C-710/22

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda) 26. september 2024 ( *1 ) Apellatsioonkaebus – Riigiabi – ELTL artikli 107 lõige 1 – Abi, mida Belgia andis ettevõtjale JCDecaux Street Furniture Belgium – Brüsseli linna (Belgia) territooriumile paigaldatud reklaamikandjad – Nende reklaamikandjate eest rendi ja maksude tasumata jätmine – Siseturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi – Abi tagasinõudmise kohustus – Mõiste „eelis“ – Kohaldatava õigusliku raamistiku kindlakstegemine – Tagasinõutava abi summa arvutamise meetod Kohtuasjas C‑710/22 P, mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 17. novembril 2022 esitatud apellatsioonkaebus, JCDecaux Street Furniture Belgium SA, asukoht Brüssel (Belgia), esindajad: avocats M. Malanda ja A. Winckler, hiljem avocats B. Cambier, M. Malanda, A. Paternostre ja A. Winckler, apellant, teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braga da Cruz, C.‑M. Carrega ja C. Georgieva, hiljem C.‑M. Carrega ja C. Georgieva, kostja esimeses kohtuastmes, Clear Channel Belgium SPRL, asukoht Brüssel, esindajad: avocats P. de Bandt, M. Gherghinaru ja L. Panepinto, menetlusse astuja esimeses kohtuastmes, EUROOPA KOHUS (esimene koda), koosseisus: koja president A. Arabadjiev, kohtunikud T. von Danwitz, P. G. Xuereb (ettekandja), A. Kumin ja I. Ziemele, kohtujurist: A. M. Collins, kohtusekretär: ametnik A. Juhász-Tóth, arvestades kirjalikku menetlust ja 17. jaanuari 2024. aasta kohtuistungil esitatut, olles 11. aprilli 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 JCDecaux Street Furniture Belgium (edaspidi „JCDecaux“) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 7. septembri 2022. aasta otsuse JCDecaux Street Furniture Belgium vs. komisjon (T‑642/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:503), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles ta palus tühistada komisjoni 24. juuni 2019. aasta otsuse (EL) 2019/2120 riigiabi SA.33078 (2015/C) (ex 2015/NN) kohta, mida Belgia andis ettevõtjale JCDecaux Belgium Publicité (ELT 2019, L 320, lk 119; edaspidi „vaidlusalune otsus“). Vaidluse taust ja vaidlusalune otsus 2 Vaidluse tausta, mis nähtub vaidlustatud kohtuotsuste punktidest 2–12, võib kokku võtta järgmiselt. 3 Brüsseli linn (Belgia) ja JCDecaux sõlmisid 16. juulil 1984 15-aastase kestusega lepingu (edaspidi „1984. aasta leping“) Brüsseli linna territooriumile selliste ootepaviljonide ja inventari paigaldamiseks, mida nimetatakse „teabe levitamise linnamööbliks“ (mobilier urbain pour l’information; edaspidi „MUPI“) ning millest osa võis kasutada reklaamipinnana. 4 Lepingus oli ette nähtud, et JCDecaux andis Brüsseli linna käsutusse ja kasutas reklaamikandjaid ja MUPIt, mis jäid tema omandisse, järgmistel tingimustel: – hageja ei maksnud ootepaviljonide ja MUPI eest renti, kasutustasu ega muid tasusid, kuid pidi Brüsseli linnale pakkuma teatavaid mitterahalisi hüvesid, nimelt andma tasuta linna käsutusse prügikastid, avalikud käimlad ja elektroonilised infotahvlid ning koostama Brüsseli linna üldise linnaplaani, turismi- ja hotellikaardi ning linna kõnniteede plaani; – vastutasuks teenuste eest oli JCDecaux’l lubatud kasutada ootepaviljone ja MUPIt reklaamipinnana; – kõiki reklaamikandjaid võis kasutada 15 aasta jooksul alates nende paigaldamise ajast, mis oli kantud ühiselt kinnitatud protokolli. 5 1995. aastal lõpetas Brüsseli linn 1984. aasta lepingu. 6 Brüsseli linn kuulutas 1998. aastal välja riigihanke, mille ese oli MUPI, ootepaviljonide ja reklaamtahvlite tootmine, tarnimine, paigaldamine, sisseseadmine ja hooldus, ning osa sellest võis kasutada reklaamipinnana. 7 1984. aasta lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ja hanke läbipaistvuse tagamiseks lisas Brüsseli linn nimetatud hankemenetluse alusdokumentide 10. lisasse (edaspidi „10. lisa“) 282 ootepaviljoni ja 198 MUPI ühikut, mis olid hõlmatud 1984. aasta lepinguga (edaspidi „10. lisas loetletud reklaamikandjad“) ning mille puhul jäi JCDecaux’le kasutusõigus vastavalt 1984. aasta lepingule, märkides iga reklaamikandja asukoha ja eemaldamise kuupäeva. 