C-753/23

EUROOPA KOHTU OTSUS (kümnes koda) 27. veebruar 2025 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Ajutine kaitse põgenike massilise sissevoolu korral – Direktiiv 2001/55/EÜ – Artiklid 8 ja 11 – Rakendusotsus (EL) 2022/382 – Mitmes liikmesriigis järjestikku esitatud elamisloataotlused ajutise kaitse saamiseks – Korduva taotluse läbivaatamine – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile Kohtuasjas C‑753/23 [Krasiliva] ( i ), mille ese on ELTL artikli 267 alusel Nejvyšší správní soudi (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) 30. novembri 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 7. detsembril 2023, menetluses A. N. versus Ministerstvo vnitra, EUROOPA KOHUS (kümnes koda), koosseisus: koja president D. Gratsias, neljanda koja president I. Jarukaitis ja kohtunik Z. Csehi (ettekandja), kohtujurist: M. Szpunar, kohtusekretär: A. Calot Escobar, arvestades kirjalikku menetlust, arvestades seisukohti, mille esitasid: – Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, A. Edelmannová ja J. Vláčil, – Kreeka valitsus, esindajad: G. Karipsiadis ja T. Papadopoulou, – Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma, A. Katsimerou ja M. Salyková, arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta, on teinud järgmise kohtuotsuse 1 Eelotsusetaotlusega palutakse tõlgendada nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (EÜT 2001, L 212, lk 12; ELT eriväljaanne 19/04, lk 162) artikli 8 lõiget 1 ja artiklit 11 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47. 2 Taotlus on esitatud Ukraina kodaniku A. N‑i ja Ministerstvo vnitra (Tšehhi Vabariigi siseministeerium) vahelises kohtuvaidluses elamisloa andmise üle direktiiviga 2001/55 ette nähtud ajutise kaitse raames. Õiguslik raamistik Liidu õigus Direktiiv 2001/55 3 Direktiivi 2001/55 artiklis 1 on sätestatud: „Käesoleva direktiivi eesmärk on määrata kindlaks miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks selliste ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, ning tasakaalustada liikmesriikide jõupingutusi nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel.“ 4 Direktiivi artikli 5 lõigetes 1–3 on ette nähtud: „1. Ümberasustatud isikute massilise sissevoolu olemasolu määratakse kindlaks [Euroopa Liidu N]õukogu otsusega, mille ta teeb kvalifitseeritud häälteenamusega [Euroopa K]omisjoni ettepanekul, kes vaatab läbi ka iga liikmesriigi taotluse nõukogule ettepaneku tegemise kohta. 2. Komisjoni ettepanek sisaldab vähemalt järgmisi andmeid: a) konkreetsete isikurühmade kirjeldus, kelle suhtes ajutist kaitset kohaldatakse; b) ajutise kaitse jõustumise kuupäev; c) hinnang ümberasustatud isikute liikumise ulatuse kohta. 3. Nõukogu otsusega nähakse selles osutatud ümberasustatud isikutele ette käesoleva direktiivi sätetele vastav ajutine kaitse kõikides liikmesriikides. Otsus sisaldab vähemalt järgmisi andmeid: a) konkreetsete isikurühmade kirjeldus, kelle suhtes ajutist kaitset kohaldatakse; b) ajutise kaitse jõustumise kuupäev; c) liikmesriikidelt saadud andmed võimalike vastuvõtumahtude kohta; d) komisjonilt, [ÜRO Pagulaste Ülemvolinikult (HCR)] ja teistelt asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saadud teave.“ 5 Direktiivi artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt: „1. Liikmesriigid võtavad vastu vajalikud meetmed, et anda ajutist kaitset saavatele isikutele kogu kaitsetähtajaks elamisload. Selleks antakse välja dokumendid või muud samaväärsed tõendid. 2. Olenemata lõikes 1 osutatud elamislubade kehtivusajast ei tohi liikmesriigid ajutist kaitset saavaid isikuid kohelda ebasoodsamalt, kui on ette nähtud artiklitega 9–16. 