Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Ele Liiv ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. november 2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-3974
Kohtuasi
X hagi Eesti Vabariigi vastu Tallinna Vangla kaudu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10. detsembri 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
112 350 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Kostja Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu, registrikood 70001113), lepinguline esindaja Monika Raiendik
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu X apellatsioonimenetluses tõendina esitatud epikriis nr 65122 (dtl 239). Ülejäänud X apellatsioonimenetluses esitatud taotlused tõendite kogumiseks ja vastu võtmiseks jätta rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 10. detsembri 2019. a otsus muutmata.
5.Tallinna Vanglal menetluskulude puudumise tõttu jätta nende rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-19-3974 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 15. märtsil 2019 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi vastu (Tallinna Vangla kaudu, kostja) mittevaralise kahju 112 350 eurot hüvitamiseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt jättis Tallinna Vangla hagejale korduvalt vajaliku tervishoiuteenuse osutamata. Hageja oli enne kinnipidamisasutusse sattumist terve, sh polnud tal mingeid südameprobleeme. Hageja kaebas valude üle südames. Arstid käisid hagejat vaatamas, kuid talle ei tehtud südame elektrokardiogrammi (EKG) nagu ta soovis. Ajavahemikul 4. märts– 14. mai 2014 ei viidud hagejat arsti juurde ega antud südamerohtusid. Maikuu alguses viidi hageja arsti juurde ning imiteeriti EKG läbiviimist, kuigi tegelikult seda ei tehtud. Seejärel ei võimaldatud hagejal saada arsti juurde ligi kuu aega. 8. juulil 2014 tehti hagejale EKG ning diagnoositi südamekahjustusega hüpertooniatõbi ning määrati südamerohud 30 päevaks. Kui hagejale oleks õigeaegselt arstiabi osutatud, poleks ta pidanud pikka aega piinlema, tal ei oleks tekkinud südamekahjustust, ajukahjustust (insulti) ega halvatust. Hagejale lõpetati südamerohtude andmine pärast kahte nädalat. Ravi lõpetamise tõttu tekkis hagejal insult ning halvatus. Hageja ei ole suuteline läbima koormustesti ning tema käte liikuvus on piiratud.
2.Hagejale ei osutatud õigeaegselt ka hambaravi. Kinnipidamisasutusse sattudes andis hageja teada, et tal vajab üks hammas ravi. Ravilukku märgiti, et hambad on korras. 30. detsembril 2014 ei pääsenudhageja arsti vastuvõtule ajapuuduse tõttu. 13. jaanuaril 2015 juhtis hageja taaskord tähelepanu vajadusele hambaauk ära parandada, kuid arst ei pannud plommi. 9. juulil 2015 tõmbas arst hamba välja, kuna see oli nii katki, et seda polnud võimalik enam ravida. Ka kõrvalhammas oli auguga ja põletikuline, kuid seda ei parandatud. 10. novembril 2015 ja 10. detsembril 2015 ei pääsenud hageja taaskord arsti vastuvõtule aja puuduse tõttu. Kui hammas kuu aega hiljem parandati, siis valutas see jätkuvalt edasi ka pärast ravi. Hageja hammaste seisund halvenes, kuna kostja juures ei osutatud talle õigeaegselt hambaravi. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja on saanud pidevat ja asjakohast tervishoiuteenust ning kostja ei ole rikkunud tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid kohustusi. Arstid on kindlaks teinud, et hagejal ei olnud Tallinna Vanglas viibimise ajal ajuega südameinfarkti ega sellest tulenevat halvatust. Seega ei ole hagejale tekkinud tema poolt nimetatud tervisekahjustust. Hagejal võimaldati korduvalt külastada hambaarsti ning talle on teostatud hambaravi. Hageja ei saanud 10. detsembril 2015 hambaarsti juurde aja puudusest tingituna, kuid kuu aega hiljem vaatas hambaarst hageja läbi ning tuvastas täidise parandamise vajaduse. Seega ei toonud arsti vastuvõtu edasilükkumine kaasa hageja tervise kahjustumist. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 10. detsembri 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hindas kohus, kas hagejal on nõue kostja vastu tervishoiuteenuse lepingu rikkumisest tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 1 järgi. Tervishoiuteenuse osutaja vastutab üksnes oma kohustuste süülise rikkumise korral, eelkõige
2-19-3974 diagnoosi- ja ravivigade eest (VÕS § 770 lg 1). Kostja pidi tagama tervishoiuteenuse osutamise kooskõlas VÕS §-ga 762 ja sellekohaste avaliku õiguse normidega.
