C-537/23

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda) 27. veebruar 2025 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikli 25 lõige 1 – Kohtualluvuse kokkulepe – Kokkuleppe kehtivuse hindamine – Ebatäpsus ja tasakaalustamatus – Kohaldatav õigus – Mõiste „sisulise kehtivuse poolest tühine“ Kohtuasjas C‑537/23, mille ese on ELTL artikli 267 alusel Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) 13. aprilli 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. augustil 2023, menetluses Società Italiana Lastre SpA (SIL) versus Agora SARL, EUROOPA KOHUS (esimene koda), koosseisus: Euroopa Kohtu asepresident T. von Danwitz esimese koja presidendi ülesannetes, kohtunikud A. Kumin (ettekandja) ja A. Arabadjiev, kohtujurist: A. M. Collins, kohtusekretär: A. Calot Escobar, arvestades kirjalikku menetlust, arvestades seisukohti, mille esitasid: – Società Italiana Lastre SpA (SIL), esindaja: avocat F. Boucard, – Prantsuse valitsus, esindajad: R. Bénard ja B. Dourthe, – Tšehhi valitsus, esindajad: A. Edelmannová, M. Smolek ja J. Vláčil, – Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë ja W. Wils, arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1; edaspidi „Brüsseli Ia määrus“) artikli 25 lõike 1 tõlgendamist. 2 Taotlus on esitatud Itaalia õiguse alusel asutatud äriühingu Società Italiana Lastre SpA (SIL) (edaspidi „SIL“) ja Prantsuse õiguse alusel asutatud äriühingu Agora SARL vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Prantsuse kohtute kohtualluvust lahendada garantiist tulenev nõue, mille Agora esitas SILi vastu, nende kahe äriühingu vastu esitatud vastutuse tuvastamise ja kahju hüvitamise hagi raames. Õiguslik raamistik Rahvusvaheline õigus Kohtualluvuse kokkuleppeid käsitlev 30. juuni 2005. aasta Haagi konventsioon 3 Kohtualluvuse kokkuleppeid käsitleva 30. juuni 2005. aasta Haagi konventsiooni, mis allkirjastati 1. aprillil 2009 ja mille sõlmimine kiideti Euroopa Liidu nimel heaks nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/887/EL (ELT 2014, L 353, lk 5), artikli 5 lõikes 1 on sätestatud: „Erandliku kohtualluvuse kokkuleppes nimetatud ühe osalisriigi kohus või kohtud on pädevad tegema otsuseid kokkuleppe kohaldamisalasse jäävates kohtuasjades, välja arvatud juhul, kui kokkulepe on kõnealuse riigi õiguse kohaselt tühine.“ Lugano II konventsioon 4 30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (edaspidi „Lugano II konventsioon“), mille sõlmimise on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 1), artiklis 1 on ette nähtud: „1. Käesolevat konventsiooni kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes iga liiki kohtutes. Seda ei kohaldata eelkõige maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes. […] 3. Käesoleva konventsiooni kohaldamisel peetakse mõistega „käesoleva konventsiooniga seotud riigid“ silmas mõnda käesolevas konventsioonis osalevat riiki või Euroopa Ühenduse liikmesriiki. Sellega võidakse silmas pidada ka Euroopa Ühendust.“ 5 Konventsiooni II jaotis „Kohtualluvus“ sisaldab muu hulgas konventsiooni 1. ja 2. jagu, mis hõlmavad vastavalt üldise kohtualluvuse norme ja valikulise kohtualluvuse norme. 6 Konventsiooni artikli 23 lõikes 1 on sätestatud: „Kui pooled, kellest ühe või mitme alaline elukoht on käesoleva konventsiooniga seotud riigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev käesoleva konventsiooniga seotud riigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti, on nimetatud kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas: a) kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, siis see kinnitatakse kirjalikult, või b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.“ Liidu õigus Brüsseli konventsioon 7 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud uute liikmesriikide ühinemist käsitlevate järgnevate konventsioonidega (edaspidi „Brüsseli konventsioon“), artiklis 17 oli ette nähtud: „Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on osalisriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev osalisriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud ainupädevad. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas: a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega või b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad. […] Kui kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkulepe on sõlmitud üksnes ühe lepinguosalise kasuks, jääb sellele lepinguosalisele õigus algatada menetlus igas konventsiooni kohaselt pädevas kohtus. […]“. Brüsseli I määrus 8 Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42; edaspidi „Brüsseli I määrus“) artikli 23 lõikes 1 oli sätestatud: „Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas: a) kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitatakse kirjalikult või b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.