Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
19. mai 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-25-778
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus paigutada J.P kinnipidamiskeskusesse
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. märtsi 2025. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei ja Piirivalveamet, esindaja Margit Paas Puudutatud isik – J.P, esindaja adv Kristina Ivanova
Menetluse alus ringkonnakohtus
J.P määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
anda
luba
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse J.P määruskaebus Tallinna Halduskohtu 27. märtsi 2025. a määruse peale haldusasjas nr 3-25-778.
Jätta rahuldamata J.P taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.
Rahuldada J.P määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. märtsi 2025. a määrus haldusasjas nr 3-25778 ja vabastada J.P viivitamata kinnipidamiskeskusest.
Vabastada J.P määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused vene keelde.
Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 25.03.2025 Tallinnas kinni Ukraina kodaniku J.P (sünd. xxx), kellele oli varem antud Eestis ajutine kaitse ja tähtajaline elamisluba (perioodil 07.09.2022–21.07.2024). Isik lahkus Eestist 27.01.2024 ning Sloveenias on tema suhtes
3-25-778 kohaldatud Schengeni sissesõidukeeldu kehtivusega 04.06.2024–28.02.2028. Isik saabus 05.03.2025 tagasi Eestisse ning tema tööandja registreeris 07.03.2025 lühiajalise töötamise alates 10.03.2025. Kinnipidamisel avaldas isik, et soovib uuesti taotleda Eestis ajutist kaitset ja on selleks broneerinud 08.04.2025 aja PPA-s.
2.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 26.03.2025 taotluse anda välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 62 lg 6 p 2 alusel luba pidada J.P kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks. Isik selgitas 26.03.2025 küsitlusel, et soovis internetist leitud pakkumise peale teenida 2024. a jaanuaris kerget lisaraha (2000 eurot) ning võttis selleks kolm tundmatut isikut tema kasutuses olnud tööandja auto peale ning lahkus sellega Eestist ja toimetas isikud üle Sloveenia riigipiiri, kus politsei pidas ta kinni. Sloveenia kohus mõistis 08.04.2024 otsusega isikule karistuseks 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuse ja 1500 euro suuruse trahvi ning kohaldas temale Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks. Isik tasus trahvi ja pärast vanglast 28.02.2025 vabastamist toimetati ta Sloveenia ja Ungari piirile, kust isik liikus edasi tütre juurde Slovakkiasse ja sealt Eestisse. Isiku poolt toimepandud süüteod näitavad tema valmidust seadusi rikkuda. Isik võttis tööandja teadmata auto, millega liikus läbi Euroopa, et rahalise kasu nimel panna toime õigusrikkumine teises Schengeni riigis. Isiku käitumisest tulenev oht on tõeline ja kinnipidamine on vältimatult vajalik, sest vabaduses viibides võiks ta panna samalaadse teo ka Eestis (sh on isikul olemas teadmised ja oskus luua vajalikke sidemeid). Isikul puudub võimalus seaduslikult töötada, sest ta viibib Eestis ebaseaduslikult ja tema suhtes kehtib sissesõidukeeld. PPA võib VRKS § 57 lg 1 p-de 4 ja 5 alusel keelduda ajutise kaitse kohaldamisest ja elamisloa andmisest välismaalasele, kelle puhul on kahtlus, et tema Eestisse saabumine võib ohustada riigi julgeolekut, või kes on lõplikult süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemises ja ohustab ühiskondlikku turvalisust. Illegaalide ebaseaduslikult üle riigipiiri toimetamine ohustab ühiskondlikku turvalisust. Seega on isiku Eestis viibimine ohuks avalikule korrale. Isikute õigushüved riigis ei ole kaitstud ega kehtiv õigus järgitud, kui riiki sisenevad ja seal viibivad isikud, kellel puudub selleks õiguslik alus. Ka asjaolu, et isik läks Eesti väljastatud ajutise kaitse elamisloa alusel teise Euroopa riiki tahtlikult seadust rikkuma, näitab, et isik väärkasutas Eesti riigi usaldust. Isik avaldas uuesti soovi saada ajutist kaitset ning ta peab selle menetluse ajal olema PPA-le kättesaadav. PPA-l tuleb isikut täiendavalt küsitleda ja teha asjaolude selgitamiseks muid menetlustoiminguid. Isik on varasema käitumisega näidanud, et ta võib raha teenimise eesmärgil Eestist lahkuda ja panna toime õigusrikkumisi. Isikul puuduvad Eestis sotsiaalsed sidemed (tütar elab Slovakkias ning abikaasa ja poeg Ukrainas) ja legaalne sissetulek (elatub abikaasa antud rahast) ning teda seob Eestiga üksnes tööandja, kelle võimaldatud elamiskohas ta viibib.
