C-633/22

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda) 4. oktoober 2024 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artiklid 34 ja 45 – Kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Otsuste täidetavaks tunnistamise tühistamine – Keeldumispõhjused – Selle liikmesriigi avalik kord, kus otsuste tunnustamist taotletakse – Ajalehelt ja ühelt selle ajakirjanikult hüvitise väljamõistmine spordiklubi maine kahjustamise eest – Kahjuhüvitis – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11 – Ajakirjandusvabadus Kohtuasjas C‑633/22, mille ese on ELTL artikli 267 alusel Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) 28. septembri 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. oktoobril 2022, menetluses Real Madrid Club de Fútbol, AE versus EE, Société Éditrice du Monde SA, EUROOPA KOHUS (suurkoda), koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Prechal, K. Jürimäe, C. Lycourgos, T. von Danwitz (ettekandja), F. Biltgen ja N. Piçarra, kohtunikud S. Rodin, P. G. Xuereb, L. S. Rossi, N. Wahl, I. Ziemele, J. Passer ja D. Gratsias, kohtujurist: M. Szpunar, kohtusekretär: ametnik R. Șereș, arvestades kirjalikku menetlust ja 17. oktoobri 2023. aasta kohtuistungil esitatut, arvestades seisukohti, mille esitasid: – Real Madrid Club de Fútbol ja AE, esindajad: abogados C. Angulo Delgado ja J. M. Villar Uríbarri, – EE ja Société Éditrice du Monde SA, esindaja: avocat P. Spinosi, – Prantsuse valitsus, esindajad: B. Fodda ja E. Timmermans, – Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann ja J. Simon, – Hispaania valitsus, esindajad: A. Gavela Llopis ja A. Pérez-Zurita Gutiérrez, – Malta valitsus, esindajad: advocate A. Grech ja abogado D. Sarmiento Ramírez-Escudero, – Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë, P. J. O. Van Nuffel ja W. Wils, olles 8. veebruari 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artiklite 34 ja 36 tõlgendamist, võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 11. 2 Taotlus on esitatud ühelt poolt Real Madrid Club de Fútboli (edaspidi „Real Madrid“) ja AE ning teiselt poolt EE ja Société éditrice du Monde SA vahelises kohtuvaidluses sellise Hispaanias tehtud kohtuotsuse täitmise üle Prantsusmaal, millega mõisteti EE-lt ja Société éditrice du Monde SA‑lt esimesena nimetatutele välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mis oli tekkinud neid puudutava artikli avaldamise tõttu ajalehes Le Monde. Õiguslik raamistik Liidu õigus Määrus nr 44/2001 3 Määruse nr 44/2001 põhjendustes 16–18 oli märgitud: „(16) Tulenevalt vastastikusest usaldusest õigusemõistmisse ühenduses tunnustatakse liikmesriikide kohtuotsuseid automaatselt ilma täiendavate menetlusteta, välja arvatud juhul, kui vaidluse aluseks on kohtuotsuse tunnustamine. (17) Sama vastastikuse usalduse põhimõtte tõttu peab olema kord, millega ühe liikmesriigi kohtuotsus teises liikmesriigis jõustatakse, tulemuslik ja kiire. Selleks tuleks deklaratsioon kohtuotsuse jõustatavuse kohta tegelikult välja anda automaatselt pärast esitatud dokumentide formaalset kontrollimist, ilma et kohus saaks omal algatusel esitada käesoleva määruse kohaseid jõustamata jätmise põhjusi. (18) Kaitseõiguse austamine tähendab siiski, et kostjal peab olema võimalus esitada võistleva menetluse raames apellatsioonkaebus täidetava[ks] kuulutamise vastu, kui tema arvates on olemas mõni põhjus täitmata jätmiseks. Apellatsioonimenetlust peab saama kasutada ka nõude esitaja, kui tema avaldus täidetavaks kuulutamise kohta on tagasi lükatud.“ 4 Määruse nr 44/2001 III peatükk, mis sisaldab artikleid 32–56, nägi ette ühes liikmesriigis tehtud otsuste teistes liikmesriikides tunnustamist ja täitmist reguleerivad õigusnormid. 5 Määruse artikli 33 lõikes 1 oli sätestatud: „Liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.“ 6 Määruse artikli 34 punktis 1 oli sätestatud: „Otsust ei tunnustata: 1. kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse“. 7 Määruse nr 44/2001 artiklis 36 oli ette nähtud: „Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.“ 8 Määruse nr 44/2001 artiklid 38–52, mis asuvad selle määruse III peatüki 2. jaos, reguleerisid täidetavaks tunnistamise menetlust. 9 Määruse nr 44/2001 artikli 38 lõige 1 oli sõnastatud järgmiselt: „Liikmesriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust täidetakse teises liikmesriigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks kuulutatud.“ 10 Määruse artikli 43 lõikes 1 oli ette nähtud: „Kumbki pool võib täitmismääruse taotluse kohta tehtud otsuse edasi kaevata.“ 11 Määruse artiklis 44 oli sätestatud: „Apellatsioonkaebuse kohta tehtud otsust saab vaidlustada üksnes IV lisas nimetatud apellatsioonkaebusega.“ 12 Määruse artikkel 45 sätestas: „1. Kohus, kellele esitatakse artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, keeldub kohtuotsuse täidetavaks kuulutamisest või tühistab selle ainult artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustel. Kohus teeb oma otsuse viivitamata. 2. Mitte mingil juhul ei või kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu.