Tonybet OÜ avaldus P.T vastu kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Tonybet OÜ (registrikood: 12103082; Pärnu mnt 31-53, 10119 Tallinn); Avaldaja lepingulised esindajad: vandeadvokaadid Martti Peetsalu ja Mari Anne Rohtla ning vandeadvokaadi abi Helena Kuuse (e-post: XXX); Puudutatud isik: P.T (sünniaeg: XXX; XXX) Puudutatud isiku lepingiline esindaja: vandeadvokaat Martin Männik (e-post XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lahendada avaldus kirjalikus menetluses.
2.Jätta rahuldamata Tonybet OÜ taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.
3.Rahuldada Tonybet OÜ avaldus.
4.Keelduda Austria Vabariigi kohtuotsuste Berzirksgericht Villach 21.09.2023 kohtulahend nr 16C199/23d-18.1 ja Berzirksgericht Villach 30.05.2023 kohtlahend nr 16C199/23d-12 tunnustamisest ja täitmisest Eesti Vabariigis. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord ning tähtaeg Kohtumääruse peale võivad menetlusosalised Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 kättetoimetamisest.
esitada määruskaebuse päeva jooksul arvates
ASJAOLUD, AVALDAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
Tallinna määruse
2-24-2161
1.Avalduse kohaselt alustas kohtutäitur E.V puudutatud isiku täitmisavalduse alusel 12.01.2024 täiteasja nr XXX täitemenetluse. Täitemenetluse algatamise aluseks on järgmised Austria Vabariigi kohtulahendid:
Berzirksgericht Villach 21.09.2023 välisriigi kohtulahend nr 16C199/23d-18.1;
Berzirksgericht Villach 30.05.2023 välisriigi kohtlahend nr 16C199/23d-12.
2.Austria kohtuotsused on avaldajale kätte toimetatud ning täitmisele pööratavaks kuulutatud 09.11.2023. Viidatud kohtuotsuste aluseks on puudutatud isiku esitatud hagiavaldused avaldaja vastu, milles puudutatud isik on tuginenud mh sellele, et kuivõrd avaldajal puudub Austrias hasartmängu teenuse osutamiseks vajalik tegevusluba, on tema kui tarbija ja avaldaja vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingud tühised, mistõttu on puudutatud isikul rahaline nõue avaldaja vastu tühiste tehingute alusel tagasitäitmise näol.
3.Avaldaja vaidlustab Austria kohtuotsuste täitmise nende vastuolu tõttu Euroopa Liidu aluspõhimõtetega (Euroopa Liidu toimimise leping (ELTL) artikkel 56) ja Eesti avaliku korra põhimõtetega (EL määruse nr 1215/2012 artikkel 45 lg 1 p a ja artikkel 46).
4.Avaldaja märkis kokkuvõtlikult järgmist:
Austria kohtu otsused ja nende täitmine riivavad põhjendamatult ELTL artiklis 56 sätestatud kaupade ja teenuste osutamise (ja tarbimise) vabadust. Austria kohtuotsustega on tunnistatud tühiseks Eestis hasartmängu tegevus- ja korraldusluba omava äriühingu ja teises liikmesriigis asuva kliendi vahelised lepingud, andes sellega aluse Austrias Eesti hasartmängukorraldaja poolt pakutavate hasartmängude mängimisel makstud panused tagasi nõuda.
Austria kohtuotsuste tunnustamine Eestis viiks õigusvastase olukorrani, mis lubab tunnustada Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevat kohtulahendit, millest saaks lubamatu pretsedent ka teiste sarnaste lahendite tunnustamiseks.
Austria kohtud on, viidates Austria hasartmängumonopolile, tühistanud avaldaja ja puudutatud isiku vahelise teenuse osutamise lepingu, mis reguleerib liikmesriigi kodanike võimalust avaldaja poolt osutatavaid teenuseid EL piires tarbida. Vastavat küsimust ei ole Austria kohtu otsustega adekvaatsel viisil kaalutud, samuti ei ole Austria kohtuotsustega hinnatud võimalikku tagajärge asjakohase liikmesriigi praktikale.
Eesti õigusaktid ei keela Eestis tegevusluba omavatel hasartmängukorraldajatel tegutseda teises liikmesriigis.
Avaldaja poolt hasartmängude korraldamine ei allunud Austria õigusele. Avaldaja poolt pakutavad hasartmänguteenused on oma olemuselt interneti vahendusel pakutavad teenused, mis on kättesaadavad piiriüleselt. Avaldaja teenuse tüüptingimuste kohaselt kohaldati tüüptingimustele Eesti õigust. Vastav info on mängijatele kuvatud nii saksa kui inglise keeles. Sellest hoolimata lähtus Austria kohus Austria õigusest, mis keelab hasartmängude korraldamise ettevõtetel, kes ei kuulu Austria hasartmängumonopoli.
2
KOHTUMÄÄRUS
Austria hasartmängumonopol ei võimalda avaldajal Austrias teenuseid osutada ega avaldaja poolt pakutavaid teenuseid ka praegusel juhul tarbida, sest puuduvad asjakohased menetlusreeglid vastava(te) luba(de) taotlemiseks. Austria valitsus ise hasartmängusid ei korralda, kuid annab piiratud arvu kontsessioone erinevate hasartmängude korraldamiseks. Ettevõtjatele, kes sellisesse kontsessioonisüsteemi ei kuulu, ei ole võimalik Austrias taotleda hasartmängude korraldamiseks vajalikku luba. Sellisel moel piirab Austria seadusandlus Euroopa Liidus asutatud ja tegutsevate hasartmängukorraldajate tegutsemist liikmesriigis ning selliste ettevõtete teenuste kättesaadavust Euroopa Liidu liikmesriigis (Austrias).
Austria hasartmängu korraldamise õigusnormid ei tohiks piirata ebaproportsionaalselt teenuste vaba kättesaadavuse põhimõtet. Austria hasartmängumonopol viitab tugevalt ebaproportsionaalsetele piirangutele, kuivõrd hasartmängude korraldamine on riigivõimu ainupädevuses ning hasartmängude korraldamisega kaasnevad tulud kuuluvad riigile. Teenuse vaba kättesaadavuse põhimõtet silmas pidades oleks võimalik hasartmängude piiranguid rakendada ka ettevõtjaid ja tarbijaid vähem koormavate meetmetega. Kehtivate tegevuslubadega piiriüleste hasartmängukorraldajate tõrjumine, kes oma asukohariigis on läbinud vastava kontrolli tagamaks tarbijatele õiglase kaitse, on käsitletav ebaproportsionaalse piiranguna.
