P. P. hagi Akciné draudimo bendrové "Gjensidige " Eesti filiaali vastu kindlustushüvitise ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: P. P. (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx, xxx, xxx vald, xxxxx Harjumaa; e-post: xxx); Hageja lepinguline esindaja: Mark Obolenski (MOSIUS CONSULT OÜ; Ehitajate tee 114, 13517 Tallinn; e-post: xxx); Kostja: Akciné draudimo bendrové "Gjensidige " Eesti filiaal (registrikood 11193232; asukoht Sõpruse pst 145, 13417 Tallinn; e-post: [email protected], [email protected]). Kostja lepinguline esindaja: Andrus Reidi, Reidi Õigusbüroo OÜ (Vabaduse pst 174B, 10917 Tallinn, epost: xxx)
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagiavaldus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja P. P. kanda. Määrata kindlaks, et rahaliselt hüvitatavad menetluskulude puuduvad.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui
2-21-15505 kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hageja P. P. esitas 01.10.2021 hagiavalduse kostja Akciné draudimo bendrové "Gjensidige " Eesti filiaal kindlustushüvitise ja viivise nõudes. 11.10.2021 esitas hageja täpsustatud hagi, paludes välja mõista ADB Gjensidige Eesti filiaalilt P. P. kasuks hüvitis põhisummas 5906,40 eurot. Samuti palub hageja välja mõista kotjalt hageja kasuks viivis VÕS § 113 sätestatud määras põhinõudelt alates 04.11.2020.a. kuni hagi esitamiseni 30.09.2021 summas 426,99 eurot ning viivis VÕS § 113 sätestatud määras põhinõudelt 5906,40 eurot alates hagi esitamisele järgnevast päevast (01.10.2021) kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Hageja palus jätta kõik käesolevas menetluses hageja poolt kantud menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud jätta täies ulatuses tema enda kanda
2.Hagi asjaolude kohaselt oli P. P. (edaspidi ka kindlustusvõtja või hageja) ja ADB Gjensidige Eesti filiaali (edaspidi ka kindlustusandja või kostja) vahel oli 14.09.2020 sõlmitud vabatahtlik sõidukikindlustuse (täiskasko) leping nr XXXXXXXXX (edaspidi ka Leping, Lisa 1), mille esemeks oli sõiduk Audi A4 Allroad reg. nr. xxxxxx (kindlustusese). 30.09.2020 toimus kindlustusjuhtum, mille käigus sõideti Lepingu esemega teelt välja vastu tänavavalgustusposti (Sõidukikahju toimik XXXXXXX). ADB Gjensidige Eesti filiaali 03.11.2020 otsusega nr. XXXXXXX jäeti P. P. kahju hüvitamise avaldus-taotlus täies ulatuses rahuldamata (Lisa 2) põhjusel, et sõidukit juhtinud hageja isal (S. P.) puudus 30.09.2020 seisuga juhtimisõigus. 27.11.2020 esitas hageja vastuväited (Lisa 3) 03.11.2020 otsusele kahju hüvitamisest keeldumise kohta, taotluse 03.11.2020 otsuse uueks läbivaatamiseks ja –otsuse tegemiseks, nõude kindlustusjuhtumi järgse kahju hüvitamiseks (garantiikirja väljastamiseks). 09.12.2020 vastuskirjas leidis kostja, et tema tüüptingimused on kehtivad ja levinud riski (terviserike) välistamise kaskokindlustuslepingus on mõistlik, mistõttu keeldus kostja teistkordselt kahju hüvitamisest (Lisa 4). 25.01.2021 esitas hageja seisukohad kostja 09.12.2020 vastusele kahjuasjas nr. XXXXXXX, PERH-i vastuskirja ja viimase täitmise nõude (Lisa 5). Kindlustusandja 18.02.2021 (Lisa 6) vastuses jättis kostja enda otsuse muutmata ja keeldus kahju hüvitamisest täies ulatuses.
3.Hageja märgib, et Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks on Sõidukikindlustuse tingimused SK101-2018 (Lisa 7) ja Kindlustuse üldtingimused Ü101-2018 (Lisa 8). Üldtingimuste p 2.2. kohaselt Kindlustuslepingu dokumentide vastuolu korral lähtutakse esmalt poliisist, seejärel kindlustusteenuse tingimustest (seega SK101-2018), edasi üldtingimustest (Ü101-2018) ja eelnevates reguleerimata küsimustes seadusest. Hageja leiab, et kostja 03.11.2020 otsus ei ole loogiliselt põhjendatud ja on vastuolus kindlustusandja kogutud tõenditega. Hageja arvates on kindlustusandja nõustunud, et S. P. (hageja isa) juhtimisõigust ei ole alates 20.11.2019 piiratud. Ühtegi S. P. juhtimisõigust piiravat arsti otsust kindlustusandja ei esitanud.
4.09.12.2020 vastuse punktis 1.1. on kindlustusandja leidnud, et S.P.l oli meditsiiniliselt (26.12.2019) tuvastatud määruse § 4 lg 1 p 9 kirjeldatud absoluutne vastunäidustus, mida olevat
2 (20)
2-21-15505 arsti otsusega aga leevendatud. 09.12.2020 vastuses on kindlustusandja toonud sisse uue mõiste „Ooteperioodi“ ja teatanud, et sellesama nn ooteperioodi ajal (26.12.2019-25.12.2020) ei olnud S. P.le mootorsõiduki juhtimine lubatud. Hageja leidis, et viidatud nn "ooteperiood" on oma sisult väljamõeldis, millel puudub õiguslik tähendus. Kindlustusandja poolt dr. A. S.`le omistatud selgituste asjakohatust ja ebausutavust kinnitab fakt, et 30.09.2020 haigusloos on erinevalt 02.03.2020 haigusloo kandest sellekohane märge raviarsti poolt otsesõnu ära märgitud. 30.09.2020 otsuse alusel peatati PPA 07.10.2020 poolt ka S. P. juhtimisõigus. Isiku juhtimisõigust ei peatata ainuüksi arsti otsuse enese alusel. Kindlustusandja vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õigusega.
5.Kindlustusandja poolne Kindlustustingimuste punktile 14.5.3. tuginemine on ilmselgelt alusetu - kindlustusvõtjal (sealhulgas S. P.`l) oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtiv juhtimisõigus Kindlustustingimuste punkti 14.5.3 kohaselt vabaneb Gjensidige kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtumi toimumise ajal sõidukit juhtinud isik oli ilma vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta või sõidukijuhtimise õigus oli peatunud või peatatud. 03.11.2020 otsuses on märgitud: Antud juhul ongi neuroloogi otsusega määratud mitte absoluutne juhtimiskeeld, vaid patsiendil oleks tekkinud õigus sõidukit juhtida, kui tal vähemalt aasta jooksul ei oleks ühtegi xxx hoogu esinenud. Seega ei olnud sõidukit juhtinud isikul 30.09.2020 veel lubatud sõidukit juhtida, kuna viimasest xxxst hoost ei olnud veel möödunud üks aasta hoovabalt. Kindlustusandja on jätnud selgelt tähelepanuta, et tema enda poolt kogutud S. P. haigusjuhtumite väljavõttest nähtub selgelt, et S. P.`l oli lubatud sõidukit juhtida 20.11.2019 otsusega. Digiloo haigusjuhtumist nr 456675556 nähtub (Koostaja: neuroloog V. R.) järgnev (Lisa 10): Patsiendil olnud 22.05.2019 une ajal esmakordne generaliseerunud xxx hoog, mille tõttu hospitaliseeriti ja uuriti PERH-i neuroloogia osakonnas. Mootorsõiduki juhtimine oli keelatud 6 kuu jooksul peale teadvuskaotushoogu. Neuroloogi poolt täiendavat ravi ei vaja. Mootorsõiduki juhtimine on taas lubatud.
6.30.09.2020 Digiloo haigusjuhtumist nr 481120767 (koostatud 02.10.2020) nähtub: Režiimi ja ravialased soovitused, sh taastusraviks: On keelatud autojuhtimine, töötamine kõrgusel ning ohtlikute mehhanismidega. Politsei- ja Piirivalveameti 07.10.2020 otsusega otsustati S. P. kõrvaldada mootorsõidukijuhi juhtimiselt otsuse kättesaamise päevast arvates kuni liiklusmeditsiini komisjoni poolt tõendi väljastamisele, millest nähtub, et S. P. tervislik seisund võimaldab mootorsõidukit juhtida (Lisa 11). Ühtegi vahepealset otsust, mis puudutab S. P. juhtimisõigust, kindlustusandja esitatud materjalidest ei nähtu. Seega nähtub kindlustusandja esitatud kirjalikest tõenditest, et S. P.`l oli kehtiv juhtimisõigus kindlustusjuhtumi toimumise ajal 30.09.2020. Seega ei saa rääkida olukorrast, kus S. P./kindlustusvõtja juhtis sõidukit ajal, mil talle oli neuroloogi otsusega sõidukijuhtimine keelatud. Sellist otsust ei ole tehtud ja sellise otsuse tegemine ei nähtu ka kindlustusandja 12.11.2020 esitatud tõenditest (vt lisa 9).
7.Kindlustusandja 18.02.2021 vastusest nähtub: Kindlustusandjal ei ole võimalik arvestada PERHi 25.01.2021 vastust, kuna selles ei ole arvestatud teist toimunud xxx haigushoogu. Seega on kostja otsustanud lihtsalt eirata PERH-i esitatud vastust, elik tõendeid, mis välistavad tema järelduste õigsuse kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel. Eeltoodust järeldub, et kindlustusandja on kahju hüvitamise taotluse täies ulatuses rahuldamata jätmisel tuginenud alusetult sõidukikindlustuse tingimuste SK101-2018 punktile 14.5.3. Kindlustusandja on jätnud põhjendamatult arvestamata tema valduses olevatest dokumentidest tulenevad faktilised asjaolud, mis välistavad 03.11.2020 otsuses toodud eelduste õigsuse. Kindlustusandja poolt kogutud tõendite valikuline arvestamine ja keeldumise seisukohalt sobimatute tõendite kõrvaleheitmine viitab kindlustusandja pahausksusele.