8 Kuna edukaks pakkujaks tunnistati JCDecaux, sõlmis Brüsseli linn 14. oktoobril 1999 selle ettevõtjaga teise lepingu (edaspidi „1999. aasta leping“). Leping, mis oli samuti sõlmitud 15 aastaks, koosnes tellimuslehest, käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud alusdokumentidest ja nende lisadest, sealhulgas 10. lisast. Selles lepingus, mis asendas 1984. aasta lepingu, olid ette nähtud järgmised tingimused: – Brüsseli linn sai paigaldatud MUPI omanikuks kindlasummalise netotasu eest iga tarnitud ühiku kohta, mis on täielikult varustatud, üles seatud ja töökorras; – JCDecaux pidi maksma lepingu esemeks oleva MUPI reklaamipinnana kasutamise eest igakuist renti. 9 1999. aasta lepingu täitmise käigus eemaldati osa 10. lisas loetletud reklaamikandjaid enne samas lisas ette nähtud kuupäevi, samas kui teisi (edaspidi „vaidlusalused reklaamikandjad“) kasutas JCDecaux pärast neid kuupäevi edasi, ilma et Brüsseli linna oleks sellelt ettevõtjalt nõudnud rendi või maksude tasumist. 2011. aasta augustis demonteeriti viimased 10. lisas loetletud reklaamikandjad. 10 Clear Channel Belgium SPRL (edaspidi „CCB“) esitas 19. aprillil 2011 Euroopa Komisjonile kaebuse, milles ta väitis, et JCDecaux on saanud siseturuga kokkusobimatut riigiabi, sest ta kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid, maksmata Brüsseli linnale renti ega makse. 11 Komisjon algatas 24. märtsil 2015 ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse. 12 Cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) jättis 29. aprilli 2016. aasta otsusega muutmata tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus, Belgia) 13. detsembri 2010. aasta kohtuotsuse, mille kohaselt JCDecaux kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid Brüsseli linna avalikus ruumis ilma loata ning õiguse ja aluseta. 13 Komisjon tegi 24. juunil 2019 vaidlusaluse otsuse. 14 Otsuse artiklid 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt: „Artikkel 1 [JCDecaux’le] antud riigiabi, mille summa vastab [vaidlusaluste] reklaamikandjate pealt tasumata renditasudele ja maksudele ning mida Belgia andis õigusvastaselt ajavahemikul 15. septembrist 2001 kuni 21. augustini 2010, rikkudes [ELTL] artikli 108 lõike 3 sätteid, on siseturuga kokkusobimatu. Artikkel 2 1. Belgia on kohustatud abisaajalt artiklis 1 osutatud abi tagasi nõudma. […]“. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus 15 JCDecaux esitas vaidlusaluse otsuse artiklite 1–4 tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 25. septembril 2019. 16 Üldkohtu esimese koja presidendi 22. aprilli 2020. aasta määrusega anti CCB-le luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. 17 JCDecaux esitas oma hagi põhjendamiseks neli väidet, millest ainult esimene ja kolmas on käesoleva apellatsioonkaebuse seisukohast asjakohased. Esimese väite kohaselt on tehtud ilmne hindamisviga ja rikutud õigusnormi, kuna komisjon leidis, et vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamine kujutab endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses majanduslikku eelist. Kolmas väide, mis on esitatud teise võimalusena, tugineb asjaolule, et komisjon rikkus vaidlusaluses otsuses tagasinõutava summa hindamisel põhjendamiskohustust. 18 Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus hagi tervikuna rahuldamata. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded 19 JCDecaux palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul: – tühistada vaidlustatud kohtuotsus; – teha lõplik sisuline otsus ja rahuldada tema esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, tühistades vaidlusaluse otsuse artiklid 1–4; – mõista kohtukulud välja komisjonilt. 20 Komisjon palub Euroopa Kohtul: – jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja – mõista kohtukulud välja JCDecaux’lt. 21 JCDecaux teatas 28. novembri 2022. aasta ja 14. aprilli 2023. aasta kirjas Euroopa Kohtule, et ta ei soovi esitada vastavalt apellatsioonkaebuses ja repliigis sisalduva teabe konfidentsiaalsena käsitlemise taotlust. Esimeses kirjas täpsustas ta siiski, et apellatsioonkaebus puudutab teatavaid andmeid, mis on esitatud esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses ja selle lisades, mille konfidentsiaalsust tunnustas Üldkohus 5. märtsi 2021. aasta kohtumääruses JCDecaux Street Furniture Belgium vs. komisjon (T‑642/19, ei avaldata, EU:T:2021:135). Apellatsioonkaebus 22 JCDecaux põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega: esiteks on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused vastuolulised ning ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses mõiste „majanduslik eelis“ tõlgendamisel ja kohaldamisel on rikutud