Austria hasartmängu korraldamise regulatsioon ei kaitse rahva tervist (ELTL artikkel 62 ja 52). Austria karm poliitika seoses hasartmängudega on pigem seotud riigitulude maksimeerimisega. Kui hasartmängu korraldamise piirangud oleksid ajendatud rahvatervise huvidest, oleks mistahes hasartmängu korraldamine terve Austria territooriumil piiratud. Seevastu on hasartmängude korraldamine kehtiva regulatsiooni kohaselt riigivõimu ainumonopol, mis viitab tugevalt, et teenuse osutamise vabaduse piirangud on seotud riigieelarve tulude maksimeerimisega, mitte rahvatervise kaitsega. Riigitulude maksimeerimine ei ole piisav õigustus teenuse osutamise vabaduse piirangute seadmiseks.
Austria hasartmängumonopoli seaduslikkust seab kahtluse alla ka eelotsuse küsimise taotlus kohtuasjas C-440/23. Eelotsusetaotluses küsitakse Euroopa Kohtult, kas tulenevalt ELTL artiklist 56 on Saksamaa tarbijate ja hasartmänge korraldavate ettevõtete, kellel on oma päritoluriigis vastav tegevusluba hasartmängude korraldamiseks, vahel sõlmitud lepingud on tühised.
Õiguste kuritarvitamise keeldu rikkuv kohtuotsus on vastuolus avaliku korraga. Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et õigussubjektid ei saa liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil (vt Euroopa Kohtu otsus 13.3.2014, SICES jt, C-155/13, punkt 29 ning seal viidatud kohtupraktika). Avaldaja on seisukohal, et käesoleval juhul viib õiguste kuritarvitamise keelu 3
2-24-2161 rikkumiseni asjaolu, et Austria kohtuotsuse aluseks olev puudutatud isiku kaotatud panuste nõue põhineb alusetul rikastumisel, mis ei saa olla põhjendatud piirang avaldaja teenuste osutamise vabaduse suhtes, kuivõrd avaldajal on Eestis olemas kehtiv hasartmänguteenuse osutamise luba ning selliselt on kaotatud panuste tagastamise nõude esitamine õigust kuritarvitav. Avaldajal ei ole võimalik tulenevalt Austria hasartmängumonopolist taotleda Austrias täiendavat luba. Isegi, kui avaldajal oleks võimalik Austrias taotleda täiendavat luba, ei annaks see tarbijale täiendavat kaitset või eelist. Objektiivselt on Austria kohtuotsuse täitmise formaalsed eeldused täidetud, kuid arvestades avaliku korra kaitse tagamise eesmärki, viib kohtuotsuse tunnustamine puudutatud isiku õiguste kuritarvitamiseni, sest puudutatud isiku subjektiivne eesmärk kohtuotsuse täitmisel on saada põhjendamatuid soodustusi pahatahtliku nõude rahuldamisel.
Vastuolu ELTL art-ga 56 ja õiguste kuritarvitamise keeluga kinnitab ka pooleliolev eelotsuse taotlus Euroopa Kohtule kohtuasjas C-440/23, kus küsitakse Euroopa Kohtult, kas tulenevalt ELTL artiklist 56 on Saksamaa tarbijate ja hasartmänge korraldavate ettevõtete, kellel on oma päritoluriigis vastav tegevusluba hasartmängude korraldamiseks (Malta), vahel sõlmitud lepingud tühised, olukorras kus Saksamaal teenuse osutamiseks vastavat luba ei omata. Samas ei ole Euroopa Kohtu lõpplahendi ootamine käesoleva vaidluse lahendamise perspektiivist mõistlik arvestades mh ka seda, et kaasuste asjaolud on erinevad.
Ka teiste liikmesriikide kohtud Austria kohtuotsuste täitmisest keeldunud. 27.02.2025 tegi Malta kohus kahes hiljutises, käesoleva menetlusega sarnases, menetluses TSG Interactive Gaming Europe Ltd vs. Gerhard Posch ning European Lotto and Betting Ltd vs. Philipp Wahl otsuse Austria kohtuotsuste täitmisest keeldumiseks. Viidatud Malta kohtuotsustes on Malta kohus tuginenud mh Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas Gambelli, et Euroopa Liidu õigusest irduvad siseriiklikud erandid ja kitsendused peavad olema proportsionaalsed ja vajalikud. Malta kohus ei pidanud Austria hasartmängumonopoli ja sellest tulenevaid piiranguid proportsionaalseteks. Samuti tugines Malta kohus Euroopa Kohtu otsusele liidetud kohtuasjades Placanica, mis hindas küll omaaegset Itaalia hasartmängude tegevusloastamise süsteemi, kuid mille käigus Euroopa Kohus kinnitas, et Itaalia hasartmängude korraldamise reeglid olid vastuolus EL aluspõhimõtetega. Ka avaldaja olukord on sisult sarnane Malta kohtuotsustes ja nendes viidatud Euroopa Kohtu otsustele. Austrias kehtestatud hasartmängumonopol on viinud olukorrani, kus, avaldajale teadaolevalt, on kontsessiooni seadmise tulemusena Austrias vaid kaks hasartmänguteenuse pakkujat - Österreichische Lotterien GmbH (hasartmängude pakkumine veebis ja mängukohas) ning Casinos Austria AG. Hasartmängumonopoli, sh kontsessiooni alusel töötamise, reeglid ei võimalda avaldajal Austrias tegevusluba taotleda hoolimata sellest, et avaldajale on väljastatud tegevusload teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, kus avaldaja tegutseb.
Austria iganenud ja Euroopa Liidu standarditele allajäävat hasartmängumonopoli on hiljuti kritiseerinud ka Euroopa Hasartmängu Assotsiatsioon (European Gaming & Betting Association; EGBA), mis oma sellekohases pressiteates rõhutas, et Austria hasartmängumonopoli reform tuleks läbi viia kiiremas korras.
4
KOHTUMÄÄRUS
5.Avaldaja palub: keelduda Austria Vabariigi kohtuotsuste Berzirksgericht Villach 21.09.2023 kohtulahend nr 16C199/23d-18.1 ja Berzirksgericht Villach 30.05.2023 kohtlahend nr 16C199/23d-12 tunnustamisest ja täitmisest Eesti Vabariigis.
6.Avaldaja taotleb küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Kohtul on võimalik küsida Euroopa Kohtult tõlgendust ELTL artikli 56 kohta, selgitamaks teenuste vaba liikumise ja vabaduse põhimõtet ning toetamaks Eesti õiguses omaks võetud põhimõtet, mis erinevalt Austria seadusandlusest, lubab teatud majandustegevusalal (hasartmängude opereerimine), tegutseda ka erasfääris tegutsevatel ettevõtjatel, olles läbinud asjakohase loamenetluse ning Eesti seadusandlus välisriigis tegutsemist ei keela.