3 (20)
2-21-15505
8.25.01.2021 vastuväidetes ja viimases nõudekirjas selgitas hageja veelkord, et tegelikult ei nähtu dr. A. S.`e 30.10.2020 vastusest, millal (kas 26.12.2019, 02.03.2020 või 30.09.2020) on arst endal väitel S. P. suuliselt selgitanud, et talle on sõidukijuhtimine lubatud siis, kui ühe aasta jooksul ei ole haigushoogu esinenud. Oluline on siinkohal seegi, et kindlustusandja ei ole S. P. käest küsinudki selgitusi väidetava suulise juhtimiskeelu saamise kohta. S. P. on kindlustusvõtjale kinnitanud, et ei ole vastavat teadet ega avaldust dr. A. S.`elt saanud. Seda kinnitavad ka S. P. e-tervise andmed, mis on kindlustusandja valduses. Sellekohaste väidete esitamise lõpetamiseks esitas hageja PERH-i 25.01.2021vastuskirja nr 2.1-30/57-2 (vt 25.01.2021 kirja lisa 1), milles PERH on üheselt kinnitanud, et: 1) Tervise infosüsteemis peab nähtuma teave patsiendi juhtimisõiguse osalise või täieliku piiramise kohta; Seega pidanuks sealt nähtuma ka kindlustusandja väidetud "mitteabsoluutne", "mittetäielik" või mistahes tähistusega juhtimisõiguse (ka suuline vms) piirang. 2) S. P.l oli juhtimisõigus vähemalt perioodil 22.11.2019–30.09.2020. Eeltoodust selgub kahtlusteta, et kindlustusandja ei ole hüvitisest keeldumisel tuginenud väidetud arsti otsusele vaid enda suvale.
9.Eriti kummastav on kindlustusandja 09.12.2020 vastuse punktis 1.2. avaldatu, kus kindlustusandja on esmalt nõustunud, et S.P.l oli 30.09.2020 haigushoog esmakordselt unevälisel ajal. Samuti on väidetud, et: On võimalik, et kindlustusandja otsus oleks olnud teistsugune, kui õnnetuse oleks põhjustanud S.P. elu esimene xxx haigushoog. 30.09.2020 toimunud hageja isa xxxhoog toimuski esmakordselt (unevälisel ajal) ja seda ei olnud võimalik mitte kuidagi ette näha. Seega on kindlustusandja eiranud tegelike faktilisi asjaolusid, mille arvestamisel oleks kindlustusandja tõenäoliselt teinud teistsuguse otsuse.
10.Kindlustusvõtja poolne hoolsusnõuete rikkumisele tuginemine on põhjendamatu ja õigusvastane. Tänaseks on asutud ühesele seisukohale, et nii hooletuse kui raske hooletuse välistamine vajab eraldi kindlustusvõtjapoolset aktsepti. Seega ei saa hooletus ega raske hooletus olla välistatud standardse tüüptingimusega, vaid tegemist peab olema eraldi läbiräägitud eritingimusega. Tegemist on VÕS § 37 lg 3 tähenduses üllatusliku tüüptingimusega, kuna seaduse tekstist ei tulene otseselt õigust välistada kindlustusandja täitmiskohustus ka kindlustusvõtja hooletuse ja raske hooletuse korral. 14.09.2020 sõlmitud vabatahtlikust sõidukikindlustuse (täiskasko) lepingust nr XXXXXXXXX ja kindlustusandja 03.11.2020 otsusest nähtub kahtlusteta, et kindlustusandja on välistanud kindlustushüvitise väljamaksmise hooletuse ja raske hooletuse puhuks justnimelt tüüptingimusega. Seda kinnitab ka kostja ise, kes on 09.12.2020 vastuses märkinud: Isegi kui lugeda S.P. juhtimisõigus kehtivaks liiklusseaduse mõistes, on meditsiinidokumentatsiooniga tõendatud, et liiklusõnnetuse põhjustas S.P. haiguslik seisund, mis haigushoo ajal tekkinud teadvusekaotuse tõttu takistas tal liiklusolude täpset tajumist. Seega on täidetud sõidukikindlustuse tingimuste punkti 14.5.2 eeldused, mille alusel on kindlustusandjal õigus jätta kindlustushüvitise taotlus rahuldamata, kuna juhtumi otsene põhjus on sõidukit juhtinud isiku haiguslik seisund, mis takistas tal liiklusolude tajumist ning viis teelt väljasõiduni. Seega ei ole sõidukikindlustuse tingimuste SK101-2018 punktidele 14.5.2. ja 14.5.3. tuginemine ka sel põhjusel lubatav.
11.Kindlustusvõtja on järginud kindlustuslepingu tingimusi ega ole rikkunud ühtegi lepingulist kohustust. P. P. leiab, et 03.11.2020 otsuses esiletoodud põhjendused on ainetud kuna ei põhine faktilistel asjaoludel, mis on jäetud kindlustusandja poolt arusaamatult eiratud. Juhime tähelepanu, et S. P.`l ei olnud 30.09.2020 seisuga diagnoositud xxxt. Seega on S. P.`le xxx haiguse omistamine arusaamatu kuna ei põhine tegelikel asjaoludel ja kindlustusandja valduses olevatel materjalidel. S. P. 20.11.2019 digiloo haigusjuhtumist nr 456675556 nähtub üheselt, et S. P.`le oli mootorsõiduki juhtimine lubatud (vt lisa 10). Ka maanteeameti väljavõttest nähtub, et S. P.`l oli AB sõiduki kategooria juhiluba kehtivusega 08.08.2022 ja
4 (20)
2-21-15505 juhendaja luba (kat. AM A B) kehtivusajaga kuni 03.06.2021 (Lisa 12). Kahtluse korral oleks kindlustusandja saanud ja pidanud välja selgitama, kas S. P.`l oli juhtimisõigust lubav kehtiv tervisetõend. Vaatamata S. P. terviseandmete ulatuslikule hankimisele ei nähtu 03.11.2020 otsusest, et kindlustusandja oleks seda pidanud vajalikuks hankida. Hageja 27.11.2020 vastuväitele oli lisatud väljavõte maanteeameti e-teeninduskeskkonnast S. P. kehtiva tervisetõendi kohta (vt selle lisa 3). Tõendist nähtub, et S. P.`l oli kehtiv tervisetõend tähtajaga kuni 09.08.2022. Seega ei saa P. P.`le mõistlikult ette heita S. P.`le sõiduki (Lepingu eseme) kasutada andmist ning sellega iseenesest ei suurenenud ka kindlustusrisk.
12.Hüvitise maksmisest keeldumine on vastuolus VÕS § 452 lg 2 p-ga 1 ja p-ga 2. RKTKo on kohtuasjas nr. 3-2-1-178-12 otsuse p.-s 16 rõhutanud, et seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita. Kui see on seotud kindlustusvõtja (hoolsus)kohustuste rikkumisega, tuleb täiendavalt arvestada eelkõige VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult. Nn „varjatud" hoolsuskohustuste sätestamise korral ei ole RKTKo hinnangul tegemist ka kindlustusriskide määratlemisega, mistõttu kohaldub kõnealustele tingimustele igal juhul tüüptingimuste regulatsioon. VÕS § 452 lg 2 p-st 1 tuleneb, et pooled võivad kehtivalt leppida kokku üksnes selles, et kindlustushüvist võib vähendada juhul, kui kindlustusjuhtum toimub kindlustusvõtja süül ning süüline käitumine mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust. Kindlustusandja vabanemise täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise korral näeb ette VÕS § 452, mille eesmärk on välistada kindlustusandja kohustust maksta kindlustushüvitis välja tahtlikult põhjustatud kindlustusjuhtumi korral, mitte aga piirata kindlustuslepingu poolte õigust kokku leppida hüvitise väljamaksmisest keeldumise õiguses ka muude süüvormide korral. Kindlustusandja vabanemine täitmiskohustusest ohutusnõuete mittekohase järgimise korral tulenevalt VÕS § 452 lg 2 p-st 1 eeldab lisaks põhjuslikule seosele ka süü olemasolu. Kindlustusvõtjalt ei saa nõuda suuremas ulatuses hoolsuse järgimist kui olukorras, kus isikul kindlustus puuduks. VÕS § 427 lg 1 kohaselt on kindlustusvõtja kahjuks § 452 lg-st 2 kõrvalekalduv kokkulepe tühine.
13.Kindlustusandja jaoks ei tohiks olla kuidagi teadmata, et kaskokindlustuslepingute sõlmimise mõte seisnebki muuhulgas kindlustusvõtja tavapärasest hooletusest tulenevate liikluskahjude riskide maandamiseks. Antud juhul heidab kindlustusandja kindlustusvõtjale ette, et kindlustusvõtja ei näinud ette kolmanda isiku esmakordset terviseriket ja ei takistanud S. P.`l sõiduki juhtimist. Juhime siinkohal tähelepanu, et 30.09.2020 asetleidnud S. P. xxxhoog toimus esmakordselt unevälisel ajal ja seda ei olnud võimalik mitte kuidagi ette näha. Asjaolu, et S. P.`l oli 30.09.2020 terviserike esmakordselt, nähtus kindlustusandjale viimase poolt kogutud tõenditest. Selles valguses paistab kindlustusandja 03.11.2020 otsuses märgitud arvamus lausa eriliselt silmakirjaliku ja pahatahtlikuna: Sõidukijuht, kes asub sõidukit juhtima, ehkki tal on diagnoositud selline haigusseisund, mille puhul sõidukijuhti-mine on vastunäidustatud, võtab teadlikult suure riski. Kahjuks antud juhul risk realiseeruski ning sõiduk kahjustus teelt väljasõidu tagajärjel, on õnn, et sel korral ei saanud kannatada teisi inimesi. 30.09.2020 liiklusõnnetus toimus ettenägematu ja ootamatu terviserikke tõttu, mitte kindlustusvõtja ega S. P. poolse teadliku kindlustusriski suurendamise tagajärjega. Sellist järeldust kinnitavad kindlustusandja enda kogutud materjalid, mis edastati kindlustusvõtjale 12.11.2020.
14.Hageja leiab, et Lepingu sõidukikindlustuse tingimuste SK101-2018 punktile 14.5.2. tuginemine on käesoleval juhul lubamatu (õigusvastane) Kindlustuslepingus sisalduvad kindlustusriskid ja kindlustusjuhtumid on tihtipeale sätestatud tüüptingimustena, seega peavad kindlustusandjad kindlustusriske jms lepingu olulisi tingimusi määratledes silmas pidama ka tüüptingimuste kohta sätestatut. Teisisõnu kui kindlustusandja on sätestanud lepingu
5 (20)
2-21-15505 tüüptingimustes riski ja vastutust määratlevad tingimused mõistlikule keskmisele isikule arusaamatult, raskesti arusaadavalt, või on tüüptingimused üllatuslikud ja kindlustusvõtja kui heas usus tegutsev mõistlik isik ei võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata (VÕS § 37 lg 3), tuleb kohaldada tüüptingimuste kohta sätestatut ning asendada ebamõistlikult teist lepingu poolt kahjustavad tingimused seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatud normidega (VÕS § 41). Kindlustustingimuste punkti 14.5.2 kohaselt vabaneb Gjensidige kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtumi toimumise ajal sõidukit juhtinud isik oli sellisel haigus- või väsimusseisundis, mis takistas liiklusolude täpset tajumist ning õigusaktide nõuete kõrvalekaldumatut täitmist.
