C-440/23

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda) 16. aprill 2026 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 56 – Teenuste osutamise vabadus – Liikmesriigi väljastatud loaga interneti-hasartmängude korraldaja – Teise liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on interneti-hasartmängude korraldamiseks vaja luba – Ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused – Interneti-mänguautomaadid – Teisesed loteriid – Kaotatud panuste hüvitamine – Õiguste kuritarvitamine Kohtuasjas C‑440/23, mille ese on ELTL artikli 267 alusel Prim’Awla tal-Qorti Ċivili (tsiviilkohtu esimene kolleegium, Malta) 11. juuli 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. juulil 2023, menetluses FB versus European Lotto and Betting Ltd, Deutsche Lotto-und Sportwetten Ltd., EUROOPA KOHUS (viies koda), koosseisus: koja president M. L. Arastey Sahún, kohtunikud J. Passer, E. Regan, D. Gratsias (ettekandja) ja B. Smulders, kohtujurist: N. Emiliou, kohtusekretär: ametnik C. Strömholm, arvestades kirjalikku menetlust ja 9. aprilli 2025. aasta kohtuistungil esitatut, arvestades seisukohti, mille esitasid: – FB, kes esindas ennast ise, – European Lotto and Betting Ltd ja Deutsche Lotto-und Sportwetten ltd., esindajad: avukat S. Camilleri ja Rechtsanwalt R. Karpenstein, – Malta valitsus, esindaja: A. Buhagiar, keda abistasid abogado D. Sarmiento Ramírez‑Escudero ja avukat Z. Sciberras, – Belgia valitsus, esindajad: A. De Brouwer, C. Jacob ja L. Van den Broeck, keda abistasid avocats V. Ramognino, R. Verbeke ja P. Vlaemminck, – Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, T. Suchá ja J. Vláčil, – Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja P.‑L. Krüger, – Itaalia valitsus, esindajad: S. Fiorentino ja G. Palmieri, – Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati ja M. Mataija, olles 4. septembri 2025. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 56 ja õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtte tõlgendamist. 2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt FB ning teiselt poolt kaks Maltal asutatud äriühingut, European Lotto and Betting Ltd ja Deutsche Lotto-und Sportwetten Ltd., ning puudutab nõuet saada tagasi panused, mis on kaotatud interneti-mänguautomaatidel ja loteriide loosimistulemuste peale sõlmitud kihlvedude käigus. Õiguslik raamistik Liidu õigus Määrus (EÜ) nr 593/2008 3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELT 2008, L 177, lk 6; edaspidi „Rooma I määrus“) artikli 3 lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud: „1. Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse. […] 3. Kui kõik muud kohaldatava õiguse valimise ajal olukorda mõjutanud asjaolud esinevad muus riigis kui riik, mille õigus kohaldamiseks valiti, ei piira poolte valik selle teise riigi õiguse nende sätete kohaldamist, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda.“ 4 Rooma I määruse artikli 6 „Tarbijalepingud“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud: „1. Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 7 kohaldamist, on leping, mille füüsiline isik on sõlminud oma tegevus- või kutsealast välja jääval eesmärgil („tarbija“) teise isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal („kutseala esindaja“), reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et kutseala esindaja a) teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või b) kutseala esindaja suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning et leping jääb nende tegevuste raamesse. 2. Olenemata lõikest 1 võivad pooled artikli 3 kohaselt valida lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava lepingu suhtes kohaldatava õiguse. Selline valik ei või siiski põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav lõike 1 alusel.“ 5 Määruse artikkel 9 „Üldist kehtivust omavad sätted“ on sõnastatud järgmiselt: „1. Üldist kehtivust omavad sätted on sätted, mille järgimist peetakse riigi avalike huvide, näiteks tema poliitilise, sotsiaal- või majanduskorralduse kaitsmise seisukohast niivõrd oluliseks, et need on kohaldatavad igas olukorras, mis kuulub nende reguleerimisalasse, olenemata sellest, milline õigus oleks lepingule kohaldatav käesoleva määruse alusel. 2. Käesolevas määruses ei piira miski kohtu asukohariigi üldist kehtivust omavate sätete kohaldamist. 3. Kohaldada võidakse selle riigi õiguse üldist kehtivust omavaid sätteid, kus lepingust tulenevaid kohustusi tuleb täita või on täidetud, niivõrd kuivõrd need üldist kehtivust omavad sätted muudavad lepingu täitmise ebaseaduslikuks. Nende sätete kohaldamise üle otsustamisel võetakse arvesse nende laadi ja otstarvet ning tagajärgi, mille nende kohaldamine või kohaldamata jätmine kaasa tooks.“ 6 Määruse artiklis 10 „Nõustumus ja sisuline kehtivus“ on sätestatud: „1. Lepingu või lepingutingimuse olemasolu ja kehtivus määratakse kindlaks selle õiguse alusel, mis kehtiks lepingu või lepingutingimuse suhtes käesoleva määruse alusel, kui leping või lepingutingimus kehtiks. 2. Pool võib oma nõusoleku puudumise tõendamiseks siiski tugineda oma hariliku viibimiskoha riigi õigusele, kui asjaoludest ilmneb, et lepingupoole tegevuse tagajärgi ei oleks mõistlik kindlaks määrata lõikes 1 määratud õiguse alusel.“ 7 Sama määruse artikli 12 „Kohaldatava õiguse reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud: „Käesoleva määruse alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib eelkõige […] e) lepingu tühisuse tagajärgi. […]“. 8 Rooma I määruse artikli 19 „Harilik viibimiskoht“ lõikes 3 on ette nähtud: „Hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel lähtutakse lepingu sõlmimise ajast.“ 9 Määruse artikkel 21 „Kohtu asukoha riigi avalik kord“ on sõnastatud järgmiselt: „Käesolevas määruses osutatud riigi õiguse sätte kohaldamisest võib keelduda üksnes siis, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukoha riigi avaliku korraga.“ Määrus (EL) nr 1215/2012 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 4 lõikes 1, mis kuulub selle määruse II peatüki 1. jakku „Üldsätted“, on sätestatud: „Käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.“ 11 Määruse 1. jakku kuuluva artikli 5 lõikes 1 on sätestatud: „Isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.“ 12 Määruse II peatüki 4. jagu „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ sisaldab muu hulgas artikleid 17 ja 18. 13 Määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõikes 1 on ette nähtud: „Asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, […] kui tegemist on: a) järelmaksuga kaupade müügilepinguga, b) osamaksetena tasutava laenulepinguga või muud liiki krediidilepinguga, mis sõlmiti kaupade müügi rahastamiseks, või c) muudel juhtudel lepinguga, mis on sõlmitud isikuga, kes tegeleb tarbija alalise elukoha liikmesriigis äri- või kutsetegevusega või kelle selline tegevus on mis tahes vahenditega suunatud nimetatud liikmesriiki või mitme liikmesriigi hulgas ka nimetatud liikmesriiki, ning kui leping kuulub sellise tegevuse raamesse.“ 14 Määruse artikli 18 lõikes 1 on sätestatud: „Tarbija võib algatada menetluse teise lepingupoole vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud poole alaline elukoht, või, olenemata teise poole alalisest elukohast, selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht.“ Saksamaa õigus 2012. aasta GlüStV 15 Liidumaade sõlmitud 15. detsembri 2011. aasta Saksamaa riikliku hasartmängulepingu (Staatsvertrag zum Glücksspielwesen in Deutschland) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „2012. aasta GlüStV“) on § 1 punktis 2 on sätestatud, et üks selle eesmärk on suunata elanikkonna loomulik hasartmänguinstinkt korralikesse ja järelevalvega kanalitesse, pakkudes piiratud valikut hasartmänge sobiva alternatiivina loata hasartmängudele, ning avaldada vastukaalu ebaseaduslike hasartmängude arengule ja levikule paralleelturgudel. 16 2012. aasta GlüStV § 4 lõigetes 1, 4 ja 5 on ette nähtud: „1. Avalikke õnnemänge võib korraldada või vahendada üksnes asjaomase liidumaa pädeva ametiasutuse loaga. Õnnemängude korraldamine niisuguse loata (edaspidi „loata hasartmängud“) ja osalemine loata hasartmängudega seotud maksetes on keelatud. […] 4. Avalike õnnemängude korraldamine internetis on keelatud. 5. Erandina lõikest 4 võivad liidumaad §‑s 1 sätestatud eesmärkide paremaks saavutamiseks lubada loteriide turustamist korraldaja poolt ja vahendamist, samuti spordikihlvedude korraldamist ja vahendamist internetis […]“. 