“ 13 Määruse nr 44/2001 IV lisa nägi ette: „Artikli 44 kohaselt võib esitada järgmised apellatsioonkaebused: – Belgias, Kreekas, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Luksemburgis ja Madalmaades kassatsioonkaebus, […]“. Määrus (EL) nr 1215/2012 14 Määrus nr 44/2001 tunnistati kehtetuks ja asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1). 15 Määruse nr 1215/2012 artiklis 66 on sätestatud: „1. Käesoleva määruse sätteid kohaldatakse üksnes 10. jaanuaril 2015 või pärast seda algatatud kohtumenetluste, ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud ametlike dokumentide ja kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes. 2. Erandina artiklist 80 jätkatakse [määruse nr 44/2001] kohaldamist enne 10. jaanuari 2015 algatatud kohtumenetlustes tehtud otsuste, ametlikult koostatud või ametlike dokumentidena registreeritud ametlike dokumentide ja kinnitatud või sõlmitud kohtulike kokkulepete suhtes, mis kuuluvad nimetatud määruse kohaldamisalasse.“ Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused 16 Ajaleht Le Monde avaldas 7. detsembril 2006 artikli, mille oli kirjutanud selle ajalehe juures töötav ajakirjanik EE ja milles väideti, et Real Madrid ja Fútbol Club Barcelona on kasutanud jalgrattaspordi ringkonnas tegutseva dopinguvõrgustiku eestvedaja teenuseid. Avaldatut kajastati mitmes meediaväljaandes, eriti Hispaanias. Ajaleht Le Monde avaldas 23. detsembril 2006 ilma kommentaarideta talle Real Madridi saadetud vastuväiteid sisaldava kirja. 17 Real Madrid ja tema meditsiinimeeskonna liige AE esitasid 25. mail 2007 Juzgado de Primera Instancia de Madridile (Madridi esimese astme kohus, Hispaania) nende au teotamise tõttu Société éditrice du Monde’i ja EE vastu kahju hüvitamise hagi. Nimetatud kohus mõistis 27. veebruari 2009. aasta kohtuotsusega viimati nimetatutelt tekitatud mittevaralise kahju eest Real Madridi kasuks välja 300000 eurot ja AE kasuks välja 30000 eurot ning kohustas avaldama selle kohtuotsuse ajalehes Le Monde ning samuti ühes Hispaania ajalehes. Audiencia Provincial de Madrid (Madridi provintsikohus, Hispaania) jättis selle kohtuotsuse põhiosas muutmata. Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) jättis selle kohtuotsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse 24. veebruari 2014. aasta otsusega rahuldamata. 18 Juzgado de Primera Instancia de Madrid (Madridi esimese astme kohus) kohustas 11. juuli 2014. aasta kohtumäärusega seda Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) otsust täitma ning Société éditrice du Monde’i ja EE‑d maksma Real Madridile põhisummana 300000 eurot ning intressi ja kulude eest 90000 eurot. Samuti kohustas ta 9. oktoobri 2014. aasta määrusega seda kohtuotsust täitma ning maksma AE‑le põhisummana 30000 eurot ning intressi ja kulude eest 3000 eurot. 19 Tribunal de grande instance de Paris (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) tegi 15. veebruaril 2018 kaks täitmismäärust, millega tunnistas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) 24. veebruari 2014. aasta kohtuotsuse ja need kohtumäärused täidetavaks. 20 Cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) tühistas need täitmismäärused 15. septembri 2020. aasta kohtuotsustega põhjendusega, et kuna Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtuotsus ja Juzgado de Primera Instancia de Madridi (Madridi esimese astme kohus) määrused on Prantsusmaa rahvusvahelise avaliku korraga ilmselgelt vastuolus, ei saa neid Prantsusmaal täita. Sellega seoses märkis cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) esiteks, et Hispaania kohtud mõistsid põhikohtuasja kostjatelt välja kahjuhüvitise, kuigi Real Madrid ei tuginenud varalisele kahjule. Teiseks arutati Hispaania kohtus üksnes seda, kuidas kajastati meedias põhikohtuasjas kõne all olevat artiklit, millele Hispaania meedias esitati vastuväiteid, mistõttu nende vastuväidetega vähendati tekitatud kahju. Kolmandaks puudutab 300000 euro suuruse põhisumma ning 90000 euro suuruse hüvitise väljamõistmine intressi ja kulude eest füüsilist isikut ja ajalehte kirjastavat äriühingut ning see moodustab 31. detsembri 2017. aasta seisuga 50% selle äriühingu netokahjumist ja 6% likviidsetest vahenditest. Neljandaks lisanduvad eespool nimetatud välja mõistetud summadele 30000 euro suurune põhisumma ning 3000 euro suurune summa intressi ja kulude eest, mis mõisteti välja AE kasuks. Lõpuks on Prantsusmaal äärmiselt haruldane, et au või hea nime teotamise eest välja mõistetud kahjuhüvitise summa ületab 30000 eurot, kuna Prantsuse õiguses on isikute laimamise eest karistusena ette nähtud trahvi ülemmäär 12000 eurot. 21 See kohus järeldas, et kõnealustel väljamõistetud hüvitistel on heidutav mõju ajakirjaniku ja meediakanali osalemisele üldsust huvitavate teemade avalikus arutelus ning see võib takistada meedial tema teavitamis‑ ja kontrolliülesannet täita, mistõttu nende hüvitiste väljamõistmise otsuste tunnustamine või täitmine kahjustaks lubamatult Prantsusmaa rahvusvahelist avalikku korda, kuna see riivab sõnavabadust. 