“ Brüsseli Ia määrus 9 Brüsseli Ia määruse põhjendused 4, 6, 15, 16 ja 18–20 on sõnastatud järgmiselt: „(4) […] Olulised on sätted, millega ühtlustatakse kollisiooninormid kohtualluvuse kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning tagatakse, et liikmesriigis tehtud kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine oleks kiire ja lihtne. […] (6) Selleks et saavutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste vaba liikumine, on vajalik ja asjakohane, et kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise eeskirju reguleeritaks liidu õigusaktiga, mis on siduv ja vahetult kohaldatav. […] (15) Kohtualluvuse eeskirjad peaksid olema hästi prognoositavad ning lähtuma põhimõttest, et tavaliselt on kohtualluvus seotud kostja alalise elukohaga. Seepärast peaks alati olema tagatud kohtualluvus kostja elukoha alusel, välja arvatud teatavatel täpselt määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. Selleks et ühiseeskirjad oleksid läbipaistvamad ja et vältida vastuolulist kohtualluvust, peab juriidilise isiku alaline asukoht olema autonoomselt kindlaks määratud. (16) Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele. Tihe seos peaks tagama õiguskindluse ja hoidma ära võimaluse, et kostja vastu esitatakse hagi liikmesriigi kohtusse, mida ta ei saanud mõistlikult ette näha. […] […] (18) Kindlustus-, tarbija- ja töölepingute puhul tuleks nõrgemat poolt kaitsta soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad. (19) Kui tegemist ei ole kindlustus-, tarbija- või töölepinguga, mille puhul on pädeva kohtu kindlaksmääramise vabadus piiratud, tuleks austada poolte lepinguvabadust, kui käesolevas määruses sätestatud erandliku kohtualluvuse alustest ei tulene teisiti. (20) Kui tõusetub küsimus, kas liikmesriigi kohtu või kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on sisu poolest tühine, tuleks kõnealune küsimus otsustada kokkuleppes määratud kohtu või kohtute asukoha liikmesriigi õiguse, sealhulgas kõnealuse liikmesriigi kollisiooninormide alusel.“ 10 Määruse artiklis 1 on sätestatud: „1. Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii). 2. Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes: a) füüsiliste isikute perekonnaseis või õigus- ja teovõime, abielusuhtest või suhtele kohaldatava õiguse kohaselt abielule sarnase toimega suhtest tulenevad varalised õigused; b) pankrotimenetlus, maksejõuetute äriühingute või muude juriidiliste isikute likvideerimismenetlus, kohtumenetlus, kompromissi tegemine ja muude sellised menetlused; c) sotsiaalkindlustus; d) vahekohtumenetlus; e) perekonna-, sugulus-, abielu- või hõimlussuhetest tulenevad ülalpidamiskohustused; f) testamendid ja pärimine, sealhulgas surma tagajärjel tekkivad ülalpidamiskohustused.“ 11 Määruse II peatükk „Kohtualluvus“ sisaldab muu hulgas 1.–5. ja 7. jagu, mille pealkirjad on vastavalt „Üldsätted“, „Valikuline kohtualluvus“, „Kohtualluvus kindlustusasjade puhul“, „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“, „Kohtualluvus töölepingute puhul“ ja „Kokkuleppest tulenev kohtualluvus“. 12 Määruse II peatüki 3. jaos asuvas artiklis 15 on ette nähtud: „Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, […] 2) millega võimaldatakse kindlustusvõtjal, kindlustatul või soodustatud isikul algatada menetlus käesolevas jaos nimetamata kohtutes; […]“. 13 Brüsseli Ia määruse II peatüki 4. jaos asuvas artiklis 19 on sätestatud: „Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel: […] 2) mis võimaldab tarbijal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes, või […]“. 14 Määruse II peatüki 5. jaos asuv artikkel 23 on sõnastatud järgmiselt: „Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel, […] 2) mis võimaldab töötajal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes.“ 15 Määruse II peatüki 7. jaos asuvas artiklis 25 on sätestatud: „1. Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Kohtualluvus on erandlik, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kas: a) kirjalikult või suuliselt kirjaliku kinnitusega; b) vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või c) rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad. […] 4. Usaldusühingu (trust) asutamise kokkuleppe või dokumendi sätetel, millega pädevus kindlaks määratakse, ei ole õigusjõudu, kui need on vastuolus artikliga 15, 19 või 23, või kui on välistatud kohtute pädevus, kellele asi allub erandlikult artikli 24 kohaselt. […]“. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused 16 Agora sõlmis kahe füüsilisest isikust arendaja tellitud ehitustöö teostamiseks SILiga kattepaneelide tarnimise lepingu. 17 See tarneleping sisaldas kohtualluvuse kokkulepet (edaspidi „kõnealune kohtualluvuse kokkulepe“), milles oli ette nähtud, et „[k]õik käesolevast lepingust tulenevad või käesoleva lepinguga seotud vaidlused kuuluvad Brescia [(Itaalia)] esimese astme kohtu pädevusse. [SIL] jätab endale õiguse pöörduda ostja vastu mis tahes muusse pädevasse kohtusse Itaalias või välismaal“. 