17 2012. aasta GlüStV § 10 lõigete 2 ja 6 kohaselt antakse loteriiluba üksnes riigi kontrolli all olevatele teenuseosutajatele. Saksamaa tsiviilseadustik 18 Saksamaa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „Saksamaa tsiviilseadustik“) on §‑s 134 ette nähtud, et „[s]eadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui seadusest ei tulene teisiti“. 19 Saksamaa tsiviilseadustiku § 812 lõikes 1 on sätestatud: „Isik, kes on teiselt isikult tema arvel õigusliku aluseta midagi saanud teise isiku soorituse tagajärjel või muul viisil, peab saadu teisele isikule tagastama. […]“. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused 20 Põhikohtuasja kostjad on kaks Maltal asutatud äriühingut, kes pakuvad Maltese Gaming Authority (hasartmänguamet, Malta) väljastatud loa alusel interneti-hasartmänge, eelkõige mänguautomaate ja kihlvedusid loteriide loosimistulemuste peale. Need kaks äriühingut suunavad oma tegevuse oma veebisaidi kaudu muu hulgas Saksamaa turule. 21 Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et Saksamaa õigusnormid nägid kuni 1. juulini 2021 ette interneti‑hasartmängude lauskeelu, välja arvatud alates 2012. aastast spordikihlveod ja hobuste võiduajamiste kihlveod ning loteriide korraldajapoolne turustamine ja vahendamine, mille korraldamine oli siiski piiratud avalik-õiguslike juriidiliste isikute või eraõiguslike juriidiliste isikutega, kelles avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel on otsene või kaudne enamosalus. Eelotsusetaotlusest nähtub, et vaatamata lauskeelule „[on] Saksamaal […] mänguautomaadid laialt levinud nii mängusaalides ja restoranides kui ka arvukates kasiinodes“. 22 Mis puudutab interneti‑kihlvedusid loteriide loosimistulemuste peale (edaspidi „teisesed loteriid“), siis nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kohaldatavate Saksamaa õigusnormide kohaselt, nagu neid on tõlgendanud Saksamaa kohtud, käsitatakse teiseseid loteriisid lihtsate interneti‑kihlvedudena, mis kuuluvad seega interneti‑hasartmängude lauskeelu kohaldamisalasse. 23 Selles kontekstis kasutas isik, kelle harilik viibimiskoht on Saksamaal (edaspidi „algne mängija“), põhikohtuasja kostjate pakutavaid teenuseid ajavahemikul 5. juunist 2019 kuni 12. juulini 2021. 24 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu, Prim’Awla tal-Qorti Ċivili (tsiviilkohtu esimene kolleegium, Malta) vastusest selgituste küsimise taotlusele, mille Euroopa Kohus esitas 15. aprillil 2024 kodukorra artikli 101 lõike 1 alusel, nähtub, et algse mängija ja põhikohtuasja kostjate vahel sõlmitud lepingut reguleerivate üldtingimuste kohaselt oleks asjaomast lepingulist suhet pidanud reguleerima Malta õigus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et Rooma I määruse artikli 6 lõike 2 kohaselt on selle lepingulise suhte suhtes kohaldatav Saksamaa õigus. Nimetatud kohus leiab sellega seoses, et viimati nimetatud õiguse kohaselt ja võttes arvesse Saksamaa õigusnormides põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal ette nähtud interneti‑hasartmängude lauskeeldu, tuleb seda mängijat põhikohtuasja kostjatega siduv leping Saksamaa tsiviilseadustiku § 812 alusel lugeda tühiseks. 25 Saksamaa tsiviilseadustiku selle paragrahvi alusel esitas nimetatud mängija Landgericht Erfurtile (Erfurti esimese astme kohus, Saksamaa) põhikohtuasja kostjate vastu hagi, milles ta nõudis põhikohtuasja kostjatelt asjaomasel ajavahemikul kaotatud panused tagasi. Kui menetlus oli veel pooleli, loovutas sama mängija 21. novembril 2021 sõlmitud lepinguga oma sellest lepingulisest suhtest tulenevad õigused põhikohtuasja hagejale, kes omakorda esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasja kostjate vastu hagi, milles nõudis algse mängija kaotatud panuseid tagasi. Põhikohtuasja kostjate poolt Euroopa Kohtu istungil tehtud avalduste kohaselt on Landgericht Erfurtile (Erfurti esimese astme kohus) esitatud hagi vahepeal tagasi võetud. 26 Põhikohtuasja hageja väidab, et kuna põhikohtuasja kostjatel on ainult Malta luba, osutasid nad põhikohtuasjas kõnealuseid teenuseid algsele mängijale ebaseaduslikult. See õigusvastasus tõi kaasa nende ja mängija vahel sõlmitud lepingu tühisuse. 27 Põhikohtuasja kostjad leiavad omalt poolt, et ELTL artikliga 56 tagatud teenuste osutamise vabadust rikkudes oli neil võimatu saada luba osutada Saksamaal mänguautomaatide ja teiseste loteriide teenuseid. Seega oli õigusvastane selline keeld, mitte põhikohtuasjas kõnealuste teenuste osutamine. Lisaks tegutses algne mängija „kuritarvitavalt ja pahauskselt“. 28 Põhikohtuasja hageja vaidleb neile argumentidele vastu ja viitab sellega seoses asjaolule, et Saksamaa kõrgemate piirkondlike kohtute praktika kohaselt ei ole selliste argumentidega kunagi nõustutud kohtuasjades, milles käsitletakse põhikohtuasjas kõnealuste teenuste tarbijate kaotatud panuste hüvitamise nõudeid. 29 Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas Saksamaa kohtute liidu õiguse tõlgendus võib tekitada põhjendatud piirangu selliste ettevõtjate nagu põhikohtuasja kostjate teenuste osutamise vabadusele. 30 Mis puudutab esiteks interneti‑mänguautomaate, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et 2019. aasta lõpus leppisid liidumaad kokku 2012. aasta GlüStV muutmises, et oleks võimalik saada luba interneti‑hasartmängude jaoks, eelkõige „loteriide korraldajapoolseks turustamiseks ja vahendamiseks, spordikihlvedude ja hobuste võiduajamise kihlvedude korraldamiseks, vahendamiseks ja turustamiseks, samuti interneti‑kasiinomängude, interneti‑mänguautomaatide ja internetipokkeri korraldamiseks ja korraldajapoolseks turustamiseks“. Õigusliku raamistiku muudatuse eelnõust teatati Euroopa Komisjonile. 31 Arvestades selle õigusliku raamistiku arengut võtsid liidumaade riigikantseleide juhid ja liidunõukogu vastu ringkirja hasartmängude korraldamise kohta üleminekuperioodil kuni 1. juulini 2021. Eelotsusetaotluse kohaselt on selles ringkirjas täpsustatud, et „[k]uni 30. juunini 2021 keskendutakse loata hasartmängupakkumiste vastastele sunnimeetmetele nende teenuseosutajate suhtes, kelle puhul on ettearvatav, et nad soovivad hoida kõrvale ka tõenäolisest tulevasest regulatsioonist“. 32 Selles kontekstis teatasid liidumaade kõrgemad hasartmängude järelevalveasutused, et võeti vastu ühised suunised, mille kohaselt, arvestades õigusnormide muutmist alates 1. juulist 2021, „[on] virtuaalsete mänguautomaatide ja internetipokkeri pakkumised, mille suhtes praegu veel ei saa luba anda – nende turustamine korraldaja poolt ja korraldamine –, üldiselt niisuguste asjaolude hulgas, mida hasartmänge reguleerivate õigusnormide kohaldamisel arvesse ei võeta“, tingimusel et täidetud on teatavad neis suunistes sätestatud tingimused. 33 Sellega seoses väidavad põhikohtuasja kostjad, et varasemat interneti‑kasiinomängude lauskeeldu ei ole võimalik põhjendada 2012. aasta GlüStV eesmärkidega, kuna liidumaad ise, kaaludes eelmistes punktides kirjeldatud õigusliku raamistiku muutmist ja teatades muudetud GlüStV eelnõust Euroopa Komisjonile, „on selgelt väljendanud, et riikliku lepingu eesmärke on võimalik saavutada leebema sekkumisega eelneva loa korra vormis“, ja seda isegi enne, kui asjaomaste õigusnormide muudatus 1. juulil 2021 jõustus, võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 31 nimetatud üleminekuperioodi jooksul võetud meetmeid. 34 Teiseks, mis puudutab teiseseid loteriisid, siis tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et alates 2017. aastast on kõik Saksamaa kohtud „jätnud lahtiseks küsimuse, kas [loterii] riigimonopol on põhjendatud“. Oleks keeruline mõista, miks tuleks tarbija seisukohast identse teenuse puhul eristada riikliku hasartmängukorraldajaga sõlmitud kihlvedu riigi korraldatud loterii loosimistulemuse peale kihlveost, mis on sõlmitud teises liikmesriigis reguleeritud eraõigusliku korraldajaga riikliku loterii loosimistulemuse peale. 35 Neil asjaoludel otsustas Prim’Awla tal-Qorti Ċivili (tsiviilkohtu esimene kolleegium) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et teenuste osutamise vabaduse rikkumist interneti‑mänguautomaatide lauskeeluga tarbija liikmesriigis (sihtriik) nende interneti‑kasiinopidajate suhtes, kes on saanud loa ja keda reguleeritakse nende päritoluriigis (Maltal), ei saa põhjendada ülekaalukast üldisest huvist tulenevate põhjustega, – kui sihtliikmesriik lubab samal ajal kõigis füüsilistes mängukohtades samalaadseid mänge, mille suhtes antakse lubasid eraõiguslike korraldajate mänguautomaatidele mängusaalides ja restoranides, intensiivsemaid hasartmänge füüsilistes kasiinodes ning riiklikku üldsusele suunatud loteriitegevust, mis on esindatud rohkem kui [20000] tegevuskohas, ning – lubab interneti-mängutegevust loaga eraõiguslikele spordikihlvedude ja hobuste võiduajamise kihlvedude korraldajatele ning eraõiguslikele loteriivahendajatele internetis, kes müüvad riiklike loteriide ja muude loaga loteriidega seotud tooteid, samal ajal, kui seesama liikmesriik – vastuolus [19. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuse Deutsche Parkinson Vereinigung (C‑148/15, EU:C:2016:776, punkt 35)], [8. septembri 2010. aasta kohtuotsuse Stoß jt (C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07, EU:C:2010:504)] ja [13. novembri 2003. aasta kohtuotsusega Lindman (C‑42/02, EU:C:2003:613)] – ilmselt ei esitanud teaduslikke tõendeid, mis tõendaksid, et nende mängudega kaasnevad konkreetsed ohud, ja mis aitaksid oluliselt kaasa selle regulatsiooniga taotletavate eesmärkide saavutamisele, iseäranis probleemsete mängude takistamisele, ning tõendaksid, et neid ohtusid arvestades võib selle keelu piirdumist [üksnes] interneti-mänguautomaatidega pidada – erinevalt kõigist hasartmängupakkumistest, mida võimaldatakse nii interneti- kui ka füüsiliste mänguautomaatide puhul – sobivaks, kohustuslikuks ja proportsionaalseks, et saavutada regulatsiooni eesmärgid? 2. Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguse internetikasiinodes korraldatavate hasartmängude lauskeelu kohaldamine, nagu on ette nähtud [2012. aasta GlüStV] § 4 lõigetes 1 ja 4, kui paragrahvi 1 kohaselt ei ole Saksamaa hasartmänguregulatsiooni eesmärk hasartmängude lauskeeld, vaid „elanikkonna loomuliku hasartmänguinstinkti suunamine korralikesse ja järelevalvega kanalitesse ning ühtlasi vastukaalu avaldamine loata hasartmängude arengule ja levikule paralleelturgudel“, ning [hasartmängijate nõudlus interneti-mänguautomaatide järele on suur]? 3. Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et interneti-kasiinopakkumiste lauskeeldu ei saa kohaldada, kui – selle liikmesriigi kõigi liidumaade valitsused on juba kokku leppinud, et niisuguste interneti-hasartmängupakkumistega seotud ohtusid on võimalik tõhusamalt pärssida eelneva ametliku loa süsteemi abil tõhusamalt kui lauskeeluga, ning – koostanud ja kokku leppinud tulevase reguleerimisraamistiku vastava riikliku lepinguga, millega asendatakse lauskeeld eelneva loa süsteemiga, – ning otsustavad seda tulevast regulatsiooni eeldades aktsepteerida asjaomaseid hasartmängupakkumisi ilma Saksamaa loata, kui need vastavad teatavatele nõuetele, kuni antakse välja Saksamaa load, ehkki vastavalt [8. septembri 2010. aasta] kohtuotsusele Winner Wetten [(C‑409/06, EU:C:2010:503)] ei tohi liidu õiguse toimet ajutiselt peatada? 4. Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et (siht)liikmesriik ei saa põhjendada riigisisest regulatsiooni ülekaalukast üldisest huvist tulenevate põhjustega, kui – see regulatsioon keelab tarbijatel sõlmida teises liikmesriigis (päritoluliikmesriigis) loaga piiriüleseid kihlvedusid sihtliikmesriigis loa saanud ja reguleeritavate loteriide loosimistulemuste peale, – kui need loteriid on saanud sihtliikmesriigis loa ja regulatsiooni eesmärk on kaitsta hasartmängijaid ja alaealisi ning – kui päritoluriigis on selle eesmärk, kui reguleeritakse loaga kihlvedude sõlmimist loteriide [loosimistulemuste] peale, samuti kaitsta hasartmängijaid ja alaealisi ning see võimaldab samal tasemel kaitset nagu loteriide regulatsioon sihtriigis? 5. Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et see säte välistab (teisestes) loteriides osalemise käigus kaotatud panuste tagasinõudmise selle põhjal, et tehingud olid väidetavalt ebaseaduslikud, sest puudus luba tarbija liikmesriigis, kui – niisugune (teiseste) eraõiguslike loteriide korraldamise luba on seadusega välistatud ja – liikmesriigi kohtud on lugenud selle välistamise põhjendatuks sellega, et riigi korraldatud loterii loosimistulemuste peale riikliku hasartmängukorraldajaga sõlmitav kihlvedu erineb riigi korraldatud loterii loosimistulemuste peale eraõigusliku korraldajaga sõlmitavast kihlveost? 6. Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus (teisestes) loteriides osalemise käigus kaotatud panuste tagasinõudmise selle põhjal, et tehingud olid väidetavalt ebaseaduslikud, sest puudus luba tarbija liikmesriigis, kui – seadusega välistatud on välistatud niisugune (teiseste) eraõiguslike loteriide korraldamise luba ja – liikmesriigi kohtud on lugenud selle riiklikke loteriikorraldajaid soosiva välistamise põhjendatuks sellega, et riigi korraldatud loterii tulemuste suhtes riikliku hasartmängukorraldajaga sõlmitav kihlvedu erineb sama riikliku loterii loosimistulemuste peale eraõigusliku korraldajaga sõlmitavast kihlveost? 7. Kas ELTL artiklit 56 ja õiguste kuritarvitamise keeldu [28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kratzer (C‑423/15, EU:C:2016:604)] tuleb tõlgendada nii, et need välistavad kaotatud panuste tagasinõudmise Saksamaa loa puudumise ja alusetu rikastumise põhjal, kui hasartmängukorraldajal on teises liikmesriigis luba ja ta on seal ametiasutuste järelevalve all ning hasartmängija nõudega seotud vara ja maksenõuded on tagatud hasartmängukorraldaja asukohaliikmesriigi õigusega?“ Menetlus Euroopa Kohtus 36 Eelotsusetaotluse esitanud kohus edastas 5. jaanuari 2026. aasta kirjaga, mis saabus Euroopa Kohtusse 15. jaanuaril 2026, põhikohtuasja kostjate seisukohad kohtujuristi 4. septembri 2025. aasta ettepaneku kohta. 37 Siinkohal tuleb meenutada, et ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult esitada põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, milles Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt on nõutav tema osalemine. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad (29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 ja C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika). 38 Neil asjaoludel tuleb samuti märkida, et ei Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras ei ole ette nähtud võimalust, et pooled või põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud saaksid esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule. Järelikult ei saa see, et pool ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga – olenemata sellest, milliseid küsimusi selles ettepanekus on analüüsitud –, iseenesest olla põhjus, mis annaks aluse suulise menetluse uuendamiseks (29. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus Keladis I ja Keladis II, C‑72/24 ja C‑73/24, EU:C:2026:51, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika). 39 Käesoleval juhul väitsid põhikohtuasja kostjad – ametlikult taotlemata Euroopa Kohtus toimunud menetluse kirjaliku või suulise osa uuendamist – käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud seisukohtade punktis 9.4 siiski, et ei eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses ega Euroopa Kohtu menetluses ei olnud võimalik võtta seisukohta kohtujuristi ettepaneku esemeks oleva õigusküsimuse kohta, nimelt selle kohta, kas liidu õiguse väidetavat rikkumist tuleb käesolevatel asjaoludel pidada ilmselgeks. 40 Sellega seoses piisab, kui märkida, et Euroopa Kohus võib vastavalt oma kodukorra artiklile 83 igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige siis, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast menetluse suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendi seisukohalt, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud. 41 Käesoleval juhul on Euroopa Kohtul olemas kogu vajalik teave eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks. Pealegi ei ilmne põhikohtuasja kostjate seisukohtadest, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 36, ühtki uut asjaolu, millel võiks olla otsustav tähtsus lahendi seisukohalt, mis Euroopa Kohtul tuleb teha. 42 Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et menetluse suulist osa ei ole vaja uuendada. Eelotsuse küsimuste analüüs Vastuvõetavus 43 Saksamaa ja Itaalia valitsus vaidlevad vastu eelotsusetaotluse vastuvõetavusele. Malta ei nõustu esimese nelja küsimuse vastuvõetavusega. 