C-217/23

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda) 27. märts 2025 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Ühine varjupaigapoliitika – Direktiiv 2011/95/EL – Nõuded, millele kolmandate riikide kodanikud peavad vastama, et saada pagulasseisund – Artikli 2 punkt d – Tagakiusamise põhjused – Artikli 10 lõike 1 punkt d – Mõiste „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumine“ – Tingimus, et päritoluriigis tajub ümbritsev ühiskond rühma erinevana – Täiendava kaitse saamise tingimused – Artikli 2 punkt f – Mõiste „suur kahju“ – Artikli 15 punktid a ja b – Samasse perekonda kuuluvad isikud, keda ähvardab vendeta nende perekondlike sidemete tõttu Kohtuasjas C‑217/23 [Laghman] ( i ), mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) 28. märtsi 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. aprillil 2023, menetluses Bundesamt für Fremdenwesen und Asyl versus A N, EUROOPA KOHUS (kolmas koda), koosseisus: teise koja president K. Jürimäe kolmanda koja presidendi ülesannetes, Euroopa Kohtu president K. Lenaerts kolmanda koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud N. Jääskinen, M. Gavalec ja N. Piçarra (ettekandja), kohtujurist: J. Richard de la Tour, kohtusekretär: A. Calot Escobar, arvestades kirjalikku menetlust, arvestades seisukohti, mille esitasid: – A N, esindaja: Rechtsanwalt R. Lukits, – Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja M. Kopetzki, – Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja A. Hoesch, – Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, A. Hanje ja J. M. Hoogveld, – Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma, J. Hottiaux ja J. Vondung, olles 5. septembri 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT 2011, L 337, lk 9), artikli 10 lõike 1 punkti d. 2 Taotlus on esitatud Bundesamt für Fremdenwesen und Asyli (Austria föderaalne migratsiooni- ja pagulasamet; edaspidi „BFA“) ja A Ni vahelises kohtuvaidluses viimase esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise üle. Õiguslik raamistik Rahvusvaheline õigus 3 Genfis 28. juulil 1951 alla kirjutatud pagulasseisundi konventsiooni (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)), mis jõustus 22. aprillil 1954 ning mida on täiendatud ja muudetud 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga, mis omakorda jõustus 4. oktoobril 1967 (edaspidi „Genfi konventsioon“), artikli 1 jaotise A lõikes 2 on ette nähtud: „Konventsioonis käsitatakse pagulasena isikut, kes […] põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset […]“. Liidu õigus Direktiiv 2011/95 4 Direktiivi 2011/95 põhjendustes 6, 29, 30, 33, 34 ja 39 on märgitud: „(6) [Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobril 1999 toimunud] Tampere kohtumise järeldustes nähakse ette […], et pagulasseisundit reguleerivaid eeskirju tuleks täiendada täiendava kaitse vorme käsitlevate meetmetega, pakkudes asjakohast seisundit igale sellist kaitset vajavale isikule. […] (29) Üks tingimustest, et kvalifitseeruda Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A kohasele pagulasseisundile, on põhjusliku seose olemasolu tagakiusamise põhjuste, nimelt rassi, usu, rahvuse, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise, ning tagakiusamise või selle eest kaitse puudumise vahel. (30) Sama vajalik on kehtestada mõiste „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumine“ kui tagakiusamise põhjuse ühine määratlus. Teatava sotsiaalse rühma määratlemisel tuleks piisavalt tähelepanu pöörata taotleja sooga seotud küsimustele, sealhulgas soolisele identiteedile ja seksuaalsele orientatsioonile, mis võivad olla seotud teatavate seaduspäraste traditsioonide ja tavadega, mille tagajärjeks on näiteks suguelundite moonutamine, sunniviisiline