3. Vajaduse korral teevad liikmesriigid ajutise kaitse eesmärgil nende territooriumile vastu võetavatele isikutele kättesaadavaks kõik abinõud vajalike viisade, sh transiidiviisade saamiseks. Olukorra kiireloomulisuse tõttu tuleb vorminõudeid vähendada miinimumini. Viisad peaksid olema tasuta või minimaalse hinnaga.“ 6 Direktiivi artiklis 11 on sätestatud: „Liikmesriik võtab tema territooriumil ajutist kaitset saava isiku tagasi, kui nimetatud isik jääb artiklis 5 viidatud nõukogu otsusega hõlmatud ajavahemiku jooksul teise liikmesriigi territooriumile või üritab sinna loata siseneda. Liikmesriigid võivad kahepoolse kokkuleppega otsustada seda artiklit mitte kohaldada.“ 7 Direktiivi 2001/55 artiklis 28 ette nähtud juhtudel võivad liikmesriigid selles direktiivis nimetatud isikud ajutisest kaitsest sama direktiivi tähenduses ilma jätta. 8 Direktiivi artiklis 29 on sätestatud: „Isikutel, kellele liikmesriik ei võimalda ajutist kaitset või perekonnaga taasühinemist, on õigus otsus asjaomases liikmesriigis vaidlustada.“ Rakendusotsus (EL) 2022/382 9 Nõukogu 4. märtsi 2022. aasta rakendusotsuse (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse (ELT 2022, L 71, lk 1), põhjendustes 15 ja 16 on märgitud: „(15) Märgitakse, et liikmesriigid on avalduses kokku leppinud, et nad ei kohalda direktiivi [2001/55] artiklit 11. (16) Praeguses olukorras on ajutine kaitse kõige sobilikum vahend. Arvestades erakorralist ja pretsedenditut olukorda, sealhulgas Venemaa Föderatsiooni sõjalist sissetungi Ukrainasse ja põgenike massilise sissevoolu ulatust, peaks ajutine kaitse võimaldama neil kasutada kõikjal [Euroopa L]iidus ühtlustatud õigusi, mis pakuvad piisaval tasemel kaitset. Ajutise kaitse kehtestamine on eeldatavasti kasulik ka liikmesriikide seisukohast, kuna sellega kaasnevad õigused vähendavad põgenike vajadust taotleda kohe rahvusvahelist kaitset ja seega ohtu koormata üle nende varjupaigasüsteeme, kuna neist õigustest tulenevalt viiakse formaalsused olukorra pakilisuse tõttu miinimumini. Lisaks on Ukraina kodanikel kui viisavabalt reisivatel isikutel liidus vaba liikumise õigus 90 päeva pikkuse ajavahemiku kestel pärast nende territooriumile lubamist. Selle alusel saavad nad valida liikmesriigi, kus nad soovivad kasutada ajutise kaitsega seotud õigusi ning ühineda kõikjal liidus oma perekonna ja sõpradega, kes kuuluvad praegu liidus eksisteeriva diasporaa suurde võrgustikku. Praktikas hõlbustab see eri liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamist ja vähendab seega survet riiklikele vastuvõtusüsteemidele. Pärast seda, kui liikmesriik on välja andnud direktiivi [2001/55] kohase elamisloa, peaks ajutise kaitse saanud isikul – hoolimata tema õigusest reisida liidus 90 päeva jooksul 180 päeva pikkuse ajavahemiku kestel – olema õigus kasutada ajutisest kaitsest tulenevaid õigusi ainult elamisloa välja andnud liikmesriigis. See ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust otsustada anda elamisluba ükskõik millal isikutele, kellel on käesoleva otsuse kohane ajutine kaitse.“ 10 Rakendusotsuse artiklis 1 on ette nähtud: „Käesolevaga määratakse kindlaks, et toimub Ukrainast relvakonflikti tagajärjel lahkuma sunnitud põgenike massiline sissevool liitu.“ 11 Rakendusotsuse artikli 2 lõike 1 punktis a on sätestatud: „Käesolevat otsust kohaldatakse järgmiste isikute kategooriate suhtes, kes olid sunnitud põgenema 24. veebruaril 2022 või pärast seda kuupäeva tulenevalt Venemaa relvajõudude sõjalisest sissetungist, mis algas nimetatud kuupäeval: a) enne 24. veebruari 2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud“. Tšehhi õigus Välismaalaste ajutise kaitse seadus nr 221/2003 12 Direktiiv 2001/55 võeti Tšehhi õigusesse üle seadusega nr 221/2003 välismaalaste ajutise kaitse kohta (zákon č. 221/2003 Sb., o dočasné ochraně cizinců). 