Rahuldada hagi tagaseljaotsusega kostja E.K suhtes osaliselt.
Mõista kostjalt E.K-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja ESTO AS ja kostja vahel 13.05.2019 sõlmitud krediidilepingust nr XXX tulenev põhivõlgnevus 1323,90 eurot, intress perioodi 31.05.2023-14.09.2023 eest 13,84 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot, kokku 1372,74 eurot.
Mõista kostjalt E.K-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (1323,90 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni võla tasumiseni.
Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
Jätta menetluskulud 78% ulatuses kostja E.K kanda ja 22% ulatuses hageja B2 Impact OÜ kanda.
Mõista kostjalt E.K-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 245,70 eurot.
Kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt (245,70 eurolt) hagejale viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras 1
alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Pärnu Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning kajalt tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot (RLS § 59 lg 19). Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Kohtuotsuse selgitused TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid alljärgnevat:
1.B2 Impact OÜ (hageja) esitas 20.11.2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse E.K (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. 20.12.2024 esitas hageja hagiavalduse täienduse ja 22.01.2025 maksekorralduse täiendava riigilõivu 315 eurot tasumise kohta. Hageja rahaline nõue kostja vastu tuleneb ESTO AS ja kostja 13.05.2019 sõlmitud krediidilepingust. Tartu Maakohus 29.01.2025 määrusega edastas hagiavalduse kohtualluvuse järgi menetlemiseks Pärnu Maakohtule. Hagi saabus Pärnu Maakohtusse peale 29.01.2025 määruse jõustumist 14.02.2025.
2.Kostja sõlmis 13.05.2019 ESTO AS-ga (edaspidi krediidiandja) krediidilepingu nr XXX, 2
mille järgi on kostja saanud kasutusse limiiti 4000 eurot. Krediidiliini limiiti võib kasutada korduvalt. Krediidiliinilepingus on sätestatud, et tasumisele kuulub 1/60 kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Krediidikontolepingu nr XXX krediidi kulukuse määr on 54,57 % aastas. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega, kuivõrd kostja jättis 14.09.2023 seisuga osamaksed tasumata. Tasumata olid 01.08.2023-01.10.2023 arved. Vastavalt lepingu punktile II Põhitingimused klient peab maksma tagasi krediiti ja tasuma intressi ning tasusid igakuiselt. Krediidiandja saatis 30.08.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate. Krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks kuni 14.09.2023. 14.09.2023 edastas krediidiandja lepingu lõpetamise teate ning kohustas tasuma põhivõlgnevust kokku summas 1546,54 eurot, mistõttu loetakse leping ülesöelduks 14.09.2023. Krediidiandja loovutas 09.10.2023 võlgnevuse hagejale. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamaksed kokku summas 4610 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid muuhulgas põhiosa katteks 3286,10 eurot ehk asus laenu kasutama. Kostja poolt on lepingu ülesütlemise seisuga tasumata põhiosa summas 1323,90 eurot, mille osas on hagejal kostja vastu nõue. Vastavalt lepingu XXX punktile II intressimäär on fikseeritud 37,88 % aastas. Kuivõrd kostja tasumata krediidijääk on 1323,90 eurot, siis arvestatakse sellelt summalt intressi. Hageja arvutab intressi alates krediidi tagasi maksmata jätmisest, s.o 31.05.2023 (viimane laekumine oli 30.05.2023) kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o kuni 14.09.2023 summas 217,67 eurot. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 15.09.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 20.11.2024 VÕS § 113 lg 1 määras. Kostja võlgneb hagejale viivist 192,66 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase tasumiseni alates 21.11.2024 seadusjärgses viivisemääras, s.o 12,25% aastas.
3.Kohus võttis 11.06.2025 määrusega hageja hagi menetlusse ning kohustas kostjat hagile vastama 28 päeva jooksul alates hagimaterjalide ja kohtumääruse kättetoimetamisest.
4.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja 11.06.2025 kohtumäärus kätte saatmisega 01.08.2025 kostja e-posti aadressile XXX TsMS § 314' lg 2-3 alusel selgitusega, et dokumendid loetakse kättetoimetatuks 3 tööpäeva möödumisel saatmisest. Dokumendid on loetud kättetoimetatuks 07.08.2025. Kostja kohustus vastama hagiavaldusele 28 päeva jooksul, s.o hiljemalt 04.09.2025. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (04.09.2025) ega käesoleva ajani vastust hagile esitanud.
5.Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada.
6.Vastavalt TsMS § 407 lg 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lg 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 407 lg 6 kohaselt kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
7.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, 3
millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
8.Vaidlust ei ole, et ESTO AS ja kostja vahel on 13.05.2019 sõlmitud krediidileping nr XXX, mille alusel sai kostja krediidiandjalt 4610 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalune laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Laenuandja on täitnud lepingujärgse põhikohustuse ning andnud kostjale kokkulepitud summa. Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus kasutatud krediit ESTO AS-ile tagasi maksta vastavalt lepingule. Laenu krediidi kulukuse määr oli 54,57%, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri (alates 30.11.2018 aasta kuni 31.05.2019 kehtinud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 19,27% ning kolmekordne määr 58,11%).
9.VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi korrapäraselt ei täitnud, mistõttu saatis ESTO AS 30.08.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja pole võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul tasunud, ütles ESTO AS lepingu üles 14.09.2023. Laenuandja loovutas nõude hagejale 09.10.2023. Vaidlust ei ole, et kostja sai lepingu järgi kasutada krediiti summas 4610 eurot. Hagiavalduse kohaselt tegi kostja lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid kokku 3286,10 eurot. Tulenevalt eeltoodust on kostja tasumata krediidijääk 1323,90 eurot, seega põhivõlg on 3984,48 eurot. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegu on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.
