtsil 2021 komisjonil selle sätte alusel kõnealune koondumine läbi vaadata (edaspidi „üleandmistaotlus“). 19 Komisjon teavitas 10. märtsil 2021 määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 kohaselt üleandmistaotlusest teiste liikmesriikide ja teiste EMP lepingu osalisriikide konkurentsiasutusi ning EFTA järelevalveametit. Komisjon saatis 11. märtsil 2021 Illuminale ja Grailile teabekirja, milles ta teavitas neid üleandmistaotlusest, tuletades neile meelde, et vastavalt selle määruse artiklile 7 ja artikli 22 lõike 4 esimese lõigu teisele lausele ei saa nad kõnealust koondumist läbi viia enne, kui komisjon on üleandmistaotluse tagasi lükanud või tunnistanud koondumise siseturuga kokkusobivaks. 20 Illumina ja Grail esitasid 16. ja 29. märtsil 2021 komisjonile seisukohad, milles nad vaidlesid üleandmistaotlusele vastu. Illumina vastas 2., 7. ja 12. aprillil 2021 teabenõuetele, mille komisjon oli talle saatnud 26. märtsil ja 8. aprillil 2021. 21 Islandi, Norra, Belgia, Madalmaade ja Kreeka riiklikud konkurentsiasutused taotlesid 24., 26. ja 31. märtsi 2021. aasta kirjades üleandmistaotlusega ühinemist määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 alusel ning Islandi ja Norra riiklikud konkurentsiasutused EMP lepingu protokolli nr 24 artikli 6 lõike 3 alusel (edaspidi „liitumistaotlused“). 22 Komisjon avaldas 31. märtsil 2021 suunised ühinemismääruse artiklis 22 sätestatud üleandmismehhanismi kohaldamise kohta teatavat liiki koondumisasjade suhtes (ELT 2021, C 113, lk 1). Vaidlusalused otsused 23 Vaidlusaluste otsustega rahuldas komisjon üleandmistaotluse ja liitumistaotlused. 24 Komisjon leidis esiteks, et üleandmistaotlus esitati määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teises lõigus ette nähtud 15 tööpäeva jooksul alates päevast, mil ta teavitas üleskutsega kõnealusest koondumisest muu hulgas Prantsuse Vabariiki. 25 Teiseks leidis komisjon, et ka Islandi, Norra, Belgia, Madalmaade ja Kreeka riiklikud konkurentsiasutused esitasid liitumistaotlused määruse artikli 22 lõike 2 teises lõigus ette nähtud 15 tööpäeva jooksul alates päevast, mil ta teavitas neid asutusi 10. märtsi 2021. aasta kirjaga üleandmistaotlusest. 26 Kolmandaks leidis komisjon, et kõnealune koondumine vastab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, mistõttu võisid liikmesriigid temalt taotleda koondumise läbivaatamist, kuigi see ei olnud Euroopa seisukohalt oluline. 27 Komisjon leidis sellega seoses, et liikmesriigid võivad esitada talle taotluse läbi vaadata mis tahes koondumine, „mille jaoks neil puudub pädevus“, kui määruse artiklis 22 sätestatud tingimused on täidetud. Menetlus Üldkohtus 28 Illumina esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. aprillil 2021 ja mis registreeriti numbriga T‑227/21. 29 Üldkohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) president andis 2. juuli 2021. aasta määrusega Grailile loa astuda menetlusse Illumina nõuete toetuseks. 30 Üldkohtu kolmanda koja (laiendatud koosseisus) president andis 12. ja 22. juuli ning 6. augusti 2021. aasta otsustega ning 25. augusti 2021. aasta määrusega vastavalt Madalmaade Kuningriigile, Prantsuse Vabariigile, Kreeka Vabariigile ja EFTA järelevalveametile loa astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. 31 Üldkohtu kantseleisse 18. augustil 2021 saabunud dokumendis teatas Illumina Üldkohtule, et ta omandas samal päeval kõik Graili aktsiad, kuid kehtestas varade eraldamise, et tagada, et ta ei teosta selle äriühingu üle kontrolli. 32 Komisjon palus 7. oktoobril 2021 Üldkohtul seda omandamist arvestades võtta Graililt menetlusse astuja staatus. 33 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 16. detsembri 2021. aasta kohtuistungil. Vaidlustatud kohtuotsus 34 Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuses rahuldamata komisjoni taotluse võtta Graililt menetlusse astuja staatus (punktid 53–59) ning leidis, et hagi tuleb tunnistada esiteks vastuvõetamatuks osas, milles see oli esitatud teabekirja peale, ja teiseks vastuvõetavaks osas, milles paluti tühistada vaidlusalused otsused (punktid 60–82), ning analüüsis seejärel Illumina hagi põhjendamiseks esitatud kolme väidet. Neist esimese väite kohaselt puudus komisjonil pädevus vaadata läbi koondumine, mis ei kuulu komisjonilt läbivaatamist taotlenud liikmesriigi koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. Teise väite kohaselt esitati üleandmistaotlus hilinenult, sest seda ei esitatud määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teises lõigus sätestatud tähtaja jooksul, ning rikuti õiguskindluse ja hea halduse põhimõtteid, võttes arvesse komisjoni viivitust üleskutse saatmisel. Kolmanda väite kohaselt rikuti õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid, kuna kuupäeval, mil Illumina ja Grail olid kõnealuses koondumises kokku leppinud, oli komisjon oma otsustuspraktikas keeldunud läbi vaatamast koondumisi, mis ei kuulu koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. 35 Leides, et ükski neist väidetest ei ole põhjendatud, jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata. 36 Esimesena, mis puudutab väidet komisjoni pädevuse puudumise kohta, siis otsustas Üldkohus määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu grammatilise, ajaloolise, kontekstipõhise ja teleoloogilise tõlgendamise tulemusel, et liikmesriigid võivad selles sättes ette nähtud tingimustel taotleda sellise koondumise üleandmist, mis ei ole Euroopa seisukohalt oluline, sõltumata oma koondumiste ex ante kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide olemasolust või ulatusest. Üldkohus järeldas sellest, et komisjonil oli õigus vaidlusaluste otsustega rahuldada üleandmistaotlus ja liitumistaotlused (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 183 ja 184). 37 Üldkohus leidis sellega seoses, et Illumina ja Graili argumendid ei sea seda tõlgendust kahtluse alla. 38 Esiteks lükkas Üldkohus tagasi Illumina väite, et liikmesriigil, kes on võtnud vastu riigisisesed õigusnormid, mis reguleerivad selliste koondumiste kontrolli, mis ei ole Euroopa seisukohalt olulised, ei ole võimalik neid koondumisi komisjonile üle anda, kui need ei kuulu nende õigusnormide kohaldamisalasse. Üldkohus leidis muu hulgas, et vastavalt ELL artikli 4 lõikes 1, tõlgendatuna koostoimes ELL artikliga 5, sätestatud pädevuse andmise põhimõttele kuulub koondumine – mis ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse, kuna määruse nr 139/2004 artiklis 1 ette nähtud käibekünniseid ei ületata – vaikimisi liikmesriikide pädevusse. Seega on liidu õiguse seisukohast viimati nimetatud liikmesriigid endiselt pädevad nimetatud määruse artikli 22 alusel taotlust esitama (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 153–156). 39 Teiseks leidis Üldkohus, et vaidlusalustes otsustes määruse nr 139/2004 artiklile 22 antud tõlgendus, mille kohaselt võib liikmesriik taotleda koondumise üleandmist selle sätte alusel, sõltumata koondumiste ex ante kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide olemasolust või ulatusest, on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Eelkõige tagab see tõlgendus, et see säte kujutab endast selle põhimõtte seisukohast „tõhusat korrektiivmeedet“ selle määruse põhjenduse 11 tähenduses, kaitstes liikmesriikide huve. Lisaks tagab see nimetatud määruse põhjenduse 14 kohaselt asja arutamise sellest põhimõttest lähtudes kõige pädevamas asutuses (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 157–166). 40 Kolmandaks otsustas Üldkohus, et see tõlgendus on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ega lähe kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada eesmärk tagada, et konkurentsi siseturul ei moonutataks, nagu nägi ette liidu seadusandja määruse nr 139/2004 põhjenduses 6. Üldkohus märkis muu hulgas, et vaidlusalustes otsustes selle määruse artiklile 22 antud tõlgendus võimaldab komisjonil selle artikli alusel läbi vaadata koondumise üksnes teatud erijuhtudel, kui määruse artikli 22 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud neli kumulatiivset kriteeriumi on täidetud (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 167–172). 41 Neljandaks leidis Üldkohus, et määruse nr 139/2004 artikli 22 tõlgendus, mida toetavad Illumina ja Grail ning mis seab selle sätte kohaldamise sõltuvusse koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalast, nähes samas ette erandi liikmesriikidele, kellel selliseid õigusnorme ei ole, tooks kaasa ebakindluse koondumiste osas, mis kuuluvad selle sätte kohaldamisalasse. Seevastu vaidlusalustes otsustes antud tõlgendus seaks selle artikli kohaldamise sõltuvusse üksnes selle määruse artikli 22 lõike 1 esimeses lõigus ette nähtud nelja kumulatiivse kriteeriumi täitmisest, mis tagavad kooskõlas õiguskindluse põhimõttega artikli 22 ühetaolise kohaldamise liidus (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 173–178). 42 Viiendaks leidis Üldkohus, et vaidlusalustes otsustes antud tõlgendus säilitab määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel tehtud üleandmiste erandlikkuse, millele Illumina tugineb, sest komisjoni kontrollipädevus sõltub peamiselt selle määruse artiklis 1 kindlaks määratud käibekünniste ületamisest ning määruse artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanism kujutab endast üksnes lisapädevust, mis võimaldab teatud erijuhtudel ja väga täpsetel tingimustel komisjonil ühe või mitme liikmesriigi taotlusel läbi vaadata ka koondumise, mis neid künniseid ei ületa, vaatamata selle piiriülesele mõjule, mis võtab arvesse artikli 22 kui „korrektiivmeetme“ ülesannet (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 182). 43 Teisena, mis puudutab väidet, et üleandmistaotlus esitati hilinenult ning rikuti õiguskindluse ja hea halduse põhimõtteid, siis leidis Üldkohus ühelt poolt, et üleandmistaotlus esitati 15 päeva jooksul pärast üleskutse saatmist, mis kujutas endast „teatavakstegemist“ määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu tähenduses (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 214). Teiselt poolt leidis Üldkohus, et kui komisjon oleks üleskutse saatnud ebamõistliku tähtaja jooksul, siis ainuüksi sellest asjaolust ei piisaks kaitseõiguste rikkumise tõendamiseks (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 239 ja 242). 44 Kolmanda ja viimasena, mis puudutab väidet õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumise kohta, siis lükkas Üldkohus selle tagasi eelkõige põhjusel, et Illumina ei ole tõendanud, et komisjon on talle andnud täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi selle kohta, kuidas käsitletakse koondumisi, mis ei kuulu koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 263). Menetlus Euroopa Kohtus ja apellatsioonimenetluse poolte nõuded Liitmine 45 Illumina ja Grail esitasid käesolevad apellatsioonkaebused, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse vastavalt 22. ja 30. septembril 2022. 46 Euroopa Kohtu president otsustas 21. detsembril 2022 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 54 lõike 2 alusel liita käesolevad kohtuasjad menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides. Menetlusse astumise avaldused 47 Euroopa Kohtu presidendi 14. veebruari 2023. aasta otsusega anti Eesti Vabariigile luba astuda kohtuasjas C‑625/22 P menetlusse Graili nõuete toetuseks. 48 Euroopa Kohtu presidendi 10. märtsi 2023. aasta määrusega Illumina vs. komisjon (C‑611/22 P, EU:C:2023:205) anti Biocom Californiale luba astuda kohtuasjas C‑611/22 P menetlusse Illumina nõuete toetuseks. 49 Euroopa Kohtu presidendi 10. märtsi 2023. aasta määrusega Grail vs. komisjon (C‑625/22 P, EU:C:2023:227) jäeti seevastu rahuldamata menetlusse astumise avaldused, mille esitasid association française des juristes d’entreprise (AFJE; Prantsuse ettevõttejuristide ühendus) ja association européenne des juristes d’entreprise (AEJE; Euroopa ettevõttejuristide ühendus). Kiirendatud menetluse kohaldamise taotlused 50 Euroopa Kohtu kantseleisse 8. ja 20. detsembril 2022 saabunud eraldi dokumentidega palus komisjon, et käesolevate kohtuasjade suhtes kohaldataks kiirendatud menetlust, mis on ette nähtud kodukorra artiklites 133–136 ja mida kodukorra artikli 190 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes. 51 Oma taotluste põhjendamiseks väitis komisjon sisuliselt, et kõnealust koondumist käsitlevad otsused, eelkõige määruse nr 139/2004 artikli 8 lõike 3 alusel tehtud komisjoni 6. septembri 2022. aasta otsus C(2022) 6454 (final), millega tunnistatakse koondumine siseturuga ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu toimimisega kokkusobimatuks, selle määruse artikli 8 lõike 5 punktide a ja c alusel tehtud otsused ning kõik tulevased otsused, millega nõutakse nimetatud määruse artikli 8 lõike 4 alusel koondumise lõpetamist ja määratakse määruse artikli 7 lõike 1 rikkumise eest trahvid, lähtuvad eeldusest, et komisjon on pädev seda koondumist läbi vaatama. Seega on nii komisjoni kui ka Illumina ja Graili huvides ning üldisemalt hea õigusemõistmise huvides, et komisjoni pädevuse küsimus, mille lahendamine on Euroopa Kohtu ülesanne, lahendataks võimalikult kiiresti. 