22 Real Madrid ja AE esitasid cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) 15. septembri 2020. aasta otsuste peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Cour de cassationile (Prantsusmaa kassatsioonikohus), väites, et kahjuhüvitise proportsionaalsust saab kontrollida ainult siis, kui see on karistuslikku, mitte hüvitavat laadi. Lisaks, asendades otsuse teinud kohtu hinnangu kahju kohta enda omaga, kontrollis cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) põhikohtuasjas käsitletavaid Hispaania kohtute otsuseid, rikkudes sellega määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 ja artiklit 36. Lõpuks ei võtnud eespool nimetatud kohus arvesse Hispaania kohtute tuvastatud rikkumiste raskust ega asjaolu, et hüvitiste maksmiseks kohustatud isikute majanduslik olukord ei ole asjakohane selleks, et hinnata, kas välja mõistetud hüvitised on ebaproportsionaalsed, sest seda ei tule igal juhul hinnata riigisisestest õigusnormidest lähtudes. 23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelkõige, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt jätab Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 10 lõige 2 väga vähe ruumi sõnavabaduse piiramiseks kahes valdkonnas, nimelt poliitilise arutelu ja üldist huvi pakkuvate küsimuste valdkonnas (EIK 23. aprilli 2015. aasta otsus Morice vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2015:0423JUD002936910, punkt 125). Viimati nimetatud valdkonda kuulub spordiga seotud küsimuste avaldamine (EIK 26. aprilli 2007. aasta kohtuotsus Colaço Mestre ja SCI – Sociedade Independente de Comunicacao, S.A. vs. Portugal, CE:ECHR:2007:0426JUD001118203, punkt 28). Lisaks on kahjuhüvitise väljamõistmise heidutav mõju üks näitaja, mille abil hinnata, kas laimavate avalduste heastamiseks võetud meede on proportsionaalne. Mis puudutab konkreetselt ajakirjanike sõnavabadust, siis tuleb tagada, et meediaäriühingutelt välja mõistetud kahjuhüvitise summa ei ohustaks nende majanduslikke aluseid (EIK 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Błaja News Sp. z o.o. vs. Poola, CE:ECHR:2013:1126JUD005954510, punkt 71). 24 Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. Kas [määruse nr 44/2001] artikleid 34 ja 36 ning [harta] artiklit 11 tuleb tõlgendada nii, et kui mõistetakse välja hüvitis selle eest, et spordiklubi mainet on ajalehes avaldatud teabega kahjustatud, rikub see ilmselgelt sõnavabadust ning on seega otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise alus? 2. Kui jah, siis kas neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et taotluse saanud kohus võib välja mõistetud hüvitise ebaproportsionaalsuse tuvastada ainult siis, kui otsuse teinud kohus või taotluse saanud kohus on kahjuhüvitise karistuslikuks kvalifitseerinud, mitte siis, kui hüvitis mõistetakse välja mittevaralise kahju hüvitamiseks? 3. Kas neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et taotluse saanud kohus võib tugineda üksnes väljamõistetud hüvitise heidutavale mõjule, pidades silmas kohtuvaidluse kaotanu vahendeid, või võib ta arvesse võtta ka muid asjaolusid, näiteks rikkumise raskust või kahju ulatust? 4. Kas ainuüksi ajalehe vahendite aspektist avalduv heidutav mõju võib olla otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseks ajakirjandusvabaduse aluspõhimõtte ilmselge rikkumise tõttu? 5. Kas heidutavat mõju tuleb mõista nii, et see tähendab ajalehe finantstasakaalu ohustamist, või võib see seisneda üksnes hirmutamises? 6. Kas heidutavat mõju tuleb ajalehe väljaandjast äriühingu ja füüsilisest isikust ajakirjaniku seisukohast hinnata ühtmoodi? 7. Kas trükimeedia üldine majanduslik olukord on asjakohane tegur, kui hinnatakse seda, kas välja mõistetud hüvitisel võib asjaomase ajalehe käekäigu kõrval olla hirmutav mõju kogu meediale?“ Eelotsuse küsimuste analüüs 25 Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasja ese on kassatsioonkaebus, mis puudutab Hispaanias tehtud kohtuotsuse ja kahe kohtumääruse Prantsusmaal täidetavaks tunnistamise määruse tühistamist määruse nr 44/2001 artikli 45 lõike 1 alusel, kuna nende täitmisega kaasneks harta artikliga 11 tagatud sõnavabaduse ilmselge rikkumine. 26 Määruse nr 44/2001 ratione temporis kohaldatavuse kohta on määruse nr 1215/2012 artikli 66 lõikes 2 sätestatud, et määruse nr 44/2001 kohaldamist jätkatakse enne 10. jaanuari 2015 algatatud kohtumenetluste ja seega nende tulemusel tehtud otsuste suhtes. Põhikohtuasjas tehti kohtuotsus ja -määrused, mille täitmine on vaidluse all, Hispaanias enne seda kuupäeva algatatud menetluse tulemusel. Seega on määrus nr 44/2001 ratione temporis põhikohtuasjas kohaldatav, nagu märkis ka Euroopa Komisjon. 27 Mis puudutab selle määruse sätteid, mis on esitatud küsimuste analüüsimisel asjakohased, siis tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud kassatsioonkaebus kujutab endast apellatsioonkaebust määruse nr 44/2001 artikli 44 alusel koostoimes selle määruse IV lisaga. Täitmata jätmise alused, millele võib artikli 44 tähenduses esitatud apellatsioonkaebust menetlev riigisisene kohus oma otsuses tugineda, on nimetatud selle määruse artiklis 45, mille lõige 1 viitab selle määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud tunnustamisest keeldumise põhjustele ning mille lõige 2 sisaldab sarnaselt sama määruse artikliga 36 keeldu kontrollida välisriigi selle kohtuotsuse sisu, mille täitmine on vaidlustatud. 