Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-24-3192 12. detsember 2025 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Siitam X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2025. a otsus X kassatsioonkaebus Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2025. a otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4.
3.Jätta tervikuna jõusse Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2025. a otsus, kuid täiendada otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Jätta kaebajale antud menetlusabiga seotud kulud Eesti Vabariigi kanda. Jätta ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.
6.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Iraagi Vabariigi kodanik, kes saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult 27. juulil 2024, et liikuda edasi Soome Vabariiki, kus elab tema õde. Kaebaja peeti 28. juulil 2024 kinni Tallinna Vanasadamas. Seejärel esitas ta rahvusvahelise kaitse (RVK) taotluse. Taotluse kohaselt soovib tema endise abikaasa hõim teda lahutuse tõttu tappa ning tema kodu rünnati. Kaebaja ütluste kohaselt lahkus ta Iraagist Najafist Türki 18. juunil 2024 ja sealt edasi vahendaja abiga Bulgaariasse ning sealt omakorda edasi Serbiasse, Bosniasse, Sloveeniasse, Horvaatiasse, Itaaliasse, Saksamaale ja Tšehhi.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 29. oktoobri 2024. a otsusega nr 12407280001 kaebaja 28. juuli 2024. a RVK taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle tagasi. Taotlus on ilmselgelt põhjendamatu
3-24-3192 VRKS § 201 p-de 4 ja 6 alusel. Otsusega tehti kaebajale ühtlasi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1, 2 ja 6 alusel sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja talle kehtestati VSS § 74 lg 2 alusel viieaastane sissesõidukeeld Schengeni alale. Otsuse põhjendused olid järgmised.
2.1.Kaebaja ütlused on üldised, vastuolulised ja ajas muutuvad, mis teeb need ebausaldusväärseks (sh abielu kestuse, rahast ja passist ilmajäämise ning liikumiskaaslaste osas). Samuti on kaebaja ütlused vastuolus kontrollitud teabega päritoluriigi kohta.
2.2.Isegi kui kaebaja ütlused oleksid usaldusväärsed, siis ei ole endise abikaasa hõimu ründed selline oht, mille alusel anda kaebajale rahvusvaheline kaitse (VRKS § 19 lg 5). Kaebaja ütlustest ei tulene, et ta kardaks Iraagi ametivõime, ning ei ole alust arvata, et Iraagi riik sooviks kaebajat tulevikus taga kiusata. Samuti pole võimalik asuda seisukohale, et Iraagi riik ei suuda või ei taha kaebajat kaitsta. Kaebaja suhtles Iraagi politseiga pärast lahutust korduvalt.
2.3.Kui endise abikaasa hõim oleks nii mõjuvõimas, kui kaebaja väidab, siis oleksid nad püüdnud lahutust takistada. Selle kohta pole aga tõendeid.
2.4.Kaebaja ei esitanud RVK taotlust esimeses turvalises riigis. Kaebaja motiiv Euroopasse reisimisel oli parandada oma elujärge, mitte kartus tagakiusamise ees.
2.5.Kui kaebaja naaseb Iraaki, ei ootaks kaebajat kriminaalkaristus ega muu VRKS § 4 lg-s 3 loetletud täiendava kaitse andmist õigustav asjaolu.
2.6.Tulenevalt kaebaja varasemast käitumisest on oht, et ta põgeneb. Kaebajal puuduvad isiklikud, majanduslikud, tervisest tulenevad või muud seosed Eestiga ning tema RVK taotlus esitati eesmärgiga vältida väljasaatmist. Kaebaja Soomes elav õde ei ole kaebaja perekonnaliige VRKS § 7 tähenduses.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub PPA otsus tühistada ning kohustada PPA-d tema RVK taotlus uuesti läbi vaatama.
4.Tallinna Halduskohus jättis 5. märtsi 2025. a otsusega kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel.
4.1.Rahvusvahelise kaitse andmise aluseks pole igasugused ründed isiku päritoluriigis või asjaolu, et tegemist pole demokraatliku õigusriigiga. Kaebajal oleks võimalik oma riigi piires ümber asuda ning võimalikke ründeid vältida. Seda järeldust toetab muu hulgas asjaolu, et kaebajal õnnestus turvaliselt Bagdadis viibida.