15.Lepingu Üldtingimuste punkt 14.5.2. ei ole saanud kindlustuslepingu osaks. Tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustava laadi eeldus kehtib ka tingimuste suhtes, mis on vastavalt VÕS § 7-le vastuolus hea usu põhimõttega (sealhulgas heade kommetega) või põhjustavad olulist lepingust tulenevat tasakaalutust ja seda tingimuse esitaja ehk kindlustusandja kasuks. Riigikohus on sedastanud, et tüüptingimus, millega on välistatud kindlustusjuhtumi saabumine juhul, kui auto varastatakse selleks eelnevalt varastatud võtmete abil, on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei saa VÕS § 37 lõike 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks. Riigikohus on asunud seisukohale, et kindlustuslepingu tüüptingimus on VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista ning et arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada. Põhimõtteline erinevus õiguslikes tagajärgedes viitab, et tegemist on arusaamatu tüüptingimusega, mida ei saa pidada kindlustuslepingu osaks. Mõistlikule kindlustusvõtjale ei saa olla ootuspärane olukord, kus kindlustusandja pakub poliisi kohaselt tasu eest laiendatud kindlustuskaitsega sõiduki täiskaskokindlustust, sealhulgas liiklusõnnetuse põhjustamisega seotud kahjude ja sellega kaasnevate riskide ülevõtmist, kuid kindlustuslepingu tüüptingimused mitte ainult ei kitsenda oluliselt vastutuse aluseid vaid sätestavad abstraktsed tingimused igakordseks hüvitamisest vabanemiseks formaalsetel alustel, millel puudub seos kindlustusjuhtumiga. Mõistlikule kindlustusvõtjale ei saa olla ootuspärane tüüptingimus, millega kindlustusandja vabastab enda igakordselt täielikult kahju hüvitamisest kui kindlustusjuhtumi toimumise ajal sõidukit juhtinud isik oli sellisel haigus –või väsimusseisundis, mis takistas liiklusolude täpset tajumist ning õigusaktide nõuete kõrvalekaldumatut täitmist.
16.03.11.2020 otsuse tegemisel on tuginetud tühisele tingimusele (Lepingu Üldtingimuste punkt 14.5.2.) VÕS § 35 lg-st 1 ja VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt on tüüptingimuse tühisuse regulatsiooni eesmärgiks kaitsta lepingupoolt, kelle suhtes on kasutatud eelnevalt välja töötatud ja läbi rääkimata lepingutingimust, mis esitatakse poolele sellistel asjaoludel, et tal pole võimalik läbirääkimisi pidada ja tingimuse sisu mõjutada, ebamõistlikult kahjustavate lepingutingimuste eest. VÕS § 42 lg 3 kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks. Kuna tüüptingimuste lepingu puhul on tegemist valdavalt ühe lepingupoole poolt koostatud lepinguga, mis peegeldab sisuliselt ühe poole tingimusi ja tahet, millistel ollakse üldse nõus lepingut sõlmima, siis ei tule ka tingimuste ebamõistlikkuse hindamisel kõne alla lähtumine poolte võimalikust tahtest VÕS § 29 järgi, vaid tingimuse vastavust ebamõistlikkuse kriteeriumile on seostatud eelkõige mõistliku isiku arusaamisvõimega VÕS § 39 järgi, mida on rõhutanud ka Riigikohus. FI juhendi p. 3.2.5. kohaselt ei tohi välistused olla ebamõistlikud, arvestades kindlustuslepingu eesmärki. Siinkohal tuleb rõhutada, et oluline kõrvalekalle ei pea avalduma mõnes konkreetses tingimuses, vaid võib ebaõiglaselt mõjuda teisele poolele teiste
6 (20)
2-21-15505 lepingutingimustega koostoimes. Antud juhul võimaldab Lepingu Üldtingimuste punkt 14.5.2. kindlustusandjal keelduda täielikult kindlustushüvitise väljamaksmisest ka siis, kui rikkumise ja kahju vahel puuduvad loogilised- ja põhjuslikud seosed. Sellise tingimus muudab kaskokindlustuslepingu sõlmimise mõttetuks ja moonutab poliisis märgitud riskide ülevõtmist selgelt ebamõistlikult ja õigusvastasel viisil kuna välistab kindlustushüvitise väljamaksmise ettenägematu terviserikke korral. Selline välistus on heauskse kindlustusvõtja jaoks selgelt üllatav ja ebamõistlikult kahjustav. Eesti kohtupraktikas on tänaseks kinnistunud põhimõte, et kui tegemist on üldsõnaliselt kehtestatud hoolsuskohustust määratleva (samaaegselt kindlustusandja vastutust mõjutava) tüüptingimusega, mis annab kindlustusandjale sisuliselt piiramatu võimaluse kohustuse täitmisest keelduda, on see tingimus proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus. Selline tingimus annab tüüptingimuste kasutajale formaalse aluse keelduda kohustuse täitmisest asjaoludel, mis ei ole seotud kindlustusjuhtumiga.
17.Kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse (VÕS § 423 lg 1). Kindlustusandja peab põhimõtteliselt kahjukindlustuse puhul mingit riski kindlustades VÕS § 476 lg 1 esimese lause järgi hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. VÕS § 478 lõike 1 kohaselt on kindlustushuvi kindlustusvõtja huvi kindlustada end kindla kindlustusriski vastu ja on eelduseks kindlustussuhte eksisteerimiseks. Kindlustusjuhtumiks saab olla selline sündmus, mis leidis aset kindlustusriski realiseerumise tõttu. Sellest tulenevalt on kindlustusandja kohustatud oma kohustuse täitmiseks vaid juhul, kui kahju tekkis kindlustatud riski realiseerumise tulemusena. Lepingu tingimuste SK101-2018 punkti 3.1.1. kohaselt hüvitab Gjensidige äkilise ja ettenägematu sõidukivälise mehhaanilise jõu või liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju (sh loomale ja linnule otsasõit). Lepingu tingimuste SK101-2018 punkti 11.1.1. järgi hüvitab Gjensidige otsese varakahju ning muud kindlustuslepingus sätestatud ja põhjendatud kulud. Punkt 11.2.2. sätestab täiendavalt: Kui on otsustatud, et sõiduki taastamine on majanduslikult või tehniliselt põhjendatud, siis hüvitab Gjensidige sõiduki põhjendatud taastamismaksumuse, millest on maha arvatud omavastutus ja kindlustuslepingus ettenähtud kindlustushüvitise vähendused. Kindlustusvõtja esitas eelnevalt kahjujuhtumis nr. XXXXXXX xxx OÜ (reg. nr. xxxxx) 22.10.2020 tehtud kahjude kalkulatsiooni (pakkumine nr. A-299), mille kohaselt moodustab sõiduki taastamiskulu 5 906,40 eurot (Lisa 13). Kõnealusest kalkulatsioonist kui soodsamast on lähtutud ka hagi nõude kujundamisel.
18.Kostja 03.11.2020 otsusega nr. XXXXXXX jäeti P. P. kahju hüvitamise avaldus-taotlus täies ulatuses rahuldamata. 03.11.2020 otsusega loetakse kõigi kindlustusjuhtumi järgsete nõuete täitmise tähtaeg saabunuks. Lähtudes eelmägitust nõuab hageja viivist alates 04.11.2020 kuni 30.09.2021, so. kokku 331 päeva eest VÕS § 113 sätestatud määras ehk 0,021% päevas. Viivisnõue põhinõudelt 5906,40 eurot VÕS § 113 alusel moodustab seega 30.09.2021.a. seisuga ( 331 päeva x 1,29=) 426,99 eurot. Lisaks taotleb hageja TsMS § 367 alusel, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras TsMS § 367 alusel, väljamõistetavalt põhisummalt alates hagi esitamisele järgnevast päevast 01.10.2021.a. kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edaspidi kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni.
19.24.11.2021 menetlusdokumendis leiab hageja, et kindlustusandja on nõustunud vähemalt sellega, et puuduvad andmed selle kohta, et S. P. (hageja isa) juhtimisõigust oleks peale 20.11.2019 piiratud. Ühtegi S. P. juhtimisõigust piiravat arsti otsust kindlustusandja esitanud ei ole. Kindlustusandja poolt dr. A. S.`le omistatud selgituste asjakohatust ja ebausutavust kinnitab fakt, et 30.09.2020 haigusloos on erinevalt 02.03.2020 haigusloo kandest sellekohane märge raviarsti poolt otsesõnu ära märgitud. 30.09.2020 otsuse alusel peatati PPA 07.10.2020 poolt ka S. P. juhtimisõigus.
7 (20)
2-21-15505
20.Isiku juhtimisõigust ei peatata ainuüksi arsti otsuse enese alusel. Kindlustusandja vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. 30.09.2020 Digiloo haigusjuhtumist nr 481120767 (koostatud 02.10.2020) nähtub: Režiimi ja ravialased soovitused, sh taastusraviks: On keelatud autojuhtimine, töötamine kõrgusel ning ohtlikute mehanismidega. Ühtegi vahepealset otsust, mis puudutab S. P. juhtimisõigust, kindlustusandja esitatud materjalidest ei nähtu. Seega nähtub kindlustusandja esitatud kirjalikest tõenditest, et S. P.`l oli kehtiv juhtimisõigus kindlustusjuhtumi toimumise ajal 30.09.2020. Seega ei saa rääkida olukorrast, kus S. P./kindlustusvõtja juhtis sõidukit ajal, mil talle oli neuroloogi otsusega sõidukijuhtimine keelatud. Sellist otsust ei ole tehtud ja sellise otsuse tegemine ei nähtu ka kindlustusandja 12.11.2020 esitatud tõenditest. Eeltoodust järeldub, et kindlustusandja on kahju hüvitamise taotluse täies ulatuses rahuldamata jätmisel tuginenud alusetult sõidukikindlustuse tingimuste SK101-2018 punktile 14.5.3. Kuna mingit piirangut kehtestavat otsust ei ole tehtud ega haiguslugude infosüsteemi kantud, ei saa ka mingist juhtimisõiguse puudumisest rääkida.