28 Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ja kui jah, siis millistel tingimustel tuleb määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 alusel koostoimes artikliga 45 sellise kohtuotsuse täitmisest – millega mõistetakse ajalehe väljaandjast äriühingult ja ühelt selle ajakirjanikult välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mis tekitati spordiklubile ja ühele selle meditsiinimeeskonna liikmele nende maine kahjustamise tõttu selles ajalehes avaldatud neid puudutava teabega – keelduda põhjusel, et see kujutab endast harta artikliga 11 tagatud ajakirjandusvabaduse ilmselget rikkumist ja seega taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra rikkumist. Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkt 1 koostoimes artikliga 45 29 Määruses nr 44/2001 ette nähtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kord põhineb määruse põhjenduste 16 ja 17 kohaselt vastastikusel usaldusel õigusemõistmisse Euroopa Liidus. Selline usaldus nõuab, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid mitte ainult ei tunnustata teises liikmesriigis automaatselt, vaid ka seda, et kõnealuste kohtuotsuste teises liikmesriigis täidetavaks tunnistamise kord on tulemuslik ja kiire. Määruse põhjenduse 17 kohaselt peab selline menetlus seisnema üksnes nende dokumentide formaalses kontrollis, mida on taotluse saanud liikmesriigis täidetavaks tunnistamiseks vaja, kusjuures täidetavaks tunnistatakse peaaegu automaatselt (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Aktiva Finants, C‑433/18, EU:C:2019:1074, punkt 23). 30 Nõnda tunnustatakse määruse nr 44/2001 artikli 33 lõike 1 kohaselt ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata ning sama määruse artikli 38 lõike 1 kohaselt täidetakse seda teises liikmesriigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks tunnistatud. 31 Määruse põhjendustest 16–18 tuleneb, et määruses kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise suhtes ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemi eesmärk on luua sobiv tasakaal kahe aspekti vahel, milleks on ühelt poolt vastastikune usaldus õigusemõistmisse liidus, mis õigustab seda, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid tunnustatakse ja tunnistatakse teises liikmesriigis täidetavaks põhimõtteliselt automaatselt, ja teiselt poolt kaitseõiguste austamine, mis tähendab, et kostjal peab olema võimalus esitada võistleva menetluse raames apellatsioonkaebus täidetavaks tunnistamise vastu, kui tema arvates on olemas mõni põhjus täitmata jätmiseks (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 73, ja 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Lebek, C‑70/15, EU:C:2016:524, punkt 36). 32 Viimasega seoses on määruse nr 44/2001 artikli 45 lõikes 1 kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumise või selle tühistamise võimalus piiratud selle määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustega. 33 Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 on sätestatud, et otsust ei tunnustata, kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse. 34 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb määruse nr 44/2001 artiklit 34 tõlgendada kitsalt, kuna see takistab selle määruse ühe peamise eesmärgi saavutamist. Seega võib sellele tugineda üksnes erandjuhtudel (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 55, ja 20. juuni 2022. aasta kohtuotsus London Steam-Ship Owners’ Mutual Insurance Association, C‑700/20, EU:C:2022:488, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika). 35 Mis puudutab konkreetselt artikli 34 punkti 1, siis kuigi liikmesriikidele jääb määruse selles punktis ette nähtud reservatsiooni alusel üldjuhul vabadus määrata vastavalt oma riigisisesele õigusele ja praktikale kindlaks, millised on nende avaliku korra nõuded, tulenevad selle mõiste piirid siiski nimetatud määruse tõlgendusest. Seega, kuigi Euroopa Kohtu ülesanne ei ole määratleda liikmesriigi avaliku korra mõiste sisu, tuleb tal siiski kontrollida piire, mille raames liikmesriigi kohus võib sellele mõistele tugineda selleks, et teise liikmesriigi kohtu lahend tunnustamata jätta (vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punktid 56 ja 57, ning 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 42). 36 Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikkel 36 ja artikli 45 lõige 2, mis keelavad kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu, ei luba taotluse saanud liikmesriigi kohtul keelduda selle otsuse tunnustamisest või täitmisest üksnes põhjusel, et õigusnorm, mida kohaldas otsuse teinud liikmesriigi kohus, erineb sellest, mida taotluse saanud liikmesriigi kohus oleks kohaldanud, kui ta ise oleks kohtuvaidluse lahendanud. Samuti ei tohi taotluse saanud liikmesriigi kohus kontrollida, kas otsuse teinud riigi kohus on õigesti hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 58, ja 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C‑559/14, EU:C:2016:349, punkt 41). 