3.Puudutatud isik selgitas 27.03.2025 kohtuistungil, et kahetseb toimepandud kuritegu ning kavatseb edaspidi käituda seaduskuulekalt. Sloveeniast lahkudes ei selgitatud isikule, et tal on sissesõidukeeld kogu Schengeni alale, vaid väideti, et ta võib liikuda ükskõik kuhu Euroopasse (v.a Sloveenia).
4.Tallinna Halduskohus andis 27.03.2025 määrusega VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel PPA-le loa paigutada J.P KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 27.05.2025. EL nõukogu 04.03.2022 rakendusotsuse (EL) 2022/382 1 art 2 lg 1 järgi kohaldatakse ajutist kaitset 24.02.2022 või pärast seda põgenenud Ukrainas elanud Ukraina 1
Euroopa Liidu nõukogu 04.03.2022 rakendusotsus (EL) 2022/382, millega määratakse kindlaks Ukrainast lähtuva põgenike massilise sissevoolu olemasolu direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning nähakse selle tulemusena ette ajutine kaitse
2(7)
3-25-778 kodanike suhtes. Eesti on varem andnud isikule ajutise kaitse ja isik taotleb seda uuesti. Õigus ajutisele kaitsele tekib automaatselt, kuid PPA võib vastava haldusmenetluse tulemusel ajutise kaitse kohaldamisest ja elamisloa andmisest keelduda (VRKS § 57; vt lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 15.06.2022 määrus nr 3-22-1041, p 9). Kuna ajutise kaitse menetlus on hetkel pooleli, siis on isiku kinnipidamine VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel võimalik. VRKS § 62 lg 6 p-s 2 kasutatavat mõistet „avaliku korra kaitsmise huvides“ tuleb sisustada isikust avalikule korrale lähtuva ohuga. VRKS § 62 lg 6 p 2 eesmärk on välistada ajutise kaitse menetluse ajal vabaduses viibimine isikutel, kes kujutavad endast ohtu avalikule korrale. PPA lähtub VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel taotlust esitades eeldusest, et isikule keeldutakse ajutise kaitse andmisest VRKS § 57 alusel. Seega saab mõiste „avaliku korra kaitsmise huvides“ sisustamisel lähtuda VRKS §-s 57 toodud alustest. PPA on põhjendatult viidanud VRKS § 57 lg 1 p-le 5. Eesti karistusõigus ei tunne mõistet „raske kuritegu“, kuid seda on kasutatud Euroopa Liidu õigusaktides. Näiteks on Eurojusti asutamisdokumendis2 peetud selle asutuse loomist vajalikuks, et võidelda raskete kuritegudega. Seejuures on Eurojusti pädevuse aluseks Europoli konventsioon (RT II 2005, 6, 15), mille art 2 p 2 kohaselt on üheks raskeks kuriteoks immigrantide ebaseaduslik üle piiri toimetamine. Seda kuriteoliiki seostatakse organiseeritud kuritegevusega. Euroopa Liidu Nõukogu on selle kuriteoliigi vastast võitlust pidanud üheks prioriteediks. 3 Isiku toimepandud kuriteo lugemist rakseks kuriteoks õigustab ma asjaolu, et karistusseadustiku (KarS) § 259 selle eest ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Järelikult mõistis Sloveenia kohus isiku süüdi kuriteos, mida saab lugeda raskeks kuriteoks VRKS § 57 lg 1 p 5 mõttes. Isiku selgitused viitavad tema soovile teenida kiirelt tasu ning organiseeritud kuritegevuse käitumismustrile, kus karistatavate tegude toimepanemiseks värvatakse anonüümselt isikuid, pakkudes neile kiiret ja suurt tasu. Immigrantide ebaseaduslik üle piiri toimetamine on suurt tulu võimaldav rahvusvaheline tegevus. Selliselt aitas isik kaasa organiseeritud kuritegevuse toimimisele, mille vastu Euroopa Liit võitleb. Isiku käitumismuster (võõra sõiduki ebaseaduslik kasutamine ning raske kuriteo toimepanemine) viitab, et ta võib varalise kasu eesmärgil ka edaspidi kuritegusid toime panna. Seega on isik ohuks avalikule korrale ja tema kinnipidamine on vajalik. Puuduvad andmed, et isiku KPK-s kinnipidamine oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega.