44 Sellega seoses leiab Saksamaa valitsus sisuliselt, et eelotsusetaotluses on lünki, mis ei sisalda siiski vajalikku teavet, et Euroopa Kohus saaks mõista põhikohtuasja konteksti ja veenduda, et käesoleval juhul on kohaldatav Saksamaa õigus. Lisaks viitab see valitsus Malta hasartmänguseaduse artikli 56A kohaldamisele, mille tagajärjel „on Maltal väljastatud loaga hasartmänguettevõtjate vastu esitatud hagid õigusvastased“. Kui aga see õigus oleks käesoleval juhul kohaldatav – eeldusel, et see on liidu õigusega kooskõlas –, ei oleks eelotsusetaotlus põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane. 45 Itaalia valitsus viitab eelkõige 11. märtsi 1980. aasta kohtuotsusele Foglia (104/79, EU:C:1980:73), milles Euroopa Kohus leidis, et tal puudub pädevus eelotsusetaotluse lahendamiseks, asudes seisukohale, et põhikohtuasja poolte eesmärk oli saavutada Prantsuse liköörveinide maksustamiskorra hukkamõistmine Itaalia kohtus toimuva menetluse kaudu kahe poole vahel, kes olid saavutatava tulemuse suhtes üksmeelel. Nimetatud valitsus märgib esiteks, et käesoleval juhul esitati hüvitamishagi Malta kohtule pärast hüvitamisnõude loovutamist, samas kui Saksamaa kohtud on need nõuded järjepidevalt rahuldanud, ning teiseks, et põhikohtuasja pooled on „ühiselt“ taotlenud eelotsusetaotluse esitamist, kuna põhikohtuasja hageja väidab, et selline eelotsusetaotlus on vajalik „tema ärimudeli õiguskindluse ja õigusselguse tagamiseks“. Itaalia valitsus aga meenutab, viidates selles küsimuses eelkõige 18. detsembri 2007. aasta kohtuotsusele ZF Zefeser (C‑62/06, EU:C:2007:811, punkt 15), et Euroopa Kohtule ELTL artikliga 267 antud ülesanne ei ole nõuandvate arvamuste andmine üldiste või hüpoteetiliste küsimuste kohta. 46 Lisaks leiab Itaalia valitsus, et Malta kohus ei ole kõige sobivam hindama Saksamaa hasartmängualaste õigusnormide eesmärke või nende eesmärkide kaitsmiseks sobivaid vahendeid. Lisaks, nagu nähtub 22. jaanuari 2015. aasta kohtuotsusest Stanley International Betting et Stanleybet Malta (C‑463/13, EU:C:2015:25, punkt 51), kuuluvad hasartmängualased õigusnormid valdkonda, kus liikmesriikide vahel esinevad märkimisväärsed kõlblusest tulenevad, usulised ja kultuurilised erinevused. Selles kohtupraktikas viidatud riigisisese „väärtuste skaala“ kohaldamiseks on pädev ainult selle liikmesriigi kohus, kelle õigusnorme see puudutab. Igal juhul peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus Saksamaa õiguse kohaldamisel pigem lähtuma Saksamaa õiguse tõlgendusest, mille on andnud Saksamaa kohtud, kes on korduvalt otsustanud, et Saksamaa õigusnormidega hasartmänguteenuste osutamisele kehtestatud piirangud on kooskõlas Saksa seadusandja seatud eesmärkidega. 47 Malta valitsus omakorda viitab eelkõige 16. detsembri 1981. aasta kohtuotsusele Foglia (244/80, EU:C:1981:302) ja 21. jaanuari 2003. aasta kohtuotsusele Bacardi-Martini ja Cellier des Dauphins (C‑318/00, EU:C:2003:41), rõhutades ühelt poolt Euroopa Kohtu praktikat fiktiivsete vaidluste kohta ja teiselt poolt Euroopa Kohtu praktikat, mis on seotud asjaoluga, et liikmesriigi kohtu vajadus otsustada teise liikmesriigi õiguse kooskõla üle liidu õigusega peab eriti selgelt nähtuma eelotsusetaotlusest, et Euroopa Kohus nõustuks sellele vastama. Nimetatud valitsus väidab eelkõige, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole seda vajadust põhikohtuasjas piisavalt põhjendanud seoses esimese nelja küsimusega. 48 Kuigi komisjon märgib omalt poolt, et eelotsusetaotlus sisaldab lünki, märgib ta esiteks, et hagi esitamine kohtusse, mida hageja peab tõenäolisemaks selleks, et kasutada talle ELTL artikliga 267 antud võimalust, ei kujuta endast iseenesest kuritarvitust. Teiseks näib, et põhikohtuasja poolte vahel on tõeline vaidlus, samas kui Saksamaa õigusnormide – mille ulatusele ei ole vastu vaieldud – kooskõla ELTL artikliga 56 on põhikohtuasja lahendamisel selgelt oluline küsimus, eeldusel et need õigusnormid on käesoleval juhul tõepoolest kohaldatavad. 49 Esimesena tuleb meenutada, et kuigi liikmesriigi kohtutel on vabadus pöörduda Euroopa Kohtu poole igas menetlusstaadiumis, mida nad peavad sobivaks, ja kuigi üksnes nende pädevuses on hinnata nende menetluses oleva kohtuasja eripära arvestades, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimused on asjakohased, on liikmesriigi kohtule tarviliku liidu õiguse tõlgenduseni jõudmiseks vaja, et need kohtud määraksid kindlaks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaksid küsimuste aluseks olevaid faktilisi eeldusi (25. märtsi 2022. aasta kohtumäärus IP jt (põhikohtuasja asjaolude paikapidavuse tuvastamine), C‑609/21, EU:C:2022:232, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika). 50 Samas nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlus on võimalik tunnistada vastuvõetamatuks vaid siis, kui on ilmne, et liidu õiguse tõlgendamine, mida palutakse, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus. Siiski ei saa nõuda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus – enne Euroopa Kohtusse pöördumist – tuvastaks kõik faktilised asjaolud ja annaks õigusliku hinnangu, mida tal tuleb oma õigusemõistmise ülesande raames teha. Piisab sellest, kui eelotsusetaotlusest nähtuvad põhikohtuasja ese ja selles tekkinud liidu õiguskorda puudutavad peamised küsimused (vt selle kohta 25. märtsi 2022. aasta kohtumäärus IP jt (põhikohtuasja asjaolude paikapidavuse tuvastamine), C‑609/21, EU:C:2022:232, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud kohtupraktika). 51 Selles kontekstis tuleb märkida, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 24, mainis eelotsusetaotluse esitanud kohus oma vastuses Euroopa Kohtule esitatud selgituste küsimisele muu hulgas asjaolusid, mille tõttu ta leidis, et põhikohtuasjas on kohaldatav Saksamaa õigus, ning täpsustas, et Malta hasartmänguseadus ei ole selles vaidluses kohaldatav. 52 Seega, arvestades eelotsusetaotluses sisalduvat teavet, mida on kinnitatud ja täpsustatud eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastuses sellele selgituste küsimisele, ei ole käesoleval juhul ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel puudub seos põhikohtuasja esemega või et probleem, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb lahendada, on hüpoteetiline. Lisaks on Euroopa Kohtule teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. 53 Esiteks ei võimalda miski Euroopa Kohtu käsutuses olevas toimikus kahelda Saksamaa õiguse asjakohasuses põhikohtuasja lahendamisel. 54 Rooma I määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et leping, mille tarbija on sõlminud isikuga, kes tegutseb oma tegevus- või kutsealal, on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on tarbija harilik viibimiskoht, tingimusel et samas sättes ette nähtud tingimused on täidetud, st tingimusel, et ettevõtja teostab oma majandus- või kutsetegevust riigis, kus on tarbija harilik viibimiskoht, või suunab mis tahes viisil sellised tegevused kõnealusesse riiki või mitmesse riiki, mille hulka kuulub ka kõnealune riik, ning et leping jääb nende tegevuste raamesse (14. märtsi 2024. aasta kohtumäärus N1 Interactive, C‑429/22, EU:C:2024:245, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et algse mängija harilik viibimiskoht oli Saksamaal, kuhu põhikohtuasja kostjad olid oma interneti‑hasartmängude pakkumise suunanud. Järelikult reguleerib selle mängija ja kostjate vahel sõlmitud lepingut Saksamaa õigus. 55 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 30 rõhutas, ei mõjuta seda kaalutlust asjaolu, et mängija hiljem loovutas oma nõude, kuna see asjaolu ei muuda sama mängija ja põhikohtuasja kostjate vahel sõlmitud lepingu laadi. Sama kehtib Saksamaa valitsuse kirjalikes seisukohtades esile toodud asjaolu kohta, et selle lepingu suhtes kohaldatavad tüüptingimused viitasid Malta õigusele. 56 Rooma I määruse artikli 6 lõikes 2 on tõesti sõnaselgelt ette nähtud, et lepingu pooled võivad vastavalt määruse artiklile 3 valida artikli lõikega 1 hõlmatud lepingu suhtes kohaldatava õiguse, kuid seda siiski juhul, kui niisugune valik ei põhjusta tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud selliste sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav määruse artikli 6 lõike 1 alusel (14. märtsi 2024. aasta kohtumäärus N1 Interactive, C‑429/22, EU:C:2024:245, punkt 27). 57 Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle pädevusele lahendada põhikohtuasi määruse nr 1215/2012 artiklite 4, 5, 17 ja 18 alusel ei ole vastu vaieldud, leiab seega, et kohaldatava õiguse valik, mille tegid põhikohtuasja kostjad ja algne mängija, see tähendab Malta õiguse valik, on selle reegliga vastuolus, kuna Saksamaa õiguse kohaselt – mis sellise valiku puudumisel peaks olema kohaldatav – tuleb seda lepingut pidada tühiseks, kuna selle ese oli põhikohtuasjas kohaldatavate Saksamaa õigusnormide, st 2012. aasta GlüStV kohaselt õigusvastane. 