37 Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 ette nähtud avaliku korra tingimusele tuginemine on seega lubatud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamine või täitmine kahjustaks lubamatult taotluse saanud liikmesriigi õiguskorda, riivates mõnda aluspõhimõtet. Selleks et pidada kinni välisriigi kohtuotsuste sisu kontrollimise keelust, peaks riive seisnema taotluse saanud liikmesriigi õiguskorras oluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse ilmselges rikkumises (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 59, ja 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C‑559/14, EU:C:2016:349, punkt 42). 38 Taotluse saanud liikmesriigi kohus ei või seega keelduda teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest vaid põhjusel, et ta leiab, et selles otsuses on riigisisest või liidu õigust valesti kohaldatud, kuivõrd vastasel juhul seaks ta ohtu määruse nr 44/2001 eesmärgi. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et niisugustel juhtudel annab igas liikmesriigis loodud õiguskaitsevahendite süsteem, mida täiendab ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluse esitamise mehhanism, õigussubjektidele piisava tagatise. Avaliku korra tingimusele võib sellistel juhtudel tugineda üksnes siis, kui õigusnormi rikkumine tooks endaga kaasa selle, et taotluse saanud liikmesriigis oleks otsuse tunnustamine või täitmine käsitatav selle liikmesriigi õiguskorras olulise õigusnormi ilmselge rikkumisena (vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C‑420/07, EU:C:2009:271, punkt 60). 39 Asjaolu, et kõnealune ilmselge rikkumine puudutab liidu õigusnormi, mitte taotluse saanud liikmesriigi riigisisest õigusnormi, ei muuda avaliku korra tingimusele tuginemise tingimusi määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses, olgu siis tegemist materiaal- või menetlusõiguse normiga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab nimelt liikmesriigi kohus tagama sama tõhusalt nii riigisisese õiguskorraga antud õiguste kui ka liidu õiguskorraga antud õiguste kaitse. Avaliku korra tingimust tuleb seega kohaldada samamoodi siis, kui asjaomase kohtuotsuse tunnustamine või täitmine taotluse saanud liikmesriigis toob kaasa liidu õiguskorras olulise õigusnormi või selles õiguskorras ja seega selle liikmesriigi õiguskorras põhiõigusena tunnustatud õiguse ilmselge rikkumise (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C‑681/13, EU:C:2015:471, punkt 48, ja 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Charles Taylor Adjusting, C‑590/21, EU:C:2023:633, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). 40 Euroopa Kohus on juba otsustanud, et see kehtib eelkõige liidu tasandil tunnustatud põhiõiguste puhul (vt selle kohta 28. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Krombach, C‑7/98, EU:C:2000:164, punkt 38). 41 Kuna määruse nr 44/2001 kohaldamine liikmesriigi kohtu poolt kujutab endast liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, peab see kohus järgima hartas tunnustatud põhiõigustest tulenevaid nõudeid, eelkõige juhul, kui talle on esitatud määruse nr 44/2001 artikli 43 või artikli 44 alusel apellatsioonkaebus, mille eesmärk on kontrollida, kas esineb alus täitmisest keeldumiseks (vt selle kohta 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C‑559/14, EU:C:2016:349, punkt 44, ja 7. mai 2020. aasta kohtuotsus Rina, C‑641/18, EU:C:2020:349, punkt 55). 42 Samas tuleb märkida, et liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte on liidu õiguses põhjapaneva tähtsusega, kuna see võimaldab luua ja säilitada sisepiirideta ala. Selle põhimõtte kohaselt on iga liikmesriik kohustatud eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi (18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punkt 191). 43 Seega võivad liikmesriigid liidu õiguse rakendamisel olla sama õiguse alusel kohustatud eeldama, et teised liikmesriigid järgivad põhiõigusi, mistõttu ei ole neil võimalust nõuda teiselt liikmesriigilt põhiõiguste riigisisest kaitset kõrgemal tasemel, kui on tagatud liidu õigusega, ega ka võimalust kontrollida – välja arvatud erandjuhtudel –, kas teine liikmesriik on tegelikult konkreetsel juhul järginud liidus tagatud põhiõigusi (18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punkt 192). 44 Järelikult on liikmesriigi kohus ainult juhul, kui kohtuotsuse täitmine taotluse saanud liikmesriigis tooks kaasa hartas tunnustatud põhiõiguse ilmselge rikkumise, kohustatud määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 ja artikli 45 alusel – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 189 – keelduma selle kohtuotsuse täitmisest või sõltuvalt asjaoludest tühistama kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise. Harta artikkel 11 45 Harta artikli 11 lõike 1 kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele, mis kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest. 46 Kui ajakirjandusartikli avaldamine puudutab ajakirjanikke ja/või kirjastajaid ja meediakanaleid, on sõna- ja teabevabadus konkreetselt kaitstud harta artikli 11 lõikega 2, mille kohaselt tuleb austada massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust. 47 Harta artiklis 11 sätestatud õigused ja vabadused ei ole absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb arvesse võtta vastavalt nende ülesandele ühiskonnas (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus La Quadrature du Net jt, C‑511/18, C‑512/18 ja C‑520/18, EU:C:2020:791, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika). 