steriliseerimine või abort, kuivõrd need on seotud taotleja põhjendatud tagakiusamishirmuga. […] (33) Samuti tuleks sätestada täiendava kaitse seisundi määratluse ja sisu nõuded. Täiendav kaitse peaks lisanduma Genfi konventsioonis sätestatud pagulaste kaitsele. (34) Tuleb kehtestada ühised kriteeriumid, mille alusel rahvusvahelise kaitse taotlejat tunnustatakse täiendava kaitse kriteeriumidele vastavana. Need kriteeriumid peaksid lähtuma inimõigusi käsitlevatest õigusaktidest ja liikmesriikide tavadest tulenevatest rahvusvahelistest kohustustest. […] (39) Vastates Stockholmi programmis esitatud üleskutsele kehtestada pagulastele ja täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavatele isikutele ühetaoline seisund, välja arvatud vajalike ja objektiivselt õigustatud erandite puhul, peaks täiendava kaitse saaja seisundiga kaasnema samad õigused ja hüved, mis on käesoleva direktiivi kohaselt pagulastel, ning nende suhtes tuleks kohaldada samu kriteeriumidele vastavuse tingimusi.“ 5 Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud: „Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „rahvusvaheline kaitse“ – punktides e ja g määratletud pagulasseisund ja täiendava kaitse seisund; […] d) „pagulane“ – kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla, või kodakondsuseta isik, kes samadel põhjustel, nagu eespool nimetatud, viibides väljaspool varasemat alalist elukohariiki ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda, ja kelle suhtes ei kohaldata artiklit 12; e) „pagulasseisund“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku tunnustamine pagulasena liikmesriigi poolt; f) „täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastav isik“ – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kellega seoses on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et asjaomast isikut ähvardaks oma päritoluriiki või kodakondsuseta isiku puhul varasemasse alalisse elukohariiki tagasipöördumisel reaalne oht kannatada suurt kahju vastavalt artiklile 15, ja kelle suhtes ei kohaldata artikli 17 lõikeid 1 ja 2 ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla; g) „täiendava kaitse seisund“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku tunnustamine liikmesriigi poolt täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna; h) „rahvusvahelise kaitse taotlus“ – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta sõnaselgelt väljapoole käesoleva direktiivi reguleerimisala jäävat muud liiki kaitset, mida saab taotleda eraldi; i) „taotleja” – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole lõplikku otsust veel tehtud; […]“. 6 Sama direktiivi artikli 4 „Faktide ja asjaolude hindamine“ lõikes 3 on sätestatud: „Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt ning selle käigus arvestatakse järgmist: […] c) taotleja individuaalne seisund ja isiklikud asjaolud, sealhulgas sellised tegurid nagu taust, sugu ja vanus, et hinnata, kas taotleja suhtes toime pandud või võimalikud teod võiksid taotleja isiklikest asjaoludest lähtudes osutuda tagakiusamiseks või tekitada suurt kahju; […]“. 7 Direktiivi artiklis 6 „Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad“ on sätestatud: „Tagakiusajad või suure kahju põhjustajad on muu hulgas järgmised: a) riik; b) riiki või olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid; c) mitteriiklikud osalised, kui on võimalik tõestada, et punktides a ja b nimetatud osalised, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest vastavalt artiklile 7.