13 Selle seaduse §‑s 1 „Ese“ on ette nähtud: „1. „Käesolev seadus reguleerib: a) tingimusi, mille alusel välismaalased võivad ajutise kaitse saamiseks Tšehhi Vabariigi territooriumile (edaspidi „riigi territoorium“) siseneda ja seal viibida, samuti sealt lahkumise tingimusi; b) riigi territooriumil ajutise kaitse andmiseks riigis elamise õiguse andmise ja äravõtmise menetlust (edaspidi „elamisõigus ajutise kaitse eesmärgil“); […]“. „Ukraina“ seadus 14 Seaduse nr 65/2022 teatavate meetmete kohta seoses Venemaa Föderatsiooni vägede sissetungist põhjustatud relvakonfliktiga Ukraina territooriumil (zákon č. 65/2022 Sb., o některých opatřeních v souvislosti s ozbrojeným konfliktem na území Ukrajiny vyvolaným invazi vojsk Ruské federace) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „„Ukraina“ seadus“) on §‑s 2 sätestatud, et „„ajutine kaitse“ tähendab õigust elada Tšehhi Vabariigi territooriumil välismaalaste ajutise kaitse seaduse [nr 221/2003] alusel […]“. 15 „Ukraina“ seaduse § 4 „Ajutise kaitse menetlus“ lõikes 3 on ette nähtud: „Kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti, reguleerib käesoleva seaduse alusel ajutise kaitse andmist välismaalaste ajutise kaitse seadus [nr 221/2003].“ 16 „Ukraina“ seaduse § 5 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud: „1. Ajutise kaitse taotlus on vastuvõetamatu, kui: a) see ei ole esitatud isiklikult; b) selle esitas §‑s 3 nimetamata välismaalane; c) selle esitas välismaalane, kes on esitanud ajutise kaitse või rahvusvahelise kaitse taotluse teises liidu liikmesriigis; d) selle esitas välismaalane, kellele on antud ajutine kaitse või rahvusvaheline kaitse teises liidu liikmesriigis; e) selle esitas välismaalane, kes on liidu kodanik või sellise riigi kodanik, mida seob liiduga rahvusvaheline leping, mis annab isikule liidu kodanikega võrdväärse vaba liikumise õiguse, või sellise riigi kodanik, mis on seotud [2. mai 1992. aasta] Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga [(EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3)]. 2. Vastuvõetamatuse korral jätab Tšehhi Vabariigi siseministeerium või politsei välismaalase taotluse läbi vaatamata ja teatab talle vastuvõetamatuse põhjuse, kusjuures kohtulik kontroll on välistatud.“ Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused 17 Ukraina kodanik A. N. sisenes 15. juulil 2022 liidu territooriumile. 19. juulil 2022 esitas ta Saksamaal ajutise kaitse taotluse. Kaks kuud hiljem, 20. septembril 2022 esitas ta samasuguse taotluse Tšehhi Vabariigis. Siseministeerium jättis selle taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata eelkõige põhjendusel, et A. N. oli taotlenud või saanud ajutist kaitset teises liikmesriigis. 18 A. N. esitas seepeale kaebuse Městský soud v Prazele (Praha linnakohus, Tšehhi Vabariik). Kohus leidis esiteks, et ta on pädev seda kaebust lahendama, sõltumata asjaolust, et asjaomased riigisisesed õigusnormid välistavad võimaluse kohtulikult kontrollida otsust, millega ajutise kaitse taotlus jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Ta asus seisukohale, et õigus sellisele õiguskaitsevahendile tuleneb direktiivi 2001/55 artiklist 29, võttes arvesse harta artiklit 47. 19 Teiseks tõdes ta ühelt poolt, et kuigi A. N. esitas Saksamaal ajutise kaitse taotluse, ei ole talle seda kaitset seni antud, ja teiselt poolt, et direktiiv 2001/55 ei näe ette, et sellise taotluse võib jätta läbi vaatamata põhjusel, et ajutise kaitse taotlus on varem esitatud teises liikmesriigis. Nimelt on isiku ajutisest kaitsest ilmajätmise alused ammendavalt sätestatud direktiivi 2001/55 artiklis 28, mistõttu ei ole põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid liidu õigusega kooskõlas. Neil põhjustel rahuldas Městský soud v Praze (Praha linnakohus) A. N‑i kaebuse, tühistas siseministeeriumi otsuse ja saatis asja siseministeeriumile tagasi. 