õigusnormi, ning teiseks on faktilisi asjaolusid ja kohaldatavat õiguslikku raamistikku ilmselgelt moonutatud. Esimene väide Poolte argumendid 23 Esimeses väites leiab JCDecaux, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised, kuna selle kohtuotsuse punktides 31 ja 40 tuvastas Üldkohus ainuüksi cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta kohtuotsuse põhjal, et JCDecaux kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid ilma loata ning õiguse ja aluseta, samas kui vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42 ja 102 leidis ta, et selline ebaseaduslik kasutamine, mis tuleneb üksnes selle ettevõtja käitumisest, kujutab endast riigiabi, mida talle on andnud Brüsseli linn. 24 JCDecaux leiab, et väidetav majanduslik eelis tuleneb üksnes asjaolust, et ta kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid ilma pädeva ametiasutuse otsuse, loa või sekkumiseta, hõivates ebaseaduslikult avalikku ruumi. Kuna aga Belgia ametiasutused ei nõustunud vaidlusaluste reklaamikandjate allesjätmisega, ei saa selline ühepoolne käitumine ilma ilmselge vastuoluta olla nende ametiasutuste antud majandusliku eelise tuvastamise aluseks. 25 Teise võimalusena väidab JCDecaux, et Üldkohus esitas teise vastuolulise põhjenduse. Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 kinnitanud, et majanduslik eelis, mille Brüsseli linn talle väidetavalt on andnud, kujutab endast abi vaatamata sellele, et eelise eesmärk oli anda JCDecaux’le hüvitis, et tagada 1984. aasta lepingu majanduslik tasakaal, ei teinud Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 83–89 sellest kinnitusest mingeid järeldusi seoses selle eelise õigusliku kvalifitseerimise ja tagasinõutava abi summa arvutamise viisiga. Esiteks viib vaidlustatud kohtuotsus väidetava majandusliku eelise tagasinõudmiseni tervikuna, võtmata arvesse kulusid ja kahju, mida JCDecaux kandis seoses teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamisega. Teiseks nõustus Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 87 ekslikult tagasinõutava abi summa arvutamise meetodiga, mida komisjon vaidlusaluses otsuses kasutas, võtmata arvesse asjaolu, et selle eelise eesmärk oli need kulud ja kahju hüvitada. 26 Komisjon vaidleb vastu nii JCDecaux’ esitatud argumentide vastuvõetavusele kui ka põhjendatusele. Euroopa Kohtu hinnang – Vastuvõetavus 27 Komisjon väidab, et esimene väide on vastuvõetamatu. Esimesena, selles väites kritiseeritakse Üldkohtu järeldusi JCDecaux’le antud majandusliku eelise hüvitamiseesmärgi ning kohaldatava riigisisese õiguse tõlgendamise kohta. Arvestades, et tegemist on faktiliste järeldustega, ei kuulu need apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse. 28 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et ainult Üldkohus on esiteks pädev fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema tuvastatuste sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiseks neid fakte hindama. Sellisena ei ole hindamine Euroopa Kohtus kontrollimisele kuuluv õigusküsimus, välja arvatud juhul, kui Üldkohtule esitatud tõendeid on moonutatud. Kui Üldkohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (12. mai 2022. aasta kohtuotsus Klein vs. komisjon, C‑430/20 P, EU:C:2022:377, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). 29 Samuti tuleb märkida, et mis puudutab apellatsioonimenetluses nende hinnangute analüüsimist, mille Üldkohus on andnud riigisisesele õigusele ja mis riigiabi valdkonnas kujutavad endast faktilistele asjaoludele antud hinnanguid, siis on Euroopa Kohus pädev kontrollima üksnes seda, kas seda õigust on moonutatud (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika). 30 Käesolevas asjas ei palu JCDecaux uuesti hinnata faktilisi asjaolusid, mis puudutavad vaidlusaluses otsuses silmas peetud majandusliku eelise eesmärki, vaid palub Euroopa Kohtul kontrollida, kas vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised. Samuti ei ole esimese väite eesmärk seada kahtluse alla tõlgendust, mille Üldkohus andis riigisisesele õigusele, vaid selles tuuakse esile Üldkohtu järelduste vastuolulisus, arvestades cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta otsust. Ent väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab küsimus, kas Üldkohtu otsuse põhjendused on vastuolulised, endast õigusküsimust, mida võib apellatsioonkaebuse raames esitada (16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika). 