“ 8 Direktiivi 2011/95 artikkel 7 „Kaitse pakkujad“ on sõnastatud järgmiselt: „1. Kaitset tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest võivad pakkuda ainult a) riik või b) olulist osa riigi territooriumist valitsevad parteid või organisatsioonid, sealhulgas rahvusvahelised organisatsioonid, kui nad väljendavad tahet pakkuda lõike 2 kohast kaitset ja suudavad seda teha. 2. Kaitse tagakiusamise või suure kahju tekitamise eest peab olema tõhus ja püsiv. Sellist kaitset pakutakse üldiselt juhul, kui lõike 1 punktides a ja b nimetatud osalised astuvad mõistlikke samme, et vältida tagakiusamist või suure kahju kannatamist, rakendades muu hulgas tõhusat õigussüsteemi tagakiusamise või suure kahju tekitamisena käsitatavate tegude avastamiseks, menetlemiseks ja nende eest karistuse määramiseks, ning kui kõnealune kaitse on taotlejale kättesaadav. […]“. 9 Direktiivi artikli 9 „Tagakiusamine“ lõige 3 näeb ette: „Vastavalt artikli 2 punktile d peab artiklis 10 nimetatud põhjuste ja käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tagakiusamise või selliste tegude vastu puuduva kaitse vahel olema seos.“ 10 Sama direktiivi artikli 10 „Tagakiusamise põhjused“ lõige 1 näeb ette: „Liikmesriigid võtavad tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse järgmisi asjaolusid: […] d) rühma käsitatakse teatava sotsiaalse rühmana, kui eelkõige – selle rühma liikmetel on ühine sünnipärane tunnus või ühine taust, mida ei saa muuta, või ühine tunnus või veendumus, mis on nende identiteedis või teadvuses nii fundamentaalne, et inimest ei tohiks sundida sellest lahti ütlema, ning – sellel rühmal on asjaomases riigis selgesti eristuv identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana. Olenevalt olukorrast päritoluriigis võib teatava sotsiaalse rühma mõiste hõlmata seksuaalse orientatsiooni ühisel tunnusel põhinevat rühma. Seksuaalset orientatsiooni ei saa käsitada liikmesriikide siseriikliku õiguse kohaselt kriminaalseks peetavaid tegusid hõlmavana. Soolisi aspekte, sealhulgas soolist identiteeti, võetakse nõuetekohaselt arvesse teatavasse sotsiaalsesse rühma kuuluvuse või asjaomase rühma tunnuste määramisel; […]“. 11 Direktiivi artiklis 15 „Suur kahju“ on sätestatud: „Suur kahju seisneb järgmises: a) surmanuhtlus või hukkamine või b) taotleja piinamine või ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine või karistamine päritoluriigis või c) suur ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul.“ 12 Direktiivi 2011/95 artikkel 18 „Täiendava kaitse seisundi andmine“ on sõnastatud järgmiselt: „Liikmesriigid annavad täiendava kaitse seisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele kooskõlas II ja V peatükiga.“ Direktiiv 2013/32 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artikli 10 „Taotluse läbivaatamise nõuded“ lõikes 2 on sätestatud: „Rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisel teeb menetlev ametiasutus kõigepealt kindlaks, kas taotleja vastab pagulaseks tunnistamise nõuetele, ja kui ta neile ei vasta, siis kas ta vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele.“ Austria õigus 14 16. augusti 2005. aasta varjupaigaseaduse (Bundesgesetz über die Gewährung von Asyl (Asylgesetz 2005)) (BGBl. I, 100/2005; edaspidi „AsylG 2005“) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on artiklis 3 „Varjupaigasaaja seisund“ sätestatud: „(1) Välismaalane, kes on esitanud Austrias rahvusvahelise kaitse taotluse, mida ei tule paragrahvi 4, 4a või 5 alusel tagasi lükata, saab varjupaigasaaja seisundi, kui on tõenäoline, et päritoluriigis ähvardab teda tagakiusamine [Genfi konventsiooni] artikli 1 jaotise A lõike 2 tähenduses. […] (5) Otsusega anda välismaalasele kas riigi algatusel või rahvusvahelise kaitse taotluse alusel varjupaigasaaja seisund peab kaasnema järeldus, et automaatselt tunnustatakse selle välismaalase pagulasseisundit.“ Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused 15 A N, kes on Laghmani provintsi (Afganistan) puštu hõimust pärit Afganistani kodanik, esitas 4. novembril 2015 Austrias AsylG 2005 alusel rahvusvahelise kaitse taotluse. Selle taotluse põhjenduses väitis A N, et Afganistanis ähvardab teda tagakiusamine, kuna kõiki, kes on tema isaga sugulussidemetes, ähvardab vendeta. Vendeta oht sai alguse põllumajandusmaaga seotud varalisest vaidlusest tema isa ja tolle nõbude vahel. A Ni esitatud teabe kohaselt tappis isa nõbu nii tema isa kui venna selle vendeta tõttu. 16 BFA jättis 21. juuni 2017. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata, leides, et A N lahkus oma päritoluriigist „üksnes soovi tõttu parandada oma majanduslikku ja sotsiaalset olukorda“ ning et tagakiusamise ohu kohta esitatud teave ei vasta tegelikkusele. A N kaebas selle otsuse edasi. 17 Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus, Austria) rahuldas 26. juuli 2022. aasta otsusega A Ni kaebuse, andis talle AsylG 2005 § 3 lõike 1 alusel varjupaigasaaja seisundi ja tuvastas selle seaduse § 3 lõike 5 alusel, et automaatselt tuleb tunnustada A Ni pagulasseisundit. 18 Nimetatud kohus leidis, et A Ni avaldused põhjuste kohta, miks ta kardab tagakiusamist oma päritoluriigis, on tõendatud. Selle kohtu tuvastatud asjaolude kohaselt ähvardab A Ni vendeta varalise vaidluse tõttu, mis võib päritoluriiki tagasipöördumise korral seada ohtu tema elu, et tema isa nõod ründavad või isegi tapavad ta põlvnemise tõttu isast, ilma et ta võiks mõistlikult loota Afganistani ametiasutuste pakutavale kaitsele. Lisaks ei pruugi A N oma päritoluriigi teise piirkonda elama asumise korral suuta end ära elatada. 19 BFA esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, milleks on Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus), väites sisuliselt, et asjaolu, et isik on niisuguse pere liige, keda ähvardab vendeta, ei saa kvalifitseerida „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumiseks“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses. 20 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) tuvastatud asjaolude kohaselt – mida BFA enam kahtluse alla ei sea ja millele ta peab tuginema – ähvardavad isa nõod A Ni piisavalt konkreetse tõenäosusega füüsilise vägivallaga, lausa tapmisega, kuna ta on niisuguse pere liige, keda varalise vaidluse tõttu ähvardab vendeta. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas isikuid, keda ähvardab selline oht üksnes nende sugulussideme tõttu, tuleb pidada selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvaks, kui analüüsitakse tagakiusamise põhjuseid, mille alusel liikmesriigi pädev asutus võib neile anda pagulasseisundi. Eelkõige palub see kohus Euroopa Kohtul selgitada, millise ulatusega on selle sätte teises taandes ette nähtud tingimus, mille kohaselt peab „teataval sotsiaalsel rühmal“ olema asjaomases kolmandas riigis selgesti eristuv identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana. 21 Nimetatud kohus märgib samuti, et juhul, kui Euroopa Kohtu vastustest tuleneb, et A Nile ei saa anda pagulasseisundit, on veel vaja analüüsida seda, kas talle tuleb anda täiendava kaitse seisund Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) tuvastatud füüsilise vägivalla või lausa tapmisega ähvardamise tõttu. 22 Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (Austria kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. Kas [direktiivi 2011/95] artikli 10 lõike 1 punktis d sisalduvat väljendit „[rühm, millel] on asjaomases riigis selgesti eristuv identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana“ tuleb tõlgendada nii, et asjaomases riigis on rühmal selgesti eristuv identiteet ainult juhul, kui seda tajub erinevana ümbritsev ühiskond, või tuleb „selgesti eristuva identiteedi“ olemasolu hinnata eraldiseisvalt ja lahutatuna küsimusest, kas ümbritsev ühiskond tajub rühma erinevana? Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse nii, et „selgesti eristuva identiteedi“ olemasolu tuleb hinnata eraldiseisvalt, siis: 2. milliste kriteeriumide alusel tuleb „selgesti eristuva identiteedi“ olemasolu [direktiivi 2011/95] artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses hinnata? Olenemata esimesele ja teisele küsimusele antavast vastusest: 3. kas selle hindamisel, kas „ümbritsev ühiskond“ tajub rühma [direktiivi 2011/95] artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses erinevana, tuleb lähtuda tagakiusaja perspektiivist või ühiskonna kui terviku perspektiivist või riigi ühiskonna olulise osa perspektiivist või riigi ühe osa perspektiivist? 4. Milliste kriteeriumide alusel tuleb hinnata, kas [direktiivi 2011/95] artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses tajutakse rühma „erinevana“?“ Eelotsuse küsimuste analüüs 23 Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotlejat, keda ähvardab tema päritoluriigis vendeta, kuna ta on varalise vaidlusega seotud pere liige, võib ainuüksi sel põhjusel pidada „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvaks selle sätte tähenduses. 24 Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 2011/95 artikli 2 punktis d, mis sisuliselt kordab Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A lõikes 2 esitatud määratlust (14. mai 2019. aasta kohtuotsus M jt (pagulasseisundi tühistamine), C‑391/16, C‑77/17 ja C‑78/17, EU:C:2019:403, punkt 84), tunnustatakse pagulasena iga kolmanda riigi kodanikku, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla. 25 Ent ainuüksi sellest, et tuvastamist on leidnud lausa tapmiseni minna võiva füüsilise vägivalla ohvriks langemise oht, nagu see on A Ni puhul tema päritoluriigis, ei piisa, et tunnustada tema „pagulasseisundit“ direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti e tähenduses. Vastavalt selle direktiivi artikli 9 lõikele 3 koostoimes direktiivi artikli 6 punktiga c ning artikli 7 lõikele 1 ja pidades silmas põhjendust 29, eeldab pagulasseisundi andmine, et on tõendatud seos kas mõne direktiivi artikli 10 lõikes 1 nimetatud tagakiusamise põhjuse ja tagakiusamise teo vahel selle direktiivi artikli 9 lõikes 3 viidatud sätete tähenduses, või ühe viidatud tagakiusamise põhjuse ja tagakiusamise teo eest „kaitse pakkujate“ poolse kaitse puudumise vahel, kui tagakiusaja on „mitteriiklik osaleja“ (vt selle kohta 16. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Intervyuirasht organ na DAB pri MS (naised, kes on perevägivalla ohvrid) (C‑621/21, EU:C:2024:47, punkt 66). 26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sellise seose olemasolu kohta ühelt poolt rahvusvahelise kaitse taotlejat tema päritoluriigis vendeta tõttu ähvardavate vägivallaaktide ohu ja teiselt poolt direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktis d esitatud põhjuse, nimelt kuulumise „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ vahel. Teisisõnu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjasse puutuvatel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et taotlejat ähvardab tema päritoluriigis tagakiusamisoht „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu“. 27 Selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punktist d tuleneb, et rühma käsitatakse „teatava sotsiaalse rühmana“, kui on täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab asjaomase rühma liikmetel olema vähemalt üks kolmest järgmisest identifitseerimistunnusest, mis on ette nähtud selle sätte esimeses taandes, nimelt „sünnipärane tunnus“, „ühine taust, mida ei saa muuta“ või „ühine tunnus või veendumus, mis on nende identiteedis või teadvuses nii fundamentaalne, et inimest ei tohiks sundida sellest lahti ütlema“. Teiseks peab sellel rühmal olema päritoluriigis selgesti eristuv identiteet, „kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana“ (11. juuni 2024. aasta kohtuotsusStaatssecretaris van Justitie en Veiligheid (naised, kes määratlevad ennast lähtuvalt soolise võrdõiguslikkuse põhiväärtusest), C‑646/21, EU:C:2024:487, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). 