21.25.01.2021 vastuväidetes ja viimases nõudekirjas selgitas hageja veelkord, et tegelikult ei nähtu dr. A. S.`e 30.10.2020 vastusest, millal (kas 26.12.2019, 02.03.2020 või 30.09.2020) on arst endal väitel S. P. suuliselt selgitanud, et talle on sõidukijuhtimine lubatud siis, kui ühe aasta jooksul ei ole haigushoogu esinenud. Oluline on siinkohal seegi, et kindlustusandja ei ole S. P. käest küsinudki selgitusi väidetava suulise juhtimiskeelu saamise kohta. S. P. on kindlustusvõtjale kinnitanud, et ei ole vastavat teadet ega avaldust dr. A. S.`elt saanud. Seda kinnitavad ka S. P. e-tervise andmed, mis on kindlustusandja valduses. Vaidlust ei ole olnud ja kostja on olnud teadlik, et S. P.`l ei olnud enne kordagi esinenud xxx hoogu unevälisel ajal.
22.Lisaks märkis hageja 24.11.2021 menetlusdokumendis, et hageja ei ole autoremondiettevõte ega yyy OÜ konkurent, mistõttu on kostja poolne ärisaladusele viitamine mõnevõrra arusaamatu. Kuna kostja korduvate selgituste kohaselt on yyy OÜ 02.12.2020 kalkulatsioon (08.11.2021 hagi vastuse lisa nr. 4) yyy OÜ ärisaladuseks, mille avaldamiseks ei olnud kostjal õigust, pidanuks selle avaldamiseks olema yyy OÜ nõusolek. Hagi vastusele yyy OÜ nõusolekut lisatud ei ole. Seega ei ole kostja antud juhul põhistanud, et tal on seaduse järgi õigus yyy OÜ ärisaladust käesolevas menetluses avaldada. Sellises olukorras ei ole tõend ja selle esitamine kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset (ELT L 157, 15.06.2016, lk 1–18). Hageja leiab, et põhimõtteliselt peaks kohus kuulutama menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik ärisaladuse või muu sellesarnase saladuse hoidmiseks. Kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks TsMS § 238 lõigetes 1 ja 2 sätestatule, kui tegemist on kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga (TsMS § 238 lg 3 p. 1). Tuginedes eeltoodule palub P. P. Harju Maakohtul jätta vastu võtmata /keelduda asja materjalide hulka arvamast ADB Gjensidige Eesti filiaal`i 08.11.2021 esitatud hagi vastuse lisa nr. 4 (yyy OÜ 02.12.2020 kalkulatsioon).
KOSTJA VASTUVÄITED
23.Kostja 08.11.2021 hagivastuses hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja märgib, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud vabatahtlik sõidukikindlustusleping, mille kohta on väljastatud sõidukikindlustuse poliis nr XXXXXXXXX. Kindlustatud on sõiduk Audi A4 ALLROAD reg nr xxxxxx (edaspidi: sõiduk) kindlustusperioodiga 21.09.2020 - 20.09.2021. Põhiomavastutus on 190 eurot.
8 (20)
2-21-15505
24.01.10.2020 esitatud kahjuavalduse kohaselt toimus 30.09.2020 sõidukiga kahjujuhtum. Deklareeritud andmete kohaselt sõideti Peetris, xxx teel sõidukiga teadmata asjaoludel teelt välja vastu tänavavalgustusposti. 03.11.2020 tegi kostja otsuse, millega jättis rahuldamata hageja kindlustushüvitise taotluse. Otsuse kohaselt selgus kahjukäsitluse käigus, et sõidukit juhtinud S. P. sõitis teelt välja, kuna tal tekkis roolis xxxhoog. Liiklusõnnetuse paigalt haiglasse toomisel on anamneesis põhidiagnoosiks xxx. Sõidukit juhtinud isiku meditsiiniliste dokumentide põhjal oli tal olnud eelmine xxxhoog 26.12.2019. Sõidukit juhtinud isikut ravinud neuroloog dr S. vastuse kohaselt oli patsiendile suuliselt selgitatud, et talle on sõidukijuhtimine lubatud siis, kui ta on olnud üks aasta hoovaba. Kahjujuhtumi toimumise ajaks, s.o 30.09.2020 ei olnud üks aasta hoovaba aeg veel kätte jõudnud ning seetõttu ei olnud raviarst digilukku sõiduauto juhtimise õiguse otsust kirjutanud. xxx on haigus, mille puhul on sõidukijuhtimine meditsiiniliselt vastunäidustatud. Tegemist on haigusega, mis xxxhoogude tõttu muudab sõidukijuhtimise riskantseks nii sõidukijuhile endale kui teistele liiklejatele.
25.Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“ § 4 lg 1 p 9 on xxx kaks või enamat hoogu, mis on toimunud vähem kui 5-aastase vahena absoluutne vastunäidustus B-kategooria juhile. Sama määruse § 4 lg 2 p 5 kohaselt on mootorsõiduki juhtimine teadvusekaotuse ja xxx hoogude esinemisel lubatud neuroloogi otsuse alusel, kui vähemalt ühe aasta jooksul ei ole esinenud ühtegi xxx hoogu.
26.Antud juhul oli neuroloogi otsusega määratud mitte absoluutne juhtimiskeeld, vaid patsiendil oleks tekkinud õigus sõidukit juhtida, kui tal vähemalt aasta jooksul ei oleks ühtegi xxx hoogu esinenud. Seega ei olnud sõidukit juhtinud isikul 30.09.2020 veel lubatud sõidukit juhtida, kuna viimasest xxxst hoost ei olnud veel möödunud üks aasta hoovabalt. Otsuses selgitati, et sõidukijuht, kes asub sõidukit juhtima, ehkki tal on diagnoositud selline haigusseisund, mille puhul sõidukijuhtimine on vastunäidustatud, võtab teadlikult suure riski. Antud juhul risk realiseeruski ning sõiduk kahjustus teelt väljasõidu tagajärjel.
27.Kindlustustingimuste punkti 14.5.2 kohaselt vabaneb Gjensidige kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtumi toimumise ajal sõidukit juhtinud isik oli sellisel haigus -või väsimusseisundis, mis takistas liiklusolude täpset tajumist ning õigusaktide nõuete kõrvalekaldumatut täitmist. Kindlustustingimuste punkti 14.5.3 kohaselt vabaneb Gjensidige kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtumi toimumise ajal sõidukit juhtinud isik oli ilma vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta või sõidukijuhtimise õigus oli peatunud või peatatud. Tuginedes eeltoodule ning kindlustustingimuste punktidele 14.5.2 ja 14.5.3 jättis kostja hageja kindlustushüvitise taotluse rahuldamata, kuna kahjujuhtumi põhjustas sõidukit juhtinud isiku haigushoog, mis takistas tal liiklusolude täpset tajumist, lisaks juhtis sõidukit juhtinud isik kindlustatud sõidukit ajal, mil talle oli neuroloogi otsusega sõidukijuhtimine keelatud.
28.Kostja ei nõustu hageja nõudega ning esitatud väidetega ja on seisukohal, et esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et sõidukit juhtinud S. P. sõitis teelt välja, kuna tal tekkis xxxhoog. Samuti ei ole vaidlust ka selles, et eelmine xxxhoog oli tal olnud 26.12.2019 (lisa 1). Alljärgnevalt esitab kostja oma vastuväited.
9 (20)
2-21-15505
29.Kostja ei nõustu sellega, et 03.11.2020 otsus ei ole loogiliselt põhjendatud ja on vastuolus kindlustusandja kogutud tõenditega. Kostja on piisavalt selgitanud oma seisukohti hageja poolt viidatud kirjades (hagi lisad 4 ja 9). Kostja ei ole nõus hageja järeldusega, et ta on nõustunud sellega, et S. P. juhtimisõigust alates 20.11.2019 ei ole piiratud. Õige on see, et S. P. pidi pärast 26.12.2019 esinenud haigushoogu sõiduki juhtimisest hoiduma, kuni tal pole ühe aasta jooksul uut hoogu toimunud, ning seejärel oleks tal uuesti olnud neuroloogi loal sõidukijuhtimine lubatud. Vastuseks kostja päringule selgitas SA PERH-i neuroloog A. S. oma 30.10.2020 vastuskirjas järgmist: “Patsient S. P. (IK xxxxxxxxxxx) viimane xxxhoog enne 30.09.2020 hoogu, oli 26.12.2019. Kohtusin haigega 26.12.2020 EMOs, kohe alustatud xxx raviga. Patsiendiga arutatud suuliselt autojuhtimist, selgitatud, et 1 aasta peab olema hoovaba, enne kui saab ametliku loa sõiduautot juhtida, kuid kuna tema hood on uneaegsed, siis keeld ei ole absoluutne. Kui xxx ravi foonil on 1 aasta hoovaba, siis saan kirjutada digilukku sõiduauto juhtimise õiguse otsuse, see aeg ei olnud kaasa arvatud 30.09.2020 veel kätte jõudnud” (lisa 2). Kostja märgib, et A. S. poolt S. P.ga tegelik kohtumise aeg oli 26.12.2019. mida kinnitab ka digiloo haigusjuhtum nr 459152279 ning A. K. vastus päringule.
30.Kindlustusandja saab lähtuda dr A. S. 30.10.2020 vastusest, mille kohaselt oli S. P.le 26.12.2019 haigushoo järgselt neuroloogi otsusega mootorsõiduki juhtimine keelatud ning seda keeldu talle vahetult selgitatud. Seega pidi S. P. olema teadlik, et neuroloogi otsusega pidi ta hoiduma mootorsõiduki juhtimisest. Asjaolu, et seda ei olnud digiloos kajastatud, ei muuda seda. Arusaamatuks jääb väide, nagu oleks kindlustusandja poolt dr A. S.le omistatud selgitused asjakohatud ja ebausutavad. Kindlustusandja on lähtunud konkreetselt talle esitatud vastusest ning ei ole seda omatahtsi tõlgendanud. See, et 30.09.2020 haigusloos on märge tehtud erinevalt 02.03.2020 haigusloo kandest, ei lükka ümber dr A. S. vastuses esitatud fakti.
31.26.01.2021 tegi kostja uue päringu seoses vaidlusega selle üle, kas S. P.l oli 30.09.2020 mootorsõiduki juhtimine keelatud. 17.02.2021 SA PERH-i xxx-xxx-keskuse juhataja A. K. vastusest nähtub, et 26.12.2019 xxxhoo järel oli patsient informeeritud juhtimisõiguse piirangust (lisa 3). Seega kehtis juhtimisõiguse keeld perioodil 26.12.2019-25.12.2020. Hageja väidab, et kostja jätab tähelepanuta selle, et alates 20.11.2019 otsusega oli lubatud S. P.l lubatud sõidukit juhtida. Kostja juhib veelkord tähelepanu sellele, et 26.12.2019 keelati tal xxxhoo järel sõiduki juhtimine. Kostja on selgitanud hagejale, et ta ei saa arvestada PERH-i 25.01.2021 vastust, kuivõrd selles ei ole arvestatud teist toimunud xxx haigushoogu.