6.Maakohus tuvastas, et hageja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 10.02.2014–29.02.2016 ja suunati seejärel Tartu Vanglasse. Kostja on tervishoiuteenuse osutamist nõuetekohaselt dokumenteerinud. Maakohus selgitas 13. juuni 2019. a määrusega ja pooltele tõendamiskoormist. Maakohtu hinnangul tagas kostja hagejale hambaravi kooskõlas VÕS §ga 762. Hageja on viibinud vanglas korduvalt hambaarsti vastuvõtul. Hagejale teostati Tallinna Vanglasse saabumisel 10. veebruaril 2014 esmane meditsiiniline läbivaatus. Hageja märkis ülevaatusel, et tema hambad on korras ning viimane kord külastas ta hambaarsti 2013. a suvel. Hageja viibis Tallinna Vanglas esmakordselt hambaarsti konsultatsioonil 29. juulil 2014 ning hambaarst tuvastas 45 täidise terava serva, mille lihvimist hageja ei soovinud. Muud ravi hageja ei vajanud. 30. detsembril 2014 ei pääsenud hageja ajapuuduse tõttu hambaarsti vastuvõtule. Hageja sai hambaarsti vastuvõtule 13. jaanuaril 2015 ning siis tasandati hageja 46 ja 27 hamba täidiste servad, kaariest ei leitud. Hambaarst tuvastas 9. juunil 2015 vastuvõtul hageja hambal hambasäsi ja juuretipuümbruse põletiku, mistõttu tuli hageja hammas eemaldada. Järgmine hambaarsti vastuvõtt oli 14. jaanuaril 2016 ning siis parandati hageja hamba täidist. Hageja hambad rohkem ravi ei vajanud ning raviloost nähtuvalt ei olnud kõiki kulumisjälgedega täidiseid vaja välja vahetada.
7.Hageja ei ole tõendanud, et Tartu Vangla hambaarst oleks esmasel vastuvõtul tuvastanud, et hageja hambad on nii halvas seisukorras nagu neid poleks aastaid ravitud. Maakohtule esitatud raviloost nr 60 nähtuvalt on hageja Tartu Vanglas esmakordselt hambaarsti vastuvõtul viibinud
31.mail 2016 ning hambaarst märkis, et hageja ravi ei vajanud. Samuti ei ole ka hiljem hageja hammaste ravivajadust tuvastatud ning hageja ei ole tõendanud hammaste seisukorra halvenemist.
8.Maakohus leidis, et kostja ei ole rikkunud tervishoiuteenuse lepingust tulenevaid kohustusi, mille tõttu hagejal tekkis väidetavalt südameinfarkt, ajuinfarkti ja halvatus. Maakohus tuvastas, et hageja kurtis 14. mai 2014. a vastuvõtul pisteid vasakul rinnus, mis olid esinenud kahe nädala jooksul. Raviarsti sissekande kohaselt olid südametoonid ja pulss regulaarsed. Järgmisel vastuvõtul 9. juunil 2014 kaebas hageja vasakul rinnus raskustunnet, südamepekslemist ja kerget õhupuudustunnet ning mainis mõni aasta tagasi esinenud kõrgenenud vererõhku, mida hageja siis ei ravinud. Perearst määras hagejale pidevalt tarvitamiseks Amlodipini ning määras vastuvõtu aja 7. juuliks 2014. 7. juulil 2014 vastuvõtul kaebas hageja valude üle vasakul pool rinnus. Samuti kurtis hageja söögiisu puudumist, sagedast õhupuudustunnet ning väsimust. Perearst määras EKG ning määras ravimina 20 päevaks Panangini. Hagejale teostati 8. juulil 2014 EKG ning hageja registreeriti perearsti vastuvõtule 15. juulil 2014. 15. juulil 2014 perearsti vastuvõtul kaebas hageja jätkuvalt rõhumistunnet vasakul rinnus ning kerget õhupuudustunnet, samuti parema õla valu, mis lööb sõrmedesse. Hagejal diagnoositi südamekahjustusega hüpertooniatõbi ning liigesevalu ja raviarst määras ravi. Perearsti vastuvõtul 31. juulil 2014 olid hageja vererõhu näitajad paranenud, arst otsustas ravi jätkata. Meditsiiniosakonna õde käis 5. augustil 2014 hagejaga vestlemas ning väljastas hagejale valuvaigistit. 3. novembril 2014 kaebas hageja vastuvõtul parema käe sõrmede vahel esinevat tuimust ning hagejale selgitati uuringute ning närviarsti konsultatsiooni tulemusi. 5. märtsil 2015 kurtis hageja kuiva köha üle, mis oli kestnud kaks nädalat ja aeg-ajalt esinevaid pisteid vasakul rinnas. Arst tuvastas vesikulaarse hingamise kopsudes ning regulaarsed südametoonid ja pulsi 71. Hagejale määrati ravimid. 20. aprilli 2015.a vastuvõtul kaebas hageja, et põdes eelmisel aasta juunis ajuinfarkti, mille jääknähuks on kerge parema kehapoole nõrkus ja aegajalt esinevad peavalud. Arst tuvastas, et hageja on teadvusel, adekvaatne, kergelt pidurdatud ja tal esineb kerge parempoolne hemiparees, jääknähud. Hagejal diagnoositi peaajuinfarkti jääknähud, määrati ravi ja suunati dr L vastuvõtule. Raviloost nr 37 nähtuvalt tuvastas dr L 24.