5.J.P palub 01.04.2025 määruskaebuses (täiendatud 28.04.2025) tühistada halduskohtu määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik viivitamata KPKst. VRKS § 62 lg 6 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, sest isikust ei tulene tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu julgeolekule või avalikule korrale. Halduskohus hindas puudutatud isiku poolt Sloveenias toime pandud kuriteo raskust VRKS § 57 lg 1 p 5 tähenduses üksnes formaalselt, jättes arvestamata järgmised tegurid: teo laad, tekitatud tegelik kahju, vastutusele võtmiseks kasutatav menetlus, ettenähtud karistuse laad, jurisdiktsioonide võrdlus. Sloveenia kriminaalkoodeksi § 308 lg 1 järgi karistatakse välismaalase ebaseadusliku sissetoomise või läbiviimise eest, kui see on toime pandud varalisel eesmärgil, 3–10-aastase vangistuse ja trahviga. Puudutatud isikut karistati vangistusega 1 aasta ja 8 kuud ning trahviga 1500 eurot. Seega mõisteti talle seaduses ettenähtud miinimumist ca 2 korda lühem vangistus ja kuna isik tasus trahvi, siis vabastati ta vangistusest enne tähtaega. Sellest saab järeldada, et tegemist ei olnud nii raske kuriteoga, et praegusel juhul õigustada isiku kinnipidamist. Kohus on prognoosotsust tehes jätnud tähelepanuta isikuga seotud asjaolud, lähtudes üksnes kuriteo üldisest iseloomustusest. Kuna tegemist oli esmakordse juhtumiga, mida isik puhtsüdamlikult 2
Euroopa Liidu nõukogu 28.02.2002, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu (2002/187/JSK) 3 https://www.consilium.europa.eu/et/press/press-releases/2021/05/26/fight-against-organised-crime-councilsets-out-10-priorities-for-the-next-4-years/
3(7)
3-25-778 kahetseb, siis ei ole arusaadav, milline konkreetne käitumine viitab sellele, et isik võib varalise kasu eesmärgil edaspidigi kuritegusid toime panna. Ka PPA enda andmebaasi kohaselt ei kujuta isik endast ohtu. Isiku ohtlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka tema kasuks rääkivaid olulisi asjaolusid. Isikul on Eestis tööandja, kes on nõus teda tööle võtma ja tagama ööbimiskoha. See võimaldaks isikul teenida legaalset sissetulekut ja naasta vabaduses tavapärase elu juurde. PPA taotluses ja kohtumääruses kajastatud teave on väheveenev ning ei õigusta isiku kinnipidamist VRKS § 62 lg 6 p 2 alusel. Ajutise kaitse alusel elamisloa taotleja elab VRKS § 62 lg 1 järgi menetluse ajal üldjuhul kas majutuskeskuses või muus kindlaksmääratud kohas. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei saaks isiku suhtes kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isik ei soovi Eestist lahkuda, vaid saada siin ajutist kaitset ning ta on PPA-le igati kättesaadav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi väiteid, siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks küsida PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.
7.HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt tuli halduskohtul korraldada PPA 26.03.2025 taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt siiski nõutav kohtuistungi korraldamine samas asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ainsatki põhjendust, miks tuleks seda arutada kohtuistungil. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna Halduskohtu 27.03.2025 istungil, millest võttis osa vene keele tõlk. Isikut esindab advokaat, kes on saanud määruskaebuses tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata. Puudutatud isiku taotlust tõlgi kaasamiseks tuleb seetõttu käsitada taotlusena anda menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Tallinna Ringkonnakohus leidis juba 11.04.2025 määruses, et puudutatud isikule menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Tõlkeabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ning seda ei välista ka riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Taotlus tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel rahuldada osaliselt ning tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused riigi kulul vene keelde.