48 Nimelt lubab harta artikli 52 lõige 1 nende õiguste ja vabaduste teostamist piirata tingimusel, et piirangud on ette nähtud seaduses, arvestavad nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi. 49 Sellega seoses väärib meenutamist, et harta artikkel 11 on üks demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna alustaladest ning see kuulub väärtuste hulka, millel liit ELL artikli 2 kohaselt rajaneb (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Tele2 Sverige ja Watson jt, C‑203/15 ja C‑698/15, EU:C:2016:970, punkt 93, ning 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Associazione Avvocatura per i diritti LGBTI, C‑507/18, EU:C:2020:289, punkt 48). Artikliga 11 tagatud õiguste ja vabaduste riived peavad seega niisuguses kontekstis piirduma rangelt vajalikuga (vt selle kohta 6. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Connolly vs. komisjon, C‑274/99 P, EU:C:2001:127, punkt 41). 50 Nii on see eelkõige ajakirjanike, kirjastajate ja meediakanalitega seotud riivete puhul, arvestades ajakirjanduse tähtsust demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis (vt selle kohta 1. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Painer, C‑145/10, EU:C:2011:798, punkt 113, ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Spiegel Online, C‑516/17, EU:C:2019:625, punkt 72). 51 Lisaks on harta artikli 52 lõike 3 kohaselt hartas sisalduvatel õigustel sama tähendus ja ulatus kui vastavatel EIÕKga tagatud õigustel, kuid see ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse andmist (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus K. B. ja F. S. (omal algatusel kontrollimine kriminaalasjades), C‑660/21, EU:C:2023:498, punkt 41). 52 Harta artikli 11 tõlgendamisel peab Euroopa Kohus seega minimaalse kaitsetasemena arvesse võtma EIÕK artikliga 10 tagatud vastavaid õigusi, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus (vt selle kohta 15. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Autorité des marchés financiers, C‑302/20, EU:C:2022:190, punkt 67, ja 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Migracijos departamentas (poliitilistel vaadetel põhinevad tagakiusamise põhjused), C‑280/21, EU:C:2023:13, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). 53 Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et sõnavabaduse erandeid tuleb tõlgendada kitsalt ning et EIÕK artikli 10 lõige 2 jätab väga vähe ruumi sõnavabaduse piiramiseks poliitilise arutelu ja üldist huvi pakkuvate küsimuste valdkonnas (vt selle kohta EIK 17. detsembri 2004. aasta otsus Pedersen ja Baadsgaard vs. Taani, CE:ECHR:2004:1217JUD004901799, punkt 71; EIK 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Morice vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2015:0423JUD002936910, punktid 124 ja 125, ning EIK 17. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Tavares de Almeida Fernandes ja Almeida Fernandes vs. Portugal, CE:ECHR:2017:0117JUD003156613, punkt 55). 54 Üldist huvi pakkuvad küsimused on need, mis võivad õiguspäraselt huvitada avalikkust ja mis äratavad avalikkuse tähelepanu või puudutavad teda olulisel määral, eelkõige seetõttu, et need mõjutavad kodanike heaolu või ühiskonnaelu. Sellesse kategooriasse kuuluvad elukutselise spordiga seotud küsimused (vt selle kohta EIK 22. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Nikowitz ja Verlagsgruppe News GmbH vs. Austria, CE:ECHR:2007:0222JUD000526603, punkt 25, ning 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Satakunnan Markkinapörssi Oy ja Satamedia Oy vs. Soome, CE:ECHR:2017:0627JUD000093113, punkt 171) ja seega küsimused, mis puudutavad dopingut elukutselises spordis. 55 Sellega seoses rõhutab Euroopa Inimõiguste Kohus ajakirjanduse keskset rolli demokraatlikus ühiskonnas, mistõttu on ajakirjandusele antavad tagatised eriti olulised. Kuigi ajakirjandus ei tohi eelkõige seoses teiste isikute maine või õiguste kaitsega ületada teatud piire, peab ta oma kohustusi ja vastutust järgides siiski edastama teavet ja ideid kõigis üldist huvi pakkuvates küsimustes. Vastasel juhul ei saaks ajakirjandus täita oma vältimatut rolli „ühiskonna valvekoerana“. Seega tuleb siis, kui on vaja kindlaks teha – nagu nõuab EIÕK artikli 10 lõige 2 –, kas kõnealune riive on proportsionaalne taotletava õiguspärase eesmärgiga, omistada suurt tähtsust demokraatliku ühiskonna huvile tagada ja säilitada ajakirjandusvabadus (vt selle kohta EIK 23. septembri 1994. aasta kohtuotsus Jersild vs. Taani, CE:ECHR:1994:0923JUD001589089, punkt 31; EIK 21. jaanuari 1999. aasta kohtuotsus Fressoz ja Roire vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1999:0121JUD002918395, punkt 45, ning EIK 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Delfi AS vs. Eesti, CE:ECHR:2015:0616JUD006456909, punkt 132). 56 Neid põhimõtteid ei kohaldata mitte ainult ajakirjanike, vaid ka ajakirjandusväljaannete kirjastajate suhtes, kes osalevad täielikult sõnavabaduse teostamises ja kes jagavad EIÕK artikli 10 lõikes 2 nimetatud kohustusi ja vastutust (vt selle kohta EIK 15. jaanuari 2009. aasta kohtuotsus Orban jt vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2009:0115JUD002098505, punkt 47). 