31 Järelikult tuleb komisjoni argument, mille kohaselt on esimese väite eesmärk seada kahtluse alla faktilised hinnangud, tagasi lükata. 32 Teisena, komisjon väidab sisuliselt, et JCDecaux’ argument, mis puudutab ametiasutuste akti väidetavat puudumist, kujutab endast uut väidet, kuna JCDecaux vaidleb kõnealuse abi riigile omistatavusele vastu esimest korda apellatsioonimenetluses. 33 Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170 lõike 1 teise lause kohaselt ei või apellatsioonkaebuses muuta Üldkohtu menetluses olnud hagi eset. Nagu nähtub väljakujunenud praktikast, tuleb samuti täheldada, et kui lubada poolel esitada esimest korda Euroopa Kohtus etteheide, mida ta ei ole Üldkohtus esitanud, tähendaks see, et tal lubataks Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus Üldkohtu menetluses arutatud väidetele ja argumentidele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega (18. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Jenkinson vs. nõukogu jt, C‑46/22 P, EU:C:2024:50, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika). 34 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 45 sisuliselt märkis, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei vaidlusta JCDecaux oma esimeses väites kõnealuse majandusliku eelise riigile omistatavust, vaid väidab, et Üldkohus ei saanud endale ilmselgelt vastu rääkimata tugineda cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta otsusele selleks, et kinnitada riigiabi olemasolu, samas kui selles kohtuotsuses on tuvastatud, et see eelis ei tulene ühestki ametiasutuse otsusest. Järelikult ei saa kõnealust argumenti pidada uueks väiteks. 35 Seega on esimene väide vastuvõetav. – Sisulised küsimused 36 Käesolevas asjas väidab JCDecaux esimese võimalusena, et esineb vastuolu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 31 ja 40 tehtud järelduste ning nende järelduste vahel, millega Üldkohus kinnitas selle kohtuotsuse punktides 42 ja 102, et tegemist on riigiabiga. 37 Sellega seoses tuleb tõdeda, et need argumendid põhinevad vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel. On tõsi, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 31 ja 40, et cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) leidis oma 29. aprilli 2016. aasta otsuses, et JCDecaux kasutas vaidlusaluseid reklaamikandjaid ilma loata ning õiguse ja aluseta. 38 Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29 siiski, et erandina 1999. aasta lepingu tingimustest nägi 10. lisa ette, et JCDecaux võis selles lisas loetletud reklaamikandjate kasutamist jätkata 1984. aasta lepingus ette nähtud tingimustel, st maksmata renti ja makse, kuid ainult kõnealuses lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevadeni. Teiseks tuleneb sisuliselt vaidlusaluse otsuse põhjendusest 49, mida on mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30, ja selle kohtuotsuse punktist 41, et Belgia ametiasutused nõustusid vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise jätkamisega pärast selles lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevi selleks, et kaitsta 1984. aasta lepingu majanduslikku tasakaalu. 39 Neil asjaoludel ja vastupidi sellele, mida väidab JCDecaux, ei tuvastanud Üldkohus ainuüksi cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 29. aprilli 2016. aasta otsuse alusel, et vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamine jätkus pärast 10. lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevi ilma Belgia ametiasutuste nõusolekuta. 40 Sellest järeldub, et järeldused, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42 ja 102, ei põhine vastuolulistel põhjendustel. 41 Teise võimalusena väidab JCDecaux, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42, et vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise jätkamine pärast 10. lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevi oli majanduslik eelis, samas kui ta tuvastas punktis 42, et nende kasutamise jätkamise eesmärk oli hüvitada ettevõtjale kulud ja kahju, mis oli tekitatud teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamisega. Selliselt toimides tegi Üldkohus otsuse vastuoluliste põhjenduste alusel ja ei teinud sellest tõdemusest järeldusi tagasinõutava abi summa hindamise kohta. 