18 Pärast seda, kui arendajad olid tuvastanud rikkumisi kõnealuse ehitustöö tegemisel, esitasid nad 2019. aasta novembris ja 2020. aasta jaanuaris tribunal de grande instance de Rennes’ile (Rennes’i esimese astme kohus, Prantsusmaa) muu hulgas Agora ja SILi vastu hagi vastutuse tuvastamise ja kahju hüvitamise nõudes. 19 Agora esitas SILi vastu garantiist tuleneva nõude. Kõnealuse kohtualluvuse kokkuleppe alusel esitas SIL garantiinõudele vastuväite, et see ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Prantsusmaa kohtule. 20 Tribunal de grande instance de Rennes (Rennes’i esimese astme kohus) lükkas 11. veebruari 2021. aasta määruses kohtualluvuse puudumise vastuväite tagasi. SIL esitas selle otsuse peale kaebuse apellatsioonikohtule. 21 Cour d’appel de Rennes (Rennes’i apellatsioonikohus, Prantsusmaa) jättis 4. novembri 2021. aasta otsusega selle kohtumääruse muutmata, analüüsimata vaidlusaluse kohtualluvuse tingimuse kehtivust Itaalia õiguse järgi, sest leidis, et kõnealune kohtualluvuse kokkulepe on õigusvastane, kuna see andis SILile nende kohtute valikul, mille poole pöörduda, suurema valikuvõimaluse kui Agorale, kuid selles ei ole täpsustatud objektiivseid tegureid, mille põhjal on pooled kokku leppinud selles, kuidas teha kindlaks kohus, mille poole võib pöörduda, mistõttu andis see tingimus SILile valikuvabaduse, mis on vastuolus prognoositavuse eesmärgiga, millele kohtualluvuse tingimused peaksid vastama. 22 SIL esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (Prantsusmaa kassatsioonikohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. SIL väidab, et Cour d’appel de Rennes (Rennes’i apellatsioonikohus) rikkus Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1, sest kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust tuleb hinnata selle liikmesriigi õiguse alusel, mille kohtud on selle kokkuleppe alusel kindlaks määratud, ja seega käesoleval juhul Itaalia õiguse, mitte Prantsuse õiguse alusel. 23 Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline on Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimese lause täpne ulatus, kuna selles sättes on sisuliselt ette nähtud, et kohtualluvuse kokkuleppel peab üldjuhul olema toime, välja arvatud juhul, kui see on „sisulise kehtivuse poolest [selle liikmesriigi õiguse kohaselt, mille kohtud on selles kokkuleppes kindlaks määratud,] tühine“. 24 Käesoleval juhul tekib kõigepealt küsimus, kas sellise kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust, mis on vaidlustatud väidetava ebatäpsuse või tasakaalustamatuse tõttu, peab kontrollima Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikest 1 tulenevate autonoomsete kriteeriumide ning selle määrusega taotletavate prognoositavuse ja õiguskindluse eesmärkide põhjal või tuleb seda analüüsida kriteeriumide põhjal, mis võivad kaasa tuua selle, et kokkulepe on „sisulise kehtivuse poolest tühine“, mistõttu tuleb kehtivust vastavalt artikli 25 lõike 1 esimesele lausele hinnata kokkuleppes kindlaks määratud kohtu liikmesriigi õiguse alusel. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige teada, kas mõistet „sisulise kehtivuse poolest tühine“ tuleb tõlgendada kitsalt nii, et need tühisuse alused piirduvad pettuse, eksimuse, kelmuse, vägivalla ja teovõimetusega. 25 Seejärel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, et juhul kui sellise kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust, mis on vaidlustatud väidetava ebatäpsuse või tasakaalustamatuse tõttu, peab kontrollima Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikest 1 tulenevate autonoomsete kriteeriumide ning selle määrusega taotletavate prognoositavuse ja õiguskindluse eesmärkide põhjal, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et kehtiv on kohtualluvuse kokkulepe, mis kohustab ühte pooltest pöörduma ainult selles kokkuleppes kindlaks määratud kohtusse, samas kui see lubab teisel poolel lisaks sellele kohtule pöörduda ka mis tahes muu pädeva kohtu poole. 26 Lõpuks, kui sellise kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust, mis on vaidlustatud selle väidetava tasakaalustamatuse tõttu, tuleb kontrollida kokkuleppe „sisulise“ tühisuse aluseid puudutavate kriteeriumide põhjal nimetatud sätte tähenduses, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millist riigisisest õigust tuleb kohaldada hindamaks selle kokkuleppe kehtivust, kui kokkulepe võimaldab ühel poolel pöörduda mitme riigi kohtutesse ja kui see pool ei ole kohtusse pöördumise ajaks veel valikut teinud. 27 Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. Kas asümmeetrilise kohtualluvuse tingimuse puhul, mis annab ainult ühele poolele võimaluse valida kohus, mis on vastavalt üldnormidele pädev ja mida ei ole selles tingimuses nimetatud, kui teine pool väidab, et see tingimus on selle ebamäärasuse ja/või tasakaalustamatuse tõttu õigusvastane, tuleb see küsimus lahendada, arvestades Brüsseli Ia määruse artikli 25 [lõikest] 1 tulenevaid autonoomseid norme ning selle määrusega taotletavat ettenähtavuse ja õiguskindluse eesmärki, või tuleb see lahendada selles tingimuses määratud liikmesriigi õiguse alusel[?] Teisisõnu, kas see küsimus puudutab selle määruse tähenduses tingimuse sisulist kehtivust? Kas tuleb hoopis asuda seisukohale, et lepingutingimuse sisulise kehtivuse tingimusi tuleb tõlgendada kitsendavalt ja nii, et need viitavad üksnes tühisuse sisulistele alustele ning eelkõige pettusele, eksimusele, ebaausale käitumisele, vägivallale ja teovõimetusele? 