32.Hageja viitab Politsei- ja Piirivaleameti 07.10.2020 otsusele, millega kõrvaldati S. P. mootorsõiduki juhtimiselt otsuse kättesaamise päevast arvates kuni liiklusmeditsiini komisjoni poolt tõendi väljastamisele, millest nähtub, et S P. tervislik seisund võimaldab mootorsõidukit juhtida. Hageja järeldab, et kuna ühtegi vahepealset otsust ei ole, siis oli S. P.l kehtiv juhtimisõigus 30.09.2020. Kostja selgitab, et ka 22.05.2019 toimunud xxxhoo järel, kui arst keelas mootorsõiduki juhtimise kuueks kuuks, ei ole politsei poolt tehtud ühtegi otsust. S. P.le oli väljastatud juhiluba kehtivusega 09.08.2012-08.08.2022. Sellest nähtub, et tervisetõendit vahepealse perioodi jooksul transpordiamet ei küsi, v.a. juhul kui tervisetõend oli välja antud lühemaks ajaks kui 10 aastat. Viimasel juhul transpordiamet teavitab juhti ning mootorsõiduki juhtimisõigus peatub tähtaja saabumisel. Politsei teeb otsuse juhtimiselt kõrvaldamise väärteomenetluse käigus, kui juhtimisõigus on peatunud või peatatud ning juht on sõiduki juhtimiselt tabatud. Seetõttu ei saagi olla varasemaid otsuseid. Kahetsusväärselt ei jõua arsti vahepealsed otsused transpordiametini, kui neuroloog keelab mootorsõiduki juhtimise vahepealsel perioodil mingiks ajaks ära.
10 (20)
2-21-15505
33.Kostja ei ole nõus, et dr A. S. 30.10.2020 vastusest ei nähtu, millal arst on selgitanud suuliselt S. P.le, et talle on sõidukijuhtimine lubatud siis, kui ühe aasta jooksul haigushoogu esinenud ei ole. Kostja saab nimetatud vastusest selgelt ja üheselt aru, et arst tegi seda 26.12.2019, kui S. P. käis EMO-s vastuvõtul. Teisiti ei saa seda vastest tõlgendada. PERH-i 25.01.2021 kirja suhtes on kostja oma seisukoha esitanud.
34.Riigikohus rõhutanud lahendis 3-2-1-178-12, et seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes näha ette piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita. Võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon ei keela tüüptingimustesse lisada välistusi, mis on seotud kindlustusvõtja või temaga võrdsustatud isiku hooletuse või raske hooletusega. Kindlustusandja peab tüüptingimuse koostades küll silmas pidama võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg 2 nõudeid, kui piirangud on seotud kindlustusvõtja hoolsuskohustuse täitmisega, kuid need ei piira kindlustusandja õigust lisaks kindlustusvõtja tahtlusele, lisada kindlustustingimustesse välistusi ka muude süü vormide puhuks. VÕS § 444 keelab kindlustusvõtjal pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab.
35.VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS § 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-10-09 leidnud, et VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest (s.o täies ulatuses), kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Tegemist ei ole sugugi üllatusliku tüüptingimusega nagu hageja väidab. Hagiavaldusest ei nähtu, millisele allikale ta oma väites tugineb.
36.Kindlustusandja ei heida ette kindlustusvõtjale P. P.le, et viimane ei näinud ette S. P. terviseriket ega takistanud S. P.l Sõiduki juhtimist – sellist etteheidet ei ole kindlustusandja esitanud. Kindlustusandja otsus on seotud asjaoluga, et S. P. juhtis sõidukit seisundis, kus ta sõidukit juhtida ei oleks tohtinud. Kindlustusandja sõidukikindlustuse tingimuste punkt 14.5.2 sätestab kindlustusandja õiguse vabaneda kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui sõidukit juhtinud isik oli sellises haigusseisundis, mis takistas liiklusolude tajumist ja õigusaktide kõrvalekaldumatut täitmist. Vastavalt lepingu lahutamatuks osaks olevatele kindlustuse üldtingimuste Ü101-2018 punktile 6.1.4 võrdsustatakse kindlustuslepinguste tulenevate kohustuste täitmisel isik, kes kasutab kindlustatud eset kindlustusvõtja nõusolekul või heakskiidul. Seega oli S. P. kindlustatud sõidukiga liiklemisel kindlustusvõtjaga võrdsustatud isik. Kindlustuse üldtingimuste p 6.3 kohaselt kui kindlustusvõtjaga võrdsustatud isik ei ole kindlustuslepingu nõudeid täitnud, siis loetakse, et kindlustusvõtja on kindlustuslepingut rikkunud. Miks hageja arvates ei ole lubatav sõidukikindlustuse tingimuste SK101-2018 punktidele 14.5.2. ja 14.5.3. tuginemine, jääb lõpuks arusaamatuks.
37.Hageja väidab, et kindlustusvõtja on järginud kindlustuslepingu tingimusi ega ole rikkunud ühtegi lepingulist kohustust. Selline väide on vale ja ei põhine asjas kogutud tõenditele. Hageja leiab, et S. P.l ei olnud 30.09.2020 seisuga diagnoositud xxxt. Veelkord kostja märgib, et vastavalt dr A. S. ja dr A. K. vastuste kohaselt oli S. P.l diagnoositud xxxhoog 26.12.2019. Viitamine kehtivale tervisetõendile ei lükka seda ümber. Hagejal on õigus, et Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-178-12 otsuse punktis 16 on rõhutatud, et seadus ei keela kindlustusandjal tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita. Antud juhul on S. P. rikkunud kindlustusriski suurendamise keeldu ajal, kui talle oli
11 (20)
2-21-15505 arsti poolt diagnoositud selline haigusseisund, mille puhul kehtib juhtimisõiguse piirang. Hageja väide, et 30.09.2020 liiklusõnnetus toimus ettenägematu ja ootamatu terviserikke tõttu, mitte S. P. poolse teadliku kindlustusriski suurendamise tagajärjel, on ümber lükatud. Kindlustusandja materjalid kinnitavad just seda asjaolu, mitte vastupidist nagu väidab hageja. S. P.l oli 26.12.2019 diagnoositud xxx ning ta oli sellest teadlik, kuna ta ise oli pöördunud EMO-sse nimetatud kuupäeval.
38.Kostja ei nõustu, et sõidukikindlustuse tingimuste SK101-2018 punktile 14.5.2. tuginemine on õigusvastane. Hageja ei ole millegagi põhjendanud, miks antud tingimus on mõistlikule keskmisele isikule arusaamatu, raskesti arusaadav, või on üllatuslik ja kindlustusvõtja kui heas usus tegutsev mõistlik isik ei võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Samuti ei saa nõustuda sellega, et ülalnimetatud tingimuste punkt 14.5.2. ei saanud olla kindlustuslepingu osaks. Kostja selgitab, et kindlustusandja ei saa võtta üle kõiki võimalikke riske, mistõttu on kindlustuslepingus lubatud ette näha ka välistused. Sõidukit juhtinud isiku eelnevalt teadaolev liiklusohtlik haigusseisund, mille puhul raviarst on keelanud sõiduki juhtimise, ei ole kindlasti abstraktne ega formaalne hüvitamisest vabanemise alus ega saa olla üllatav ega arusaamatu tüüptingimus. Kindlustusvõtjalt ja kindlustusvõtjaga võrdsustatud isikult eeldatakse tavapärast heaperemehelikku hoolsust kindlustatud eseme suhtes, keskmiselt sõiduki kasutajalt saab mõistlikult oodata, et ta ei kasuta sõidukit, kui tema raviarst on mootorsõiduki juhtimise tema terviseseisundi tõttu keelanud. Liiklusohtlik haigusseisund on sarnane joobeseisundiga, kus sõidukit juhtinud isik ei pruugi liiklust enam korrektselt tajuda ega sõidukit üle kontrolli omada. Kindlustusandja on hinnanud kindlustustingimuste koostamisel riske ning viinud sisse need välistused, milliseid riske kindlustusandja enda kanda ei soovi võtta, sealhulgas on kindlustusandja hinnanud liiklusohtliku haigus- või väsimusseisundi sellise riskiga olukorraks, kus sõidukit juhtinud isikul on võimalik loobuda sõiduki juhtimisest, olles teadlik (või pidi teadlik olema) oma seisundist, kuid otsustab ikkagi liikluses osaleda, tõstes sellega liiklusõnnetuse toimumise riski.
39.Eeltoodu alusel ei saa nõustuda, et 03.11.2020 otsusel on tuginetud tühisele tingimusele. Antud välistuse kehtestamist on kostja põhjendanud. Muuhulgas märgib kostja, et antud juhul on oli täielik alus keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest, kuna rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Seetõttu ei pea kostja vajalikus punktis 3.2. toodud väidetega diskuteerida teemal, kas kindlustusandjal on õigus keelduda ka kahju hüvitamisest siis, kui rikkumise ja kahju vahel puuduvad loogilised- ja põhjuslikud seosed.
40.Kahjuhüvitise suuruse osas märgib kostja, et kostja poolt on võetud võrdlev hinnapakkumine yyy OÜ-st, mille kohaselt on sõiduki taastusremondi maksumus 4649,09 eurot. Kostja leiab, et antud hinnapakkumine summas 4649,09 eurot on põhjendatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
41.Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1. Pooled on andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.
42.Vaidlus puudub, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud vabatahtlik sõidukikindlustusleping, mille kohta on väljastatud sõidukikindlustuse poliis nr XXXXXXXXX. Kindlustatud oli sõiduk Audi A4 ALLROAD reg märgiga xxxxxx kindlustusperioodiga 21.09.2020 - 20.09.2021 (tl 910). Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olid sõidukikindlustuse tingimused SK101-2018 ning kindlustuse üldtingimused Ü101-2018 (tl 31-40). Pooled ei vaidle ka selle üle, et 30.09.2020 toimus kindlustusjuhtum, mille käigus sõideti viidatud sõidukiga teelt välja vastu
12 (20)
2-21-15505 tänavavalgustusposti. Kostja jättis 03.11.2020 otsusega hageja kindlustushüvitise taotluse rahuldamata, kuna kahjukäsitluse käigus selgus, et sõidukit juhtinud isik (hageja isa) sõitis teelt välja roolis tekkinud xxxhoo tõttu, liiklusõnnetuse paigalt haiglasse toomisel oli anamneesis põhidiagnoosiks xxx (tl 11-12)
43.Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on kostja kui kindlustusandja kohustus tasuda hagejale kui kindlustusvõtjale hüvitist seoses eelviidatud 30.09.2020 kindlustusjuhtumiga. Vaidlus taandub sellele, kas hageja kindlustusvõtjana rikkus seoses nimetatud kindlustusjuhtumiga oma õigusaktidest ja kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi ning kui rikkus, siis milline oli nende rikkumiste mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Ehk teisiti öeldes, kas hageja väidetavate rikkumiste tagajärjel vabanes kostja kindlustuslepingu täitmise ja kindlustushüvitise maksmise kohustusest. Kohus lahendab esmalt poolte vaidluse selles, kas hagejal on õigus oma kindlustushüvitise nõue kostja vastu maksma panna. Kindlustushüvitise suuruse küsimust on põhjust hinnata üksnes eeldusel, et hagejal on kostja vastu kindlustushüvitise tasumise nõue ning kostja ei ole selle täitmisest hageja rikkumiste tõttu vabanenud.