52 Kodukorra artikli 133 lõikes 1 on ette nähtud, et hageja või kostja taotlusel võib Euroopa Kohtu president, olles vastaspoole, ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, otsustada lahendada kohtuasja kiirendatud menetluses, kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul. 53 Euroopa Kohtu president otsustas 10. jaanuaril 2023 pärast vastaspoolte, ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist jätta komisjoni taotlused rahuldamata. 54 Arvestades käesolevate kohtuasjade tundlikku ja kompleksset laadi, on nimelt keeruline need lahendada kiirendatud menetluses, eelkõige seetõttu, et ei tundunud asjakohane lühendada Euroopa Kohtu menetluse kirjalikku osa (vt analoogia alusel 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 103 ning seal viidatud kohtupraktika). 55 Kohtuasjade lahendamine kiirendatud menetluses tundus veelgi vähem asjakohane seetõttu, et lisaks esitatud küsimuste süsteemsele olulisusele ja keerukusele esitasid Illumina ja Grail – kellel selles staadiumis ei olnud võimalust tutvuda komisjoni vastustega apellatsioonkaebusele ning kellelt ei tohtinud a priori võtta võimalust esitada repliiki – tõsiseid vastuväiteid. 56 Liidu institutsioonide huvi – mis on küll õiguspärane – määrata võimalikult kiiresti kindlaks neile liidu õigusest tulenevate õiguste ja eesõiguste ulatus ei ole igal juhul selline, et see võimaldaks tuvastada erilise asjaolu olemasolu, mis võiks õigustada kohtuasja lahendamist kiirendatud menetluses (vt selle kohta 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (protokoll nr 36), C‑207/21 P, EU:C:2022:560, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). 57 Võttes arvesse käesolevate kohtuasjade tähtsust, otsustas Euroopa Kohtu president neid siiski menetleda eelisjärjekorras kodukorra artikli 53 lõike 3 alusel (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi 18. oktoobri 2017. aasta määrus Weiss jt, C‑493/17, EU:C:2017:792, punktid 13 ja 14, ning 8. septembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja nõukogu vs. Carreras Sequeros jt, C‑119/19 P ja C‑126/19 P, EU:C:2020:676, punkt 41). Apellatsioonkaebuste poolte nõuded 58 Illumina (kohtuasi C‑611/22 P) ja Grail (kohtuasi C‑625/22 P) paluvad oma vastavates apellatsioonkaebustes Euroopa Kohtul: – tühistada vaidlustatud kohtuotsus; – tühistada vaidlusalused otsused, üleandmistaotlus ja teabekiri ning – mõista nii apellatsioonimenetluse kui ka Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja komisjonilt. 59 Komisjon palub Euroopa Kohtul: – jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja – mõista kohtukulud välja Illuminalt ja Graililt. 60 Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. 61 Madalmaade Kuningriik palub Euroopa Kohtul: – jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja – mõista kohtukulud välja Illuminalt ja Graililt. 62 EFTA järelevalveamet palub Euroopa Kohtul: – jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja – mõista kohtukulud välja Illuminalt ja Graililt. 63 Biocom California, kes astus menetlusse Illumina toetuseks (kohtuasi C‑611/22 P), palub Euroopa Kohtul: – tühistada vaidlustatud kohtuotsus; – tühistada vaidlusalused otsused, üleandmistaotlus ja teabekiri ning – mõista komisjonilt välja käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud, sealhulgas tema enda kohtukulud. 64 Eesti Vabariik, kes astus menetlusse Graili nõuete toetuseks (kohtuasi C‑625/22 P), menetlusse astuja seisukohti ei esitanud. Apellatsioonkaebused 65 Kohtuasjas C‑611/22 P esitatud apellatsioonkaebust põhjendab Illumina kolme väitega. 66 Esimeses väites kinnitab Illumina, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas määruse nr 139/2004 artikli 22 lõiget 1 nii, et see võimaldab liikmesriigil, kes on kehtestanud koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, paluda komisjonil läbi vaadata koondumine, mis ei vasta tingimustele, mis on nõutavad selle läbivaatamiseks nende õigusnormide alusel. Teises väites leiab Illumina, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi väite, et üleandmistaotlus esitati hilinenult ning rikuti õiguskindluse ja hea halduse põhimõtteid. Illumina kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta hindas tema argumente õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumise kohta, arvestades täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, mille komisjoni asepresident väidetavalt andis. 67 Grail esitab kohtuasjas C‑625/22 P esitatud apellatsioonkaebuse põhjendamiseks samuti kolm väidet, mis puudutavad vastavalt õigusnormi rikkumist määruse nr 139/2004 artikli 22 tõlgendamisel, õigusnormi rikkumist seoses komisjoni ebamõistliku viivitusega ning õigusnormi rikkumist õiguspärasel ootusel ja õiguskindlusel põhineva väite hindamisel; need väited kattuvad suures osas Illumina esitatud väidetega. 68 Kõigepealt tuleb koos analüüsida apellatsioonkaebuste esimest väidet, mille kohaselt on tehtud vigu määruse nr 139/2004 artikli 22, eelkõige selle lõike 1 tõlgendamisel. Poolte argumendid 69 Illumina väitel on väär Üldkohtu tõlgendus, mille kohaselt võimaldab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõige 1 liikmesriigil taotleda komisjonile sellise koondumise üleandmist, mida tema enda koondumiste kontrolli reguleerivad õigusnormid ei võimalda tal kontrollida. 70 Esimesena ei võtnud Üldkohus õigesti arvesse õiguskindluse, proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid. 71 Kõigepealt väidab Illumina, et määrusega nr 139/2004 kehtestatud kord väljendab õiguskindluse põhimõtet, kuna selles kasutatakse komisjoni pädevusse kuuluvate Euroopa seisukohalt oluliste koondumiste määratlemiseks objektiivseid käibekünniseid ja rangeid tähtaegu koondumiste läbivaatamiseks. Üldkohtu tõlgendus, mis on esitatud eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 174 ja 175, toob aga kaasa ilmse õiguskindlusetuse, kuna see muudab võimalikuks kontrolli koondumiste üle, mis ei ületa ei käibekünniseid, mis on vajalikud, et koondumine oleks Euroopa seisukohalt oluline, ega riigisiseselt kindlaks määratud kontrollikünniseid. See võimalik lisakontroll väljaspool selle määruse ja riigisiseste õigusaktidega kehtestatud süsteeme suurendab ebakindlust, millega koondumise osalised kokku puutuvad, et saada teada, kas seda võidakse kontrollida ja kas seda saab seega keelata, muuta või edasi lükata. 72 Samuti tekitab Üldkohtu tõlgendus õiguskindlusetuse, kuna tema poolt kindlaks määratud pädevuseeskirjad põhinevad üksnes määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kvalitatiivsetel kriteeriumidel ega võta arvesse selle määruse teistes sätetes ja liikmesriikide vastu võetud koondumiste kontrolli reguleerivates riigisisestes õigusnormides valitud lähenemisviisi. 73 See tõlgendus, mis ei kehtesta liikmesriikidele mingit tähtaega koondumiste komisjonile üleandmise taotlemiseks, tekitab lisaks ajalise ebakindluse ja ohu, et koondumiste läbivaatamine viibib. 74 Mis puudutab seejärel proportsionaalsuse põhimõtet, siis põhinevad ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 167–172 antud Üldkohtu hinnangud õigusnormi rikkumistel. Illumina väidab eelkõige, et Üldkohtu tõlgendus kohustab koondumise osalisi, kes ei ületa ei määruses nr 139/2004 kehtestatud käibekünniseid ega riigisisesel tasandil kindlaks määratud kontrollikünniseid, õiguskindluse huvides teatama nendest koondumistest igale liikmesriigile, kes on omakorda kohustatud neid teatamisi menetlema. 75 Lõpuks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 160–166 vääralt subsidiaarsuse põhimõtet ja komisjoni pädevust, võimaldades komisjonil mööda minna seadusandlikust menetlusest ja muuta de facto määrusega nr 139/2004 kehtestatud pädevuskünniseid. Komisjon püüab Üldkohtu heakskiidul kõrvaldada väidetavad lüngad liidu ja liikmesriikide koondumiste kontrolli reguleerivates õigusnormides, lubades kontrollida koondumisi, mis ei ületa ei käibekünniseid, mis on vajalikud, et need oleks Euroopa seisukohalt olulised, ega riigisisesel tasandil kindlaks määratud kontrollikünniseid, ning läheb nii mööda õigusnormidest tulenevatest põhinõuetest, mis on vajalikud liidu õiguse ja asjakohaste riigisiseste õigusnormide muutmiseks. 76 Teisena eksis Üldkohus määruse nr 139/2004 ja selle artikli 22 eesmärgi tuvastamisel ning analüüsimisel. 77 Illumina leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 140 ja 142 peegeldavad selle määruse põhjenduste ekslikku mõistmist ning moonutavad tõlgendusviisi, mida Üldkohus peab järgima. Esiteks on ekslik väita, et koondumisi, millel on märkimisväärne mõju konkurentsistruktuurile liidus, vaadatakse läbi üksnes liidu tasandil. Teiseks ei näe see määrus ette globaalset süsteemi, mis tagaks, et kontrollitakse kõiki koondumisi, mis mõjutavad konkurentsistruktuuri liidus. Võimalikud lüngad tuleks selle asemel kõrvaldada üksnes seadusandlikul teel. Kolmandaks, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 esitatud Üldkohtu kinnituses, et määrus nr 139/2004 sisaldab mehhanisme käibekünniste kasutamisest tulenevate lünkade kõrvaldamiseks, jäetakse tähelepanuta asjaolu, et määruse nr 4064/89 ja seejärel määruse nr 139/2004 väljatöötamisel toimus nende künniste üle pikk arutelu. Kasutades pigem objektiivseid käibekünniseid kui kvalitatiivseid hindamiskriteeriume, tagab liidu seadusandja koondumise osalistele ja liikmesriikidele õiguskindluse, mis peegeldab liikmesriikide ja komisjoni saavutatud kompromissi. 78 Üldkohtu määruse nr 139/2004 eesmärgi kirjeldus viis selleni, et ta kasutas muu hulgas selle määruse artiklis 22 ette nähtud „korrektiivmeetmete“ liiga laia tõlgendust, mis muutis liikmesriikide ja liidu vahelist pädevuse jaotust viimase kasuks. Lisaks jättis Üldkohus oma teleoloogilises hinnangus tähelepanuta küsimuse, kuidas tuleb liidu seadusandja arvates tõlgendada selle määruse artiklit 22, et teha kindlaks, milline asutus on asja arutamiseks „kõige pädevam“ määruse põhjenduse 14 tähenduses, kui koondumist ei ole pädevad läbi vaatama ei riiklikud konkurentsiasutused ega liidu asutused. 79 Kolmandana väidab Illumina, tuginedes eelkõige 3. aprilli 2003. aasta kohtuotsusele Royal Philips Electronics vs. komisjon (T‑119/02, EU:T:2003:101, punkt 354), et Üldkohus ei hinnanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182 õigesti määruse nr 139/2004 artikli 22 erandlikku laadi ega järginud reeglit, mille kohaselt tuleb erandit kehtestavat sätet tõlgendada kitsalt. 80 Neljandana ei kohaldanud Üldkohus määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 analüüsimisel õigesti grammatilise, ajaloolise, kontekstipõhise ja teleoloogilise tõlgendamise põhimõtteid. 81 Grail väidab samuti, et Üldkohus tegi tõlgendamisvea, kui ta otsustas, et määruse nr 139/2004 artikkel 22 annab komisjonile pädevuse vaadata läbi koondumine, mis ei ole Euroopa seisukohalt oluline ja mille on talle üle andnud liikmesriik, kes ise ei ole oma koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaselt pädev seda koondumist läbi vaatama. Ükski õigesti kohaldatud tõlgendamismeetod ei toeta Üldkohtu sellist tõlgendust. 82 Esimesena väidab Grail, et Üldkohtu grammatiline tõlgendus omistab ekslikult suure väärtuse sõnale any (mis tahes), mis eelneb määruse nr 139/2004 artikli 22 ingliskeelses versioonis sõnale „koondumine“ (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 91 ja 94), ning see tõlgendus ei võta arvesse selle määruse teisi keeleversioone. 83 Teisena on Üldkohtu ajaloolises tõlgenduses palju puudusi. Kõigepealt põhineb see tõlgendus vaid kolmel dokumendil, millest kõik on komisjoni koostatud, ja jätab tähelepanuta muud tõlgendamise elemendid, sealhulgas määruse nr 4064/89, nõukogu 30. juuni 1997. aasta määruse (EÜ) nr 1310/97, millega muudetakse määrust nr 4064/89 (EÜT 1997, L 180, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 164), ja määruse nr 139/2004 ettevalmistavad materjalid. Seejärel, kõik dokumendid, millele Üldkohus tugines määruse nr 4064/89 artikli 22 esmase eesmärgi tõlgendamisel (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 96), avaldati pärast selle määruse vastuvõtmist, kuigi viidata oleks tulnud teabele seadusandja tahte kohta nimetatud määruse vastuvõtmise ajal. Lisaks ei ole Üldkohtu järgitud ajaloolise arutluskäigu mitu võtmepunkti veenvad, sest need ei vasta kesksele küsimusele, kas komisjon on määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel pädev läbi vaatama koondumist, mille talle annab üle liikmesriik, kellel on koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, kuid mis ei kuulu nende õigusnormide kohaldamisalasse. Samuti ei kinnita ükski vaidlustatud kohtuotsuses viidatud piiratud allikatest Üldkohtu ajaloolist tõlgendust, mis põhineb ideel, et sellel sättel on muu eesmärk kui võimaldada liikmesriikidel, kellel puuduvad koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, anda koondumised üle komisjonile. Lõpuks sisaldab see tõlgendus ilmselgelt ekslikke kinnitusi, eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107–109. 