2. Kui küsimus lepingutingimuse ebamäärasuse või tasakaalustamatuse kohta tuleb lahendada, lähtudes autonoomsetest normidest, siis kas Brüsseli Ia määruse artikli 25 [lõiget] 1 tuleb tõlgendada nii, et lepingutingimust, mis lubab ühel poolel pöörduda ainult ühte kohtusse, kuid teisel poolel lisaks sellele kohtule ka igasse teise üldnormide kohaselt pädevasse kohtusse, tuleb kohaldada, või nii, et seda ei tule kohaldada? 3. Kui lepingutingimuse asümmeetria puudutab sisulist tingimust, siis kuidas tuleks tõlgendada seda määrust ja eelkõige viidet määratud kohtu asukohariigi õigusele, kui lepingutingimuses on määratud mitu kohut või kui lepingutingimuses on määratud üks kohus, jättes samas ühele poolele võimaluse valida teine kohus, ja kui see valik ei ole kohtusse pöördumise päevaks veel tehtud: – kas kohaldatav riigisisene õigus on ainukese sõnaselgelt määratud kohtu õigus, sõltumata sellest, et ka teiste kohtute poole on võimalik pöörduda; – kui määratud on mitu kohut, siis kas on võimalik lähtuda selle kohtu õigusest, mille poole tegelikult pöörduti; – kas lõpuks, arvestades Brüsseli Ia määruse põhjendust [20], tuleb viidet määratud liikmesriigi õigusele mõista nii, et see viitab selle riigi materiaalõigus- või kollisiooninormidele?“ Eelotsuse küsimuste analüüs Esimene küsimus 28 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb väiteid, et see kokkulepe on ebatäpne või tasakaalustamata, analüüsida kriteeriumide põhjal, mis võivad kaasa tuua selle, et kokkulepe on „sisulise kehtivuse poolest tühine“, nagu need kriteeriumid on määratletud liikmesriikide õiguses vastavalt sellele sättele, või tuleb neid väiteid analüüsida iseseisvate kriteeriumide alusel, mis tulenevad sellest artiklist. 29 Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud, et „[k]ui pooled […] on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine“. 30 Brüsseli Ia määruses ei ole määratletud mõistet „sisulise kehtivuse poolest tühine“ ega viidatud selle mõiste määratlemiseks liikmesriikide õigusele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõtte nõuetest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi sõnastuse tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customs (süüstamata isik), C‑279/19, EU:C:2021:473, punkt 23, ja 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus AFAÏA, C‑228/23, EU:C:2024:829, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). 31 Esimesena tuleb nentida, et vastavalt selle harilikule tähendusele tavakeeles kasutatakse väljendit „sisuline“ kohtuotsustes ja menetlusdokumentides teavitamiseks, et pärast pädevuse, vormi ja vastuvõetavuse küsimuste analüüsimist käsitleb kohus menetluse eset ennast puudutavaid küsimusi, see tähendab faktilisi või õiguslikke küsimusi, mille kohus peab poolte taotlusel lahendama. 32 Samas tuleb märkida, et kuivõrd Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimeses lauses on ette nähtud, et kohtud, mille suhtes on pooled kokku leppinud, et need on pädevad konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks, on pädevad, „välja arvatud juhul“, kui kohtualluvuse kokkulepe on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt „sisulise kehtivuse poolest tühine“, nähakse selle sättega ette ainult kollisiooninorm. Nimetatud sättes on seega täpsustatud, milline riigisisene õigus on kohaldatav küsimuses, kas vaatamata asjaolule, et kõik selles artiklis ette nähtud kehtivuse tingimused on täidetud, on selline kokkulepe muudel riigisisesest õigusest tulenevatel alustel tühine. 33 Teisena, mis puudutab Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimese lause konteksti, siis tuleb tõdeda, et selle määruse põhjendus 20 on sõnastatud selle sättega analoogselt, sest selles on märgitud, et „[k]ui tõusetub küsimus, kas liikmesriigi kohtu või kohtute kasuks sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe on sisu poolest tühine, tuleks kõnealune küsimus otsustada kokkuleppes määratud kohtu või kohtute asukoha liikmesriigi õiguse […] alusel“. 34 Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb Brüsseli Ia määruse artikli 25 sätteid tõlgendada seal sätestatud tingimuste osas kitsalt, kuna see säte teeb erandi nii määruse artiklis 4 sätestatud reeglist, et üldjuhul määratakse kohtualluvus kindlaks kostja elukoha järgi, kui ka reeglist, et valikulise kohtualluvuse alused on sätestatud määruse artiklites 7–9 (vt selle kohta 8. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Saey Home & Garden, C‑64/17, EU:C:2018:173, punkt 24). 