28 Mis puudutab neist tingimustest esimest, mille täitmist ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlustatud, siis nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 24–26, on pere liikmetel oma sugulussideme tõttu ja olenemata sellest, kas need sidemed tulenevad bioloogilisest põlvnemisest, lapsendamisest või abielust, ühine „sünnipärane tunnus“ või „ühine taust, mida ei saa muuta“. Asjaolu, et ühe pere liikmeid, eriti selle perekonna mehi ja poisse ähvardab nende põlvnemise tõttu vendeta, kuna see kandub isaliini pidi üle põlvkonnast põlvkonda, kuulub samuti niisugusesse ühisesse tausta, mida ei saa muuta, ning on seega käsitatav nende isikute täiendava ühise tunnusena. Järelikult võib asuda seisukohale, et need isikud vastavad esimesele tingimusele. 29 Mis puudutab teist tingimust, mis peab olema täidetud, et rühm oleks „teatav sotsiaalne rühm“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d teise taande tähenduses, osas, mis käsitleb selle rühma selgesti eristuvat identiteeti asjaomases päritoluriigis, „kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana“, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see säte kohustab analüüsima „iseseisva identiteedi“ olemasolu autonoomselt ja sõltumata küsimusest, kas ümbritsev ühiskond tajub asjasse puutuvat rühma erinevana. 30 Direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d teise taande sõnastusest kõigis keeleversioonides tuleneb, et otsustava tähtsusega on see, kuidas ümbritsev ühiskond tajub asjaomase rühma erinevust. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 30–32 sisuliselt märkis, on selles sättes silmas peetud rühma „selgesti eristuv identiteet“ tingimus, mida ei tule hinnata eraldiseisvalt ja lahutatuna küsimusest, kuidas ümbritsev ühiskond seda tajub, vaid seda tuleb hinnata koos sellega. 31 Asjasse puutuva liikmesriigi ülesanne on kindlaks teha, milline „ümbritsev ühiskond“ selle sätte tähenduses on sotsiaalse grupi olemasolu hindamisel asjakohane. Ühiskond võib langeda kokku rahvusvahelise kaitse taotleja päritoluriigiga tervikuna või olla kitsam, näiteks osa selle kolmanda riigi territooriumist või elanikkonnast (16. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Intervyuirasht organ na DAB pri MS (naised, kes on perevägivalla ohvrid), C‑621/21, EU:C:2024:47, punkt 54, ja 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (naised, kes määratlevad ennast lähtuvalt soolise võrdõiguslikkuse põhiväärtusest), C‑646/21, EU:C:2024:487, punkt 50). 32 Samuti tuleb „teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumine“ tuvastada sõltumata tagakiusamise tegude toimepanemise ohust, millega selle rühma liikmed oma päritoluriigis kokku puutuvad (vt selle kohta 16. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Intervyuirasht organ na DAB pri MS (naised, kes on perevägivalla ohvrid) (C‑621/21, EU:C:2024:47, punkt 55). 33 Näiteks võimaldab asjaolu, et päritoluriigis kehtivad konkreetselt homoseksuaale puudutavad karistusõiguse normid, tuvastada, et need isikud moodustavad eraldi rühma, mida ümbritsev ühiskond tajub erinevana (7. novembri 2013. aasta kohtuotsus X jt, C‑199/12–C‑201/12, EU:C:2013:720, punkt 49). 