42 JCDecaux heidab Üldkohtule ette, et viimane ei teinud sellest tõdemusest – eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 83–89 – mingeid järeldusi seoses tagasinõutava summa hindamisega, mis viib ekslikult väidetava eelise täies ulatuses tagasinõudmiseni, võtmata arvesse kulusid, mida JCDecaux kandis seoses teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamisega, ja tekkinud lepingulist kahju. Samuti nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 ekslikult tagasinõutava abi arvutamise meetodiga, mille komisjon vaidlusaluses otsuses kehtestas, võtmata arvesse hüvitusmehhanismi olemasolu. 43 Esiteks tuleb meenutada, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24, et mõiste „eelis“, mis on omane meetme riigiabiks kvalifitseerimisele, on objektiivne, sõltumata meetme andja kaalutlustest. Nii ei mõjuta riigi meetmega taotletud eesmärkide laad ja meetme põhjendused seda, kas meede kvalifitseeritakse riigiabiks. ELTL artikli 107 lõige 1 ei erista nimelt riigi sekkumist nende põhjuste ega eesmärkide järgi, vaid määratleb selle nende tagajärgede kaudu (25. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. European Food jt, C‑638/19 P, EU:C:2022:50, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika). 44 Kuna vaidlusaluses otsuses silmas peetud majanduslik eelis seisneb vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise jätkamises JCDecaux poolt pärast 10. lisas ette nähtud kuupäevi Brüsseli linnale renti või maksu maksmata, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25 õigesti, et asjaolu, et selle eesmärk oli hüvitada väidetav kahju, mis ettevõtjal oli tekkinud teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamise tõttu, ei tähenda, et see hüvitamine ei saa kujutada endast riigiabi. 45 Samuti tuleb meenutada, et vastuseks JCDecaux’ argumendile, mille kohaselt komisjon järeldas vaidlusaluses otsuses ekslikult, et Brüsseli linn ei käitunud turul tegutseva ettevõtjana, tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 37–41 põhjendatult meelde, et selleks, et teha kindlaks, kas riiklik meede kujutab endast abi, peab objektiivsetest ja kontrollitavatest tõenditest selgelt ilmnema, et asjaomane liikmesriik otsustas enne majandusliku eelise andmist või sellega samal ajal hüvitada tegelikult rakendatud meetmega lepinguosalisele tema kohustuste täitmisel väidetavalt tekitatud kahju (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. EDF, C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punktid 82 ja 83). 46 Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38, et toimikumaterjalidest ei nähtu, et Brüsseli linn oleks analüüsinud JCDecaux’le teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamise tõttu väidetavalt tekkinud kahju ning vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise jätkamisest saadavat kasu. Lisaks tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39, et ühestki toimiku dokumendist ei nähtu, et Brüsseli linn oleks „järginud 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi rakendamist“. 47 Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41 sisuliselt, et igal juhul ei vabasta tahe näha 1999. aasta lepinguga ette teatud hüvitis, mille eesmärk on kaitsta 1984. aasta lepingu majanduslikku tasakaalu, liikmesriigi haldusasutust kohustusest analüüsida selle võimaliku kahju olemasolu ja ulatust, mis JCDecaux’l väidetavalt tekkis 10. lisas loetletud teatavate reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamise tõttu. 48 Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kuigi Üldkohus ei välistanud, et 1999. aasta lepingu tingimused võisid sisaldada mehhanismi, mille eesmärk on anda JCDecaux’le hüvitis, leidis ta siiski ka seda, et selline hüvitamine ei takista riigiabi olemasolu analüüsimisel ELTL artikli 107 lõike 1 alusel tuvastada majanduslikku eelist selle sätte tähenduses. Seega võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsust vastuoluliselt põhjendamata asuda punktis 42 seisukohale, et vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise jätkamine JCDecaux poolt pärast kõnealuses lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevi kujutas endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses majanduslikku eelist, ja seda isegi vaatamata sellele, et nende kasutamise jätkamise eesmärk oli anda ettevõtjale hüvitis teatavate selliste 10. lisas loetletud reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamise tõttu, mille ta oli paigaldanud 1984. aasta lepingu alusel. 