7.Seoses puudutatud isiku seisukohtadega märgib avaldaja järgmist. Euroopa Kohus ei anna otsuse C-920/19 punktis 53 üldist tunnustust Austria hasartmängumonopolile, nagu väidab avaldaja. Vastupidi – kõnealuse otsuse punktist 53 tuleneb, et Euroopa Kohus tõlgendab ELTL artiklit 56, kohtule esitatud küsimuste valguses, selliselt, et sellega ei ole vastuolus hasartmänguturu kahekordne korraldus üksnes seetõttu, et monopoliettevõtja reklaamitavade eesmärk on loteriide ja kasiinode puhul soodustada aktiivset osalemist mängudes.
8.Euroopa Kohus on selgitanud, et hasartmänguturu korralduse kaheosaline süsteem on lubatav ainult siis, kui see teenib objektiivseid eesmärke ning on objektiivne. Euroopa Kohus on korduvalt nentinud, et hasartmängude osutamise reguleerimine on suures ulatuses liikmesriikide enda pädevuses, kuid sellised regulatsioonid peavad vastama Euroopa Liidu aluspõhimõtetele (vt nt Euroopa Kohtu otsuse C-3/17, punktid 20-24). Euroopa Kohus on enda 28. veebruari 2018. aasta lahendis kohtuasjas C-3/17 2 analüüsinud Ungari kaheosalist hasartmängusüsteemi ning selgitanud, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kontsessioonide ja lubade kord hasartmängude korraldamiseks peab põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja eelnevalt teada olevatel kriteeriumidel, nii et siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõiguse teostamine oleks piiritletud ja seda ei saaks meelevaldselt kasutada (22. juuni 2017. aasta kohtuotsus Unibet International, C-49/16, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika) (vt Euroopa Kohtu otsuse C-3/17, p 38). Iga piirang, mis takistab ettevõtja sisenemist hasartmänguturule peab olema proportsionaalne, mistõttu leidis Euroopa Kohus, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune riigisisene norm mis ei ole taotletud eesmärkide saavutamiseks hädavajalik eeltingimus ja nende eesmärkide saavutamiseks on olemas muid vähem piiravaid meetmeid (vt Euroopa Kohtu otsuse C-3/17, p 44). Austria hasartmängumonopoli kooskõla ELTL artikliga 56 ei ole sellest perspektiivist hinnatud.
9.Austria riik ei ole kunagi esitanud empiirilisi tõendeid või hinnanguid selle kohta, et riigis kehtestatud hasartmängumonopol on põhjendatud seoses hasartmängusõltuvuse või kuritegevusega liikmesriigis (puuduvad sellekohased kontrollitavad andmed), hasartmängumonopoli ülesehitus kehtival kujul ei ole läbinud Euroopa Liidu kohtute tasemel kohtulikku kontrolli.
PUUDUTATUD ISIKU SEISUKOHT
5
2-24-2161
10.Puudutatud isik märgib, et Brüssel I määruse artikkel 52 sätestab sõnaselgelt, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsus ei kuulu ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis sisulisele läbivaatamisele. Seetõttu ei saa Eesti kohtus tõusetuda küsimust sellest, kas Austria kohtu lahend oli või ei olnud õiguspärane.
11.Euroopa Kohus on selgitanud 28. märtsi 2000. aasta lahendi asjas nr c-7/981 punktides 36-37 järgnevat: „Tuleb märkida, et konventsiooni artikkel 29 ja artikli 34 kolmas lõik, mis ei luba kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu, keelavad kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohtunikul keelduda kõnealuse otsuse tunnustamisest või täitmisele pööramisest ainuüksi põhjusel, et õigusnorm, mida kohaldas selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, erineb sellest, mida tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus oleks kohaldanud, kui ta ise oleks kohtuvaidluse lahendanud. Samuti ei tohi kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi kohus kontrollida, kas selle riigi kohus, kus otsus on tehtud, on täpselt hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. Konventsiooni artikli 27 punktis 1 osutatud avaliku korra tingimusele tuginemine on lubatud üksnes juhul, kui teises osalisriigis tehtud otsuse tunnustamine või täitmisele pööramine kahjustaks lubamatult tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorda, riivates mõnda aluspõhimõtet. Et pidada kinni välismaiste otsuste sisu kontrollimise keelust, peaks riive seisnema kohtuotsuse tunnustamise või täitmisele pööramise taotluse saanud riigi õiguskorras ülioluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse rikkumises.“
12.Kõik Austria kohtud, sh Austria Ülemkohus, on leidnud, et Austria hasartmängumonopol on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, vt näiteks Austria Ülemkohtu 22. juuni 2021. aasta otsust asjas nr 1Ob229/20p. Euroopa Kohus on kinnitanud 18. mai 2021. aasta kohtulahendi kohtuasjas C-920/193 punktis 53 seoses Austria hasartmängumonopoliga, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et see ei välista hasartmänguturu kahekordset korraldussüsteemi.
13.Seega ei ole võimalik käesoleva vaidluse lahendamisel jõuda järelduseni, et vaidlustatud täitedokumendid riivaks mõnda Eesti Vabariigi ülioluliseks peetavat õigusnormi või rikuks Eesti Vabariigi õiguskorras tunnustatud põhiõigust Brüssel I määruse artikli 45 (1) (a) mõttes.
14.Puudutatud isik leiab, et eeltoodud põhjusi arvestades ei ole vajadust taotleda Euroopa Kohtult eelotsust Avaldaja toodud küsimustes. Avaldaja poolt tõestatutud küsimustele praegusel juhul võimalik vastata Brüssel I määruse teksti (acte clair) ja senise ulatusliku kohtupraktika (acte éclairé) põhjal (vt analoogia korras Riigikohtu 15. jaanuari 2024. aasta kohtuotsuse haldusasjas nr 3-21-150 punkti 34).
15.Puudutud isik leiab jätkuvalt, et Eesti kohus küll saab käesolevas asjas küsida Euroopa Kohtult tõlgendust, kuid taotlus eelotsuse küsimiseks peab puudutama EL-i õiguse tõlgendamist või kehtivust ning Euroopa Kohus võib teha otsuse üksnes juhul, kui ELi õigus on põhikohtuasjas kohaldatav. Eesti kohus saab käesolevas asjas kohaldada vaid Brüssel I määrust ning eelotsuse küsimused Euroopa Kohtule saavad seega seonduda vaid Brüssel I määruse kohaldamisega, mitte kohtuasja sisuga, milles jõustunud lahendi täitmist puudutatud isik soovib Eestis, muuhulgas ei saa Eesti kohus küsida (Austria kohtu asemel, kes ei küsinud), kuidas lahendatud põhikohtuasjas tulnuks „tegelikult“ tõlgendada ELTL artiklit 56.