8.PPA ja halduskohus tuginesid puudutatud isiku kinnipidamisel VRKS § 62 lg 6 p-le 2, mille kohaselt võib ajutise kaitse alusel elamisloa taotlejat halduskohtu loal kinni pidada ja kohustada KPK-s viibima, kui elamisloa taotleja viibimine KPK-s on vajalik riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise huvides. Puudutatud isik on enne 24.02.2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanik ning vastab seega Euroopa Liidu nõukogu 04.03.2022 rakendusotsuse (EL) 2022/3824 art 2 lg 1 p-s a ja Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 korralduse nr 66 „Ajutise kaitse kohaldamine“ p 1 alap-s 1 toodud ajutise kaitse saaja tunnustele. Kuigi puudutatud isikule Eestis varem antud elamisloa kehtivus lõppes 21.07.2024, tuleb arvestada, et rakendusotsuse jõustumine tõi kaasa kohustusliku ajutise kaitse vahetu rakendamise selles kirjeldatud isikute kategooriate suhtes (vt Euroopa Kohtu 19.12.2024 otsus liidetud kohtuasjades C-244/24 ja C4
Selle otsuse kehtivust on Euroopa Liidu nõukogu 25.06.2024 rakendusotsusega (EL) 2024/1836 pikendatud kuni 04.03.2026.
4(7)
3-25-778 290/24, Kaduna, p-d 83–84; 27.02.2025 otsus kohtuasjas C-753/23, Krasiliva, p-d 25–26) ning see on jätkuvalt kehtiv.
9.Välismaalase KPK-s kinnipidamise legitiimne eesmärk saab olla ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamine ja Eestist väljasaatmine (vt põhiseaduse § 20 lg 2 p 6). Puudutatud isikul oli õigus Eestisse asuda (vt rakendusotsuse 2022/382 põhjendus 16) ning ajutise kaitse saaja väljasaatmine (s.o temale lahkumisettekirjutuse tegemine ja selle sundtäitmine) on võimalik vaid siis, kui isikule keeldutakse ajutise kaitse kohaldamisest või elamisloa andmisest (vt VRKS § 57 lg 4) või tunnistatakse tema elamisluba kehtetuks (vt VRKS § 58 lg 2). Ehkki ajutist kaitset käsitlev direktiiv 2001/55/EÜ5 ei reguleeri üldse ajutise kaitse saajate kinnipidamist, näeb selle art 28 siiski ette juhtumid, millal liikmesriigid võivad isikule ajutist kaitset mitte võimaldada ja isiku välja saata. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu tõlgendusega, et VRKS § 62 lg 6 p 2 kohaldamine saab olla põhjendatud üksnes olukorras, kus esineb piisav alus arvata, et isiku puhul esineb mõni VRKS § 57 lg-s 1 loetletud alustest, mis annab PPA-le õiguse keelduda temale ajutise kaitse kohaldamisest ja elamisloa andmisest või tunnistada tema elamisluba kehtetuks (vt VRKS § 58 lg 1 p 4). Seejuures saavad asjassepuutuvad olla üksnes need alused, mis on seostatavad riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise vajadusega (st mitte VRKS § 57 lg 1 p 6).
10.PPA viitas 26.03.2025 taotluses nii VRKS § 57 lg 1 p-le 4 kui ka p-le 5, kuid halduskohus keskendus 27.03.2025 määruses ainult VRKS § 57 lg 1 p-le 5. Kuivõrd PPA ei ole taotluses toonud välja mingeid sedalaadi asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et puudutatud isiku Eestisse saabumine või tema Eestis viibimine võiks ohustada riigi julgeolekut, siis ei saa isiku kinnipidamise aluseks olla VRKS § 57 lg 1 p 4. Seetõttu analüüsib ka ringkonnakohus üksnes seda, kas isiku kinnipidamine võiks olla põhjendatud VRKS § 57 lg 1 p 5 alusel. Seejuures on oluline, et kuna VRKS § 57 lg-tega 1–3 on võetud Eesti õigusesse üle direktiivi 2001/55/EÜ art-s 28 toodud tingimused, millal liikmesriigid võivad isikule ajutist kaitset mitte võimaldada (nn eksklusioonisätted – vt Riigikogu X koosseisu 726 SE seletuskiri), siis tuleb ka VRKS § 57 lg 1 p-s 5 sätestatud keeldumisaluse sisustamisel lähtuda viidatud sätte aluseks olnud direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-st b (nt Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317, p 35; Euroopa Kohtu 30.04.2025 otsus kohtuasjas C-63/24, Galte, p 28). Täiendavalt tuleb tähele panna, et kuna tegemist on erandiga (piiranguga), siis tuleb seda tõlgendada kitsalt (vrd Euroopa Kohtu 06.07.2023 otsus kohtuasjas C-402/22, Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 27).