35 Tuleb aga märkida, et lisaks viitele mõistele „sisulise kehtivuse poolest tühine“ näeb Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 1 ette kohtualluvuse kokkulepetele omased kehtivuse tingimused nii sisuliste tingimuste, nimelt sõnastuses, et „pooled […] on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud“, kui ka vorminõuete osas. 36 Järelikult tuleb tõdeda, et see mõiste viitab lepingu tühisuse üldistele alustele, st eelkõige puudustele tahteavalduses, nagu eksimus, ebaaus käitumine või vägivald, ja teovõimetusele, mis on alused, mida erinevalt kohtualluvuse kokkulepetele omastest kehtivuse tingimustest ei reguleeri Brüsseli Ia määrus, vaid selle liikmesriigi õigus, mille kohtud on kindlaks määratud. 37 Kolmandana on Brüsseli Ia määrusega taotletavate eesmärkidega kooskõlas see, kui tõlgendada kohtualluvuse kokkuleppe „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ mõistet nii, et sellega peetakse silmas üksnes kokkuleppe tühisust vastavalt lepingu üldistele tühisuse alustele, mis kehtivad kokkuleppes kindlaks määratud kohtu riigisiseses õiguses. 38 Nimelt, nagu nähtub eelkõige Brüsseli Ia määruse põhjendustest 4, 6, 15 ja 16, on selle määruse eesmärk ühtlustada siduva ja vahetult kohaldatava liidu õigusaktiga kollisiooninormid kohtualluvuse kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Samuti nähtub sellest, et liidu seadusandja soovis vastu võtta hästi prognoositavad ja läbipaistvad kohtualluvuse eeskirjad, et tugevdada õiguskindlust ja aidata kaasa nõuetekohasele õigusemõistmisele. 39 Euroopa Kohus on aga korduvalt otsustanud, et nende eesmärkide, eelkõige õiguskindlusega seotud eesmärkide edendamiseks tuleb tugevdada liidus elavate isikute õiguslikku kaitset, võimaldades korraga nii hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võidakse kaevata. Selles kontekstis nõuab õiguskindluse eesmärk, et liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, saaks hõlpsasti lahendada kohtuasja talle allumise küsimuse ilma kohustuseta asuda seda asja sisuliselt läbi vaatama (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus FTI Touristik (välismaine element), C‑774/22, EU:C:2024:646, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). 40 Neljandana on käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 36 esitatud tõlgendus kooskõlas Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 kujunemislooga. Nimelt rõhutas Euroopa Komisjon Brüsseli Ia määruse aluseks oleva ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (KOM(2010) 748 (lõplik)) seletuskirjas 9. leheküljel, et Brüsseli I määruse artikli 23 muudatusega, millest sai hiljem Brüsseli Ia määruse artikkel 25, sooviti kehtestada „kohtualluvuse kokkulepete põhjendatuse valdkonnas ühtlustatud kollisiooninorm, mis tagab seega selles küsimuses sarnase otsuse, olenemata sellest, millise kohtu poole on pöördutud, […] mis vastab kohtualluvuse kokkuleppeid käsitlevas Haagi [30. juuni 2005. aasta] konventsioonis ette nähtud lahendustele“. 41 Käesoleval juhul puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlus küsimust, kas kõnealuse kohtualluvuse kokkuleppe väidetav ebatäpsus või tasakaalustamatus võib kujutada endast „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ alust Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimese lause tähenduses, mille olemasolu tuleb analüüsida selles kokkuleppes kindlaks määratud kohtu riigisisese õiguse alusel, või tuleb selle olemasolu hinnata nimetatud artiklist tulenevatest autonoomsetest kriteeriumidest lähtudes. 42 Mis puudutab esimesena selle hindamist, kas kohtualluvuse kokkulepe on piisavalt täpne selleks, et määrata kindlaks pooltevahelisest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks liikmesriigi kohus või kohtud, siis tuleb meelde tuletada, et Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõigu esimest lauset ja Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 1 esimest lauset käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et nendes sätetes kasutatud sõnu „on kokku leppinud“ ei saa tõlgendada nii, et need nõuavad, et selline klausel oleks sõnastatud nii, et pädevat kohut on võimalik kindlaks teha ainuüksi selle sõnastuse põhjal. Nimelt piisab sellest, kui klauslis on nimetatud need objektiivsed tegurid, mille põhjal on pooled kokku leppinud nende vahel tekkinud või tekkida võivate vaidluste lahendamiseks pädevad kohtud. Neid tegureid, mis peavad olema piisavalt täpsed, et kohtul, kelle poole on pöördutud, oleks võimalik kindlaks teha, kas asja arutamine kuulub tema alluvusse, võib vajaduse korral täpsustada kohtu poolt hinnatavale olukorrale omaste asjaoludega (9. novembri 2000. aasta kohtuotsus Coreck, C‑387/98, EU:C:2000:606, punkt 15, ja 7. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hőszig, C‑222/15, EU:C:2016:525, punkt 43). 