6
KOHTUMÄÄRUS
16.Euroopa Kohus on selgitanud 21. märtsi 2024. aasta kohtuasjas C-90/225 punktis 58, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa liidu õigusnormi tõlgendus võtta selle sätte selgelt ja täpselt sõnastuselt kogu soovitavat toimet. Seega ei saa Euroopa Kohus juhul, kui liidu õigusnormi tähendus on sätte sõnastuse järgi üheselt mõistetav, sellest tõlgendusest kõrvale kalduda. Viidatud kohtuasja punktis 60 selgitati, et vastavalt määruse nr 1215/2012 põhjenduses 3 ette nähtud tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttele on selle määruse artikli 36 lõikes 1 sätestatud, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluseta. Nagu nähtub määruse põhjendusest 4, on selle määruse eesmärk tagada, et liikmesriigis tehtud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne.
17.Austria kohus on ammendavalt lahendanud puudutatud isiku varalise nõude avaldaja vastu ning Eesti kohtud ei saa teha takistusi Austria kohtu lahendi kiireks ja lihtsaks täitmiseks. Varalise nõude rahuldamist Austria kohtu poolt ei saa ühelgi juhul pidada Eesti õiguskorras tunnustatud põhiõiguse selgeks rikkumiseks.
KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
18.Kohus lahendab käesoleva avalduse hagita menetluse sätete kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 62. peatüki sätete alusel (Tallinna Ringkonnakohtu 08.10.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-12966, punkt 8.2), samuti EL määruse nr 1215/2012 artikkel 45 lg 1 p a ja artikkel 46 alusel. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kohus ei ole hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnangutega asjaoludele (TsMS § 477 lg 5). TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses.
19.Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse ja seisukohtadega, dokumentaalsete tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et avaldus tuleb rahuldada.
20.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 12.12.2012 määruse (EL) nr 1215/2012 (edaspidi Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrus) art 39 sätestab, et liikmesriigis tehtud kohtuotsus, mis on selles liikmesriigis täidetav, on täidetav ka teistes liikmesriikides, ilma et oleks nõutav otsuse täidetavaks tunnistamine. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 46 kohaselt keeldutakse kohtuotsuse täitmisest selle isiku taotlusel, kelle vastu kohtuotsuse täitmist taotletakse, artiklis 45 osutatud alusel. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 45 lg 1 p a sätestab, et kohtuotsuse 7
2-24-2161 tunnustamisest keeldutakse huvitatud poole taotlusel, kui tunnustamine on selgelt vastuolus taotluse saanud liikmesriigi avaliku korraga (ordre public). Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art-st 52 tulenevalt ei kuulu ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsus ühelgi juhul taotluse saanud liikmesriigis sisulisele läbivaatamisele.
21.Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-633/22 tehtud 04.10.2024 otsuse p-des 29-31 märkinud järgmist: „Määruses nr 44/2001 ette nähtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kord põhineb määruse põhjenduste 16 ja 17 kohaselt vastastikusel usaldusel õigusemõistmisse Euroopa Liidus. Selline usaldus nõuab, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid mitte ainult ei tunnustata teises liikmesriigis automaatselt, vaid ka seda, et kõnealuste kohtuotsuste teises liikmesriigis täidetavaks tunnistamise kord on tulemuslik ja kiire. Määruse põhjenduse 17 kohaselt peab selline menetlus seisnema üksnes nende dokumentide formaalses kontrollis, mida on taotluse saanud liikmesriigis täidetavaks tunnistamiseks vaja, kusjuures täidetavaks tunnistatakse peaaegu automaatselt (vt selle kohta 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Aktiva Finants, C-433/18, EU:C:2019:1074, punkt 23). Nõnda tunnustatakse määruse nr 44/2001 artikli 33 lõike 1 kohaselt ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata ning sama määruse artikli 38 lõike 1 kohaselt täidetakse seda teises liikmesriigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks tunnistatud. Määruse põhjendustest 16–18 tuleneb, et määruses kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise suhtes ette nähtud õiguskaitsevahendite süsteemi eesmärk on luua sobiv tasakaal kahe aspekti vahel, milleks on ühelt poolt vastastikune usaldus õigusemõistmisse liidus, mis õigustab seda, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid tunnustatakse ja tunnistatakse teises liikmesriigis täidetavaks põhimõtteliselt automaatselt, ja teiselt poolt kaitseõiguste austamine, mis tähendab, et kostjal peab olema võimalus esitada võistleva menetluse raames apellatsioonkaebus täidetavaks tunnistamise vastu, kui tema arvates on olemas mõni põhjus täitmata jätmiseks (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C- 420/07, EU:C:2009:271, punkt 73, ja 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Lebek, C- 70/15, EU:C:2016:524, punkt 36). Viimasega seoses on määruse nr 44/2001 artikli 45 lõikes 1 kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumise või selle tühistamise võimalus piiratud selle määruse artiklites 34 ja 35 sätestatud põhjustega.“ Kohus möönab, et eelviidatud kohtuotsus käsitleb Euroopa nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, kuid viidatud määruse regulatsioon ja üldised põhimõtted on Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse regulatsiooniga asjakohases ulatuses analoogsed.
22.Pooled ei vaidle, et kohtutäitur E.V on puudutatud isiku täitmisavalduse alusel 12.01.2024 algatanud täitemenetluse täiteasjas nr XXX. Täitemenetluse algatamise aluseks on järgmised Austria Vabariigi kohtulahendid:
Berzirksgericht Villach 21.09.2023 välisriigi kohtulahend nr 16C199/23d-18.1;
Berzirksgericht Villach 30.05.2023 välisriigi kohtlahend nr 16C199/23d-12.
8
KOHTUMÄÄRUS
Täitmisel on puudutatud isiku rahaline nõue avaldaja vastu. Pooled ei vaidle, et viidatud kohtuotsuste aluseks on puudutatud isiku esitatud hagiavaldused avaldaja vastu, milles puudutatud isik on tuginenud mh sellele, et kuivõrd avaldajal puudub Austrias hasartmängu teenuse osutamiseks vajalik tegevusluba, on tema kui tarbija ja avaldaja vahel sõlmitud teenuse osutamise lepingud tühised, mistõttu on puudutatud isikul rahaline nõue avaldaja vastu tühiste tehingute alusel tagasitäitmise näol.