11.VRKS § 57 lg 1 p 5 näeb ette, et PPA keeldub ajutise kaitse kohaldamisest ning ei anna elamisluba välismaalasele ega pikenda seda välismaalasel, „kes on lõplikult süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemises ja kes ohustab ühiskondlikku turvalisust“. Direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-i b kohaselt võivad liikmesriigid isikule ajutist kaitset mitte võimaldada, kui „ta võib asetada ohtu võõrustava liikmesriigi julgeoleku või kui ta on kohtuotsuse alusel mõistetud süüdi eriti raskes kuriteos, on seetõttu vastuvõtvas liikmesriigis ühiskonnaohtlik“. Direktiivi sätte esimene alternatiiv seostub VRKS § 57 lg 1 p-ga 4 ja ei ole praegusel juhul asjakohane. Küll aga nähtub, et erinevalt VRKS § 57 lg 1 p-s 5 märgitud süüdimõistmisest „raske kuriteo“ toimepanemises viitab direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-i b teine alternatiiv süüdimõistmisele „eriti raskes kuriteos“. Mõlemal juhul eeldab ajutise kaitse kohaldamisest keeldumine lisaks, et isik peab olema toimepandud kuritegu arvestades ohuks vastuvõtva liikmesriigi (s.o praegusel juhul Eesti) ühiskonnale. 5
Euroopa Liidu nõukogu 20.07.2001 direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel
5(7)
3-25-778
12.Halduskohus märkis õigesti, et Eesti karistusõiguses ei kasutata mõistet „raske kuritegu“, vaid kuritegusid liigitatakse nende raskusastme järgi esimese astme ja teise astme kuritegudeks (vt KarS § 4 lg 1). Euroopa Liidu õiguses küll kasutatakse mõisteid „raske kuritegu“ ja „eriti raske kuritegu“, kuid neid ei ole samuti õigusaktides selgelt ega ammendavalt defineeritud. Seega tuleb lähtuda mõiste tähendusest tavakeeles, võttes arvesse mõiste kasutamise konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see on (nt Euroopa Kohtu 06.07.2023 otsus kohtuasjas C-402/22, Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 29). Kuivõrd direktiivi 2001/55/EÜ rakendamise kohta on vähe kohtupraktikat, siis pidades silmas, et rakendusotsuse 2022/382 alusel tekkinud nn kohustusliku ajutise kaitse mittevõimaldamine on toime poolest lähedane pagulasseisundi tühistamise, lõpetamise või selle uuendamisest keeldumisega, siis on asjakohane lähtuda direktiivi 2011/95/EL6 puudutavast praktikast. Seejuures langeb direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-i b teise alternatiivi sõnastus kokku direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p-i b sõnastusega. 7 Mõlemal juhul saab asjaomase otsuse aluseks olla üksnes süüdimõistmine „eriti raskes kuriteos“ ja lisaks peab isik sellest tulenevalt olema ohuks liikmesriigi ühiskonnale.
13.Direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 punkt b on võetud Eesti õigusesse üle VRKS § 49 lg 3 p-ga 2, mille kohaselt võib PPA tunnistada pagulasseisundi kehtetuks, kui välismaalase suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus esimese astme kuriteos. Seejuures oli VRKS § 49 lg 3 p 2 kuni 30.04.2016 sõnastatud otse direktiivi põhjal viisil, et PPA võib pagulasseisundi kehtetuks tunnistada, kui välismaalase suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus eriti raskes kuriteos ja ta on seetõttu ühiskonnaohtlik. Alates 01.05.2016 kehtiv sõnastus, mis viitab esimese astme kuriteole, viidi sisse Riigikogu XIII koosseisu 81 SE eelnõu menetlemise käigus ning seda on üsna lakooniliselt ja arusaamatult põhjendatud vajadusega viia VRKS § 49 lg 3 p 2 kooskõlla direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p-ga b (vt muudatusettepanekute loetelu eelnõu II lugemiseks, p 40). Olenemata sellest, kas VRKS § 49 lg 3 p-s 2 ettenähtud süüdimõistmine esimese astme kuriteos on piisav, et täita direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p-s b ettenähtud tingimused (vt selle kohta nt Euroopa Kohtu 06.07.2023 otsus kohtuasjas C-402/22, Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 35–45), nähtub sellest sättest, et Eesti seadusandja ei ole „eriti raske kuriteona“ pidanud võimalikuks käsitada sellist süütegu, mille raskus ei vasta esimese astme kuriteole. Ka Euroopa Kohus on eeltoodud lahendis pidanud iseenesest asjakohaseks muu hulgas (kuid mitte ainult) võtta arvesse nii asjaomase liikmesriigi karistusõiguse süsteemi raames tehtud valikuid, mis puudutavad ühiskonna õiguskorda kõige enam kahjustavate kuritegude tuvastamist (p 38), kui ka teo eest ette nähtud karistuse laadi ja määra (p 41), kusjuures eriti raskeks kuriteoks saab pidada üksnes kuritegu, mis on õigustanud asjaomases liikmesriigis üldiselt kohaldatava karistusastmestiku seisukohast eriti raske karistuse mõistmist (p 42).