10.VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C-226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio 4
Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).
11.VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.
12.VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
13.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel.
14.KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
2.Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja 5
muutuda maksejõuetuks (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55).
3.VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
4.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt põhistanud. Hageja väitel on krediidiandja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega, kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel on krediidiandja jõudnud järeldusele, et võlgnik on krediidivõimeline. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal on piisav maksevõime. Laenutaotluses on krediiditaotleja märkinud, et tema igakuised sissetulekud on 1407 eurot, krediidiotsuse tegemisel lähtuti pensionikeskusest saadust sissetuleku infost ehk 1375,29 eurot. Pole teada krediiditaotleja töökohta, ametit ega töötatud aega. Finantskohustusteks on klient märkinud 70 eurot. Päringud teostati creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole. Kohtule ei ole teada, kas kostjalt konto väljavõtet küsiti, hagis sellele viidatud ei ole ja kohtule seda esitatud ei ole. Hageja on hagisse märkinud esitanud krediidi analüüsi koondi, millelt ei ole võimalik tuvastada, kelle poolt ja millal see tehtud on. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendit, millest järeldub, et lepingu sõlmimise ajal puudusid kostjal maksehäired. Kohtu hinnangul ei ole esitatud andmed piisavad järeldamaks, et kostjal on piisav maksevõime. Taotluses on kostja märkinud, et tema igakuised sissetulekud on 1407 eurot ning igakuised finantskohustused 70 eurot. Muid andmeid kostjalt küsitud ei ole. Küsitud ei ole, kas kostjal on ülalpeetavaid. Samuti ei ole kostjalt küsitud pangakonto väljavõtet. KAVS § 50 lg 4 kohaselt tuleb tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta kontrollida võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõtte alusel, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Maksehäirete puudumine ei ole selle sätte tähenduses piisav muu teave. Maksehäirete puudumine ei näita tarbija sissetulekute ega väljaminekute suurust. Üldjuhul tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja andmebaasidest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku 6
maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Lisaks on kaks aastat hiljem, 22.03.2023, kantud kostjale üle 2000 eurot. Sellele ei eelnenud teadaolevalt mingit kontrolli tarbija krediidivõimekuse kohta, kuigi kahe aasta jooksul võivad paljud asjaolud olla muutunud (töö kaotus, sissetuleku vähenemine, võlad jne).
5.Eelneva põhjal asub maakohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 403 4 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda tehtud ei ole.
6.Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C 154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK, p-d 20-23). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest.
7.Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 ja vastavalt eelnevalt viidatud Euroopa Kohtu praktikale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 403 4 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
8.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi nõuda seadusjärgses määras. Hageja on arvestanud intressi alates 31.05.2023 (intressi tagasimakse viimasele päevale järgnenud päevast) kuni 14.09.2023 (lepingu ülesütlemiseni). Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli perioodil 31.05.202330.06.2023 seadusjärgne intressimäär 2,5% ja perioodil 01.07.2023-31.12.2023 seadusjärgne intressimäär 4% aastas. Seega tuleb kostjal tasuda intressi 13,84 eurot perioodi 31.05.202314.09.2023 eest.
9.Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale krediidiliinilepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle lepingu järgi tagasi maksnud. Hagiavaldusest ja lepingust nähtub, et kostja sai krediidiandjalt krediiti kokku 4610 eurot ning tagastamata krediit on 1323,90 eurot. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg 1323,90 eurot.
10.Hageja nõuab peale lepingu lõppemist tehtud võla sissenõudmiskulusid 35 eurot. Hageja selgitab sissenõudekulude kujunemist: 09.10.2023 tasulise kirja saatmine (nõudekiri) 25 eurot; 30.10.2023 tasulise kirja saatmine (pretensioon) 5 eurot; 16.11.2023 tasulise kirja 7
saatmine (hagihoiatus) 5 eurot. Hageja on selle tõenduseks esitanud saadetud e-kirjad. Ringkonnakohtute praktika kohaselt säilib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel võlausaldajal sissenõudmiskulude nõudmise õigus. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lisaks intressikokkuleppe tühisusele ka krediidilepingu osaline tühisus muude krediidiga seotud tasude osas (VÕS § 403 4 lg 7). Kolleegium leiab, et tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 lause 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus rahuldab hageja taotluse võla sissenõudmiskulude osas 35 euro ulatuses VÕS § 115 ja § 1132 lg 2 p 1 alusel.
11.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 15.09.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 20.11.2024 VÕS § 113 lg 1 määras. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu puudub hageja viivisenõudel intressiga võrdses määras õiguslik alus. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1323,90 eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest.
12.Tallinna Ringkonnakohus selgitas tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).
13.Arvestades eelpool väljatoodud põhjendusi ning tsiviilasja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 1323,90 eurot, intress 13,84 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lausest sätesatud määras alates lahendi jõustumisest. Ülejäänud hageja nõuded jätab kohus rahuldamata. Menetluskulud
14.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 1931,41 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt, kokku summas 1507,12 eurot (1323,90 eurot põhinõue + 13,84 eurot intress + 35 eurot sissenõudmiskulud + 134,38 eurot seadusjärgne viivis aasta eest alates kohtuotsuse tegemisest), ehk hageja nõudest rahuldatakse 78%. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta 78% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 22% ulatuses hageja kanda.
15.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro ja väljamõistmiseks. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb 8
seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
16.Kohtu hinnangul on hageja põhjendatud menetluskuludeks riigilõiv 315 eurot. Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 245,70 eurot (78% 315-st).
17.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
18.Kostja menetluskulude rahalise suuruse jätab kohus kindlaks määramata, kuna kostja ei ole menetluses osalenud, seega ei saa kostjal olla ka kulusid.
19.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
33.TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Mälberg kohtunik
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.