20 Siseministeerium esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Nejvyšší správní soudile (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ta väitis, et juhul, kui isik on liikmesriigis taotlenud ajutist kaitset, peab see liikmesriik selle taotluse kohta otsuse tegema. Seda kaitset ei ole nimelt võimalik saada mitmes liikmesriigis. Siseministeeriumi arvates ei kuulu põhikohtuasjas kõne all olev olukord direktiivi 2001/55 artikli 28 kohaldamisalasse. Riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette sellise taotluse nagu A. N‑i taotlus vastuvõetamatuks tunnistamise, on kohaldatav olukordadele, mida see direktiiv ei reguleeri. 21 Neil asjaoludel otsustas Nejvyšší správní soud (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused: „1. Kas direktiivi [2001/55] artikli 8 lõikega 1 – isegi kui võtta arvesse liikmesriikide kokkulepet, et nad ei kohalda selle direktiivi artiklit 11 – on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt elamisloa taotlus, mille eesmärk on ajutise kaitse saamine, on vastuvõetamatu, kui välismaalane on taotlenud elamisluba teises liikmesriigis või kui talle on juba väljastatud elamisluba teises liikmesriigis? 2. Kas isikul, kellele on antud ajutine kaitse direktiivi [2001/55] kohaselt, on [harta] artikli 47 alusel õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus juhul, kui liikmesriik ei väljasta talle elamisluba selle direktiivi artikli 8 lõike 1 tähenduses?“ Eelotsuse küsimuste analüüs Esimene küsimus 22 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/55 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt isik, kellele on antud ajutine kaitse, mis on ette nähtud rakendusotsuses 2022/382, ei saa selles sättes nimetatud elamisluba, kui see isik on juba taotlenud elamisluba teises liikmesriigis. Lisaks soovib ta siinkohal teada, milline ulatus on liikmesriikide kokkuleppel, mis sõlmiti rakendusotsuse 2022/382 vastuvõtmise raames ja mille kohaselt direktiivi 2001/55 artiklit 11 ei kohaldata. 23 Direktiivi 2001/55 artikli 8 lõike 1 kohaselt võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et anda ajutist kaitset saavatele isikutele kogu kaitsetähtajaks elamisload. Selleks antakse välja dokumendid või muud samaväärsed tõendid. 24 Nagu on märgitud direktiivi 2001/55 artiklis 1, on selle direktiivi eesmärk kindlaks määrata miinimumnõuded ajutise kaitse andmiseks selliste põgenike massilise sissevoolu korral, kes ei saa päritoluriiki tagasi pöörduda, ning tasakaalustada liikmesriikide jõupingutusi nende isikute vastuvõtmisel ning vastuvõtmise tagajärgede kandmisel (19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Kaduna, C‑244/24 ja C‑290/24, EU:C:2024:1038, punkt 81). 25 Direktiivi 2001/55 artikli 5 kohaselt tehakse põgenike massiline sissevool kindlaks nõukogu otsusega, mis võetakse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepaneku põhjal. See otsus põhineb muu hulgas olukorra ja põgenike liikumise ulatuse uurimisel ning hinnangul ajutise kaitse kehtestamise kohasuse kohta, võttes arvesse erakorralise abi ja kohapealse tegevuse võimalust või nimetatud meetmete sobimatust. See otsus toob kaasa ajutise kaitse rakendamise kõikides liikmesriikides selles otsuses kirjeldatud konkreetsete isikurühmade suhtes alates otsuses määratud kuupäevast (19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Kaduna, C‑244/24 ja C‑290/24, EU:C:2024:1038, punkt 83). 