49 Teisena, mis puudutab tagasinõutava abi summa arvutamise meetodit, siis nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 43–48, et käesolevas asjas ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et Belgia ametiasutuste järgitud hüvitamiseesmärk ei sea kahtluse alla ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses majanduslikuks eeliseks kvalifitseerimist. Seega ei saa Üldkohtule ka ette heita, et ta ei tunnistanud seda eesmärki arvestades vaidlusaluses otsuses kehtestatud tagasinõutava abi summa arvutamise meetodit kehtetuks. 50 Lisaks lükkas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 95, mida apellatsioonkaebuse esimese väite raames ei ole kritiseeritud, tagasi argumendid, milles JCDecaux väitis, et riigiabiks saab kvalifitseerida üksnes majandusliku eelise, mis ületab väidetava kahju hüvitamise, kuna nende argumentide aluseks on väär eeldus, mille kohaselt ei kujutanud vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise jätkamine endast majanduslikku eelist. 51 Järelikult ei saa Üldkohtule ette heita, et ta leidis – nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktide 87 ja 95 kooslugemisel –, et tagasinõutava abi summa arvutamise meetod, nagu komisjon selle kehtestas, võis jätta Brüsseli linna taotletud hüvitamiseesmärgi arvesse võtmata. 52 Kuna vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused, mida JCDecaux kritiseerib, ei ole vastuolulised, tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide seega tagasi lükata. Teine väide Poolte argumendid 53 Teises väites leiab JCDecaux, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid ja kohaldatavat õiguslikku raamistikku, kui ta leidis, et vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise jätkamine pärast 10. lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevi oli reguleeritud 1999. aasta lepinguga. 54 Teise väite esimeses osas heidab JCDecaux Üldkohtule ette, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 ja 30 esiteks, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pärast 1999. aasta lepingu sõlmimist sai see ettevõtja Brüsseli linna territooriumil linnamööblit paigaldada ja kasutada üksnes selles lepingus ette nähtud tingimustel, mille kohaselt pidi ta tasuma renti ja makse, teiseks, et pärast 10. lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevi tuli vaidlusalused reklaamikandjad asendada 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvate uute reklaamikandjatega, mille puhul kehtib seega maksmise kohustus, ning kolmandaks, et vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamise jätkamine 1984. aasta lepingus kehtestatud tingimustel pärast eemaldamise kuupäevi võimaldas JCDecaux’l vältida 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvate uute reklaamikandjate paigaldamist ja kasutamist ning seega rendi ja maksude tasumist, mida ta oleks pidanud viimati nimetatud lepingu kohaselt maksma. 55 Sellega seoses väidab JCDecaux kõigepealt, et 1999. aasta lepingu jõustumisel ei olnud mõju vaidlusalustele reklaamikandjatele kohaldatavale õiguslikule regulatsioonile. Nimelt, vastavalt Belgia lepinguõigusele kuulusid need reklaamikandjad, mis olid paigaldatud 1984. aasta lepingu alusel, endiselt selle lepingu kohaldamisalasse kuni nende tegeliku eemaldamiseni, olenemata sellest, kas need eemaldati enne või pärast 10. lisas ette nähtud kuupäevi. JCDecaux rõhutab, et talle anti need kasutada reklaamipinnana vastutasuks suure investeeringu eest, mis seisnes peamiselt Brüsseli linna käsutusse antud MUPI ja ootepaviljonide projekteerimises, tootmises, paigaldamises ja hooldamises. 56 Seejärel väidab JCDecaux, et ükski 1999. aasta lepingu tingimus ei näe ette 1984. aasta lepinguga hõlmatud reklaamikandjate või mis tahes muu olemasoleva linnamööbli automaatset eemaldamist. Seevastu 1999. aasta leping näeb sõnaselgelt ette, et selle lepingu täitmise käigus paigaldatud reklaamikandjad eksisteerivad koos 10. lisas loetletud reklaamikandjatega, ilma et muudetaks viimaste suhtes kohaldatavaid lepingutingimusi. Samuti ei ole mingit kohustust asendada ükshaaval ja samas asukohas vaidlusalused reklaamikandjad. Lisaks võimaldas nende reklaamkandjate allesjätmine pärast 10. lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevi tal vältida 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvate uute reklaamikandjate paigaldamist ja kasutamist. 