4.2.Kuigi Iraagile on hõimuühiskond omane, siis pole aumõrv üldjuhul esimene valik konfliktide lahendamisel ning lahutuse korral on pigem ohus naised kui mehed. Kaebaja endise abikaasa hõimul pole Iraagi ametivõimude üle sellist mõjuvõimu, nagu kaebaja väidab.
4.3.Kaebajat on püütud hirmutada ning kallutada teda lahkuma oma kodukohast (koduukse pihta tulistamine). Asjaolud ei viita siiski sellele, et kaebaja endise abikaasa hõimul on tegelik soov kaebajat tappa.
4.4.Kaebaja pole Iraagi politseile avaldanud midagi väidetava peksmise või suuliste ähvarduste kohta.
4.5.Kaebaja ütlused abiellumise ja lahutuse kohta on olnud ajas muutuvad ja vastuolulised.
4.6.Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et pärast tema Iraagist lahkumist oleks mõnd tema perekonnaliiget tülitatud.
4.7.Kaebaja elas Najafisse naasmisel sõbra juures ilma vahejuhtumiteta.
4.8.PPA lükkas kaebaja RVK taotluse õigesti tagasi kui ilmselgelt põhjendamatu, seega pole kaebajal õiguslikku alust Eestis viibimiseks. Kaebaja käitumisest nähtub, et ta ei soovi Iraaki naasta. Kaebaja õde elab Soomes. Seega on oht, et vältimaks lahkumisettekirjutuse täitmist võib kaebaja püüda lahkuda mõnda teise Euroopa riiki või varjata end Eestis. Seetõttu oli põhjendatud teha kaebajale sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Kaebaja käitumine (sh ületas valedokumentidega piiri ega esitanud esimeses turvalises riigis RVK taotlust) näitab, et ta soovib varjupaiga süsteemi kuritarvitada. Kaebajal puuduvad sotsiaalsed, majanduslikud ja perekondlikud seosed Eestiga. Puuduvad sellised humaansed kaalutlused, mille tõttu peaks sissesõidukeeldu lühendama või jätma selle kohaldamata.
2(7)
3-24-3192
5.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 4. juuli 2025. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse sissesõidukeelu ja menetluskulude osas (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus rahuldas selles osas kaebuse ja tühistas sissesõidukeelu (resolutsiooni p 2). Ülejäänud osas jäi kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja ühe viiendiku menetluskuludest (resolutsiooni p 4). Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
5.1.Kaebaja endise abikaasa hõimul ei ole sellist mõjuvõimu Iraagi ametivõimude üle, et saaks rääkida kaebaja tagakiusamisest.
5.2.Kui hõimude vahel oleks olnud suhtlus konflikti lahendamiseks, siis oleks olnud kaebaja võimuses esitada sellekohased tõendid.
5.3.Kaebaja ärakuulamisõigust ei ole rikutud. PPA vestles kaebajaga pärast seda, kui oli RVK taotluse läbi vaadanud. Kaebajale tutvustati PPA seisukohti ning talle anti võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited.
5.4.Apellatsioonimenetluses kaebaja esitatud dokumendid ei kajasta Iraagi ametivõimude tegevust. Iisraeli ja Iraani vaheline konflikt ei ole aluseks kaebajale rahvusvahelise kaitse andmiseks.
5.5.PPA ei ole otsuses põhjendanud, miks kaebaja on Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav isik või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Teisisõnu pole PPA põhjendanud, milles seisneb sissesõidukeelu ning selle viieaastase tähtaja vajadus ja eesmärk.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjustel.
6.1.Kaebajat rünnati ja ähvardati Iraagis korduvalt ning tal on põhjust karta, et Iraaki naasmisel satuks ta aumõrva ohvriks. Kohalikud võimud ei ole võimelised teda kaitsma. PPA muutis oma senist seisukohta aumõrva ohu kohta 4. veebruari 2025. a menetlusdokumendis, kuid asus samas ekslikule seisukohale, et kaebaja ei ole usaldusväärne.