84 Graili arvates võimaldab ettevalmistavate materjalide õige analüüs järeldada, et määruse nr 4064/89 artikkel 22 ei olnud selle vastuvõtmise ajal kohaldatav mitte nende liikmesriikide suhtes, kellel on koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, vaid nende liikmesriikide suhtes, kellel sellised õigusnormid puuduvad, et nad võiksid paluda komisjonil läbi vaadata ja olenevalt olukorrast keelata koondumised, mis ei ületa selles määruses sätestatud käibekünniseid. Selle sätte järjestikused muudatused 1997. ja 2004. aastal lisasid sellele eesmärgile üksnes eesmärgi vähendada ohtu, et liikmesriigid vaatavad sama koondumist läbi paralleelselt, võimaldades koondumise läbivaatamiseks pädevatel liikmesriikidel anda koondumise komisjonile üle, kui nad leiavad, et komisjonil on paremad võimalused tegutseda. 85 Ettevalmistavad materjalid ei toeta seega järeldusi, millele Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses jõudis, vaid räägivad neile vastu. 86 Kolmandana sisaldab ka Üldkohtu kontekstipõhine tõlgendus olulisi puudusi. Argumendid, mis on esitatud eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 126–130 ja 132, ei ole seega veenvad. Lisaks keeldus Üldkohus ekslikult arvesse võtmast teatavaid dokumente, sealhulgas komisjoni teatise eelnõu koondumisasjade üleandmise kohta (ELT 2005, C 56, lk 2), mis on kontekstipõhise tõlgendamise seisukohast ometi asjakohased. 87 Grail lisab, et Üldkohus jättis suures osas tähelepanuta mitu määruse nr 139/2004 sätet ning tema tõlgendus määruse artiklile 22 on nendega vastuolus. Ta viitab täpsemalt selle määruse artikli 1 lõigetele 4 ja 5, artikli 22 lõike 2 kolmandale lõigule ning lõike 3 kolmandale lõigule. Grail väidab samuti, et määruse põhjenduse 15 sõnastus, milles on kasutatud väljendit „kelle pädevusse […] samuti kuulub“, on vastuolus tõlgendusega, mille andis komisjon ja millega Üldkohus nõustus. 88 Neljandana on samuti puudulik Üldkohtu teleoloogiline tõlgendus. Esiteks ei ole põhjendatud Üldkohtu kinnitus, et määruse nr 139/2004 eesmärk on võimaldada kontrollida „kõiki koondumisi“, mis mõjutavad konkurentsi liidus, sõltumata käibekünnistest (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 140–143). Teiseks ei tugine Üldkohtu seisukoht, et üleandmismehhanismid kujutavad endast „tõhusat korrektiivmeedet“ käibekünnistega seotud puuduste kõrvaldamiseks, ühelegi pretsedendile ja on täiesti alusetu (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 142). 89 Graili sõnul annab teleoloogilisel tõlgendusel rajanev Üldkohtu arutluskäik määrusega nr 139/2004 vastuolus olevaid tulemusi. Esiteks võimaldab see tõlgendus komisjonil läbi viia koondumiste ex post kontrolli, nagu ta sõnaselgelt möönis oma suuniste ühinemismääruse artiklis 22 sätestatud üleandmismehhanismi kohaldamise kohta teatud liiki koondumisasjade suhtes punktis 21. Seega läheks see vastuollu eesmärgiga kehtestada ex ante kontrolli süsteem, mis nõuab, et koondumisi kontrollitaks rangete tähtaegade jooksul, ning kujutaks endast liidu koondumiste kontrolli süsteemis „koperniklikku pööret“. Teiseks, kui seda tõlgendust ei parandata, oleks sellel olulised praktilised tagajärjed ettevõtjatele ja riiklikele konkurentsiasutustele, kuna see õõnestaks tõhususe ja õiguskindluse põhimõtteid, mis on üle 30 aasta olnud liidus koondumiste kontrolli aluseks. Kolmandaks võimaldab sama tõlgendus mööda minna määruses nr 139/2004 ette nähtud käibekünnistest ja kahjustab seega selle määrusega kehtestatud koondumiste kontrolli korra ootuspärasust, tuues kaasa tõsiseid tagajärgi õiguskindlusele. Neljandaks märgib Grail, et kui liidu seadusandja kavatsus oli võimaldada komisjonil läbi vaadata kõiki koondumisi – mis ei nähtu kuidagi selle määruse ettevalmistavatest materjalidest –, võib tekkida küsimus, mis mõte on sellisel korral, mis põhineb pigem liikmesriikide üleandmistel, mille suhtes puudub kindlus, kui komisjoni otsesel õigusel läbi vaadata mis tahes potentsiaalselt probleemset koondumist, sõltumata Euroopa ja riigisisestest käibekünnistest. 90 Biocom California, kes astus kohtuasjas C‑611/22 P menetlusse Illumina toetuseks, leiab samuti, et Üldkohtu tõlgendus, mille kohaselt võib määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel taotluse esitada ja selle rahuldada, sõltumata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalast, ei ole kooskõlas õiguskindluse ja proportsionaalsuse aluspõhimõtetega. 91 Komisjon vaidleb vastu argumentidele, mille Illumina ja Grail esitasid oma apellatsioonkaebuste esimese väite põhjendamiseks. 92 Illumina apellatsioonkaebuse esimese väite kohta märgib komisjon kõigepealt, et see põhineb kahel põhimõttelisel veal määruse nr 139/2004 laadi osas. Esimene viga puudutab asjaolu, et Illumina viitab ekslikult selle määrusega kehtestatud „ainukontrolli“ põhimõttele, mis viitab üksnes Euroopa seisukohalt olulistele koondumistele, sest vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud kohtuotsus sellist koondumist ei puuduta. Teine põhimõtteline viga seisneb asjaolus, et Illumina leiab ekslikult, et nimetatud määrusega liikmesriikidele antud õigused sõltuvad koondumiste kontrolli reguleerivatest riigisisestest õigusnormidest. Nimelt on võimalik tugineda EÜ artiklile 308 (nüüd ELTL artikkel 352), mille alusel määrus nr 139/2004 vastu võeti, „et luua riigisiseste õiguste üleselt uusi õigusi“. Illumina ei võta arvesse selle määruse artikli 22 enda olemasolu, mis on „näide õigusest, mis tuleneb riigisiseste õiguste üleselt loodud liidu õigusest“, ega õigust, mille see annab ELTL artikli 352 alusel liikmesriikidele anda koondumine üle komisjonile, olenemata asjaolust, et neil puudub pädevus seda läbi vaadata. 93 Komisjoni hinnangul on Illumina apellatsioonkaebuse esimene väide tulemusetu. Nimelt ei sea Illumina kuidagi kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punkte 90–94, milles Üldkohus määruse nr 139/2004 artikli 22 grammatilise tõlgenduse tulemusena leidis, et selle sätte selgest sõnastusest piisab komisjoni väite põhjendamiseks. Komisjon leiab sellega seoses, et kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse punkti 95 tuleb tõlgendada nii, et kohtuotsuse punktis 183 esitatud järelduse tegemisel oli siiski vaja tugineda muudele tõlgendusmeetoditele, siis rikkus Üldkohus õigusnormi. Ta leiab seega, et Euroopa Kohus peab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused selles küsimuses asendama ja otsustama, et esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse esimese väite tagasilükkamiseks piisab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 grammatilisest tõlgendusest. Neil asjaoludel, arvestades et kõik Illumina apellatsioonkaebuse esimese väite raames esitatud argumendid põhinevad muudel tõlgendamismeetoditel kui grammatiline tõlgendamine, on see väide tulemusetu ja seda ei ole vaja analüüsida. 94 Teise võimalusena väidab komisjon, et esimene väide on põhjendamatu. Isegi kui eeldada, et apellatsioonkaebuses viidatud tõlgendusmeetodeid tuleb arvesse võtta, ei selgita Illumina apellatsioonkaebuses, kuidas tema nendele teistele meetoditele tuginevad väited on piisavad, et kalduda kõrvale määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 selgest tähendusest. 95 Komisjoni arvates põhineb üldine seisukoht, et vaidlustatud kohtuotsus toob kaasa õiguskindlusetuse, põhimõttelistel vigadel, kuna selles ei võeta arvesse asjaolu, et see säte annab liikmesriikidele koondumise üleandmise õiguse, mis eksisteerib kõrgemal koondumiste kontrolli reguleerivate riigisisestest õigusnormidest. Mis puudutab argumenti, et määruse nr 139/2004 artikli 22 kohane pädevus ei ole piiratud ühegi objektiivse käibekünnisega, siis väidab komisjon, et see on vastuvõetamatu, kuna tegemist on uue argumendiga. Lisaks on see argument õiguslikult ja faktiliselt väär eelkõige seetõttu, et ei ole kuidagi kindlaks määratud, et igasugune pädevuse künnis koondumiste kontrolli valdkonnas peab põhinema käibel. Etteheide, et puudub tähtaeg, mille jooksul liikmesriik võib algatada üleandmise määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel, põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 181 kallutatud tõlgendusel. 96 Proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohta väidab komisjon, et Illumina ei esitanud Üldkohtus ühtegi väidet, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ei olnud kõnealune koondumine siseturul tõhusat konkurentsi märkimisväärselt takistada võiv koondumine. Seega puudub igasugune alus, mille põhjal Illumina saaks apellatsioonkaebuses vaidlustada vaidlusaluse otsuse proportsionaalsuse. Igal juhul, isegi kui oletada, et Euroopa Kohus peab vajalikuks apellatsioonkaebust selles küsimuses analüüsida, väidab komisjon, et Illumina väited on asjakohatud ja põhjendamata. 97 Subsidiaarsuse põhimõtte väidetava rikkumise kohta leiab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et ta on pädev vastama Illumina argumentidele selle põhimõtte kohaldamise kohta. Ta väidab ühelt poolt, et Illumina ei ole tuginenud määruse nr 139/2004 artikli 22 kohaldamatusele põhjusel, et see ei ole kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Teiselt poolt leiab ta, et Illuminal ei olnud õigust vaidlustada vaidlusaluse otsuse kooskõla selle põhimõttega, kuna see põhimõte ei puutu selle artikli alusel vastu võetud aktide õiguspärasuse kontrolli puhul asjasse. Komisjon väidab seega peamiselt, et Üldkohtul ei olnud vaja analüüsida argumente subsidiaarsuse põhimõtte rikkumise kohta ja et Euroopa Kohus peab selles osas põhjendused asendama, lükates Illumina argumendid kui asjakohatud tagasi. 98 Igal juhul, isegi kui eeldada, et Euroopa Kohus peab vajalikuks neid argumente analüüsida, rõhutab komisjon, et need räägivad vastu Üldkohtus esitatud hagiavalduse argumentidele, et need on põhjendamatud, kui tegemist on liikmesriigi poolt saadetud üleandmistaotlusega, ja et need jätavad tähelepanuta määruse nr 139/2004 artikli 22 olemuse. 99 Mis puudutab määruse nr 139/2004 ja selle artikli 22 eesmärki, siis leiab komisjon, et Illumina moonutab vaidlustatud kohtuotsuse punktide 140 ja 142 tähendust ning jätab tähelepanuta asjaolu, et kaugel sellest, et taotleda teistsugust eesmärki kui sellel määrusel, võimaldab komisjoni tõlgendus vastavalt selle määruse põhjenduses 6 nimetatud eesmärgile „tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi ja nende mõju konkurentsi struktuurile [liidus]“. 100 Mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 22 kui erandi laadi, siis rõhutab komisjon, et isegi kui eeldada, et Illumina argumendid ei ole tulemusetud, on need põhjendamatud. Eelkõige üritab Illumina vääralt käesolevaid kohtuasju võrrelda kohtuasjaga, milles tehti 3. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Royal Philips Electronics vs. komisjon (T‑119/02, EU:T:2003:101, punkt 354). 101 Graili apellatsioonkaebuse esimeses väites konkreetselt esitatud argumentide kohta väidab komisjon, et ka need tuleb tagasi lükata. 102 Sissejuhatuseks rõhutab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 esitatud Üldkohtu hinnang, mille kohaselt on määruse nr 139/2004 eesmärk „võimaldada kontrolli koondumiste üle, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul“, on kooskõlas määruse nr 4064/89 põhjendustega 6 ja 7, mille kohaselt EÜ asutamislepingu artiklid 85 ja 86 (hiljem EÜ artiklid 81 ja 82, nüüd ELTL artiklid 101 ja 102) „ei hõlma […] kõiki selliseid tehinguid, mis võivad osutuda kokkusobimatuks asutamislepingus ettenähtud moonutamata konkurentsi süsteemiga“, ning et seega oli vaja kehtestada EÜ asutamislepingu artiklil 235 (hiljem EÜ artikkel 308, nüüd ELTL artikkel 352) põhinevad õigusnormid, mis „võimalda[vad] tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi sõltuvalt nende mõjust konkurentsi struktuurile ühenduses“. Komisjon leiab, et Grail ei käsitle kuidagi tagajärgi, mis tulenevad ELTL artiklile 352 tuginemisest. Määruse nr 139/2004 artikliga 22 liikmesriikidele antud võimalus taotleda koondumise üleandmist on aga näide liidu õiguses ette nähtud sellise õiguse teostamisest, mis eksisteerib riigisiseste õiguste üleselt. 103 Komisjon väidab, et Graili apellatsioonkaebuse esimene väide on tulemusetu kahel põhjusel. Esiteks ei vaidlusta Grail kindlalt vaidlustatud kohtuotsuse punkte 183 ja 184, milles Üldkohus leidis, et liikmesriigid võivad taotleda koondumise üleandmist, sõltumata koondumiste ex ante kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide olemasolust või ulatusest, ning et seega ei teinud komisjon vaidlusaluses otsuses viga, kui ta talle esitatud üleandmistaotluse rahuldas. On aga oluline, et õigusväidetes ja -argumentides osutataks täpselt, millised Üldkohtu lahendi põhjenduse punktid vaidlustatakse. Arvestades, et vaidlustatud kohtuotsuse punkte 183 ja 184 ei ole vaidlustatud, on Üldkohtu põhjenduste vaheetappe puudutavad argumendid tulemusetud. Teiseks, kuna Grail ei vaidle sarnaselt Illuminaga vaidlustatud kohtuotsuses määruse nr 139/2004 artikli 22 lõikele 1 antud grammatilisele tõlgendusele vastu vastuvõetaval viisil, muutub Graili esimene väide, mis põhineb täielikult seisukohal, et selle sätte selgest ja täpsest sõnastusest ei piisa komisjoni tõlgenduse põhjendamiseks, tulemusetuks. 