23.Selleks, et välja selgitada, kas viidatud kohtuotsuse täitmisel Eesti Vabariigis esineb Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 45 lg 1 p a sätestatud selge vastuolu Eesti Vabariigi avaliku korraga, sisustab kohus esmalt mõiste „avalik kord“. Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-633/22 tehtud 04.10.2024 otsuse p-des 33-43 märkinud järgmist: „Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 on sätestatud, et otsust ei tunnustata, kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb määruse nr 44/2001 artiklit 34 tõlgendada kitsalt, kuna see takistab selle määruse ühe peamise eesmärgi saavutamist. Seega võib sellele tugineda üksnes erandjuhtudel (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C-420/07, EU:C:2009:271, punkt 55, ja 20. juuni 2022. aasta kohtuotsus London Steam-Ship Owners’ Mutual Insurance Association, C-700/20, EU:C:2022:488, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika). Mis puudutab konkreetselt artikli 34 punkti 1, siis kuigi liikmesriikidele jääb määruse selles punktis ette nähtud reservatsiooni alusel üldjuhul vabadus määrata vastavalt oma riigisisesele õigusele ja praktikale kindlaks, millised on nende avaliku korra nõuded, tulenevad selle mõiste piirid siiski nimetatud määruse tõlgendusest. Seega, kuigi Euroopa Kohtu ülesanne ei ole määratleda liikmesriigi avaliku korra mõiste sisu, tuleb tal siiski kontrollida piire, mille raames liikmesriigi kohus võib sellele mõistele tugineda selleks, et teise liikmesriigi kohtu lahend tunnustamata jätta (vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C- 420/07, EU:C:2009:271, punktid 56 ja 57, ning 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C- 681/13, EU:C:2015:471, punkt 42). Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikkel 36 ja artikli 45 lõige 2, mis keelavad kontrollida välismaise kohtuotsuse sisu, ei luba taotluse saanud liikmesriigi kohtul keelduda selle otsuse tunnustamisest või täitmisest üksnes põhjusel, et õigusnorm, mida kohaldas otsuse teinud liikmesriigi kohus, erineb sellest, mida taotluse saanud liikmesriigi kohus oleks kohaldanud, kui ta ise oleks kohtuvaidluse lahendanud. Samuti ei tohi taotluse saanud liikmesriigi kohus kontrollida, kas otsuse teinud riigi kohus on õigesti hinnanud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C-420/07, EU:C:2009:271, punkt 58, ja 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C-559/14, EU:C:2016:349, punkt 41).
9
2-24-2161 Määruse nr 44/2001 artikli 34 punktis 1 ette nähtud avaliku korra tingimusele tuginemine on seega lubatud üksnes juhul, kui teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamine või täitmine kahjustaks lubamatult taotluse saanud liikmesriigi õiguskorda, riivates mõnda aluspõhimõtet. Selleks et pidada kinni välisriigi kohtuotsuste sisu kontrollimise keelust, peaks riive seisnema taotluse saanud liikmesriigi õiguskorras oluliseks peetava õigusnormi või selles õiguskorras tunnustatud põhiõiguse ilmselges rikkumises (28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C- 420/07, EU:C:2009:271, punkt 59, ja 25. mai 2016. aasta kohtuotsus Meroni, C-559/14, EU:C:2016:349, punkt 42). Taotluse saanud liikmesriigi kohus ei või seega keelduda teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamisest ja täitmisest vaid põhjusel, et ta leiab, et selles otsuses on riigisisest või liidu õigust valesti kohaldatud, kuivõrd vastasel juhul seaks ta ohtu määruse nr 44/2001 eesmärgi. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et niisugustel juhtudel annab igas liikmesriigis loodud õiguskaitsevahendite süsteem, mida täiendab ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluse esitamise mehhanism, õigussubjektidele piisava tagatise. Avaliku korra tingimusele võib sellistel juhtudel tugineda üksnes siis, kui õigusnormi rikkumine tooks endaga kaasa selle, et taotluse saanud liikmesriigis oleks otsuse tunnustamine või täitmine käsitatav selle liikmesriigi õiguskorras olulise õigusnormi ilmselge rikkumisena (vt selle kohta 28. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Apostolides, C- 420/07, EU:C:2009:271, punkt 60). Asjaolu, et kõnealune ilmselge rikkumine puudutab liidu õigusnormi, mitte taotluse saanud liikmesriigi riigisisest õigusnormi, ei muuda avaliku korra tingimusele tuginemise tingimusi määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 1 tähenduses, olgu siis tegemist materiaalvõi menetlusõiguse normiga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab nimelt liikmesriigi kohus tagama sama tõhusalt nii riigisisese õiguskorraga antud õiguste kui ka liidu õiguskorraga antud õiguste kaitse. Avaliku korra tingimust tuleb seega kohaldada samamoodi siis, kui asjaomase kohtuotsuse tunnustamine või täitmine taotluse saanud liikmesriigis toob kaasa liidu õiguskorras olulise õigusnormi või selles õiguskorras ja seega selle liikmesriigi õiguskorras põhiõigusena tunnustatud õiguse ilmselge rikkumise (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus Diageo Brands, C- 681/13, EU:C:2015:471, punkt 48, ja 7. septembri 2023. aasta kohtuotsus Charles Taylor Adjusting, C- 590/21, EU:C:2023:633, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on juba otsustanud, et see kehtib eelkõige liidu tasandil tunnustatud põhiõiguste puhul (vt selle kohta 28. märtsi 2000. aasta kohtuotsus Krombach, C-7/98, EU:C:2000:164, punkt 38). Samas tuleb märkida, et liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte on liidu õiguses põhjapaneva tähtsusega, kuna see võimaldab luua ja säilitada sisepiirideta ala. Selle põhimõtte kohaselt on iga liikmesriik kohustatud eelkõige vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala osas eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eriti liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi (18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punkt 191). Seega võivad liikmesriigid liidu õiguse rakendamisel olla sama õiguse alusel kohustatud eeldama, et teised liikmesriigid järgivad põhiõigusi, mistõttu ei ole neil võimalust nõuda teiselt liikmesriigilt põhiõiguste riigisisest kaitset kõrgemal tasemel, kui on tagatud liidu õigusega, ega ka võimalust kontrollida – välja arvatud erandjuhtudel –, kas teine
10
KOHTUMÄÄRUS
liikmesriik on tegelikult konkreetsel juhul järginud liidus tagatud põhiõigusi (18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punkt 192).“ Eeltoodust tulenevalt omavad vaidluse lahendamisel tähtsust nii siseriiklik kui ka liiduülene õiguslik regulatsioon. Kohtule arusaadavalt tuleb Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 45 lg 1 p a sätestatud „avaliku korra“ tingimust seega kohaldada samamoodi siis, kui kohtuotsuse tunnustamine või täitmine Eestis toob kaasa liidu õiguskorras olulise õigusnormi või Eesti õiguskorras põhiõigusena tunnustatud õiguse ilmselge rikkumise.