34 Ka võib olenevalt päritoluriigis kehtivatest tingimustest – eriti sotsiaalsetest, moraalsetest või õiguslikest normidest – pidada „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvaks direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d teise taande tähenduses nii selle riigi kõiki naisi kui ka kitsamaid naiste rühmi, kellel on täiendav tunnus, näiteks sundabielust kõrvalehoidmine või abielus naiste puhul kodust lahkumine või ka asjaolu, et nad määratlevad end tegelikult soolise võrdõiguslikkuse põhiväärtusest lähtuvalt (vt selle kohta 16. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Intervyuirasht organ na DAB pri MS (naised, kes on perevägivalla ohvrid), C‑621/21, EU:C:2024:47, punktid 52, 53 ja 62, ning 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (naised, kes määratlevad ennast lähtuvalt soolise võrdõiguslikkuse põhiväärtusest), C‑646/21, EU:C:2024:487, punktid 49 ja 64). 35 Selles kontekstis on oluline rõhutada, et määrava tähtsusega ei saa olla see, milline on vaid mõne ümbritsevasse ühiskonda kuuluva isiku taju. Selleks et oleks tuvastatav rühma selgesti eristuv identiteet päritoluriigis, peab ümbritsev ühiskond tervikuna tajuma seda rühma erinevana, mis tähendab tingimata, et nii tajub seda suurem osa sellesse ühiskonda kuuluvaid isikuid, mitte ainult osa niisuguste tegude toimepanijaid, mida võib kvalifitseerida tagakiusamiseks direktiivi 2011/95 tähenduses. Nimelt piisaks vastasel juhul nendest tegudest endist, et pidada isikuid, kelle vastu need on suunatud, „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvateks, mis võtaks aga sellelt tingimuselt soovitud toime. 36 Samuti ei saa selles kontekstis olla määrav see, kuidas tajuvad enda erinevust niisuguste tegude ohvrid. Olukorras, kus on tegemist teatud pere ähvardava vendetaga, ei tähenda iseenesest see, et pereliikmed, keda vendeta ähvardab, subjektiivselt oma erinevust tajuvad, et nendest liikmetest koos moodustuvat rühma tajub erinevana ka ümbritsev ühiskond, mida nõuab artikli 10 lõike 1 punkti d teine taane. 37 Seega on oluline see, et ümbritsev ühiskond tervikuna tajuks rühma erinevana eelkõige päritoluriigis kehtivate sotsiaalsete, moraalsete või õiguslike normide tõttu. Sellist tajumist ümbritseva ühiskonna tasandil võib ka tõendada konkreetsete tõenditega, näiteks diskrimineeriv kohtlemine või väljatõrjumine või isegi häbimärgistamine, mis mõjutab üldiselt kõnealuse rühma liikmeid ja mille tagajärjel lükatakse nad ümbritsevas ühiskonnas kõrvale (vt selle kohta 16. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Intervyuirasht organ na DAB pri MS (naised, kes on perevägivalla ohvrid), C‑621/21, EU:C:2024:47, punkt 53, ja 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (naised, kes määratlevad ennast lähtuvalt soolise võrdõiguslikkuse põhiväärtusest), C‑646/21, EU:C:2024:487, punkt 49). 38 Kui käesolevas asjas ei ilmne eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel teisiti, ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et rühma, mis koosneb varalise vaidluse tõttu vendeta ohvriks oleva konkreetse pere liikmetest, tajuvad asjakohases päritoluriigis erinevalt nii vendeta ohvriks oleva pere liikmed kui ka kogu ümbritsev ühiskond. 39 Eeltoodust tuleneb, et asjaolust, et rahvusvahelise kaitse taotlejat ähvardab varalise vaidluse tõttu oht, et ta satub oma päritoluriigis füüsilise vägivalla või lausa tapmise ohvriks vendeta tõttu, mis ähvardab kõiki tema pere liikmeid või osasid neist, ei saa tuvastada, et see taotleja kuulub „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses. Järelikult ei saa sellisele taotlejale sel alusel pagulasseisundit anda. 40 Tuleb siiski täpsustada, et kui pädev asutus tuvastab rahvusvahelise kaitse taotluse individuaalsel hindamisel vastavalt direktiivi 2011/95 artiklile 4 ja eelkõige selle artikli lõikes 3 nimetatud asjaolusid arvesse võttes, et taotleja ei vasta pagulasseisundi andmise