14.Eeltoodust lähtudes tuleb VRKS § 57 lg 1 p-i 5 koostoimes direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-i b teise alternatiiviga ning direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p-i b ja VRKS § 49 lg 3 p-i 2 analoogiat arvestades tõlgendada viisil, et raske kuriteona selle sätte tähenduses saab käsitada üksnes esimese astme kuritegu. KarS § 4 lg 2 järgi on esimese astme kuritegu selline 6
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud) 7 Direktiivide eestikeelsed tekstid näivad sõnastuslikult küll pisut erinevad, aga sõnastuse tegelik kokkulangevus nähtub siiski väga selgelt nt ingliskeelsetest versioonidest. Direktiivi 2001/55/EÜ art 28 lg 1 p-i b teine alternatiiv: „having been convicted by a final judgment of a particularly serious crime, he or she is a danger to the community of the host Member State“; direktiivi 2011/95/EL art 14 lg 4 p b: „he or she, having been convicted by a final judgment of a particularly serious crime, constitutes a danger to the community of that Member State“.
6(7)
3-25-778 süütegu, mille eest on KarS-s füüsilisele isikule raskeima karistusena ettenähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. KarS § 259 lg 1 näeb ette, et välismaalase ebaseaduslikult üle Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone toimetamise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Seetõttu ei ole KarS § 259 lg-s 1 ettenähtu puhul tegemist esimese astme kuriteoga ning järelikult ei saa isiku süüdimõistmine sedalaadi kuriteo toimepanemises tingida tema suhtes ajutise kaitse kohaldamisest keeldumist ega väljasaatmist. Kuna puudutatud isiku poolt Sloveenias toimepandud kuritegu ei ole juba n-ö formaalselt alust pidada eriti raskeks kuriteoks, siis ei ole vaja eraldi hinnata, kas tema toimepandud süütegu võiks konkreetsete asjaolude poolest olla eriti raske ja isikust lähtuv oht ühiskonnale seetõttu suur. Samas võib märkida, et olukorras, kus puudutatud isikule mõisteti toimepandud süüteo eest karistuseks vangistus 1 aasta ja 8 kuud ning ta vabastati vangistusest enne tähtaega juba ca 1 aasta ja 1 kuu möödudes (s.o alates kinnipidamisest), ei saanud süütegu ka tehiolude poolest olla erakordselt raske.
15.Asjaolu, et Sloveenia kohtu 08.04.2024 otsusega (jõustunud 04.06.2024) on puudutatud isiku suhtes kehtestatud Schengeni sissesõidukeeld, ei saa ringkonnakohtu hinnangul iseenesest lõpetada rakendusotsusest 2022/382 tuleneva ajutise kaitse kehtivust, mille mittevõimaldamine saab toimuda üksnes kooskõlas direktiivi 2001/55/EÜ art-ga 28 (vrd ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 28 lg 4, § 30 p 3).
16.Eeltoodust lähtudes tuleb J.P määruskaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 27.03.2025 määrus tühistada ning PPA-l tuleb puudutatud isik viivitamata kinnipidamiskeskusest vabastada. PPA-l on võimalik VRKS § 62 lg 1 alusel kohustada isikut elamisloa taotluse menetlemise ajal elama rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses või Sotsiaalkindlustusameti määratud kohas.
17.Kuna määrus sisaldab andmeid ajutise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).
18.Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.