24.Etteruttavalt märgib kohus, et avaldaja etteheited, mis puudutavad Austria kohtute poolt otsuse tegemisel kaalutud või kaalumata jäetud asjaolusid ja õigusnorme ning kohtupraktikat, on asjakohatud. Kohus jätab need tähelepanuta, kuna need rikuvad Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art-st 52 tulenevat keeldu. Samal põhjusel jätab kohus tähelepanuta ka avaldaja väite, mille kohaselt tulnuks Austrias peetud kohtuvaidluses kohaldama Eesti õigust. Ka see väide rikub Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art-st 52 tulenevat keeldu. Asja lahendamisel ei oma tähtsust ka Euroopa Hasartmängu Assotsiatsiooni pressiteated, kuivõrd neist ei tulene ega saagi tuleneda asjaosalistele mingeid õiguslikke tagajärgi. Kohtu hinnangul ei oma tõendijõudu ka Malta esimese astme kohtu jõustumata lahendid. Saksamaa ning Itaalia eelotsusetaotlused ei puuduta Austria hasartmängumonopoli puudutavaid regulatsioone.
25.Kokkuvõtlikult tugineb avaldaja järgmistele põhjendustele: a) otsuste täitmine riivab ELTL artiklis 56 sätestatud kaupade ja teenuste osutamise (ja tarbimise) vabadust; b) otsuste täitmine kahjustab ebamõistlikult PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust; c) puudutatud isiku poolt kaotatud panuste tagasinõude esitamine on õiguste kuritarvitamine ning seda kinnitav kohtuotsus on vastuolus avaliku korraga.
26.Esmalt analüüsib kohus avaldust teenuse osutamise vabaduse põhimõtte kontekstis. ELTL artikli 56 järgi on Euroopa Liidu piires keelatud teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises liikmesriigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse. ELTL artikkel 56 ei nõua mitte ainult kogu kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teises liikmesriigis asuva teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi teenuse osutamise vabaduse piirangute kaotamist – isegi juhul kui need on eristusteta kohaldatavad nii koduriigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele –, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult analoogseid teenuseid (vt selle kohta kohtuotsused Sporting Exchange, C-203/08, EU:C:2010:307, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika, ning HIT ja HIT LARIX, C-176/11, EU:C:2012:454, punkt 16). 11
2-24-2161
Selgelt väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et siseriiklikud meetmed, mis võivad takistada Euroopa Liidu toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või muuta selle vähem atraktiivseks, võivad olla lubatud tingimusel, et need järgivad üldise huvi eesmärki, on selle saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige eespool viidatud 6. juuni 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Hasartmängualased õigusnormid kuuluvad valdkonda, kus liikmesriikide vahel esinevad märkimisväärsed kõlblusest tulenevad, usulised ja kultuurilised erinevused. Kuna seda valdkonda ei ole liidu tasandil ühtlustatud, siis on põhimõtteliselt iga liikmesriigi enda pädevuses määratleda oma hasartmängupoliitika eesmärgid ja vajaduse korral täpselt sätestada soovitav kaitse tase (vt selle kohta kohtuotsused Dickinger ja Ömer, C-347/09, EU:C:2011:582, punkt 47, ning Digibet ja Albers, C-156/13, EU:C:2014:1756, punkt 24). Euroopa Kohus kohtuotsuse Gambelli jt punktis 67 – olles rõhutanud, et mängudealase tegevuse piiranguid võib õigustada selline ülekaalukas üldine huvi nagu tarbijate kaitse ja pettuste ning kodanike mängimisega seonduvale liigsele kulutamisele õhutamise ennetamine – leidis, et see kehtib ainult juhul, kui sellistele põhjendustele ning vajadusele vältida ühiskondliku korra rikkumisi tuginevad piirangud on nende eesmärkide saavutamiseks sobivad selles tähenduses, et need piirangud peavad aitama piirata kihlveoalast tegevust ühtselt ja süstemaatiliselt.
27.Avaldaja väidab, et Austria õiguse kohaselt on hasartmängude korraldamine valitsuse pädevusalas (GSpG § 3). Austria valitsus ise hasartmängusid ei korralda, kuid annab piiratud arvu kontsessioone erinevate hasartmängude korraldamiseks. Ettevõtjatele, kes sellisesse kontsessioonisüsteemi ei kuulu, ei ole võimalik Austrias taotleda hasartmängude korraldamiseks vajalikku luba. Euroopa Kohus on märkinud, et liikmesriikide ametivõimude ülesanne on oma kaalutluspädevust kasutades valida hasart- või rahamängude korraldamise ja mängimise organiseerimis- ja järelevalve kord, nagu riigiga haldusliku kontsessioonilepingu sõlmimine või teatud mängude korraldamise ja mängimise piiramine selleks nõuetekohase loa saanud kohtadesse (kohtuotsused Anomar jt, C-6/01, EU:C:2003:446, punkt 88, ja Carmen Media Group, C-46/08, EU:C:2010:505, punkt 59). Õigupoolest on nii, et hasartmängude piiratud lubamine teatud organisatsioonidele eri- või ainuõiguste andmise või määramise raames, mis annab võimaluse suunata mängukirg ja mängude korraldamine kontrollitud raamistikku, võib olla hõlmatud eespool mainitud tarbijakaitset ja avaliku korra kaitset puudutavate üldiste huvidega seonduvate eesmärkide saavutamisega (vt kohtuotsused Läärä, C-124/97, EU:C:1999:435, punkt 37; Zenatti, C-67/98, EU:C:1999:514, punkt 35, ja Anomar jt, C-6/01, EU:C:2003:446, punkt 74). Seega iseenesest ei ole liidusisese õiguse kontekstis õigusvastane olukord, kus Austria on kehtestanud korra, mille kohaselt antakse vastavatele ettevõtjatele piiratud arv kontsessioone erinevate hasartmängude korraldamiseks. Arvestades kontsessiooni olemust (s.o leping, mille alusel riik annab kontsessionäärile s.o ettevõttele või isikule, välisfirmale, ka välisriigile kokkulepitud tingimustel ja ajaks õiguse hasartmänguteenust pakkuda), ongi ilmne, et nende arv ei saa olla piiramatu. Samas on ilmne, et piiratud kontsessioonide jagamine tähendab ka olulist ELTL art 56 riivet. Avaldaja on esile toonud, et online hasartmängude vallas on kontsessioon üksnes Casinos Austria AG-l.
12
KOHTUMÄÄRUS
Sellest tulenevalt võib pidada paikapidavaks ka avaldaja väidet, et tal sisuliselt puudub võimalus Austrias vajaminevat litsentsi hankida. Euroopa Kohus on rõhutanud, et liikmesriikide poolt kehtestatud piirangud peavad oma proportsionaalsuse osas siiski vastama tingimustele, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktikast, st piirangud peavad olema taotletava eesmärgi täitmise tagamiseks sobivad ega tohi minna kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik. Lisaks tuleb selles kontekstis meenutada, et liikmesriigi õigusnormid on konkreetse eesmärgi saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see eesmärk järjekindlalt ja süstemaatiliselt (vt kohtuotsus HIT ja HIT LARIX, C-176/11, EU:C:2012:454, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on leidnud, et see poliitika võib olla kooskõlas nii eesmärgiga takistada hasartmängude ärakasutamist kuritegelikel või pettuslikel ajenditel kui ka eesmärgiga ennetada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamist ja võidelda mängusõltuvuse vastu, juhtides tarbijad loa alusel tegutseva ettevõtja pakkumiste juurde, mis peaks olema kaitstud kriminaalse elemendi eest ning ühtlasi olema välja töötatud nii, et kaitsta tarbijaid parimal võimalikul viisil liigse kulutamise ja mängusõltuvuse eest (vt selle kohta kohtuotsused Stoß jt, C-316/07, C-358/07–C-360/07, C-409/07 ja C-410/07, EU:C:2010:504, punktid 101 ja 102, ning Zeturf, C-212/08, EU:C:2011:437, punkt 67).