104 Teise võimalusena leiab komisjon, et Graili apellatsioonkaebuse esimene väide on põhjendamatu, kuna Grail ei selgita oma apellatsioonkaebuses, kuidas tema viidatud ajaloolise, kontekstipõhise ja teleoloogilise tõlgendamise meetodid õigustavad tõlgendust, mis kaldub kõrvale määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 sõnastuse selgest tähendusest. 105 Esiteks, mis puudutab ajaloolist tõlgendamist, siis leiab komisjon, et Graili kriitika, mille kohaselt Üldkohtu analüüs määruse nr 139/2004 ettevalmistavate materjalide kohta on puudulik, on tulemusetu ja igal juhul suures osas vastuvõetamatu. Komisjon märgib, et Grail ei vaidlusta mitte ainult seda, kuidas Üldkohus tõlgendas talle esitatud dokumente, nagu rohelised raamatud, vaid esitab ka palju uusi tõendeid, mida Üldkohtule ei esitatud. 106 Komisjon leiab seega, et Graili apellatsioonkaebuse esimene väide on vastuvõetamatu osas, milles see põhineb apellatsioonkaebuse raames või hiljem esitatud ettevalmistavatel materjalidel. Lisaks väidab komisjon, tuginedes 2. oktoobri 2019. aasta kohtuotsusele Crédit mutuel Arkéa vs. EKP (C‑152/18 P ja C‑153/18 P, EU:C:2019:810, punkt 39), et apellatsioonkaebusele lisatud ja Üldkohtule esitatud tõlgendavad dokumendid on vastuvõetavad üksnes juhul, kui need sisalduvad ka apellatsioonkaebuse tekstis või neid on selles vähemalt piisavalt selgitatud. 107 Komisjoni arvates ei saa nõustuda argumendiga, et Üldkohus tegutses ajaloolisel tõlgendamisel hooletult, sest vastasel juhul nõutaks temalt, et ta paluks süstemaatiliselt institutsioonidel esitada talle kõik tema menetluses asjasse puutuva akti ettevalmistavad materjalid. Grail jättis tähelepanuta ka asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuses vastas Üldkohus esimeses kohtuastmes esitatud argumentidele, milles Illumina tõlgendas määrust nr 4064/89 määrusest hilisemale dokumendile tuginedes. Komisjon leiab, et vastupidi Graili apellatsioonkaebuses väidetule ei ilmne vaidlustatud kohtuotsuses esitatud ajaloolisest tõlgendusest „ilmselgelt vale avaldust“. Seega ei ole vaja, et Euroopa Kohus apellatsioonkaebust põhjalikumalt analüüsiks. Igal juhul ei ole Grail, kes piirdub üldise ja lakoonilise viitega oma apellatsioonkaebusele lisatud dokumentidele, näidanud, kuidas nähtub ettevalmistavate materjalide üksikasjalikust analüüsist, et Üldkohus rikkus ajaloolisel tõlgendamisel õigusnormi. 108 Teiseks, mis puudutab kontekstipõhist tõlgendamist, siis leiab komisjon, et Graili argumendid ei toeta tema seisukohta. Sellel äriühingul ei õnnestunud seega tõendada, millistel konkreetsetel põhjustel ei olnud Üldkohtu kaalutlused määruse nr 139/2004 artikli 22 konteksti analüüsimisel veenvad, nagu ta väidab. 109 Kolmandaks, mis puudutab selle sätte teleoloogilist tõlgendamist, siis rõhutab komisjon, et määruse nr 139/2004 eesmärk on võimaldada kontrollida kõiki koondumisi, mis mõjutavad konkurentsi liidus, sõltumata selle määruse artiklis 1 nimetatud käibekünnistest, kuna see määrus ei piira liikmesriikide õigust jätta jõusse enda koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid ja määrata kindlaks künnised, millest alates on nad pädevad nende õigusnormide alusel kontrolli teostama. Asjaolu, et komisjon on peamiselt pädev üksnes Euroopa seisukohalt oluliste koondumiste puhul, ei mõjuta tema pädevust rahuldada koondumiste üleandmise taotlus määruses nr 139/2004 ette nähtud üleandmismehhanismide alusel. Nagu on märgitud selle määruse põhjenduses 11, on selle artiklis 22 sätestatud „subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades […] tõhu[s] korrektiivmee[de]“, kuna see võimaldab saavutada nimetatud määruse eesmärgi, piirates samas komisjoni põhipädevust koondumistega, mis jäävad määruse artiklis 1 kehtestatud künniste piiridesse. 110 Neljandaks leiab komisjon, et vastupidi Graili väidetule ei vii vaidlustatud kohtuotsus määrusega nr 139/2004 vastuolus olevate tulemusteni. Graili argumendid kujutavad endast sisuliselt „tema huvides avaldust“ selle kohta, kuidas tema arvates peaks liidu koondumiste kontrolli süsteem toimima – see ei ole aga küsimus, mis kuulub Euroopa Kohtu pädevusse. 111 Prantsuse Vabariik, Madalmaade Kuningriik ja EFTA järelevalveamet vaidlevad samuti Illumina ja Graili väidetele vastu. Viimased eiravad nende sõnul eelkõige grammatilise tõlgenduse ülekaalukust ning jätavad tähelepanuta määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu esimese lauseosa selge ja täpse sõnastuse, mis ei tee mingit vahet selle alusel, kas liikmesriigil on koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid või mitte. Üleandmismehhanismid toimivad „korrektiivmeetmetena“, mis võimaldavad tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi sõltuvalt nende mõjust konkurentsistruktuurile liidus. Euroopa Kohtu hinnang 112 Oma apellatsioonkaebuste esimeses väites leiavad Illumina ja Grail, et Üldkohus tegi määruse nr 139/2004 artikli 22 ja eelkõige selle lõike 1 tõlgendamisel mitu viga, millele oli konkreetselt viidatud esimeses kohtuastmes esitatud esimeses väites, mis puudutas komisjoni pädevuse puudumist. 113 Selle väite analüüsimisel otsustas Üldkohus esimesena, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu grammatilisest, ajaloolisest, kontekstipõhisest ja teleoloogilisest tõlgendusest nähtub, et komisjon võib – nagu ta leidis vaidlusalustes otsustes – nõustuda koondumise üleandmisega artikli 22 alusel olukorras, kus üleandmist taotleval liikmesriigil ei ole koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaselt õigust seda koondumist läbi vaadata. 114 Teisena leidis Üldkohus, et seda hinnangut ei saa kahtluse alla seada Illumina ja Graili argumentidega, mille kohaselt vastavalt ei ole koondumisi võimalik komisjonile üle anda juhul, kui liikmesriik on määratlenud tingimused, mille korral ta kontrollib koondumisi, mis ei ole Euroopa seisukohalt olulised, on rikutud subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtteid ning selle määruse artikli 22 alusel esitatud üleandmised on erandlikud. 115 Selles kontekstis leidis ta eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 177, et selle sättega on kehtestatud „korrektiivmeede“, mille eesmärk on võimaldada tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul ning mis jäävad käibekünniste ületamata jätmise tõttu liidu ja liikmesriikide koondumiste kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisalast välja. 116 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ja nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 meenutas, tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte üksnes normi sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa õigusnorm on. Ka liidu õigusnormi kujunemislugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 47, ning 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid), C‑24/19, EU:C:2020:503, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). 117 Illumina ja Grail leiavad siiski, et Üldkohus tegi nende tõlgendusmeetodite rakendamisel mitu viga ja et nende õige kohaldamise tulemusel oleks Üldkohus pidanud otsustama, et komisjon ei ole määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu alusel pädev koondumist läbi vaatama, kui koondumise on talle üle andnud liikmesriik, kellel on koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, ning asjaomane koondumine ei kuulu nende õigusnormide kohaldamisalasse. 118 Kõigepealt tuleb tagasi lükata komisjoni vastuväide, et apellatsioonkaebuste esimene väide on tulemusetu, kuna apellandid esitasid koondumiste kontrolli süsteemi kohta teatavad üldist laadi kaalutlused ega vaidlustanud järeldusi, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse teatavates lõikudes tegi. Sellega seoses leiab komisjon, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 sõnastusest piisab, et põhjendada sellele sättele Üldkohtu antud tõlgendust. 119 Selleks et apellatsioonkaebuse väide tunnistataks tulemusetuks, peab olema tõendatud, et isegi kui see tunnistataks põhjendatuks, ei saaks see kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist (vt selle kohta 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. CK Telecoms UK Investments, C‑376/20 P, EU:C:2023:561, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika). On aga selge, et oma apellatsioonkaebuste esimeses väites märkisid apellandid nõutava täpsusega, miks nad heidavad Üldkohtule ette, et viimane tõlgendas vääralt määruse nr 139/2004 artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanismi laadi ja ulatust, mistõttu ei saanud komisjon kõnealust koondumist läbi vaadata. Kui selline väide oleks põhjendatud, võiks see kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse või olenevalt olukorrast isegi vaidlusaluste otsuste tühistamise. 120 Järelikult tuleb hinnata Üldkohtu tõlgenduse põhjendatust, järgides selleks Üldkohtu arutluskäigu erinevaid etappe. Grammatiline tõlgendus 121 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89 märkis Üldkohus, meenutades määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu sõnastust, et selles sättes on koondumise komisjonile üleandmise lubamiseks ette nähtud neli kumulatiivset tingimust. Esiteks peab komisjonile saadetud koondumise läbivaatamise taotlus pärinema ühelt või mitmelt liikmesriigilt. Teiseks peab selle taotluse esemeks olev tehing vastama selle määruse artiklis 3 esitatud koondumise määratlusele, ulatumata selle määruse artiklis 1 sätestatud Euroopa seisukohalt olulisust kindlaks määravate künnisteni. Kolmandaks peab koondumine mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust. Neljandaks peab koondumine ähvardama märkimisväärselt kahjustada konkurentsi taotluse esitanud liikmesriigi või liikmesriikide territooriumil. 122 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 järeldas Üldkohus sellest, et „[s]eega ei nähtu selle sätte sõnastusest, et selleks, et liikmesriik võiks koondumise üle anda komisjonile, peab koondumine kuuluma asjaomase liikmesriigi koondumiste kontrolli reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse, ega ka seda, et liikmesriigil peab olema selline kontrollisüsteem“. Väljend „mis tahes koondumine“, nagu seda on kasutatud määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimeses lõigus, näitab Üldkohtu hinnangul vastupidi, et kui vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89 nimetatud kumulatiivsed tingimused on täidetud, võib koondumise üle anda olenemata sellest, kas koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid on olemas või mitte. 123 Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 94 otsustas Üldkohus seetõttu, et „ilma et oleks võimalik teha lõplikku järeldust, viitab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu grammatiline tõlgendus sellele, et liikmesriigil on õigus anda mis tahes koondumine, mis vastab selles artiklis sätestatud kumulatiivsetele tingimustele, üle komisjonile ja seda sõltumata koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide olemasolust või ulatusest“. 124 Järelikult, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 95, pidas Üldkohus otstarbekaks jätkata ajaloolise tõlgendamisega, kuna see võib täpsustada, milline oli määruse nr 139/2004 artikli 22 kehtestamisel liidu seadusandja kavatsus, mida tuleb selle sätte kontekstipõhisel ja teleoloogilisel tõlgendamisel arvesse võtta. 125 Nendes kaalutlustes ei ole tehtud ühtegi viga. 126 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb tõepoolest, et liidu õigusnormi tõlgendus ei saa võtta selle sätte selgelt ja täpselt sõnastuselt kogu soovitavat toimet (25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus VYSOČINA WIND, C‑181/20, EU:C:2022:51, punkt 39, ja 13. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Gmina Wieliszew, C‑698/20, EU:C:2022:787, punkt 83). 127 Liidu kohus ei ole siiski jäetud ilma võimalusest kasutada teatud olukordades tõlgendusmeetodeid, mida ta peab näiliselt selge liidu õigusnormi täpse ulatuse selgitamiseks sobivaks, kusjuures tuleb täpsustada, et iga liidu õigusnormi tuleb käsitada selle kontekstis ja tõlgendada liidu õigust kui tervikut silmas pidades, arvestades õiguse eesmärke ja arengu taset kuupäeval, mil kõnealust normi tuleb kohaldada (6. oktoobri 1982. aasta kohtuotsus Cilfit jt, 283/81, EU:C:1982:335, punkt 20, ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 46). 