2-19-3974 aprilli 2015. a vastuvõtul, et hageja parema käe liikuvus on piiratud õlaliigese jäikuse tõttu, eest üles defitsiit on umbes 10–15 kraadi, küljelt üles tõuseb käsi horisontaaltasandini, taha liigub umbes 2–3 kraadi. Hagejale õpetati passiivseid venitusharjutusi. 14. juulil 2015 pöördus hageja perearsti poole kaebusega, et tal esineb vahel peavalusid ja pearinglust ning väitis, et eelmise aasta juunis oli tal ajuinfarkt, mille jääknähuks on kerge parema kehapoole nõrkus. Hageja pulss ning vererõhk olid normis. 18. augusti 2015. a vastuvõtul kaebas hageja aeg-ajalt esinevaid peavalusid ja pistelisi valusid vasakul pool rinnus.
9.Maakohus leidis, et eelpool viidatud ravilugudest nähtuvalt on hagejale tehtud Tallinna Vanglas viibimise ajal EKG uuringuid, mille tulemusena ei tuvastatud südamehaiguse esinemist. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 2. aprilli 2019. a seisukoha kohaselt on hagejale tehtud korduvalt erinevate meditsiinitöötajate poolt EKG-uuring, millest ühelgi juhul viiteid südamehaiguse esinemisele ei ilmnenud. Hageja tervisekaart hageja väiteid ei kinnita. Valu ja tuimustunnet käes võis põhjustada õlaliigese periartiit või lülisamba kaela degeneratiivsed muutused. Tartu Vanglasse suunamisel selgitas dr M välja varasema infarkti mittepõdemise ja sedastas hageja liigutusi jälgides, et hageja kasutab riietumisel käsi võrdselt, kõnnib vabalt ning väidetavat kehapoole nõrkust ei esine.
10.Kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja osutatud tervishoiuteenus ei vastanud vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ning et kostja ei osutanud teenust tavalise oodatava hoolega. Hageja ei ole tõendanud, et Tallinna Vangla arstide poolt osutatud ravi ei olnud kvaliteetne või teenusel osutamisel oleks tehtud diagnoosi- või ravivigu. Apellatsioonkaebus
11.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
12.Hageja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult välja nõudmata hambaravikaardi. Täiendavalt palub hageja nõuda perearst dr P-lt välja ravikaart hageja tervisliku seisundi kohta. Hageja palub kostjalt välja nõuda andmed Tallinna Vanglas surnud inimeste ja nende surma põhjuste kohta. Andmetega soovib hageja tõendada, et vangla jättis omal valikul osadele vangidele meditsiinilise abi andmata lähtudes sellest, millise süüdistuse alusel isik vanglas viibib. Maakohtus ei olnud hagejal advokaati ja seetõttu ei arvestanud kohus olemasolevate tõenditega, võltsis tõendeid ja tegi vale otsuse. Maakohtu otsuses on eksitud kuupäevaga, mil hageja üks arsti vastuvõtt ära jäi. Maakohus on eksinud hageja kaebuste kajastamisel, kui märkis, et hageja kaebas tuimust sõrmede vahel, kuigi tegelikult kaebas hageja tuimust sõrmedes. Vanglas viibides on hageja tervislik seisund pidevalt halvenenud ning tekkinud on uusi vaevusi. Vastustaja seisukoht
13.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.