6.2.PPA tugines vaidlustatud otsuse tegemisel erinevatele aruannetele ja raportitele päritoluriigi kohta (Human Rights Watch 2024. a, ÜRO pagulasameti 2024. a, Hollandi Välisministeeriumi, Euroopa Liidu Varjupaigaameti, Ameerika Ühendriikide Välisministeeriumi 2023. a ja Austraalia Välis- ja Kaubandusministeeriumi 2023. a raportid). Iraagi riigi kaitse pere ja auga seotud vägivalla puhul on ebapiisav. Iraagi õigusruum näeb auga seotud vägivalla eest ette leebemad karistused ning auga seotud vägivalla juhtumid mätsitakse kinni. Ametivõimud püüavad auga seotud konfliktide puhul mõjutada pooli lahendama olukorda omavahel. Hõimust väljaviskamisel, nagu juhtus kaebajaga, on tõsised sotsiaalsed tagajärjed, sest isik jääb kaitseta. Aumõrvade ohvriks ei lange üksnes naised. Selleks, et põgeneda aumõrva eest, ei ole riigisisene ümberasumine praktikas alati võimalik, näiteks on takistuseks keelebarjäär ning riik on sisuliselt erinevate etniliste ja usuliste tunnuste alusel ära jaotatud. PPA ei ole eespool loetletud asjaolusid piisava põhjalikkusega uurinud ning neid pole ka otsuse tegemisel arvesse võetud (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 ja § 6).
6.3.Euroopa Inimõiguste Kohus rõhutab oma praktikas, et kui isiku suhtes on korduvalt toime pandud vägivallategusid ning ametivõimud ei suuda tagada tegelikku ja tõhusat kaitset, siis kujutab see endast Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-te 2 ja 3 rikkumist.
6.4.Sissesõidukeelu kohaldamine ei ole imperatiivne. Riigikohtu praktika järgi tuleb sissesõidukeeldu kohaldada üksnes vajaduse korral.
7.PPA palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osaliselt, jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja leiab, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
16.detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art 11 järgi tuleb 3(7)
3-24-3192 tagasisaatmisotsuses määrata sissesõidukeeld, kui pole määratud tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks või kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Kaebajale tehti VSS § 72 lg 1 p-de 1, 2 ja 6 alusel sundtäidetav ettekirjutus lahkuda. Seega ei olnud PPA-l kaalutlusõigust küsimuses, kas määrata sissesõidukeeld. Kaebaja puhul ei esine asjaolusid, mis põhjendaksid VSS § 74 lg 3 alusel lühema kui viieaastase sissesõidukeelu kohaldamist, ega asjaolusid, mis põhjendaksid VSS § 74 lg 4 alusel sissesõidukeelu kohaldamata jätmist.
8.Vastuseks kaebaja kassatsioonkaebusele märkis PPA, et kaebaja on teadmisi Iraagi hõimukultuurist kasutades võimendanud endaga juhtunut. Kaebaja on eksinud olulistes faktilistes küsimustes. Kohtud ei leidnud, et kaebaja hõim oleks teda enne väljaarvamist kuidagi kaitsnud või püüdnud olukorda lahendada. Kaebaja väitis, et ta lahkus Najafist Bagdadi 2023. a alguses, kui ta hõimust välja arvati, aga esitatud kirja järgi arvati ta hõimust välja alles 15. juunil 2023. Kuigi Iraagis võivad üldiselt aumõrvad olla tõsiseks probleemiks, ei ole kaebaja suutnud näidata, et konkreetselt tema selle eest kaitset vajab.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kaebaja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 1). Vastustaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tühistada osaliselt ja jätta jõusse halduskohtu otsus, täiendades selle põhjendusi selle otsuse põhjendustega (HKMS § 230 lg 5 p-d 4 ja 6). Kolleegium käsitleb esmalt kaebajale rahvusvahelise kaitse andmist (I) ning seejärel kaebajale sissesõidukeelu kohaldamist (II). I
10.Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kellel on põhjendatud alus karta tagakiusamist ühe VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tunnuse (rass, usk, rahvus, sotsiaalsesse gruppi kuulumine või poliitilised vaated) tõttu. Kolleegiumile ei nähtu, et PPA või kohtud oleksid kindlaks teinud, millise tunnuse alusel tagakiusamist kaebaja kardab. Kaebaja väidetest tuleneb, et ta võiks karta tagakiusamist üksnes kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu. Samas puudub vajadus vastata küsimusele, kas „lahutatud mees Iraagis“ on „kindel sotsiaalne grupp“ (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C-217/23 Laghman ja seal viidatud praktika). Seda seetõttu, et kolleegium nõustub PPA ja kohtutega, et isegi kui kaebajat ähvardaks tagakiusamine VRKS § 19 lg 3 mõttes, siis ei tulene see ühestki VRKS § 19 lg-s 5 sätestatud allikast.