128 Käesoleva juhtumi asjaoludel, kus ilmneb, et Üldkohtule tehti määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu väidetavalt selge sõnastuse ulatuse selgitamiseks teatavaks mitu asjaolu, otsustas Üldkohus õigesti, et ta ei saa piirduda sellega, et ta tõlgendab eraldiseisvalt selle sätte sõnastust – mis on ühtaegu nii lühike kui ka üldine –, ega hoiduda kontekstipõhisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest, mida selgitab selle sätte kujunemislugu. Ajalooline tõlgendus 129 Nagu nähtub Üldkohtu kasutatud sõnastusest, kasutati ajaloolist tõlgendust, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–117, kuna see „võib täpsustada liidu seadusandja kavatsust, kui ta kehtestas määruse nr 139/2004 artikli 22, mida tuleb arvesse võtta selle sätte teleoloogilise ja kontekstipõhise tõlgendamise raames“ (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 95). Seega nähtub selle kohtuotsuse ülesehitusest, et sellel ajaloolisel tõlgendusel on Üldkohtu arutluskäigus eriline tähtsus, kuna see on aluseks Üldkohtu kaalutlustele teleoloogilise ja kontekstipõhise tõlgendamise käigus. 130 Üldkohus otsustas sisuliselt, et ajalooline tõlgendus viitab sellele, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimene lõik lubab liikmesriigil, olenemata koondumiste ex ante kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide olemasolust või ulatusest, komisjonile üle anda sellised koondumised, mis ei ületa selle määruse artiklis 1 sätestatud käibekünniseid, kuid millel võib olla oluline piiriülene mõju. 131 Enne kui analüüsida, kas apellantide argumendid Üldkohtu hinnangu erinevate osade kohta on põhjendatud, tuleb teha otsus Graili poolt selles kontekstis esitatud tõendite vastuvõetavuse kohta. – Graili esitatud tõendite vastuvõetavus 132 Komisjon seab kohtuasjas C‑625/22 P esitatud vastuses apellatsioonkaebusele kahtluse alla nende Graili tõendite vastuvõetavuse, millega ta põhjendab oma etteheiteid ajaloolise tõlgendamise kohta. Komisjon väidab nimelt, et ehkki esimeses kohtuastmes esitatud menetlusse astuja seisukohtades pühendas Grail sellele tõlgendusele vaid kaks punkti, viitab ta apellatsioonkaebuses arvukatele dokumentidele, mis on koostatud määruse nr 4064/89, määruse nr 1310/97 ning määruse nr 139/2004 vastuvõtmist ettevalmistavate materjalide raames ja mille ta apellatsioonkaebusele lisas. Ta märgib, et neid dokumente, millest enamikku ei ole üldse avaldatud, ei ole Üldkohtule teatavaks tehtud ning seega ei ole nende üle Üldkohtus vaieldud. 133 Selle kohta nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et kui lubada poolel esitada esimest korda Euroopa Kohtus väiteid ja argumente, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, saaks ta õiguse Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (21. septembri 2010. aasta kohtuotsus Rootsi jt vs. API ja komisjon, C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 126 ning seal viidatud kohtupraktika). 134 Kui aga tegemist on tõlgendusega, mille Üldkohus andis liidu õigusnormile, ei saa ettevalmistavaid materjale, mis on otseselt seotud kohaldatavate liidu õigusnormide ulatusega, käsitada puhtalt faktiliste asjaoludena, millele oleks tulnud tugineda esimeses kohtuastmes. Nimetatud õigusnormide tähenduse kindlaksmääramine kuulub nimelt Euroopa Kohtu ainupädevusse. Juhul kui – nagu käesolevates kohtuasjades – kahtluse alla seatakse teisese õiguse sätte tõlgendus, peab liidu kohtul olema võimalik omal algatusel või talle õiguspäraselt hindamiseks esitatud asjaolude tõttu analüüsida ettevalmistavate materjalide raames koostatud dokumente, mis võivad anda teavet liidu seadusandja kavatsuse kohta. – Sisulised küsimused 135 Ajaloolise tõlgendamise käigus esitatud Üldkohtu kaalutlused puudutavad esiteks asjaolu, et algul ei olnud välistatud, et koondumise komisjonile üleandmise mehhanismi, mis oli esialgu ette nähtud määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikes 3 ja loodud liikmesriikide jaoks, kellel ei olnud veel koondumiste kontrolli süsteemi, võivad kasutada ka liikmesriigid, kellel oli selline süsteem (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 96–99), teiseks asjaolu, et selle mehhanismi eesmärke „laiendati […] järk-järgult aja jooksul“, et tugevdada liidu konkurentsiõiguse kohaldamist ettevõtjate koondumiste suhtes, millel on piiriülene mõju (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 100–104), kolmandaks seda, millised meetmed järgnesid komisjoni ettepanekule võtta vastu nõukogu määrus kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (EÜT 2003, C 20, lk 4; edaspidi „2003. aasta ettepanek“) määruse nr 4064/89 uuesti sõnastamise ja määruse nr 139/2004 vastuvõtmise kontekstis (vaidlustatud kohtuotsus, punktid 105–114) ning neljandaks seda, et pärast viimati nimetatud määruse vastuvõtmist avaldatud komisjoni dokumendid ei ole asjakohased (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 115). 136 Esimesena, mis puudutab Üldkohtu hinnangut, mille kohaselt ei olnud algul välistatud, et koondumisasja komisjonile üleandmise mehhanismi, mis oli esialgu ette nähtud määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikes 3, võivad kasutada mitte ainult liikmesriigid, kellel ei ole koondumiste kontrolli reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme, vaid ka liikmesriigid, kellel on sellised õigusnormid, siis tuleb märkida, et see hinnang põhineb mitmel komisjoni koostatud dokumendil, st komisjoni 31. jaanuari 1996. aasta rohelisel raamatul ühinemismääruse läbivaatamise kohta KOM(96) 19 (lõplik), komisjoni 11. detsembri 2001. aasta rohelisel raamatul nõukogu määruse nr 4064/89 läbivaatamise kohta KOM(2001) 745 (lõplik) ja 2003. aasta ettepanekul. 137 On tõsi, et komisjoni enda koostatud dokumendid võivad anda täpset teavet seadusandja kavatsuse kohta koondumiste kontrolli reguleerivate järjestikuste määruste väljatöötamisel ning seega võib neil olla teatav tõlgenduslik väärtus määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu tähenduse ja ulatuse osas. Käesoleval juhul ei sisalda eelmises punktis viidatud dokumendid siiski täpseid andmeid, mis lahendaksid tõlgendamisküsimuse, mis on kesksel kohal väites, et komisjonil puudus vaidlusaluste otsuste vastuvõtmiseks pädevus. 138 Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 õigesti, et komisjoni 31. jaanuari 1996. aasta rohelise raamatu ühinemismääruse läbivaatamise kohta KOM(96) 19 (lõplik) punktist 97 nähtub, et üleandmismehhanismi peeti üldiselt kasulikuks vahendiks eelkõige nende liikmesriikide jaoks, kellel ei olnud koondumiste kontrolli reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme, kuid selle kasutamine ei olnud mingil juhul ainult neile tagatud. 139 See tõdemus ei võimalda siiski vastata küsimusele, kas määruse nr 139/2004 artikkel 22 võimaldab liikmesriikidel, kellel on sellised õigusnormid, anda komisjonile üle koondumisasjad, mis ei kuulu nende õigusnormide kohaldamisalasse ja millest ei pea seega riigisisesel tasandil teatama. 140 Sama kehtib ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 tehtud viite kohta asjaolule, et juba komisjoni 11. detsembri 2001. aasta rohelise raamatu nõukogu määruse nr 4064/89 läbivaatamise kohta KOM(2001) 745 (lõplik) vastuvõtmise ajal puudus selline regulatsioon ainult Luksemburgi Suurhertsogiriigil, mistõttu tõdes komisjon rohelise raamatu punktis 85, et „tegelikult oli [määruse nr 4064/89] artikli 22 lõike 3 kohaldamise võimalus selle algkujul väga piiratud“. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 87 märkis, viitab see rohelise raamatu punkti 85 tekstilõik tõepoolest sellele, et tõsiasi, et enamik liikmesriike kehtestas koondumiste kontrolli riigisisese süsteemi, tõi kaasa selle, et neil oli piiratum huvi anda koondumisasja läbivaatamine üle komisjonile. Seevastu ei sisalda see isegi mitte kaudset viidet selle kohta, et komisjon oleks pädev läbi vaatama koondumisasju, mille on talle üle andnud liikmesriik, kes on sellise riigisisese süsteemi kehtestanud, sõltumata sellest, kas need asjad kuuluvad nimetatud süsteemi kohaldamisalasse. 141 Teisena, mis puudutab asjaolu, et selle mehhanismi eesmärke „laiendati […] järk-järgult aja jooksul“, et tugevdada liidu konkurentsiõiguse kohaldamist ettevõtjate koondumistele, millel on piiriülene mõju, siis põhinevad selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 100–104 esitatud kaalutlused tõepoolest õigetel järeldustel. Siiski ei toeta ka need lähenemisviisi, mida komisjon soovitab käesolevates kohtuasjades seoses määruse nr 139/2004 artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanismi ulatusega. 142 Täpsemalt, kuigi – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 leidis – selle mehhanismi eesmärk oli tõepoolest võimaldada liikmesriikidel paluda komisjonil läbi vaadata koondumine, kui määruse artiklis 1 ette nähtud künniseid ei ole ületatud, ei ole see selgitus siiski määrav, et teha kindlaks, kas nimetatud määruse artikkel 22 võimaldab liikmesriikidel, kellel on koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, anda üle koondumisasju, mis ei kuulu nende õigusnormide kohaldamisalasse. 143 Kolmandana, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–114 tehtud viidet 2003. aasta ettepaneku järel võetud meetmetele määruse nr 4064/89 uuesti sõnastamise ja määruse nr 139/2004 vastuvõtmise kontekstis, siis ei kinnita ka see komisjoni tõlgendust. Kuigi sellest ettepanekust tulenevad üleandmismehhanismi muudatused näitavad, et komisjon eelistas selle mehhanismi ulatuslikumat kasutamist ja soovis selle eesmärkide järkjärgulist laiendamist, ei anna need mingit teavet selle kohta, millist liiki koondumisi võib üle anda. 144 Neljandana, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115, ei saanud liidu seadusandja pärast määruse nr 139/2004 vastuvõtmist avaldatud komisjoni dokumente arvesse võtta ning need ei ole seega selle määruse artikli 22 ajaloolise tõlgendamise seisukohast asjakohased. 145 Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–116 viidatud asjaolud ei toeta Üldkohtu hinnangut määruse nr 139/2004 artikli 22 kujunemisloo kohta. 146 Koondumiste kontrolli reguleerivate järjestikuste määruste ettevalmistavate materjalide, eelkõige määruste nr 4064/89 ja nr 139/2004 vastuvõtmist puudutavate ajalooliste dokumentide analüüsimine kaldub vastupidi seda hinnangut ümber lükkama, kuna – nagu märkis kohtujurist eelkõige oma ettepaneku punktides 102 ja 105 – ükski neist dokumentidest ei tõenda liidu seadusandja tahet kasutada vastavalt määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikes 3 ja määruse nr 139/2004 artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanisme, et kõrvaldada väidetavad lüngad, mis tulenevad kummagi määruse artiklis 1 ette nähtud künniste jäikusest. 147 Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 ise märkis – ja milles kõik pooled on üksmeelel –, oli algul määruse nr 4064/89 artikli 22 lõikes 3 kehtestatud üleandmismehhanism vastus Madalmaade Kuningriigi, kellel ei olnud tollal koondumiste kontrolli reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme, soovile lasta komisjonil läbi vaadata tema territooriumil negatiivse mõjuga koondumisi, tingimusel et need koondumised mõjutavad ka liikmesriikidevahelist kaubandust, mistõttu seda mehhanismi nimetati „Madalmaade klausliks“ (komisjoni teatisele nõukogule „30. juuni 2009. aasta aruanne määruse nr 139/2004 toimimise kohta“ (SEK(2009) 808 (lõplik)/2) lisatud komisjoni talituste töödokumendi punkt 133). Teisisõnu kehtestati see mehhanism eelkõige seetõttu, et teatavates liikmesriikides ei olnud koondumiste ennetavat (ex ante) kontrolli. 148 Nii nähtub poolte viidatud dokumentidest ja ettevalmistavatest materjalidest, millest mõni pärineb Euroopa Liidu Nõukogult ja mis puudutavad määruse nr 4064/89 esmast versiooni, et nagu märkis kohtujurist eelkõige oma ettepaneku punktis 101, võttis liidu seadusandja arvesse asjaolu, et sõltumata valitud künniste liigist ja suurusest jäävad teatavad koondumised, mis võivad siseturgu mõjutada, igal juhul komisjoni poolt selle määruse raames teostatava ex ante kontrolli alt välja. Ükski neist dokumentidest ei näe ette määruse artikli 22 lõikes 3 ette nähtud üleandmismehhanismi kui „korrektiivmeedet“, mis võimaldaks anda komisjonile üle mis tahes koondumise, mis vastab selle artikli lõike 1 tingimustele, sõltumata sellest, kas see kuulub taotluse esitanud liikmesriigi koondumiste kontrolli riigisisese korra kohaldamisalasse. 149 Määruse nr 1310/97 ja määruse nr 139/2004 vastuvõtmist puudutavad ajaloolised dokumendid ei toeta samuti Üldkohtu hinnangut liidu seadusandja tahte kohta kasutada viimati nimetatud määruse artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanismi, et kõrvaldada väidetavad lüngad, mis tulenevad selle määruse artiklis 1 ette nähtud künniste jäikusest. 