26 Nõukogu võttis 4. märtsil 2022 direktiivi 2001/55 artikli 5 alusel vastu rakendusotsuse 2022/382, millega määrati kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu. Rakendusotsuse jõustumine samal päeval tõi seega alates sellest kuupäevast kaasa kohustusliku ajutise kaitse rakendamise selle otsuse artiklis 2 kirjeldatud isikute kategooriate suhtes, muu hulgas enne 24. veebruari 2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanike suhtes (vt selle kohta 19. detsembri 2024. aasta kohtuotsus Kaduna, C‑244/24 ja C‑290/24, EU:C:2024:1038, punkt 84). 27 Lisaks nähtub rakendusotsuse 2022/382 põhjendusest 16, et Ukraina kodanikel kui viisavabalt reisivatel isikutel on õigus liidus vabalt liikuda 90 päeva pikkuse ajavahemiku kestel pärast nende lubamist liidu territooriumile ning nad võivad valida liikmesriigi, kus nad soovivad kasutada ajutise kaitsega seotud õigusi. 28 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et rakendusotsuse 2022/382 artiklis 2 nimetatud kategooriatesse kuuluvatel isikutel on õigus pöörduda enda valitud liikmesriigi ametiasutuste poole, et saada direktiivi 2001/55 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud elamisluba. 29 Sellest tuleneb, et kui ajutise kaitse saanud isik on esimeses liikmesriigis taotlenud elamisluba direktiivi 2001/55 artikli 8 lõike 1 alusel, kuid ei ole seda veel saanud, ning kui ta läheb seejärel teise liikmesriiki ja esitab seal samasuguse taotluse, ei saa teine liikmesriik jätta viimati nimetatud taotlust vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ainuüksi põhjusel, et taotlus on esimeses liikmesriigis juba esitatud. Seega peab see teine liikmesriik analüüsima talle esitatud taotluse põhjendatust. 30 Liikmesriigi ametiasutused võivad siiski sellise taotluse läbivaatamisel kontrollida, kas direktiivi 2001/55 artikli 8 lõikes 1 nimetatud elamisluba taotlevad isikud kuuluvad mõnda rakendusotsuse 2022/382 artiklis 2 nimetatud isikute kategooriasse ja kas neile on antud ajutine kaitse ning kas nad on juba saanud elamisloa teises liikmesriigis. 31 Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud ka küsimus, milline tähtsus on esimesele küsimusele vastamisel rakendusotsuse 2022/382 põhjenduses 15 märgitud liikmesriikide avaldusel, et direktiivi 2001/55 artiklit 11 ei kohaldata, siis tuleb lisaks märkida, et selle artikli kohaselt võtab liikmesriik tema territooriumil ajutist kaitset saava isiku oma territooriumile tagasi, kui nimetatud isik jääb ajutise kaitsega hõlmatud ajavahemikul teise liikmesriigi territooriumile või üritab sinna loata siseneda. 32 Ent nagu nähtub eelmises punktis viidatud liikmesriikide avaldusest, ei ole see artikkel kohaldatav ajutise kaitse saajatele, kes kuuluvad rakendusotsuse 2022/382 kohaldamisalasse. Pealegi tuleneb rakendusotsuse 2022/382 põhjendusest 16, et Ukraina kodanikel kui viisavabalt reisivatel isikutel on õigus liidus vabalt liikuda 90 päeva pikkuse ajavahemiku kestel pärast nende lubamist liidu territooriumile, et valida muu hulgas liikmesriik, kus nad soovivad kasutada ajutise kaitsega seotud õigusi. Seega ei ole nimetatud artikkel esimesele küsimusele vastamisel asjakohane. 33 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/55 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt isik, kellele on antud ajutine kaitse, mis on ette nähtud rakendusotsuses 2022/382, ei saa elamisluba, kui see isik on juba taotlenud elamisluba teises liikmesriigis, kuid ei ole seda seal veel saanud. Teine küsimus 34 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/55 artikli 8 lõiget 1, arvestades harta artiklit 47, tuleb tõlgendada nii, et isikul, kellele on antud selle direktiivi alusel ajutine kaitse, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus otsuse puhul, millega jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata taotlus väljastada elamisluba artikli 8 tähenduses. 