58 Igal juhul, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 31, tuleb selleks, et teha kindlaks, kas põhikohtuasjas kõnealuse lepingu ese oli õigusvastane, arvesse võtta keelde, mis on ette nähtud selle riigi õiguses, kus lepingut tuli täita, st käesoleval juhul Saksamaa õiguses. Kuigi on tõsi, et põhikohtuasja kostjad osutasid oma hasartmänguteenuseid Maltalt, kasutas neid teenuseid siiski algne mängija Saksamaal, kust ta osales kõnealustes hasartmängudes ja tegi asjaomaseid panuseid. 59 Teiseks, isegi kui asuda seisukohale, et Malta hasartmänguseaduse artikli 56A kohaldamine oleks võinud muuta esitatud küsimused hüpoteetiliseks, täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma vastuses käesoleva kohtuotsuse punktis 24 nimetatud selgituste küsimisele, et põhikohtuasja hageja esitas hagi 21. jaanuaril 2023, st enne 12. juunit 2023, mil jõustus see säte, millel ei ole tagasiulatuvat jõudu, ning järelikult ei saa see mõjutada põhikohtuasja. 60 Mis teisena puudutab Itaalia ja Malta valitsuse viidatud kohtupraktikat, eelkõige kohtupraktikat, mis tuleneb 11. märtsi 1980. aasta kohtuotsusest Foglia (104/79, EU:C:1980:73), 16. detsembri 1981. aasta kohtuotsusest Foglia (244/80, EU:C:1981:302) ja 21. jaanuari 2003. aasta kohtuotsusest Bacardi-Martini ja Cellier des Dauphins (C‑318/00, EU:C:2003:41), siis piisab, kui tõdeda, nagu tegid ka komisjon ja kohtujurist oma ettepaneku punktides 38 ja 86–89, et käesoleval juhul ei ilmne, et probleem, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus lahendama peab, on hüpoteetiline ja et seetõttu ei pruugi vastus esitatud küsimustele olla põhikohtuasja lahendamiseks vajalik või et see vaidlus on fiktiivne. 61 Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav. Esimene, teine ja neljas küsimus 62 Esimese, teise ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud keeld korraldada interneti‑kasiinomänge, eelkõige pakkuda mänguautomaate, ning selliseid kihlvedusid nagu teisesed loteriid, kui nende eesmärk on elanikkonna loomuliku hasartmänguinstinkti suunamine korralikesse ja järelevalvega kanalitesse ning ühtlasi vastukaalu avaldamine loata hasartmängude arengule ja levikule paralleelturgudel, ja seda juhul, kui esiteks on hasartmängijate nõudlus interneti-mänguautomaatide järele suur, teiseks lubab asjaomane liikmesriik pealegi sarnaseid mänge, sealhulgas loteriisid, füüsilistes mängukohtades, kolmandaks lubab liikmesriik loaga ettevõtjatel pakkuda internetis spordikihlvedusid ja hobuste võiduajamiste kihlvedusid ning eraõiguslikel ettevõtjatel vahendada riiklike loteriidega ja muude loaga loteriidega seotud toodete müüki, ning neljandaks on selle liikmesriigi õigusnormidel, kus eelkõige teiseste loteriiteenuste pakkumist soovival ettevõtjal on luba, samad eesmärgid kui liikmesriigi õigusnormidel, millega on kehtestatud selliste teenuste osutamise lauskeeld. 63 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tegevus, mis võimaldab kasutajatel tasu eest osaleda hasartmängus, kujutab endast teenust ELTL artikli 56 tähenduses. Seega kuuluvad sellised teenused kõnealuse artikli kohaldamisalasse, kui teenusepakkuja asub muus liikmesriigis kui see, kus teenust pakutakse (vt selle kohta 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika). 64 Korduvalt on otsustatud, et igale liikmesriigile, kelle territooriumil selline ettevõtja soovib interneti teel taolisi teenuseid pakkuda, jääb õigus nõuda kõnealuses valdkonnas selle liikmesriigi õigusnormidega kehtestatud piirangute järgimist, arvestades, et need piirangud vastavad Euroopa Liidu õigusest tulenevatele nõuetele eelkõige osas, mis puudutab nende mittediskrimineerivat laadi ja proportsionaalsust (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). 65 Teenuste osutamise vabadust piiravate riigisiseste meetmete lubatud õigustuste kohta on Euroopa Kohus korduvalt märkinud, et hasartmängude ja kihlvedude valdkonnas vastu võetud riigisiseste õigusnormide eesmärgid nende kogumis on tihti seotud teenusesaajate kaitsega ning üldisemalt tarbijate ja üldise avaliku korra kaitsega. Euroopa Kohus on samuti rõhutanud, et sellised eesmärgid kuuluvad ülekaalukast üldisest huvist tulenevate põhjuste hulka, millega saab põhjendada teenuste osutamise vabaduse riivet (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). 66 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb seega, et iga liikmesriigi ülesanne on hinnata, kas taotletavate õiguspäraste eesmärkide raames on vajalik seda laadi tegevus täiesti või osaliselt keelata või seda ainult piirata ja selles osas ette näha rohkem või vähem range kontrollikord, kusjuures selliselt võetud meetmete vajadust ja proportsionaalsust tuleb hinnata üksnes seoses taotletud eesmärkidega ning kaitsetasemega, mida asjaomased liikmesriigi ametiasutused soovivad tagada (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). 67 Seega tuleb liikmesriigi kohtutel kontrollida, kas liikmesriigi kehtestatud piirang on asjaomase liikmesriigi seatud eesmärgi või eesmärkide saavutamiseks soovitud kaitsetasemel sobiv ja kas see ei lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Stoß jt, C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07, EU:C:2010:504, punkt 78 ja viidatud kohtupraktika). 68 Selle hindamise raames peavad liikmesriigi kohtud arvesse võtma, et hasartmängualased õigusnormid kuuluvad valdkonda, kus liikmesriikide vahel esinevad märkimisväärsed kõlblusest tulenevad, usulised ja kultuurilised erinevused, ning kui seda valdkonda ei ole Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud, siis on iga liikmesriigi ülesanne määratleda selles valdkonnas vastavalt oma väärtuste skaalale nõuded, mis tagavad asjaomaste huvide kaitse (vt selle kohta 24. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Stanleybet jt, C‑186/11 ja C‑209/11, EU:C:2013:33, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika). 69 Selleks peavad liikmesriigi kohtud eelkõige juhul, kui nad peavad – nagu põhikohtuasjas – kohaldama teise liikmesriigi selle valdkonna õigusnorme, kasutama kõiki nende käsutuses olevaid menetlusvahendeid ja vajaduse korral ELTL artiklis 267 sätestatud menetlust. 70 Kohtupraktikast tuleneb konkreetselt, et võttes arvesse kaalutlusõigust, mis liikmesriikidel on selleks, et määrata kindlaks tarbijakaitse ja avaliku korra kaitse tase hasartmängusektoris, ei ole tingimata nõutud, et seoses proportsionaalsuse kriteeriumiga vastaksid liikmesriigi ametiasutuste kehtestatud piiravad meetmed kõigi liikmesriikide käsitlusele sellest, kuidas kõnesolevat õigustatud huvi kaitsta (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika). 71 Selles kontekstis tuleb siiski meenutada, et liikmesriigi õigusnormid on viidatud eesmärkide saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada need eesmärgid ühtselt ja süstemaatiliselt (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Admiral Gaming Network jt, C‑475/20–C‑482/20, EU:C:2022:714, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika). 72 Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 65 viidatud kohtupraktikat, tuleb käesoleval juhul kõigepealt tõdeda, et eesmärk, mis seisneb elanikkonna loomuliku hasartmänguinstinkti suunamises korralikesse ja järelevalvega kanalitesse ning ühtlasi vastukaalu avaldamises loata hasartmängude arengule ja levikule paralleelturgudel, on kaitsta ühelt poolt asjaomaste teenuste saajaid, st tarbijaid, ja teiselt poolt avalikku korda hasartmängusektoris. Järelikult võib see õigustada teenuste osutamise vabaduse riivet. 73 Lisaks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei viita ühelegi asjaolule, mis tõendaks, et põhikohtuasjas kõnealused riigisisesed õigusnormid sisaldavad norme, mis diskrimineerivad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjaid. 74 Neid järeldusi arvestades tuleb seejärel analüüsida esiteks, kas õigusnormid, millel on eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud tunnused, on käesoleva kohtuotsuse punktis 72 nimetatud eesmärgi saavutamiseks asjaomase liikmesriigi taotletud kaitse tasemel sobivad ning seda ühtselt ja süstemaatiliselt, ning teiseks, kas need õigusnormid ei lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. 