150 Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116, ei võimalda ajalooline tõlgendamine järeldada, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimene lõik annab komisjonile pädevuse läbi vaadata koondumist, mis ei ületa selle määruse artiklis 1 ette nähtud käibekünniseid, sõltumata üleandmistaotluse esitanud liikmesriigi koondumiste kontrolli reguleerivate õigusnormide ulatusest. Kontekstipõhine tõlgendus 151 Põhjendamaks oma kontekstipõhist tõlgendust, mille kohaselt võib liikmesriik taotleda koondumise üleandmist määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel, sõltumata koondumiste ex ante kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatusest, esitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118–138 rea kaalutlusi. Need puudutavad esiteks selle määruse õiguslikku alust, teiseks asjaolu, et määruse artikli 1 lõikes 1, milles on määratletud määruse kohaldamisala, on sõnaselgelt viidatud sama määruse artiklile 22, kolmandaks tõdemust, et viimati nimetatud sätte kohaldamise tingimused erinevad põhimõtteliselt tingimustest, mis on ette nähtud määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 5 – säte, mis samuti lubab poolte taotlusel ja enne sellest teatamist anda koondumine, mis ei ole Euroopa seisukohalt oluline, liikmesriigilt üle komisjonile –, neljandaks asjaolu, et selle määruse artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanism erineb mehhanismidest, mis on ette nähtud määruse artikli 4 lõikes 4 ja artiklis 9 – sätted, mis reguleerivad Euroopa seisukohalt olulise koondumise üleandmist liikmesriigi pädevatele asutustele –, ning viiendaks määruse artikli 22 lõike 1 esimese lõigu ja selle artikli teiste sätete omavahelist suhestumist. 152 Ühelt poolt tuleb käsitleda neid erinevaid asjaolusid, mida Üldkohus üksikasjalikult analüüsis, ja teiselt poolt analüüsida, kas – nagu väidavad apellandid – Üldkohus jättis arvesse võtmata muud kontekstiga seotud asjaolud, mis võiksid selgitada määruse nr 139/2004 artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanismi ulatust. – Kontekstiga seotud asjaolud, mida Üldkohus arvesse võttis 153 Mis puudutab esimesena asjaolu, et määruse nr 139/2004 õiguslik alus ei ole mitte ainult EÜ artikkel 83 (nüüd ELTL artikkel 103), vaid ka EÜ artikkel 308 (nüüd ELTL artikkel 352), siis leidis Üldkohus sisuliselt, et viide viimati nimetatud artiklile, mille kohaselt võib liit endale võtta oma eesmärkide saavutamiseks vajalikud täiendavad tegevusvolitused, ei anna mingit teavet selle määruse artikli 22 lõike 1 esimese lõigu tähenduse ja õige ulatuse kohta. Üldkohus lükkas seega tagasi Illumina väite, et koondumiste kontrolli reguleerivate määruste vastuvõtmisel üksteise järel valitud õiguslikud alused toetavad tõlgendust, mille ta sellele sättele pakkus. 154 Eelkõige leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120, et asjaolu, et määrus nr 139/2004 põhines ka EÜ artiklil 308, näitab lihtsalt, et liidu seadusandja kavatses kasutada liidu koondumiste kontrolli süsteemi jaoks piisavalt laia õiguslikku alust, ning see on kooskõlas protokolliga (nr 27) siseturu ja konkurentsi kohta (ELT 2016, C 202, lk 308), mis näeb ette, et siseturg hõlmab süsteemi, mis tagab, et konkurentsi ei kahjustata, ning et selleks võtab liit vajaduse korral meetmeid aluslepingute sätete, sealhulgas ELTL artikli 352 alusel. 155 Üldkohus ei ole selle hinnangu andmisel rikkunud ühtegi õigusnormi. Nii määruse nr 4064/89 põhjendusest 7 ja määruse nr 139/2004 põhjendusest 7 kui ka määruse nr 4064/89 ettevalmistavatest materjalidest nähtub nimelt, et liidu seadusandja leidis, et ELTL artikkel 103, mis võimaldab vastu võtta õigusnorme „[ELTL] artiklites 101 ja 102 esitatud põhimõtete kohaldamiseks“, ei olnud üksinda piisav kehtestamaks koondumiste kontrolli süsteemi, mille eesmärk oli vältida pelgalt turgu valitseva seisundi tekkimist ning mis ühtlasi hõlmaks koondumisi põllumajandustoodete turul, mille suhtes võib vastavalt ELTL artikli 38 lõikele 3 ja ELTL I lisale kohaldada erikorda, mis näeb ette erandid liidu konkurentsieeskirjade täielikust kohaldamisest. 156 Samas ei ole vastupidi tõendatud, et ELTL artikkel 352 võimaldab anda komisjonile pädevuse kontrollida koondumist, mis ei ole Euroopa seisukohalt oluline, isegi kui liikmesriigil, kes esitas määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel sellekohase taotluse, on riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt tal endal puudub pädevus seda koondumist kontrollida. 157 Teisena ei saa pidada määravaks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121–124 tehtud viidet määruse nr 139/2004 artiklile 1, milles on kindlaks määratud künnised, mille ületamisel loetakse koondumine „ühenduse seisukohalt oluliseks“ ja mille suhtes kohaldatakse seega komisjonile kohustusliku teatamise korda, ning milles on täpsustatud, et need künnised „ei piira artikli 4 lõike 5 ja artikli 22 kohaldamist“. 158 Nimelt, kuigi Üldkohus järeldas sellest artiklist 1 õigesti, et „määruse nr 139/2004 kohaldamisala ja sellest tulenevalt ka komisjoni pädevus koondumiste läbivaatamiseks sõltuvad peamiselt Euroopa seisukohalt olulisust kindlaks määravate käibekünniste ületamisest ja teise võimalusena nimetatud määruse artikli 4 lõikes 5 ja artiklis 22 sätestatud üleandmismehhanismidest, mis täiendavad neid künniseid, lubades komisjonil läbi vaadata teatud koondumisi, mis ei ole Euroopa seisukohalt olulised“ (vaidlustatud kohtuotsus, punkt 123), ei anna see kaalutlus täpset teavet selle kohta, millist liiki koondumisi, mis ei ületa selle määruse künniseid, võib komisjon selle määruse artikli 22 kohaselt kontrollida. 159 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimene lõik lubab komisjonil kontrollida teatavaid koondumisi, mis ei ületa selle määruse artiklis 1 sätestatud künniseid. See järeldus ei võimalda siiski kindlaks teha – nagu on vaja käesolevates kohtuasjades –, millised on täpselt need koondumised, mis ei ületa selles määruses sätestatud künniseid ja mida komisjon võib määruse artikli 22 kohaselt kontrollida. 160 Kolmandana otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 129 samuti õigesti, et määruse nr 139/2004 artiklit 22, mis ei nõua sõnaselgelt ei seda, et koondumise läbivaatamise komisjonile üleandmist taotlev riiklik konkurentsiasutus oleks pädev üleantavat koondumist läbi vaatama, ega seda, et sellest koondumisest teatataks, ei saa tõlgendada selle määruse artikli 4 lõikes 4 ja artiklis 9 ette nähtud üleandmismehhanisme arvestades. Ka need sätted ei toeta komisjoni seisukohta käesolevates kohtuasjades. 161 Neljandana, mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu ja selle artikli muude sätete omavahelist suhestumist, mida analüüsiti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130–137, siis võttis Üldkohus arvesse seitset asjaolu. 162 Esiteks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 130, et selle määruse artikli 22 lõike 1 teise lõigu sõnastusest ei saa järeldada, et seda artiklit kohaldatakse liikmesriikide suhtes, kellel on koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, üksnes siis, kui asjaomased koondumised kuuluvad nende õigusnormide kohaldamisalasse. 163 Ent nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 124, ei tähenda määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teise lõigu sõnastus – mis näeb ette, et üleandmist tuleb taotleda hiljemalt 15 tööpäeva jooksul alates koondumisest „teatamisest“ või, kui teatamist ei nõuta, selle „teatavakstegemisest“ asjaomasele liikmesriigile –, et selle määruse artikli 22 lõike 1 esimene lõik reguleerib olukordi, kus koondumistest ei teatata, vaid lihtsalt tehakse teatavaks asjaomasele liikmesriigile kas seetõttu, et need ei kuulu nimetatud õigusnormide kohaldamisalasse, või seetõttu, et selliseid õigusnorme ei ole olemas. 164 Nimelt oli selles sättes mõiste „teatavakstegemine“ kasutamine vajalik just selleks, et võimaldada liikmesriikidel, kellel puuduvad koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, paluda komisjonil kontrollida koondumisi, millel võib olla negatiivne mõju nende territooriumil, kui need koondumised mõjutavad ka liikmesriikidevahelist kaubandust. 165 Lisaks ei võeta käesoleva kohtuotsuse punktis 162 meenutatud Üldkohtu järelduses arvesse olukorda, kus määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 teine lõik on kohaldatav ja kus liikmesriigil on koondumiste kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, kuid ta ei kehtesta nende õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvatele koondumistele teatamiskohustust, nagu see oli nimelt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi puhul. 166 Teiseks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131, et Illumina ja Grail ei saa kasutada argumendina seda, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud, et „[k]omisjon teavitab liikmesriikide pädevaid asutusi ja asjaomaseid ettevõtjaid viivitamata kõikidest [selle artikli] lõike 1 kohaselt saadud [üleandmis]taotlustest“, kuna „pädevatele asutustele“ viitamise eesmärk on ainult tagada, et komisjon teavitab liikmesriigi asutusi üleandmistaotlusest. 167 Selle hinnanguga tuleb nõustuda, sest see üldine viide eraldi võetuna ei ole määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks piisav. 168 Kolmandaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 teine lõik, milles on ette nähtud, et „[i]gal teisel liikmesriigil on õigus algse [üleandmis]taotlusega ühineda“, on „kooskõlas selle artikli lõikega 1 ja kinnitab, et iga liikmesriik võib esitada selle artikli alusel üleandmis- või liitumistaotluse, olenemata sellest, milline on tema koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatus“. Tuleb aga tõdeda, et seda hinnangut ei toeta kuidagi nimetatud artikli sõnastus. 169 Neljandaks otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133, et asjaolu, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 2 kolmandas lõigus on sätestatud, et „[k]õik koondumisega seotud siseriiklikud tähtajad lükatakse edasi […]“, tähendab üksnes seda, et kui selline riigisisene tähtaeg kulgeb, siis see peatatakse. See säte ei anna aga apellantide ega komisjoni toetuseks mingit teavet, et teha täpselt kindlaks, millised koondumised võib komisjonile selle artikli alusel üle anda. 170 Viiendaks, mis puudutab viidet määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 3 kolmandale lõigule, milles on ette nähtud, et „[t]aotluse esitanud liikmesriik või liikmesriigid ei kohalda koondumise suhtes enam oma siseriiklikke õigusakte“, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 viga tegemata, et see säte ei toeta hagejate argumente, kuna „siseriiklikele õigusaktidele“ viidates viitab see säte mitte ainult koondumiste kontrolli reguleerivatele riigisisestele õigusnormidele, vaid ka konkurentsivastaseid kokkuleppeid ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamist käsitlevatele riigisisestele õigusnormidele. Samas ei toeta see järeldus ka komisjoni kaitstavat seisukohta. 171 Kuuendaks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135 ja 136 määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 4 esimest lõiku, milles on sätestatud, et kui komisjon vaatab läbi üleantud koondumist, kohaldatakse artiklit 2, artikli 4 lõikeid 2 ja 3, artikleid 5 ja 6 ning 8–21 ning artiklit 7 kohaldatakse „juhul, kui kuupäeval, mil komisjon teatab asjaomastele ettevõtjatele taotluse esitamisest, pole koondumine veel läbi viidud“. Komisjon järeldas selle artikli 7 sõnastusest, et selles ette nähtud peatamiskohustus kehtib nii olukordades, kus koondumine, mille üleandmist taotletakse, ei kuulu koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse, kui ka olukordades, kus need õigusnormid on kohaldatavad, kuid ei näe ette koondumise peatamist. 172 Kuigi Üldkohus märkis õigesti, et määruse nr 139/2004 artiklis 7 ette nähtud peatamiskohustus kehtib kõigi koondumiste suhtes, mille üleandmist komisjonilt taotleti, ja seda selleks, et tagada selle määrusega kehtestatud kontrollisüsteemi tõhusus ning vältida konkurentsimoonutusi enne, kui otsustatakse, kas komisjon vaatab asja läbi, ei kinnita määruse artikli 22 lõike 4 esimese lõigu sõnastus siiski tõlgendust, mida komisjon käesolevates kohtuasjades soovitab. 173 Seitsmendaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137, et määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 5 kohaselt võib komisjon „teavitada üht või mitut liikmesriiki, et tema arvates vastab koondumine [selle artikli] lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele“. Kuna see sõnastus viitab üksnes nendele kriteeriumidele, asus Üldkohus seisukohale, et see säte ei nõua, et koondumine, mille üleandmist taotletakse, kuuluks koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide kohaldamisalasse. 174 See säte näeb aga üksnes ette, et komisjon võib teavitada liikmesriike koondumisest ja kutsuda neid üles esitama nimetatud määruse artikli 22 lõike 5 kohast taotlust. Kuna see säte viitab nimetatud määruse artikli 22 lõikele 1 ja kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 128 on tõdetud, et viimati nimetatud sätte sõnastus ei toeta ei komisjoni ega Illumina ja Graili tõlgendust, siis tuleb analoogne järeldus teha selle artikli 22 lõike 5 kohta. 