43 Lisaks on Euroopa Kohus sisuliselt otsustanud, et Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõigu esimene lause sisaldab kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise hõlbustamiseks täpsuse nõuet, millele kohtualluvuse kokkulepe peab vastama (vt selle kohta 9. novembri 2000. aasta kohtuotsus Coreck, C‑387/98, EU:C:2000:606, punkt 17). 44 Sellest järeldub, et Brüsseli konventsiooni artikli 17 esimese lõigu esimese lause ja Brüsseli I määruse artikli 23 lõike 1 esimese lause kohaselt sisaldab tingimus, mille kohaselt pooled „on kokku leppinud“ osalisriigi või liikmesriigi kohtu või kohtute osas, selle kehtivuseks täpsuse nõuet. 45 Kuna aga Brüsseli Ia määruse artikkel 25, mis selle määruse III lisas oleva tabeli kohaselt vastab Brüsseli I määruse artiklile 23, sisaldab samuti sõnu „on kokku leppinud“, on see kohtupraktika ülekantav Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikele 1 (vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Maersk ja Mapfre España, C‑345/22–C‑347/22, EU:C:2024:349, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu viimati nimetatud sätte kohaselt peab kohtualluvuse kokkuleppes selle kehtivuseks olema eelkõige piisavalt täpselt kindlaks määratud objektiivsed tegurid, mille põhjal on pooled kokku leppinud kohtus või kohtutes, kellele nad kavatsevad nendevahelisi tekkinud või tekkida võivaid vaidlusi lahendada anda. 46 Lisaks aitab täpsuse nõude kehtestamine kindlasti kaasa Brüsseli Ia määruse põhjendustes 15 ja 16 sätestatud prognoositavuse, läbipaistvuse ja õiguskindluse eesmärkide saavutamisele. 47 Järelikult ei tule täpsuse nõuet, millest sõltub kohtualluvuse kokkuleppe kehtivus, analüüsida mitte „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ alustega seotud kriteeriumide põhjal Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimese lause tähenduses, vaid autonoomsete kriteeriumide alusel, mis tulenevad artiklist 25, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus. 48 Teisena, mis puudutab kohtualluvuse kokkuleppe väidetava tasakaalustamatuse hindamist, siis tuleb märkida, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 4 kohaselt ei ole kohtualluvuse kokkulepetel mõju eelkõige juhul, kui need ei vasta selle määruse artiklites 15, 19 või 23 sätestatud kehtivuse tingimustele. Viimati nimetatud artiklitest tuleneb aga, et kehtiv on kohtualluvuse kokkulepe, mis võimaldab kindlustus-, tarbija- või töölepingu nõrgemal poolel pöörduda muudesse kohtutesse kui need, kes on üldjuhul pädevad nimetatud määruse II peatüki 3.–5. jao alusel, kuhu vastavalt kuuluvad nimetatud artiklid. Seevastu on artikli 25 lõike 4 järgi selline kokkulepe tühine, kui selles on ette nähtud erand kohtualluvusest kindlustusandja, tarbija lepingupartneri või tööandja kasuks. 49 Nagu nähtub sisuliselt Brüsseli Ia määruse põhjendusest 18, iseloomustab kindlustus-, tarbija- ja töölepinguid teatav tasakaalustamatus poolte vahel, mida selle määruse artiklite 15, 19 ja 23 sätetega on soovitud korrigeerida nii, et nõrgemal poolel oleks võimalik kasutada enda huvide seisukohalt soodsamaid kohtualluvuse eeskirju kui üldised eeskirjad (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus FTI Touristik (välismaine element), C‑774/22, EU:C:2024:646, punkt 44). 50 Seega, mis puudutab neid lepinguid, siis Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõige 4 koostoimes artiklitega 15, 19 ja 23 reguleerib sõnaselgelt juhtumeid, mil tasakaalustamata kohtualluvuse kokkulepe on kehtiv, ja juhtumeid, mil see ei ole kehtiv. 51 Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust selle väidetava tasakaalustamatuse seisukohast ei tule analüüsida mitte „sisulise kehtivuse poolest tühisuse“ alustega seotud kriteeriumide põhjal Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimese lause tähenduses, vaid autonoomsete kriteeriumide alusel, mis tulenevad artiklist 25, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus. 52 Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla asjaolu, et Brüsseli konventsiooni artikkel 17 nägi ette, et „kui kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkulepe on sõlmitud üksnes ühe lepinguosalise kasuks, jääb sellele lepinguosalisele õigus algatada menetlus igas konventsiooni kohaselt pädevas kohtus“, ning tunnistab seega kaudselt kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust, hoolimata selle tasakaalustamatusest. Brüsseli I määruse artikkel 23 ega Brüsseli Ia määruse artikkel 25 ei sisalda küll samaväärset reeglit sellise tasakaalustamata kokkuleppe kehtivuse kohta. Samas piisab, kui märkida, nagu seda tegi ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et Brüsseli I määruse aluseks oleva komisjoni ettepaneku võtta vastu nõukogu määrus (EÜ) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (COM(1999) 348 (lõplik), lk 19) seletuskirjast nähtub, et selle eeskirja kaotamise eesmärk ei kajastanud midagi muud kui liidu seadusandja valikut „kinnitada, et kohtualluvus, mis on antud kohtualluvuse kokkuleppega, on erandlik kohtualluvus […], võimaldades pooltel kokku leppida, et see kohtualluvus ei ole erandlik, ning see paindlikkus on õigustatud poolte tahtevabaduse austamisega“. 