tingimustele, kohustab direktiivi 2013/32 artikli 10 lõige 2 seda asutust tegema kindlaks, kas taotleja vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele. 41 Nagu nähtub esiteks direktiivi 2011/95 põhjendusest 33, täiendab täiendav kaitse Genfi konventsioonis ette nähtud pagulaste kaitset. Teiseks on selle direktiivi põhjenduses 34 täpsustatud, et ühised kriteeriumid, millele rahvusvahelise kaitse taotlejad peavad vastama, et kvalifitseeruda täiendava kaitse saajaks, määratakse kindlaks rahvusvaheliste kohustuste alusel, mis tulenevad inimõigusi käsitlevatest õigusaktidest ja liikmesriikides juba kehtivatest tavadest. Kolmandaks tuleneb selle direktiivi põhjendusest 39, et välja arvatud vajalike ja objektiivselt põhjendatud erandite korral, peaks täiendava kaitse seisundi saaja seisundiga kaasnema samad õigused ja hüved, mis on sama direktiivi kohaselt pagulastel, ning nende suhtes tuleks kohaldada samu kriteeriumidele vastavuse tingimusi. 42 Direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti f kohaselt võib täiendava kaitse saada kolmanda riigi kodanik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle puhul on ilmnenud mõjuv põhjus arvata, et teda ähvardaks tema päritoluriiki tagasisaatmise korral tegelik oht kannatada direktiivi artiklis 15 määratletud suurt kahju ning kes ei saa või kõnealuse ohu tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla. 43 Mõiste „suur kahju“ hõlmab artikli 15 punktide a ja b kohaselt muu hulgas surmanuhtlust, hukkamist, piinamist, ebainimlikku või väärikust alandavat kohtlemist või karistamist taotleja päritoluriigis. Kuna need sätted ei tee mingit vahet selle alusel, kas kahju on toime pannud riigiasutus või mitteriiklik osaline, hõlmab see mõiste taotlejat ähvardavat tõelist ohtu, et mõni tema pereliige või kogukonna liige ta tapab või paneb tema suhtes toime vägivallaakti, sõltumata nende tegude põhjustest (vt selle kohta 16. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Intervyuirasht organ na DAB pri MS (naised, kes on perevägivalla ohvrid) (C‑621/21, EU:C:2024:47, punkt 75 ja 80). 44 Seega peab liikmesriigi pädev asutus eelkõige direktiivi 2011/95 artiklis 4 ette nähtud menetluses hindama, kas selline rahvusvahelise kaitse taotleja nagu A N vastab täiendava kaitse saamiseks ette nähtud tingimustele. Euroopa Kohus on selle kohta täpsustanud, et taotleja individuaalset seisundit ja isiklikku olukorda puudutavad asjaolud võivad olla liikmesriigi pädeva asutuse poolt täiendava kaitse taotluse hindamisel asjakohased tegurid, sõltumata direktiivi 2011/95 artikli 15 tähenduses suure kahju konkreetsest liigist, mida hinnatakse (vt selle kohta 9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (mõiste suur kahju), C‑125/22, EU:C:2023:843, punkt 43). 45 Kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik vastab selles direktiivis ette nähtud täiendava kaitse saamise kriteeriumidele, on liikmesriigid vastavalt selle direktiivi artiklile 18 kohustatud andma neile täiendava kaitse seisundi. 46 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotlejat, keda ähvardab tema päritoluriigis vendeta, kuna ta on varalise vaidlusega seotud pere liige, ei saa ainuüksi sel põhjusel pidada „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvaks selle sätte tähenduses. Kohtukulud 47 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 10 lõike 1 punkti d tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotlejat, keda ähvardab tema päritoluriigis vendeta, kuna ta on varalise vaidlusega seotud pere liige, ei saa ainuüksi sel põhjusel pidada „teatavasse sotsiaalsesse rühma“ kuuluvaks selle sätte tähenduses. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa. ( i ) Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.