175 Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et kuigi asjaolud, mida Üldkohus oma kontekstipõhises tõlgenduses täpselt analüüsis, ei toeta tingimata apellantide kaitstavat seisukohta, ei ole need piisavad ka selle kindlakstegemisel, kas komisjon oli pädev vaidlusaluseid otsuseid vastu võtma. 176 Lisaks tuleb analüüsida, kas – nagu väidavad apellandid – Üldkohus jättis tähelepanuta muud kontekstiga seotud asjaolud, mis võivad tema tõlgenduse ümber lükata. – Muud kontekstiga seotud asjaolud, mis võivad olla asjakohased 177 Esimesena, mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 4 lõiget 5, mis näeb ette muu üleandmismehhanismi, mis võimaldab sellise koondumise osalistel, mis ei ole Euroopa seisukohalt oluline ja mida on võimalik vähemalt kolme liikmesriigi riigisisese konkurentsiõiguse alusel kontrollida, taotleda, et komisjon koondumise läbi vaataks, siis Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126 tõepoolest õigesti, et määruse see säte ja artikkel 22 erinevad oluliselt nende kohaldamise tingimuste ja eesmärkide poolest. 178 Tuleb siiski märkida, et erinevalt koondumistest, mis algul ei ole Euroopa seisukohalt olulised, kuid võivad omandada sellise mõõtme määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 5 viiendas lõigus sätestatud tingimustel, ei loeta koondumisi, mida komisjon selle määruse artikli 22 alusel läbi vaatab, Euroopa seisukohalt oluliseks. Kooskõlas selle järeldusega on ainult liikmesriik või liikmesriigid, kes on taotluse esitanud nimetatud määruse artikli 22 alusel, selle sätte lõike 3 kolmanda lõigu kohaselt jäetud ilma võimalusest kohaldada kõnealuse koondumise suhtes oma riigisisest konkurentsiõigust. 179 Kui tegemist on taotlusega, mille on esitanud üks või mitu liikmesriiki, kellel on koondumiste ex ante kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, asendab selle mehhanismi raames komisjonipoolne asjaomase tehingu läbivaatamine seega kontrolli, mida oleks tehtud olenevalt olukorrast selles või nendes liikmesriikides, kusjuures see asendamine ei piira selle koondumisasja võimalikku läbivaatamist teistes liikmesriikides. Seevastu määruse nr 139/2004 artikli 4 lõikes 5 ette nähtud üleandmismehhanismi raames tähendab asjaolu, et koondumist peetakse Euroopa seisukohalt oluliseks ja sellest tuleb komisjonile selle artikli lõigete 1 ja 2 kohaselt teatada, et ükski liikmesriik ei kohalda sellele koondumisele oma riigisisest konkurentsiõigust. 180 See erinevus räägib aga määruse artikli 22 sellise tõlgenduse kasuks, mida kaitsevad Illumina ja Grail. Nimelt, mis puudutab üleandmistaotlust, mille esitab liikmesriik, kellel on koondumiste ex ante kontrolli reguleerivad riigisisesed õigusnormid, siis põhineb pädevus, mille see säte komisjonile koondumisasja läbivaatamiseks annab, komisjoni võimalusel asendada üks või mitu riiklikku ametiasutust, vaatamata asjaolule, et koondumist ei peeta Euroopa seisukohalt oluliseks. Selline asendamine eeldab siiski, et kui taotluse esitanud liikmesriigil on vastavad õigusnormid, ei ole selles riigis koondumiste ex ante kontrolli eest vastutava asutuse pädevus nende õigusnormidega välistatud, eelkõige põhjusel, et kõnealune koondumine jääb allapoole õigusnormides kindlaks määratud kontrollikünniseid. 181 Teisena, mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 22 sätteid, siis tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138, et need ei sisalda ühtegi asjakohast asjaolu, mis aitaks veelgi selgitada selle määruse artikli 22 lõike 1 esimese lõigu sisu. 182 See kaalutlus jätab siiski tähelepanuta ühe viimati nimetatud sättes ette nähtud kohaldamise tingimuse, mille kohaselt peab kõnealune koondumine ähvardama oluliselt mõjutada konkurentsi „liikmesriigi või […] liikmesriikide territooriumil“, kes taotlevad koondumise üleandmist. See tingimus näitab nimelt, et määruse nr 139/2004 artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanism on ette nähtud selleks, et võimaldada kontrollida koondumisi, mis võivad kahjustada konkurentsi liikmesriigis, kellel ei ole koondumiste kontrolli reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme või kes leiab, et seda kontrolli peab teostama komisjon, arvestades vajadust – mida on selgelt mainitud määruse nr 4064/89 muutmisel määrusega nr 1310/97 ja mida seejärel tugevdati määruse nr 139/2004 vastuvõtmisega – laiendada „ainukontrolli“ põhimõtet, et komisjon saaks läbi vaadata mitmes liikmesriigis teatatud või teatamisele kuuluvat koondumist, et vältida riigisisesel tasandil mitut teatamist. 183 Kolmandana, mis puudutab määruse nr 139/2004 teisi sätteid, siis jättis Üldkohus ekslikult arvesse võtmata asjaolu, et määrus nr 139/2004 näeb sarnaselt määrusega nr 4064/89 ette lihtsustatud menetluse nende määruste kohaldamisala kindlaksmääravate künniste läbivaatamiseks. Nii võimaldavad määruse nr 139/2004 artikli 1 lõiked 4 ja 5 nõukogul komisjoni ettepaneku põhjal läbi vaadata künnised ja kriteeriumid, mis selle artikli kohaselt määratlevad selle määruse kohaldamisala, „[l]iikmesriikide poolt korrapäraselt esitatavate statistiliste andmete alusel“ ja pärast nõukogule enne 1. juulit 2009 esitatud aruannet. 184 Liidu seadusandja on seega määruses nr 139/2004 sõnaselgelt ette näinud võimaluse selle määruse kohaldamisala kiiresti kohandada, kui kasutatavad pädevuskriteeriumid ei suuda turu arengu tõttu enam potentsiaalselt kahjulikke koondumisi kinni püüda. – Järeldus kontekstipõhise tõlgenduse kohta 185 Kõigist neist kaalutlustest nähtub, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 vääralt, et kontekstipõhisest tõlgendusest tuleneb, et määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel esitatud üleandmistaotluse võib esitada sõltumata koondumiste ex ante kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide olemasolust või ulatusest. Teleoloogiline tõlgendus 186 Nii Illumina kui ka Grail kritiseerivad Üldkohtu arutluskäiku määruse nr 139/2004 ja selle artikli 22 eesmärgi kohta. Üldkohus leidis nende arvates ekslikult, et see määrus näeb ette „korrektiivmeetmed“, et kõrvaldada kontrolli lüngad, mis on omased süsteemile, mis kasutab komisjonile pädevuse andmiseks käibekünniseid, ning et ta tõlgendas neid meetmeid liiga laialt. Tegelikult oli see määrus kehtestatud selleks, et tagada ettearvatavuse ja õiguskindluse kõrge tase ning samuti – nagu on märgitud selle määruse põhjenduses 14 – koondumisasjade arutamine kõige pädevamas asutuses. 187 Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140–151 tõlgendas Üldkohus määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimest lõiku teleoloogiliselt, tuginedes peamiselt selle määruse põhjenduste tekstile. 188 Täpsemalt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 140–144, et nimetatud määruse põhjendustes 5, 6, 8, 24 ja 25 on märgitud, et määruse eesmärk on „võimaldada tõhusat kontrolli kõigi koondumiste üle, millel on oluline mõju liidu konkurentsistruktuurile“. Üldkohus leidis sellega seoses, et määruse nr 139/2004 põhjendusest 11 nähtub, et üleandmise menetlused loovad „korrektiivmeetme“, mis näitab, et need loovad „komisjonile lisapädevuse, mis annab talle vajaliku paindlikkuse, et saavutada selle määruse eesmärk“. 189 Veel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 145–147, et määruse nr 139/2004 põhjendused 15 ja 16 kinnitavad järeldust, et selle määruse artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanismi kohaldamise tingimused erinevad oluliselt teiste üleandmismehhanismide tingimustest, eelkõige selle määruse artikli 4 lõikes 5 ette nähtud mehhanismist, mis nõuab sõnaselgelt, et komisjonile üle antud koondumise „võib läbi vaadata vähemalt kolme liikmesriigi siseriiklike konkurentsiseaduste alusel“. 190 Nende kaalutluste põhjal otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148, et teleoloogiline tõlgendus kinnitab, et määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel esitatud taotluse võib esitada sõltumata koondumiste ex ante kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide olemasolust või ulatusest. 191 See järeldus on mitmes mõttes ekslik. 192 Esimesena leidis Üldkohus ekslikult, et seda artiklit tuleb määruse põhjendusest 11 nähtuvalt käsitada „korrektiivmeetmena“, mille eesmärk on kõrvaldada koondumiste kontrolli süsteemi lüngad, võimaldades kontrolli koondumisasjade üle, mis ei ulatu ei liidu ega riigisiseste künnisteni. Nagu nähtub määruse nr 139/2004 seletuskirjast ja nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 179, viidatakse põhjenduses 11 meetmele, millel on korrektiivne funktsioon pädevuse jaotamisel komisjoni ja riiklike konkurentsiasutuste vahel, võttes arvesse asjaomaste ettevõtjate vajadust õiguskindluse järele ja „ainukontrolli“ põhimõtet. 193 Selles küsimuses tuleb märkida, et määruses nr 4064/89 põhjendust 11 ei olnud ja see lisati määruse nr 139/2004 põhjenduste hulka üksnes selleks, et lahendada probleemid, mis olid tekkinud alates 1997. aastast lubatud mitmekordse teatamise võimalusest. See ei võimalda seega järeldada, et määruse nr 139/2004 artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanismi eesmärk on täita lünk koondumiste kontrolli süsteemis, mis põhineb komisjoni ja riiklike konkurentsiasutuste pädevuse täpse jaotuse põhimõttel, võimaldades komisjonil läbi vaadata koondumisi, mis jäävad allapoole nii liidu kui ka liikmesriigi tasandil kindlaks määratud künniseid. 194 Lisaks ei kinnita komisjoni seisukohta ka asjaolu, et selle määruse teatavates põhjendustes, eelkõige põhjendustes 6 ja 24, viidatakse „kõigi koondumiste“ tõhusale kontrollile, kuna see sõnastus puudutab üksnes Euroopa seisukohalt olulisi koondumisi (vt selle kohta 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Marine Harvest vs. komisjon, C‑10/18 P, EU:C:2020:149, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika), mida käesolevates kohtuasjades ei käsitleta. 195 Sellega seoses tuleb rõhutada, et nendes põhjendustes „kõikide“ koondumiste mainimine, mis sisaldus juba määruse nr 4064/89 põhjendustes 6 ja 7, on seotud liidu seadusandja sooviga täpsustada, et määrus nr 139/2004 on ainus õigusakt, mida kohaldatakse koondumiste eelnevale ja tsentraliseeritud kontrollile ja mis – nagu on märgitud määruse põhjenduses 6 – peab võimaldama tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi sõltuvalt nende mõjust konkurentsi struktuurile. Selle määrusega kehtestatud „ainukontrolli“ korra kohaselt on see kord nimelt eriline menetlusvahend, mis on kohaldatav ainult märkimisväärsete struktuurimuutustega ettevõtjate koondumiste suhtes, mille mõju turule ületab ühe liikmesriigi piirid, nagu nähtub selle määruse põhjendusest 8 (16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Towercast, C‑449/21, EU:C:2023:207, punktid 36 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika). 196 Teisena leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 147 ja 148 vääralt, et määruse nr 139/2004 põhjendused 15 ja 16 kinnitavad tõlgendust, mille kohaselt võib selle määruse artikli 22 alusel esitatud taotluse esitada sõltumata koondumiste ex ante kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatusest. 197 Nimetatud määruse põhjenduses 15, mis käib kõikide üleandmismehhanismide kohta, on nimelt märgitud, et komisjonil peaksid olema volitused koondumisasja läbivaatamiseks ja lahendamiseks seda taotleva liikmesriigi või liikmesriikide „nimel“. Selle põhjenduse sõnastus on raskesti ühildatav tõlgendusega, mida pooldab komisjon ja millest lähtus Üldkohus ning mille kohaselt annab see artikkel komisjonile pädevuse kontrollida teatud koondumisi, mis mõjutavad konkurentsi „siseturul“ üldises tähenduses, võtmata arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 182 viidatud tingimust, mille kohaselt peab koondumine, mille üleandmist taotletakse, ähvardama oluliselt mõjutada konkurentsi „taotleva liikmesriigi või taotlevate liikmesriikide territooriumil“. 198 Veel tuleb rõhutada, et põhjenduses 15 on viide „teis[tele] liikmesrii[kidele], kelle pädevusse koondumisasja läbivaatamine samuti kuulub“. Sellisel viitel on aga mõte vaid siis, kui liikmesriigi pädevus kontrollida koondumist on eeltingimus selleks, et see liikmesriik saaks taotleda koondumise üleandmist komisjonile või et ta saaks sellise taotlusega ühineda. 199 Kolmandana ilmneb nii määruse nr 139/2004 ajaloolisest kui ka kontekstipõhisest tõlgendusest, et nüüd määruse artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanismiga taotletakse ainult kahte peamist eesmärki. Esimene eesmärk, mis ajendas määruses nr 4064/89 kehtestama üleandmismehhanismi, mida tollal nimetati „Madalmaade klausliks“, oli võimaldada selliste koondumiste läbivaatamist, mis võivad moonutada konkurentsi kohalikul tasandil, kui asjaomasel liikmesriigil ei ole koondumiste kontrolli reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme. Teine eesmärk, mis kehtestati määruse nr 4064/89 muutmisel määrusega nr 1310/97 ja mida seejärel tugevdati määruse nr 139/2004 vastuvõtmisega, on – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 192 ja 193 – „ainukontrolli“ põhimõtte laiendamine, et võimaldada komisjonil läbi vaadata mitmes liikmesriigis teatatud või teatamisele kuuluvat koondumist, et vältida mitut teatamist riiklikul tasandil ja tugevdada nii ettevõtjate õiguskindlust. 