75 Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus juhul, kui on küsimusi, mille eesmärk on võimaldada liikmesriigi kohtul hinnata riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega, anda liidu õiguse tõlgendusi, mis võimaldavad sellel kohtul lahendada tema menetluses oleva õigusliku probleemi. Sama kehtib ka siis, kui hinnatakse muu liikmesriigi kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu liikmesriigi õigusnormide kooskõla liidu õigusega (vt 23. novembri 1989. aasta kohtuotsus Eau de Cologne & Parfümerie-Fabrik 4711, C‑150/88, EU:C:1989:594, punkt 12; vt samuti selle kohta analoogia alusel 8. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Luxury Trust Automobil, C‑247/21, EU:C:2022:966, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika). 76 Mis esimesena puudutab asjaolu, et põhikohtuasjas kõnealused õigusnormid lubavad pakkuda sarnaseid mänge, sealhulgas loteriisid, füüsilistes mängukohtades, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et internetis hasartmängude pakkumisele omased tunnused võivad sisaldada selliste mängude traditsioonilise turuga võrreldes erinevat laadi ja oluliselt suuremaid ohte tarbijate kaitse valdkonnas, eelkõige seoses noorte ja isikutega, kellel on eriline kalduvus mängida või kellel võib see kalduvus tekkida. Lisaks otsese kontakti puudumisele tarbija ja ettevõtja vahel kujutavad lihtne juurdepääs internetis pakutavatele mängudele ja nende pidev kättesaadavus ning sellise rahvusvahelist laadi pakkumise potentsiaalselt suurem maht ja sagedus keskkonnas, mida muu hulgas iseloomustab mängija isoleeritus, anonüümsus ja ühiskondliku kontrolli puudumine, endast tegureid, mis võivad soodustada mängusõltuvuse väljakujunemist ja mängudega seotud liigset kulutamist ning seetõttu suurendada sellega seotud negatiivseid tagajärgi (vt selle kohta 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punkt 103; 30. juuni 2011. aasta kohtuotsus Zeturf, C‑212/08, EU:C:2011:437, punkt 80, ning 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Sporting Odds, C‑3/17, EU:C:2018:130, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). 77 Seega, võttes arvesse kaalutlusõigust, mis liikmesriikidel on selleks, et määrata kindlaks tarbijakaitse ja avaliku korra kaitse tase hasartmängusektoris, võib keelumeedet, mis puudutab igasugust interneti kaudu hasartmängude pakkumist, üldjuhul pidada sobivaks sellise õiguspärase eesmärgi saavutamiseks, nagu on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 72, isegi kui selliste mängude pakkumine on lubatud traditsioonilisemate kanalite kaudu (vt selle kohta 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punktid 104 ja 105 ning seal viidatud kohtupraktika). 78 Teisena ei sea seda järeldust kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud asjaolu, et hoolimata sellest keelust on Saksamaa mängijate nõudlus interneti‑mänguautomaatidel järele märkimisväärne. Nimelt ei tähenda märkimisväärne nõudlus selliste internetiteenuste järele kuidagi seda, et ei ole sama suurt arvu mängijaid, kes põhikohtuasjas kõnealuste piiravate õigusnormide tõttu loobuvad internetis pakutavatest teenustest et kasutada füüsilistes mängukohtades pakutavaid teenuseid. Järelikult ei saa selline asjaolu tõendada, et põhikohtuasjas kõnealused õigusnormid ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 82 nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobivad. 79 Mis kolmandana on seotud asjaoluga, et teatavat liiki interneti‑hasartmängud, nimelt spordikihlveod ja hobuste võiduajamiste kihlveod ning riiklike loteriide ja muude loaga loteriidega seotud toodete müügi vahendamine, ei kuulu põhikohtuasjas kõnealuse keelu kohaldamisalasse, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et eri liiki hasartmängud võivad olla märkimisväärselt erinevad, eelkõige osas, mis puudutab nende konkreetseid korraldusviise, neid iseloomustavaid panuste ja võitude mahtusid, potentsiaalsete mängijate arvu, nende esitlust, sagedust, lühidust või korduvat laadi ja reaktsioone, mida nad mängijates tekitavad (vt selle kohta 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punkt 62, ja 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Stoß jt, C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07, EU:C:2010:504, punkt 95). 80 Seega asjaolu, et eri liiki hasartmängudest ühed on allutatud näiteks keelule, teised monopolile või eraõiguslikele ettevõtjatele väljastatavate lubade korrale, ei muuda iseenesest põhjendamatuks – võttes arvesse nende õiguspäraseid eesmärke – meetmeid, mis esmapilgul tunduvad kõige piiravamad ja mõjusamad. Niisugune õiguskordade erinevus iseenesest ei mõjuta selliste meetmete sobivust, saavutamaks eesmärki ennetada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamist ja võidelda mängusõltuvuse vastu (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punkt 63). 81 Käesoleval juhul erinevad spordikihlveod oluliselt teistest interneti‑hasartmängudest, nagu kasiinomängud, kuna esiteks on need oma eseme poolest suunatud piiratumale mängijate ringile ja teiseks sõltub nende sagedus selliste spordiürituste toimumisest, millele need on suunatud. Need järeldused kehtivad seda enam hobuste võiduajamiste interneti‑kihlvedude kohta, mis pealegi moodustasid kohtuistungil Saksamaa valitsuse avalduste kohaselt 2020. aastal vaid väga väikese osa asjaomasest turust. 82 Seevastu interneti‑kasiinomängud võivad meelitada ligi igat liiki üldsust, eelkõige nooremaealist üldsust, seda ka nende graafilise esituse ja neid reguleerivate üldiselt lihtsate reeglite tõttu. Pealegi ei ole seda tüüpi mängudele võimaliku juurdepääsu sagedusel põhimõtteliselt mingit piirangut. 83 Punktis 81 esitatud kaalutlused spordikihlvedude kohta kehtivad eraettevõtja poolt loteriitoodete müügi vahendamise kohta, eelkõige seoses võimaliku juurdepääsu sageduse ja selliste loteriide korraldamise konkreetsete viisidega, kusjuures nende korraldamine on Saksamaal jäetud avalik-õiguslikele ettevõtjatele. 84 Pealegi kinnitasid Belgia valitsus ja sisuliselt Saksamaa valitsus kohtuistungil seoses mängijatele võidu korral pakutavate tagatistega, et teiseseid loteriisid ei saa võrrelda „esmaste“ loteriidega, kuna suurte võitude korral on maksmata jätmise risk esmaste loteriide puhul peaaegu olematu, kuna potentsiaalsetele võitudele vastavad summad on põhimõtteliselt kättesaadavad enne loterii toimumist. 85 Selles kontekstis tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab ka küsimusi, mis tulenevad sellest, et asjaomane liikmesriik ei näi olevat tõendanud, et tal olid enne põhikohtuasjas kõnealuste õigusnormide vastuvõtmist teaduslikud tõendid selle kohta, et loata mängud kujutavad endast konkreetseid ohte. 86 Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et kui liikmesriik soovib tugineda eesmärgile, millega saab õigustada teenuste osutamise vabaduse piirangut, peab see liikmesriik esitama kõnealust küsimust lahendavale kohtule kogu teabe, mis võimaldab sel kohtul veenduda, et nimetatud meede vastab tõepoolest proportsionaalsuse põhimõttest tulenevatele nõuetele (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Stoß jt, C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07, EU:C:2010:504, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika). 87 Euroopa Kohus on siiski ka otsustanud, et sellest ei saa järeldada, et liikmesriik jääb ilma võimalusest tõendada, et riigisisene piirav meede vastab sellistele nõuetele, üksnes seetõttu, et nimetatud liikmesriigil ei ole esitada uuringuid, millest lähtuvalt asjaomased õigusnormid vastu võeti (8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Stoß jt, C‑316/07, C‑358/07–C‑360/07, C‑409/07 ja C‑410/07, EU:C:2010:504, punkt 72). 88 Järelikult ei saa ainuüksi käesoleva kohtuotsuse punktis 85 nimetatud asjaolu seada kahtluse alla põhikohtuasjas kõnealuste õigusnormide proportsionaalsust ja eelkõige sobivust. 89 Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohtule esitatud teave, nagu nähtub eelkõige Saksamaa valitsuse kirjalikest seisukohtadest, mis põhinevad 2012. aasta GlüStV ametlikel kommentaaridel, tõendab selliste asjaolude olemasolu, mis võivad tõendada põhikohtuasjas kõnealuste õigusnormide proportsionaalsust ja eelkõige sobivust. 90 Neljandana soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellist keeldu nagu teiseste loteriide keeld võib pidada põhjendatuks, kui selle liikmesriigi õigusnormidel, kelle luba asjaomasel ettevõtjal on, on samad eesmärgid kui sihtliikmesriigi õigusnormidel. 