28.Kohus leiab, et käesolevas asjas puuduvad mistahes põhjendused või ülekaalukas üldine huvi, mis õigustaks ELTL art 56 sedavõrd intensiivset riivet Austrias kehtiva hasartmängu korralduse raames. Austria hasartmängumonopool, eelistades vaid üksikuid (ühte-kahte) kohalikku teenusepakkujat, sisuliselt välistab teiste hasartmängude valdkonnas tegutsevate siseriiklike ja liikmesriikide ettevõtete võimaluse vajaminevad litsentsid hankida. Selliselt diskrimineeritakse teistest liikmesriikidest pärinevaid teenusepakkujaid (sh avaldajat). Austria võimalik soov ja tahe monopoli praegusel viisil kehtestamisega vähendada õnnemängudest tulenevat rahva tervist ja avalikku korda kahjustavat mõju ei ole proportsionaalne. Ka liikmesriikidest pärinevad teenusepakkujad saab tõhusalt allutada kohalikule riiklikule järelevalvele (vajadusel nt kehtestada täiendav loakohustus, sätestada asjakohased kriteeriumid lubade hankimiseks ning reguleerida hasartmängupakkujate kohustused), mida kinnitab mitmete teiste liikmesriikide (nt Rootsi ja Eesti) võrdlemisi pikaajaline praktika nimetatud valdkonnas. Seega kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Austria hasartmängumonopol ning selle korraldusest lähtuvalt tehtud vaidlusaluste kohtuotsuste täitmine Eesti Vabariigis riivab ebaproportsionaalselt ELTL artiklis 56 sätestatud kaupade ja teenuste osutamise (ja tarbimise) vabadust.
29.Avaldaja väidab, et Austria hasartmängumonopoli peamine eesmärk on tegelikult riigieelarve tulu suurendamine. Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et riigieelarve tulude maksimeerimise eesmärk ei saa õigustada teenuste osutamise vabaduse piirangut (vt eelkõige kohtuotsused Dickinger 13
2-24-2161 ja Ömer, C-347/09, EU:C:2011:582, punkt 55, ja Pfleger jt, C-390/12, EU:C:2014:281, punkt 54). Siiski ei välista hasartmängusektori piirangu positiivne kõrvalmõju asjaomase liikmesriigi eelarvele seda, et piirang võib olla õigustatud, kuivõrd selle esmane eesmärk seondub tegelikult ülekaaluka üldise huviga (vt selle kohta kohtuotsused Zenatti, C-67/98, EU:C:1999:514, punkt 36, ja Gambelli jt, C-243/01, EU:C:2003:597, punkt 62). Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis annaks aluse järeldada, et Austria hasartmängumonopoli peamine eesmärk on riigitulude suurendamine. Samas, kui tegemist on monopoliga ning tulud laekuvad peaasjalikult riigile, on riigitulude suurenemine paratamatu tagajärg - samas nagu ülalviidatud kohtupraktikast tuleneb, ei tähenda see tingimata, et piirang ei ole õigustatud. Seega jätab kohus väite tähelepanuta.
30.Järgnevalt analüüsib kohus avaldust siseriikliku ettevõtlusvabaduse riive osas. PS § 31 sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on üldjuhul tulu saamine kauba tootmisest, müümisest, teenuste osutamisest, vara realiseerimisest jne. Seadusandluses on ettevõtluse mõistet käsitatud ka majandustegevusena (vrd MSÜS § 3 ja selle seletuskiri). Ettevõtlusvabaduse esemeline kaitseala hõlmab Riigikohtu antud määratluse järgi kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel kaupu või teenuseid (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00; RKÜKo 01.07.2015, 3-4-1-20-15, p 43). Riigikohus on andnud ettevõtluse mõistele avara tõlgenduse, märkides, et ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub „tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus“ (RKPJKo 06.03.2002, 3-4-11-02; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41; RKHKo 29.11.2012, 3-3-1-29-12, p 14; RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13, p-d 105–106; RKHKo 15.01.2015, 3-3-1-68-14, p 17; RKPJKo 30.06.2017, 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 20.10.2020, 5-20-3/43, p 108). Puudub vaidlus, et avaldaja on tuluteenimise eesmärgil tegev ettevõtluses, mistõttu laieneb talle ettevõtlusvabaduse regulatsioon ja põhimõtted. Ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt nt Riigikohtu üldkogu 9. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-2-13, punkt 116; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-25-11, punkt 37). Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00, p 11; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41): „Ettevõtlusvabadus kaitseb ettevõtja võimalust toimida turu tingimustes riigi põhjendamatu sekkumiseta.“ (RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13, p 112). Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00). Ettevõtlusvabaduse kaitseala on riivatud juba siis, kui avalik võim mõjutab seda vabadust ebasoodsalt. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15). Riigikohus on vaba turu ja ausa konkurentsipositsiooni tähtsust rõhutanud apteekide asutamispiirangute põhiseaduspärasust kontrollides (vt RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13;
14
KOHTUMÄÄRUS
RKÜKo 22.12.2014, 3-4-1-30-14). Kohus rõhutas, et riigil on kohustus tagada õiguslik keskkond vaba turu toimimiseks ja ettevõtlusvabaduse osaks olevat konkurentsivabadust ei või põhjendamatult riivata. Eeltoodust tuleneb seega, et ettevõtlusvabadust võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus, kuid piirang peab olema mõõdukas ega tohi olla põhjendamatu takistus ettevõtluseks. Piirangu mõõdukuse hindamisel tuleb ühelt poolt kaaluda põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.