200 Seevastu ei ole tõendatud, et selle mehhanismi eesmärk oli kõrvaldada kontrollisüsteemis lüngad, mis on omased peamiselt käibekünnistel põhinevale süsteemile, mis juba oma määratluse kohaselt ei hõlma kõiki potentsiaalselt problemaatilisi koondumisi. 201 Nendest kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus järeldas määruse nr 139/2004 põhjendustest vääralt, et artikkel 22 kujutab endast „korrektiivmeedet“, mis näeb ette tõhusa kontrolli kõigi koondumiste üle, millel on märkimisväärne mõju konkurentsistruktuurile liidus. 202 See tõlgendus on lisaks vastuolus mitme eesmärgiga, mida määrusega nr 139/2004 kui tervikuga taotletakse. 203 Süsteemselt vaadelduna võib määruse nr 139/2004 põhjendustest järeldada, et kuigi määrusega soovitakse kehtestada „eraldi õigusakti, mis võimaldaks tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi ja nende mõju konkurentsi struktuurile“ (põhjendus 6), on selle eesmärk luua ka tõhus ja ettearvatav kontrollisüsteem – mis võtab arvesse vajadust õiguskindluse järele ja mis põhineb „ainukontrolli“ põhimõttel (põhjendused 8 ja 11). See süsteem põhineb ühteaegu nii komisjoni ja liikmesriikide ülesannete selgel jaotusel kui ka koondumise osaliste teatamis- ja peatamistingimuste täpsel määratlusel (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, C‑202/06 P, EU:C:2007:814, punktid 35–37 ja seal viidatud kohtupraktika). 204 Selleks sisaldab määrus nr 139/2004 sarnaselt esmase koondumiste kontrolli määrusega nr 4064/89 sätteid, mille eesmärk on piirata õiguskindluse kaalutlustel ja asjaomaste ettevõtjate huvides komisjoni läbiviidavate kontrollimenetluste kestust. Sellega seoses soovis seadusandja tagada koondumiste kontrollimise tähtaegade jooksul, mis sobiksid ühtaegu kokku nii hea haldustava kui ka äritegevuse nõudmistega (vt selle kohta 22. juuni 2004. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑42/01, EU:C:2004:379, punktid 51 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika). 205 Määruse nr 139/2004 artikli 22 tõlgendus, mida pooldab komisjon ja millega Üldkohus nõustus, võib aga rikkuda selle määrusega taotletavate erinevate eesmärkide vahelist tasakaalu. 206 Eelkõige ohustab selline tõlgendus tõhusust, ettenähtavust ja õiguskindlust, mis tuleb koondumise osalistele tagada. 207 Nimelt, kuigi määruse nr 139/2004 eesmärk on tõepoolest kehtestada konkurentsi potentsiaalselt kahjustavate ettevõtjate koondumiste kontrolli süsteem, on selle eesmärk samal ajal kehtestada ühelt poolt selge pädevuse jaotus komisjoni ja riiklike konkurentsiasutuste vahel ning teiselt poolt asjaomaste ettevõtjate jaoks tõhus ja ettenähtav eelkontrolli süsteem. Selle määruse kõiki sätteid ja eelkõige artiklis 22 ette nähtud üleandmismehhanismi tuleb vaadelda kõiki neid eesmärke ja nende kaalumist arvesse võttes. 208 Selles kontekstis tuleb meenutada, et liidu tasandil järjestikku kehtestatud ettevõtjate koondumiste eelneva kontrolli süsteemi ülesehituses on ülimalt olulised künnised, mis on kehtestatud selleks, et teha kindlaks, kas koondumisest tuleb teatada või mitte. Ettevõtjad, kelle suhtes võib kehtida teatamis- ja peatamiskohustus, peavad saama hõlpsalt kindlaks teha, kas nende kavandatavat koondumist tuleb eelnevalt kontrollida, ning kui see on nii, siis milliselt asutuselt ja millal võib oodata otsust selle kohta. 209 Riiklike konkurentsiasutuste pädevuse kindlaksmääramine käibega seotud kriteeriumide alusel on oluline ettenähtavuse ja õiguskindluse tagatis asjaomastele ettevõtjatele, kes peavad saama hõlpsalt ja kiiresti kindlaks teha, millise asutuse poole nad peavad pöörduma ning millise tähtaja jooksul ja millises vormis – eelkõige, mis puudutab nõutava teabe keelt ja sisu – peavad nad koondumise korral selle asutuse poole pöörduma. 210 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 206–213 sisuliselt rõhutab, oleks komisjoni soovitatud mitteametlik koondumisest teatamine igale liikmesriikide ja teiste EMP lepingu osalisriikide riiklikule konkurentsiasutusele ühelt poolt vastuolus määrusega nr 139/2004 taotletava tõhususe eesmärgiga. Teiselt poolt, kui nõustuda selle määruse artikli 22 tõlgendusega, mille komisjon välja pakkus, oleks ettevõtjatele kehtestatud menetlusnõudeid eriti keeruline kindlaks määrata ja see ei oleks kooskõlas määruse eesmärgiga võtta arvesse ettevõtjate õiguskindluse vajadust. 211 Neljandana ei saa vajadus võimaldada tõhusalt kontrollida kõiki koondumisi, millel on märkimisväärne mõju konkurentsistruktuurile liidus, mingil juhul viia määruse nr 139/2004 kohaldamisala laiendamiseni. 212 Sellega seoses tuleb rõhutada, et alates määruse nr 4064/89 vastuvõtmisest, millele järgnes määrus nr 139/2004, on liit kehtestanud erinormid koondumiste kohta, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul või selle olulises osas. 213 Need ELTL artiklitel 103 ja 352 (varem EÜ artiklid 83 ja 308) põhinevad määrused näevad täpsemalt ette kõikide kehtestatud künniseid ületavate koondumiste eelneva kontrolli, mis põhineb kohustusliku teatamise süsteemil. Need määrused kuuluvad seega õigusaktide kogumisse, mille eesmärk on rakendada ELTL artikleid 101 ja 102 ning luua kontrollisüsteem, mis tagab, et konkurentsi liidu siseturul ei moonutata (7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Austria Asphalt, C‑248/16, EU:C:2017:643, punkt 31). 214 Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, ei ole määruse nr 139/2004 artikli 21 lõikega 1 aga vastuolus see, kui liikmesriigi konkurentsiasutus käsitleb ettevõtjate koondumist, mis ei ole Euroopa seisukohalt oluline selle määruse artikli 1 tähenduses ja mis jääb allapoole riigisiseses õiguses ette nähtud kohustuslikku eelkontrolli künniseid, näiteks konkurentsi struktuuri seisukohast riigisisese mõõtmega turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena, mis on ELTL artikliga 102 keelatud. Määrusega nr 139/2004 ei ole vastuolus see, kui riiklikud konkurentsiasutused ja liikmesriigi kohtud kontrollivad ELTL artikli 102 vahetu õigusmõju alusel sellist koondumist, mis ei ole Euroopa seisukohalt oluline, nagu kõnealune koondumine, kohaldades oma menetlusnorme (16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Towercast, C‑449/21, EU:C:2023:207, punktid 50 ja 53). 215 Viienda ja viimasena on, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 216 ja 218 sisuliselt märkis, määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimesele lõigule Üldkohtu antud lai tõlgendus, mis võib kaasa tuua selle määruse kohaldamisala ja komisjoni koondumiste kontrollipädevuse laiendamise, vastuolus ELL artikli 13 lõikest 2 tuleneva institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõttega, mis on omane liidu institutsioonilisele struktuurile ja mille kohaselt on nõutav, et iga institutsioon arvestab oma pädevuse teostamisel teiste institutsioonide pädevusega (9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu (rahvusvahelistele lepingutele allakirjutamine), C‑551/21, EU:C:2024:281, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika). 216 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 183, on selle määruse kohaldamisala kindlaksmääravate künniste läbivaatamiseks ette nähtud seadusandlik erimenetlus. Seega, kui eeldada, et määruses nr 139/2004 ette nähtud käibel põhinevate pädevuskünniste tõhusus peaks osutuma ebapiisavaks, et kontrollida teatavaid koondumisi, mis võivad konkurentsi oluliselt mõjutada, on üksnes liidu seadusandja ülesanne need läbi vaadata või näha ette kaitsemehhanism, mis võimaldab komisjonil sellist koondumist kontrollida. 217 Lisaks, isegi kui eeldada, et teatavatel turgudel täheldatud suundumus, mis puudutab eelkõige uuenduslikke ettevõtjaid, kes etendavad või võivad etendada olulist rolli konkurentsis, vaatamata sellele, et koondumise ajal on nende käive väike või see puudub, õigustab eelnevat läbivaatamist väärivate koondumiste kohaldamisala laiendamist, võivad liikmesriigid vähendada riigisisestes õigusnormides ette nähtud käibel põhinevaid pädevuskünniseid. 218 Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus rikkus määruse nr 139/2004 artikli 22 lõike 1 esimese lõigu tõlgendamisel õigusnormi, kui ta otsustas, et liikmesriigid võivad selles sättes ette nähtud tingimustel esitada selle sätte alusel taotluse, sõltumata koondumiste ex ante kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide ulatusest. Seega otsustas Üldkohus vääralt, et komisjon toimis õigesti, kui ta vaidlusaluste otsustega rahuldas määruse nr 139/2004 artikli 22 alusel esitatud üleandmistaotluse ja liitumistaotlused. 219 Arvestades apellatsioonkaebuste esimese väite põhjendatust, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuste teisi väiteid. Üldkohtule esitatud hagi 220 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. 221 Nii on see käesolevas asjas, kuna vaidlusaluste otsuste ja teabekirja tühistamiseks esitatud hagi väidete üle toimus Üldkohtus võistlev menetlus ja nende läbivaatamiseks ei ole vaja võtta ühtegi täiendavat menetlust korraldavat meedet või teha menetlustoiminguid. 222 Sellega seoses piisab, kui märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 121–218 esitatud põhjustel tuleb vaidlusalused otsused tühistada, kuna komisjon ei saanud kõnealuse koondumise läbivaatamiseks tugineda määruse nr 139/2004 artiklile 22. Nimelt tõlgendas komisjon määrust nr 139/2004 vääralt, kui ta leidis nendes otsustes, et ta võib selle määruse artikli 22 alusel esitatud taotluse rahuldada olukorras, kus selle taotluse esitanud liikmesriikidel ei ole koondumiste kontrolli reguleerivate riigisiseste õigusnormide alusel õigust nimetatud taotluse esemeks olevat koondumist läbi vaadata. 223 Seevastu nõue tühistada üleandmistaotlus ja teabekiri tuleb rahuldamata jätta. 224 Esimesena, mis puudutab teabekirja, siis seda tuleb pidada vahe- ja ettevalmistavaks aktiks, mida ei saa vaidlustada, kuna selles ei ole kindlaks määratud komisjoni lõplikku seisukohta kõnealuse koondumise läbivaatamise kohta ega kehtestatud lõplikult määruse nr 139/2004 artiklis 7 ette nähtud peatamiskohustust. 225 Teisena, mis puudutab üleandmistaotlust, siis tuleb ka see vastuvõetamatuks tunnistada, kuna esimeses kohtuastmes esitatud hagis ei ole sellekohast nõuet esitatud. Kohtukulud 226 Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. 227 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. 228 Kuna komisjon on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt vastavalt Illumina ja Graili esitatud nõudele välja ka nende kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses. Samuti tuleb vastavalt Biocom California taotlusele mõista komisjonilt välja Biocom California kohtukulud, mis on seotud tema menetlusse astumisega kohtuasjas C‑611/22 P. 229 Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja liidu institutsioonid ise oma kohtukulud. Vastavalt sellele sättele tuleb Eesti Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Prantsuse Vabariigi ja Madalmaade Kuningriigi kohtukulud jätta nende endi kanda. 230 Kodukorra artikli 140 lõike 2 kohaselt, mida samuti kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannab EFTA järelevalveamet ise oma kohtukulud, kui ta on menetlusse astuja. 231 Seetõttu kannab EFTA järelevalveamet kui menetlusse astuja apellatsioonimenetluses ise oma kohtukulud. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: 1. Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. juuli 2022. aasta otsus Illumina vs. komisjon (T‑227/21, EU:T:2022:447). 2. Tühistada Euroopa Komisjoni 19. aprilli 2021. aasta otsus C(2021) 2847 (final), millega rahuldatakse Prantsuse konkurentsiasutuse esitatud taotlus, et komisjon vaataks läbi koondumise, millega Illumina Inc. omandab Grail LLC üle ainukontrolli (juhtum COMP/M.10188 – Illumina/Grail). 3. Tühistada komisjoni 19. aprilli 2021. aasta otsused C(2021) 2848 (final), C(2021) 2849 (final), C(2021) 2851 (final), C(2021) 2854 (final) ja C(2021) 2855 (final), millega rahuldati Kreeka, Belgia, Norra, Islandi ja Madalmaade riiklike konkurentsiasutuste taotlused ühineda selle üleandmistaotlusega. 4. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. 5. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja esiteks Illumina Inc. ja Grail LLC esimeses kohtuastmes ja apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud ning teiseks Biocom California kohtuasja C‑611/22 P apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud. 6. Jätta Eesti Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Prantsuse Vabariigi, Madalmaade Kuningriigi ning EFTA järelevalveameti kohtukulud nende endi kanda. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.