57 Viimaks väidab JCDecaux, et 1984. aasta ja 1999. aasta lepingute aluseks olevas majanduslikus loogikas ja vastavates tingimustes on olemuslikke erinevusi. JCDecaux’ arvates ei saanud Üldkohus – ka pelga võrdlusena – väidetava majandusliku eelise väljaarvutamiseks eeldada, et ta oleks tingimata asendanud iga vaidlusaluse reklaamikandja samasuguse reklaamikandjaga samas asukohas ning maksnud Brüsseli linnale renti ja makse teenuste eest, mis erinevad märkimisväärselt 1999. aasta lepingus ette nähtutest. 58 Teise väite teises osas väidab JCDecaux, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53, 54 ja 56 vaidlusalustele reklaamikandjatele kohaldatavat õiguslikku raamistikku. 59 Sellega seoses väidab JCDecaux esiteks, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 vääralt, et maksumäärused, mille Brüsseli linn võttis vastu aastatel 2001–2011, olid nendele reklaamikandjatele kohaldatavad põhjusel – mis on esitatud kohtuotsuse punktis 54 –, et kohtueelses menetluses ei vaielnud Belgia ametiasutused sellele asjaolule vastu. 60 Selliselt toimides jättis Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et Brüsseli linn, kellel on Belgia põhiseaduse artikli 170 lõike 4 alusel maksualane sõltumatus, võttis reklaami kohta maksumäärused vastu alles alates 2001. aastast. Üldkohus jättis seega arvesse võtmata asjaolu, et need maksumäärused on 1999. aasta lepingu jõustumisest hilisemad. Üldkohus jättis arvesse võtmata ka kaks tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) 4. novembri 2016. aasta otsust, millest nähtub, et 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvad reklaamikandjad tuleb reklaamimaksust vabastada. 61 Teiseks leiab JCDecaux, et asjaolu, et ta ei pidanud vaidlusaluste reklaamikandjate eest makse maksma, ei kujuta endast valikulist eelist, kuna vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 antud Üldkohtu hinnangule ei saa selle väidetava eelise valikulisust eeldada, seda enam, et nagu kinnitab cour d’appel de Bruxelles’i (Brüsseli apellatsioonikohus) 4. septembri 2018. aasta otsus, oli CCB-l samuti maksuvabastus sarnaste reklaamikandjate puhul, mida ta kasutas teistes Belgia omavalitsusüksustes. 62 Komisjon vaidleb vastu nii JCDecaux’ esitatud argumentide vastuvõetavusele kui ka põhjendatusele. Euroopa Kohtu hinnang 63 Lisaks käesoleva ettepaneku punktis 28 meenutatud kohtupraktikale tuleb täpsustada, et faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine ei ole õigusküsimus, mida Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses peaks kontrollima, välja arvatud juhul, kui neid on moonutatud, ning et sellise moonutamisega on tegemist juhul, kui olemasolevatele tõenditele antud hinnang osutub ilma uusi tõendeid uurimata ilmselgelt vääraks. Siiski peab selline moonutamine ilmselgelt nähtuma toimikus olevatest tõenditest, ilma et oleks vaja asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata. Lisaks, kui apellant väidab, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, peab ta täpselt osutama tõenditele, mida kohus on väidetavalt moonutanud, ning tooma välja Üldkohtu hindamisvead, millest see moonutamine tema arvates tulenes (23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus PV vs. komisjon, C‑640/20 P, EU:C:2023:232, punktid 77 ja 78 ning seal viidatud kohtupraktika). Moonutamisega on tegemist eelkõige siis, kui Üldkohus on ilmselgelt ületanud tõendite mõistliku hindamise piire (2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 79). 64 Seega saab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud Üldkohtu faktilised järeldused kahtluse alla seada vaid siis, kui on tõendatud, et Üldkohtule esitatud tõenditest nähtub selgelt, et need järeldused on ebaõiged. 65 Teise väite esimeses osas väidab JCDecaux sisuliselt, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid ja kohaldatavat õiguslikku raamistikku, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30, et asjaolu, et JCDecaux jätkas vaidlusaluste reklaamikandjate kasutamist pärast 10. lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevi, võimaldas tal vältida 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvate uute reklaamikandjate paigaldamist ja kasutamist ning seega rendi ja maksude tasumist, mida ta oleks pidanud viimati nimetatud lepingu kohaselt maksma. 