91 Sellega seoses piisab, kui meenutada, et kuna internetis pakutavate hasartmängude sektori õigusnorme ei ole liidu tasandil ühtlustatud ning esinevad olulised erinevused eri liikmesriikide õigusnormidega taotletavate eesmärkide ja kaitsetasemete vahel, siis üksnes asjaolu, et ettevõtja pakub teenuseid seaduslikult liikmesriigis, kus on tema asukoht ja kus ta peab põhimõtteliselt juba täitma seadusest tulenevaid nõudeid ja alluma selle riigi pädevate ametiasutuste kontrollile, ei saa pidada piisavaks tagatiseks, et kaitsta liikmesriigi tarbijaid pettuste ja kuritegevuse ohtude eest, võttes arvesse raskusi, mis võivad asukohaliikmesriigi ametivõimudel sellistel asjaoludel ettevõtjate kutsealast kvaliteeti ja ausust hinnates tekkida (15. septembri 2011. aasta kohtuotsus Dickinger ja Ömer, C‑347/09, EU:C:2011:582, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika). 92 Sellest tuleneb, et isegi kui asuda seisukohale, et kaks liikmesriiki taotlevad oma hasartmängualaste õigusnormidega sarnaseid või isegi identseid eesmärke, ei või mitte ainult erineda kummagi liikmesriigi soovitud kaitsetase ja selle saavutamise vahendid, vaid ka käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis tuvastatud võimalikud raskused ei pruugi tingimata olla kõrvaldatud. 93 Järelikult ei sea eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolud kahtluse alla selliste õigusnormide proportsionaalsust, ühtsust ega süstemaatilisust, nagu on kõne all põhikohtuasjas. 94 Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada põhikohtuasja kostjate väide, mille kohaselt kehtib põhikohtuasjas kõnealune keeld koos Schleswig-Holsteini liidumaal interneti‑mänguautomaatide jaoks ette nähtud eelneva loa korraga kontsessioonide vormis. Saksamaa valitsus möönis kohtuistungil, et Schleswig-Holsteini liidumaa liitus 2012. aasta GlüStV‑ga alles 9. veebruaril 2013. Ta märkis siiski ka esiteks, et selle liidumaa vastu võetud leebemad õigusnormid olid kohaldatavad vaid lühikese aja jooksul, ja teiseks, et vastupidi sellele, mida väitis Malta valitsus kohtuistungil, olid mõned kontsessioonid, mis kestsid pärast 2013. aastat, piiratud kõnealuse liidumaa territooriumiga. 95 Euroopa Kohus on aga leidnud, et isegi kui eeldada, et ühe liidumaa õigusnormid, mis on leebemad kui teistes liidumaades kehtivad õigusnormid, võivad kahjustada asjaomaste õigusnormide üldist ühtsust, ei saa liidumaa erandlik õiguslik olukord, mis on piiratud ratione temporis ja ratione loci, põhikohtuasja asjaoludel märkimisväärselt kahjustada kõigis teistes liidumaades hasartmängude suhtes kehtivate õigusnormide sobivust taotletud õiguspäraste üldisest huvist lähtuvate eesmärkide saavutamiseks (vt selle kohta 12. juuni 2014. aasta kohtuotsus Digibet ja Albers, C‑156/13, EU:C:2014:1756, punkt 36). 96 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele, teisele ja neljandale küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud keeld korraldada interneti‑kasiinomänge, eelkõige pakkuda mänguautomaate, ning selliseid kihlvedusid nagu teisesed loteriid, kui selle eesmärk on elanikkonna loomuliku hasartmänguinstinkti suunamine korralikesse ja järelevalvega kanalitesse ning ühtlasi vastukaalu avaldamine loata hasartmängude arengule ja levikule paralleelturgudel, ning seda isegi siis, kui – mängijate nõudlus interneti-mänguautomaatide järele on suur; – asjaomane liikmesriik lubab pealegi sarnaseid mänge, sealhulgas loteriisid, füüsilistes mängukohtades; – liikmesriik lubab loaga ettevõtjatel pakkuda internetis spordikihlvedusid ja hobuste võiduajamiste kihlvedusid ning eraõiguslikel ettevõtjatel vahendada riiklike loteriidega ja muude loaga loteriidega seotud toodete müüki ning – selle liikmesriigi õigusnormidel, kus eelkõige teiseste loteriiteenuste pakkumist soovival ettevõtjal on luba, on samad eesmärgid kui liikmesriigi õigusnormidel, millega on kehtestatud selliste teenuste osutamise lauskeeld. Kolmas küsimus 97 Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui konkreetses vaidluses tunnustatakse interneti‑kasiinomängude keelu õiguslikke tagajärgi, kui pärast asjaolusid, mis võivad kaasa tuua taolised tagajärjed, on vastu võetud otsus asendada see keeld ametliku eelneva loa süsteemiga ja kehtestatud üleminekuperiood, mille jooksul kiidetakse heaks mängupakkumised, mis võivad olla kooskõlas tulevaste õigusnormidega, tingimusel et järgitakse teatavaid nõudeid. 98 Tuleb meenutada, et proportsionaalsuse kontrollimisel, mida liikmesriigi kohus peab tegema, tuleb kohtul anda asjaomaste piiravate õigusnormide vastuvõtmise ja rakendamisega seotud asjaoludele üldine hinnang, kasutades mitte staatilist, vaid dünaamilist lähenemisviisi selles mõttes, et ta peab arvesse võtma asjaolude muutumist pärast nende õigusnormide vastuvõtmist (vt selle kohta 14. juuni 2017. aasta kohtuotsus Online Games jt, C‑685/15, EU:C:2017:452, punktid 52 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 18. mai 2021. aasta kohtumäärus Fluctus jt, C‑920/19, EU:C:2021:395, punkt 46). 99 Kohtupraktika kohaselt ei saa siiski pelk asjaolu, et liikmesriigis kohaldatavat õiguslikku raamistikku muudeti, seada kahtluse alla selle proportsionaalsust ja ühtsust niisugusena, nagu see raamistik kehtis enne seda muudatust. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, võib selline hasartmängutegevuse kontrollitud laiendamise poliitika nagu keelukorra asendamine eelneva loa süsteemiga olla kooskõlas nii eesmärgiga hoida ära hasartmängude ärakasutamine kuritegelikel või pettuslikel eesmärkidel kui ka eesmärgiga ennetada hasartmängudega seotud liigsele kulutamisele õhutamist ja võidelda mängusõltuvuse vastu, juhtides tarbijad loa alusel tegutseva ettevõtja pakkumiste juurde, mis peaksid olema kaitstud kriminaalse elemendi eest ning ühtlasi olema välja töötatud nii, et kaitsta tarbijaid parimal võimalikul viisil liigse kulutamise ja mängusõltuvuse eest (vt selle kohta 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Sporting Odds, C‑3/17, EU:C:2018:130, punkt 29). 100 Selleks et saavutada eesmärk suunata mängijad kontrollitud mängutegevuse juurde, peavad loa alusel tegutsevad ettevõtjad pakkuma usaldusväärse ja samal ajal ligitõmbava alternatiivi keelatud tegevusele, mis võib omakorda tingida vajaduse uute levitusvõtete järele (28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Sporting Odds, C‑3/17, EU:C:2018:130, punkt 29). Kohtupraktikast tuleneb siiski, et kui liikmesriik viib läbi reformi, millega kehtestatakse eelneva haldusloa süsteem teatavat liiki hasartmängude pakkumiseks, peab see põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, nii et riigisiseste ametiasutuste kaalutlusõiguse teostamine oleks piiritletud, et seda ei saaks meelevaldselt kasutada (vt 4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Ince, C‑336/14, EU:C:2016:72, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). 101 Hasartmängutegevuse kontrollitud laiendamise poliitikat saab aga pidada ühtseks üksnes siis, kui esiteks mängudega seotud kriminaalsed ja pettuslikud tegevused ning teiseks mängusõltuvus võisid põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal põhjustada asjaomases liikmesriigis probleeme ning lubatud ja reguleeritud tegevuse laiendamisega oli võimalik neid lahendada (vt 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Sporting Odds, C‑3/17, EU:C:2018:130, punkt 31, ning 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Berlington Hungary jt, C‑98/14, EU:C:2015:386, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika). 102 Käesoleval juhul on tegemist selliste asjaoludega, eelkõige suur nõudlus interneti‑mänguautomaatide järele, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus pealegi viitab, ja asjaomaste teenuste „paralleelturg“, mis – nagu märkis Saksamaa valitsus nii oma kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil – olid ajend Saksamaal tehtud reformidele, millele on viidatud kolmandas küsimuses. 103 Seetõttu ei saa asjaolu, et üleminekuperioodil otsustasid liidumaad käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud ringkirjaga kohaldada olemasolevat õiguslikku raamistikku üksnes nende mängupakkujate suhtes, kes ei saa täita tulevaste õigusnormide nõudeid, mõjutada neid õiguslikke tagajärgi, mida põhikohtuasjas kõnealuse keelu puhul võiks olenevalt olukorrast eeldada. 