44.Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas kindlustusjuhtumi toimumise ajaks 30.09.2020 oli sõidukit juhtinud isikul S. P.l diagnoositud xxx. Hageja ei vaidlusta, et kindlustusjuhtumi toimumise ajal sõidukit juhtinud S. P.t tabas xxxhoog (vt tl 66 pöördel), kuid väidab, et tegemist oli esmakordse, ettenägematu ja ootamatu terviserikkega ning et xxxt ei olevat hagejal varem olnud. Seetõttu leiab hageja ka seda, et kindlustusvõtja ega P. P. ei ole teadlikult kindlustusriski suurendanud (vt tl 15). Kohus hageja paljasõnaliste väidetega ei nõustu. Digiloo haigusjuhtumist nr 456675556 nähtub, et S. P.l esines 22.05.2019 une ajal esmakordne generaliseerunud xxx hoog ning talle oli mootorsõiduki juhtimine keelatud 6 kuu jooksul peale teadvusekaotushoogu (tl 42 ja tl 42 pöördel). Kuigi viidatud haigusjuhtumist nähtub, et 20.11.2019 seisuga pole xxx hood kordunud ning mootorsõiduki juhtimine on taas lubatud, kordus xxxhoog siiski uuesti. Digiloo haigusjuhtumist nr 459152279 nähtub, et 26.12.2019 seisuga on S. P.l diagnoositud sümptomaatiline xxx ja komplekssete osaliste hoogudega xxx sündroomid (tl 88-90). SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 30.10.2020 vastusest nr 2.1-28/8179-4 nähtub samuti, et patsient S. P.l oli viimane xxxhoog enne 30.09.2020 hoogu 26.12.2019. Neuroloog-vanemarsti A. S. kinnitusel on patsiendile selgitatud, et 1 aasta peab olema hoovaba, enne kui saab ametliku loa sõiduautot juhtida ning et sõiduauto juhtimise õiguse aeg ei olnud 30.09.2020 veel kätte jõudnud (tl 91). SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla xxx-xxx-keskuse juhataja A. K. 17.02.2021 kirjast nr 2.1-28-927-2 nähtub samuti, et S. P. oli 26.12.2019 teise xxxhoo järgselt informeeritud juhtimisõiguse piirangust (tl 92).
45.Kohus ei nõustu hagejaga, nagu ei nähtuks neuroloog-vanemarsti A. S. 30.10.2020 vastusest, millal (kas 26.12.2019, 02.03.2020 või 30.09.2020) on arst S. P.le suuliselt selgitanud, et talle on sõidukijuhtimine lubatud siis, kui ühe aasta jooksul ei ole haigushoogu esinenud. Hinnates nii neuroloog-vanemarsti A. S. 30.09.2020 vastust kui ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla xxx-xxx-keskuse juhataja A. K. 17.02.2021 kirja, on kohtu hinnangul ilmne, et S. P. informeerimine juhtimisõiguse piirangust toimus 26.12.2019 teise xxxhoo järgselt (tl 91-92). Kohtul ei ole alust kahelda arstide kinnitustes S. P. juhtimisõiguse piirangust informeerimise kohta. Arstid on S. P.t ravinud isikud, kelle osas puuduvad andmed, et nad võiksid olla erapoolikud või isiklikult käesolevast menetlusest huvitatud. Seetõttu ei nõustu kohus hageja väidetega, justkui ei oleks S. P. saanud neuroloog A. S.lt sõiduki juhtimise keeldu puudutavat teavet.
46.Liiklusseaduse § 101 lg 10 on sätestatud, et mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja korra ning tervisenõuded, sealhulgas
13 (20)
2-21-15505 meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Liiklusseaduse § 101 lg 10 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“ § 4 lg 1 p 9 kohaselt on haiguseks ja seisundiks, millega kaasneb absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimisel mh xxx, mida antud määruse tähenduses käsitatakse kahe või enama xxx hoona, mis on toimunud vähem kui viieaastase vahega. Seega ei ole viidatud määruse kohaselt xxx kui mootorsõiduki juhtimise absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse tuvastamiseks oluline, kas xxxhood olid une- või unevälisel ajal. Kui patsiendil on diagnoositud xxx (nii nagu see S. P.l kahe xxx hoo tagajärjel diagnoositi, vt 88-90), siis on see absoluutseks meditsiiniliseks vastunäidustuseks mootorsõiduki juhtimiseks. Seega tuleneb kehtivatest õigusaktidest eeldus, et xxxdiagnoosi järgselt on pärast viimast xxxhoogu mootorsõiduki juhtimine keelatud (absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimiseks) ning selleks ei ole vajalik teha täiendavat arsti või muu isiku otsust.
47.Eelviidatud Vabariigi Valitsuse määruse § 4 lg 2 p 5 kohaselt võib tervisekontrolli tegija teadvusekaotuse ja xxx hoogude esinemise korral lubada neuroloogi otsuse alusel mootorsõidukit juhtida, hinnates juhile määratud ravi, rakendatud erinõudeid ja juhi üldist terviseseisundit, kui vähemalt ühe aasta jooksul ei ole esinenud ühtegi xxx hoogu. Seega erandina Vabariigi Valitsuse määruse nr 80 § 4 lg 1 p 9 sätestatud absoluutsest meditsiinilisest vastunäidustusest võib xxx hoogude korral mootorsõidukit juhtida üksnes tervisekontrolli tegija loaga neuroloogi otsuse alusel. Sellist luba ja neuroloogi otsust mootorsõiduki juhtimiseks pärast teist xxxhoogu 26.12.2019 S. P.le antud ei olnud. Vastupidi, nagu juba mainitud, oli S. P. 26.12.2019 teise xxxhoo järgselt informeeritud juhtimisõiguse piirangust. Tähtsust ei oma hageja viited sellele, et 20.11.2019 seisuga polnud xxx hood veel kordunud ning mootorsõiduki juhtimine oli 20.11.2019 seisuga lubatud. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et 26.12.2019 kordus xxxhoog siiski uuesti ning kooskõlas Vabariigi Valitsuse määruse nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“ § 4 lg 1 p 9 tulenes S. P.le alates 26.12.2019 absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimiseks sõltumata sellest, mida oli neuroloog otsustanud varasemalt 20.11.2019.
48.Kohus on eelnevalt tuvastatud asjaolusid arvestades seisukohal, et S. P.l ei olnud 30.09.2020 kindlustusjuhtumi toimumise ajal lubatud sõiduki juhtimine. Kehtiv õiguslik regulatsioon näeb xxx diagnoosi puhul ette mootorsõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustuse. Teadvusekaotuse ja xxx hoogude puhul saab sõiduki juhtimise piirangut leevendada üksnes neuroloogi otsuse alusel tingimusel, et vähemalt ühe aasta jooksul ei ole esinenud ühtegi xxx hoogu. Käesoleval juhul esines kindlustusjuhtumi toimumise ajal 30.09.2020 S. P. suhtes mootorsõiduki juhtimise absoluutne meditsiiniline vastunäidustus ning S. P. viimasest xxxst hoost 26.12.2019 oli möödunud vähem kui aasta. Seetõttu ei oma tähtsust ka asjaolu, et S. P.l oli 30.09.2020 toimunud liiklusõnnetuse ajal kehtiv tervisetõend kehtivusega kuni 09.08.2022 (tl 21) ning 30.09.2020 seisuga polnud tema juhtimisõigust peatatud ega ära võetud. Kostja märgib õigesti, et kehtivad õigusaktid ei kohusta raviarsti edastama meditsiinilist infot koheselt politseile. Liiklusseaduse § 91 lg 2 p 7 on sätestatud, et juht kõrvaldatakse sõiduki juhtimiselt, kui on alust arvata, et ta terviseseisund ei vasta kehtestatud nõuetele (vt ka tl 18-19). Seega ei ole xxx diagnoosiga juhi kõrvaldamine sõiduki juhtimisest automaatne protsess, vaid politseini peab olema jõudnud info juhi haiguse kohta.
14 (20)
2-21-15505 Asjaolust, et info erinevate ametkondade vahel ei liigu piisava kiiruse ja selgusega, ei saa aga järeldada, nagu võiks mootorsõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustusega juht liikluses osaleda. Kohus on seisukohal, et mootorsõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustusega juht ei tohi liikluses osaleda ning seda sõltumata sellest, kas politsei on teinud otsuse juhi liiklusest kõrvaldamise kohta. Vastupidine olukord – et politseile n-ö vahele jäänud mootorsõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustusega juht ei tohiks liikluses osaleda, kuid politseile mitteteadaolev mootorsõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustusega juht tohiks liikluses osaleda – oleks ilmselgelt põhjendamatu ja tähendaks võrdsete isikute ebavõrdset kohtlemist.
49.Kostja on asjakohaselt viidanud, et S. P. tervisetõend oli välja antud 09.08.2012, s.o enne kui S. P.l algasid haigushood. Kuigi tervisekontrolli teostaja väljastatud tervisetõend tõendab tervisenõuetele vastavust selle väljastamise hetkel, ei saa sellest järeldada, et isiku tervislik seisund ei võiks pärast tervisetõendi väljastamist sedavõrd halveneda, et välistada isiku poolt mootorsõiduki juhtimise sõltumata tervisetõendi formaalsest kehtivusest. Liiklusseaduse § 101 lg 1 on sätestatud, et mootorsõidukijuhi ja juhtimisõiguse taotleja terviseseisund peab vastama Liiklusseaduse § 101 lõike 10 alusel Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tervisenõuetele. Kohus on seisukohal, et kui isiku tervislik seisund ajaga muutub ja isikul diagnoositakse absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimiseks, siis tuleb lähtuda isiku tegelikest tervisenäitajatest, mitte varasemas tervisetõendis märgitud aegunud infost. Seda tõlgendust kinnitab ka liiklusseaduse § 101 lg 11, kus on sätestatud, et mootorsõidukijuht on kohustatud läbima täiendava tervisekontrolli, kui tal on kehtiva tervisetõendi kohaselt, mis on väljastatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 42 lõike 3 alusel sätestatud tingimustel ja korras, diagnoositud absoluutne meditsiiniline vastunäidustus, mille puhul mootorsõiduki juhtimine ei ole lubatud.