53 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel ei tule väiteid, et see kokkulepe on ebatäpne või tasakaalustamata, analüüsida mitte kriteeriumide põhjal, mis võivad kaasa tuua selle, et kokkulepe on „sisulise kehtivuse poolest tühine“, nagu need kriteeriumid on määratletud liikmesriikide õiguses vastavalt sellele sättele, vaid neid tuleb analüüsida sellest artiklist tulenevate iseseisvate kriteeriumide alusel. Teine küsimus 54 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kehtiv on kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt saab üks selle kokkuleppe pooltest pöörduda üksnes kokkuleppes kindlaks määratud kohtusse, samas kui see võimaldab teisel poolel lisaks sellele kohtule pöörduda ka mis tahes muu pädeva kohtu poole. 55 Esimesena, kuivõrd käesoleval juhul näib kõnealune kohtualluvuse kokkulepe võimaldavat SILil pöörduda eri riikide kohtutesse, sest kokkuleppes on ette nähtud, et see äriühing jätab endale õiguse pöörduda „muusse pädevasse kohtusse Itaalias või välismaal“, siis tuleb märkida, et kuigi Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 esimese lause sõnastus viitab „liikmesriigi“ kohtutele, ei saa seda sätet siiski tõlgendada nii, et pooled peavad tingimata kindlaks määrama ühe ja sama liikmesriigi kohtud. 56 Nimelt läheks sellise piirangu kehtestamine vastuollu poolte tahtevabadusega, mida – nagu nähtub Brüsseli Ia määruse põhjendusest 19 – tuleb järgida, välja arvatud esiteks erandid, mis on ette nähtud selle määruse artikli 25 lõikes 4 koostoimes artiklitega 15, 19 ja 23 kindlustus-, tarbija- ja töölepingute valdkonnas, kus kohtualluvuse kokkulepped võivad selle määrusega kehtestatud kohtualluvuse eeskirjadest kõrvale kalduda üksnes piiratud ulatuses, ja teiseks kohtutele antud erandlik kohtualluvus vastavalt artikli 25 lõikele 4 koostoimes sama määruse artikliga 24. 57 Lisaks kinnitab Brüsseli Ia määruse II peatüki sätete alusel kohtualluvuse andmine kohtutele asjaolu, et teatud olukordades võivad pooled pöörduda mitme liikmesriigi kohtutesse. Nimelt tuleneb selle määruse artikli 4 lõikest 1 ja artikli 5 lõikest 1 koostoimes selle määruse artiklitega 7 ja 8, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi mitte ainult selle liikmesriigi kohtusse, vaid ka teise liikmesriigi kohtusse, eelkõige juhul, kui asjaomase lepingulise kohustuse täitmise koht, kahju tekitanud juhtumi toimumise koht või ka teise kostja alaline elukoht on teises liikmesriigis. 58 Seega ei saa käesoleval juhul kõnealuse kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 alusel kahtluse alla seada asjaolu tõttu, et see kokkulepe lubab ühel poolel pöörduda erinevate liikmesriikide või erinevate osalisriikide kohtutesse Lugano II konventsiooni artikli 23 lõike 1 esimese lause tähenduses koostoimes selle artikli 1 lõikega 3. 59 Teisena tuleb märkida, et kohtualluvuse kokkulepe, milles määratakse piisavalt täpselt kindlaks liikmesriikide kohtud või Lugano II konventsiooni osalisriikide kohtud, kuhu võib pöörduda, st ühelt poolt konkreetne kohus ja teiselt poolt teised kohtud, kes on pädevad Brüsseli Ia määruse II peatüki 1. ja 2. jao ning selle konventsiooni II jaotise 1. ja 2. jao sätete alusel, vastab selle määruse artikli 25 lõikest 1 tulenevale täpsuse nõudele ning selle määruse põhjendustes 15 ja 16 nimetatud prognoositavuse, läbipaistvuse ja õiguskindluse eesmärkidele. Nimelt on see tegelikult viide samas määruses ja konventsioonis kohtualluvuse osas ette nähtud üldistele eeskirjadele. 60 Samas tuleb täpsustada, et kui kõnealust kohtualluvuse kokkulepet tuleb osas, milles seal on sõnastus „muusse pädevasse kohtusse […] välismaal“, tõlgendada nii, et sellega määratakse kindlaks ka üks või mitu kohut ühes või mitmes riigis, mis ei ole liidu liikmed ega Lugano II konventsiooni osalised, siis oleks see sel juhul vastuolus Brüsseli Ia määrusega. Nimelt eiraks see kohtualluvuse kokkulepe sellisel juhul prognoositavuse, läbipaistvuse ja õiguskindluse eesmärke, mida on nimetatud selle määruse põhjendustes 15 ja 16, sest liidu õigus üksi ei võimalda kindlaks määrata kohtualluvuse järgi pädevaid kohtuid, kuna selline kindlaksmääramine võib olenevalt olukorrast sõltuda kolmandate riikide rahvusvahelise eraõiguse normide kohaldamisest. 61 Niisugusel juhul esineb aga suurem oht, et tekivad kohtualluvuse konfliktid, mis kahjustavad õiguskindlust, sest nende riigisiseste õigusnormide kohaldamine võib viia vastakate lahendusteni (vt selle kohta 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Inkreal, C‑566/22, EU:C:2024:123, punkt 31). 62 Järelikult vastab kõnealune kohtualluvuse kokkulepe käesoleva kohtuotsuse punktis 42 viidatud kohtupraktikat arvestades täpsuse nõudele üksnes siis, kui seda saab tõlgendada nii, et sellega määratakse pooltevaheliste vaidluste lahendamiseks Brescia esimese astme kohus ja liikmesriikide või Lugano II konventsiooni osalisriikide pädevad kohtud. 