104 Esiteks näib, et sellise erandliku üleminekukorra eesmärk on tagada, et üleminek põhikohtuasjas kõnealuselt korralt leebemale korrale toimuks parimates võimalikes õiguskindluse tingimustes. Teiseks saab sellise üleminekukorra kohaldatavus sellise mänguteenuse osutaja puhul, nagu on põhikohtuasja kostjad, olla sellises vaidluses nagu põhikohtuasjas üksnes hüpoteetiline. Lisaks, isegi kui eeldada, et seda üleminekukorda võidi teatud juhtudel kohaldada, ei saa ainuüksi selline asjaolu seada kahtluse alla põhikohtuasjas kõnealuse õiguskorra ühtsust ja sobivust ning see ei või viia taotletava eesmärgiga vastuolus oleva tulemuseni (vt selle kohta analoogia alusel 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carmen Media Group, C‑46/08, EU:C:2010:505, punktid 106 ja 110). 105 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmanda küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui konkreetses vaidluses tunnustatakse interneti‑kasiinomängude keelu õiguslikke tagajärgi, kui pärast asjaolusid, mis võivad kaasa tuua taolised tagajärjed, on vastu võetud otsus asendada see keeld eelneva loa süsteemiga ja kehtestatud üleminekuperiood, mille jooksul kiidetakse heaks mängupakkumised, mis võivad olla kooskõlas tulevaste õigusnormidega, tingimusel et järgitakse teatavaid nõudeid. Viies ja kuues küsimus 106 Viienda ja kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui ühes liikmesriigis elava tarbija ja teisest liikmesriigist internetis teiseseid loteriiteenuseid pakkuva ettevõtja vahel sõlmitud leping tunnistatakse tühiseks, kui esimese liikmesriigi õigusnormide kohaselt on selliste kihlvedude korraldamiseks loa väljastamine eraõiguslikele ettevõtjatele välistatud. 107 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 22, nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõnealuste õigusnormide kohaselt, nagu neid on tõlgendanud Saksamaa kohtud, käsitatakse teiseseid loteriisid lihtsate interneti‑kihlvedudena, mis kuuluvad seega põhikohtuasjas kohaldatava interneti‑hasartmängude keelu kohaldamisalasse. 108 Seega ei saa asjaolu, et põhikohtuasjas kõnealuste õigusnormide kohaselt on loteriide korraldamise õigus ainult avalik-õiguslikel ettevõtjatel, kuidagi mõjutada põhikohtuasja lahendamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul puudutab see vaidlus esiteks üksnes mängija panuseid teisestes loteriides osalemisel ning teiseks oli vastavalt selgitustele, mille Saksamaa valitsus esitas nii oma kirjalikes seisukohtades kui ka kohtuistungil, selliste loteriide korraldamine ja vahendamine nende õigusnormide kohaselt keelatud kõigil ettevõtjatel, mitte ainult ettevõtjatel, kes ei ole riigi kontrolli all. 109 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viiendale ja kuuendale küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui ühes liikmesriigis elava tarbija ja teisest liikmesriigist internetis teiseseid loteriiteenuseid pakkuva ettevõtja vahel sõlmitud leping tunnistatakse tühiseks, kui esimese liikmesriigi õigusnormide kohaselt on selliste kihlvedude korraldamiseks loa väljastamine eraõiguslikele ettevõtjatele välistatud. Seitsmes küsimus 110 Seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 56 ja õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui tarbija, kes osales oma hariliku viibimiskoha liikmesriigist interneti‑hasartmängudes, mida pakub ettevõtja, kellel ei ole selle liikmesriigi väljastatud luba, vaid mõne teise liikmesriigi väljastatud luba, esitab selle ettevõtja vastu tsiviilhagi, nõudes tehtud panuste tagastamist asjaomase hasartmängulepingu tühisuse tõttu vastavalt kohaldatavale lepinguõigusele. 111 Sellega seoses tuleb märkida, nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 30, et küsimus, kas konkreetne leping on kehtetu, kui selle ese on õigusvastane, ja kas see kehtetus toob kummalegi poolele kaasa õiguse nõuda tagasi lepingu alusel saadud kasu, kuulub Rooma I määruse artikli 10 lõike 1 ja artikli 12 lõike 1 punkti e alusel selle lepingu suhtes kohaldatava õiguse kohaldamisalasse. Käesoleval juhul, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 53–58, on algse mängija ja põhikohtuasja kostjate vahel sõlmitud lepingule kohaldatav õigus Saksamaa õigus. 112 Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 93, kuna – nagu nähtub esimese kuni kuuenda küsimuse kohta esitatud kaalutlustest – ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised õigusnormid, nagu on kirjeldanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei saa sellise lepingu tühisus nagu leping, mis on sõlmitud algse mängija ja põhikohtuasja kostjate vahel ja mille ese on nende õigusnormide kohaselt õigusvastane, kujutada endast teenuste osutamise vabaduse eraldiseisvat piirangut, mis nõuab selle piirangu õiguspärasuse eraldi hindamist, vaid see tühisus on selle lepingu õigusvastasuse vältimatu tagajärg. 113 On tõsi, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud kohtupraktika kohaselt ei saa õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada pettuse või kuritarvituse eesmärgil (28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kratzer, C‑423/15, EU:C:2016:604, punkt 37). Kuid nagu kohtujurist on märkinud oma ettepaneku punktis 94, ei põhine käesolevas kohtuasjas esitatud hüvitisnõue mitte liidu õigusel, vaid täielikult Saksamaa õigusel. 114 Pealegi, kuigi ei saa küll välistada, et niisugusel juhul nagu põhikohtuasjas võis algne mängija kasutada teenuseid, mida pakkus selline ettevõtja nagu põhikohtuasja kostjad, olles samas täiesti teadlik sellisest keelust nagu käesolevas kohtuasjas kohaldatav keeld ja selle võimalikest tagajärgedest, saab seda küsimust lahendada üksnes kohaldatava riigisisese õiguse alusel. 115 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb seitsmendale küsimusele vastata, et ELTL artiklit 56 ja õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui tarbija, kes osales oma hariliku viibimiskoha liikmesriigist interneti‑hasartmängudes, mida pakub ettevõtja, kellel ei ole selle liikmesriigi väljastatud luba, vaid mõne teise liikmesriigi väljastatud luba, esitab selle ettevõtja vastu tsiviilhagi, nõudes tehtud panuste tagastamist asjaomase hasartmängulepingu tühisuse tõttu vastavalt kohaldatavale lepinguõigusele. Kohtukulud 116 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: 1. ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega on kehtestatud keeld korraldada interneti‑kasiinomänge, eelkõige pakkuda mänguautomaate, ning selliseid kihlvedusid nagu teisesed loteriid, kui nende eesmärk on elanikkonna loomuliku hasartmänguinstinkti suunamine korralikesse ja järelevalvega kanalitesse ning ühtlasi vastukaalu avaldamine loata hasartmängude arengule ja levikule paralleelturgudel, ning seda isegi siis, kui – mängijate nõudlus interneti-mänguautomaatide järele on suur; – asjaomane liikmesriik lubab pealegi sarnaseid mänge, sealhulgas loteriisid, füüsilistes mängukohtades; – liikmesriik lubab loaga ettevõtjatel pakkuda internetis spordikihlvedusid ja hobuste võiduajamiste kihlvedusid ning eraõiguslikel ettevõtjatel vahendada riiklike loteriidega ja muude loaga loteriidega seotud toodete müüki ning – selle liikmesriigi õigusnormidel, kus eelkõige teiseste loteriiteenuste pakkumist soovival ettevõtjal on luba, on samad eesmärgid kui liikmesriigi õigusnormidel, millega on kehtestatud selliste teenuste osutamise lauskeeld. 2. ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui konkreetses vaidluses tunnustatakse interneti‑kasiinomängude keelu õiguslikke tagajärgi, kui pärast asjaolusid, mis võivad kaasa tuua taolised tagajärjed, on vastu võetud otsus asendada see keeld eelneva loa süsteemiga ja kehtestatud üleminekuperiood, mille jooksul kiidetakse heaks mängupakkumised, mis võivad olla kooskõlas tulevaste õigusnormidega, tingimusel et järgitakse teatavaid nõudeid. 3. ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui ühes liikmesriigis elava tarbija ja teisest liikmesriigist internetis kihlveoteenuseid loteriide loosimistulemuste peale pakkuva ettevõtja vahel sõlmitud leping tunnistatakse tühiseks, kui esimese liikmesriigi õigusnormide kohaselt on selliste kihlvedude korraldamiseks loa väljastamine eraõiguslikele ettevõtjatele välistatud. 4. ELTL artiklit 56 ja õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui tarbija, kes osales oma hariliku viibimiskoha liikmesriigist interneti‑hasartmängudes, mida pakub ettevõtja, kellel ei ole selle liikmesriigi väljastatud luba, vaid mõne teise liikmesriigi väljastatud luba, esitab selle ettevõtja vastu tsiviilhagi, nõudes tehtud panuste tagastamist asjaomase hasartmängulepingu tühisuse tõttu vastavalt kohaldatavale lepinguõigusele. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.