50.Kohus märgib, et sotsiaalministri 18.09.2008 määruses nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord“ pole sätestatud tervisekaardi või haigusloo kohustusliku osana kannet patsiendi mootorsõiduki juhtimisõiguse piiramise kohta. Samuti ei ole sotsiaalministri 17.09.2008 määruses nr 53 „Tervise infosüsteemi edastatavate dokumentide andmekoosseisud ning nende esitamise tingimused ja kord“ sätestatud isiku juhtimisõiguse piiramist kohustusliku andmekoosseisuna. Seega ei vasta tõele hageja arvamus, nagu peaks tervise infosüsteemist nähtuma teave patsiendi juhtimisõiguse osalise või täieliku piiramise kohta. Hageja pole viidanud, millisest õigusaktist tema arvates selline nõue tuleneb. Hageja tugineb küll PERHI-i 25.01.2021 kirjale, kuid PERH pole pädev õigusnorme looma ega tõlgendama. Seetõttu on asjakohatu ka hageja arusaam, justkui võiks S. P. juhtimisõiguse olemasolu 30.09.2020 seisuga tuleneda PERHI-i 25.01.2021 kirjast hagejale.
51.Kohus möönab, et õigusnormid, mis puudutavad mootorsõiduki juhtimise keeldu seoses isiku haigusseisundiga, võiksid olla märgatavalt selgemad ja täpsemad. Muuhulgas võiks olla arusaadavalt reguleeritud protsess, kuidas jõuab info isiku sõidukijuhtimist välistava terviseseisundi kohta Transpordiameti ning politseini, et oleks võimalik rakendada vajalikke ennetavaid meetmeid liiklusohutuse tagamiseks. Vastasel korral tegutseb politsei üksnes tagantjärele pärast õnnetuse toimumist, suutmata liiklusohutust tagada. Nii oli see ka praeguses asjas, kus politsei kõrvaldas S. P. sõiduki juhtimiselt alles pärast 30.09.2020 liiklusõnnetuse toimumist. Kostja märgib põhjendatult, et kuigi antud juhul sõiduk kahjustus S. P. haigushoo tõttu teelt väljasõidu tagajärjel, on õnn, et sel korral ei saanud kannatada teisi inimesi. Eelnevast ei järeldu siiski seda, et mootorsõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustusega isik ei peaks ise ilma politsei sekkumiseta täitma kehtivaid õigusnorme ning vastutustundlikult käituma. Kohus rõhutab veelkord, et mootorsõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustusega juht ei tohi liikluses osaleda ning seda sõltumata sellest, kas politsei on teinud otsuse juhi liiklusest kõrvaldamise
15 (20)
2-21-15505 kohta. Ka võimalikud puudused meditsiinidokumentatsioonis S. P. mootorsõiduki juhtimise keelamise dokumenteerimises ei muuda fakti, et S. P.l esines 30.09.2020 seisuga absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimiseks. S. P. oli teadlik enda xxxst ega tohtinuks seega 30.09.2020 mootorsõidukit juhtida.
52.Arvestades eeltoodut on kostja õigesti keeldunud hageja kindlustushüvitise taotluse rahuldamisest sõidukit juhtinud isiku haigusseisundi tõttu, tuginedes Vabariigi Valitsuse määruse nr 80 „Mootorsõidukijuhi ja mootorsõiduki juhtimisõiguse taotleja ning trammijuhi ja trammi juhtimisõiguse taotleja tervisekontrolli tingimused ja kord ning tervisenõuded, sealhulgas meditsiinilised vastunäidustused, mille korral mootorsõiduki ja trammi juhtimine ei ole lubatud“ § 4 lg 1 p 9 ja § 4 lg 2 p 5 ning raviarsti dr Se 30.10.2020 selgitustele ning PERHi 17.02.2021 vastusele (tl 30 ja tl 30 pöördel). Kostja viitas 09.12.2020 vastuses (tl 25-26) asjakohaselt, et kindlustuse üldtingimuste p 7.1.3 kohustab kindlustusvõtjat (ja vastavalt punktile 6.1.4 ka sõidukit juhtinud isikut) järgima Eestis kehtivaid õigusakte ja ohutusnõudeid, tegema kõik endast oleneva kindlustusjuhtumi ärahoidmiseks ja võimaliku kahju vähendamiseks, mitte suurendama kindlustusriski ja mitte võimaldama seda suurendada isikutel, kelle eest ta vastutab (tl 38 pöördel, tl 39).
53.Hageja ei vaidlusta, et kindlustusjuhtumi toimumise ajal 30.09.2020 sõidukit juhtinud S. P.t tabas xxxhoog (vt tl 66 pöördel). Seetõttu kohus nõustub kostjaga, et antud juhul suurenes kindlustusrisk ainuüksi sellepärast, et sõidukit juhtinud isik juhtis sõidukit haigusseisundis, mis takistas tal liiklusolude tajumist, ning tekkinud haigushoog oli liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainsaks põhjuseks, liiklusõnnetuse toimumist ei mõjutanud ühegi teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu. Kohus nõustub kostjaga, et kuna sõidukit juhtinud isiku haigusseisund oli otseseks ja ainsaks kahjujuhtumi toimumise põhjuseks, vabaneb kindlustusandja antud juhul kindlustuslepingu täitmise kohustusest täies ulatuses. Riigikohtu 13.09.2004 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-88-04 tuleneb, et kindlustusandja vastutus ei ole kindlustuse mõtte kohaselt absoluutne. Kindlustusandjal on õigus seaduses ja kindlustuslepingus sätestatud juhtudel keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Riigikohtu 01.06.2005 otsuses nr 3-2-1-59-05 p-s 14 on selgitatud, et kindlustuslepingu alusel tuleb kahju hüvitada juhul, kui kindlustusvõtja on teinud temalt kõik mõistlikult eeldatava oma vara kaitseks. Kindlustuslepingu sõlmimine ei tähenda seda, et kindlustusvõtja ei pea järgima käibes vajalikku hoolt oma asjade eest hoolitsemisel.
54.Kindlustusvõtja üheks põhikohustuseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 444 alusel on keeld suurendada kindlustusriski. Kindlustusvõtja ei või pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab. VÕS § 445 lg 2 tuleneb, et kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Kohus nõustub kostjaga, et olukorras, kus S. P.l esines 30.09.2020 seisuga absoluutne meditsiiniline vastunäidustus sõiduki juhtimiseks, võttis S. P. siiski sõidukit juhtima asudes teadlikult suure riski. Antud juhul risk realiseeruski ning sõiduk kahjustus S. P. haigushoo tõttu teelt väljasõidu tagajärjel. Kindlustusandja ei heida hagejale kui kindlustusvõtjale ette seda, et viimane ei näinud ette S. P. terviseriket, vaid just kindlustusriski suurendamist.
55.Kohtu hinnangul on tõendatud, et sõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustusega S. P. sõiduki juhtimisele lubamisega rikkus hageja kindlustusriski suurendamise keeldu sedavõrd oluliselt, et just see rikkumine viiski kindlustusjuhtumi (30.09.2020 liiklusõnnetuse) toimumise ja hagejale kahju tekkimiseni. Hageja ei teinud kõike temalt mõistlikult eeldatavat oma vara
16 (20)
2-21-15505 kaitseks ega järginud käibes vajalikku hoolt oma asjade eest hoolitsemisel. Kohtu tuvastatud asjaoludest järeldub, et viidatud liiklusõnnetust ei oleks toimunud, kui hageja oleks järginud õigusaktidest tulenevaid ohutusnõudeid ning poleks S. P. sõiduki juhtimisele lubanud ja sellega kindlustusriski ulatuslikult suurendanud. Selgelt põhjendamatu on hageja arusaam, nagu ei oleks hageja kindlustusriski suurendanud. Olukorras, kus 30.09.2020 liiklusõnnetus toimus P. P. xxxhoo tagajärjel, on ebaõige hageja väide, nagu ei saaks talle mõistlikult ette heita S. P.`le sõiduki (lepingu eseme) kasutada andmist ning justkui sellega poleks iseenesest suurenenud ka kindlustusrisk.
56.Kohus märgib, et kahju hüvitamine saab vastavalt VÕS § 476 lg-le 1 toimuda vastavalt kindlustuslepingule. Seetõttu tuleb lisaks kehtivatele õigusaktidele kindlustuslepingu täitmise kohustusest vabastamist hinnates lähtuda ka lepingust. Kindlustusandja otsus põhineb sellele, et S. P. juhtis sõidukit seisundis, millises ta sõidukit juhtida ei oleks tohtinud. Kostja sõidukikindlustuse tingimuste punkt 14.5.2 sätestab kindlustusandja õiguse vabaneda osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui sõidukit juhtinud isik oli sellises haigusseisundis, mis takistas liiklusolude tajumist ja õigusaktide nõuete kõrvalekaldumatut täitmist (tl 35). Vastavalt kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevatele kindlustuse üldtingimuste Ü101-2018 punktile 6.1.4 võrdsustatakse kindlustusvõtjaga kindlustuslepinguste tulenevate kohustuste täitmisel isik, kes kasutab kindlustatud eset kindlustusvõtja nõusolekul või heakskiidul. Seega oli S. P. kindlustatud sõidukiga liiklemisel kindlustusvõtjaga võrdsustatud isik. Kindlustuse üldtingimuste p 6.3 kohaselt, kui kindlustusvõtjaga võrdsustatud isik ei ole kindlustuslepingu nõudeid täitnud, siis loetakse, et kindlustusvõtja on kindlustuslepingut rikkunud (vt tl 38 pöördel, tl 39). Kohus leiab, et kostja viited eelnimetatud lepingupunktidele on asjakohased ning ka sõidukikindlustuse tingimuste punkti 14.5.2. rikkumine hageja poolt vabastas kostja kindlustuslepingu täitmise kohustusest.
57.Kohus ei nõustu hagejaga, nagu oleks sõidukikindlustuse tingimuste punkt 14.5.2. tühiseks tüüptingimuseks. VÕS § 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Kohtu hinnangul sõidukikindlustuse tingimuste punkt 14.5.2. (Gjensidige vabaneb osaliselt või täielikult kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtumi toimumise ajal sõidukit juhtinud isik oli sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistas liiklusolude täpset tajumist ning õigusaktide nõuete kõrvalekaldumatut täitmist, vt tl 35) hagejat ebamõistlikult ei kahjusta.