63 Kolmandana, mis puudutab sellise kohtualluvuse kokkuleppe kehtivust, mis annab ühele poolele rohkem õigusi kui teisele, siis tuleb asuda seisukohale, et välja arvatud Brüsseli Ia määrusega sõnaselgelt keelatud juhtudel, ei saa sellise kokkuleppe tasakaalustamatus seada kahtluse alla selle kehtivust määruse artiklis 25 ette nähtud nõuete järgi. 64 Nimelt põhinevad nii Brüsseli Ia määruse artikkel 25 kui ka Brüsseli konventsioon ja Brüsseli I määrus poolte tahtevabaduse põhimõttel (vt selle kohta 9. novembri 2000. aasta kohtuotsus Coreck, C‑387/98, EU:C:2000:606, punkt 14; 7. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Refcomp, C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 26, ja 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus DelayFix, C‑519/19, EU:C:2020:933, punkt 38). Kuid nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 56, tuleb Brüsseli Ia määruse põhjendusest 19 tuletada, et liidu seadusandja soovis selle põhimõtte järgimist eelistada, mistõttu peab lähtuma poolte tahtest, mille puhul kehtivad küll erandid, mis on ette nähtud määruse artikli 25 lõikes 4 koostoimes artiklitega 15, 19, 23 ja 24. Ühtlasi, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 48–50, siis artiklid 15, 19 ja 23, millele viitab artikli 25 lõige 4, lubavad sõnaselgelt sõlmida sellise kohtualluvuse kokkuleppe, mis ei ole tasakaalustatud ja soodustab kindlustus-, tarbija- või töölepingu nõrgemat poolt. Seega ei muuda kokkuleppe tasakaalustamatus seda õigusvastaseks, kui pooled on sellega vabatahtlikult nõustunud. 65 Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei näi käesoleval juhul kõnealune kohtualluvuse kokkulepe olevat vastuolus Brüsseli Ia määruse artiklitega 15, 19 või 23 ega kalduvat kõrvale erandlikust kohtualluvusest selle määruse artikli 24 järgi, mistõttu ei ole see kokkulepe vaatamata tasakaalustamatusele vastuolus määruse artikliga 25. 66 Igal juhul tuleneb Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõike 1 teisest lausest, et kohtualluvuse kokkuleppes kindlaks määratud kohtu alluvus on erandlik üksnes juhul, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Järelikult ei ole asjaolu, et kõnealuse kohtualluvuse kokkuleppe kohaselt on ainult Agorale siduv Brescia esimese astme kohtule antud erandlik kohtualluvus, iseenesest artikliga 25 vastuolus. 67 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 25 lõikeid 1 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et kehtiv on kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt saab üks selle kokkuleppe pooltest pöörduda üksnes kokkuleppes kindlaks määratud kohtusse, samas kui see võimaldab teisel poolel lisaks sellele kohtule pöörduda ka mis tahes muu pädeva kohtu poole, kui esiteks on kokkuleppes kindlaks määratud ühe või mitme sellise riigi kohtud, mis on kas liidu liikmesriigid või Lugano II konventsiooni osalised, teiseks on selles kindlaks määratud piisavalt täpsed objektiivsed tegurid, mis võimaldavad kohtul, kelle poole on pöördutud, kindlaks teha, kas asja arutamine kuulub tema alluvusse, ning kolmandaks ei ole see vastuolus nimetatud määruse artiklitega 15, 19 või 23 ega kaldu kõrvale määruse artikli 24 kohasest erandlikust kohtualluvusest. Kolmas küsimus 68 Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata. Kohtukulud 69 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: 1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 25 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel ei tule väiteid, et see kokkulepe on ebatäpne või tasakaalustamata, analüüsida mitte kriteeriumide põhjal, mis võivad kaasa tuua selle, et kokkulepe on „sisulise kehtivuse poolest tühine“, nagu need kriteeriumid on määratletud liikmesriikide õiguses vastavalt sellele sättele, vaid neid tuleb analüüsida sellest artiklist tulenevate iseseisvate kriteeriumide alusel. 2. Määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikeid 1 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et kehtiv on kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt saab üks selle kokkuleppe pooltest pöörduda üksnes kokkuleppes kindlaks määratud kohtusse, samas kui see võimaldab teisel poolel lisaks sellele kohtule pöörduda ka mis tahes muu pädeva kohtu poole, kui esiteks on kokkuleppes kindlaks määratud ühe või mitme sellise riigi kohtud, mis on kas Euroopa Liidu liikmesriigid või 30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (mille sõlmimine on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ) osalised, teiseks on selles kindlaks määratud piisavalt täpsed objektiivsed tegurid, mis võimaldavad kohtul, kelle poole on pöördutud, kindlaks teha, kas asja arutamine kuulub tema alluvusse, ning kolmandaks ei ole see vastuolus nimetatud määruse artiklitega 15, 19 või 23 ega kaldu kõrvale määruse artikli 24 kohasest erandlikust kohtualluvusest. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.