66 Sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 29, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pärast 1999. aasta lepingu sõlmimist sai JCDecaux Brüsseli linna territooriumil linnamööblit paigaldada ja kasutada üksnes selles lepingus ette nähtud tingimustel, mille kohaselt pidi JCDecaux tasuma renti ja makse. Nagu Üldkohus samuti punktis 29 märkis, võis JCDecaux 10. lisa kohaselt erandina 1999. aasta lepingu tingimustest jätkata selles lisas loetletud reklaamikandjate kasutamist 1984. aasta lepingus ette nähtud tingimustel, st tasumata renti või makse, kuid seda üksnes kõnealuses lisas ette nähtud eemaldamise kuupäevadeni. Pärast eemaldamise kuupäevi tuli need reklaamikandjad asendada 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvate uute reklaamikandjatega, mille puhul kehtis seega maksude ja rendi maksmise kohustus. 67 Põhjendused, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 ja mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 65, põhinevad nendel järeldustel. 68 Tuleb tõdeda, et JCDecaux ei tõenda, et Üldkohtule esitatud tõenditest nähtub ilmselgelt, et need järeldused on ebaõiged. Järelikult tuleb teise väite esimene osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. 69 Teise väite teises osas väidab JCDecaux sisuliselt, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53, 54 ja 56 vaidlusalustele reklaamikandjatele kohaldatavat õiguslikku raamistikku. 70 Mis puudutab JCDecaux’ väidet, et Üldkohus ei võtnud arvesse Belgia põhiseaduse artikli 170 lõiget 4 ja leidis ekslikult, et alates 2001. aastast vastu võetud Brüsseli linna maksumäärused olid tema suhtes kohaldatavad, siis tuleb tõdeda – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 67 –, et selle väitega ei soovita iseenesest kahtluse alla seada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 esitatud Üldkohtu tõdemust, et Belgia ametiasutused ei vaielnud kohtueelses menetluses vastu sellele, et käesolevas asjas kohaldatav maksusüsteemi moodustavad Brüsseli linna maksumäärused. 71 JCDecaux’ argumendi kohta, et Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 arvesse võtmata kaks tribunal de première instance francophone de Bruxelles’i (Brüsseli prantsuskeelne esimese astme kohus) 4. novembri 2016. aasta kohtuotsust, millest nähtub, et 1999. aasta lepingu kohaldamisalasse kuuluvad reklaamikandjad tuleb reklaamimaksust vabastada, tuleb märkida, et Üldkohus piirdus sellega, et lükkas tagasi nende asjakohasuse riigiabiks kvalifitseerimise seisukohast. JCDecaux ei ole aga tõendanud põhjusi, miks need kohtuotsused võiksid Üldkohtu poolt punktis 63 antud hinnangu kahtluse alla seada. 72 Samuti tuleb tagasi lükata JCDecaux’ argument, mille kohaselt nõuab ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses majandusliku eelise olemasolu tingimus selle asjaolu arvesse võtmist, et CCB oli reklaamikandjate kasutamise eest teistes Belgia linnades samuti vabastatud reklaamimaksu tasumisest. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 69, ei ole sellel asjaolul nimelt tähtsust selle kindlakstegemisel, kas JCDecaux sai sellise eelise. 73 Järelikult tuleb teine väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. 74 Kuna apellatsioonkaebuse ühegi väitega ei nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta. Kohtukulud 75 Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis kuulub apellatsioonimenetluses kohaldamisele vastavalt kodukorra artikli 184 lõikele 1, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. 76 Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja JCDecaux on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb viimase kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud. 77 Kodukorra artikli 184 lõige 4 näeb ette, et kui esimeses astmes menetlusse astuja, kes ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, osaleb Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda. Käesolevas asjas osales esimeses kohtuastmes menetlusse astuja CCB, kes ise apellatsioonkaebust ei esitanud, Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus ja suulises osas, kuid ei taotlenud kohtukulude väljamõistmist JCDecaux’lt. Neil asjaoludel tuleb otsustada, et ta kannab ise oma apellatsioonimenetlusega seotud kulud. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Jätta JCDecaux Street Furniture Belgium SA kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud. 3. Jätta Clear Channel Belgium SPRL-i kohtukulud tema enda kanda. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.