11.VRKS § 19 lg 5 alusel käsitletakse tagakiusamise allikana: riiki (p 1); riiki või selle osa juhtivaid erakondi või organisatsioone (p 2); mitteriiklikke ühendusi, kui riik, rahvusvahelised organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad erakonnad või organisatsioonid ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest (p 3). PPA leidis vaidlustatud otsuses, et kaebaja peab oma tagakiusajaks endise abikaasa hõimu ja tema probleem on kodumaal isiklikku, perekondliku laadi. Euroopa Liidu Varjupaigaameti raporti „Iraq: Arab tribes and customary law“ (lk-d 18–19) järgi võib Iraagi kontekstis pidada hõime mitteriiklikuks ühenduseks. Seega saaks kaebajat pagulasena tunnustada üksnes siis, kui eelkõige riik ei saa (suutlikkus) või ei taha (tahe) pakkuda kaebajale tõhusat ja püsivat kaitset aumõrva ohvriks langemise eest (Euroopa Kohtu otsus asjas C-621/21 Intervyuirasht organ na DAB pri MS, p-d 64–66).
12.Ringkonnakohus leidis, et kaebaja ei ole suutnud põhistada, et Iraagi riik või ametivõimud ei suuda pakkuda kaebajale piisavat kaitset või et nad aktiivselt võimaldaksid kaebaja endise abikaasa hõimul teda kahjustada. Samuti pole kaebaja väitnud, et riigi kaitse puudumine oleks põhjuslikus seoses sellega, et kaebajal esineb mõni VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud tunnus (vt ka EKo C-621/21, p 67). 4(7)
3-24-3192 Järelikult ei ole täidetud VRKS § 19 lg 5 p-s 3 sätestatud tingimus (riigi kaitse puudumine) ning seega ei ohusta kaebajat tagakiusamine sellisest allikast, et kaebajat saaks tunnustada pagulasena.
13.VRKS § 4 lg 3 näeb ette võimaluse anda täiendav kaitse isikule, kes ei kvalifitseeru pagulaseks. Selle andmise peamiseks eelduseks on, et isiku tagasisaatmine päritoluriiki võib talle selles riigis tuua kaasa tõsise ohu. VRKS § 4 lg-s 3 esitatakse näidisloetelu tõsistest ohtudest: surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine (p 1); piinamine või ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine (p 2); konkreetse isiku või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumine või vägivalla rakendamine rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Surmanuhtluse kohaldamine ei pea tähendama tingimata ametliku protsessi tulemusel hukkamist, vaid võib hõlmata ka olukordi, kus pere- või kogukonnaliige tapab rahvusvahelise kaitse taotleja kultuuriliste või usuliste normide või traditsioonide oletatava rikkumise tõttu (EKo C-621/21, p 76; C-217/23, p 43). Tõsise ohu puhul kehtib siiski sama ohu allika tingimus nagu tagakiusamise puhul (VRKS § 19 lg 5). Kolleegium selgitas eespool, miks kaebajat väidetavalt ähvardav oht ei lähtu ühestki sellisest allikast. Järelikult ei saa kaebajat tunnustada ka täiendava kaitse saajana.
14.Seega oli PPA otsus, millega kaebaja RVK taotlus tagasi lükati, õiguspärane ning kaebaja kassatsioon jääb rahuldamata. II
15.VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse Eestist lahkumise ettekirjutus. VSS § 72 lg 2 sätestab, et lahkumisettekirjutuses võib vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata, kui esineb mõni sama lõike punktides 1-7 nimetatud asjaolu. VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates.
16.Kaebajal ei olnud pärast RVK taotluse tagasilükkamist õiguslikku alust Eestis viibimiseks (VRKS § 10 lg 2 p 2 ja § 31 lg 1 p 1), seega tuli talle VSS § 7 lg 1 alusel teha lahkumisettekirjutus. PPA põhjendas vaidlustatud otsuses, et kaebaja puhul esinesid VSS § 72 lg 2 p-des 1, 2 ja 6 nimetatud asjaolud, ja leidis kaalumise tagajärjel, et on põhjendatud teha kaebajale sundtäidetav lahkumisettekirjutus. Sellest järeldas PPA, et VSS § 74 lg 2 alusel on kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine kohustuslik.