58.Kohus nõustub kostjaga, et sõidukikindlustuse tingimuste punkt 14.5.2. ei anna kindlustusandjale piiramatut ega ebaproportsionaalset õigust oma kohustuse täitmisest keelduda, vaid kindlustusandja peab antud punkti kohaldamisel järgima VÕS § 452 lg 2 p 2 nõuet ning hindama, kui palju vastav käitumine mõjutas kahju toimumist või selle suurust. Sellele viitab asjaolu, et punkti 14.5.2 kohaselt võib kindlustuslepingu täitmisest vabanemine olla nii osaline kui ka täielik ning sõltub mitmetest tingimustest (isikul peab olema just selline haigus- või väsimusseisund, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning õigusaktide nõuete täitmist). Kostja 09.12.2020 ja 12.11.2020 vastustest hagejale (tl 25-26, tl 41) nähtub, et kostja kohaldas sõidukikindlustuse tingimuste punkti 14.5.2. mitte automaatselt, vaid hindas S. P. xxxhoo mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Kostja jõudis S. P. haigusseisundit hinnates põhjendatud järeldusele, et antud juhul suurenes kindlustusrisk ainuüksi sellepärast, et sõidukit juhtinud isik juhtis sõidukit haigusseisundis, mis takistas tal liiklusolude tajumist, ning tekkinud haigushoog oli liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainsaks põhjuseks, liiklusõnnetuse
17 (20)
2-21-15505 toimumist ei mõjutanud ühegi teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu. Seega käesoleval juhul oli kindlusvõtja poolsete kohustuste rikkumisel ilmselgelt määrav ja otsustav mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele.
59.Meelevaldne on hageja arusaam, nagu võimaldaks sõidukikindlustuse tingimuste punkt
14.5.2.kindlustusandjal keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest ka siis, kui rikkumise ja kahju vahel puuduvad loogilised- ja põhjuslikud seosed ning nagu muudaks antud tingimus kaskokindlustuslepingu sõlmimise „mõttetuks.“ Põhjendamatu ja ebaõiglane on ka hageja etteheide, nagu oleks punkt 14.5.2. heauskse kindlustusvõtja jaoks „üllatav ja ebamõistlikult kahjustav“, andes tüüptingimuste kasutajale formaalse aluse keelduda kohustuse täitmisest asjaoludel, mis ei ole seotud kindlustusjuhtumiga. Kohus nõustub kostjaga, et sõidukit juhtinud isiku eelnevalt teadaolev liiklusohtlik haigusseisund, mille puhul esineb absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimiseks, ei ole n-ö abstraktne ega formaalne hüvitamisest vabanemise alus, mistõttu ei ole ka sõidukikindlustuse tingimuste punkt 14.5.2. üllatav ega arusaamatu tüüptingimus. Kindlustusvõtjalt ja kindlustusvõtjaga võrdsustatud isikult eeldatakse tavapärast heaperemehelikku hoolsust kindlustatud eseme suhtes. Keskmiselt sõiduki kasutajalt saab mõistlikult oodata, et sõidukit ei juhi isik, kellel tema terviseseisundi tõttu puhul esineb absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimiseks.
60.Eksitav on ka hageja väide, nagu ei tuleneks seadusest õigust välistada kindlustusandja täitmiskohustust ka kindlustusvõtja raske hooletuse korral. Riigikohus on 06.02.2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-178-12 p-s 16 selgitanud, et seadus ei keela kindlustusandjal ka tüüptingimustes ette näha piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita. Kui see on seotud kindlustusvõtja (hoolsus)kohustuste rikkumisega, tuleb täiendavalt arvestada eelkõige VÕS §-des 445 ja 452 sätestatuga. VÕS § 445 lg 2 tuleneb, et kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Riigikohus on 01.04.2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-10-09 p-s 13 leidnud, et „VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §s 444 sätestatud kohustust. Sõiduki juhtimine alkoholijoobes kui raske liikluseeskirja rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks.“ Kostja märgib asjakohaselt, et xxxst tulenev liiklusohtlik haigusseisund on sarnane joobeseisundiga, kus sõidukit juhtinud isik ei pruugi liiklust enam korrektselt tajuda ega sõiduki üle kontrolli omada.
61.Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et sõidukikindlustuse tingimuste punkt 14.5.2. ei olnud tühine tüüptingimus. Tegemist oli kindlustuslepingu osaga ning kostjal oli õigus antud tingimusele tugineda. Alusetud on hageja etteheited, nagu olnuks antud tingimus mõistlikule keskmisele isikule arusaamatu, üllatav või ootamatu. Kostja märgib põhjendatult, et kindlustusandja ei saa võtta üle kõiki võimalikke riske, mistõttu on kindlustuslepingus lubatud ette näha ka välistused. Kohtu hinnangul on täiesti mõistlik ja ootuspärane, et kindlustusandja ei soovi kanda riske, mis tulenevad asjaolust, et sõidukit juhib isik, kellel tema terviseseisundi tõttu puhul esineb absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimiseks. Samuti leiab kohus, et sõidukikindlustuse tingimuste punkt 14.5.2. on sõnastatud selgelt ja arusaadavalt ning hageja vastupidised väited on põhjendamatud.
18 (20)
2-21-15505
62.Kohus nõustub hagejaga, et kostja on kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel alusetult tuginenud sõidukikindlustuse tingimuste punktile 14.5.3., mille kohaselt vabaneb Gjensidige kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtumi toimumise ajal sõidukit juhtinud isik oli ilma vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta või sõidukijuhtimise õigus oli peatunud või peatatud (tl 35). Hageja esitatud päringust nähtub, et S. P.l oli AB sõiduki kategooria juhiluba kehtivusega 08.08.2022 (tl 45). Kohus märgib, et mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ja peatamine toimuvad üksnes liiklusseaduses ettenähtud korras pädeva organi otsusega. Liiklusseaduse § 124 lg 4 kohaselt peatab transpordiamet mootorsõiduki juhtimisõiguse, kui mootorsõidukijuhi terviseseisund ei vasta käesoleva seaduse § 101 lõike 10 alusel kehtestatud tervisenõuetele. Käesolevas menetluses ei ole esitatud tõendeid, et 30.09.2020 liiklusõnnetuse toimumise seisuga oleks hagejal puudunud vastava kategooria sõiduki juhtimisõigus või et juhtimisõigus oleks peatunud või Transpordiameti otsusega peatatud. Juhtimisõiguse äravõtmiseks või peatamiseks liiklusseaduse mõttes ei ole piisav ainuüksi neuroloogi otsus.
63.Kuigi kostja on kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel alusetult tuginenud sõidukikindlustuse tingimuste punktile 14.5.3., ei muuda see käesoleva vaidluse tulemust. Kostjal oli õigus jätta kindlustushüvitise taotlus rahuldamata nii VÕS § 445 lg 2 kui sõidukikindlustuse tingimuste punkti 14.5.2. alusel (vt käesoleva otsuse p 44-62). Formaalsest juhtimisõiguse olemasolust liiklusseaduse mõttes ei järeldu, et S. P. kui mootorsõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustusega juht oleks tohtinud liikluses osaleda. Kohtu hinnangul ei tohi mootorsõiduki juhtimise absoluutse vastunäidustusega juht liikluses osaleda sõltumata sellest, kas järelevalveasutused on rakendanud tema suhtes liiklusseaduses ettenähtud piiranguid (juhtimisõiguse peatamine, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamine). Vastupidine olukord – et isiku liikluses osalemise õigus sõltub üksnes erinevate ametkondade vahel info liikumisest – oleks ilmselgelt põhjendamatu ja tähendaks ka võrdsete isikute ebavõrdset kohtlemist (nt juhul, kui sama meditsiinilise diagnoosiga isikute suhtes ühel juhul tehtaks juhtimisõiguse peatamise otsus, teisel juhul aga info edastamise puudulikkuse tõttu mitte).
64.Lähtudes eeltoodust hagiavaldus rahuldamisele ei kuulu. Kostja kindlustuslepingu täitmise kohustusest vabastamise õiguslikuks aluseks on VÕS § 445 lg 2 ja kindlustuslepingu osaks olevate sõidukikindlustuse tingimuste punkt 14.5.2. Kohus leiab, et kindlustuslepingu p 14.5.2. ja liiklusseaduse § 101 lg 10 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrusest nr 80 tulenev absoluutne meditsiiniline vastunäidustus mootorsõiduki juhtimisel (xxx) on suunatud ohtude eelnevale kindlakstegemisele ning kahjuliku tagajärje ärahoidmisele. Kahjukindlustuse eesmärgiks ei ole hüvitada põhjendamatuid riske võtva õigusvastase käitumise tagajärgi. Seetõttu kohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvestades vabaneb kostja kindlustuslepingu täitmise kohustusest täies ulatuses. Kuna kohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvestades vabaneb kostja kindlustuslepingu täitmise kohustusest, jätab kohus hagi kindlustushüvitise ja viivise saamiseks rahuldamata.
65.Kuivõrd kostjal puudub kohustus hagejale kindlustushüvitise tasumiseks, ei oma asja lahendamiseks tähtsust ning kohus ei hinda poolte väiteid ja tõendeid seoses hageja kahjunõude suurusega. Kuigi kohus käesolevas otsuses poolte väiteid ja tõendeid seoses kahjunõude suurusega ei hinda, pole välistatud, et käesoleva otsuse edasikaebamise korral peavad kõrgema astme kohtud nende tõendite hindamist siiski vajalikuks. Seetõttu ei pea kohus õigeks piirata kostjal oma vastuväidete kohta tõendite esitamist ning rahuldamata jääb hageja taotlus jätta vastu võtmata/keelduda asja materjalide hulka arvamast 08.11.2021 esitatud hagi vastuse lisa nr. 4 (yyy OÜ 02.12.2020 kalkulatsioon). Paljasõnalised on hageja viited, nagu võiks tegemist olla kuriteoga või põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga.
19 (20)
2-21-15505
66.Kohus määrab vastavalt käesoleva asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
67.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalide põhjal. Kohtu poolt antud tähtajaks 24.11.2021 kostja oma menetluskulude nimekirja ei esitanud. Ka käesoleva tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostja menetluskulude olemasolu. Seega kostjal puuduvad menetluskulud, mille rahalist suurust saaks kohus kindlaks määrata. Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata ka hageja menetluskulude rahalist suurust. Seega juhindudes TsMS § 177 lg 1 p 1 määrab kohus kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
68.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
20 (20)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.