57 Kuigi laimavate avalduste või muud liiki õigusvastase sisu tõttu kahju kannatanud isikutel peab olema võimalus esitada kahju hüvitamise hagi, mis oleks tõhus õiguskaitsevahend nende maine kahjustamise vastu, peab iga otsusega, millega mõistetakse maine kahjustamise eest välja kahjuhüvitis, leidma mõistliku proportsionaalse suhte väljamõistetud summa ja asjaomase rikkumise vahel (vt selle kohta EIK 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2005:0215JUD006841601, punkt 96; EIK 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Delfi AS vs. Eesti, CE:ECHR:2015:0616JUD006456909, punktid 110 ja 131, ning EIK 17. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Tavares de Almeida Fernandes ja Almeida Fernandes vs. Portugal, CE:ECHR:2017:0117JUD003156613, punkt 77). 58 Siinkohal tuleb vahet teha rikkumist tuvastaval kohtuotsusel juriidilise isiku kasuks ja füüsilise isiku kasuks, kusjuures füüsilise isiku maine kahjustamisel võivad olla tagajärjed füüsilise isiku väärikusele, samas kui juriidilise isiku mainel sellist moraalset mõõdet ei ole (vt selle kohta EIK 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2005:0215JUD006841601, punkt 94; EIK 19. juuli 2011. aasta kohtuotsus UJ vs. Ungari, CE:ECHR:2011:0719JUD002395410, punkt 22, ja EIK 11. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Freitas Rangel vs. Portugal, CE:ECHR:2022:0111JUD007887313, punktid 48, 53 ja 58). 59 Samas tuleb meenutada, et Euroopa Inimõiguste Kohus hindab riive proportsionaalsust samade kriteeriumide alusel nii juriidilise isiku kui ka üksikisiku puhul (vt selle kohta EIK 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Frisk ja Jensen vs. Taani, CE:ECHR:2017:1205JUD001965712, punkt 55). 60 Mis puudutab sanktsiooni proportsionaalsust, siis sõnavabaduse mis tahes põhjendamatu piiramisega kaasneb oht, et see võib tulevikus takistada või halvata sarnaste küsimuste kajastamist meedias. Oluline on just rikkumist tuvastava kohtuotsuse tegemine, isegi kui see on ainult tsiviilõiguslik ja määratud sanktsioon on väike (vt selle kohta EIK 10. novembri 2015. aasta kohtuotsus Couderc ja Hachette Filipacchi associés vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2015:1110JUD004045407, punkt 151, ning EIK 25. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Société de conception de presse et d’édition vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2016:0225JUD000468311, punkt 49). 61 Eelkõige tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt ilmutada äärmist ettevaatlikkust siis, kui võetud meetmed või määratud sanktsioonid võivad pärssida ajakirjanduse soovi osaleda õiguspärast üldist huvi pakkuvate küsimuste arutamisel ja seega avaldada heidutavat mõju ajakirjandusvabaduse teostamisele niisugustes küsimustes (vt selle kohta EIK 20. mai 1999. aasta kohtuotsus Bladet Tromsø ja Stensaas vs. Norra, CE:ECHR:1999:0520JUD002198093, punkt 64, ning EIK 17. detsembri 2004. aasta kohtuotsus Cumpănă ja Mazăre vs. Rumeenia, CE:ECHR:2004:1217JUD003334896, punkt 111). 62 Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et ettenägematu suurusega või väga suur kahjuhüvitise summa võrreldes sarnastes laimuasjades väljamõistetud summadega võib avaldada ajakirjandusvabadusele heidutavat mõju (vt selle kohta EIK 7. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Público – Comunicação Social, S.A. jt vs. Portugal, CE:ECHR:2010:1207JUD003932407, punkt 55, ning EIK 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Independent Newspapers (Ireland) Limited vs. Iirimaa, CE:ECHR:2017:0615JUD002819915, punktid 84 ja 85). 63 Arvestades ka ajakirjanduse keskset rolli demokraatlikus ühiskonnas ja tagatisi, mis ajakirjandusel peavad olema vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 55 meenutatud kohtupraktikale, on see üldjuhul nii siis, kui kannatanule mõistetakse välja hüvitis, mis ületab tegelikult tekkinud varalist või mittevaralist kahju. 64 Selline heidutav mõju võib olla isegi suhteliselt väikeste summade väljamõistmisel, arvestades sarnastes laimuasjades kohaldatavaid standardeid. Nii on see üldiselt siis, kui väljamõistetud summa on märkimisväärne võrreldes vahenditega, mis on sellel isikul, kellelt see summa välja mõisteti (vt selle kohta EIK 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2005:0215JUD006841601, punkt 96), olgu siis tegemist ajakirjaniku või ajakirjandusväljaande kirjastajaga. 65 Lisaks tuleb selleks, et hinnata väljamõistetud kahjuhüvitise proportsionaalsust, arvesse võtta ka muid määratud sanktsioone, nagu õienduse avaldamine, andmete parandamine või ametlik vabandamine ning kohtuvaidluse kaotanud isikult kohtukulude väljamõistmine (vt selle kohta EIK 11. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Ileana Constantinescu vs. Rumeenia, CE:ECHR:2012:1211JUD003256304, punkt 49; EIK 10. novembri 2015. aasta kohtuotsus Couderc ja Hachette Filipacchi associés vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2015:1110JUD004045407, punkt 152, ning EIK 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Ghiulfer Predescu vs. Rumeenia, CE:ECHR:2017:0627JUD002975109, punkt 61). Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 ja artikli 45 tõlgendamine koostoimes harta artikliga 11 66 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 ja artikli 45 alusel tuleb keelduda sellise kohtuotsuse täitmisest, millega mõistetakse ajalehe väljaandjast äriühingult ja ühelt selle ajakirjanikult välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mis tekitati spordiklubile ja ühele selle meditsiinimeeskonna liikmele nende maine kahjustamise tõttu selles ajalehes neid puudutava teabe avaldamisega, kui see täitmine tooks kaasa harta artiklis 11 tunnustatud õiguste ja vabaduste ilmselge rikkumise. 67 Nimelt puudutab selline harta artikli 11 ilmselge rikkumine taotluse saanud liikmesriigi avalikku korda ja kujutab endast seega täitmisest keeldumise alust, millele on osutatud määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 koostoimes selle määruse artikliga 45. 68 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on juhtumi kõiki asjaolusid arvestades – mille hulka kuuluvad nii nende isikute vahendid, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti, kui ka nende toime pandud rikkumise raskus ja kahju ulatus, nagu need on tuvastatud põhikohtuasjades kõne all olevates otsustes – hinnata, kas nende otsuste täitmine tooks käesoleva kohtuotsuse punktides 53–64 nimetatud kriteeriume arvestades kaasa harta artiklis 11 tunnustatud õiguste ja vabaduste ilmselge rikkumise. 69 Selleks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas nendes otsustes välja mõistetud kahjuhüvitis on ilmselgelt ebaproportsionaalne asjaomase maine kahjustamisega ja võib seega taotluse saanud liikmesriigis avaldada tulevikus heidutavat mõju sarnaste küsimuste kajastamisele meedias või üldisemalt harta artiklis 11 tunnustatud ajakirjandusvabaduse teostamisele. 70 Selles kontekstis tuleb täpsustada, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus võib võtta arvesse taotluse saanud liikmesriigis võrreldava rikkumise eest välja mõistetud summasid, ei ole võimalik erinevus nende summade ja kõnealustes otsustes välja mõistetud kahjuhüvitise suuruse vahel iseenesest piisav, et asuda automaatselt ja ilma täiendava kontrollita seisukohale, et see kahjuhüvitis on ilmselgelt ebaproportsionaalne kõnealuse maine kahjustamisega. 71 Lisaks, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli eesmärk on üksnes tuvastada harta artiklis 11 tunnustatud õiguste ja vabaduste ilmselge rikkumine, ei saa selle käigus kontrollida otsused teinud liikmesriigi kohtute sisulisi hinnanguid, kuna selline kontroll kujutab endast sisulist kontrolli, mis on määruse nr 44/2001 artikliga 36 ja artikli 45 lõikega 2 sõnaselgelt keelatud. Seega ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleval juhul muu hulgas analüüsida, kas EE ja Société éditrice du Monde tegutsesid põhikohtuasjas kõne all olevat artiklit avaldades vastavalt oma kohustustele ja vastutusele, ega seada kahtluse alla Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) 24. veebruari 2014. aasta kohtuotsuses tehtud järeldusi, mis puudutavad EE või Société éditrice du Monde’i rikkumise raskust või Real Madridile ja AE‑le tekitatud kahju ulatust. 72 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi arvestades tuleb veel märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 58 ja 63, ei saa välistada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades tuvastama põhikohtuasjas kõne all olevate otsuste täitmisest tuleneva ajakirjandusvabaduse ilmselge rikkumise ainult ühe hageja puhul kahest või ühe kostja puhul kahest, keda need otsused puudutavad. 73 Juhul kui see kohus tuvastab ajakirjandusvabaduse ilmselge rikkumise, peaks ta nende otsuste täitmisest keeldumisel piirduma väljamõistetud kahjuhüvitise selle osaga, mis on taotluse saanud liikmesriigis ilmselgelt ebaproportsionaalne. 74 Eeltoodust tulenevalt tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 ja artiklit 45 tuleb koostoimes harta artikliga 11 tõlgendada nii, et sellise kohtuotsuse täitmisest, millega mõistetakse ajalehe väljaandjast äriühingult ja ühelt selle ajakirjanikult välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mis tekitati spordiklubile ja ühele selle meditsiinimeeskonna liikmele nende maine kahjustamise tõttu selles ajalehes avaldatud neid puudutava teabega, tuleb keelduda, kui sellega kaasneks harta artiklis 11 tunnustatud ajakirjandusvabaduse ilmselge rikkumine ja seega taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra rikkumine. Kohtukulud 75 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 34 punkti 1 ja artiklit 45 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 11 tuleb tõlgendada nii, et sellise kohtuotsuse täitmisest, millega mõistetakse ajalehe väljaandjast äriühingult ja ühelt selle ajakirjanikult välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mis tekitati spordiklubile ja ühele selle meditsiinimeeskonna liikmele nende maine kahjustamise tõttu selles ajalehes avaldatud neid puudutava teabega, tuleb keelduda, kui sellega kaasneks harta artiklis 11 tunnustatud ajakirjandusvabaduse ilmselge rikkumine ja seega taotluse saanud liikmesriigi avaliku korra rikkumine. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.