15.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.
16.Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.Maakohus ei rikkunud menetlusõigust tõendite hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel (TsMS § 232 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8). Maakohtu järeldused on arusaadavad ja seostatavad
2-19-3974 tuvastatud asjaoludega. Maakohus hindas kõiki meditsiinilisi dokumente, neis kajastunud hageja kaebusi ja meditsiinitöötajate tuvastatud leide, tehtud protseduure ja määratud diagnoose. Apellant ei ole selgitanud, milliseid tõendeid maakohus tema arvates ei arvestanud ja milles täpsemalt seisnes tõendite võltsimine, mistõttu piirdub kolleegium tõdemusega, et maakohtu tõendite analüüs on üksikasjalik ja loogiline. Maakohtu väidetavad eksimused hageja kaebuste kajastamisel on nii miniatuursed, et ei saa omada sisulist tähendust otsuse põhjendatuse seisukohast.
18.Maakohus on läbi viinud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Maakohus tuvastas, et kõikidele hageja kaebustele reageeriti viivituseta ning vangla astus mõistlikke samme, et teha kindlaks hageja kaebuste põhjus ja määrata hagejale kohane ravi. Kolleegiumi hinnangul sai maakohus sellise järelduse teha ka arstlikku ekspertiisi määramata. Ekspertiisi määramine on TsMS § 293 järgi kohtu õigus. Kohus määrab ekspertiisi, kui ta leiab, et tal endal ei ole eriteadmisi mingi asjas tähtsust omava asjaolu selgitamiseks (Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-72-09, p 16; 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18267, p 30). Ekspertiisi määramine on kohtu diskretsiooniotsus ja praegusel juhul ei ole maakohus diskretsiooni piire ületanud. Hageja väited vajaliku ravi puudumise kohta on üldist laadi ning nende hindamiseks ei olnud vaja spetsiifilisi eriteadmisi.
19.Hageja taotles kohtult ekspertiisi määramist alles apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus jättis hageja taotluse TsMS § 652 lg 3 p-i 2 alusel rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmisel arvestas kohus, et Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklite 2 ja 3 kaitsealas on vangistusasutuses viibiva isiku elu ja tervis ning isiku elu ja tervist ohustava juhtumi korral võib riigiasutusel tekkida konventsioonist tulenev protseduuriline kohustus selgitada välja juhtumi asjaolud. Hageja haigusloo alusel saab järeldada, et hagejal ei ole tekkinud vangistusasutuses viibides sellist akuutset tervisekahjustust, mille korral võiks tekkida kahtlus EIÕK artiklite 2 ja 3 rikkumise osas. Kolleegium osundab, et juulis 2015 diagnoositi hagejal küll infarkti jääknähud (vt dtl 65), kuid seda üksnes hageja kaebuse alusel ning Tartu vanglasse üleviimisel dr. M seda diagnoosi ei toetanud.
20.Kolleegium jätab rahuldamata hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse nõuda välja andmed Tallinna Vanglas surnud inimeste ja nende surma põhjuste kohta. Maakohus on taotluse põhjendatult rahuldamata jätnud ja seega ei saa hageja esitada seda taotlust uuesti TsMS § 652 lg 2 järgi. Taotlus ei ole ka asjakohane TsMS § 238 lg 1 p 1 mõttes, sest soovitud andmed ei oleks saanud kuidagi tõendada hageja väiteid konkreetselt temale tervishoiuteenuse osutamata või õigeaegselt osutamata jätmise kohta. Kolleegium jätab rahuldamata hageja taotluse nõuda perearstilt välja hageja ravikaardi, sest ka selle taotluse on maakohus põhjendatult rahuldamata jätnud, mistõttu hageja ei saa esitada seda taotlust TsMS § 652 lg 2 järgi. Kolleegium võtab vastu hageja uue tõendi s.o epikriisi nr 65122 (dtl 239), kuid see dokument ei muuda maakohtu järeldusi ebaõigeks. Kuigi hageja tervislik seisund on nii epikriisist kui muudest dokumentidest nähtuvalt halvenenud, ei ole alust seostada seda muudatust aastatel 2014–2016 toimunuga ega sel ajal väidetavalt piisava ravi puudumisega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
21.TsMS § 162 lg 1 järgi jätab kohus menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Et kostjal ei maa- ega ringkonnakohtus menetluskulusid tekkinud, ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.