17.Ringkonnakohus leidis, et PPA ei põhjendanud vaidlustatud otsuses, miks kaebaja on Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav isik (VSS § 6 lg 1) või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Tuginedes kolleegiumi praktikale (RKHKo 3-23-1317/41, p 37), järeldas ringkonnakohus, et vaidlustatud otsus on selles osas õigusvastane ja tuleb tühistada.
18.Otsuses nr 3-23-1317/41 (p-d 29 ja 30) selgitas kolleegium, et direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-s 1 on reguleeritud kaks olukorda. Esimesel juhul on liikmesriik kohustatud määrama sissesõidukeelu. See kehtib siis, kui vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole tähtaega määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Teisel juhul on liikmesriigil sissesõidukeelu määramisel kaalutlusõigus. Viidatud asjas oli tegemist teise olukorraga (lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga), praeguses asjas on tegemist esimese olukorraga (sundtäidetav lahkumisettekirjutus). Seega ei ole viidatud asja järeldused ülekantavad praegusesse vaidlusesse.
5(7)
3-24-3192
19.Kui isikule ei määrata lahkumiskohustuse täitmiseks vabatahtlikku tähtaega, siis on talle kohustuslik määrata sissesõidukeeld viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates (VSS § 74 lg 2). Kui viis aastat on kõiki tähtsaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib VSS § 74 lg 3 alusel kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib humaansetel kaalutlustel jätta sissesõidukeelu kohaldamata.
20.Seega on kaebajale määratud sissesõidukeelu õiguspärasuse kontrollimisel vajalik vastata järgmistele küsimustele. Esiteks, kas PPA on teinud kaalumisvigu kaebajale sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemisel. Teiseks, kas esineb asjaolusid, mille tõttu oleks pidanud kohaldama lühemat kui viieaastast sissesõidukeeldu, või asjaolusid, mis õigustaks sissesõidukeelu kohaldamata jätmist.
21.Kolleegium selgitas otsuse I osas, miks nõustub PPA ja kohtutega, et kaebaja RVK taotlus oli põhjendamatu. Kolleegium nõustub ühtlasi PPA ja halduskohtuga, et kaebaja puhul esines põgenemise oht. Seega esinesid kaebaja puhul VSS § 72 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud asjaolud ja PPA võis kaalutlusõiguse alusel jätta kaebajale vabatahtliku täitmise tähtaja määramata. Kolleegium nõustub halduskohtuga, et PPA ei teinud nende kaebajat puudutavate asjaolude kaalumisel vigu, ning puudub vajadus kohtu põhjendusi korrata (HKMS § 231 lg 6).
22.Vaidlusaluses otsuses viitab PPA lahkumisettekirjutuse õigusliku alusena ka VSS § 72 lg 2 p-le 6, s.o lahkumisettekirjutus tehakse välismaalasele, kes on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. VSS § 72 lg 2 aluseks on direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg 4, mis sätestab, et liikmesriigid võivad jätta vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata või määrata alla seitsmepäevase tähtaja, kui esineb põgenemise oht või kui elamisloa taotlus on jäetud rahuldamata, kuna see osutus selgelt põhjendamatuks või pettusel põhinevaks, või kui asjaomane isik kujutab endast ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule või riigi julgeolekule. Samas ütleb direktiivi 2008/115/EÜ art 2 lg 2 p a, et liikmesriigid võivad otsustada mitte kohalda direktiivi kolmandate riikide kodanike suhtes, kelle suhtes rakendatakse sisenemiskeeldu Schengeni piirieeskirjade art 13 kohaselt või kelle pädevad asutused on tabanud või kinni pidanud liikmesriigi maismaa-, mere- või õhuvälispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning kes ei ole hiljem saanud luba või õigust viibida kõnealuses liikmesriigis.