35 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab harta artiklis 47 ette nähtud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile tunnustamine igal üksikjuhtumil, et isik, kes sellele viitab, tugineb liidu õigusega tagatud õigustele või vabadustele (vt selle kohta 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus protectus, C‑185/23, EU:C:2024:657, punkt 71). 36 Nagu nähtub sisuliselt käesoleva kohtuotsuse punktidest 23–26, toob direktiivi 2001/55 artikli 5 alusel vastu võetud nõukogu otsus kaasa ajutise kaitse rakendamise kõikides liikmesriikides selles otsuses kirjeldatud konkreetsete isikurühmade suhtes. Selle direktiivi artikli 8 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed, mis võimaldavad neil isikutel saada elamisluba kogu kaitse kehtivusajaks, ning väljastama neile selleks dokumendid või muud samaväärsed tõendid. Sellest tulenevalt kujutab nende isikute õigus saada elamisluba ja seda tõendavad dokumendid endast liidu õiguskorraga tagatud õigust. 37 Järelikult peab vastavalt harta artiklile 47 saama kohtus tõhusalt vaidlustada otsust, millega jäetakse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata direktiivis 2001/55 sätestatud ajutise kaitse saaja taotlus saada elamisluba direktiivi artikli 8 lõike 1 alusel. 38 Siinkohal väärib meenutamist, et harta artikkel 47 kinnitab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. See artikkel on aga iseenesest piisav ega vaja täpsustamist liidu või riigisisestes õigusnormides, et anda eraõiguslikele isikutele õigus, millele nad saavad vahetult tugineda. Seega ei saa see olla teisiti direktiivi 2001/55 artikli 8 lõike 1 puhul (vt analoogia alusel 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Ministerstvo vnitra České republiky, Odbor azylové a migrační politiky, C‑406/22, EU:C:2024:841, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika). 39 Lisaks ei sea seda tõlgendust kuidagi kahtluse alla asjaolu, et direktiivi 2001/55 artiklis 29 on otsuse vaidlustamise õigus asjaomases liikmesriigis sõnaselgelt ette nähtud üksnes isikutele, kellele liikmesriik ei võimalda ajutist kaitset või perekonnaga taasühinemist. Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 35–38 esitatud kaalutlustest, ei saa sellest artiklist a contrario järeldada, et ainult neil isikutel peaks olema võimalus otsuseid vaidlustada. 40 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2001/55 artikli 8 lõiget 1, arvestades harta artiklit 47, tuleb tõlgendada nii, et isikul, kellele on antud selle direktiivi alusel ajutine kaitse, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus otsuse puhul, millega jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata taotlus väljastada elamisluba artikli 8 tähenduses. Kohtukulud 41 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: 1. Nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt isik, kellele on antud ajutine kaitse, mis on ette nähtud nõukogu 4. märtsi 2022. aasta rakendusotsuses (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse, ei saa elamisluba, kui see isik on juba taotlenud elamisluba teises liikmesriigis, kuid ei ole seda seal veel saanud. 2. Direktiivi 2001/55 artikli 8 lõiget 1, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47, tuleb tõlgendada nii, et isikul, kellele on antud selle direktiivi alusel ajutine kaitse, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus otsuse puhul, millega jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata taotlus väljastada elamisluba artikli 8 tähenduses. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: tšehhi. ( i ) Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.