31.Selleks, et pakkuda Eestis hasartmänge on vaja ettevõttel taotleda Maksu- ja Tolliametis hasartmängude korraldamise tegevusluba ja korraldusluba (HasMS § 9 lg 1), kusjuures seadus ei piira välismaiste ettevõtete osalemist Eesti hasartmänguturul, kui nad suudavad oma tegevuse viia kooskõlla kehtivate regulatsioonidega. Samas on Maksu- ja Tolliamet oma kodulehel rõhutanud, et hasartmängude korraldamisel ei kehti Euroopa Liidus ühtlustatud nõudeid (mida on kinnitanud ka eespool viidatud Euroopa Kohtu otsused), mis tähendab, et teisest Euroopa Majanduspiirkonna riigist saadud tegevusluba ei anna õigust pakkuda hasartmänge Eestis ja vastupidi. Lubade väljastamise raames kontrollitakse hasartmängukorraldaja nõuetelevastavust ning hinnatakse tema sobivust ja võimekust pakkuda hasartmänge tarbijate parimaid huve silmas pidades. HasMS § 33 lg 1 sätestab hasartmängukorraldaja üldised kohustused hasartmängu korraldamisel ning sätte eesmärgiks on tagada avalik kord, üksnes mängukõlbulike mängijate osalus ja nende turvalisus, välistada kurjategijate osalus mängude läbiviimisel, hoiatada mängijaid võimalikest negatiivsetest tagajärgedest jne.
32.Eeltoodust tulenevalt on PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadus hasartmänguvalduskonnas piiratud eelkõige HasMS-s sätestatud regulatsioonidega. Kokkuvõttes on kehtestatud loakohustus, mis ei diskrimineeri ettevõtjaid sõltuvalt nende päritolust, samuti on sätestatud selged kriteeriumid lubade taotlemiseks. Kohtu hinnangul sisustavad eelviidatud seadused ja nendest tulenevad põhimõtted Eesti „avaliku korra (ordre public)“ kriteeriumi Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 45 lg 1 p a mõttes. Avaldaja on leidnud, et vaidlusaluste otsuste täitmine kahjustab ebamõistlikult PS §-s 31 sätestatud avaldaja ettevõtlusvabadust. Kohus leiab, et avaldajal on õigus. Olukorras, kus
avaldaja on Eesti Vabariigis registreeritud äriühingust hasartmängukorraldaja, omades Eesti Vabariigis tegutsemiseks vajalikke lube;
puudutatud isiku kasuks on tehtud (jõustunud) Austria Vabariigi kohtuotsused, millega on avaldajalt välja mõistetud puudutatud isiku poolt avaldaja korraldatud hasartmängude raames tehtud (ja kaotatud) panused, kuna avaldajal puudusid Austria Vabariigis hasartmänguteenuse osutamiseks vajalikud load;
15
2-24-2161
-
Austria Vabariigis kehtib hasartmängumonopol, mis sisuliselt välistab olemasolevate kontsessioonide kõrvale uute kontsessioonide väljastamise ning põhjendamatult diskrimineerib sellega teisi valdkonnas tegutsevaid siseriiklikke ning liikmesriikide ettevõtjaid – st avaldajal puudub ka parima tahtmise korral võimalus Austria Vabariigis sealt kehtivate seaduste kohaselt hasartmänguteenust õiguspäraselt pakkuda;
Eesti Vabariigis kehtib hasartmängu korraldajatele loakohustus, mis ei diskrimineeri ettevõtjaid sõltuvalt nende päritolust, samuti on sätestatud selged kriteeriumid lubade taotlemiseks – st lube saavad hankida kõik ettevõtjad, kes suudavad tegevuse viia kooskõlla valdkonda reguleerivate normidega;
on vaidlusaluste kohtuotsuste tunnustamine selgelt vastuolus Eesti Vabariigi avaliku korraga, täpsemalt PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega.
33.Viimaks on avaldaja märkinud, et õiguste kuritarvitamise keeldu rikkuv kohtuotsus on vastuolus avaliku korraga. Avaldaja viitas, et Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et õigussubjektid ei saa liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil (vt Euroopa Kohtu otsus 13.3.2014, SICES jt, C-155/13, punkt 29 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohus leiab, et avaldaja konstruktsioon puudutatud isiku poolt õiguste kuritarvitamise kohta ei ole põhjendatud. Puudutatud isiku nõude rahuldamise aluseks ei olnud liidu õigusnormid. Puudutatud isik on oma nõude maksma pannud Austria Vabariigi kohtus ning seal kehtivate normide alusel. Puudutatud isiku soov tema kasuks tehtud kohtuotsuseid Eestis sundtäita ei tähenda õiguste kuritarvitamist. Samuti on asjakohatu puudutatud isiku viide, et avaldajal on Eestis olemas kehtiv hasartmänguteenuse osutamise luba, mis muudaks puudutatud isiku nõude õigust kuritarvitavaks. Kohus on ülal selgitanud, et hasartmängude korraldamisel ei kehti Euroopa Liidus ühtlustatud nõudeid (mida on kinnitanud ka eespool viidatud Euroopa Kohtu otsused), mis tähendab, et teisest Eestist saadud tegevusluba ei anna õigust pakkuda hasartmänge Austrias.
34.Avaldaja on palunud küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Eelotsusetaotlus, mille esitamine on ette nähtud Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELL“) artikli 19 lõike 3 punktis b ja Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELTL“) artiklis 267, on Euroopa Liidu õiguse põhimehhanism. Selle eesmärk on tagada liidu õiguse ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine liidus, pakkudes liikmesriikide kohtutele vahendi, mis võimaldab neil eelotsusetaotlusega esitada Euroopa Liidu Kohtule. Kuna Eesti Vabariigi kohus vastutab käesoleva kohtulahendi tegemise eest, on käesoleval juhul maakohtu ülesanne kohtuasja eripära arvestades hinnata, kas eelotsusetaotlus on kohtulahendi tegemiseks vajalik. Samuti tuleb märkida, et kuigi otsuse tegemisel võtab Euroopa Kohus tingimata arvesse põhikohtuasja õiguslikku ja faktilist raamistikku, nagu selle on eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses määratlenud, ei kohalda ta ise sellele vaidlusele liidu õigust. Kui Euroopa Kohus otsustab liidu õiguse tõlgendamise üle, üritab ta anda põhikohtuasja lahendamiseks tarviliku vastuse, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus on see, kes peab selle põhjal konkreetsed järeldused tegema.
16
KOHTUMÄÄRUS
Kohus on varasemalt andnud menetlusosalistele mõista, et käesolevas asjas on vajalik küsida. Samas asja sisulise lahendamise käigus on kohus jõudnud arusaamale, et vaidlusaluse küsimuse saab lahendada ülalviidatud õigusaktide teksti ning nende osas (eelkõige tehtud ja ülevalpool viidatud ulatusliku kohtupraktika põhjal.
35.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus avalduse.
36.Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Menetluskulude osas tuleb juhinduda TsMS §-dest 172 ja 173. TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kuna avaldus rahuldatakse, määrab kohus, et menetlusosaliste menetluskulud jäävad puudutatud isiku kanda. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
38.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
39.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui lahend kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtulahendis, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ 17
2-24-2161 Andrea Lega kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2026 kohtumäärusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 20.03.2025 kohtumäärus.
18
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.