23.Seletuskirjast nähtub seadusandja arusaam, et VSS § 72 lg 2 p 6 jääb väljaspoole direktiivi kohaldamisala, sest lähtub direktiivi art 2 lg-s 2 esitatud erandist (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ning Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse eelnõu 444 SE seletuskiri, Riigikogu XII koosseis, lk 4). Samas pole praeguses asjas täidetud direktiivi 2008/115/EÜ art 2 lg 2 p-s a nimetatud tingimus „ei ole hiljem saanud luba või õigust kõnealuses liikmesriigis viibimiseks“. Kaebaja sai pärast kinnipidamist õiguse Eestis viibida kuni RVK taotluse kohta lõpliku otsuse tegemiseni (VRKS § 10 lg 2 p 2).
24.Seega tuleb praeguses asjas VSS § 72 lg 2 p 6 kohaldamise õiguspärasust kontrollida kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-ga 4. Euroopa Kohus on selgitanud, et „liikmesriik peab mõistet „oht avaliku korrale” direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg 4 tähenduses hindama juhtumipõhiselt, selleks et teha kindlaks, kas kolmanda riigi asjaomase kodaniku käitumine kujutab avalikule korrale olemasolevat ja reaalset ohtu. Juhul kui liikmesriik tugineb üldisele praktikale või teatavale eeldusele niisuguse ohu kindlakstegemisel, ilma et seejuures oleks nõuetekohaselt võetud arvesse asjaomase isiku käitumist ja seda, kas see käitumine kujutab ohtu avalikule korrale, rikub ta individuaalsest juhtumipõhisest hindamisest ja proportsionaalsuse põhimõttest tulenevaid nõudeid“ (Euroopa Kohtu otsus asjas C-554/13 Zh. ja O., p 50). 6(7)
3-24-3192
25.Näiteks asjaolust, et isikut kahtlustatakse või ta on süüdi mõistetud kuriteos, ei pruugi järelduda oht avalikule korrale. Sellise järelduse võib teha vaid koostoimes muude asjaomase isiku olukorraga seotud asjaoludega, samuti võttes arvesse teo laadi või raskust, teo toimepanemisest möödunud aega, asjaolu, et asjaomane isik oli ametivõimude poolt kinnipidamise ajal liikmesriigi territooriumilt lahkumas jms (vt C-554/13 Zh. ja O., p-d 51 ja 65).
26.Eeltoodust tulenevalt ei saa VSS § 72 lg 2 p-s 6 nimetatud alus, et isik on kinni peetud ebaseaduslikul välispiiri ületamisel ja tal puudub luba või õigus Eestis viibida, olla automaatseks aluseks jätta lahkumisettekirjutuses vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaeg määramata. Direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg 4 järgi saab see olla vabatahtliku lahkumistähtaja määramata jätmise aluseks vaid juhul, kui kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid kogumis hinnates võib järeldada, et isik kujutab endast ohtu avalikule korrale viidatud sätte mõttes. Seda pole PPA vaidlustatud otsuses teinud. Siiski ei mõjuta see kokkuvõttes vaidlustatud otsuse õiguspärasust, sest praeguses asjas ei moodustanud ebaseaduslik piiri ületamine olulist osa neist põhjustest, mis tingisid kaebajale sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise (vt RKHKo 3-15-2221/33, p 13).
27.Vaidlustatud otsuses leidis PPA, et kaebaja esitas selgelt põhjendamatu RVK taotluse, et vältida enda väljasaatmist Eestist. Ühtlasi leiti, et kuigi kaebaja õde elab Soomes, siis pole ta pereliige VRKS § 7 tähenduses ja seega pole kaebajal ei Eesti ega ühegi teise Schengeni liikmesriigiga lähemaid isiklikke, majanduslikke, tervislikke või muid sidemeid.
28.Sissesõidukeeld on mõeldud ennetava tõkendina Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika usaldusväärsuse suurendamiseks ja varjupaigaõiguse kuritarvituste vältimiseks (vt ka Euroopa Komisjoni 16. novembri 2017. a soovitus nr 2017/2338 (ühine tagasisaatmise käsiraamat), p 11). Kolleegium nõustub halduskohtu põhjendustega, et kaebaja käitumine (sh valedokumentidega piiri ületamine, esimeses turvalises riigis RVK taotluse esitamata jätmine) näitavad, et kaebaja soovib varjupaiga süsteemi kuritarvitada. Kokkuvõttes on kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld eeltoodud põhjustel proportsionaalne ning ei esine selliseid humaanseid kaalutlusi, mis annaksid aluse jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
29.Kaebajale antud menetlusabiga seotud kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3) ja menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.