2-21-103269/13 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja menetluse käik OK Incure OÜ esitas 10.02.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega hagimenetluses, Viru Maakohtule 11.05.2021 hagiavalduse M. K. vastu võlgnevuse nõudes ning 30.06.2021 hagiavalduse täienduse. Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmis kostja M. K. 19.02.2019 I OÜ-ga (edaspidi laenuandja) krediidilepingu nr xxxx, mille alusel sai kostja krediiti summas 1100 eurot ning mille kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Krediidikonto taotlemiseks esitas klient elektroonilise taotluse veebilehel xxxx. Leping loeti sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja oli teinud otsuse krediidikonto avada. Krediidiandja teavitas klienti otsusest SMS-i teel. Kostja on saadud raha kasutanud, kuid tagasimaksmise kohustust täitnud ei ole. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 46,80 % aastas. Kostja kasutas küll raha, kuid rikkus omapoolseid kohustusi, mistõttu ütles lepingu üles 09.12.2020 ning loovutas nõude OK Incure OÜ ́le. Klient pidi maksma tagasi krediiti ja tasuma intressi ning tasusid igakuiselt vastavalt kliendile saadetud arvele. Krediidiandja esitab kliendile arve vähemalt minimaalse kuumakse summas iga kuu, kui kliendil on tagasi maksmata krediiti, tasusid või intressi. Sooritatud tagasimakseid on arvestatud alljärgnevalt : kuupäev 19.02.2019 27.02.2019 15.03.2019 28.03.2019 18.04.2019 17.06.2019 15.07.2019 16.08.2019

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale hagimaterjalid kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul väljaandes Ametlikud Teadaanded teate avalikult kätte toimetamisele järgnevast päevast arvates. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Teade avaldati 08.11.2021 ja loeti kättetoimetatuks 24.11.2021, seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 08.12.2021. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. I AS (endine I OÜ) on teatanud 19.11.2020 kostjale, et loovutab tema vastase nõude OK Incure OÜ-le. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 19.02.2019 I OÜ (praegune I AS) ja M. K. krediidilepingu nr xxxx summas 1100 eurot. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele tasumata põhivõlgnevus summas 979,59 eurot. VÕS § 94 kohaselt tuleb lepinguliselt kohustuselt tasuda vastavalt lepingule intressi. Krediidikonto lepingu kohaselt on pooled kokku leppinud intressimääras 46,8% aastas ehk päevas 0,13%. Hageja palub kostjalt välja mõista intress 1100 eurolt perioodil 18.08.2020 kuni 09.12.2020 (113 päeva) 0,13% päevas summas 161,59 eurot. Kohus leiab, et hageja intressinõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus peab põhjendatuks arvestada intressi aastamäära, mitte päevamääraga. Kohus ei pea põhjendatuks hageja intressiarvestust summalt 1100 eurot, kuivõrd 18.08.2020 seisuga oli hageja põhivõlgnevuse suurus 979,59 eurot. Seega intress põhinõudelt 979,59 eurolt perioodil 18.08.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni 09.12.2020, s.o. 114 päeva eest intressimääraga 46,8% aastas moodustab 142,80 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude summas 18,79 eurot (161,59 – 142,80). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga 19.02.2019 krediidilepingu majandustegevuse raames ja asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, seega

on kostja sõlminud lepingu füüsilise isikuna ehk tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses ja sõlmitud leping on tarbijakrediidileping. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-16, p 18; 5.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (3.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-106-13, p 24). VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2016 lahendi p-s 13 toodud seisukoha kohaldamist (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16). Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et „viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.“ Kohus leiab, et kuna antud juhul kokkulepitud intressimäär VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel muutub kokkulepitud viivisemääraks, siis tulenevalt Riigikohtu viidatud lahendist on laenulepingu järgne viivis VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Viivisemäär 46,8% aastas on 5,85-kordne seadusjärgne viivisemäär, mis on kohtu hinnangul tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Krediidikonto personaalsetes tingimustes puudub viivisemäära kokkulepe (VÕS § 4031 lg 1 p 11), nimetatud on üksnes kohaldatav intressimäär. Asjaolu, et kokkulepe intressimäära kohta paikneb laenulepingu personaalsetes tingimustes, ei välista, et intressimäär mida kohaldatakse ka viivisemäärana, on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Asja materjalidest ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks andnud kostjale eraldi võimalust personaalsete tingimuste osas läbirääkimiste pidamiseks või ettepanekute tegemiseks. Seega on kohtu hinnangul krediidikonto üldtingimuste punktis 9.3. kajastatud viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 tähenduses.

Arvestades eeltoodut on põhjendatud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 43,57 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega jätab kohus rahuldamata hageja viivise nõude summas 213,67 eurot (257,24 – 43,57). TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1398,42 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 232,46 eurot ehk ligikaudu 17% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 83% ulatuses kostja ja 17% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 200 eurot. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kostjalt kuulub väljamõistmisele riigilõiv summas 166 eurot (83% 200-st). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude